Obsah (8)

§ 27§ 33§ 25§ 37§ 34§ 38§ 18§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2023, Tallinn Kohtuasja n

) § 34 lg 2). Lisaks on hageja oma lahusvara arvelt tasunud kostja osa korteriomandi kasutamisega seonduvatest kuludest 1738,37 eurot, mille väärtus tuleb samuti hagejale hüvitada. Korteriomandi kasutamise kulude puhul on tegemist poolte ja nende ühise lapse kuludega, milliseid peavad pooled kandma eelduslikult võrdselt. Kuna kostja on põhjendamatult jätnud tasumata ühisvaraks oleva laenu- ja kindlustusmaksed, samuti kommunaalteenuste eest, tuleb kostjal hagejale tasuda ka seadusjärgset viivist. 4 1.

1. Hageja palus jätta ühisvara jagamise tulemusena hageja ainuomandisse vara väärtuses 100 455,40 eurot järgmiselt: korteriomand turuväärtuses 255 000 eurot ja selles olev vallasvara kokku väärtuses 1443 eurot ning Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust tulenev kohustus 155 987,62 eurot. Hageja palus jätta ühisvara jagamise tulemusena kostja ainuomandisse vallasvara kokku väärtuses 888 eurot. Hageja palus tuvastada, et pooltel on kokku ühisvara 101 343,40 eurot ning kummalgi poolel on sellele võrdses osas õigus, s.o 50 671,69 eurot. Hageja palus mõista hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja hüvitise 49 783,69 eurot. 1.
2. Hageja palus kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatus omaniku kande muutmiseks ning määrata otsuse täitmise kord selliselt, et kui kostja keeldub korteriomandi valduse vabastamisest 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest, on hagejal õigus täitemenetluses kohtutäituri ja politsei kaasabil kostja korteriomandist välja tõsta ning kostja kohustub tasuma hagejale iga päeva eest, mil kostja keeldub korteriomandi valduse vabastamisest, kasutuseelist 15 eurot päevas kuni korteriomandi valduse vabastamiseni. 1.
3. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest hüvitis summas 4969,86 eurot ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 369 alusel kuni kohtulahendi jõustumiseni pool igakuiselt tasumisele kuuluvatest sissenõutavaks muutuvatest laenumaksetest. Ka palus hageja kostjalt välja mõista ühisomandis oleva korteriomandi kommunaalteenuste tasumise eest 1738,37 eurot,
4. juuni 2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise laenu-, kindlustus- ja kommunaalteenuste eest summas 406,33 eurot ning edasiulatuv viivise seadusjärgses määras laenumaksete nõudelt 4969,86 eurot ning kommunaalteenuste nõudelt 1738,37 eurot alates
5. juunist 2022 kuni kohustuste täitmiseni. Kostja vastuväited ja vastuhagi
6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul on korteriomandis oleva vallasvara väärtus 3493 eurot. Korteriomandi turuväärtus on 284 000 eurot, mida kinnitab kostja esitatud asjatundja arvamus. Kostja on oma tööga korteriomandi korrashoidmisel panustanud korteriomandi alalhoidmisse ning kostja panust tuleb lugeda samaväärseks hageja poolt tasutud kommunaalmaksetega. Ka on hageja põhjendamatult kommunaalteenuste hulka arvestanud AS-i STV arved telekommunikatsiooniteenuse eest, sest tegemist ei ole tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 63 p 1 mõttes vajalike kulutustega.
7. Kostja esitas
8. novembril 2021 vastuhagi, milles palus ühisvara jagamise tulemusena jätta kostja ainuomandisse vallasvara väärtuses 888 eurot, hageja ainuomandisse vallasvara väärtuses 2605 eurot ning mõista hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvelt hüvitis 858,50 eurot. Kostja palus korteriomandi müüa avalikul enampakkumisel ja määrata enampakkumise korraldajaks Harju tööpiirkonna kohtutäitur. Hageja palus pärast korteriomandi müügi korraldamise kulude mahaarvamist tasuda enampakkumise tulemist laenukohustus Swedbank AS-i eest, seejärel hüvitada kostjale lahusvara väärtus 21 962,56 eurot ning jagada ülejäänud raha poolte vahel võrdsetes osades. Vastuhagi kohaselt panustas kostja korteriomandi omandamiseks lahusvara arvelt 21 962,56 eurot. Nimelt maksis Eesti Haigekassa kostjale
9. aprillil 2018 töövõimetushüvitise summas 10 962,56 eurot. Kostja viimane päev enne puhkusele (sh rasedus- ja sünnituspuhkusele) jäämist oli
10. märts 2018, s.o enne abielu sõlmimist. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 56 5 lg 3 kohaselt tekib õigus saada hooldushüvitist, sünnitushüvitist ja lapsendamishüvitist töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse esimesest päevast alates. Seega tuleb töövõimetushüvitis lugeda kostja lahusvaraks (

§ 27lg 2 p 3).

Kostja kasutas viidatud kulutuste tegemiseks ka lahusvara 11 000 eurot, mille kostja sai vanematelt kingituseks (

§ 27lg 2 p 1).

