← Eesti

3-23-183/14

Obsah (7)§ 2101§ 2102§ 117§ 9§ 13§ 155§ 2103

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2023. a, Tallinn Haldusasja number 3-23-183 Haldusasi A kaebus Politsei-ja Piir

§ 2101lg 1).

Püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa lisatingimused on, et välismaalane on Eestis hästi kohanenud ja välismaalase senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega (

§ 2102lg 1 p-d 2 ja 3).

Välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks on piisav legaalne sissetulek, mis võimaldaks välismaalase ja tema perekonnaliikmete toimetuleku Eestis (

§ 117lg 1 p 3).

Legaalne sissetulek

i tähenduses on seaduslikult teenitud töötasu, vanemahüvitis, töötuskindlustushüvitis, seaduslikust äritegevusest või omandist saadav tulu, pension, stipendium, elatis, välisriigi makstav toetus, samuti legaalset sissetulekut omavate perekonnaliikmete tagatud ülalpidamine, kui sama seadus ei sätesta teisiti (

§ 9lg 1).

6. Käesoleval juhul on kaebajale (s.o lapsevanemale) keeldutud elamisloa andmisest mh alusel, et kaebajal puudub legaalne sissetulek. Kaebaja soovitud elamisloa andmise alus – püsivalt Eestisse elama asumiseks – ei näe ette legaalse sissetuleku tingimuse osas erandit. Tegemist on range tingimusega, mis ei võimalda kaalumist mh juhul, kui välismaalasel

mõttes legaalne sissetulek puudub. Kaebaja ei ole kohtule väitnud, et vastustaja on tal legaalse sissetuleku puudumise valesti tuvastanud. Kaebaja on kinnitanud töölepingu olemasolu, aga samas ka seda, et ta ei ole tööd alustanud. Asjaolust, et kaebaja on palunud täiendavat aega, järeldub ka see, et kaebajal hetkel

mõttes sissetulek puudub. Piisav sissetulek peab olema tõendatav elamisloa taotlemise ajal ning elamisluba ei anta lootuses, et välismaalasel tulevikus piisav sissetulek tekib. Koduriigis olevate sugulaste poolt antavat rahalist tuge ei saa samuti lugeda legaalseks sissetulekuks

§ 9lg-te 1 ega 2 mõttes.

7. Kohus selgitab, et legaalse sissetuleku nõude eesmärgiks on, et Eestis viibiva välismaalase, kellel pole põhiõigust siin elamiseks (nt perekonnaelu kaitsest või rahvusvahelise kaitse andmisest tulene3

(5)valt), viibimine oleks kooskõlas avaliku huviga (

§ 13lg 1).

Avalikuks huviks on mh see, et välismaalase viibimine Eestis oleks siinsete inimeste, ettevõtluse ning laiemalt majanduslikes ja sotsiaalsüsteemi huvides. Avalikeks huvides on ka see, et välismaalane saaks oma toimetulekuga ise hakkama ega koormaks siinset sotsiaalsüsteemi. Eeltoodu ei tähenda, et välismaalane jäetaks ilma hädavajalikust abist. Küll aga Eestis piisava legaalse sissetuleku puudumisel, kui tekib oht jääda siinsele sotsiaalsüsteemile koormaks, tuleks pöörduda tagasi kodakondsusjärgsesse või muude riiki, kes on valmis välismaalast vastu võtma. Kuivõrd kaebaja osas ei nähtu ühtegi põhiõigust või inimõigust, mida koduriiki tagasi pöördumine riivaks, ei ole range, ilma kaalutlusõiguseta piisava legaalse sissetuleku nõue ka ilmselgelt põhiseadusvastane.

  1. Kohus leiab, et täiendavad elamisloa andmisest keeldumise alused (mittekohanemine, karistatus), mis on diskretsioonilised, toetavad PPA otsuse resolutsiooni, kuid neil ei ole piisava sissetuleku tingimuse täitmata jätmise tõttu eraldiseisvat tähendust. Kohus nõustub haldusaktis tooduga ega korda seda HKMS § 165 lg 2 alusel. Kohus märgib üksnes täiendavalt, et asjaolu, et kaebaja on sissetuleku puudumise tõttu asunud toimima õigusvastaselt (juhilubadeta sõit) kinnitab täiendavalt, et kaebaja viibimine Eestis ei ole avalikes huvides. Piisava sissetuleku puudumine viis kaebaja selleni, et ta pani toime süüteo. Liiklusalased süüteod on Eestis suure tähelepanu all ning selliselt toimides pani kaebaja ohtu lisaks endale ka teised isikud enda ümber. Vaatamata enda kinnipidamisele 27.07.2022, jätkas kaebaja juhtimisõiguseta sõitmist ülejärgmisel päeval. Ka ei ole kaebaja tasunud ära talle määratud trahve. Kaebaja kohanemist Eesti ühiskonnaga kaebusest ei nähtu. Kuigi kaebaja on omandanud Eestis magistrikraadi, ei ole ta nimetatud erialal Eestis tööle asunud. Kaebaja lapsed ei oska eesti keelt (vastustaja vastusest dtl 210, samuti dtl 219) ning ka kaebaja eelistab suhtlemist inglise keeles (dtl 138 jj, dtl 142 ja 156).
  2. Kuna kaebaja laste (kaebajad II ja III) Eestis viibimise alus on seotud kaebaja endaga, on vastustaja õiguspäraselt keeldunud pärast kaebaja viibimisaluse lõppemist ka lastele elamisloakaardi väljastamisest (

