Obsah (14)

§ 436§ 136§ 392§ 657§ 652§ 236§ 4§ 5§ 475§ 230§ 457§ 272§ 171§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 5. september 2023, Tallinn Kohtuasj

) § 442 lg-s 5 sätestatut. Maakohus jättis hindamata 3 hageja nõude kohustada kostjaid mitte tegema takistusi pääsemiseks hagejal oma kinnisasjale (hagi resolutsiooni p 2), mille hageja esitas AÕS § 89 alusel. Maakohus on asunud seisukohale, et hageja esimest nõuet ei saa rahuldada AÕS § 155 lg 1 alusel. Samas ei ole maakohus väitnud, et kõnealust nõuet ei saa rahuldada VÕS § 156 lg 1 alusel. Sõltumata sellest, kas hageja esimene nõue on esitatud AÕS § 156 lg 1 või AÕS § 155 lg 1 alusel, ei saa kohus tulenevalt

§ 436

lg-st 7 jätta hagiavaldust rahuldamata põhjendusel, et hageja on valinud ebaõige õigusnormi oma õiguste kaitseks. Seega on maakohus rikkunud

§ 136

lg-st 7 tulenevat kvalifitseerimiskohustust, jättes nõude aluseks oleva normi osas selge seisukoha võtmata ning jättes kontrollimata nõude vastavuse AÕS § 156 lg 1 eeldustele. Seejuures kaasneb kvalifitseerimiskohustusega ka kohtu selgitamiskohustus (

§ 392

). Olukorras, kus kohus leidis, et asjakohaseks õigusnormiks oli AÕS § 156 lg 1, oleks kohus pidanud selgitama pooltele AÕS § 156 lg 1 kohaldamise eelduseid ning poolte tõendamiskoormust. Sellist selgitamiskohustust ei ole aga maakohus täitnud. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et Hunditubaka tee piirneb avalikult kasutatava teega ainult ühest otsast. Karukella tee kinnisasi piirneb kahest küljest avaliku teega – ühest küljest Vabaõhukooli teega ning teisest küljest Karukella tee T1 kinnisasjaga, mis on kohaliku omavalitsuse omandis ning avalikult kasutatav tee. Seejuures ei ole maakohus arutanud pooltega seda, et kohus võiks jätta nõude rahuldamata tee paiknemisest tulenevatel põhjendustel. Seetõttu on maakohtu otsus üllatuslik. Kuivõrd Karukella tee kinnisasi on kostjate kaasomandis, ei ole arusaadav maakohtu järeldus ka selle kohta, et Hunditubaka tee ei läbi kostjate kinnisasja. Hageja leiab jätkuvalt, et hageja esimene nõue (hagiavalduse resolutsiooni p 1) tulnuks maakohtul rahuldada AÕS § 155 lg 1 alusel. Kuigi maakohus jättis hageja AÕS § 89 alusel esitatud nõude hindamata, on hageja jätkuvalt seisukohal, et nõude eeldused on täidetud. Hunditubaka tee 6 kinnisasi, mille ette on kostjad paigaldanud betoonist plokid, kuulub hagejale ning selline tegevus rikub hageja õigusi. Seejuures on omandiõiguse rikkumisega tegemist ka siis, kui takistatakse omandiõigusele pääsemist. Riigikohus on varasemalt leidnud, et valduse rikkumine võib seisneda asja üle tegeliku võimu teostamise takistamises ning hageja võib põhimõtteliselt valida, millise nõude alusel (AÕS § 44 lg 1, § 89 lg 1, VÕS § 1055 lg 1) hagi esitada (RKTKo 03.06.2010 3-2-1-4810, p 20). Vastustajate seisukoht 5. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 2² alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda. 7. Pooled on apellatsioonimenetluses esitanud uusi tõendeid. Kolleegiumi hinnangul on uute tõendite esitamine ringkonnakohtus põhjendatud ning need tuleb

§ 652lg 3 p 2 järgi asja juurde võtta.

