Obsah (7)

§ 652§ 654§ 442§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 12.05.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-2794

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega 4 2-21-2794 muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. 22. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohtu otsuse resolutsioonist ei ole aru saada, mis ulatuses on sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 lubamatu. Olukorras, kus hageja on palunud tunnistada kogu sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 lubamatuks ning maakohus on resolutsioonis märkinud, et sundtäitmine on lubamatu osas, milles täitemenetluses saadavast rahast arvestataks viivise katteks rohkem kui 31 000 eurot, on maakohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja arusaadavalt lahendanud hageja nõude. Otsuse resolutsioonist on selgelt aru saada, et sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 on lubamatu ulatuses, milles see on resolutsioonis märgitud. Seega ülejäänud osas on juba alustatud kostja nõude sundtäitmine täiteasjas nr 014/2021/95 lubatav. Kuna täiteasjas nr 014/2021/95 on sundtäitmisel kostja nõue hageja suhtes laenu põhisosa 31 000 euro, intressi 11 114 eurot ja viivise 38 355 euro nõudes, siis on sundtäitmine lubamatu viivise osas, milles see ületab 31 000 eurot.
2. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas poolte vahel sõlmitud laenulepingud on tühised liigkasuvõtjalike tingimuste tõttu.
3. Maakohus on põhjendatult leidnud, et poolte vahel sõlmitud laenulepingud ei ole tühised tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 alusel. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Tehing on Riigikohtu käsitluse järgi vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Riigikohus on selgitanud, et lisaks eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast (vt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-83-13, p13).
4. Riigikohus on järjekindlalt asunud seisukohale, et kõrge intress iseenesest, isegi kui see on laenusaaja suhtes ebaproportsionaalne, ei tingi veel tehingu tühisust heade kommete vastasuse tõttu, kuna seadus laenulepingu intressimäära osas kitsendusi ei tee (vt RKTKo 22.10.2002, 32-1-80-02, p 12) ning hinnata tuleb kõiki tehingu tegemise asjaolusid kompleksselt. 5 2-21-2794
5. Hageja kui tehingu tühisusele tuginev poolt pidi tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Hageja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Hageja väitest, et praegu poleks hagejal probleeme sõlmida laenulepinguid teistsugustel tingimustel, ei ole võimalik iseenesest järeldada, et laenulepingust tulenevad kohustused oleksid olnud laenulepingute sõlmimise ajal heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
6. Kolleegium selgitab, et laenulepingu puhul on lepingupooled vabad leppima kokku nendevahelisele laenulepingule kohaldatavas intressimääras. Maakohus tuvastas, et pooled leppisid kokku ühekuulise laenulepingu puhul intressis 17% kuus ja kui pooled pikendasid laenu tagasimaksmise tähtaega veel aastaks, siis leppisid pooled kokku uues intressis 13,7% kuus. Kahtlemata on käesoleval juhul laenulepingute intressid kõrged, sest laenatava ja tagasimakstava summa erinevus on peaaegu kahekordne. Samas ei ole kolleegiumi arvates iseenesest põhjust järeldada, et vaid üheks kuuks antava laenuintressi 17% puhul võiksid laenulepingutest tulenevast kohustused olla heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Praegusel juhul on laenulepingud sõlmitud kahe eraisiku vahel. Seega ei kohaldu pooltevahelistele laenulepingutele tarbijakrediidilepingutele omased kaitsenormid. Laenule, mille isik annab mitte oma majandus- ja kutsetegevuses, ei saa krediidiasutuste poolt antud laenude keskmiseid intressimäärasid otse kohaldada. Intressimäära puudutavatele kokkulepetele laieneb ka põhiseaduse § 32 lg-st 2 tulenev omandi puutumatuse põhimõte ja sellega seonduvad garantiid. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Seega oli kostjal põhimõtteliselt õigus otsustada esiteks selle üle, millise intressi ja viivisega ta laenu annab, hagejal aga õigus otsustada, kas ta sellistel tingimustel lepingud sõlmib või mitte. Hageja esile toodud asjaoludest ei ole ka võimalik järeldada, et tema oleks soovinud lepinguid sõlmida teistsuguse intressi- ja viivisemääraga või et kostja poleks nõustunud hageja vastuväidetega intressi- ja viivisemäära suuruse osas. Kohtul ei ole õigust sekkuda isikute vabasse majandustegevusse ega kontrollida intressimäära osas sõlmitud kokkuleppeid ilma seaduses sätestatud aluseta (vt RKTKo 22.10.2002, 3-2-1-108-02, p 10).
7. Objektiivseks aluseks tehingu vastuolule heade kommetega saab olla eelkõige selline ebaproportsionaalsus, kus üks pool saab tehingu kohaselt liiga suure eelise. Kahe eraisiku vahel, kus pooled on vabad kokku leppima kas nad üldse sõlmivad lepingu või millistel tingimustel nad sõlmivad lepingu ja missugused on riskid sellise lepingu sõlmimisel ei saa pangalaenudega võrreldes suuremaid intressimäärasid pidada iseenesest selliseks, mis annaks aluse lugeda käesoleval juhul tehingud tehtuks äärmiselt ebasoodsatel tingimusel ja mis võiks seetõttu olla lähtekohaks tehingute tühisuse tuvastamiseks. Hageja laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks seatud hüpoteek ei saa samuti iseenesest mõjutada laenulepingust tulenevate kohustuste mahtu, et järeldada laenulepingute sõlmimist äärmiselt ebasoodsatest tingimustel või laenulepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljas olemist.
8. Vastuseks hageja väidetele, nagu tema ei teakski, mis määras sundtäitmisel viivist arvestatakse, märgib kolleegium, et kui maakohus ei tuvastanud, et laenulepingutes kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas on tühine, siis tuleb sellisest kokkulepitud viivise määrast ka lähtuda. 31.

§ 442

lg 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 01.04.2021 määrusega on hagi tagamiseks peatatud täitemenetlus täiteasjas nr 014/2021/95 kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni (tl 75–77). Maakohus ei ole otsuse resolutsioonis rakendatud hagi tagamise 6 2-21-2794 abinõude kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohus saab selle puuduse ise kõrvaldada. Kuna hagi tagamise abinõuna kohaldatud täitemenetluse peatamine on põhjendatud ja seatud vaid käesoleva kohtuvaidluse ajaks, siis tuleb hagi tagamise abinõu jätta jõusse kuni praeguse otsuse jõustumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 32. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks. 33. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

Kostja palus hagejalt välja mõista õigusabikulud 4 tunni 30 minuti eest summas 810 eurot (koos käibemaksuga) ja viivise. Kostja esindaja tunnihind on 150 eurot ilma käibemaksuta ja 180 eurot koos käibemaksuga. Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu ja tunnitasumäär põhjendatud, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning tsiviilasja keerukust. Kostja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, kes saaks käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb hagejalt välja mõista menetluskulu koos käibemaksuga (

§ 174lg 10), s.o kokku 810 eurot.

Kostja taotlusel tuleb hagejalt välja mõista

§ 177lg 4 alusel ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt.

34. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 7