Obsah (9)

§ 298§ 297§ 81§ 288§ 294§ 3001§ 300§ 31§ 293

KOHTUOTSUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. september 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-20-8509 Kohtukoosseis Janika Kallin, Julia Katškovskaja ja Sten Lind Vaidlustatud

) §-de 294 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi; C süüdistuses

§ 298

lg 1 (kuni 31.12.2014

§ 297

lg 3) järgi; W süüdistuses

§ 298lg 1 järgi.

Apellant Riigiprokuratuur, prokurör Vahur Verte Süüdistatavad ja nende kaitsjad X (isikukood XXXXXXXXX, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses), kaitsja Kaspar Koppel Y (isikukood XXXXXXXXXXX, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses), kaitsja Aivar Pilv C (isikukood XXXXXXXXXXX, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses), kaitsja Elmer Muna W (isikukood XXXXXXXXX, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses), kaitsja Jüri Leppik RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu
2. detsembri 2022 otsus muutmata ja Riigiprokuratuuri apellatsioonkaebus rahuldamata.
3. Rahuldada C kaitsja Elmer Muna taotlus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt C kasuks välja 3250,25 eurot (summa sisaldab käibemaksu). 1
4. Rahuldada Y kaitsja Aivar Pilve taotlus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt Y kasuks välja 3583,67 eurot (summa sisaldab käibemaksu).
5. Rahuldada W kaitsja Jüri Leppiku taotlus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt W kasuks välja 4224 eurot (summa sisaldab käibemaksu).
6. Rahuldada X kaitsja Kaspar Koppeli taotlus apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Mõista Eesti Vabariigilt Kaspar Koppeli kasuks välja 3906 eurot (summa sisaldab käibemaksu). OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. HARJU MAAKOHTU 20.12.2022 OTSUS (vaidlustatud osas): Harju Maakohtu 20.12.2022 otsusega kriminaalasjas nr 1-20-8509 mõisteti X talle

§-de 294 lg 2 p-de 3, 4 ja 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, Y talle

§-de 294 lg 2 p-de 3, 4 ja 300 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, C talle

§ 298

lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks ja W talle

§ 298lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

A suhtes lõpetati kriminaalmenetlus seoses aegumisega. Süüdistatavate kasuks mõisteti Eesti Vabariigilt välja nende poolt kantud kulud valitud kaitsjatele, osaliselt (määratud kaitsjate tasu) jäeti kaitsjatasu riigi kanda. Viimaks määras kohus, kuidas tuleb otsuse jõustumisel toimida asitõenditega. Maakohus tegi otsuse tervikteksti menetlusosalistele kättesaadavaks selle kuulutamise päeval, 20.12.

1. Maakohtu motiivid olid kokkuvõtvalt järgmised. Vastuseks Y, X ja C kaitsjate taotlusele kohaldada F OÜ-ga seotud episoodides aegumist, märkis maakohus, et süüdistuse sõnastust arvestades sõlmiti ebaõiguskokkulepe ja tegu viidi seega õiguslikult lõpule hiljemalt 31.12.
2. Ebaõiguskokkuleppe detailid (s.o tööde tegemine ja nende eest maksmine) lepiti süüdistuse järgi kokku hiljem. Varasemat ebaõiguskokkulepet kinnitati korduvalt üle ajavahemikul jaanuar 2014 – detsember 2016, kui tehti töid ja maksti selle eest tasu. Q OÜ esitas ja F OÜ tasus esitatud arve 23.12.2016 ning see kuupäev on teo faktiline lõpetamine, mille järgi kohtupraktikas (RKKK 3-1-1-14-14 p 1023) määratletakse teo toimepanemise aeg. Järelikult pole õige kaitsjate seisukoht, et teo toimepanemise ajaks tuleks lugeda ebaõiguskokkuleppe sõlmimise aeg (s.o hiljemalt 31.12.2013). Y-le ja X-le etteheidetav I astme kuritegu, mis on seotud F OÜ-ga, aegub seega kooskõlas

§ 81lg 1 p-de 1 ja 2 alusel alles 23.12.2026.

C-le etteheidetav II astme kuritegu aegub 17.02.2026, sest 23.12.2021 aeguma pidanud teo puhul katkes aegumine 17.02.2021 C kohtu alla andmise tõttu. Maakohus heitis prokuratuurile esmalt ette seda, et süüdistus on laialivalguv ning viitas tekstis esinevatele arvutus- ja loogikavigadele. Maakohus ei jaganud prokuratuuri seiskohta, et X ja Y tegevust F OÜ-lt ja AS-lt E altkäemaksu võtmisel saab käsitleda jätkuvana, sest ebaõiguskokkulepete sõlmimise vahele jääb väga pikk aeg (2013.a F OÜ ja 2016.a AS E). 2 Samuti on erinevad altkäemaksuesemed: F OÜ tellis süüdistatavatega seotud ettevõtetelt ITtöid ja transporti, kuid AS E IT-töid ja lao kasutamise teenust. F OÜ-ga seotud episoodid, mis puudutasid X-le, altkäemaksusüüdistust (riigihanked nr 155129 ja 178738) Y-le ja C-le esitatud Maakohus tuvastas, et X ja Y töötasid neile etteheidetavate kuritegude toimepanemise ajal RIKis ja olid ametiisikud

§ 288lg 1 mõttes.

