2-23-12386/4

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Määruse tegemise aeg ja koht 15.09.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-23-12386 Kohtuasi X avaldus lapse tagastamiseks Eesti Vabariiki Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 31.08.2023 määrus avalduse menetlusse võtmisest keeldumise kohta Kaebuse esitaja ja liik X määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Avaldaja: X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad Ave-Pirjo Paluvere ja vandeadvokaadi abi Andrei Antosijev Puudutatud isik I: Y (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik II: F (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta määruskaebus rahuldamata. 2. Jätta Harju Maakohtu 31.08.2023 määrus muutmata. 3. Määruskaebemenetluse kulud jätta X kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. 2-23-12386 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud 1. X (avaldaja) esitas 30.08.2023 Harju Maakohtule avalduse alaealise lapse Y (puudutatud isik I, laps) tagastamiseks Eesti Vabariiki. 2. Avalduse kohaselt on avaldaja ning F (puudutatud isik II) ühine alaealine laps (puudutatud isik I) sündinud XX.XX.XXXX. Avaldajal ja puudutatud isikul II on ühine hooldusõigus, mille osalist lõpetamist puudutatud isik II taotleb tsiviilasja nr 2-23-4878 menetluses. Vastavalt vanemate omavahelisele kokkuleppele pidi laps veetma 50% ajast isaga ja 50% ajast emaga. Puudutatud isik II peab last aga õigusvastaselt kinni Läti Vabariigis alatest augustist 2023. Lapse harilik viibimiskoht on Eesti Vabariigis, mistõttu on ema toime pannud lapseröövi Haagi 25.10.1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni (edaspidi Haagi 1980. a konventsioon) mõttes. Lapse isa soovib lapse viivitamatut tagastamist Eesti Vabariiki. Maakohtu määrus ja põhjendused 3. Harju Maakohtu 31.08.2023 määrusega keelduti avalduse menetlusse võtmisest ja jäeti avaldaja menetluskulud tema enda kanda. 4. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on praeguses asjas esitatud avaldus lapse tagastamiseks Eesti Vabariiki. Avalduse kohaselt on lapse ema pannud toime lapseröövi. Laps viibib koos emaga Lätis. Liikmesriikide vaheliste lapseröövi juhtumite puhul kohaldatakse lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelist konventsiooni (edaspidi Haagi 1980. a konventsioon) ning nõukogu 25.06.2019 määrust (EL) 2019/1111 (edaspidi Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus). 5. Haagi 1980. a konventsiooni art 8 järgi võib taotleda lapse alalise elukoha järgselt keskasutuselt või riigi muult asjaomaselt asutuselt abi lapse tagasipöördumiseks, kui laps on ära viidud või kinni hoitud hooldamisõigust rikkudes. Art 9 järgi peab keskasutus viivitamata edastama taotluse selle osalisriigi keskasutusele, kus laps viibib, ja teavitama taotlevat keskasutust või taotluse esitajat asjade käigust. Art 10 järgi võib selle riigi keskasutus, kus laps viibib, rakendada abinõusid, et laps vabatahtlikult tagastataks. Art 7 järgi võivad keskasutused rakendada abinõusid, milleks on mh kohtumenetluse algatamine lapse tagastamiseks (p f)). 6. Eeltoodust tuleneb, et avaldaja saab abi saamiseks esmalt pöörduda Eesti keskasutuse poole (Justiitsministeerium), esitades keskasutusele Haagi 1980. a konventsiooni art 8 p-des

1. a)–
2. d)nimetatud andmed. Seejärel saab Justiitsministeerium teavitada Lätit (eeldusel, et laps seal viibib), kelle pädev keskasutus saab rakendad art-s 7 nimetatud abinõusid, mh algatada Läti kohtus menetluse lapse tagastamiseks. Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 22 järgi on avaldajal võimalik vastava avaldusega pöörduda ka otse Läti kohtu poole. Eesti kohtu alluvust ei tulene ka avaldaja viidatud määruse art-st 9, sest see reguleerib vanemliku vastutuse kohtualluvuse küsimust, mitte kohtualluvust lapseröövi korral (vt ka Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 1 lg 2 p-d