Hageja vastuväited kostja vastuhagile

1. Hageja vaidles kostja vastuhagile osaliselt vastu. Hageja võttis vastuhagi osaliselt õigeks vallasvara jagamise osas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 4.
2. Kostja ei kasutanud oma lahusvara korteriomandi omandamiseks. Eesti Haigekassa maksis kostjale töövõimetushüvitise välja abielu ajal, mistõttu on tegemist ühisvaraga. Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta kasutas hüvitist enam kui pool aastat hiljem korteriomandi ostuhinna tasumiseks. Kostja ei saanud vanematelt raha kingitusena, vaid kostja vanemad andsid pooltele korteriomandi omandamiseks laenu. Hagejale teadaolevalt tagastas kostja laenu poolte abielu ajal või vähemalt pidi seda tegema. 4.
3. Hageja leidis, et kostja taotletud korteriomandi jagamise viis ei ole kooskõlas kaasomanike huvidega ega ole ka õiglane. Samuti ei nõustu hageja kostja pakutava korteriomandi turuväärtusega. Hageja hinnangul tuleb lähtuda kohtu poolt määratud eksperdi arvamusest. Hageja on suuteline hüvitama kostjale tema osa korteriomandi väärtusest ning tasuma edasi ka laenumakseid. Kostja nõusoleku andmata jätmise tõttu pole pank saanud teha otsust laenukohustuse hagejale üleandmise kohta. Lisaks panga kinnitusele on kolmandad isikud valmis hagejale laenu andma. 4.
4. Hageja leiab, et kostjal on kohustus tasuda korteriomandi kommunaalteenuste eest sõltumata tema isiklikust panusest korteriomandi koristamisel (

§ 33lg 1 p 1).

AS-i STV telekommunikatsiooniteenuseid kasutab nii hageja, kostja kui poolte ühine laps, mistõttu on tegemist perekonna huvides tehtud kulutusega. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohus rahuldas
2. märtsi
3. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja vastuhagi osaliselt. Maakohus jagas poolte ühisvara ja jättis hageja ainuomandisse vara väärtuses 100 455,40 eurot, s.o korteriomandi turuväärtuses 255 000 eurot, laenulepingust nr 18-138054EL tuleneva laenukohustuse
4. märtsi 2021 seisuga 155 987,62 eurot ning vallasvara kokku väärtuses 1443 eurot. Maakohus jättis kostja ainuomandisse vallasvara kokku väärtuses 888 eurot. Maakohus tuvastas, et pooltel on ühisvara 101 343,40 eurot ning see jaguneb võrdsetes osades, s.o 50 671,69 eurot. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks enamsaadud ühisvara arvel välja hüvitise 49 783,69 eurot. Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja laenulepingust tulenevate kohustuste katteks 4969,86 eurot ning TsMS § 369 alusel kuni kohtulahendi jõustumiseni pool igakuiselt tasumisele kuuluvatest sissenõutavaks muutuvatest laenumaksetest. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja ühisomandis oleva korteriomandi kommunaalteenuste katteks 1738,37 eurot, samuti seadusjärgse viivise laenu-, kindlustus- ja kommunaalmaksete eest
5. juuni 2022 seisuga 406,33 eurot ning edasiulatuva viivise laenumaksetelt 4969,86 eurot ja kommunaalteenustelt 1738,37 eurot alates
6. juunist 2022 kuni põhinõuete tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. 5.
7. Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb hageja ainuomandisse jätta vallasvara kokku väärtuses 1443 eurot ja kostja ainuomandisse kokku väärtuses 888 eurot. Maakohus leidis, et 6 korteriomandi turuväärtuse tuvastamisel tuleb aluseks võtta
8. aprilli
9. a eksperdiarvamus, kuna see kajastab kõige täpsemalt omandi kaotamise hetke seisuga poolte korteriomandi turuväärtust, s.o 255 000 eurot. 5.
10. Maakohus, kaaludes mõlema poole huve, leidis, et põhjendatud on jätta korteriomand hageja ainuomandisse. Tõendatud ei ole, et korteriomandi müük avalikul enampakkumisel võimaldaks saada kõrgemat hinda. Seejuures ei kaalu kõrgema hinna saamise võimalus üle hageja huvi säilitada harjumuspärane kodu endale ja poolte ühisele lapsele. Juhindudes

§st 38 ja asjaolust, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse, tuleb ka laenukohustus Swedbank AS-i ees jätta hageja omandisse. Kohtu hinnangul tõendavad kolmandate isikute kinnituskirjad, et hagejal on vajadusel võimalik neilt laenu saada, et kostjale omandi kaotuse eest hüvitist tasuda. 5.

1. Maakohus asus seisukohale, et hageja nõue lahusvara arvelt tasutud laenumaksete eest hüvitise saamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tegemist on perekonna huvides võetud kohustusega. Pooled ei vaidle, et perioodil
2. märts 2021 kuni
3. juuni 2021 tasutud osamaksetest pool, s.o 5848,32 eurot on kostja osa, kuid kostja on viidatud perioodil tasunud makseid summas 878,46 eurot. Põhjendatud on ka hageja nõue kostjalt välja mõista TsMS § 369 alusel pool igakuiselt tasumisele kuuluvatest sissenõutavaks muutuvatest laenumaksetest. Maakohus leidis, et korteriomandi kasutamise kulude puhul on tegemist poolte ja nende ühise lapse kulutustega, mida peavad pooled kandma võrdsetes osades. Maakohus märkis, et kostja tegevused seonduvalt korteriomandi koristamisega ei vabasta teda kulude kandmisest pärast abielu lõppemist. Maakohus nõustus, et AS-i STV poolt pakutava teenuse näol ei ole tegu kommunaalkuluga. Kuivõrd kostja ei vaidle vastu, et lisaks hagejale kasutas antud teenust ka poolte ühine laps, siis on tegemist kulutusega, millest kostja on kohustatud tasuma poole. 5.
4. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ta on korteriomandi omandamiseks kasutanud oma lahusvara. Kuivõrd maksekorralduse kohaselt sai kostja töövõimetushüvitise abielu ajal, siis on nimetatud hüvitis eelduslikult ühisvara ning asjaolu, et tegu ei ole ühisvaraga, tuleb kostjal tõendada (

§ 27lg 6).

