Obsah (7)

§ 184§ 182§ 116§ 158§ 108§ 118§ 109

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-22-905 Otsuse kuupäev 30. september 2022 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi Urmas Valge kaebus Tartu Vangla 31. märtsi 2022. a käskkirja

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-22-905 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla määras
2. märtsi
3. a käskkirjaga nr 6-3/71 kinnipeetava Urmas Valge osalise koormusega vangla majandustööle, abitöölise ametikohale tähtajaga
4. märts 2022 –
5. märts
6. Käskkirja kohaselt rakendatakse kinnipeetav vangla majandustööle vastavalt vangistusteenistuse äranägemisele ja vangla vajadusele (dtl-d 39-41).
7. Tartu Vangla tunnistas
8. märtsi
9. a käskkirjaga nr 6-2/163 U. Valge süüdi vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 rikkumises ning määras talle distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise 20 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt otsustati koheselt täitmisele pöörata 10 ööpäeva ja 10 ööpäeva osas lükati karistuse täitmisele pööramine edasi 3-kuulise katseajaga. U. Valge rikkumine seisnes selles, et
10. märtsil 2022 kella 18.02 paiku ei allunud U. Valge ametniku korraldusele ja ei asunud tööle eluosakonna koristajana (dtl-d 8-11).
11. U. Valge esitas
12. märtsil 2022 vaide Tartu Vangla
13. märtsi
14. a käskkirja nr 6-2/163 kehtetuks tunnistamiseks (dtl-d 50-51), mille Tartu Vangla jättis
15. aprilli
16. a vaideotsusega nr 1-11/133-2 rahuldamata (dtl-d 17-18).
17. U. Valge esitas
18. aprillil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
19. märtsi
20. a käskkirja nr 6-2/163 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas U. Valge taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl-d 1-7).
21. Tartu Halduskohus vabastas
22. aprilli
23. a määrusega U. Valge riigilõivu tasumise kohustusest, võttis U. Valge kaebuse menetlusse ning tunnistas vastustajaks Tartu Vangla (dtl-d 29-31).
24. Tartu Vangla esitas
25. mail 2022 vastuse kaebusele (dtl-d 67-69).
26. U. Valge esitas
27. septembril 2022 täiendavad seisukohad (dtl-d 86-88). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
28. Kaebaja taotleb Tartu Vangla
29. märtsi
30. a käskkirja nr 6-2/163 tühistamist, põhjendades oma kaebust järgmiselt. 1) Kaebaja keeldus
31. märtsil 2022 tööle asumast, kuna tema viibime Tartu Vanglas on õigusvastane. 2) Vangla kasutas talle antud kaalutlusõigust põhjendamatult ning ei ole juhindunud VangS-ga pakutavatest optimaalsetest lahendustest või rahvusvahelistest vangistust reguleerivatest normidest, mis takistab vangistuse eesmärgi saavutamist ja kinnipeetavate taasühiskonnastamise väljavaateid. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-18-1895 toodud seisukoht ei ole kooskõlas rahvusvaheliste vangistust reguleerivate normidega. Rahvusvahelise õiguse normi kohaselt on töö kinnipeetava õigus, mitte kohustus ning samuti taunib tööst keeldumise eest kartserikaristuse kohaldamist ja vaidlusaluse käskkirjaga määratud kestust. 3) Kaebajale ei ole võimalik ette heita kuritegeliku subkultuuri viljelemist. Vangla on välja toonud allumatuse ja negatiivse eeskuju teistele kinnipeetavatele, kuid need ei ole argumendid. Väita, et rahumeelne tööst keeldumine on oht vangla julgeolekule, ei ole mõistuspärane. 2 3-22-905 4) Vangla ei ole oma kaalutlusotsust distsiplinaarkaristuse valikul adekvaatselt põhjendanud. Vangla ei ole esitanud ka ühtegi põhjendust selle kohta, mis on rahvusvahelistes suunistes ja õiguskantsleri seisukohtades vastuvõetamatut või sobimatut, mis ei võimalda vanglal neid järgida. Samuti ei ole vangla selgitanud, kuidas mõjutab majandustöödes osalemine oluliselt karistuse täideviimise tulemuslikkust ja aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele. 5) Vaidlusaluses käskkirjas määratud 20-päevane kartserikaristus on selle põhjuse osas vastuolus rahvusvahelise õiguse normidega. Kartserikaristus seab ohtu inimese füüsilise ja füüsilise tervise.
32. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele selgitas vastustaja järgmist. 1) Kaebaja määrati vangla majandustööle ja tema tööle määramise käskkiri oli kehtiv.
33. märtsil 2022 andis valvur kaebajale korralduse tööle asuda, kuid kaebaja korraldusele ei allunud ja tööle ei asunud. Kaebaja ei toonud tööst keeldumise põhjendusena välja ühtegi VangS § 37 lg 2 p-des 1-4 sätestatud asjaolu, mis välistaks tema kohustuse teha tööd. Seetõttu puudus alus kaebaja töökohustusest vabastamiseks ja kaebaja oli kohustatud täitma vanglaametniku korralduse ning asuma tööle eluosakonda koristama. 2) VangS § 63 lg 1 p 4 lubab kinnipeetavale määrata karistuseks kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks, mistõttu ei ole alust pidada õigusvastaseks kaebaja karistamist kartserisse paigutamisega 20 ööpäeva ulatuses. Kaebaja on enne vaidlustatud käskkirja korduvalt keeldunud töökohustuse täitmisest. Kaebajal oli
34. märtsi
35. a seisuga neli kehtivat käskkirja distsiplinaarkaristuse määramise kohta, mis olid määratud töökohustuse rikkumise eest. Kuivõrd varasemad leebemad distsiplinaarkaristused ei ole oma soovitud mõju avaldanud, ei ole alust pidada kaebajale määratud karistust ebaproportsionaalseks. 3) Tartu Vangla hinnangul ei muuda kartserikaristuse proportsionaalsuse kohta antavat hinnangut ka kaebaja viidatud õiguskantsleri ja rahvusvaheliste organisatsioonide soovitused. Tegemist on üksnes soovituslike suunistega, mitte imperatiivse iseloomuga kohustused või täitmiseks kohustuslikud õigusnormid. 4) Töötamine majandustöödel on samuti osa kinnipeetava taasühiskonnastamisest ja karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisest. Kuigi majandustöödel töötamine ei ole väga ajamahukas ja seetõttu eriti tulutoov, on siiski tegevusega, mis vastab VangS § 6 lg-s 1 toodud vangistuse täideviimise eesmärgile. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
36. Kohtu menetluses on kaebaja nõue Tartu Vangla
37. märtsi
38. a käskkirja nr 6-2/163 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistas vangla kaebajat VangS § 37 lg 1 rikkumise eest ning määras talle distsiplinaarkaristusena 20 ööpäevaks kartserisse paigutamise. Arvestades kaebuses toodud selgitusi kaalutlusõiguse ja põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, on seega praegusel juhul vaidlus käskkirja sisulises ja formaalses õiguspärasuses.
39. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusotsustus. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse kohtulik kontroll on piiratud. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse 3 3-22-905 eeldused on täidetud ning kas haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54: haldusakti peab olema andnud pädev haldusorgan andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, haldusakt peab olema selle andmise ajal kehtinud õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastama vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3). Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel antud otsustuse sisulist otstarbekust. Kohus saab hinnata seda, kas distsiplinaarkaristuse ajendiks olnud tegu on kaebajale etteheidetav, s.o kas vaidlustatud käskkirjas on süü tuvastatud, kas menetluses on järgitud haldusmenetluse põhimõtteid, mille järgimata jätmisel tuleks haldusakt tühistada, ning kas määratud distsiplinaarkaristus on proportsionaalne toime pandud rikkumisega.