3. a)–
4. e)ning lg 3). 7. Eeltoodust tulenevalt keeldus kohus avalduse menetlusse võtmisest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel (koosmõjus TsMS § 477 lg- ga 1), kuivõrd avaldus ei allu Eesti kohtule. Avaldaja saab lapse tagastamise avalduse esitada Läti kohtule. Alternatiivselt on avaldajal võimalik pöörduda Justiitsministeeriumi poole. 2 2-23-12386 8. Menetluskulud jäävad avaldaja kanda (TsMS § 168 lg 1). Määruskaebus ja menetluse edasine käik 9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtusse. 9.1. Lapseröövi konventsioon ei sisalda kohtualluvuse määramise sätteid. Kuid kohtualluvuse reeglite mõistmiseks tuleb arvestada kõnealuse konventsiooni sätetega, mis annavad kaudsed suunised, millise kohtu poole tuleb pöörduda lapse tagastamise nõudega. 9.2. Avaldaja viitas lapseröövi konventsiooni art-le 14 ning märkis, et sellest artiklist saab teha järelduse, et konventsioon ei kohusta ühtegi riiki tunnustama lapse alalise elukohariigi kohtute tehtud otsuseid (või haldusakti), millega kohustab lapse tagastama lapse elukohajärgsesse riiki, alalisse elukohta vaid kohustab neid dokumente arvesse võtma. Praktikas tähendab see, et olukorras, kus laps viiakse ühest riigist teise, seejärel kolmandasse, peab avaldaja algatama mitu menetlust mitmes lapseröövi konventsiooni osalisriigis. Eelnevale lisaks asetab õigusabi otsimine avaldaja ebasoodsasse olukorda, kuna on selge, et avaldajale on lihtsam leida õigusabi oma koduriigis. 9.3. Kohtualluvuse küsimused on ammendavalt reguleeritud Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art-s 3-16. Maakohtu viidatud art 22 alusel ei ole võimalik kohtualluvust tuvastada. 9.4. Avaldaja leiab, et Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 9 ei piira kohaldamisala üksnes vanemliku vastutuse küsimustega ega välista kohtute jurisdiktsiooni lapseröövi küsimustes. Avaldaja juhib ka tähelepanu sellele, et vanemliku vastutuse kohtualluvuse küsimust reguleerib määruse art 7. 9.5. Avaldaja viitas Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 1 lg-le 3, art 30 lg-le 1 ja artle 69. Määrus näeb ette võimaluse täita kohtulahendit, mis oli tehtud muus riigis, kui lapse kinnipidamise riigis. Kuna määruse IV ptk-i kohaldatakse lahendite suhtes, millega nõutakse lapse tagastamist teise liikmesriiki Haagi 1980. a konventsiooni alusel, siis Eesti kohtulahendit tunnustatakse kõikides EL riikides. Riik, kus taotletakse tunnustamist, ei saa kontrollida, kas lahendi teinud kohus oli pädev või mitte, kohtulahendid kuuluvad tingimusteta tunnustamisele. 10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus on õigesti TsMS § 371 lg 1 p 2 (koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1) alusel keeldunud avalduse menetlusse võtmisest, kuivõrd avaldus ei allu Eesti kohtule. Määrus tuleb TsMS §-de 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12. Ringkonnakohus märgib, et kuigi Haagi 1980. a konventsioonis puuduvad klassikalised kohtualluvuse normid, tuleneb konventsiooni sätetest ja mõttest üheselt, et Eesti kohus saab otsustada vaid Eestisse toodud laste välisriiki tagastamise üle. Seetõttu on maakohus õigesti 3 2-23-12386 leidnud, et avaldus lapse tagastamiseks tuleb esitada selle riigi kohtule, kus laps viivib, s.o käesoleval juhul Läti kohtule. Samuti saab avaldaja kasutada Eesti keskasutuse (Justiitsministeeriumi) abi. 13. Avaldaja hinnangul tuleneb kohtualluvus