Obsah (5)

§ 37§ 63§ 4§ 38§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 37 lg 1 rikkumises ning karistas teda kartserisse paigutamisega 20 ööpäevaks, millest täitmisele pöörati 10 ööpäeva ja 10 ööpäeva osas lükati täitmisele pööramine edasi 3-kuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt ei vastanud U. Valge ühelegi

§ 37lg-s 2 välja toodud töökohustuse vabastamise eeldusele.

U. Valge oli terviseseisundi poolest võimeline töötama ja tal lasus kohustus alluda vanglateenistuse ametniku antud korraldusele asuda tööle. Vanglateenistuse ametniku korraldusele asuda tööle mitteallumise puhul on tegemist raske rikkumisega. Tööst keeldumine seab ohtu vangla julgeoleku, väljendades kinnipeetava subkultuurilist mõtteviisi ja annab negatiivset eeskuju käitumiseks teistele kinnipeetavatele. Distsiplinaarkaristuse määramise eesmärk on mõjutada kinnipeetavat mitte toime panema uusi rikkumisi ja tagada seeläbi vangla üldine turvalisus. Mõistlik ega proportsionaalne ei ole määrata distsiplinaarkaristuseks noomitust ega ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist. Kuna U. Valge ei tööta, ei ole tema suhtes võimalik kohaldada tööst eemaldamist. Ka ei ole elektriseadme kasutamise keeld proportsionaalne. Arvestades rikkumise raskust ja asjaolu, et eelnevalt määratud karistused (viimati 15 ööpäevaks kartserisse paigutamine) samaliigiliste rikkumiste eest ei ole kinnipeetavale mõju avaldanud ja kinnipeetav ei ole käitunud õiguskuulekalt, on antud rikkumise puhul otstarbekas määrata karistuseks reaalselt kartserisse paigutamine ja osa kartserikaristusest määrata tingimisi.

1. Tartu Vangla jättis 20.04.
2. a vaideotsusega nr 1-11/133-2 U. Valge vaide vangla 31.03.
3. a käskkirja nr 6-2/163 kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
4. U. Valge esitas 22.04.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 16.09.2022 täiendava seisukoha. Kaebaja palus tühistada Tartu Vangla 31.03.
5. a käskkiri nr 6-2/
6. Kaebaja põhjendused: 1) Rahvusvaheline õigus taunib tööst keeldumise eest kartserikaristuse kohaldamist ja vaidlusaluse käskkirjaga määratud karistuse kestust. Vangla ei esitanud põhjendusi, mis on rahvusvahelistes suunistes ja õiguskantsleri seisukohtades vastuvõetamatut või sobimatut ega võimalda vanglal neid järgida. Ka ei selgitanud vangla, kuidas mõjutab majandustöödes osalemine oluliselt karistuse täideviimise tulemuslikkust ja aitab kaasa vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamisele. 2) Kaebajale ei ole võimalik ette heita kuritegeliku subkultuuri viljelemist. Vangla on välja toonud allumatuse ja negatiivse eeskuju teistele kinnipeetavatele, kuid need ei ole argumendid. Väita, et rahumeelne tööst keeldumine on oht vangla julgeolekule, ei ole mõistuspärane. 3) Käskkiri on 20-päevase kartserikaristuse ja karistuse põhjuse osas vastuolus rahvusvahelise õiguse normidega. Kartserikaristus seab ohtu inimese füüsilise ja vaimse tervise, kujutades endast põhiseaduse (PS) § 16 riivet. Vangla tegevusega võib olla aset leidnud PS § 18 riive ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumine.
7. Tartu Halduskohus jättis 30.09.
8. a otsusega kaebuse rahuldamata; jättis läbi vaatamata kaebaja taotluse