7.1. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega kaks geoportaali kaardi väljavõtet (II kd, tl-d 87– 4 88). Esmalt väidab hageja, et tegemist ei ole uute tõenditega ning isegi, kui kohus sellega ei nõustu, tuleb tõendid vastu võtta maakohtu poolt menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Kostjad vaidlevad tõendite asja juurde võtmisele vastu, leides, et tegemist on uute tõenditega ning hagejal ei olnud takistusi kõnealuste tõendite esitamiseks maakohtus. Kolleegium, arvestades hageja põhjendusi, leiab, et geoportaali kaartide väljavõtted tuleb võtta asja juurde. Kolleegium nõustub hagejaga, et tõendid tuleb vastu võtta maakohtu poolt menetlusõiguse normi rikkumise tõttu (

§ 652lg 3 p 2).

Kuigi geoportaali kaardi väljavõtte on hageja esitanud ka maakohtus, ei anna see täit ülevaadet vaidlusaluse tee paiknemise kohta (I kd, tl 52). Maakohtul tulnuks sellele hageja tähelepanu juhtida ning anda tähtaeg ülevaatlikuma kaardi väljavõtte esitamiseks. 7.

1. Kostjad on vastuses apellatsioonkaebusele esitanud Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-15517 (II kd, tl-d 96–109 pöördel). Kostjad viitavad tõendit esitades sellele, et kõnealuse kohtuotsusega on tuvastatud, et vaidlusalune tee on eratee. Hageja vaidleb tõendi asja juurde võtmisele vastu, leides, et kostjad ei ole uue tõendi esitamist põhjendanud, tegemist ei ole asjakohase tõendiga ning lisaks, et tegemist on jõustumata kohtuotsusega. Kolleegium, arvestades kostjate apellatsioonkaebuse vastuses esitatut, leiab, et teises asjas tehtud kohtuotsus tuleb võtta asja juurde. Praegusel juhul on ilmselge, et tõend sai kostjatele kättesaadavaks pärast asja lahendamist maakohtus (

§ 652lg 3 p 2).

Kostjad on tõendi esitanud kooskõlas

§ 236lg-ga 1, põhjendades tõendi asjakohasust.

Lisaks sellele on kostjad

1. augusti
2. a menetlusdokumendis avaldanud, et maakohtu otsus on
3. juunil 2022 jõustunud ning selles lahendis on jõutud samale järeldusele, et vaidlusalune tee ei ole avalikult kasutatav tee.
4. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust ja kohtuotsuse põhjendamiskohustust osas, mis puudutab kahe nõude menetlemist. Muus osas kolleegium hageja etteheidetega ei nõustu. Nimetatud rikkumised ei saanud aga mõjutada maakohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise kohta. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevaga. 8.
5. Ühe nõudena on hageja palunud kohustada kostjaid mitte takistama hagejal Karukella tee/Hunditubaka tee kinnisasjal (katastriüksuse number 78402:208:0032) asuva tee kasutamine mistahes viisil jalgsi või sõidukiga ööpäevaringselt. Hageja on nõude õigusliku alusena esile toonud AÕS § 155 lg
6. Teise nõudena on hageja palunud kohustada kostjaid mitte tegema hagejale takistusi Hunditubaka tee 6 kinnisasjale juurdepääsuks ja Hunditubaka tee 6 kinnisasja kasutamiseks ning kohustada kostjaid eemaldama hagejale kuuluva kinnisasja Hunditubaka tee 6 ette paigutatud takistused. Hageja hinnangul annab talle sellise nõude esitamiseks aluse AÕS § 89, sest juurdepääsu blokeerimine takistab hagejal oma kinnisasja valdamist kui ka kasutamist. Kolleegiumi hinnangul on tegemist ühe ja sama nõudega. Kolleegiumi arvates nõuab hageja sisuliselt, et kostjad lõpetaksid juurdepääsu takistamise hagejale kuuluvale Hunditubaka tee 6 kinnisasjale ja hoiduksid sellest ka edaspidi. Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (

§ 436lg 7, § 438 lg 1, § 442 lg 8).

See, et hageja hinnangul saab tema nõuet lahendada mitmel erineval õiguslikul alusel, ei tähenda, et tegemist on kahe nõudega. Praegusel juhul on mõlematel nõuetel üks eesmärk ning kui selle saavutamiseks võivad olla erinevad õiguslikud alused, ei tähenda see, et tegemist on kahe erineva nõudega. 5 8.

