KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuni 2023, Tallinn Kohtuasja n

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

7.

1. Välja mõista Y-lt X kasuks mittevaraline kahjuhüvitis 250 eurot (s.o 150 eurot müügilepingu rikkumisest ja 100 eurot ebaõige faktiväite avaldamisest), viivis 44,78 eurot (26,87 eurot müügilepingu rikkumisest ja 17,91 eurot ebaõige faktiväite avaldamisest) ja alates
2. juunist 2023 viivis põhinõudelt (150 eurot müügilepingu rikkumisest ja 100 eurot ebaõige faktiväite avaldamisest) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. 7.
3. Välja mõista Y-lt X kasuks varaline kahjuhüvitis 1176 eurot, viivis 210,63 eurot ja alates
4. juunist 2023 viivis põhinõudelt (1176 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. 7.
5. Välja mõista Q-lt X kasuks mittevaraline kahjuhüvitis 100 eurot, viivis 17,91 eurot ja alates
6. juunist 2023 viivis põhinõudelt (100 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni. 7.
7. Jätta Y vastu esitatud hagiga seotud maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud Y kanda ning Q hagiga seotud maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud Q kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. 2 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud
8. X (hageja) esitas
9. mail 2021 (täpsustatud
10. märtsil 2022) Harju Maakohtule Y (kostja I) vastu hagi müügilepingu alusel üleantu tagastamiseks, mittevaralise ja varalise kahju hüvitamiseks ning viivise saamiseks ja Q (kostja II) vastu hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. 1.
11. Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt ostis hageja kostjalt I suulise müügilepingu alusel kassipoja. Kokku maksis hageja kassipoja eest 360 eurot, tasudes 60 eurot kostja I soovil kolmanda isiku arvelduskontole ning 300 eurot sularahas kostjale I. Kostja I andis
12. jaanuaril 2021 kassipoja hagejale üle. Hageja viis kassipoja loomaarsti juurde, kes tuvastas, et kassipojal on kasside koroonaviirus ja kasside peritoniit, mis lõpeb surmaga. Kuna loomaarst ei näinud lootust kassipoja tervenemiseks, nõustus hageja kassipoja eutaneerimisega. Kostja on rikkunud oluliselt müügilepingut, kuna andis hagejale üle haige kassipoja (võlaõigusseadus (

) § 116 lg 1 ja lg 2 p 1). Hageja on seisukohal, et kassipoja haigus oli olemas juba riisiko ülemineku ajal ostjale, sest kassipoeg ei saanud surmavalt haigestuda kahe päevaga. Seoses müügilepingu olulise rikkumisega taganes hageja müügilepingust 10. märtsi 2021. a taganemiseavalduse tegemisega, mistõttu tuleb kostjal I tagastada hagejale kassi eest tasutud 360 eurot (

§ 189lg 1).

Seoses kostja I müügilepingu rikkumisega tekkis hagejale mittevaraline kahju (

§ 134lg 4).

Hageja pidi üle elama kassipoja surma ja nägema kassipoja piinlemist ja haigust. Hageja pidi olema toeks ka oma lapsele, kes samuti kannatas lemmiklooma kaotuse tõttu, mis omakorda tõi hagejale kaasa veelgi suuremat hingelist valu. Hageja palus müügilepingu alusel üleantu tagastamise nõudes mõista kostjalt I hageja kasuks välja 360 eurot ning sellelt viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Alternatiivselt palus hageja kostjalt I hageja kasuks välja mõista 60 eurot ning sellelt viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Samuti palus hageja kostjalt I välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ning sellelt viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. 1.