§ 37

lg 1 kohaldamata jätmiseks vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega; jättis kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 20 eurot Eesti Vabariigi kanda ning muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebajale antud korraldus oli seaduslik. Kaebaja oli kohustatud 28.03.2022 töötama ja alluma talle antud korraldusele. Rikkumine andis vanglale aluse kaebajale distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks. Eelnevat ei muuda kaebaja seisukoht vanglas viibimise ebaseaduslikkuse kohta. 2) Tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist saab pidada raskeks rikkumiseks. Varasema praktika muutmiseks puudub vajadus erinevalt kaebaja väljendatud seisukohast. Kuna kaebaja väljendas distsiplinaarmenetluses soovimatust anda selgitusi, oli vanglal piisavalt alust arvata, et kaebaja on jätkuvalt arusaamal, et koristustööde tegemine ei ole kaebaja väärtushinnangute ja põhimõtetega kooskõlas, väljendades sellega subkultuurilist mõtteviisi. 3) 20 ööpäevaks kartserisse paigutamine, millest 10 ööpäeva kuulus kohesele täitmisele ja 10 ööpäeva lükati edasi katseajaga 3 kuud, on põhjendatud. Kinnipeetav ohustab tööle asumisest keeldumisel (k.a rahumeelsel keeldumisel) vangla distsipliini ja julgeolekut. Olukorras, kus kaebaja keeldub täitmast korraldust asuda tööle ja vangla jätab sellele 2 reageerimata, on see märk nii kaebajale kui ka teistele kinnipeetavatele, et vangla aktsepteerib vangla süsteemile vastupanu osutamist ja kehtiva õiguskorra rikkumist, mis ei ole kooskõlas vangla kohustuse ja eesmärgiga suunata ja mõjutada kinnipeetavat käituma õiguskuulekalt. Kuna kaebaja keeldub järjekindlalt täitmast korraldust tööle asumiseks, ei rikkunud vangla kaalutlusõigust, kui otsustas kaebajale määrata rikkumise eest distsiplinaarkaristuse. Võttes arvesse, et viimase samaliigilise rikkumise eest määrati kaebajale distsiplinaarkaristusena 15-ööpäevane kartserikaristus, puuduvad vangla otsuses kaalutlusvead. Kohtu hinnangut kartserikaristuse proportsionaalsuse osas ei muuda kaebaja välja toodud rahvusvahelistes dokumentides kajastatu. Määratud kartserikaristusega karistamine omab sellise teo eest üldpreventiivset eesmärki. 4) Olukorras, kus kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse raames esitanud selgitusi, milles viitaks rahvusvahelistele suunistele või seaks kahtluse alla majandustöödel osalemise positiivse mõju karistuse täideviimise tulemuslikkusele, ei saa vanglale ette heita käskkirjas sellekohaste põhjenduste puudumist. Vastuses kaebusele märkis vangla õigesti, et töötamine majandustöödel on osa kinnipeetava taasühiskonnastamisest ja karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisest ning on usutav, et vangla lähtus neist kaalutlustest ka käskkirja väljaandmisel. Vastustaja on kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud, kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne ja vaidlustatud käskkiri on nõuetekohaselt põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 7. U. Valge esitas 06.10.2022 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.09.2022. a otsus ja teha uus otsus, millega tühistada Tartu Vangla 31.03.2022. a käskkiri. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Tööst keeldumist ei peaks käsitlema raske rikkumisena või üldse rikkumisena, kuna kaebaja ei rikkunud rahvusvahelise õiguse norme (Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik, CPT suunised). Riigikohtu otsuse nr 3-18-1895 (p 19) seisukohad ei ole kooskõlas rahvusvaheliste vangistust reguleerivate normidega. Mõistlik ei ole väita, et rahumeelne tööst keeldumine on oht vangla julgeolekule. Kaebaja motiiv tööst keeldumiseks ei tulene kriminaalse subkultuuri ilmingutest kantud allumatusest, vaid põhjus on tema kinnipidamine vanglas de jure õigusvastaselt. Vaieldav on Riigikohtu väide, et kinnipeetava töötamist on seadusandja pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu töökohustuse täitmisest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (nr 3-15-3133, p 17; 3-3-2-2-15, p 26). 2) Distsiplinaarkaristuse kohaldamine ei ole