Paralleelselt RIK-is töötamisega olid mõlemad süüdistatavad seotud ettevõtlusega. X oli D OÜ juhatuse liikmeks ajavahemikul 04.11.200825.09.2012 ning äriühingu osanikud olid ajavahemikul 27.10.2008-07.07.2015 X, Y ja L. Q OÜ juhatuse liikmed ja osanikud on alates 12.11.2010 kuni k.a X, Y abikaasa S ja L. Maakohus tuvastas, et C oli kuni 07.09.2015 F OÜ juhataja ning alates 07.09.2015-20.02.2017 üks kolmest ettevõtte juhatuse liikmest, kes esindas äriühingut suhetes RIK-iga (v.a hankeleping nr 2/21-17). A oli ajavahemikul 2013-2017 M OÜ juhatuse liige, äriühing pakkus alates

1. a arvutialaseid konsultatsioone. M OÜ ja F OÜ sõlmisid 28.03.2010 kaks konsultatsiooniteenuse osutamise lepingut. Ajavahemikul märts 2011 – juuni 2016 kandis F OÜ M OÜ-le arvete alusel üle kokku 121 144,80 eurot ning osa sellest (ülekanded ajavahemikul 02.09.2013-07.06.2016) 77 516,40 eurot oli seotud nõustamisega, mis puudutas RIK raamhankeid. Maakohus oli seisukohal, et süüdistuses pole täpsustatud, kuidas väidetav ebaõiguskokkulepe
2. a X, Y ja C vahel sõlmiti või kuidas selleni jõuti. Altkäemaksu kokkulepe ehk süüdistuses näidatud tööde tegemise võimalus kui vastutasu ametiseisundite ärakasutamise eest peab olema eristatav tavapärasest töövõtust. Antud juhul tõendeid ebaõiguskokkuleppe sõlmimise kohta ei esitatud. Kohtu hinnangul on tõendatud, et X ja Y täitsid RIK korraldatud hankemenetlustes oma tavapäraseid tööülesandeid. RIK-is töötanud ja hangete läbiviimisega seotud tunnistajatest ükski ei tajunud, et X eelistanuks kindlat pakkujat, Y ei teadnudki, kellega X konsulteerib. Riigihanke nr 145994 ja 155132 puhul on tõendatud, et tingimused, mida prokuratuur pidas F OÜ-d eelistavaks, olid tegelikult vajaduspõhised ja sisend lähtus lõppkasutajate soovidest. Samuti on tõendatud, et hanke ettevalmistamisel oli RIK-is tavaks küsida tehniliste tingimuste kohta nõu välispartneritelt, sh isikutelt, kes võisid hankel osaleda. Lisaks ei rikkunud X riigihanke nr 145994 ajal kehtinud RHK § 3 sätestatud üldpõhimõtteid ehk võrdse kohtlemise põhimõtet. Esiteks pole tõendatud, et hanketingimustesse lisati F OÜ-d eelistavad tingimused ja teiseks lubasid tegude toimepanemise ajal kehtinud õigusaktid avaliku sektori hankijal enne riigihanke väljakuulutamist konsulteerida ja suhelda turuosalistega, et saada abi hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse koostamisel. Tehnilise kirjelduse lõplikus kokkupanekus osales mitu inimest ning see välistas tehnilisse kirjeldusse ühte pakkujat eelistavate tingimuste sattumine. X ja A (M OÜ esindaja) omavaheline suhtlus riigihangete ettevalmistavas staadiumis on küll tõendatud, kuid tõendeid ei ole selle kohta, et konsultatsioonide tulemusel lisati hanketingimustesse F OÜ-d soosivad tingimused. Lepingute täitmisega seotud küsimused (nt lepingute ja üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamine ning allkirjastamine) olid X ja Y tavapärased tööülesanded. Ebaõiguskokkuleppe puudumist kinnitab lisaks fakt, et F OÜ ei võitnud kõiki ühe pakkujaga sõlmitavaid raamhankeid ning süüdistuses näidatud perioodil esines mitme täitjaga raamlepinguid, milles F OÜ-le esitatud tellimuste maht oli väike. 