1. Pärast kassipoja eutaneerimist avaldas kostja I hageja kohta Facebookis hageja au ja head nime teotava postituse, milles kostja I nimetas hagejat loomapiinajaks ning andis inimestele õigusvastase hinnanguna soovituse hagejale loomi mitte anda. Samuti olid õigusliku aluseta postitusele lisatud hageja pildid. Kostja I postituste sisu jätab hagejast inetu ja ebaõige mulje nagu oleks hageja loomapiinaja, kes piinas kostjalt I ostetud kassipoega ja seejärel tegi kassipojale eutanaasia olukorras, kus selleks puudus igasugune alus. Hageja ei ole kassipoega piinanud ning nõustus kassipoja eutanaasiaga, kuna seda soovitas loomaarst. Kostja I postituse alla lisas kostja II hageja kohta laimava kommentaari, milles väitis, et hageja tappis kassipoja ilma igasuguse objektiivse põhjuseta ja see oli tingitud hagejast tulenevatest asjaoludest. Samuti palus kostja II loomade aretajatel hagejale loomi (ja isegi prussakaid) mitte müüa. Kostja II lõi hagejast ebaõige ettekujutuse nagu oleks hageja äärmiselt ebameeldiv inimene, kes ei hooli ostetud loomast, piinab ja siis tapab looma. Kostja II väited on ebaõiged, sest kassipojale tehti eutanaasia, kuna kassipoeg oli surmavalt haige. Seoses kostjate avaldatud ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangutega on hagejale põhjustatud mittevaraline kahju, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et hageja on pidanud tundma häbitunnet tegude eest, mida ta toime pannud ei ole. Hageja palus kostjatelt hageja kasuks välja 3 mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel ning sellelt viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. 1.
2. Lisaks palus hageja kostjalt I välja mõista varalise kahju hüvitis 1176 eurot ning sellelt viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja varaline kahju seisneb kohtueelsetes õigusabikuludes. Kostjate vastuväited
3. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 2.
4. Kostjad ei vaidle vastu, et hagejale anti
5. jaanuaril 2021 üle kassipoeg. Hageja tasus kassipoja eest 60 eurot. Hageja viis järgmisel päeval kassipoja loomaarsti juurde, kus kassipojale tehti vaktsiin. Hageja esitatud loomakliiniku väljavõttest nähtuvalt hakkas kassipojal halb just pärast vaktsineerimist. Kostjad leiavad, et kassipoeg oli üleandmisel terve, sest vastasel juhul ei oleks kassipojale vaktsiini tehtud. Seega ei ole hageja tõendanud, et kassipoeg oli haige juba üleandmise hetkel. Lisaks ei ole kassipojal tuvastatud kasside enteriiti, vaid üksnes kasside koroonaviirus. Kostjate hinnangul ei olnud loomaarsti diagnoos õige, mistõttu tehti eutanaasia kassipojale, kes oleks võinud veel elada. 2.
6. Ka ei teavitanud hageja kostjat I kassipoja haigestumisest. Kostja I sai sellest teada alles ajakirjaniku vahendusel. Maakohtu otsus ja põhjendused
7. Harju Maakohus jättis
8. märtsi
9. a otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata hageja hagi kostja I vastu müügilepingust tulenevate nõuete osas. Maakohus rahuldas hageja hagi kostjate vastu au teotavate andmete avaldamise osas. Maakohus mõistis mõlemalt kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 100 eurot ning sellelt viivise alates
10. maist 2021 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohus rahuldas hageja hagi kostja I vastu varalise kahjunõude osas osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja varalise kahju hüvitise 558 eurot ja sellelt viivise alates 13. maist 2021 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Menetluskulud hageja hagis kostja I vastu jättis maakohus poolte endi kanda ning hageja hagis kostja II vastu kostja II kanda, jättes menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaksmääramata. 3.

