) § 402 mõttes tarbijakrediidileping.
lg 1 I lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 II lause järgi loetakse viivise määraks
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas.
lg 1 III lause näeb ette, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus on selgitanud, et laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14.01.2009 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).
lg 1 II lauses sätestatud viivisemäär oli 8% aastas kuni 31.12.2022 ja on 10,5% aastas alates 01.01.2023. Hagiavaldusest nähtuvalt lepiti lepingus kokku intressimääras 12% aastas, seega on
lg 1 III lausest tulenev viivisemäär 12% aastas.
lg 1 I lauset arvestades ei või hageja nõuda antud juhul viivist kõrgemas määras kui 12% aastas (st 0,03% päevas). Selle vaatamata on hageja arvestanud ja nõuab viivist 0,06% päevas (st 21,90% aastas). Eeltoodut arvestades ei ole viivisenõue õiguslikult põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata ulatuses, milles hageja nõuab põhivõlalt viivist üle 12% aastas. Sealjuures on hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue põhjendamatu 264,16 euro ulatuses (584,37 – 320,21 (s.o 1,78 (s.o 216,21 * 0,12 / 365 * 25) + 3,17 (s.o 150,69 * 0,12 / 365 * 64) + 315,26 (s.o 14 312,01 * 0,12 / 365 * 67))).
/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 4/4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.