3 Maakohus tuvastas, et X ja Y-ga seotud D OÜ-l ja F OÜ-l olid lepingulised suhted enne raamhanke nr 145994 ettevalmistusstaadiumini jõudmist. Raamlepingu nr 2/3-14 alt sõlmis F OÜ nii RIK-i kui ka teiste hankijatega 161 lepingut, raamlepingute nr 2/3-14 ja 2/53-15 alt sõlmitud kõik hankelepingud eeldasid, et arvutitele paigaldatakse tarkvara ja seadmete kohta koostatakse csv-formaadis tabel. Ettevalmistatavate seadmete hulk oli suur ning F OÜ ostis teenuse sisse, küsides eelnevalt hinnapakkumisi erinevatelt ettevõtetelt, sh D OÜ-lt. Viimasega jõuti olulistes tingimustes kokkuleppele ning ajavahemikul jaanuar 2014 – detsember 2016 tegi esmalt D OÜ ja seejärel Q OÜ F OÜ-le allhanke korras arvutite ja monitoride ettevalmistustöid ning osutas ühel korral transporditeenust vastavalt RIK ja F OÜ vahel sõlmitud hankelepingutes kokkulepitule. D OÜ ja Q OÜ võtsid ajavahemikul 2013-2016 F OÜ-lt vastu RIK-i hankelepingutega seostatavaid töid seitsme hankelepingu alusel (nr-d 2/98-14, 2/18-15, 2/2915, 2/95-15, 2/106-15, 2/98-16 ja 2/105-16) tellitud seadmete ettevalmistamiseks. Samal ajavahemikul teenindas F OÜ ainuüksi raamlepingu nr 2/3-14 alt 161 tellimust ning sellele lisandusid raamlepingu 2/53-15 alt tehtud tellimused. Järelikult oli D OÜ ja Q OÜ tehtud tööde osakaal tööde kogumahust väike ning F OÜ ostis arvutite ettevalmistamise teenuse valdavalt sisse mujalt. Tõendid kinnitavad, et X oli kõhkleval seisukohal, kas hakata F OÜ-le RIK-i tellimuse alusel saabunud arvuteid ette valmistama, mõne teise hankija puhul X probleemi ei näinud. Järelikult ei saa välistada, et süüdistatav pelgas võimalikku huvide konflikti. Eeltoodu tõttu vastab F OÜ, D OÜ ja Q OÜ vaheline suhe tavalise töövõtu tunnustele ning ajavahemikul 2013-2016 saadud tasu kokku 36 275 eurot pole altkäemaks, vaid D OÜ ja Q OÜ lepinguliste kohustuste täitmise eest saadud tasu. Kõrvutades D OÜ hinnapakkumist F OÜ-le teiste samal perioodil sarnast teenust pakkunud äriühingute hindadega, olid D OÜ (hiljem Q OÜ) hinnad madalamad. Järelikult pole põhjust väita, et makstud tasu oli meelehea põhjusel, et see ületas keskmist turuhinda. Ühel korral maksis F OÜ tööde eest sularahas ja kahel korral kasutati arve esitamisel puhvrina B OÜ-d, kuid eeltoodu ei viita võimaliku altkäemaksu varjamisele. Enamus arveid on vormistatud otse Q OÜ ja F OÜ vahel ning seega ei saa välistada muid põhjuseid (maksualased üleastumised, soovimatus sattuda huviorbiiti tehingutega, mida tehakse RIK-i töötajatega seotud äriühinguga). Osaliselt viitasid selliste põhjuste esinemisele ka tõendid. F OÜ ja Q OÜ koostöö jätkus veel mõned kuud pärast C lahkumist äriühingust. Fakt, et uus juhatuse liige R otsustas edaspidi tellida seadmete ettevalmistamise teenust T OÜ-lt ei tähenda, et C kokkulepe D OÜ-ga ja Q OÜ-ga oli altkäemaksukokkulepe. Tõendite järgi lõppes ca aasta pärast F OÜ osade müüki Vle äriühingul koostöö näiteks ka B OÜ-ga. Ei saa välistada, et F OÜ uus juhatus sai soodsama kokkuleppe T OÜ-ga. Süüdistuse väide, et X seostas F OÜ-le tööde tegemist enda ja C kokkuleppega, sest pärast F OÜ osade müüki V AS-le Q OÜ-lt enam arvutite ettevalmistustöid ei tellitud, pole õige. V AS (endine AS T) sai F OÜ osanikuks 20.06.2015 ning arvutite ettevalmistustöid tegi Q OÜ aprillini 2017, sh F OÜ uue juhatuse liikme ametiajal. Kohus märkis, et seoses F OÜ-le RIK hankelepingute alusel saabunud arvutite ettevalmistamisega ei heidetud X-le ja Y-le ette toimingupiirangu rikkumist. Laialivalguvast süüdistusest sobilike faktide otsimine selleks, et süüdistatavate tegevus mahuks mõne toimingupiirangu rikkumise alla, ei ole õige – kohus ei saa asja lahendajana ja õigusemõistjana võtta üle süüdistusfunktsiooni. 4 AS-ga E seotud episoodid, mis puudutasid X-le, altkäemaksusüüdistust (riigihanked nr 155129 ja 178738) Y-le ja W-le esitatud Maakohus tuvastas, et X ja Y olid neile etteheidetavate kuritegude toimepanemise ajal RIK-i töötajad, kes oma tööülesannete tõttu on ametiisikud

§ 288lg 1 mõttes.

