← Eesti

2-23-1356/27

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 06.10.2023.a, Tallinn

§ 123

lg 1).

§ 143

lg-te 1 ja 2 alusel on lapsel õigus suhelda mõlema vanemaga ning vanem, suheldes lapsega, peab hoiduma tegevustest, mis kahjustab suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist.

  1. Ärakuulamistest ja esitatud seisukohtadest on selgunud, et Y vanemad on X ja C. Laps elab emaga alates
  2. aastast. Kohtumenetluse eel osalesid vanemad riiklikul perelepitusteenusel, mis lõppes edutult (tl 6). Lapse ja isa vaheline suhtlus on harv. Vanemate ärakuulamisel selgus, et isa ajend suhtluskorra avalduse esitamiseks on temalt lapse kasuks välja mõistetud elatis (tsiviilasjas nr 2-20-113215) ning sel põhjusel soovib isa lapse elus vähemalt võrdses ajamahus emaga osaleda (nõude esimene alternatiiv). Teise alternatiivina taotleb isa ema ja lapse 4 2-23-1356 suhtluskorra määramist nii, et laps suurema osa ajast elaks isaga. Laps on 14,5 aastane ning lapse suhtlus isaga on harv. Puudutatud isik I tõi ärakuulamisel esile, et suhtlemist isaga algatab tema, kui saadab isale sms-i, teistes kanalites isa ja lapse vahel suhtlust ei toimu. Saadetavas sõnumis kutsub laps isa jalgpalli treeningutelt koju viima. Vahel isa tuleb lapsele järele, vahel mitte. Laps sooviks, et isa sagedamini tuleks tema treeninguid ja võistlusi vaatama. Laps ei soovi isa juures ööbida, kuna isa korter on ühetoaline ning seal on vähe privaatsust. Puudutatud isik I ei toeta iganädalase ja kellaaegadega paika pandud suhtluskorra määramist, vaid soovib alustuseks, et isa elaks talle kaasa jalgpallitreeningutel ja -võistlustel.
  3. Arvestades asjaolu, et isa ja laps on aastaid eraldi elanud ja isa ei ole lapse elus osalenud ning asjaolu, et nüüdseks on laps neljateistkümneaastane oma huvide ja sõpruskonnaga noormees, kelle sõnul ei ole tal isaga millestki rääkida, oleks lapse huvide vastane konkreetse suhtluskorra kindlaksmääramine, seda eriti veel mahus, mida isa avalduse alternatiivides taotleb. Näib, et isa on esitanud avalduse just sel ajendil, mida ta ärakuulamisel esile tõi: vastukaaluks elatise nõudele. Ema, laps ega ükski lapse huve kaitsev isik ei toeta suhtluskorra kindlaksmääramist. Kohus jättis X avalduse rahuldamata ega määranud kindlaks lapse Y ja isa X vahelist suhtluskorda.
  4. TsMS § 172 lg-te 1 ja 3 koosmõjus jättis kohus alaealiste esindaja tasu ja kulu Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Määruskaebus
  5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis tema avalduse rahuldamata ning suhtluskorra lapsega kindlaks määramata ja tema selle asemel uus määrus, millega määrata kindlaks isa ja lapse suhtluskord maakohtule esitatud avalduses toodud esimese ettepaneku kohaselt, muus osas jätta määrus muutmata; alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks suhtluskorra kindlaksmääramiseks ning jätta määrus muus osas muutmata; menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
  6. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt vaidlustab määruskaebuse esitaja maakohtu määruse resolutsiooni punktid 1 ja
  7. Avaldaja hinnangul ei ole vaidlustatud määrus piisavalt põhjendatud ning faktiliste väidete ja tõendite hindamisel on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on jätnud kohtulahendi langetamisel arvestamata mitmeid olulisi ja tuvastatud asjaolusid, andes sellega mõista, et lapsel on ainult õigused, kuid puuduvad kohustused.
  8. Avaldaja hinnangul on vaieldamatu vanema õigus suhelda oma lapsega ja lapse õigus suhelda oma vanemaga, üks kesksemaid õigusi vanema ja lapse suhtes. Omavaheline suhtlemine ja koos olemine on vajalikud selleks, et lapse ja vanema vahel tekiksid ning säiliksid isiklikud ja emotsionaalsed suhted. Ilma suhtlemiseta vanema ja lapse suhe faktiliselt kaob. Lapsel ei teki ega säili lähedussuhet ja isiklikke suhteid vanemaga, kellega ta ei saa koos aega veeta ja ühiseid tegevusi ette võtta. Vanemate lahuselu korral peaksid vanemad lahuselava vanema ja lapse suhtlemise tingimustes omavahel kokku leppima. Seejuures peavad vanemad lähtuma eelkõige lapse heaolust ja huvidest. Lapse jaoks on parim, kui vanemad suudavad lapse ja lahuselava vanema suhtlemise tingimustes üksmeelele jõuda ning teevad lapsesse puutuvates küsimustes omavahel koostööd. Kahjuks ei lase vanemate praegune liigne emotsionaalsus lapse ja isa vahelise suhtlemise vajalikkuses kokkuleppele jõuda, sest ema emotsionaalne vastuseis isale mõjutab oluliselt lapse suhtumist ja usaldust isa vastu. 5 2-23-1356
