) § 402 lg 1 mõttes. Antud juhul kohustus majandustegevuses tegutsev krediidiandja andma krediiti füüsilisest isikust 3/7 2-23-101351 kostjale, tehing ei seondunud kostja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (
8.
lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud.
lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 06.11.2022 on krediidiandja (Ferratum Bank p.l.c, kehtiva nimega Multitude Bank p.l.c) edastanud kostjale teate täiendava tähtaja andmisest kohustuse täitmiseks ja hoiatanud lepingu ülesütlemisest koos võlgnevuse inkassofirmale loovutamisega ning 21.11.2022 on krediidiandja lepingu kostjaga üles öelnud. 9.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.
sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Krediidiandja on loovutanud oma nõude hagejale ning hageja on kostjat sellest teavitanud 07.12.
11.
tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL 28.04.2008 direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb
-i sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi preambuli p 26 kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad.
lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.
lause kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.
lause näeb ette, et 2. lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg‑s 7 sätestatust. Vastavalt KAVS § 49 lg-le 1 peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava 4/7 2-23-101351 metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja
lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.
lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad.
lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab
Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18). Ka Tartu Ringkonnakohus leidis 19.12.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-22-118076, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on
lausete kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne ning krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ja need tarbijale teatavaks tegema. Lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 12. Kohus selgitas nii 22.03.2023 kui 10.05.2023 määruses mh seda, et hagejal tuleb välja tuua asjaolud, millest nähtub, et laenuandja on täitnud konkreetse kostja osas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ja veendunud, et kostja on krediidivõimeline. Nimetatud asjaolude väljatoomiseks ei ole piisav üldsõnaline kirjeldus toimingutest ja kinnitusest, et laenuandja hindas laenusaaja krediidivõimeliseks. Hagejal tuli ära näidata, millise konkreetse teabe laenuandja kostja kohta enne lepingu sõlmimist omandas, mh kas ta küsis infot kostja igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta, ning kuidas ta hindas kostja krediidivõimelisust. Välja tuli tuua konkreetsed arvulised näitajad, millele tuginedes laenuandja tegi järelduse kostja krediidivõimelisuse kohta. Kohus selgitas ka, et kui hageja ei esita asjaolusid, millest nähtub, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, eeldab kohus, et seaduses nõutud kohustusi ei ole täidetud. Hageja on kirjeldanud üldsõnaliselt krediidiandja poolt kliendi maksvõime hindamiseks tehtavaid toiminguid, kuid ei toonud välja konkreetseid andmeid ja asjaolusid, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et kostjale laenu andmisel järgiti vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtu hinnangul ei piisa tarbija sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks vaid viitamisest maksehäirete puudumisele. Vaatamata kohtu korduvatele selgitustele ei ole hageja 5/7 2-23-101351 esitanud konkreetseid arvnäitajaid või arvutusi, mille alusel krediidiandja hindas kostja krediidivõimeliseks. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole kostjale krediidi andmisel järginud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes hindamata kostja krediidivõimelisuse. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 3-2-1-169-13, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke.
lg 7 alusel tuleb sellisel juhul mh lugeda intressimääraks
§-s 94 sätestatud määr ja määrata tagasimaksed sellest lähtudes ning muid tasusid sellisel juhul tarbija krediidiandjale ei võlgne.
§-s 94 sätestatud intressimäär oli alates lepingu sõlmimisest kuni 31.12.2022 aastas 0.00% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar).
lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu oli laenulepingu intressimääraks 0.00%, seega on põhjendatud viivist arvestada
lauses sätestatud määras. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole hageja avaldanud, et kostjale oleks teatatud uus tagasimaksegraafik, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise 6/7 2-23-101351 nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Edasiulatuva viivise väljamõistmiseks ei ole hageja kohtule nõuet esitanud. 15. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõudekulusid 50 eurot lähtudes
1132 lg 2 sätestatust. Vastavalt
Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka sissenõudekulu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-15885, p 16.3). Samuti on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et eelmises punktis väljatoodu kohaselt ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
lauses ettenähtud ulatuses. Kuivõrd kostja ei ole hagile vastanud, siis toimiku põhjal kostjal kindlaksmääratavad ja hagejalt väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. (digitaalallkiri) Angelina Abol kohtunik 7/7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.