Paralleelselt olid mõlemad süüdistatavad seotud ettevõtlusega: Q OÜ juhatuse liikmed ja osanikud alates 12.11.2010 kuni k.a on X, Y abikaasa S ja L. W on alates 16.11.2012 üks AS-i E juhatuse liikmetest. W oli süüdistuses näidatud perioodil AS-i E juhatuse liige, kes esindas äriühingut suhetes RIK-i ja Q OÜ-ga. Riigihange nr 155129 algatati 27.08.2014 (s.o paralleelselt riigihankega nr 155132 – vt F OÜ episood). Süüdistuses on kirjeldatud küll hanketingimustes ja -lepingutes sisalduvaid nõudeid, mis puudutasid seadmete ettevalmistamist (s.o tarkvara ja kleebiste lisamine, csv-tabeli lisamine), kuid süüdistus ei seosta tingimuste lisamist X ja Y käitumisega. Süüdistatavate ametialast tegevust on kirjeldatud alles hankejärgses faasis, siis kui raamlepingu alusel tehti tellimusi. Kuna raamhanked nr 155129 ja 155132 toimusid korraga ning viimase puhul oli tõendatud, et süüdistuses märgitud tingimused, mis puudutasid seadmete ettevalmistamist, lisati SMIT-i soovitusel, on alust eeldada, et ka raamhankesse 155129 lisati tingimus hankijate töökoormuse vähendamiseks. Raamhanke nr 178738 puhul on tõendatud, et riigihanke komisjoni esimees K kooskõlastas enne hanke välja kuulutamist tehnilised kirjeldused X-ga ning saatis need seejärel üle vaatamiseks ja kommenteerimiseks mitmele võimalikule pakkujale. Seejärel arutati vastuseid teiste komisjoni liikmetega. Süüdistuses loodud kuvand, et X koostas tehnilisi kirjeldusi ja suhtles potentsiaalsete pakkujatega üksinda, pole tõendatud. Kehtivad õigusaktid lubasid K-l ja X-l raamhanke ning samuti ka minikonkursi ettevalmistamisel turuosalistega suhelda selleks, et saada abi hankelepingu eseme tehnilise kirjelduse koostamisel. Tõendeid ei ole selle kohta, et raamhanke ettevalmistamisel eelistati AS-i E või piirati konkurentsi. RIK-is töötanud ja raamhangetega kokku puutunud tunnistajad ei tajunud X kallutatust kindla tootja, edasimüüja või pakkuja kasuks. Lepingute täitmisega seotud küsimused (nt üleandmise-vastuvõtmise aktide koostamine ja allkirjastamine) olid X ja Y tavapärased tööülesanded. AS-i E korporatsioonis on nn „vilepuhuja vihjeliin“ kuhu töötajad saavad anonüümseks jäädes teatada korporatsiooni käitumisjuhiste või seaduse mittejärgimisest. Seoses seadmete ettevalmistamisega suhtles X-ga mitu AS-i E töötajat, kes teadsid, et süüdistatav töötab RIK-is ja tegeleb nende tellimustega. Pole usutav, et meeleheana käsitatava tööpakkumise tegemine jäetakse töötajate hoolde, kes teavad, et käitumisjuhiste eiramisest võib korporatsioonile konfidentsiaalselt teada anda. Süüdistuses ei täpsustata, kuidas oktoobris 2016 või 2016. aastal X, Y ja W vaheline väidetav ebaõiguskokkulepe sündis. Ainuüksi raamlepingu nr 2/17-15 alt sõlmisid tellijad AS-iga E kokku 337 hankelepingut ning lisaks sõlmiti hankelepinguid ka raamlepingu nr 2/14-17 alt. Kõik raamhangete alt sõlmitud hankelepingud nägid ette seadmete ettevalmistamise (s.o tarkvara paigaldamise, csv-formaadis tabeli koostamise jms). Järelikult oli lepingute alusel ettevalmistatavate seadmete hulk suur ja AS E ostis teenuse sisse. Enne teenuse sisseostmist küsisid AS-i E töötajad ja juhatuse liige W hinnapakkumisi erinevatelt äriühingutelt (T OÜ, B, P, Q OÜ). 5 Q OÜ tegi oktoobris-novembris 2016, mais-augustis 2017, oktoobris-detsembris 2017 ning jaanuaris-veebruaris 2018 AS-le E seadmete (sülearvutite) ettevalmistustöid. Tööde teostamisele eelnesid läbirääkimised oluliste tingimuste (sh hinna) üle. Ajavahemikul oktoober 2016-veebruar 2018 võttis Q OÜ AS-ilt E vastu RIK-i hankelepingutega seostatavaid arvutite ettevalmistamise pakkumisi üheksal juhul (hankelepingud nr 2/86-16, 2/104-16, 2/33-17, 2/7717, 2/123-17, 2/138-17, 2/153-17, 2/190-17 ja 2/4-18). Arvestades, et AS E teenindas ainuüksi raamlepingu nr 2/17-15 alt 337 tellimust, millele lisandusid raamlepingu nr 2/14-17 alt tehtud tellimused, siis osutas Q OÜ AS-le E seadmete ettevalmistamist väikeses mahus ning enamuse töödest ostis AS E sisse mujalt. Süüdistuskõnes tehtud viide, et X üritas juunis 2018 varjata oma ja Y seotust AS-ga E, ei ole õige. Vestlust kogumis teiste tõenditega vaadates on selge, et pärast märtsi 2018 Q OÜ enam AS-le E seadmete ettevalmistamise teenust ei osutanud ning kõnes tehtud viide O OÜ-le, kui AS-ile E seadmete ettevalmistamise teenust osutavale äriühingule ei ole järelikult vale. AS-i E ja Q vahel kokkulepitud ja seadmete ettevalmistamise eest makstav tasu vastas nende tööde eest makstavale turuhinnale. Sülearvuti dokkide garantiitööde puhul sai AS E tootjalt (Lenovo) ühe doki garantiitööde eest 24 eurot ning maksis allhanke korras neid töid tegevale Q OÜ-le 9 eur/dokk. Järelikult tegi Q OÜ tööd tootja prognoositust märksa madalama hinnaga. Ajavahemikul juuni-november 2017 ladustas AS E ruumide nappuse tõttu Q OÜ XXX Tallinnas asuvas laos IT-seadmeid ja maksis lao kasutamise eest renti 3055,20 eurot. Samal ajal maksis Q OÜ ruumide rendi, kommunaalteenuste ja valve eest kokku 4976,39 eurot. Järelikult olid AS-lt E saadud tulu väiksem ruumidega seotud kulust ning laoteenuse eest küsitud hind ei olnud ülepaisutatud. Kokkuvõtvalt vastavad AS-i E ja Q OÜ omavahelised suhted tavapärastele lepingulistele suhetele (töövõtt, laoteenus), mitte altkäemaksukokkuleppele. Sülearvutite ettevalmistamise tööde eest (sh need tööd, mis pole seostatavad RIK-i tellimustega) maksis AS E Q OÜ-le 6731,76 eurot. Q OÜ arve nr 201723 alusel 1257,12 euro saamine AS-lt E pole tõendatud. Dokkide parandustööde eest sai Q OÜ AS-lt E 3024 eurot ja kauba ladustamise eest 3055,20 eurot. Kõik summad maksti lepinguliste kohustuste täitmise eest. PROKURÖRI APELLATSIOONKAEBUS Prokurör esitas Harju Maakohtu 20.12.2022 otsusele tähtaegse apellatsioonkaebuse. Prokurör taotleb kooskõlas KrMS § 340 lg 4 p 2 maakohtu õigeksmõistva otsuse osalist tühistamist, s.o X ja Y süüdistuses