Selliseid tõendeid kostja esitanud ei ole. Samuti ei ole tõendatud, et kostja kasutas töövõimetushüvitist korteriomandi ostuhinna tasumiseks. Maakohus leidis, et poolte kirjavahetusega on tõendatud, et kostja vanematelt saadud rahaliste vahendite näol oli tegu laenuga. Maakohus asus seisukohale, et kostja tõenditest usaldusväärsemateks tõenditeks tuleb pidada hageja ja kostja omavahelist vestlust ja nende ühist arusaama kostja vanematelt laekunud raha osas. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hageja hagi rahuldamata osas, milles hageja palub jätta korteriomand ja laenukohustus hageja ainuomandisse, samuti osas, milles hageja palub kostjalt välja mõista kommunaalteenuste katteks 1738,37 eurot, viivised laenu-, kindlustus- ja kommunaalteenuste eest summas 406,33 eurot ning edasiulatuva viivise kommunaalteenuste hüvitise eest. Samuti palub kostja rahuldada vastuhagi, müüa korteriomand avalikul enampakkumisel ja määrata enampakkumise korraldajaks Harju tööpiirkonna kohtutäitur ning pärast korteriomandi müügi korraldamise kulude mahaarvamist tasuda enampakkumise tulemist laenukohustus Swedbank AS-i ees, seejärel hüvitada kostjale lahusvara väärtus 21 962,56 eurot ning jagada ülejäänud raha poolte vahel võrdsetes osades. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 7 6.
2. Maakohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et kostjale tasutud töövõimetushüvitis ei olnud kostja lahusvara. Makstud hüvitise näol on tegemist lahusvaraga, kuivõrd töövõimetushüvitise saamise õigus tekkis kostjal töökohustuste täitmisest vabastamisega, s.o enne abielu sõlmimist. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks kohus kostja seisukohaga ei nõustu. Ka on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud viidatud hüvitise kasutamist korteriomandi ostuhinna tasumiseks. Kostja on esitanud tõendid 35 318,37 euro suuruses kulutuste kohta. Kuna tegemist on suurte summadega, siis puudub igasugune mõistlik põhjus eeldada, et kostja ei kasutanud nende tasumiseks Eesti Haigekassalt saadud hüvitist. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja vanematelt saadud raha ei olnud kostja lahusvara. Kostja esitatud tõendid ja tema vanemate antud ütlused tõendavad, et kostja on saanud oma vanematelt kingitusena 11 000 eurot. 6.
3. Kostja hinnangul tuvastas maakohus ebaõigesti korteriomandi turuväärtuse. Kostja esitatud asjatundja arvamuse kohaselt, mis on tehtud eksperdiarvamusest hiljem, on korteriomandi turuväärtus 284 000 eurot. Maakohus ei ole selle tõendiga arvestamata jätmist põhjendanud. Nende rikkumiste tagajärjel ei ole kostjale tagatud õiglane hüvitis korteriomandi kaotamise eest. 6.
4. Kui korteriomand jäetakse hagejale, kuid laenulepingust tulenevat kohustust ümber ei vormistata, siis tekib olukord, kus kostja kaotab omandi, kuid vastutab solidaarselt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Seetõttu tuleb korteriomand müüa avalikul enampakkumisel. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus otsustab jätta korteriomandi hageja ainuomandisse, tuleb korteriomandi valduse vabastamise tähtajaks määrata 60 päeva. 6.
5. Maakohus on ebaõigesti rahuldanud hageja korteriomandi kommunaalteenuste ja viivise nõude. AS-i STV osutatud 357 euro suuruse telekommunikatsiooniteenuse näol ei ole tegemist vajalike kulutustega, vaid see on mugavusteenus. Vastustaja seisukoht
6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osas, milles maakohus arvestas laenujäägi suurust
8. märtsi 2021 seisuga, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 4969,86 eurot (laenulepingust tulenevate kohustuste katteks) ja 1738,37 eurot (korteriomandi majandamiskulude katteks), jättes need summad tasaarvestamata, samuti mõistis nendelt summadelt välja sissenõutavaks ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja poole tulevikus sissenõutavaks muutuvatest igakuistest laenumaksetest kuni otsuse jõustumiseni. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega arvestab laenujäägi suurust