1. Maakohtu poolt selgitamiskohustuse rikkumine seisneb kolleegiumi hinnangul selles, et maakohus oleks pidanud hageja tähelepanu pöörama nõude formuleerimisele kas hagi menetlusse võtmisel või menetluse kestel. Vaatamata sellele on maakohus kolleegiumi hinnangul hageja nõude õigesti kvalifitseerinud AÕS § 155 lg 1 järgi. Kolleegiumi hinnangul tuleb asja lahendamisel kohaldada AÕS § 155 lg-t
2. Nõude kvalifitseerimisel on maakohus arvestanud, et hageja tugines hagi esitades eeldustele, et tee on avalikult kasutatav ning see läbib kostjatele kuuluvat kinnisasja. Tee asub Karukella tee kinnisasjal, kinnisasi on 100% transpordimaa ning kuulub kostjatele (I kd, tl-d 9–11 pöördel). Seega saab asjas kohaldada erinormi, sest hageja ja kostjad on kinnisasjade omanikud ning puudub vajadus nõude hindamiseks AÕS § 89 alusel (vrd RKTKo 03.06.2010 3-2-1-48-10, p 20, milles kolleegium leidis AÕS § 156 kohaldades, et viidatud sätte näol on tegemist erinormiga AÕS § 89 suhtes, milles on üldiselt sätestatud nn negatoornõue, st asja omaniku nõue kolmandate isikute vastu omandi rikkumise kõrvaldamiseks ja edasisest rikkumisest hoidumiseks). Ka omandiõiguse rikkumise kõrvaldamise nõude korral saab esitatava nõude eelduseks olla see, et hagejal on seadusest või lepingust tulenev õigus nõuda kostjatelt tee kasutamise takistamise lõpetamist. 8.
3. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus rikkus nõude kvalifitseerimiskohustust. Maakohus on
4. novembri
5. a istungil esile toodud asjaolusid ning nõude kvalifikatsiooni pooltega arutanud ning juhtinud hageja tähelepanu sellele, et hageja õiguste kaitsmiseks on kohane pöörduda kohtu poole ja nõuda juurdepääsu avalikult kasutatavale teele AÕS § 156 lg 1 järgi (II kd, tl xx, ajamärk 00:16:51). Kohtuistungi protokolli kohaselt on hageja esindaja vastanud, et „mis puudutab AÕS § 156, siis minu praktika ütleb seda, et kui juurdepääs on olemas, ei ole eeldused täidetud ja ei saa kohtusse tulla AÕS §-ga 156“ (samas, ajamärk 00:17:40). Seega tugines hageja nõude esitamisel asjaolule, et juurdepääs on olemas, st hageja eesmärk oli ainult olemasoleva tee avaliku kasutuse jätkamine. Sellises olukorras ei saa maakohtule ette heita selgitamiskohustuse rikkumist. 8.3.
6. Kolleegium märgib, et kohus on seotud hagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega.

§ 4

lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme, st hageja määrab nii hagi eseme kui ka aluse ning kohtul ei ole kohustust teda selles osas abistada (vt RKTKm 15.05.2020 219-10050/23, p 11).

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud. Samuti ei saa kohus olukorras, kus hageja ei ole tuginenud avalikult kasutatava tee puudumisele, asuda hageja nõude rahuldamise eeldusena ise kontrollima, kas hagejal puudub oma kinnisasjale vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. 8.3.2. Samuti on avalikult kasutatavale teele juurdepääsu menetlus hagita asi

§ 475lg 1 p 13¹ järgi.

Selleks, et maakohus oleks pidanud asja lahendamisel kontrollima AÕS § 156 lg 1 eeldusi, pidi hageja tuginema faktilistele asjaoludele, millest võiks järeldada, et hageja kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning hageja nõuab tee rajamist, mis varem puudus, üle võõra kinnisasja. Hageja tugines praegusel juhul faktilisele asjaolule, et kostjatele kuuluvat kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ehk juurdepääs avalikult kasutatavale teele on olemas.