§ 294

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning C ja W süüdistuses

§ 298lg 1 järgi.

Tühistatud osas palub prokurör teha uus otsus, millega tunnistada X ja Y süüdi

§ 294

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi ning C ja W tunnistada süüdi

§ 298lg 1 järgi.

Alternatiivselt taotleb prokurör X ja Y süüdi tunnistamist

§ 3001lg 1 järgi.

Muus osas prokurör Harju Maakohtu 20.12.2022 otsust ei vaidlusta. Prokuröri hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes ning rikkus KrMS § 338 p 3 tähenduses oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu minetused on prokuröri arvates võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Apellatsioonkaebuses esitatud argumendid on kokkuvõtvalt järgmised. Maakohtu seisukoht, et X ja Y poolt altkäemaksu võtmine F OÜ-lt ja AS-lt E pole jätkuv tegevus, on vale. 6 Maakohus leidis põhjendatult, et F OÜ-ga seotud etteheites on teo toimepanemise ajaks viimase ebaõiguskokkuleppe järgse töö tegemise ja selle eest tasumise aeg ehk 23.12.

1. AS-ga E sõlmisid süüdistatavad ebaõiguskokkuleppe oktoobris
2. Arvestades seda, et vastutasuna käsitletavaid töid tegid süüdistatavate äriühingud F OÜ-le ja AS-le E pikema aja vältel ja tööde tegemise aeg ka osaliselt kattus, pole väga veenev maakohtu põhjendus, mis puudutab ajalist kriteeriumi. Samuti pole kohus selgitanud, mille poolest F OÜ ja AS-i E altkäemaksuesemed (mõlemal juhul IT-teenused) olemuslikult teineteisest niivõrd erinevad, et nende põhjal teo jätkuvust eitada. Kohtupraktikas pole välistatud altkäemaksu võtmine või andmine jätkuva süüteona, kui on täidetud järgmised tingimused: sama süüteokoosseis, teatud ajaline-ruumiline seos, sarnane teo toimepanemise viis, ühtne tahtlus. Arvestada võib seda, kui erinevad altkäemaksukokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele või on tegemist ühe teo toimepanemisele suunatud kokkuleppega, millele järgneb ka selle kokkuleppe täitmine. Kohtus uuritud tõendite põhjal on eeltoodud kriteeriumid täidetud: altkäemaksukokkulepped olid seotud RIK riigihangetega, mida X või Y pidid korraldama. Sarnane on soodustuste iseloom ja teod on omavahel ajaliselt tihedalt seotud. Maakohtu seisukoht, et X ja Y ei osalenud riigihangetega seotud otsustusprotsessides, on vale. Maakohus märkis, et X ei teinud riigihangetes nr 145994, 155132 ja 155129 pakkumuste kohta otsustusi, sest ta ei loginud pakkumuste vastavaks või edukaks tunnistamise eelselt riigihangete registrisse sisse. Samas jättis kohus analüüsimata prokuröri väite, et riigihangete 145994, 155132, 155129 ja 178738 komisjonides olid üle poole liikmetest Y ja X alluvad ning kõikides hangetes andis olulise sisendi X. Seda, et X-l oli hangetes kaalukas roll, kinnitasid kohtus üle kuulatud tunnistajad OL, RS, OO ja MK. Lisaks ei haaku maakohtu järeldus kohtus uuritud ja otsuses refereeritud tõenditega (sh süüdistatavate ütlused). Apellatsiooni lisas 1 on ära näidatud X ja Y tegevused ja otsused vaidlusaluste riigihangete raames. Tabelist on näha, kuidas süüdistatavad olid kõikides hangetes aktiivsed ja tegid otsuseid, mh selliseid, mis ei olnud kohased (näiteks tellimuse vastuvõtmine olukorras, kus kaupa ei olnud tarnitud või akti allkirjastamine nii, et arvutid ei olnud RIK-is kohal). Maakohtu käsitlus ei ole kooskõlas KVS käsitlusega, mis puudutab ametiisiku poolt toimingu või otsuse tegemist. KVS tähenduses loetakse ametiisiku otsuse või toimingu tegemisena näiteks ka juhte, kus otsuse või toimingu teeb tema alluv. Maakohtu seisukoht, et D OÜ, Q OÜ ja F OÜ ning Q OÜ ja AS-i E vahel olid tavapärase majandustegevuse raamidesse jäävad suhted, on vale. Maakohus sõnastas kohtuasja keskse vaidlusküsimuse otsuse p-des 51 ja 134 - kas X-ga ja Yga seotud äriühingute ning C ja W juhitud äriühingute vahel olid tavalised lepingulised suhted või võimaldati RIK-i töötajate äriühingutele töö tegemise võimalust vastutasuks üksnes selle eest, et nad kasutasid oma ametiseisundit F OÜ ja Q OÜ huvides. Küsimusele vastates juhindus maakohus Riigikohtu poolt antud juhistest, mis on lahendis nr 1-18-