-st tulenev nõue. Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja CPT suunised näevad ette, et kartserikaristuse võib määrata vaid kõige tõsisematel juhtudel. Töötamisest keeldumist ei saa pidada taoliseks julgeolekuprobleemiks, mis õigustaks kartserikaristuse määramist. 3) Vangla ei ole kaalutlusotsust karistuse valikul adekvaatselt põhjendanud. Tõelised alused karistamiseks üksikvangistusega puuduvad. Vangla teostas kaalutlusõigust ebaõigesti, toetudes siseriiklikele sätetele ja eirates rahvusvahelisi standardeid. Rahvusvaheliste vangistust reguleerivate õigusaktide eiramine viis vangla toiminguteni, mis rikuvad PS-st ja inimõigusi. 4) Kartserikaristuse maksimaalne kestus ei tohi ületada 14 ööpäeva.

§ 63lg 1 p-i 4 tuleks muuta.

5) Vangla karistuspoliitika takistab vangistuse eesmärgi saavutamist, kuna vanglal on täistööajaga tööd pakkuda vähestele ning samas sunnitakse kinnipeetavaid tööle, kuid Euroopa õigusruumis ei ole see aktsepteeritav. 6) Kartserikaristus seab ohtu inimese tervise, kuna kartseris võeti päevaseks ajaks voodivarustus ära, mis kujutab PS § 28 riivet. Kaebaja koges tervisekahjustusi valuna alaseljas ja urineerimishäiretena. Kartserikaristuse täideviimise ajal 15.-16.07.2021 ja 13.-14.12.2021 rikkus vangla kinnipeetava õigust kasutada telefoni. Tagatud ei olnud ligipääs mõistlikule valikule lugemismaterjalile. Ka puudus meditsiiniline kontroll. Kinnipeetav paigutati 3 tahtevastaselt kambrisse talle sobimatu psüühiliselt haige kinnipeetavaga, kes hiljem ründas teist kinnipeetavat. Kohus saab tuvastada, kas tööst keeldumise eest kartserikaristuse kohaldamine oli õiguspärane ja kas karistus kätkes endas väärkohtlemist PS §-de 18 ja 28, EIÕK art 3 ning

§ 4¹ tähenduses.

7) Kuna kohus tugines otsuse tegemisel ainult siseriiklike seaduste sätetele, siis hindas kohus tõendeid osaliselt ebaõigesti ja järgis aegunud praktikat. 8) Kohtuotsuse p-s 22 sisaldub viga. Kaebaja tõi vaides välja rahvusvahelise õiguse seisukohad kartserikaristuse kohaldamise suhtes käesoleval juhul. 8. Tartu Vangla esitas 02.11.2022 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) Kaebaja viited asjadele nr 3-22-21, 3-22-1355 ja 3-22-463 ei ole asjakohased. Kaebaja viidatud rahvusvaheliste dokumentide puhul on tegemist soovitusliku iseloomuga dokumentidega, mis ei muuda kehtiva õiguse norme ja seetõttu ei ole võimalik rääkida vastuolust. Töökohustus kinnipeetavale tuleneb