9. mai 2023 seisuga, tasaarvestab hageja nõude 4969,86 eurot (laenulepingust tulenevate kohustuste katteks) ja 1738,37 eurot (korteriomandi majandamiskulude katteks) hagejalt kostja kasuks väljamõistetud hüvitisega ning jätab nendelt summadelt arvestatud viivisenõude rahuldamata, samuti jätab rahuldamata hageja nõude kostja vastu poole tulevikus sissenõutavaks muutuvate igakuiste laenumaksete väljamõistmiseks. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus täiendab otsuse põhjendusi. 8 Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning ringkonnakohtu menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
10. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Tulenevalt apellatsioonkaebuse ulatusest on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus rahuldas hagi ja vastuhagi osaliselt vallasvara jagamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2.1.3–2.2.16). Ringkonnakohus viitas
11. mai
12. a määruse p-s 13, et tulenevalt kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotlustest tuleb kaebuse ulatust ja sisu mõista nii, et kostja on vaidlustanud hagi rahuldamise korteriomandi jagamist puudutavas osas, taotledes vastuhagi rahuldamist selliselt, et korteriomand müüakse enampakkumise teel ja laenukohustus täidetakse müügist saadud raha arvel. Seega ei saa maakohtu otsus olla jõustunud laenukohustuse jagamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni pd 2.1.2, 5 ja 7), sest vastuhagi rahuldamisel oleks laenukohustuse jagamine maakohtu määratud viisil välistatud. Sellisel juhul hüvitatakse hagejale laenumaksed ja täidetakse laenukohustus võlausaldaja ees korteriomandi müügist saadud rahast.
13. Ringkonnakohus selgitas pooltele asjaolusid nii õiguslikust kui ka faktilisest küljest ning määras neile seisukohtade ja tõendite esitamiseks tähtajad (II kd, tl-d 186–187). Uute tõendite vastuvõtmise on ringkonnakohus lahendanud
14. mai
15. a määrusega (III kd, tl-d 22–23 pöördel). Kostja esitas
16. juunil 2023 vastuväite kohtu tegevusele, millega kohus jättis vastu võtmata
17. mail 2023 tõendina esitatud 1PARTNER Kinnisvara Tallinn OÜ eksperdihinnangu nr 0388/0523H. Ringkonnakohus selgitas tõendi vastu võtmata jätmise määruses, et pool, kelle tõendi vastuvõtmisest keelduti, võib TsMS § 696 lg 2 järgi sellise määruse kohta esitada vastuväite kassatsioonkaebuses. Seetõttu pole vaja vastuväidet eraldi määrusega lahendada.
18. Hageja esitas
19. mail 2023 uued tõendid (väljavõtted Maa-ameti kinnisvara hinnaindeksi ja Maa-ameti kinnisvaraturu kohta ning pangakonto väljavõte). Uute tõendite esitamine ringkonnakohtus on TsMS § 652 lg 3 järgi piiratud. Hageja esitatud tõendid (lisad 1 ja 2) on ennekõike esitatud tulenevalt kostja
20. mail 2023 esitatud asjatundja arvamusest. Kolleegium kõnealust tõendit asja juurde ei võtnud. Hageja ei ole esitanud täiendavaid põhjendusi tõendite apellatsioonimenetluses esitamise kohta, mistõttu tuleb need jätta vastu võtmata. Lisana 3 esitatud pangakonto väljavõte on TsMS § 238 lg 1 järgi asjakohane tõend ja selle esitamine on TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi lubatud. Ringkonnakohus võtab selle tõendi vastu. Hageja on
21. juunil 2023 esitanud väljavõtted poolte e-kirjavahetusest ja panga teate laenulepingu ümbervormistamise võimalikkuse kohta (lisad 1–3). Kolleegium leiab, et menetluse kestel poolte saadetud e-kirjad võimaliku kokkuleppe sõlmimise kohta ei ole dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 1 mõttes, kuid jätab need kui osa menetlusdokumendist asja materjalide juurde. Swedbank AS-i e-kirja osas ei ole hageja põhjendanud, miks ta ei saanud seda tõendit esitada varem, sest juba
22. mail 2023 juhtis ringkonnakohus poolte tähelepanu laenulepingu ümbervormistamise küsimusele. Seetõttu ei võta ringkonnakohus nimetatud tõendit vastu, sest TsMS § 652 lg-s 3 sätestatud uue tõendi vastuvõtmise eeldused pole täidetud.
23. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille üle puudub vaidlus ka apellatsiooniastmes: - Pooled abiellusid
24. aprillil 2018 ja nende abielu lahutamise kohtuotsus jõustus
25. märtsil 2021; Pooled ostsid
26. detsembril 2018, s.o abielu kestel, korteriomandi asukohaga Tallinn, 9 - XXX; Korteriomandi ostmiseks sõlmisid pooled abielu kestel Swedbank AS-iga laenulepingu nr 18-138054-EL; Laenukohustuse suurus
27. mai 2023 seisuga on 144 173,13 eurot.
28. Pooled ei vaidle selle üle, et korteriomand on ostetud abielu kestel ja kuulub