avalduse esitamiseks Eesti kohtule Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrusest. Ringkonnakohus märgib, et Haagi 1980. a konventsiooni ja Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse vahekord on avatud määruse art-s 96, mille esimese lause kohaselt, kui laps on õigusvastaselt ära viidud või kui teda peetakse õigusvastaselt kinni muus liikmesriigis kui see, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist, kohaldatakse jätkuvalt 1980. aasta Haagi konventsiooni sätteid ning neid täiendavad määruse III ja VI ptk sätted. Ringkonnakohus märgib, et Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse III ja VI ptk-des ei asu kohtualluvuse sätteid. Määruse III ptk-s asub maakohtu viidatud art 22 ning ka vastava artikli sõnastusest võib järeldada, et isik saab nõuda lapse tagastamist liikmesriigilt, kuhu laps on õigusvastaselt ära viidud või kus last kinni hoitakse. Lisaks on erialakirjanduses selgitatud, et art-s 96 sätestatu tähendab seda, et lapseröövi asja saab Eesti kohus avaldust lapse tagastamiseks läbi vaadata juhul, kui last soovitakse Eestist tagastada konventsiooni osalisriiki (vt M. Torga. Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus (EL 2019/1111): uued ühtlustatud reeglid rahvusvaheliste abielu- ja vanemliku vastutuse vaidluste lahendamiseks. Juridica 7/2019, lk 501). 14. Seega tuleneb Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art-st 96, et kohtualluvuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda Haagi 1980. a konventsioonis sätestatust. 15. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 9 näeb ette kohtualluvuse lapseröövi küsimustes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vastav säte ei reguleeri kohtualluvust lapseröövi korral. Ka erialakirjanduses on selgitatud, et kohtualluvust lapseröövi asja lahendav kohus selle sätte järgi ei kontrolli – säte reguleerib hoopis kohtualluvuse kontrollimist lapsega seotud vanemliku vastutuse asjas kohtus, mis asub riigis, kus oli lapse harilik viibimiskoht enne lapseröövi toimepanemist (vt M. Torga. Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus (EL 2019/1111): uued ühtlustatud reeglid rahvusvaheliste abielu- ja vanemliku vastutuse vaidluste lahendamiseks. Juridica 7/2019, lk 505). 16. Avaldaja viitab ka, et vanemliku vastutuse kohtualluvuse küsimust reguleerib Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 7. Ringkonnakohus märgib, et määruse art 96 järgi lähtutakse kohtualluvuse määramisel Haagi 1980. a konventsioonis sätestatust, mida täiendavad määruse III ja VI peatüki sätted. Artikkel 7 asub määruse II peatükis ning seega ei täienda see määruse mõtte järgi Haagi 1980. a konventsioonis sätestatut, s.t sellest ei saa tuletada kohtualluvust käesolevas asjas. 17. Avaldaja viited määruse artiklitele, mis puudutavad lahendite tunnustamist ja täitmist (Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 1 lg 3, art 30 lg 1, art 69) ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel asjakohased, kuivõrd need ei reguleeri kohtualluvust avalduse esitamisel lapse tagastamiseks. 18. Avaldaja viited hüpoteetilisele olukorrale, kus tema õigused ei ole piisavalt kaitstud olukorras, kui laps viiakse ühest riigist teise, ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Avaldaja ei ole ka välja toonud, et laps oleks õigusvastaselt kinni peetud muus riigis kui Läti Vabariigis. 4 2-23-12386 19. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Toimiku materjalidest nähtuvalt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 20. TsMS § 372 lg 5 esimene lause koosmõjus TsMS § 477 lg-ga 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt 5