KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Pihel Sarv Otsuse tegemise aeg ja koht 23. august 2023 Tallinnas Haldusasja number 3-23-689 Haldusasi X kaebus Sotsiaalkindlustusam

) alusel väljateenitud aastate pensioni.

2. veebruari
3. a otsusega (E08370-1) jättis SKA taotluse rahuldamata. Kaebajal on politseiteenistuse staaži 35 aastat kaks kuud ja neli päeva:  
4. aprillist 1992 kuni
5. aprillini 1993 oli kaebaja piirivalves ajateenistuses;
6. juunist 1993 kuni
7. jaanuarini 1994 oli kaebaja piirivalves üleajateenija; 3-23-689 
8. veebruarist 1994 kuni
9. detsembrini 2009 oli kaebaja piirivalveteenistuses; 
10. jaanuaril 2010 nimetati kaebaja seoses piirivalveteenistuse seaduse (PVTS) kehtetuks tunnistamisega ja

jõustumisega politseiametnikuks; sellel kohal on ta praeguseni;  ajavahemikud

1. aprillist kuni 1992
2. aprillini 1993 ja
3. juunist 1993 kuni
4. septembrini 1994 on kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS v.r (vana redaktsioon), kehtis
5. aprillist kuni 2000
6. aprillini 2013) § 190 lg 3 alusel arvestatud staaži hulka sooduskorras kolmekordselt. Kaebaja puhul ei ole täidetud

§-s 114 lg-s 3 sätestatud tingimused, mille alusel tekkib õigus saada pensionile 50 aastaselt. Kaebaja oli

jõustumisel piirivalveteenistuses PVTS alusel ja nimetati vahetult

jõustumisel politseiametnikuks, kuid tema piirivalveteenistuse staaž oli 1. juuli 2007 seisuga 19 aastat seitse kuud ja kolm päeva ning üldist pensionistaaži oli 16 aastat. Kaebajal tekib

§ 114lg 1 järgi õigus väljateenitud aastate pensionile 55 aastaselt.

1. X esitas
2. märtsil 2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus SKA otsuse tühistada ja kohustada ametit tema pensioniavaldust uuesti läbi vaatama. Kaebaja palus tunnistada

§ 114

lg 3 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.

väljateenitud aastate pensioni sätete alusel koheldakse politseinikke ja piirivalveametnikke erinevalt.

§ 117

järgi piisab politseinikel 50 aastaselt pensionile saamiseks sellest, kui neil oli kogunenud 20 aastat teenistusstaaži

1. jaanuariks
2. Piirivalveametnikel pidi 20-aastane staaž olema kogunenud
3. juuliks
4. Erineval kohtlemisel ei ole mõistlikku põhjust.

seletuskirjast ei selgu, miks on piirivalveteenistuses tegutsenud inimeste staaži arvestamise aluseks võetud just

1. juuli
2. Piirivalvuritel ei ole võimalik tagantjärgi muuta otsust asuda piirivalveteenistusse ning asendada seda politseinikuna tegutsemisega. Kaebaja palus, et kohus asendaks avaldatavas kohtuotsuses tema nime tähemärgiga ega avaldataks andmeid, mis võimaldavad teda tuvastada.
3. SKA esitas vastuse, milles palus kaebuse rahuldamata jätta. Vaidlustatud otsus on kooskõlas kehtiva õigusega, millest vastustaja ei või kõrvale kalduda. 4.
4. Enne

jõustumist reguleerisid politseiteenistust ja piirivalveteenistust erinevad seadused, mis sätestasid pensioniõiguse erinevalt. Piirivalveseaduse (kehtis