§ 25

järgi ühisvara hulka.

§ 37

lg 3 järgi abikaasade ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg-st 1 on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Kohus peab lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis.

1. Kostja ei nõustu maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga korteriomandi väärtuse kohta ega tõenditest tehtud järeldusega, et korteriomandit ei ole omandatud osaliselt kostja lahusvara arvel. Kostja hinnangul ei taga ebaõigesti tuvastatud asjaolude pinnalt tehtud otsus talle õiglast hüvitist omandi kaotamise eest. Lisaks on mõlemad pooled jätkuvalt solidaarvõlgnikud panga ees ning maakohtu otsuse tagajärjel kaotab kostja omandi, kuid jääb laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest hagejaga solidaarselt vastutama. Eelneva põhjal on kostja arvates sobivaks ühisvara jagamise viisiks korteriomandi müümine avalikul enampakkumisel. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja poolt esile toodud asjaolud alust maakohtu poolt valitud ühisvara jagamise viisi muutmiseks. Hageja kinnitas ka apellatsioonimenetluses, et ta ei soovi oma kodu müüa ning ta soovib korterit enda omandisse. Kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele kaasomanikule tema osa rahas välja maksma (vt RKTKo 10.05.2017 3-2-1-3917, p 13). Hageja on kohtule kinnitanud, et ta saab kostjale tema osa rahas välja maksta ning ta on võimeline laenulepingust tuleneva kohustuse üle võtma. Hageja esitas oma pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt on tal kontol 75 410,45 eurot (III kd, tl 5) ning pank on kinnitanud, et on valmist laenulepingut muutma ja kostja laenukohustusest vabastama (I kd, tl 149). Eelneva põhjal leiab kolleegium, et võimalikud riskid ning nende realiseerumisel tekkida võivad õiguslikud tagajärjed ei välista hageja taotletud viisil kaasomandi lõpetamist. Seega omab vaidluse lahendamisel tähtsust korteriomandi väärtus ja laenukohustuse suurus.
2. Pooltel on jätkuvalt vaidlus korteriomandi väärtuse üle. 15.
3. Kolleegium nõustub kostja etteheitega, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui jättis kostja
4. juunil 2022 esitatud asjatundja arvamuse hindamata. Kõnealuses arvamuses leidis eriteadmistega isik, et korteriomandi väärtus
5. juuni 2022 seisuga on 284 000 eurot (II kd, tl-d 43–64). Vaatamata sellele, et maakohus jättis kostja esitatud tõendi arvestamata, ei tinginud see rikkumine kolleegiumi arvates ebaõige korteriomandi turuväärtuse tuvastamist. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ühisvara jagamisel tuleb lähtuda korteriomandi väärtusest 255 000 eurot. Korteriomandi turuväärtuse kindlaks tegemiseks määras maakohus TsMS § 293 lg 1 järgi ekspertiisi.
6. aprillil 2022 koostatud eksperdiarvamuse kohaselt on korteriomandi väärtus
7. aprilli 2022 seisuga 255 000 eurot (II kd, tl-d 3–22). 15.
8. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb omandi väärtus määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt RKTKo 20.11.2008 3-2-1-101-08, p 11). Eelmärgitud põhimõte ei tähenda aga seda, et tingimata tuleb kohtul väärtuse tuvastamisel aluseks võtta ajaliselt kõige hilisem hinnang. Praegusel juhul ei ole kostja esitatud asjatundja arvamus koostatud eksperdiarvamusest oluliselt hiljem. 10 Riigikohus on selgitanud, et korteriomandi väärtust ei saa tuvastada poolte esitatud hinnangute keskmisena, vaid üldjuhul peab tõendeid hinnates kontrollima, kas neist ühe põhjal on võimalik tuvastada vaidlusalune asjaolu (vt RKTKo 03.10.2007 3-2-1-77-07, p 14). Seega olukorras, kus poolte tõendid erinevad teineteisest oluliselt, peab kohus tuginema kas ühele või teisele tõendile ja põhjendama, miks tuleb korteriomandi väärtuse määramisel võtta aluseks just see tõend ning miks ei saa arvestada teistel tõenditel märgitud väärtusi. Samuti tuleb arvestada TsMS § 232 lg-s 2 sätestatuga, et ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. 15.
9. Kolleegiumi hinnangul kajastab kõige objektiivsemalt korteriomandi väärtust eksperdiarvamus, sest selles on piisava põhjalikkusega uuritud hinnatava korteriomandi väärtust mõjutavaid aspekte. Hageja on põhistanud, miks kostja esitatud tõendit ei saa korteriomandi turuväärtuse tuvastamisel arvesse võtta – arvamuses on meelvaldselt arvestatud võrdlustehingutena kõrgema ruutmeetri hinnaga korteriomandeid ja eelistatud uusehitisi ning eriteadmistega isik ei ole neid valikuid loogiliselt ja objektiivselt põhjendanud. Kolleegium nõustub hageja seisukohaga. Apellatsioonkaebuses ei tuginenud kostja sellele, et korteriomandi väärtus on menetluse kestel (s.o maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse esitamise vaheline aeg) muutunud. Uue asjatundja arvamuse esitas kostja apellatsioonimenetluses
10. mail 2023, mille vastuvõtmisest ringkonnakohus keeldus (vt põhjendusi III kd, tl-d 22–23).
11. Kostja on jätkuvalt sisukohal, et ta kasutas korteriomandi ostuhinna tasumiseks oma lahusvara – Eesti Haigekassa poolt tasutud töövõimehüvitist 10 962,56 eurot. Maakohus leidis, et kostja väide on tõendamata. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, kuid täiendab põhjendusi. 16.1.

§ 34

lg 2 järgi, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Kostjale kanti Eesti Haigekassa poolt

1. aprillil 2018 üle 10 962,56 eurot selgitusega töövõimetushüvitis (I kd, tl 96). Seega sai hageja hüvitise abielu kestel. Kostja leiab, et tegemist on tema lahusvaraga, sest töövõimetushüvitise saamise õigus tekkis tal töökohususte täitmisest vabastamisega. Kostja viimane tööpäev enne rasedusja sünnituspuhkusele jäämist oli
2. märts 2018 (II kd, tl 193). Lisaks sellele leiab kostja, et töövõimetus on isikuga lahutamatult seotud, mistõttu on töövõimetushüvitis mõeldud sihtotstarbeliselt kostjale kasutamiseks. 16.1.
3. Varaühisuse korral kuulub

§ 25

järgi eelduslikult kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pension, kontol olev raha) abikaasade ühisomandisse (RKTKm 13.02.2013 32-1-152-12, p 19).

§ 27

lg 6 järgi eeldatakse varaeseme abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks, mistõttu pidi kostja tõendama, et tegemist ei ole ühisvaraga. Ainuüksi asjaolu, et kostja jäi enne abiellumist rasedus- ja sünnituspuhkusele, ei tähenda, et tegemist on kostja lahusvaraga

§ 27lg 2 p-de 2 või 3 mõttes.