1. Maakohus hindas müügilepingu rikkumisest tulenevaid hageja nõudeid kostja I vastu ning leidis esmalt, et hageja ei ole tõendanud kassipoja müügihinda 360 eurot. Maakohus põhjendas, et kassipoja müügihinda ei tõenda hageja poolt oma pangakontolt sularaha välja võtmine summas 300 eurot ega ka asjaolu, et ajakirja Kroonika artikli kohaselt müüs kostja I sarnase kassipoja 300 euro eest. Tõendatud on kassipoja müügihind 60 eurot, mille hageja kandis kolmanda isiku arvelduskontole. 3.
2. Maakohus leidis, et lemmiklooma tervis võib olla lemmiklooma kui müügiobjekti kvaliteedi tunnuseks, kuid praegusel juhul ei ole hageja tõendanud, et kassipoja tervis ei vastanud tavapärasele lemmiklooma müügi korral kehtivale standardile. Hageja esitatud väljavõte kassipoja haigusloost ei tõenda, et esmased sümptomid kassipojal tekkisid
3. jaanuaril 2021, sest viidatu on haiguslukku kantud hageja ütluste alusel. Hageja läks kassipojaga arsti juurde alles
4. jaanuaril
5. Tõendamata on ka see, et kõnealusel kassipojal esines kasside peritoniit (FIP). Kassipojal diagnoositi astsiit, mis ei tõenda aga automaatselt seda, et kassipojal esines kasside peritoniit. Tõendamata on hageja väide, et samast pesakonnast pärit kassipojal 4 tuvastati FIP antigeeni testiga, sest nimetatud asjaolu ei saa tõendada arsti kirjaga. Seega ei ole hageja tõendanud lepingust taganemise eelduseid, s.o kostja I poolset olulist lepingu rikkumist. Lisaks leidis maakohus, et hageja ei ole taganemisavaldust esitatud mõistliku aja jooksul. Maakohus märkis, et kuivõrd tõendamata on lepingu rikkumine, siis ei ole vaja analüüsida mittevaralist kahjunõuet. 3.
6. Järgmisena hindas maakohus hageja au teotamisest tulenevaid nõudeid. Maakohus märkis, et kostjad võtsid
7. jaanuaril 2023 toimunud kohtuistungil õigeks nimetatud väidete avaldamise. Maakohus asus seisukohale, et kostja I avaldas hageja kohta hagejat halvustava faktiväite, et hageja on loomapiinaja. Kostja I ei ole tõendanud, et hageja piinab loomi, mistõttu on tegemist ebaõige väitega. Samuti ei ole kostja I põhjendanud hageja kujutise kasutamise õigust. 3.
8. Kostja II avaldas, et hageja tappis looma põhjuseta ja see oli tingitud hageja enda eluga seonduvatest asjaoludest. Maakohtu hinnangul on tegu faktiväitega, mis on ühtlasi hagejat negatiivselt kajastav. Kostja II ei ole tõendanud, et hageja poolt hagis väidetud põhjus (kassipoja tervislik seisund) ei andnud alust kassipoja eutaneerimiseks. Samuti ei ole kostja II tõendanud kostja II poolt väidetud alternatiivset põhjust, et kassipoja eutaneerimine oli põhjustatud hageja enda eluga rahulolematuse tõttu. Seega on tegemist ebaõige väitega. 3.
9. Maakohus leidis, et kostjate tegevus ebaõigete faktiväidete ja kostja I poolt hageja nõusolekuta tema kujutise avaldamises oli õigusvastane ja süüline ning kostjad vastutavad isikuõiguste rikkumisega tekitatud õigusvastase kahju tekitamise eest. Maakohus hindas mittevaralise kahju suuruseks 100 eurot mõlema kostja osas ning mõistis hüvitistelt välja seadusjärgse viivise. Maakohus rahuldas kostja I vastu esitatud hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude osaliselt, kuivõrd hageja nõudekiri sisaldas ka müügilepingu rikkumisest tulenevaid nõudeid, kuid praegusel juhul maakohus müügilepingu rikkumist ei tuvastanud. Hageja apellatsioonkaebus
10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I kanda. 4.
11. Maakohus leidis ebaõigesti, et hageja ei ole tõendanud, et kassipoja tervis ei vastanud tavapärasele lemmiklooma müügi korral kehtivale standardile. Asjaolu, et kassipoeg tuli eutaneerida loomaarsti soovitusel vaid kümme päeva pärast üleandmist, viitab sellele, et kassipoeg oli haige juba üleandmisel. Seejuures tuvastas loomaarst kassipojal koroonaviiruse ja astsiidi, mis on peamiseks nn märja FIP-i sümptomiks. Ka teistel kostjalt I ostetud kassipoegadel tuvastati koroonaviirus ning mitmed ostjad on kinnitanud, et ka nende kassipoegadel tuvastati FIP. Maakohus aga nende tõenditega ei arvestanud. Seejuures nähtub teiste ostjate kirjadest, et kõik ostjad puutusid kokku kostja I pahatahtliku tegevusega. Hageja leiab jätkuvalt, et kostja I müüs teadlikult haigeid loomi. Kostja I ei vaielnud vastu hageja esitatud kirjadele, mistõttu on tegemist omaksvõtuga. 4.
12. Hageja hinnangul on praegusel juhul oluline arvestada ka kostja I taustaga, mida maakohus aga ei teinud. Kostja I tegevust on avalikult tauninud kolmandad isikud, sest kostja I müüb haigeid loomi. Seega pidi kostja I ette nägema, et ka hagejale müüdav kassipoeg võib olla haige. Vaatamata sellele jättis kostja I kassipoja tervise enne müügilepingu sõlmimist kontrollimata. 5 Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei teavitanud hageja kostjat I mõistliku aja jooksul asja lepingutingimustele mittevastavusest. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et kostja I teada saamise hetk kassipoja probleemidest ja sellest, et kassipoeg tuli eutaneerida, ei saa konkreetsel juhul omada tähendust. Kostja I ei ole esitanud tõendeid, et kassipoega oleks saanud ravida. Hageja usaldas loomaarsti arvamust ja nõustus eutaneerimisega. Seoses kassipoja seisundiga ei olnud hageja sellises vaimses seisus, et pöörduda kostja I poole. Kui hageja seisund normaliseerus, hakkas ta otsima informatsiooni kostja I kohta ja pöördus seejärel advokaadibüroo poole. Hageja ei oma juriidilist haridust ning ei näinud iseseisvalt ette vajadust edastada kostjale I taganemisavaldus. Kuivõrd maakohus jättis ebaõigesti tuvastamata müügilepingu rikkumise, jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata ka hageja mittevaralise ja varalise kahju hüvitamise nõuded. Vastustaja seisukoht
13. Kostja I vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud endi kanda. Kostja II apellatsioonkaebus
14. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse kostja II osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja hagi kostja II vastu rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 6.
15. Maakohus eksis, kui tuvastas, et kostja II avaldas kommentaaris, et hageja tappis looma põhjuseta ja see oli tingitud hageja enda eluga seonduvatest asjaoludest. Kostja II kommentaar on kirjutatud vene keeles ning kohtule esitatud tõlge on ebatäpne. Kostja kommentaaris sisaldus sõna „võimalikult“, mis viitab hinnangule. Seega ei saa kostja II avaldatut käsitada faktiväitena. Kostja II ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostja II on õigusvastase käitumisega hagejale põhjustatud mittevaralise kahju tekkimises süüdi. Kostja rikkumine on subjektiivselt vabandatav. Kostja II ei ole avaldanud hageja kohta faktiväiteid, vaid oma subjektiivse arvamuse. Vastustaja seisukoht
16. Hageja vaidleb kostja II apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja II kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis kostjalt I hageja kasuks välja mõistmata müügilepingu alusel üleantu 360 eurot, mittevaralise kahjuhüvitise ja varalise kahjuhüvitise 558 eurot ületavas osas ning nendelt viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi kostja I vastu ja mõistab kostjalt I hageja kasuks välja müügilepingu alusel üleantu 360 eurot, mittevaralise kahjuhüvitise 150 eurot, varalise kahjuhüvitise 618 eurot, nendelt põhinõuetelt sissenõutavaks muutunud viivise ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise. Kostja I vastu esitatud hagiga seotud maakohtu menetluskulud jäävad kostja I kanda. Muus osas, s.o kostja II vastu esitatud hagis, jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja II apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 6
18. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Tulenevalt apellatsioonkaebuste ulatusest on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustund osas, milles maakohus rahuldas hageja hagi kostja I vastu ebaõigete andmete avaldamisest tuleneva mittevaralise kahju 100 euro ja varalise kahju (kohtueelsed õigusabikulud) 558 euro hüvitamise ja viivise saamise nõude osas (vt ringkonnakohtu
19. mai
20. a määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta; II kd, tl-d 70–71).
21. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus ka apellatsiooniastmes: - Hageja ja kostja I vahel oli sõlmitud suuline müügileping, millega kostja I müüs hagejale kassipoja; Kostja I andis hagejale kassipoja üle
22. jaanuaril 2021; Kassipoeg vaktsineeriti
23. jaanuaril 2021; Hageja läks kasspojaga
24. jaanuaril 2021 loomaarsti juurde ning loom eutaneeriti; Kostjad avaldasid hageja kohta andmeid Facebookis; Hageja taganes müügilepingust
25. märtsi
26. a avaldusega.
27. Esmalt hindab maakohus hageja apellatsioonkaebuse väiteid seoses müügilepingust tulenevate nõuete rahuldamata jätmisega. Kolleegium nõustub hageja väidetega, et maakohus eksis tõendite hindamisel ja nende põhjal asjaolude tuvastamisel, mis viis ebaõigesti