1. juulist 1994
2. jaanuarini 2010) § 20 lg 3 alusel laienes piirivalveametnikele KVTS v.r, mille § 196 lg 1 alusel tekkis 50 aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile kaadrikaitseväelasel, kellel oli vähemalt 20-aastane kaitseväeteenistuse staaž või vähemalt 25 aastane üldine pensioniõiguslik või pensionikindlustusstaaž, millest kaitseväeteenistuse staaži oli 13 aastat. KVTS v.r § 190 lg 2 p 4 alusel arvati kaitseväeteenistuse staaži hulka ka teenistuse aeg piirivalves alates
3. oktoobrist
4. 4.
6. juulil 2007 jõustus PVTS, millega tõsteti piirivalveametnike pensioniiga 55 aastale (§ 50 lg 1). Erisus sätestati § 86 lg-s 1, mille järgi tekkis 50 aastaselt väljateenitud aastate pensionile õigus ametnikul, kes oli seaduse jõustumise ajal piirivalveteenistuses ja selleks ajaks välja teeninud §-s 50 sätestatud väljateenitud aastate pensioni saamiseks nõutava staaži (vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži on vähemalt 12 aastat ja kuus kuud). 4.
7. PVTS kaotas kehtivuse

jõustumisel

1. jaanuaril
2. Ka

kehtestas väljateenitud aastate pensionieaks 55 aastat. §-s 114 sätestati erand PVTS alusel teenistuses olnud piirivalveametnikele. Sarnaselt PVTS § 86 lg-ga 1 jäi õigus saada väljateenitud aastate pensionile 50 aastaselt ametnikule, kes oli

jõustumisel PVTS alusel piirivalveteenistuses; kes nimetati

jõustumisel politseiametnikuks ning kellel oli 2007. a 1. juuliks vähemalt 2

jõustumisel.

-ga kehtestati väljateenitud aastate pensioni saamise õigus kõigile politseiametnikele 55 aastaselt.

§ 117sätestab erandi Pol

TS alusel teenistuses olnud politseiametnike puhul: § 117 lg 1 alusel tekib 50-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile politseiametnikul, kes oli

jõustumisel politseiteenistuses; kes

jõustumisel nimetati ametisse politseiametnikuna ning kellel on vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž. 5. Kaebaja esitas 9. augustil 2023 seisukoha, milles möönab, et

§ 114

lg 3 p 3 järgi ei olnud vastustajal võimalik talle väljateenitud aastate pensioni määrata. Kaebaja jäi aga arvamusele, et

§ 114

lg 3 p 3 on põhiseadusega vastuolus, rikkudes õiguskindluse (PS § 10) ja võrdse kohtlemise (PS § 12) põhimõtet. Kaebaja staaži tuleks arvestada

1. jaanuari
2. a seisuga sarnaselt politseiametnike omaga. 5.
3. Kaebaja ametiaja alguses kehtinud normide järgi oli tal õigus väljateenitud aastate pensionile 50 aastaselt eeldusel, et ta on piirivalveameti teenistuja vähemalt 20 aastat. Kaebajal tekkis õiguspärane ootus, et need normid jäävad kehtima. Seadusandja oleks pidanud

kehtestamisel kaebaja õiguspärast ootust kaitsma ja looma talle võimalust jääda pensionile 50 aastaselt. Kaebaja oli pensioniea 55 aasta peale tõstmise ajaks olnud ametis väga pikka aega. 5.2. Ebavõrdne kohtlemine ilmneb, kui võrrelda piirivalveametnikke ja politseiametnikke, kellel oli

jõustumisel kogunenud staaži enam kui 20 aastat. Mõlemale grupile oli seadusandja ametisse asumisel andnud õiguse saada eripensionile 50 aastaselt. Piirivalveametnikud pidid koguma 20 aastat staaži

1. juuliks 2007, politseiametnikud
2. jaanuariks
3. Võrdsuspõhiõiguse riive ei ole põhjendatud. Ka vastustaja ei ole selgitanud, mis võiks sellist ebavõrdset kohtlemist õigustada. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Poolte vahel ei ole enam vaidlust selle üle, et kehtivad normid ei võimaldanud vastustajal kaebajale väljateenitud aastate pensioni määrata. Kaebajal ei olnud
5. a
6. juuliks piirivalveteenistuse staaži vähemalt 20 aastat (

§ 114lg 3 p 3).