  9. Avaldaja ei nõustu kohtu järelduste ja seisukohtadega isa suhtes. Avaldaja eesmärk on veeta rohkem aega oma lapsega, sest laps kasvas poisist noormeheks. Meheteele asuv noormees vajab enda kõrvale pilti tugevast, julgest ja kogenud mehest, kes suudab ja tahab kõike seda kogemust oma pojale edasi anda. Avaldaja on ja tahab olla oma lapse jaoks selline mees. Isa elas alates lapse sünnist kuni vanemate lahkuminekuni koos lapsega. Lapse isal on elementaarsed suhtlemisoskused oma lapsega. Avaldaja oli lapsega kontaktis ja tegeles temaga.
  10. Kohtu lähenemine ei ole lapse huvides ja on last kahjustav. Vaieldamatu on, et igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt. LasteKS § 5 punktid 3 ja 4 sätestavad, et kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid, igal lapsel on õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ja õigus väljendada oma vaateid. Sama seaduse § 21 lõike 3 järgi juhul, kui lapse huvid erinevad tema arvamusest või muul põhjusel tehakse otsus, mis ei ühti lapse arvamusega, tuleb talle selgitada tema arvamusega arvestamata jätmise põhjusi. Loomulikult, et ei tohi sundida last suhtlema vanemaga, keda ta kardab või kellega suhtlemine ei ole muul põhjusel lapse huvides. Käesoleval juhul laps ei karda oma isa. Vastupidi, laps soovib, et isa elaks talle kaasa jalgpallitreeningutel ja -võistlustel.
  11. Kohus asus seisukohale, et laps on piisavalt suur, kuid ei selgitanud oma lahendis, kuidas kohus sellekohase järelduseni jõudis. Ärakuulamisel möönis laps, et tema ei soovi isa juures ööbida, kuna isa korter on ühetoaline ning seal on vähe privaatsust ega ei toeta iganädalase ja kellaaegadega paika pandud suhtluskorra määramist. Sel juhul ei ole lapse huvidega kooskõlas, et lapse arvamus selles osas on vastuvõetav ja aktsepteeritav, sest lapsel ei ole ainult õigused, lapsel on ka kohustused (abistada oma vanemat). Nt vanema õigus abile tähendab, et lapsel on kohustus abistada vanemaid perekonna ühistes tegevustes ja igapäevatöödes. Oluline on, et laps teaks oma õiguste kõrval ka oma kohustusi. Ilma selleta, et laps kohtub ja suhtleb oma isaga, ei saa last kasvatada võrdväärse pereliikmena, kes austab ja aitab oma vanemaid (antud juhul oma isa). Menetlusosaliste seisukohad
  12. Puudutatud isikule I määratud esindaja leidis, et maakohtu lahend on lapse huvidega kooskõlas ja määruskaebuse tuleb jätta rahuldamata. Eestkosteasutus I leidis, et lapse viibimine isaga määruskaebuses sätestatud kujul ei ole kooskõlas lapse heaolu ja huvidega ning avaldus tuleks jätta rahuldamata. Eestkosteasutus II pidas määruskaebust põhjendamatuks, kuna selles ei ole välja toodud ühtki asjaolu, mis annaks aluse kaaluda, et maakohtu lahend ei ole kooskõlas lapse parima huviga. Puudutatud isik II määruskaebusele ei vastanud. Menetluse edasine käik
  13. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  14. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada selles esitatud alternatiivse nõude osas. Vaidlustatud kohtumäärus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning tsiviilasi saata 6 2-23-1356 suhtluskorra avalduse uueks läbivaatamiseks samale esimese astme kohtule, kuna rikkumisi ei ole võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada ning ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
  15. Arvestades määruskaebuse ulatust, kontrollib ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 ja § 659 alusel maakohtu määruse seaduslikkust ainult osas, milles see on vaidlustatud ehk määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 osas. Muus osas on vaidlustatud maakohtu määrus TsMS § 466 lg-st 3 tulenevalt edasikaebamata jõustunud.
  16. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette nii menetlusõiguse normide rikkumist kui materiaalõiguse väära kohaldamist. Ringkonnakohus nõustub sellega.
  17. Lapse ja vanema suhtlusõigust reguleerib