1. Kohus on seisukohal, et U. Valge kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, lähtunud karistuse määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Kaebajale on menetluse käigus nõuetekohaselt tagatud ärakuulamisõigus ning menetluse käigus ei ole tehtud menetlusvigu, mis saanuksid mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu. Sealjuures nõustub kohus vastustaja seisukohtadega, pidades vajalikuks oma lõppjärelduse põhistamiseks rõhutada eelkõige järgmist.
2. VangS § 63 lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. Antud juhul karistati kaebajat VangS § 37 lg-s 1 sätestatud töötamise kohustuse rikkumise eest. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja on Tartu Vangla
3. märtsi
4. a käskkirjaga nr 6-3/71 määratud alates
5. märts 2022 –
6. märts 2023 osalise koormusega vangla majandustööle abitöölise ametikohale ning nimetatud käskkiri on kehtiv ja seega kaebajale täitmiseks kohustuslik. Samuti ei ole vaidluse all kaebajale
7. märtsil 2022 tööle asumise korralduse andmine, kaebaja keeldumine korralduse täitmisest ning VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste puudumine, mis oleksid välistanud kaebaja töötamise kohustuse. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kohtule ei nähtu, et kaebajale antud korraldus oleks vastanud HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja korralduse tühisus oleks ilmselge ning mis oleks õigustanud selle täitmata jätmist (vt nt Riigikohtu
8. märtsi
9. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) ja
10. novembri
11. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), leiab kohus, et kaebajale antud korraldus oli seaduslik, kaebaja oli kohustatud
12. märtsil 2022 töötama ja alluma talle antud korraldusele ning selline rikkumine andis vanglale aluse kaebajale distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Eelnevat ei muuda kaebaja seisukoht vanglas viibimise ebaseaduslikkuse kohta.
13. Kaebaja sõnul oli ebaproportsionaalne karistada kaebajat rahumeelselt tööst keeldumise tõttu distsiplinaarkorras 20 ööpäevaks kartserisse paigutamisega, kuivõrd kaebajale ei saa ette heita subkultuuri viljelemist, rahumeelselt tööst keeldumisel ei tekita kaebaja ohtu vangla julgeolekule ning asjakohane ei olnud tugineda allutamisele ja negatiivse eeskujule andmise teistele kinnipeetavatele.
14. Karistamise otsustamine ning karistuse liigi ja määra valimine on vangla kaalutlusotsus. VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt võib VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. VangS § 63 lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks on VangS § 6 lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. 4 3-22-905
15. Vaidlustatud käskkirjas põhjendas Tartu Vangla 20-päevase kartserikaristuse määramist sellega, et vanglateenistuse ametniku antud seaduslikele korraldustele asuda tööle allumata jätmist saab pidada raskeks distsipliinirikkumiseks – see väljendab kinnipeetava otsest vastupanu vanglasüsteemile ning kehtivale õiguskorrale. Käesoleval juhul kaalub Tartu Vangla julgeolek üles kinnipeetava huvi mitte olla distsiplinaarkorras karistatud. Tööst keeldumine seab ohtu vangla julgeoleku, väljendades kinnipeetava subkultuurilist mõtteviisi ning annab negatiivset eeskuju käitumiseks teistele kinnipeetavatele. Distsipliinirikkumise toimepanemise ajal oli kinnipeetaval viis kehtivat distsiplinaarkaristust tööst keeldumise eest. Viimati kinnipeetavale määratud 15-ööpäevane kartserikaristus ei ole mõjunud kinnipeetavale sedavõrd, et ta asuks tööle. Kui kinnipeetavale määrata distsiplinaarkaristuseks reaalselt kartserisse paigutamine ning osa kartserikaristusest määrata tingimisi, võimaldab see kinnipeetaval näidata, et ta on mõistnud rikkumise tagajärgi ning muuta oma mõtlemist seoses vanglas reguleeritud töökohustusega.
16. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Vaidlustatud käskkirjas sisaldub mh üksikasjalikum põhjendus selle kohta, miks käesoleval juhul ei ole võimalik määrata kaebajale muud VangS § 63 lg-s 1 sätestatud distsiplinaarkaristust kui kartserikaristust, ning miks on vajalik pöörata osa kartserikaristusest kohesele täitmisele ja osa sellest edasi lükata. 20 ööpäevaks kartserisse paigutamine, millest 10 ööpäeva kuulus kohesele täitmisele ja 10 ööpäeva lükati edasi katseajaga kolm kuud, on süüteo toimepanemise asjaolusid arvestades põhjendatud.
17. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks (otsused asjades nr 3-3-2-1-15 (p 25) ja 3-3-2-2-15 (p 26), otsus nr 3-15-3133/29 (p 17)). Kohtu hinnangul on sellega tegu ka praegusel juhul ning varasema praktika muutmiseks puudub erinevalt kaebaja väljendatud seisukohast vajadus. Kuivõrd kaebaja väljendas distsiplinaarmenetluses soovimatust anda täiendavaid selgitusi, oli Tartu Vanglal piisavalt alust arvata, et kaebaja on jätkuvalt arusaamal, et koristustööde tegemine ei ole kaebaja väärtushinnangute ja põhimõtetega kooskõlas ning sellega väljendab subkultuurilist mõtteviisi.