Kaebaja on aga jätkuvalt seisukohal, et

sätted on vastuolus põhiseadusega kaitstud õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega (PS § 10 ja § 12). 7.

jõustumisel moodustati Politsei- ja Piirivalveamet ning varasematest piirivalveametnikest said politseiametnikud.

§ 114

lg 3 p 3 järgi tekib 50 aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile politseiametnikul, kellel oli

1. aasta
2. juuliks vähemalt 20aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži vähemalt 12 aastat ja kuus kuud.

§ 117

lg 1 p 3 järgi tekib 50 aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile politseiametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž. See säte jõustus

1. jaanuaril 2010, mis tähendab, et 20-aastane politseiteenistuse staaž pidi olema kogunenud selleks ajaks.
2. Mõlemad normid on üleminekusätted, mille kehtestamise eesmärgiks oli kaitsta õiguspärast ootust olukorras, kus väljateenitud aastate pensioni saamise iga tõsteti 50 aasta pealt 55 aasta peale. Seejuures, nagu ka vastustaja on selgitanud, tõsteti piirivalveteenistujate puhul pensioniiga 55 aasta peale juba
3. juulil 2007 PVTS alusel (PVTS § 50 lg 1). Ametis olevate piirivalvurite õiguspärase ootuse kaitseks kehtestati PVTS § 86 lg 1, mille järgi säilis õigus 50 aastaselt väljateenitud aastate pensionile ametnikul, kes oli seaduse jõustumise ajal piirivalveteenistuses ja selleks ajaks välja teeninud §-s 50 sätestatud eripensioni saamiseks nõutava 3

jõustumisel.

1. Riigikohus on tõdenud, et piirivalveametnike pensioniea tõstmine teenis legitiimseid eesmärke. Pensioni saavate inimeste arvu vähenemine aitab kaasa pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele ja seeläbi riigi raha säästlikumale kasutamisele. Muudatus aitas leida vahendeid piirivalveametnike palga tõstmiseks. Pensioniea tõstmine võis aidata kaasa ka piirivalveteenistuse jätkusuutlikkusele, sest soodustas seda, et tööealiste inimeste arvu vähenemise tingimustes ei lahkuks ametnikud teenistusest ülemäära vara (põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 5-23-25, p 55).
4. Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte, mis tähendab seda, et inimene saab loota kehtestatud normide püsima jäämisele. Selle põhimõtte järgi peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. jaanuari
6. a otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p-d 49 ja 50). Õiguspärane ootus ei tähenda siiski, et inimeste õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda (Riigikohtu
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-4-1-20-04, p 14). Õiguspärast ootust piirates tuleb seadusandjal kaaluda avalikku huvi ja sellega põrkuvat erahuvi. Eelkõige on oluline, et ülemäära ei kahjustaks selle inimese õigusi, kes on kehtivaid norme usaldades oma elu nende järgi korraldanud.
10. a-l PVTS jõustumisel seadusandja tehtud otsus tõsta piirivalveametnike pensioniiga 50 aasta pealt 55 aasta peale riivas kaebaja õiguspärast ootust. Kaebaja oli sel ajal ametis piirivalveteenistuses. Tal oli kogunenud eripensioni saamiseks vajalikku staaži 19 aastat seitse kuud ja kolm päeva. Ametis olevate piirivalveametnike õiguspärase ootuse riive leevendamiseks nägi seadusandja ette, et inimesel, kellel oli muudatuse kehtima hakkamise ajaks kogunenud staaži 20 aasta jagu, säilis õigus saada väljateenitud aastate pensionile, kui nad saavad 50 aastaseks. Kaebajale see leevendus ei laienenud, kuna temal oli selleks ajaks staaži kogunenud veidi vähem kui 20 aastat.