§ 143lg 1, mis sätestab, et lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult.

§ 143

lg 2¹ sätestab, et vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus.

  1. Praegusel juhul on suhtluskorra kindlaks määramise nõudega kohtusse pöördunud lapse isa, kes elab lapsest lahus ja tugineb väitele, et ema takistab suhtlust lapsega. Tsiviilasja materjalidest ega vaidlustatud määrusest ei nähtu, et eestkosteasutused, lapsele määratud esindaja, ema või kohus oleks lapse õigust oma isaga suhelda eitanud st pidanud seda lapsele kahjulikuks või teda mingil viisil ohustavaks. Kui kohus jaatab vanema õigust lapsega suhelda ja vanemad ei suuda lapsega suhtlemise korras kokku leppida, ei saa kohus jätta suhtlemiskorda kindlaks määramata (vt RKTKm, 11.01.
  2. a, 3-2-1-138-16, p 17). Seega seisneb maakohtu eksimus materiaalõiguse kohaldamisel selles, et praegusel juhul ei võinud kohus teha vaidlustatud määruse resolutsiooni punktis 2 märgitud otsustust mitte määrata kindlaks lapse ja isa suhtluskorda.
  3. Järgmine maakohtu eksimus seisneb selles, et kohus ei ole kaalunud asjas esitatud suhtluskorra kõiki võimalikke alternatiive. Nii nähtub asja materjalidest, et ka laps ise on esitanud ettepaneku isaga suhtlemise korra võimalike tingimuste kohta, avaldades määratud esindajale, et kui kindel suhtluskorda ka määrata, siis on ta nõus isaga kohtuma iga teine nädalavahetus, kuid ööbimiseta (tlk 37), kohtule aga seda, et võiks ööbimist kaaluda juhul, kui isal oleksid paremad elamistingimused ning kohtumised võiksid olla selliselt, et isa tuleb trenni järele talle lapse poolt eelnevalt isale saadetud sms-i alusel, vaatab treeninguid ja võistlusi (tlk 57). Selle asjaolu on tähelepanuta jätnud ka eestkosteasutused.
  4. Suhtluskorra vaidluses peab kohus kaaluma kõiki võimalikke suhtluskorra alternatiive ning põhjendama, miks mh ei nõustuta nt eestkosteasutuste ja laste esindaja seisukohtadega ja miks on suhtluskorra kohta oma arvamust avaldanud laste seisukoht nende huvide vastane, mitte võrrelda üksnes vanemate soovitud suhtluskordi. Suhtluskorra kindlaksmääramisel tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks kuulata laps ära tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil ning võtta tema arvamus arvesse ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel. (vt RKTKm, 15.02.
  5. a, 2-21-5895, p-d 14 ja 16).
  6. Maakohus on põhjendamiskohustust rikkudes jätnud ka avaldamata, miks ei tule praegusel juhul arvestada suhtluskorra määramisel lapse enda arvamuse, soovi ja huviga isaga suhelda talle ettenähtava elukorralduse järgi. LasteKS § 5 p 3 kohaselt tuleb kõigis last puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus

§ 123

lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama 7 2-23-1356 seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(

  1. te)hooldusõigust, vanema(
  2. te)õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt RKTKm 09.11.2011. a, 3-2-183-11, p 21). 29. Väär on maakohtu tuginemine suhtluskorra määramata jätmisel asjaoludele, et isa ja laps on aastaid eraldi elanud, isa ei ole lapse elus osalenud ja lapse sõnul ei ole tal isaga millestki rääkida. Ringkonnakohus osundab, et kohtupraktika kohaselt ongi suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust, aga ka siis, kui vanematel on küll ühine hooldusõigus, kuid üks vanem ei ela lapsega koos. (vt RKTKm 09.11.2011. a, 3-2-1-83-11, p 21). Samal põhjusel tuleb lubamatuks pidada ka lapse vanusele tuginedes suhtluskorra määramata jätmist. Kuigi lapsel on

§ 143

lg 1 kohaselt õigus, mitte kohustus, vanemaga suhelda, ei tähenda eelnev, et suhtluse korraldamise ja vastutuse selle eest võib jätta lapsele.

  1. Kuivõrd maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, rikkunud nii määruse põhjendamiskohustust kui ka hagita menetluses sätestatud uurimisprintsiipi ning asjas esineb vajadus oluliste asjaolude väljaselgitamiseks ja esmakordseks tuvastamiseks, tuleb maakohtu määrus selle vaidlustatud osas tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule, kuna ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtu eksimusi ise kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul läbi viia seaduse nõuetele vastav eelmenetlus ning välja selgitada kõik avaldaja nõude lahendamiseks vajalikud asjaolud, sh kaaluda asjas esitatud suhtluskorra võimalikke alternatiive selgitades välja lapse huvid. Ringkonnakohus osundab, et kohtupraktika kohaselt saab kohus lapse kohanemisvajadust arvestades määrata astmelise suhtluskorra ning kohtul tuleb lapsega suhtlemist reguleerides mh arvestada ka vanema kohustust lapsega suhelda. (vt RKTKm 05.11.
  2. a, 3-2-1-113-14, p 27 ja 28).
  3. Kuna maakohtu määrus tühistatakse eelpool kirjeldatud eksimuste tõttu ja asi saadetakse tagasi maakohtule uueks läbi vaatamiseks, ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomiast tulenevalt vajalikuks vastata muudele määruskaebuse väidetele. Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus
  4. Kuivõrd ringkonnakohus maakohtu määruse tühistab ja asja maakohtule uueks arutamiseks tagasi saadab, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.
  5. Tulenevalt TsMS § 696 lg 3 ja § 617 lg 2 koosmõjust ei ole käesolev määrus edasikaevatav, kuna ringkonnakohus ei tee menetlust lõpetavat lahendit (vt ka RKTKm, 28.05.
  6. a, 3-2-146-14, p 11). (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.