§ 155

). Toodud asjaoludest ei nähtu samuti, et vastustaja pidanuks kaaluma ennekõike laste huvidest lähtuvalt erandina püsivalt Eestisse elamisloa andmist (

§ 2103). Kohus möönab, et lapsed on tõenäoliselt elanud kogu oma elu Eestis.

Samas nende vanust ja suhtlusringkonda arvestades ei nähtu, et neil oleksid tekkinud tugevad sidemed Eestiga (dtl 219) ning nad ei saaks oma kodakondsusjärgses riigis koduneda. Tegemist on väikelastega, kes ei oska eesti keelt (samas). Ainuüksi lasteaias käimisest ei saa tuletada tihedaid sõprus- või muid sotsiaalseid sidemeid Eestis. Eestis ei ela ka muid pereliikmeid, sh ei ole Eestis ka laste isa, kes on PPA avaldatu kohaselt tagasi Nigeerias (dtl 25 p 2). Kohtule ei nähtu asjas olulisi laste huvisid, mis oleksid avalikust huvist kaalukamad ning mille kohaselt tuleks tagada laste koos nende emaga Eestisse jäämine.

  1. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (edaspidi lahkumisettekirjutus) (VSS § 7 lg 1). Kuna kaebajatel ei ole Eestis viibimise alust, tuleb neil Eestist lahkuda ja vastustajal oli kohustus teha neile lahkumisettekirjutus.
  2. Kohtule ei nähtu ka humaanseid aluseid, mille tõttu tulnuks väljasaatmine peatada või edasi lükata muudel põhjustel, kui vastustaja on juba teinud (VSS § 14 lg 5 p 4). Ainuüksi kaebaja soov jääda jätkuvalt Eestisse ja kasvatada siin lapsi, ei ole kaalukam avalikust huvist, millest lähtudes hinnatakse välismaalase Eestis viibimise lubatavust ja soovitavust. Erinevalt Eesti Vabariigist on kaebaja kodakondsusjärgne riik kohustatud kaebaja vastu võtma ja tagama talle ka vajalikud teenused. Nagu kaebaja on ka ise selgitanud, on tal koduriigis vanemad, sugulased ja ka laste isa; erinevalt Eestist, kus tal ei ole lisaks oma väikelastele kedagi. 4

(5)
  1. Lahkumisettekirjutusega koos kohaldatakse vajadusel sissesõidukeeldu (VSS § 7 lg 1). Lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates, kuid seda võib kohaldada lühemaks ajaks, kui 3 aastat oleks kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (VSS § 74 lg-d 1 ja 3). Kaebaja ei ole esitanud viibimisalusest keeldumise ja lahkumisettekirjutuse vaidlustamisest eraldiseisvalt vastuväiteid sissesõidukeelu osas. Kohus leiab, et vastustaja ei ole kaebajale (st mitte lastele) sissesõidukeeldu määrates ilmselgeid kaalumisvigu teinud. Vastustaja on ühelt poolt arvestanud kaebaja poolt koostöö tegemist, teiselt poolt aga ka seda, et kaebajat on väärteokorras Eestis karistatud ning seda, et kaebaja jätkas Eestis viibimist ilma õigusliku aluseta. Kaebaja ja tema laste elamisload kehtisid kuni 07.09.2022 (dtl 206) ning elamisloa tähtaja pikendamise menetlus kestis kuni 13.01.
  2. Siiski ei ole kaebaja vahepeal, enne 02.06.2023 lahkumisettekirjutusi ise Eestist lahkunud ega enda viibimist muul moel seadustanud. Vastustaja on ka arvestanud, et kaebajal puuduvad Schengeni alaga, sh Eestiga perekondlikud sidemed ning kaebaja ei ole ka ise sellist sidemete olemasolu kohtumenetluse käigus väitnud.
  3. Kohus jätab kokkuvõttes kõigi kaebajate kaebused kõikide haldusaktide (s.o viibimisaluse pikendamisest keeldumise ja lahkumisettekirjutuse) osas rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.