Riigikohus on selgitanud, et iga üksiku toetuse või hüvitise puhul tuleb eraldi selle sihtotstarvet analüüsida (RKTKo 27.03.2017 3-2-1-108-16 p 19). Kohtupraktika kohaselt on sihtotstarbelist kasutamist hinnatud läbi täitemenetluse seadustiku § 131, mis loetleb sissetulekud, millele ei saa pöörata sissenõuet (vt samas). Selles sissetulekute loetelus töövõimetushüvitist pole. 16.1.

1. Kolleegium leiab, et kostja esitatud asjaolud ja tõendid ei võimalda järeldada, millest töövõimetushüvitis koosnes. Kostja viited, et tegemist oli rasedus- ja sünnituspuhkusega ning hüvitise saamise eelduseks oli tema töötamine enne abiellumist, ei võimalda järeldada, et tegemist oli kostja lahusvaraga. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hüvitist ei saa lugeda kostja lahusvaraks, siis puudub vajadus hinnata, kas ja millises summas kasutas kostja hüvitist korteriomandi ostuhinna ja tehinguga seotud kulutuste tasumiseks. Vastava põhjenduse jätab ringkonnakohus maakohtu otsusest välja. 11 16.
2. Kostja leiab jätkuvalt, et ta on kinke alusel oma vanematelt saanud 11 000 eurot, mida ta kasutas korteriomandi ostmiseks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asjaolu tuvastamisel, et 11 000 euro näol ei ole tegemist kostja lahusvaraga, menetlusõiguse norme rikkunud ning on tõendite pinnalt teinud õige järelduse. 16.2.
3. Kostja pidi tõendama, et raha üleandmise õiguslikuks aluseks oli kinkeleping. Kolleegiumi hinnangul ei saa kinkelepingu sõlmimist hinnata üksnes tunnistajate Y ja F ütluste põhjal. Tõendeid hinnatakse igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Maakohus on tõendeid kogumis hinnanud, sh poolte omavahelist suhtlust raha saamise ajal ja pangakontode väljavõtteid, milles on selgituseks märgitud „ülekanne“ (I kd, tl-d 100, 106). Pooled ise on vaidlusaluse raha arvestanud ühisvara hulka (II kd, tl-d 73–75). Kostja ise on enne korteri ostmist hagejale avaldanud, et ta saab emalt laenu (II kd, tl 90 pöördel). Samuti pidas hageja korteri ostmisel eelarvet, mida ta jagas ka kostjaga, kus on kostja isalt saadud 6000 eurot kajastatud laenuna (II kd, tl-d 90 pöördel, 95–99). 16.2.
4. Lepingu sisu määravad lepingupooled ning lepingu kvalifitseerimisel on oluline lähtuda lepingupoolte tegelikust tahtest ning kuidas nad ise sõlmitud lepingut mõistsid (võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1). Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et tema tahe oli suunatud kinkelepingu sõlmimiseks. Seega, isegi kui kostja vanemad on praeguses menetluses avaldanud, et nende arvates võis tegemist olla kinkega, siis esitatud tõendite pinnalt nähtub, et raha saamise ajal oli kostja tahe suunatud laenulepingu sõlmimisele. 16.2.
5. Kostja on apellatsioonimenetluses asunud väitma, et kostja vanemate kingitud raha laenuks kvalifitseerimisel ei muutu ühisvara jääk, sest ühisvara väärtus oleks 11 000 euro võrra väiksem. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Esmalt märgib kolleegium, et ühisvara väärtuse tuvastamisel omab tähendust, kas tegemist on kinkega või ühisvara hulka kuuluva laenuga. Kuna

§ 34

lg 2 alusel esitatava nõude sisu on lahusvara arvel ühisvara huvides tehtud kulutuste väärtuse hüvitamine, peab õigustatud isik tõendama lahusvara arvel tehtud kulutuste väärtuse. Teiseks, kostja ei ole esitanud nõuet ühisvarasse kuuluva 11 000 euro suuruse laenukohustuse jagamiseks. Asjaolu, et tegemist võib olla ühisvara hulka kuuluva kohustusega, ilmnes juba hageja seisukohast kostja vastusele. Kuna kostja ei ole

§ 38järgi laenukohustuse jagamise nõuet esitanud, ei saa kohus selle kohta tulenevalt Ts

MS § 5 lg-st 1 ja §-st 439 otsust teha.

1. Maakohus on rahuldanud hageja nõuded kostjalt 4969,86 euro (laenulepingust tulenevate kohustuste katteks) ja 1738,37 euro (korteriomandi majandamiskulude katteks) väljamõistmiseks. Samuti on maakohus rahuldanud hageja viivisenõuded (vt maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 5, 6, 8–10). Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu otsus eeltoodud nõuete rahuldamise osas apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata tühistada järgmistel põhjendustel. 17.
2. Ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. Samas võivad abikaasad teha ühe varakogumi arvel kulutusi ka teise varakogumi kasuks. Selleks on

§ 34

lg-tes 1 ja 2 sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes.

§ 34

lg 2 sätestab, et kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Eeltoodust tuleneb, et kui üks abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta

§ 34lg 2 alusel nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.

Seega tuleb hageja eelpool nimetatud nõuete alusena kõne alla üksnes

§ 34lg 2.

12 17.2.