§ 37

lg-st 1 ja kohustuse rikkumisel on vanglateenistusel õigus määrata distsiplinaarkaristusi. 2) Kaebaja viide kohtulahendile asjas nr 3-18-1895 ei anna alust vaidlustatud käskkirja tühistamiseks. Kohus pidas eelnimetatud kohtuasjas õigusvastaseks käskkirja täitmisele pööramist, kuid käskkirja ennast ei tühistatud. Tegemist ei ole sarnaste olukordadega. 3) Kaebaja viited üksikvangistusele ja selle võimalikule mõjule ei ole vaidluse eset arvestades asjakohased. Vaidluse esemeks ei ole see, kas kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramine, selle täitmise kestvus ja kohaldunud kinnipidamistingimused olid õiguspärased. Vangla lähtus karistuse määramisel asjakohastest ja lubatud kaalutlustest ning põhjendas piisaval määral karistuse liiki ja määra. Määratud karistust ei saa pidada ebaproportsionaalseks. 4) Eluosakonna korrashoiuks rakendatakse kõiki kinnipeetavaid nende tahtest sõltumata. Keeldumiseks ei anna alust kaebaja arusaam, et tema kinnipidamine vanglas on õigusvastane. Kaebaja kannab karistust jõustunud Tartu Maakohtu otsuse alusel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 30.09.
3. a otsuse põhjendustega ega korda neid (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt hindas halduskohus nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti, ka muid asjas esitatud tõendeid igakülgselt, objektiivselt ning nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ühtki asjakohast kaebaja väidet ega esitatud tõendit ei ole tähelepanuta jäetud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohus ei ole eksinud otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel, ei ole hinnanud tõendeid ebaõigesti ega ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja suuresti samad väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus üksnes järgmist.
4. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kinnipeetava poolt tööst keeldumist ei peaks käsitlema raske rikkumisena või üldse rikkumisena, kuna kaebaja ei rikkunud tööst keeldudes rahvusvahelise õiguse norme (Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik, CPT suunised). Teadaolevalt ei ole Eesti Vabariigile siduvate rahvusvaheliste lepingutega vangistuse täideviimise tingimusi vahetult reguleeritud, mistõttu on vangistuse täideviimise tingimuste reguleerimine (s.h distsiplinaarsete mõjutusvahendite kohaldamine) siseriiklik küsimus. Seega 4 tuleb nimetatud küsimuses lähtuda eelkõige

-st ja selle alusel antud õigustloovatest aktidest. Kaebaja poolt viidatud Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja CPT suunised on soovituslikud ega muuda kehtiva siseriikliku õiguse norme. 12. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale on vaidlusaluses 31.03.2022. a käskkirjas nr 6-2/163 (tl 5-6p) ette heidetud

§ 37

lg 1 (kohustus töötada) rikkumist.

§ 37

lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui sama seadus ei sätesta teisiti.

§ 38

lg 1 sätestab, et vanglateenistus kindlustab võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi, ning kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Vastavalt

§ 63

lg-le 1 võib kinnipeetavale kohaldada

-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi. Kohtupraktikas on sedastatud, et olukorras, kus ei esine töökohustust välistavaid asjaolusid (

§ 37lg 2), ei ole kinnipeetaval õigust keelduda vangla määratud tööst.

Kinnipeetava vangla majandustöödele rakendamine teenib eelkõige vangistuse täideviimise eesmärke (TrtRKo 28.05.2020, 3-19-1962, p 16). Riigikohtu praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks (otsused nr 3-3-2-1-15, 3-3-2-2-15, 3-15-3133, 3-18-1895). Vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt keeldus kaebaja 28.03.2022 tööle asumast, kuigi kehtis vangla 10.03.