3. Neid näpunäiteid pole võimalik kasutada, sest kaasuste asjaolud on erinevad. Käsilolevas asjas oligi alltöövõtuteenuste pakkuma hakkamine altkäemaks. Viidatud kaasuses (p-s 47) kordas Riigikohus varasemat seisukohta, et altkäemaksu esemena võib olla käsitatav ka töökoha pakkumine vastutasuna ametiseisundi kasutamise eest. Eeltoodu on asjakohane, sest tõendite järgi lisati riigihangete tingimustesse kleebistamise, imagete paigaldamise ja pakendamise nõue süüdistatavate poolt teadmisega, et tootjad sellist teenust ei paku ning hankel osalevad isikud ei ole valmis seda teenust pakkuma. Neid teenuseid pakkusid toona teadaolevalt Eestis üksnes 7 X ja Y äriühingud. Kuigi D OÜ-d ja Q OÜ-d ei loodud spetsiaalselt F OÜ ja AS-i E jaoks, möönis X kohtus, et äriühingute käibest 90% moodustas teenuste osutamine F OÜ-le ja AS-le E. Eeltoodu tõttu tuleb kaasuse lahendamisel lähtuda Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-31-14 ja Tallinna Ringkonnakohtu lahendist nr 1-12-12226, kus jaatati altkäemaksuesemena töökoha pakkumist. Sellise pakkumisega asetatakse isik olukorda, kus ta saab hakata endisega võrreldes rohkem raha teenima. Lepingud F OÜ-ga ja AS-ga E olid X ja Y sissetulekute seisukohast üliolulised. Kohtupraktikas sisustatakse vara mõistet TsÜS § 66 kaudu ning varana käsitatakse altkäemaksu puhul ka palgalise töökoha pakkumist, sest sellega kaasneb teenimisvõimalus (RKKKo 3-1-1-31-14 p-d 14.2-14.4). X-le ja Y-le heidetaksegi ette vara saamist ja selleks on F OÜ ja AS-i E poolt D OÜ-le ja Q OÜ-le riigihangete esemeks olnud tööde alltöövõtu korras tegemise eest makstud rahasummad. Arutatava koosseisu mõttes ei oma tähtsust, kas X ja Y said süüdistuses nimetatud rahasummad reaalselt tehtud töö eest või mitte. Süüdistatavatel puudus RIK hangete eest vastutavate ametiisikutena võimalus teha töid F OÜ või AS-i E töötajatena ning sestap loodi skeem, mille järgi nad tegid töid endaga seotud ettevõtete D OÜ ja Q OÜ alt. X ja Y ei teavitanud RIK-i, et nad on hangete täitmisega seotud. Maakohus luges tõendatuks, et C oli X ja Y tegevuse keelatusest teadlik ja sel põhjusel kasutati arvete tasumisel puhvrina B OÜ-d. AS-i E juht W pidi samast asjaolust olema teadlik, sest AS E Q OÜ-ga kirjalikku lepingut ei sõlminud. AS E täiendas alles hiljem sisemisi tegevusreegleid, et sarnast tegevust tulevikus välistada. Maakohtu väide, et enamuse riigihangete järgsetest seadmete ettevalmistuseks vajalikest töödest ostsid nii F OÜ kui ka AS E sisse, ei oma tähtsust. Fakt, et nende positsioonilt vaadatuna oli altkäemaksuna käsitletav ese majandustegevuse kontekstis ebaoluline, ei muuda altkäemaksuna käsitatava tööde ja teenuste olemust. Märksa olulisem on, et D OÜ ja Q OÜ (ja seega X ja Y) jaoks olid F OÜ-lt ja AS-lt E saadud teenuste ja tööde tellimused äriühingute kestmise seisukohalt üliolulised (lepingute maht oli ca 90% käibest). Ekvivalentsussuhte olemasolu üle otsustamisel tuleks lähtuda eeldusest, et korruptsioonikuritegude eripära tõttu tuleb sageli piirduda kaudsete tõenditega ning sageli pole selle üle võimalik otsustada muul viisil, kui tuletada see olemasolevate tõendite pinnalt tuvastatud tehioludest elulise usutavuse meetodil. Juhul, kui maakohus poleks lähtunud nn Dsissi kaasusest, vaid käsitlenud X ja Y-ga seotud äriühingute alltöövõttu altkäemaksuna, võinuks kohtu tuvastatud asjaolud (alltöövõtu esemeks olnud tööd, mis olid vajalikud hangetes tellitud IT-seadmete üleandmiseks, nõu küsimine F OÜ-ga seotud A-lt, aktide allkirjastamine Y poolt) olla käsitatavad ebaõiguskokkulepete olemasolu kinnitavate kaudsete tõenditena. Kokkuvõtvalt jõudis maakohus eeltoodu tõttu ebaõigele järeldusele, et X, Y, C ja W tuleb õigeks mõista neile esitatud süüdistuses, mis puudutab altkäemaksu andmist ja võtmist. Maakohus jättis põhjendamatult hindamata, kas X ja Y käitumine võib olla toimingupiirangu rikkumine