§ 436

lg-te 2, 4 ja 7 järgi saab kohus esitatud nõude õigusliku aluse kindlaksmääramisel tugineda üldjuhul üksnes poolte esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele (vt RKTKo 24.09.2008 3-2-1-62-08, p 11). 8.3.3. Kuigi kohus peab tulenevalt

§ 436

lg-st 7 ja § 438 lg 1 esimesest lausest pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerima, ei tähenda see, et kohus peaks kontrollima hageja 6 nõuet nendel õiguslikel alustel, mille alusel ei ole hageja nõude lahendamiseks vajalikke asjaolusid kohtu ette toonud. Siinjuures nõustub kolleegium kostjate väitega, et kui maakohus oleks hageja nõuet menetlenud hageja apellatsioonkaebuses soovitud viisil, kontrollides nõude vastavust AÕS § 156 lg 1 eeldustele, oleks maakohus rikkunud

§-s 439 sätestatut, st ületanud nõude piire ja teinud otsuse nõude kohta, mida ei ole esitatud. 8.3.

1. Samuti on põhjendamatu hageja etteheide maakohtule, et maakohus ei loonud selgust kohaldatavate õigusnormide osas ning ei andnud hagejale võimalust AÕS § 156 lg 1 järgse avalduse esitamiseks. Kolleegiumi hinnangul oli hagejal soovi korral võimalus võtta maakohtu selgitusi arvesse ning esitada avaldus avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks. Hageja seda ei teinud. Nagu varem märgitud, jäi hageja maakohtu istungil kindlaks oma seisukohale, et kostjatele kuuluvat kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee ning kostjatel ei ole õigust teha hagejale takistusi oma kinnisasjale juurdepääsuks. 8.
2. Mis puudutab hageja etteheidet maakohtule üllatusliku kohtuotsuse tegemise kohta, siis ka see etteheide on kolleegiumi arvates alusetu. Praeguses asjas ei vaielnud pooled selle üle, et hageja esile toodud asjaoludele tuleb kohaldada AÕS § 155 lg-t
3. Ka apellatsioonkaebuse ps 2.2 tugineb hageja sellele, et AÕS § 155 lg 1 on kohane norm asja lahendamiseks. Hageja, keda esindab vandeadvokaat, pidi tagama, et ta tõendab nõude eelduseks olevaid asjaolusid ning sellises olukorras maakohtule selgitamiskohustuse rikkumist ette heita on kohatu. AÕS § 155 lg-s 1 on esile toodud nõude eelduseks olevad asjaolud – kinnisasja peab läbima avalikult kasutatav tee. See tähendab, et tee peab olema avalikult kasutatav mõlemal pool kinnisasja.

§ 230

lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks. Hageja suutmatus AÕS § 155 lg 1 eeldusi tõendada ei tähenda, et maakohus oleks selgitamiskohustust rikkunud.

1. Hageja leiab, et maakohus on tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud, mis viis ka ebaõige järelduseni, et Hunditubaka tee on avalikult kasutatav vaid ühel pool kinnisasja. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Lisaks sellele täiendab ringkonnakohus maakohtu otsust põhjendusega, et kostjate kinnisasjal asuv Hunditubaka tee ei ole AÕS § 155 lg 1 mõttes avalikult kasutatav tee. 9.
2. AÕS § 155 lg 1 järgi ei või omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Sätte kohaldamisalasse kuulub olukord, kus kinnisasja omanik on asunud takistama seni avalikus kasutuses olnud tee kasutamist. Avalik kasutatavus peab kinnisasja omaniku nõusolekul olema faktiliselt tekkinud. Hageja on esile toonud, et vaidlusalune tee on olnud kasutuses avalikult kasutatava teena juba enne kostjate poolt kinnisasja omandamist. Kostjad omakorda väidavad, et tegemist ei ole avalikult kasutatava teega. Siinjuures viitavad kostjad poolte vahel jõustunud kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-20-
3. Kolleegium võtab seisukoha, kas jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele

§ 457

lg 1 järgi kohustuslik osas, milles kohtud on tuvastanud, et Hunditubaka tee on eratee. 9.2. Hageja leiab, et viidatud kohtuotsuses tuvastatud asjaolu ei ole pooltele siduv, sest kohustusi loob vaid kohtuotsuse resolutsioon. Kolleegium hagejaga ei nõustu, et tsiviilasjas nr 2-20-15517 otsusel ja selles tuvastatud asjaoludel ei ole praeguses asjas mingisugust tähendust.