1. a käskkiri nr 6-3/71 (tl 26-27) U. Valge osalise koormusega vangla majandustööle määramise kohta. Kuna kaebajat oli varasemalt korduvalt karistatud samalaadsete rikkumiste eest (25.05.
2. a vastus kaebusele, p 13, tl 24-25p), siis on ka praegusel juhul tegemist analoogse olukorraga. Varasema kohtupraktika muutmiseks puudub erinevalt kaebaja väljendatud seisukohast vajadus.
3. Riigikohtu seisukohad ei ole pärast 08.12.2021 asjas nr 3-18-1895 otsuse tegemist muutunud. Ringkonnakohtu pädevuses ei ole teises kohtuasjas tehtud kõrgema astme kohtu otsuse põhjenduste revideerimine. Sel põhjusel on asjakohatud kaebaja väited eelnimetatud otsuses toodud seisukohtade osas. Sama kehtib kaebaja väidete suhtes, mille järgi on vaieldavad need Riigikohtu otsustes nr 3-15-3133 ja nr 3-3-2-2-15 väljendatud seisukohad, mille kohaselt on seadusandja pidanud kinnipeetavate töötamist oluliseks taasühiskonnastamise viisiks ja sellest keeldumine seab ohtu vangistuse eesmärgi saavutamise.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, kas kaebaja keeldus 28.03.2022 tööle asumast kuritegelikust subkultuurist kantud motiividel või mitte, kuna kinnipeetav ohustab tööle asumisest keeldumisel (k.a rahumeelsel keeldumisel) ilmselgelt vangla distsipliini ja julgeolekut. Samasugusele seisukohale jõudis ka Riigikohus 08.12.
5. a otsuses nr 3-18-
6. Olukorras, kus kaebaja keeldub täitmast talle antud korraldust asuda tööle ning vangla jätab sellele reageerimata, oleks see märk nii kaebajale kui ka teistele kinnipeetavatele sellest, et vangla aktsepteerib süsteemile vastupanu osutamist ja kehtiva õiguskorra rikkumist, mis ei ole kooskõlas vangla kohustuse ja eesmärgiga suunata ja mõjutada kinnipeetavat käituma õiguskuulekalt. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja kannab Tartu Vanglas karistust kriminaalasjas nr 1-18-1958 tehtud Tartu Maakohtu 20.11.
7. a otsuse alusel, mis on jõustunud. Seega ei ole mingit alust kaebaja väitel, et tema kinnipidamine vanglas on õigusvastane ja sellest tulenevalt on tal õigus vanglas töötamisest tagajärgedeta keelduda.
8. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust kaebaja väited, et distsiplinaarkaristuse kohaldamine ei ole

-st tulenev nõue ja kartserikaristuse määramine ei olnud põhjendatud, kuna Mandela reeglid, Euroopa vanglareeglistik ja CPT suunised näevad ette, et kartserikaristuse võib määrata vaid kõige tõsisematel juhtudel ning tööst keeldumine ei ole selline julgeolekuprobleem, mis õigustaks kartserikaristuse määramist. Kohtupraktikas on korduvalt sedastatud, et kinnipeetava poolt tööst alusetult keeldumise ja tööle asumise 5 korraldustele mitteallumise näol on tegemist raske rikkumisega. Seadusandja on

§ 37

lg-st 1 nähtuvalt pidanud kinnipeetavate töötamist oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise (RKHKo 10.10.2017, 3-15-3133, p 17). Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks ja nimetatud põhjustel ei saa tööst keeldumise eest kaebaja karistamist kartserisse paigutamisega pidada ilmselgelt ülemääraseks ja lubamatuks (RKHKo 29.09.2015, 3-3-2-1-15, p 25). Kaebaja arusaam, et tema poolt toimepandud rikkumine oli kerge ja väheohtlik, on ainult kaebaja arvamus. Kehtiva kohtupraktika järgi on tööle asumisest alusetu keeldumine ja tööle asumise korraldusele mitteallumine raske rikkumine. Kinnipeetavate töötamine koristamise näol on igati vajalik nõue, sest lisaks tööharjumuse kujundamisele on mõistlik see, et kinnipeetavad hoolitsevad oma kinnipidamistingimuste eest mingilgi määral ise, selle asemel, et kulutada selleks eraldi avalikke vahendeid (TrtRKo 16.10.2018, 3-17-698, p 9). Seega ei jaga ringkonnakohus kaebaja arusaama, et tööst keeldumist tuleb pidada kergeks ja väheohtlikuks ning vangla julgeolekuga mitteseotud teoks, mistõttu ei tohi sellele reageerida kartserikaristusega. 16. Põhjendatud ei ole kaebaja väited, et vangla ei ole käskkirja adekvaatselt põhjendanud, mistõttu tõelised alused karistamiseks üksikvangistusega puuduvad ning vangla teostas kaalutlusõigust ebaõigesti, eirates rahvusvahelisi standardeid. Vastavalt