§ 3001

lg 1 mõttes.

§ 3001

lg 1 näeb ette vastutuse KVS-is kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest suures ulatuses. Kuni 15.09.2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 kohaselt oli ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes, ametiisik oli teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust, ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. Alates 8 15.02.2018 kehtiva KVS § 11 lg 1 redaktsioonis on tehtud täpsustus ning sedastatud, et ametiisikul on toimingu või otsuse tegemine, kui esineb vähemalt üks eelnimetatud asjaoludest. Kehtiva kohtupraktika järgi (Tartu Ringkonnakohtu otsus 1-19-6293 p 129) tuleb nii eelmise kui ka kehtiva KVS § 11 lg 1 redaktsiooni puhul lähtuda alternatiivsuspõhimõttest. Maakohtu seisukoht, et kohus ei kanna asja lahendajana süüdistusfunktsiooni, irdub kohtupraktikas juurdunud põhimõttest, mille järgi on kohtul aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. Seega pidanuks kohus pärast järeldust, et uuritud tõendid ei kinnita ebaõiguskokkulepet, analüüsima X ja Y-le esitatud etteheiteid

§ 3001lg 1 kontekstis.

Seda enam, et maakohus on nõutavaid elemente oma otsuses tegelikult juba analüüsinud. Fakt, et süüdistuses pole avatud

§ 3001lg 1 erinorme, ei ole tähtis.

Kehtiva kohtupraktika (RKKKo 4-21-3478 p 21) järgi on kohtul võimalik tugineda blanketes süüteokoosseisu sisustamisel ka süüdistuses nimetamata sätetele, kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo faktilisi asjaolusid. Maakohus tuvastas, et X ja Y olid tegude toimepanemise ajal ametiisikud

§ 288lg 1 ja KVS §-de 1 ja 2 p-de 1-2 järgi.

Maakohtu järeldus, et süüdistatavad ei teinud riigihangetes otsustusi, on ekslik. Kuigi X ja Y ei osalenud riigihangete komisjonide liikmetena otsuste vastuvõtmisel, realiseerisid nad

§ 3001

lg 1 koosseisu otsuseid sisulisi suunates (s.o läbi eelnevate arutelude, kirjavahetuse ja suhtluse). Kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu otsus 1-19-6293) on asutud seisukohale, et korruptsioonioht esineb igal juhul, kui ametnik teeb otsuse või toimingu iseenda või endaga seotud isiku suhtes. Maakohus tuvastas õigesti, et X ja Y olid seotud D OÜ-ga ja Q OÜ-ga. Äriühingute käekäiku uurides jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et tegemist ei olnud riiulifirmadega, vaid tegutsevate ettevõtetega, kuhu töömahtude suurenemise tõttu võeti (küll mitteametlikult) täiendavat tööjõudu. X möönis kohtus, et äriühingute lepingutest 90% olid sõlmitud F OÜ-ga ja AS-ga E . Järelikult olid need lepingud X ja Y sissetulekute seisukohalt üliolulised. Maakohus luges tõendatuks, et X ja Y said äriühingute kaudu kokku 49 085,96 eurot, mis on

§ 3001lg 1 sätestatud nõutav korruptsiooniohu ulatus.