jõustumine kaebaja õiguspärase ootuse uut riivet ei tekitanud, kuna

võttis selles osas üle juba PVTS-ga kehtestatud normid. Kohus saab siiski kontrollida seadusandja otsuse põhiseaduspärasust, kuna kaebaja suhtes avaldus pensioniea tõstmise mõju alles siis, kui ta oli saanud 50 aastaseks ja taotles endale pensioni määramist (

1. a alguses).
2. Eripensionite süsteemis muudatusi tehes pidi seadusandja otsustama, mis juhtub varem teenistuses olnud inimestega. Seadusandja pidi looma tasakaalu ühelt poolt eripensioniea tõstmise eesmärkide ja teiselt poolt seni ametis olnud inimestel eeldatavalt tekkinud õiguspärase ootusega arvestamise vajaduse vahel (Riigikohus asjas nr 5-23-25, p 56). Seadusandja oleks iseenesest saanud kehtestada ka ametnike õiguspärast ootust tugevamini kaitsvad üleminekusätted, nähes näiteks ette, et õigus hakata saama väljateenitud aastate pensioni 50 aastaselt säilib kõigil piirivalveametnikel, kes
3. a
4. juuliks ametisse olid asunud. See aga oleks tähendanud, et võimalus minna eripensionile 50 aastaselt oleks säilinud veel väga pikaks ajaks ja paljudel ametnikel. See olnuks vastuolus pensioniea tõstmise eesmärkidega (vt praeguse otsuse p 9).
5. Eripensioniea tõstmine 50 aasta peale 55 aasta peale ei riivanud kaebaja õigusi intensiivselt. Tõsi on see, et kaebaja oli PVTS jõustumise ajaks
6. aastal olnud piirivalveteenistuses pikka aega (koos ajateenistusega juba
7. a-st alates) ja eripensionile õigust andvast staažist oli tal selleks hetkeks üsna vähe puudu. Sellest ei piisa siiski, et pidada 4

§ 114

lg 3 p 3 ja § 117 lg 1 p 3 alusel koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt piirivalveteenistuse staaži ja politseiteenistuse staaži kogunud ametnikke. Esimestel säilis õigus saada 50 aastaselt eripensionile juhul, kui neil oli 20 aastat teenistusstaaži kogunenud

1. juuliks
2. Teistel säilis sama õigus juhul, kui neil oli 20 aastat teenistusstaaži kogunenud
3. jaanuariks
4. Kui kaebaja puhul oleks võimalik kohaldada hilisemat tähtaega, oleks tal võimalik saada 50 aastaselt eripensionile.
5. Riigikohus on selgitanud, et seadusandjal on ametipensionide süsteemi kujundamisel avaram otsustusruum kui selliste sotsiaalsete tagatiste andmisel, mida põhiseadus nõuab. Seetõttu on süsteemi muutmise korral võrdsuspõhiõiguse rikkumisega tegu ainult sellise ebavõrdse kohtlemise korral, mis on ilmselgelt asjakohatu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsused asjades nr 5-23-25, p 52 ja nr 3-4-1-1-15, punktid 57 ja 58). Inimeste erineva kohtlemise põhjendamisel tuleb hinnata ka mõju, mille tõi seadusandja tegevusele kaasa erinevate inimgruppide õiguspärase ootusega arvestamise vajadus (5-23-25, p 54).
6. Kaebaja nimetatud võrdlusgruppide erineva kohtlemise põhjuseks on asjaolu, et piirivalvurite ja politseinike eripensioniiga tõsteti 55 aasta peale erineval ajal.

§ 117

lg 1 p 3 kehtestamise tingis vajadus kaitsta politseiteenistuse staažiga politseiametnike õiguspärast ootust. Tegu ei ole ilmselgelt asjakohatu põhjusega. Seetõttu ei riku

§ 114lg 3 p 3 kaebaja võrdsuspõhiõigust.

20. Eeltoodu põhjal jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada

§ 114lg 3 p 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

1. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda.
2. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga ja jätta avaldamata kaebaja isikukood (HKMS § 175 lg 3). Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/ 5