§ 63

lg-le 1 võib kinnipeetavale kohaldada

-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest distsiplinaarkaristusi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vangla on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, lähtus karistuse määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid. Vangla on karistuse määramisel õigesti arvestanud distsipliinirikkumise iseloomu ja laadi, selle korduvust, isiku suhtumist rikkumisse ja võimalust mõjutada teda õiguskuulekalt käituma. Kaebajale tagati menetluse käigus nõuetekohaselt ärakuulamisõigus ning ei ole tehtud menetlusvigu, mis saanuks mõjutada vaidlustatud käskkirja sisu. Kuna kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes keeldub järjekindlalt vanglas tööle asumast, ei ole ringkonnakohtu hinnangul vangla rikkunud talle antud kaalutlusõigust ka sellega, kui otsustas kaebajale määrata toime pandud rikkumise eest distsiplinaarkaristuse ning ei valinud võimalikest distsiplinaarkaristustest leebemat kui kaebajale on varasemalt juba määratud (noomitus, kartserikaristus katseajaga, viimatise samaliigilise rikkumise eest kartserikaristus pikkusega 15 ööpäeva (tl 41-42)). Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad kaalutlusvead vangla otsustuses määrata 31.03.2022. a käskkirjas kaebajale 20 ööpäeva pikkune kartserikaristus. 17. Kaebaja viidatud Mandela reeglite, Euroopa vanglareeglistiku ja CPT suuniste puhul ei ole tegemist vahetult ja otsekohalduvate õigusnormidega, vaid erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustega, mis ei muuda kehtiva õiguse norme ja seetõttu ei ole võimalik rääkida vastuolust kehtivate ja täitmiseks kohustuslike rahvusvahelise õiguse normidega. Asjaolu, et vastustaja ei loobunud kaebaja karistamisest tema poolt viidatud rahvusvahelistele soovitustele tuginedes, ei tähenda eksimist kaalumisreeglite vastu. 18. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kartserikaristuse maksimaalne kestus ei tohi ületada 14 ööpäeva, seega tuleks

§ 63

lg 1 p 4 muuta.

§ 63

lg 1 p 4 sätestab, et üheks vanglas kohaldatavaks distsiplinaarkaristuseks on kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Seega kehtiva õiguse kohaselt on lubatud määrata karistuseks kuni 45 ööpäevaks kartserisse paigutamist, mistõttu vaidlustatud käskkirjas määratud karistus 20 ööpäeva kartserit on kooskõlas kehtiva õigusega ega ületa seaduses lubatud maksimummäära. Kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne, nagu ka halduskohus otsuses sedastas. 6

1. Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei ole asjakohased kaebaja väited, et kui lugeda rahvusvahelised vangistust reguleerivad õigusaktid ainult soovituslikku iseloomu omavaks, ei ole põhjust neid eirata ja see viib asjas vaidlustatud vangla toiminguteni, mis rikuvad PS-st ja inimõigusi. Ringkonnakohus ka märgib, et kaebaja ei ole käesolevas asjas vaidlustanud ühtegi vangla toimingut, s.h kartserikaristuse täitmisele pööramise ja selle täitmisega seonduvaid küsimusi. Käesoleva vaidluse esemeks on üksnes nõue tühistada vangla 31.03.
2. a käskkiri nr 6-2/
3. Eeltoodust tingituna jätab ringkonnakohus tähelepanuta kõik apellatsioonkaebuse vastavasisulised väited.
4. Kaebaja väide, et vangla karistuspoliitika takistab vangistuse eesmärgi saavutamist, kuna täistööajaga tööd on vähe, kuid samas sunnitakse kinnipeetavaid majandustöödele, mis ei ole Euroopa õigusruumis aktsepteeritav, ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