§ 116lg 1 ja § 189 lg 1 kohaldamata jätmiseni.

11.1. Hageja ja kostja I vaheline õigussuhe on kvalifitseeritav müügilepinguna

§ 208lg 1 mõttes.

Müügilepingu puhul ei ole müüja vastutuse hindamisel ostueseme puuduste (lepingutingimustele mittevastavuse) eest Riigikohtu praktika kohaselt tähtsust, kas rikkumine on vabandatav

§ 103mõttes.

Müüja vastutust hinnatakse mitmete erisätete alusel, millest tulenevalt vastutab müüja müüdud asja puuduse eest eelkõige siis, kui täidetud on järgmised tingimused (RKTKo 08.02.2012 3-2-1-156-11, p 19): - puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (

§ 218

lg 1); puudus ei tulenenud ostjast (

§ 101

lg 3); ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (

§ 218

lg 4); sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (

§ 221

lg 2); ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (

§ 220

lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (

§ 221

lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (

§ 221lg 1 p 2).

11.2. Kolleegiumi arvates on hageja tõendanud, et kostja I on müügilepingut rikkunud (

§ 115

lg 1), st müüdud kassipoeg ei vastanud tavapärasele lemmiklooma müügi korral kehtivale standardile. Kuna hageja esitas oma väidete tõendamiseks tõendid, siis TsMS § 230 lg 1 järgi läks kostjale I üle oma väidete tõendamiskoormis, s.t müüdud kassipoeg vastas müügilepingule. Kostja I ei ole tõendanud, et kassipoeg oli terve riisiko ülemineku ajal hagejale ning et puudus tulenes ostjast. 11.