§ 34

lg 2 järgi saab üks abikaasa nõuda oma lahusvarasse kulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte aga nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui abikaasade abielu on küll lahutatud, kuid abikaasad ei ole neile kuuluvat ühisvara veel jaganud. Ka sellisel juhul kuulub abikaasade ühisvara edasi nende ühisomandisse ning seda vara tuleb valitseda ühisvara arvel, arvestades abikaasade ühisvara valitsemise põhimõtteid. Eelmärgitu tuleneb ka

§ 37lg-st 2 (vt RKTKo 25.02.2015 3-2-1-164-14 p 13).

Maakohus on kohtuotsuse resolutsiooniga loonud olukorra, kus hageja saab kostjalt nõuda enda kasuks kulutuste hüvitamist, kuid kulutuste hüvitamine ei toimu ühisvara arvel. Eeltoodud põhjusel tuleb jätta rahuldamata ka hageja viivisenõuded. 17.

1. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse jagamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.2).
2. mai 2023 seisuga on laenujääk 144 173,13 eurot (II kd, tl 195). Hageja ei vaidle sellele asjaolule vastu. Laenukohustus jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (

§ 38). Maakohus on laenukohustuse jätnud põhjendatult hageja kanda.

17.

1. Kuigi kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse resolutsiooni p 7 vaidlustanud, tuleb see tühistada koosmõjus resolutsiooni p 2.1.2 osalise tühistamisega. Nagu ringkonnakohus on
2. mai
3. a kirjas märkinud, siis on kõnealuste resolutsiooni punktides vastuolu, sest
4. märtsi 2021 seisuga jäeti laenukohustus hageja omandisse, seda arvestati omandi kaotuse eest kostjale hüvitise suuruse määramisel, samas mõisteti kuni otsuse jõustumiseni kostjalt hageja kasuks välja pool igakuistest laenumaksetest. 17.
5. Pooled ei vaidle selle üle, et perioodil
6. märts 2021 kuni
7. juuni 2021 on hageja laenuja kindlustusmaksetest tasunud 11 696,64 eurot ning kostja 878,46 eurot. Pooled on panga ees solidaarvõlgnikud, mistõttu on hagejal, kes täitis kohustust oma lahusvara arvelt,

§ 34lg 2 järgi õigus nõuda pooles ulatuses kulutuste hüvitamist ühisvara arvel.

Täiendavalt ei ole pooled ühisvara arvel laenumaksete hüvitamise tasaarvestamiseks nõudeid esitanud. 18. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles mõisteti temalt hageja kasuks välja AS-i STV telekommunikatsiooniteenuse katteks 357 eurot. Kolleegiumi hinnangul on maakohus iseenesest õigesti leidnud, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kõnealuste kulutuste hüvitamist, kuid on eksinud sellega, et nende hüvitamine ei toimu ühisvara arvelt. AS STV osutab teenuseid poolte ühisvara hulka kuuluvale korterile (I kd, tl-d 69–77). Seega nõuab hageja kostjalt pärast abielu lahutamist korteriomandi kasutamisega seotud kulutuste hüvitamist. Kuna korteriomand kui ühisvara hulka kuuluv ese on jagamata, kohalduvad selle valitsemisele endiselt ühisvara valdamise ja kasutamise sätted. Hageja on esile toonud, et telekommunikatsiooniteenust kasutasid pooled abielu kestel ning on selle kasutamist jätkanud ka pärast lahutamist. Kostja ei ole tuginenud sellele, et vastava teenuse tellis hageja pärast abielu lahutamist. Abikaasade solidaarkohustus

§ 18

lg 1 järgi tekib tehingust, mille üks abikaasa teeb ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks. Kui hageja on kandnud korteriomandi valitsemisega seotud kulud (maksed teistele isikutele korteriomandiga seotud teenuste eest), siis

§ 29

lg 4 järgi on kostja solidaarvõlgnikuna kohustatud hagejale VÕS § 69 lg 2 alusel maksma hüvitist kostjale langeva solidaarkohustuse osa eest. Perekonnaseaduses ei ole sätestatud, kuidas jaguneb solidaarkohustus abikaasade omavahelises suhtes, mistõttu tuleb solidaarkohustust abikaasade vahel jagades lähtuda VÕS §-st

1. Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma VÕS § 69 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti. 13 Kuigi kostja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud sisulisi vastuväiteid korteriühistule tasutud majandamiskuludele ja Eesti Energia AS-i elektrienergia tasule, märgib kolleegium, et ka nende kulutuste eest on hagejal õigus nõuda hüvitist kostjale langeva solidaarkohustuse osa eest (vt selles osas ka praeguse otsuse p 17.2).
2. Järgnevalt jagab ringkonnakohus ühisvara, tehes kindlaks teisele ühisomanikule makstava rahalise hüvitise suuruse, ning lahendab kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramisega seotud vastuväited ja taotlused.
3. Korteriomand väärtuses 255 000 eurot ja laenukohustus 144 173,13 eurot jäävad ühisvara jagamise tulemusena hageja ainuomandisse. Vallasvara väärtuses 2331 eurot on maakohtu otsusega jagatud ning otsus on selles osas jõustunud – hagejale jääb vallasvara väärtuses 1443 eurot ja kostjale 888 eurot. Kuna vara jagamisel ei tule poolte võrdsusest kõrvale kalduda, tuleb vara väärtuste saldo 113 157,87 eurot (= 255 000 + 2331 - 144 173,13) jagada kahega, s.o 56 578,93 eurot. Arvestades kostjale jäävat vallasvara väärtuses 888 eurot, on kostjal õigus saada enamsaadud ühisvara arvelt hüvitis 55 690,93 eurot (= 56 578,93 - 888). Kostjale makstavat hüvitist tuleb vähendada hageja poolt lahusvara arvel tehtud kulutuste osas laenumaksetele (sh kindlustusmaksed) 4969,86 eurot ja majandamiskuludele 1738,37 eurot. Kuna kulutuste hüvitamise väljamõistmist kostjalt hagejale ei ole vaja kohtuotsuse resolutsioonis kajastada (sest kulutuste hüvitamine toimub ühisvara arvel tasaarvestuse teel), siis ei ole vaja selles osas resolutsioonis TsMS § 445 lg 1 alusel tasaarvestusi teha. Kostja on esitanud vastuhagi hüvitise saamiseks. Kuna maakohus ei ole hageja lahusvara arvelt tehtud kulutusi hüvitisega tasaarvestanud, tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista enamsaadud ühisvara arvelt hüvitis 48 982,70 eurot (= 55 690,93 - 4969,86 - 1738,37).
4. Maakohus rahuldas hageja TsMS § 445 lg 1 alusel esitatud taotluse kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks. Kostjal tuleb korteriomand vabastada 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest ning hagejal on valduse vabastamata jätmisel õigus kostjalt nõuda kasutuseelist 15 eurot päevas kuni kohustuse täitmiseni. Kostja taotleb maakohtu poolt otsuse täitmise korra muutmist selliselt, et kostjal tuleb korteriomandi valdus vabastada 60 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja apellatsioonkaebuse väited alust otsuse täitmise korra muutmiseks. Täitmise korra kindlaksmääramisel peab kohus kaaluma mõlema poole huve ning kostja esitatud põhistus ei kaalu tema huvid kostja huve üle. Kostjal on olnud piisavalt aega korteri valduse vabastamise ettevalmistamiseks, sest ka kostja enda ühisvara jagamise viis eeldab, et ta korteriomandi valduse vabastab. Selles osas ei näe kolleegium põhjust maakohtu otsuse muutmiseks.
5. Maakohus, jättes korteriomandi ja sellel lasuva laenukohustuse hageja ainuomandisse, ei näinud probleemi selles, et pooled on panga ees solidaarvõlgnikud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on tõendanud, et ta on võimeline laenukohustusest tulenevat kohustust ainuisikuliselt täitma, samuti võimeline maksma omandi kaotamise eest kostjale hüvitist (vt ka praeguse otsuse p 14). 22.
6. Kuna otsuse täitmisel võib pooltel tekkida ebakindlus tahteavalduste andmiseks ja rahalise hüvitise maksmiseks, andis ringkonnakohus pooltele võimaluse otsuse täitmise korra suhtes seisukoha esitamiseks (II kd, tl-d 186–187). Samuti pakkus ringkonnakohus välja, kas 14 pooled näevad võimalust, et laenulepingu ümbervormistamine ja hüvitise maksmine peaksid olema eseme omandamise eelduseks (vt RKTKo 22.03.2023 2-19-18320/73, p-d 13, 14 ja 15.1). Kostja esitas TsMS § 445 lg 1 kohase taotluse määrata kohtuotsuse täitmise viis kindlaks selliselt, et eseme omandamise eelduseks on laenulepingust tuleneva kohustuse ümbervormistamine hageja nimele. 22.
7. Kolleegium leiab, et kostja taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks (siduda omandi kaotamine laenulepingu ümbervormistamisega) tuleb jätta rahuldamata. Vaatamata ringkonnakohtu poolt tehtud ettepanekule pole võimalik kohtuotsuses seada tingimusi, mis eeldavad võlausaldaja nõusolekut või sõltuvad kolmandast isikust. Pooltel oleks olnud võimalik see küsimus kohtuväliselt lahendada, kuid tulenevalt hageja väitest on laenulepingu ümber kujundamiseks vajalik kostja tahteavaldust, mida kostja ei ole nõus andma. Kostja pole andnud ka mõistlike selgitusi, mis on teda takistanud vastava nõusoleku andmiseks. Vaatamata sellele ei välista abielu kestel võetud laenukohustus kolleegiumi hinnangul ühisvara jagamist hageja taotletud viisil. Praeguse otsuse tagajärjel on sisesuhtes laenukohustuse täitmise eest vastutav hageja. Kui hageja oma kohustust võlausaldaja ees ei täida, siis saab võlausaldaja kui hüpoteegipidaja nõuda hüpoteegi realiseerimist korteriomandi sundtäitmise teel (TMS § 2 lg 1 p 19; I kd, tl-d 32–41). Samuti läheb hageja kohustuse täitnud kostjale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue hageja vastu. Menetluskulude jaotus
8. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse. Kostja taotleb maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude jätmist hageja kanda. Kostja hinnangul annab selleks aluse TsMS § 164 lg 2, sest hageja ei ole soovinud kompromissi sõlmida ega lähtuda korteriomandi turuväärtusest, et tagada kostjale õiglane hüvitis omandi kaotamise eest.
9. Kuigi ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistab, ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kolleegium leiab, et menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb TsMS § 164 lg 1 kohaselt jätta poolte endi kanda, sest asjaoludest ei tulene, et selline kulude jaotus ei oleks TsMS § 164 lg 2 mõttes õiglane või kahjustaks ülemäära ühe poole olulisi vajadusi. Samuti ei esine ringkonnakohtu hinnangul TsMS § 163 lg 2 kohaldamise eeldusi. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole kulusid vaja rahaliselt kindlaks määrata.
10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 15