§ 457

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles 7 lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et asjaolu, kas Hunditubaka tee on eratee või avalikult kasutatav tee, oli tee kasutamise eest tasu saamise hagi rahuldamiseks materiaalõiguse järgi oluline asjaolu, mistõttu ei saa samad pooled selle asjaolu üle enam

§ 457

lg 1 järgi teises kohtumenetluses vaielda (vt nt RKTKo 04.01.2012 3-2-1-129-11, p 14). 9.3. Isegi kui tõlgendada

§ 457

lg-t 1 otsuse siduvuse ulatuse kohta kitsamalt, siis on kohtuotsus

§ 272lg 2 järgi dokumentaalne tõend, mis kostjate väiteid tõendab.

Kostjad on tee ka vastavalt märgistanud, paigaldades vastavad liikluskorraldusvahendid (I kd, tl-d 79 ja pöördel). Tsiviilasjas nr 2-20-15517 nõudsid kostjad Hunditubaka tee kasutajatelt, sh hagejalt tee kasutamise eest tasu. Nõude ühe eeldusena tuli kohtutel tuvastada, kas Hunditubaka tee on eratee või avalikult kasutatav tee. Kokkuvõtlikult leidis maakohus otsuse p-s 18, et Hunditubaka tee on eratee, mis ei ole riigi ega kohaliku omavalitsuse poolt määratud avalikuks kasutamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja tõendanud, et Hunditubaka tee on avalikult kasutatav tee. Hageja esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest sellist järeldust teha ei saa. Avalikult kasutatav tee on riigitee, kohalik tee ja avalikuks kasutamiseks määratud eratee. Avalikult kasutatavat teed võib kasutada igaüks õigusaktides sätestatud piiranguid järgides (EhS § 92 lg 5). EhS § 94 lg 1 järgi määrab eratee avalikuks kasutamiseks riik või eratee asukoha kohalik omavalitsus. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et eratee muutub avalikult kasutatavaks teeks siis, kui kohaliku omavalitsuse volikogu seab kinnistule esmalt sundvalduse ja seejärel teeb otsuse eratee avalikult kasutatavaks määramise kohta (vt RKHKo 09.11.2016 3-3-1-5716, p 15). Kostjad on

1. augusti
2. a menetlusdokumendis avaldanud, et nad on pöördunud kohaliku omavalitsuse poole tee võõrandamiseks, kuid ka kuni käesoleva ajani ei ole Tallinna linn teed omandanud. 9.
3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et Hunditubaka tee on avalikult kasutatav ainult ühes otsas (vt maakohtu otsuse p 15). Kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et kuigi maakohus hindas asjaolusid geoportaali pooliku väljavõtte alusel, on maakohus tõendeid kogumis hinnates jõudnud õige järelduseni. Hunditubaka tee asub Karukella tee kinnisasjal, kuid tee ise on 248 meetri pikkune ega läbi kostjate kinnisasja. Kolleegium täpsustab maakohtu seisukohta ja märgib, et maakohtu mõtte kohaselt ei läbi tee kostjatele kuuluvat kinnisasja, sest see katkeb kinnisasjal. Isegi kui kinnisasi piirneb ühest küljest Vabaõhukooli teega ning teisest küljest Karukella tee T1 kinnisasjaga, mis on kohaliku omavalitsuse omandis, siis vaidlusalune tee Karukella tee T1 kinnisasjani ei vii, sest see lõppeb Hunditubaka tee 3 kinnisasja juures (vt kaardil sinisena tõmmatud joon; II kd, tl 88). Eelneva põhjal on maakohus õigesti jätnud hagi rahuldamata. Kolleegium märgib, et kuigi kostjad on esile toonud, et tee kasutamist takistas tee ehitus, siis asja materjalidest nähtuvalt ei ole juurdepääs takistatud ehitustegevuse tõttu, vaid pooltel on põhimõtteline vaidlus tee kasutamise õigusliku aluse üle. Menetluskulude jaotus
4. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud 8 menetluskulude jaotust muuta. Hageja ei ole väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus hagi rahuldas.
5. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

12. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 9