1. Tõendeid kogumis hinnates saab nende pinnalt järeldada, et kassipoeg oli hagejale 7 üleandmise ajal haige ning kostja I teadis või pidi seda teadma. Ainuüksi kostja I väide, et ükski loomaarst ei vaktsineeri haiget looma, ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Looma haigusloo väljavõte tõendab, et loomaarst tegi kassipojale
2. jaanuaril 2021 koroonaviiruse kiirtesti, mis osutus positiivseks (I kd, tl-d 25, 195). Loomaarst diagnoosis, toetudes anamneesile, kassi vanusele, kliinilisele pildile ja positiivsele FCoV kiirtestile, et loomal on koroonaviroos (kasside nakkuslik kõhukelmepõletik ehk kasside viiruslik peritoniit, lühend FIP – feline infectious peritonitis) ning tema prognoos on lootusetu. Loomaarst tegi ülevaatusel ka röntgeni ja tuvastas astsiidi. Hageja on koroonaviiruse ja FIP-iga seonduvaid asjaolusid ja viiruste seoseid vastava erialase kirjanduse väljavõtetega tõendanud (I kd, tl 182; tõlge II kd, tl 19). Hageja esitatud tõendid vastavad TsMS § 272 lg-te 1 ja 2 järgi dokumentaalse tõendi nõuetele ning sisaldavad andmeid, mis tõendavad hageja väiteid. Maakohus ei ole nendele tõenditele piisavalt tähelepanu pööranud. Astsiidi korral koguneb liigne vedelik kõhuõõnde (I kd, tl-d 191 ja pöördel). Hageja on tõendanud, et astsiit on ühtlasi peamiseks nn märja FIP-i sümptomiks (I kd, tl-d 183, 184–185; tõlge II kd, tl-d 17–18 pöördel). FIP ei pruugi areneda igal koroonaviirusesse nakatatud kassil ning kasside nakkuslik kõhukelmepõletik ehk FIP areneb 5-10% koroonaviirusesse nakatatud kassidel (I kd, tl-d 188–190 pöördel, 181; tõlge II kd, tl-d 20–23). FIP-ile on vastuvõtlikud igas vanuses kassid, kuid eriti vastuvõtlikud on kassipojad ja noored kassid vanuses kuus kuud kuni kaks aastat. Suremus kassipoegade hulgas algab kohe pärast võõrutamist ja saavutab haripunkti 6–18 elukuul (I kd, tl 162). 11.
3. Hageja on esile toonud FIP-i arenemist mõjutavad tegurid ja tõendanud, et need tegurid esinesid ka vaidlusaluse kassipoja puhul – kassiderohke ja kehvade ülalpidamise tingimustega kasvandus, stress, vaktsineerimine ja uude koju kolimine (I kd, tl-d 189 pöördel, 162). Kostjalt I on ka teised inimesed ostnud kassipoegi, kellel on tuvastatud FIP (I kd, tl-d 12–16, 48–55, 187; tõlge II kd, tl 24). Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus ei ole arvestanud kolmandate isikute poolt koostatud kirjadega, mis koosmõjus loomaarsti diagnoosi ja erialase kirjandusega tõendavad, et kassipojal esines FIP ning et just samast kasvandusest pärit kassipojad haigestusid, kellel ühel kinnitati FIP antigeeni testiga (I kd, tl 192). Kuigi hageja viide TsMS § 231 lg-s 4 sisalduvale asjaolude omaksvõtule ei ole praegusel juhul kohane, tõendavad viidatud kirjad hageja väiteid ning kostja I ei ole tõendanud vastupidist. Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a istungil vastas kostja I kohtu küsimusele, et kassipoegi müües ta ei küsinud inimeste nimesid (ajamärgid 00:20:59–00:23:28). Seega on loogiline, et teadmata ostjate nimesid kostja I eitas, et ta on nendele inimestele kassipoegi müünud. Eelnevast tulenevalt on maakohus teinud vale järelduse, et loomaarsti tõend ei tõenda asjaolu, et samast pesakonnast pärit kassipojal tuvastati FIP antigeeni testiga. Eeltoodu põhjal on hageja tõendanud, et koroonaviirus oli kassipojal juba enne hagejale üleandmist, sest loom ei saanud nakatuda koroonaviirusesse ja sellest välja areneda FIP paari päeva jooksul pärast vaktsineerimist. 11.
6. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 lg 3 sätestab, et loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassipoja puhul saab

§ 77

lg 1 ja § 217 lg 2 p 2 alusel eeldada, et müüakse tervet looma, keda ei pea lähiajal eutaneerima. Seega on kostja I lepingut rikkunud, sest ta ei ole üle andnud looma, kes vastaks keskmisele kvaliteedile. Arvestades kassipoja üleandmise aega ja loomaarsti diagnoosi, ei saanud kassipoeg haigestuda hageja juures. Kostja I ei ole vastupidist ka tõendanud. Samuti on tõendatud, et hageja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma. 8 12. Järgnevalt tuleb tuvastada, kas hageja võis müügilepingust looma haiguse ja eutaneerimise tõttu taganeda.

§ 116

lg 1 järgi lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Kolleegiumi hinnangul on lepingust taganemise eeldused täidetud. 12.1. Hageja jäi olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis – omandada terve kassipoeg (

§ 116lg 2 p 1).

Samuti saab jaatada hageja huvi, et kass saaks hageja juures elada terve oma eluea (

§ 116lg 2 p 2).

Tegemist on olulise lepingurikkumisega

§ 116lg 2 mõttes.