18. Seejuures ei oma kohtu hinnangul asja lahendamisel määravat tähtsust, kas kaebaja on keeldunud talle antud korralduse täimisest kuritegelikust subkultuurist kantud motiividel, kuivõrd ilmselgelt ohustab kinnipeetav tööle asumisest keeldumisel (k.a rahumeelsel keeldumisel) vangla distsipliini ja julgeolekut. Samasugusele seisukohale on jõudnud Riigikohus ka kaebaja poolt viidatud
19. detsembri
20. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-18-
21. Olukorras, kus kaebaja keeldub täitmast talle antud korraldust asuda tööle ning vangla jätab sellele reageerimata, on see märk nii kaebajale kui ka teistele kinnipeetavatele sellest, et vangla aktsepteerib vangla süsteemile vastupanu osutamist ja kehtiva õiguskorra rikkumist, mis ei ole aga kooskõlas vangla kohustuse ja eesmärgiga suunata ja mõjutada kinnipeetavat käituma õiguskuulekalt. Kuna kaebaja puhul on tegu isikuga, kes keeldub järjekindlalt täitmast talle antud korraldust tööle asumiseks, ei ole kohtu hinnangul vangla rikkunud talle antud kaalutlusõigust, kui otsustas kaebajale määrata toime pandud rikkumise eest distsiplinaarkaristuse ning ei valinud võimalikest distsiplinaarkaristustest leebemat kui kaebajale varasemalt määratud. Tuginedes eeltoodule ning võttes arvesse, et viimase samaliigilise rikkumise eest määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena 15-ööpäevane kartserikaristus (dtl-d 64-66), puuduvad kohtu hinnangul vangla otsuses kaalutlusvead. 5 3-22-905
22. Kohtu hinnangut kartserikaristuse proportsionaalsuse osas ei muuda ka kaebaja poolt välja toodud rahvusvahelistes dokumentides kajastatu. Mandela reeglite art-s 45.1, Euroopa vanglareeglistiku art-s 60.6.c ning CPT
23. üldraporti p-s 56(b) on tõesti öeldud, et kartserikaristust võib kohaldada vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik. Samas on Riigikohtu halduskolleegium Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ja CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
24. detsembri
25. a otsus asjas nr 3-18-1895 p 17 ning seal viidatud kohtupraktika).
26. Vastustaja on karistuse määramisel õigesti arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, selle korduvust, isiku suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Kohus viitab, et kaebaja viidatud CPT suuniste puhul on tegemist üksnes soovituslike suunistega. Varasema 15 ööpäeva asemel 20-ööpäevase kartserikaristuse määramine on põhjendatud, et anda kaebajale märku vangla eriti rangest suhtumisest kaebaja poolt toimepandud järjekordsesse samalaadsesse rikkumisse ja et ära hoida sarnaste rikkumiste toimepanemist tulevikus. Seega omab määratud kartserikaristusega karistamine sellise teo eest üldpreventiivset eesmärki.
27. Seoses kaebaja väidetega põhjendamiskohustuse rikkumisele peab kohus vajalikuks märkida, et olukorras, kus kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse raames esitanud omapoolseid selgitusi, milles viitaks rahvusvahelistele suunistele või seaks kahtluse alla majandustöödel osalemise positiivse mõju karistuse täideviimise tulemuslikkusele, ei saa vanglale ette heita käskkirjas sellekohaste põhjenduste puudumist. Kohtu hinnangul on vastuses kaebusele vangla õigesti märkinud, et töötamine majandustöödel on osa kinnipeetava taasühiskonnastamisest ja karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisest ning kaebaja poolt välja toodud rahvusvahelised õigusnormid on üksnes soovituslike suunistega, kusjuures kohtule on usutav, et vangla lähtus neist kaalutlustest ka käskkirja väljaandmisel.
28. Seega on kohtu hinnangul vastustaja oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud, kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne ja vaidlustatud käskkiri on nõuetekohaselt põhjendatud ehk Tartu Vangla
29. märtsi
30. a käskkiri nr 6-2/163 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
31. Kaebusest tulenevalt mõistab kohus, et kaebaja on palunud kohtul tunnistada Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata VangS § 37 lg 1, mis näeb ette kinnipeetava kohustuse töötada, kuna see ei ole kooskõlas Mandela reeglitega. Et

§ 158

lg 4 järgi on kohtul võimalik jätta asja lahendamisel kohaldamata seadus, kui see on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, ning Mandela reeglitel on üksnes soovituslik iseloom, mis tähendab, et tegemist ei ole Euroopa Liidu õigusaktiga, jätab kohus kaebaja mainitud taotluse läbi vaatamata. 25.

§ 158

lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 20 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 26. aprilli 2022. a määrusega 6 3-22-905 vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (

§ 109lg 1 ls 4).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 7