§ 63

lg 3 sätestab, et distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks on

§ 6

lg 1 kohaselt kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et töötamine majandustöödel on osa kinnipeetava taasühiskonnastamisest ja karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisest. Kinnipeetava töökohustust aktsepteerib ka EIÕK art 4 p 3a. Selle sätte järgi ei loeta inimõigusi rikkuvaks kohustuslikku töötamist, kui töö on selline, mida harilikult nõutakse EIÕK art 5 kohasel kinnipidamisel. Õiguskirjanduses on samuti leitud, et kinnipeetavalt töö nõudmist võib pidada õigustatuks, kui see teenib ühiskonda taasintegreerimise eesmärki ning kui töö on nö harilik Euroopa põhimõtete kontekstis

1. Vangla majandustööde olemus ja eesmärk ei erine põhiosas sellest, kuidas ühiskonnas hoiab iga inimene korras teda ennast ümbritsevat elukeskkonda, mistõttu saab seda pidada harilikult nõutavaks tööks EIÕK art 4 p 3a tähenduses, mitte õigusvastaseks tööle sundimiseks või sunnitööks.
2. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et määratud kartserikaristused seadsid ohtu tema tervise, kuna kartseris võeti päevaseks ajaks ära voodivarustus, mis kujutab PS § 28 riivet; kaebajal ei võimaldatud helistada ja esines ka muid rikkumisi, mistõttu saab kohus tuvastada, kas kartserikaristuse kohaldamine oli õiguspärane ja kas karistus kätkes väärkohtlemist EIÕK art 3 ja

§ 4¹ tähenduses.

Apellatsioonkaebuse eeltoodud väited ei seondu käesoleva vaidluse esemega, s.o vangla 31.03.

1. a käskkirja nr 6-2/163 tühistamise nõudega. Lisaks nähtub asja materjalidest ja kohtute infosüsteemist, et kaebaja eeltoodud väited on seotud haldusasjadega nr 3-22-21 ja 3-22-463, milles kaebaja nõudis Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema õigusvastaselt kartserisse paigutamisega ning kartserikaristuse kandmise ajal tehtud toimingutega (teine kinnipeetav kartseris; ei saanud helistada; päeval polnud voodivarustust; ühel päeval ei saanud süüa; võeti ära raamat, padi ja sall). Kuna eeltooduga seonduvad väited ei ole asjakohased käesoleva vaidluse lahendamisel, siis jätab ringkonnakohus vastavad apellatsioonkaebuse väited tähelepanuta.
2. Ebaõige on kaebaja väide, et kohtuotsuse p-s 22 sisaldub viga, sest vaides tõi kaebaja välja rahvusvahelise õiguse seisukohad kartserikaristuse kohaldamise suhtes käesoleval juhul. Halduskohus ei ole otsuse p-s 22 viidanud kaebaja vaidele, vaid halduskohus märkis, et kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse raames esitanud omapoolseid selgitusi, milles viitaks rahvusvahelistele suunistele. Ka vaidlustatud käskkirjast (lk 1) nähtuvalt loobus kaebaja distsiplinaarmenetluse raames omapoolseid selgitusi andmast.
3. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et vastustaja toimis vaidlustatud käskkirja 1Vangistusseadus, kommenteeritud väljaanne, L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak, Juura 2014, lk 114 7 andes õiguspäraselt. Vastustaja on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning karistuse liik ja määr on proportsionaalsed, haldusakt on põhjendatud ja muid menetlusvigu ei tuvastatud. Seega jättis halduskohus põhjendatult kaebuse käskkirja tühistamisnõudes rahuldamata.
4. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.09.
5. a otsuse muutmata.
6. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus jätkas 13.10.
7. a määrusega (tl 79-80p) kaebajale antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 20 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8