Ka

§ 223

lg-s 1 sätestatud erinorm näeb ette, et müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik. Kuna looma ei olnud võimalik ravida ja tegemist on olulise rikkumisega

§ 223

lg 1 kohaselt, siis ei pea ostja

§ 223

lg 3 kohaselt määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks

§s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib lepingust taganeda. 12.2. Maakohus, vaatamata sellele, et ta ei tuvastanud müüjapoolset lepingu rikkumist, tuvastas muuhulgas, et hageja ei ole kostjat I looma haigusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sellest teada sai, teavitanud (

§ 220

lg 1) ning taganemise avaldus ei ole tehtud mõistliku aja jooksul (

§ 118lg 1).

See välistaks maakohtu hinnangul lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise ja võtaks hagejalt ära õiguse lepingust taganeda. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei teavitanud lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt, kuid ei nõustu, et see välistab mittevastavusele tuginemise ning et taganemine on

§ 118lg 1 järgi lubamatu.

12.3. Kolleegiumi hinnangul on

§ 188

lg-s 1 sätestatud lepingust taganemise formaalsed eeldused täidetud – hageja esitas kostjale I

1. märtsil 2021 taganemise avalduse, mille on kostja I kätte saanud (I kd, tl-d 29, 31; tõlge tl-d 30, 32). Praeguse üksikjuhtumi asjaolusid arvestades ei ületa üks kuu ja 21 päeva, s.o periood kassipoja eutaneerimise ja taganemise avalduse tegemise vahel, mõistlikku aega. Mõistlik aeg sisaldab rikkumise teadvustamist (nt otsis hageja täiendavat informatsiooni juhtunu kohta) ning oma võimaluste kaalumist ja hindamist (hageja konsulteeris juristiga). Nii pidi hagejale jääma piisav aeg otsustamiseks, kas ta taganeb lepingust. 12.
2. Kolleegiumi hinnangul ei vabanda puudusest teatamata jätmist hageja väidetav emotsionaalselt raske olukord. Samas suutis hageja kostjatele teha avalduse
3. veebruaril 2021 seoses Facebooki postitustega (I kd, tl-d 26–28 pöördel). Vaatamata sellele võib hageja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud. Hageja on tuginenud asjaoludele, mis annavad aluse

§ 221

lg 1 kohaldamiseks, kuid maakohus on jätnud selle sätte põhjendamatult kohaldamata. Kolleegiumi hinnangul on hageja esile toonud ja tõendanud, et ta võib tugineda lepingutingimustele mittevastavusele

§ 221lg 1 p-de 1 kui ka 2 alusel.

Asjas on tõendamist leidnud, et kostja I kasvatas kasse ja müüs haigeid kassipoegi, kostjat I oli sellest teavitatud, kuid ta ei avaldanud sellega seotud asjaolusid hagejale. Seega esineb põhjuslik seos kostja I tegevuse (kassipidamine kassipoegade müümise eesmärgil) ning haige kassipoja müümise vahel (p 1 eeldus) ning kostja I teadis või pidi müügilepingu sõlmimise ajal teadma, et kassipoeg on viirusesse nakatunud (p 2 eeldus). 13. Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist (

§ 189lg 1).

Ka üleantu suuruse tuvastamisel on maakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud tõendite igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hindamise kohustust ning jätnud põhjendamatult hageja tõendid arvestamata. 9 13.1. Hageja ja kostja I ei vaidle, et hageja tasus pangaülekandega ostuhinnast 60 eurot (I kd, tl 23). Pooltel on vaidlus, kas hageja tasus kostjale I sularahas 300 eurot. Kolleegiumi hinnangul tõendab sularaha väljavõte ja teiste isikute kirjad, et kostja I kassipoegade hinnad olid vahemikus 350–500 eurot (I kd, tl-d 48–55). Ka teised isikud on kinnitanud, et osa ostuhinnast tasuti sularahas ja osa pangaülekandega. Tsiviilkohtumenetluses on lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (vt RKTKo 25.05.2020 2-17124505/53, p 14.3.3). Kolleegiumi hinnangul tõendavad eeltoodud tõendid kogumis, et hageja tasus kostjale I kassipoja eest 360 eurot ja tal on õigus see summa

§ 189lg 1 alusel tagasi nõuda.

Kuna kassipoeg on surnud ja selle eest ei vastuta hageja (

§ 190

lg 1 p 2), siis ei teki

§ 111järgi taganemisest tulenevat vastastikust tagasitäitmise kohustust.

13.2. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ka hageja viivisenõue

§ 101lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja Ts

MS § 367 alusel. Hageja nõuab viivist hagiavalduse esitamisest, s.o 13. mai 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Kuna asja materjalidest nähtub, et hageja on teinud enne hagi esitamist taganemisavalduse ja nõudnud tasutu tagastamist, siis on hageja nõue muutunud

§ 82

lg 7 kolmanda lause ja

§ 82lg 3 alusel sissenõutavaks.

Otsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 64,48 eurot (viivitatud päevi kokku 765 päeva) ja edasi mõistab kohus kostjalt I hageja kasuks välja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

14.

§ 101

lg 1 p 3 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline (

§ 128lg 1).

Kuna kostja I rikkus müügilepingut, siis tuleb ringkonnakohtul erinevalt maakohtust lahendada hageja müügilepingu rikkumisest tulenev varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded. 14.1. Lepingu rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine on oluliselt piiratud ning üldjuhul ei saa seda nõuda. Erandina saab mittevaralise kahju hüvitamist nõuda

§ 134

lg-s 1 nimetatud olukordades, s.o üksnes juhul, kui lepinguline kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralist kahju. Õiguskirjanduses on leitud, et kui erilise mälestusväärtusega asi hävib või läheb kaotsi lepingu rikkumise tõttu (st tekib küsimus, kas mittevaraline kahju tuleks hüvitada

§ 134

lg 1 või lg 4 alusel), siis tuleb mittevaralise kahju hüvitamise üle otsustamisel üldjuhul lähtuda

§ 134

lg-s 1 toodud eeldustest (

I komm

§ 134

lg 1 kohaldamise eeldus täidetud – kostja I pidi aru saama, et kohustuse rikkumine (haige looma üleandmine) võib põhjustada hagejale mittevaralist kahju. 14.2. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud, et talle kaasnes seoses looma haiguse ja surmaga selline hingeline valu, et see on hüvitatav

§ 134lg 2 alusel.

Tervisekahjustuseks ei saa nimetatud sätte tähenduses lugeda ainuüksi hageja väidetud raske psüühilise seisundi tekkimist (vt ka RKTKo 09.04.2008 3-2-1-19-08, p 15). Kolleegiumi leiab, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud tervisekahjustuse tekkimist. Looma kaotus abstraktselt, ning sellega kaasnev hageja ja tema perekonnaliikmete hingeline valu, ei ole piisav

§ 134lg 2 alusel mittevaralise kahju nõude tekkimiseks.

14.3. Küll aga annab mittevaralise kahju hüvitamiseks aluse

§ 134lg 4 (vt RKTKo 25.11.2020 2-18-15284/52, p 12).

Selle sätte kohaselt on isikul asja hävimise või kaotsimineku 10 korral erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja vastu eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu. Praegusel juhul pidi loomaarst kassipoja eutaneerima. Seega on kassipoeg

§ 134lg 4 mõttes hävinud.

Kolleegiumi hinnangul saab jaatada, et hagejal tekkis kassipojaga emotsionaalne side ja eriline huvi

§ 134lg 4 mõttes.

Hageja selgitas ringkonnakohtu istungil erilist huvi sellega, et tal juba on üks kass ning ta otsis seltsiks kassipoega umbes pool aastat, soovides just seda konkreetset värvi ja tõugu (ajamärgid 00:14:15–00:17:27). Arvestades perioodi, mil kassipoeg hagejaga koos oli (10 päeva), on

§ 134lg 5 järgi mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 150 eurot.

14.4. Hageja nõuab varalise kahjuna kohtueelsete õigusabikulude hüvitamist 1176 eurot, millest osa jättis maakohus rahuldamata, sest need olid seotud müügilepingust taganemisega. Kolleegium tühistab maakohtu otsuse õigusabikulude 618 eurot väljamõistmata jätmise osas. Riigikohus on kohtueelsete õigusabikulude kohta leidnud, et need on

§ 128

lg 3 ja

§ 115lg 1 alusel kahjuna hüvitatavad (RKTKo 09.02.2011 3-2-1-138-10, p 26).

Professionaalse õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis kasutamine hageja poolt oli praegusel juhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad. Hageja on tõendanud, et tal on tekkinud õigusabikulude kandmisest kahju 1176 eurot (I kd, tl-d 45–47). Kostja I ei ole taotlenud õigusabikulude vähendamist. 14.5. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud ka hageja viivisenõue

§ 101lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja Ts

MS § 367 alusel. Hageja nõuab viivist hagiavalduse esitamisest, s.o 13. mai 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Kuna asja materjalidest nähtub, et hageja on teavitanud kostjat I müügilepingu rikkumisest enne hagiavalduse esitamist, siis on hageja nõue muutunud

§ 82

lg 7 kolmanda lause ja

§ 82lg 3 alusel sissenõutavaks.

Otsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 150 euro suuruselt mittevaraliselt kahjult 26,87 eurot ja 1176 euro suuruselt varaliselt kahjult 210,63 eurot (viivitatud päevi kokku 765 päeva) ja edasi mõistab kohus kostjalt I hageja kasuks välja viivise

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Otsuse täidetavuse huvides arvutab ringkonnakohus otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise välja ka ebaõige faktiväite avaldamisest tuleneva 100 euro suuruse mittevaralise kahjuhüvitise osas, s.o 17,91 eurot.

1. Enne kostja II apellatsioonkaebuse lahendamist vastab kolleegium hageja väitele, et kostja II apellatsioonkaebus tuleks jätta läbi vaatamata. Hageja hinnangul on kaebuse läbivaatamata jätmise aluseks see, et sellest ei nähtu, milliseid rikkumisi maakohtule ette heidetakse ning tuginetud on uutele asjaoludele. TsMS § 643 lg 1 järgi kohus jätab apellatsioonkaebuse määrusega läbi vaatamata, kui ilmneb, et apellatsioonkaebus oli võetud ringkonnakohtu menetlusse ebaõigesti, samuti muul seaduses sätestatud juhul. Kolleegiumi hinnangul ei esine kostja II apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmise aluseid. Nii ei esine kostja II apellatsioonkaebuse osas TsMS § 637 lg-tes 1 ja 2 sätestatud keeldumise aluseid ning kaebuses on välja toodud, millist ringkonnakohtu lahendit kostja II taotleb ning mis asjaolu on maakohus ebaõigesti tuvastanud (kostja II avaldatu ei olnud õigusvastane).
2. Järgnevalt hindab kolleegium kostja II apellatsioonkaebuses esitatud väiteid. Kostja II vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 11 mittevaralise kahju hüvitise 100 eurot ja sellelt viivise. Maakohus kvalifitseeris hageja nõude õigusvastase teona

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 4 alusel ja tuvastas, et kostja avaldas hageja suhtes ebaõige faktiväite. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendusega ja seda täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6). Kolleegium ei näe alust asuda selle hagi rahuldamise osas maakohtust erinevale seisukohale. 16.

1. Kostja II leiab, et kohtule esitatud tõlge eesti keelde ei ole täpne. Kuna lause sisaldab sõna „võimalikult“, siis ei saa olla tegemist faktiväitega, sest kostja II avaldas oma arvamust. Esiteks märgib kolleegium, et kostja II ei ole ebaõige tõlke osas esitanud ühtegi väidet maakohtus ning uue väite esitamine apellatsiooniastmes on TsMS § 652 lg 3 alusel piiratud. Hageja esitatud tõlke kohaselt on kostja II avaldanud: „Ma tean seda kassipoega. Ma nägin teda. Ta oli parim. Ta on iseseisev, tark ja ilus. See naine tasus raha selleks, et teda tappa. Ma olin kursis, et kassipoeg müüakse talle ja olin selle vastu. Palun väga aretajatel ja kasvandustel mitte anda ega müüa kasse, koeri, hamstreid ja isegi prussakaid mitte mingisuguse raha eest. Antud indiviid ei ole võimeline armastama loomi. Ta tapab loomi ilmselt eluga rahulolematuse tõttu. Mul on kassipojast kahju. Ta ei väärinud seda.“. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et tegemist on au teotava faktiväitega. 16.
2. Au teotava faktiväite õigusvastasus oleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest (nt RKTKo 13.04.2007 3-2-1-5-07, p 31). Tegelikkusele vastava faktiväite avaldamine, isegi kui see teotab isiku au ja kahjustab tema mainet, ei ole iseenesest õigusvastane

§ 1047lg 2 järgi.

Seega ei ole

§ 1047

lg 2 alusel nõude rahuldamiseks alust, kui avaldaja tõendab, et väidetu vastab tegelikkusele ega ole õigusvastane (vt RKTKo 20.06.2012 3-2-1-169-11, p 12). Kostja II ei ole tõendanud, et hageja lasi ilma põhjuseta kassipoja eutaneerida. Ebaõige faktiväite avaldamise kontekst, isegi kui see sisaldas kostja II hinnangut asjaoludele, oli hageja au ja mainet kahjustav, nimetades hagejat inimeseks, kes ilmselt tapab loomi, sest ta ei ole oma eluga rahul. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ka ülejäänud isikuõiguste rikkumisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldused nõuetekohaselt tuvastanud ning mõistnud kostjalt II hageja kasuks välja mõistliku rahasumma. 16.3. Samuti on põhjendatud hageja viivisenõue

§ 101lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja Ts

MS § 367 alusel. Hageja on palunud välja mõista viivise alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt ka RKTKo 03.04.2020 2-18-18420/26, p 14). Praeguse otsuse täidetavuse huvides arvutab ringkonnakohus sissenõutavaks muutunud viivise välja alates 13. maist 2021 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni ehk 16. juunini 2023 (viivitatud päevi kokku 765). Kostjalt II tuleb hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 17,91 eurot ja edasi

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulude jaotus

1. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks ringkonnakohtu kulude jaotuse.
2. Kostja I vastu esitatud hagi rahuldamise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja I kanda. Kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 kostja II kanda. 12
3. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuste lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
4. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 13