Kohus tuvastas (otsuse p 91), et X ja Y teadsid vähemalt

1. a kevadest, et neil on RIK-i töötajatena piirangud eraettevõtluses tegutsemiseks, kuid vaatamata sellele osutasid nendega seotud äriühingud ajavahemikul 2013-2018 RIK-i riigihangete võitjatele alltöövõtuteenuseid. Maakohus asus seisukohale, et äriühingud said tehtud tööde eest tasu ning märkis, et kahel korral kasutati arvete maksmisel puhverettevõtet, sest X pelgas huvide konflikti. Selliselt on kohus vaidlustatud otsuses analüüsinud subjektiivse koosseisu nõutavaid elemente. KAITSJATE KIRJALIKUD APELLATSIOONKAEBUSELE VASTUSED PROKURÖRI
2. X kaitsja vastus X kaitsja hinnangul tuleb prokuröri apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning Harju Maakohtu 20.12.2022 otsuse muutmiseks alust pole. Kõik menetlustulud tuleb jätta riigi kanda. Alternatiivselt leiab kaitsja, et X süüdi tunnistamise korral tuleks klient KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistusest vabastada mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kaitsja taotles asja arutamist suulisel kohtuistungil. Kirjalikus seisukohas esitatud vastuargumendid apellatsioonkaebusele on lühidalt järgmised. 9 Harju Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ei saa X-le

§ 294

g 2 p-de 3 ja 4 järgi kvalifitseeritavat kuritegu F OÜ-d ja AS-i E puudutavates etteheidetes käsitada jätkuvana. Prokuröri kriitika eesmärk jääb arusaamatuks. Süüdistusaktis on episoodid olnud läbivalt eraldiseisvad ning seda, et need on seotud, pole kordagi väidetud. Maakohus tuvastas, et ajaliselt varasemates, F OÜ-ga seotud episoodides, aeguks X-le etteheidetav tegu alles 23.12.2026 ning seega on keeruline mõista, mida prokurör üritab saavutada väitega, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust osas, mis puudutab altkäemaksusüüdistuse esemeks olevate tegude jätkuvust. Apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad riigihangete nõuete rikkumist X poolt, on alusetud. Maakohus mõistis X

§ 300lg 1 järgi õigeks ning seega on kohatu väita vastupidist.

Prokuröri väide, et maakohus jättis analüüsimata prokuröri väite, mille järgi kuulusid riigihangete komisjonidesse X alluvad, pole asjakohane. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et X alluvad oleks teinud mõne toimingu või otsuse, millega oleks kuidagi soodustatud süüdistatavat või pandud toime mistahes õigusrikkumine. KVS järgi oleks võimalik alluvate rikkumised toimingupiirangu rikkumisel kõne alla juhul, kui isik annab alluvale ülesande teha enda eest toiminguid või otsustusi. Antud juhul on tõendatud, et riigihanke komisjonid moodustati RIK direktori MS käskkirjaga. Riigihankeid analüüsides tuvastas maakohus tõenditele tuginedes, et X-le esitatud etteheited on alusetud. Apellatsioonkaebuses esitatud väited kohtu järeldusi ei kummuta. Prokurör on esitanud arvukalt eksitavaid väiteid, mis on tõenditega vastuolus. Näiteks tunnistajad OL, K, RS, MK rääkisid kohtus kas midagi muud või on nende ütlused kontekstist välja rebitud. Vale on prokuröri seisukoht, et X ja Y olid teadlikud, et vaidlusaluste riigihangete ajal pakkusid seadmete ettevalmistamise (s.o image paigaldamise, kleebistamise jms) teenust ainult nende äriühingud. Kohtule esitati arvukalt tõendeid alternatiivsete teenusepakkujate kohta. Prokurör pole apellatsioonkaebuses sisalduvat väidet tõenditega sidunud. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et F OÜ ja AS-i E lepingud moodustasid 90% süüdistatavate äriühingute käibest, on vale ja tõenditega (nt Q OÜ majandusaasta aruanded) ümber lükatav. Lepingute alusel saadu oli ca 10% käibest ning seega eksisteerinuks äriühingud edukalt ka ilma nendeta. Ajavahemikul 2015-2017 sai X 2026 eurot ning seda tasu ei saa pidada ülioluliseks. Valdava osa nn altkäemaksuna saadud rahast said 19.12.2018 KAPO vaatlusprotokolli järgi RS, OO ja L. Altkäemaksukokkuleppe korral oleks raha pidanud saama X ja Y, mitte nende töökaaslased ja sõbrad, kellele pakuti võimalust teenida lisaraha. Prokuröri seisukoht, et X ei teavitanud oma ettevõtlusest RIK-i ja tegeles sellega varjatult, ei haaku maakohu tõenditel põhineva järeldusega. Näiteks Q OÜ XXX asunud laost teadsid mitmed RIK-i töötajad. Prokuröri etteheide maakohtule, et too pidanuks pärast X õigeks mõistmist

§ 294

lg 2 pde 3 ja 4 järgi süüdistatava süüdi mõistma

§ 3001lg 1 järgi, ei ole kohane.

Täiesti asjakohatu on viidata toimingupiirangu rikkumisele, sest kohus mõistis X

§ 300lg 1 järgi õigeks.

Prokurör pole varasemas menetluses kordagi osundanud võimalusele, et altkäemaksuetteheitega seotud episoodides võiks kõne alla tulla

§ 3001lg 1 kohaldamine.

Apellatsioonkaebuses tuleb keskenduda maakohtu võimalikele vigadele, mitte uuele süüdistusele, mis pealegi rikub X kaitseõigust. Nii näiteks pole kaitsjal enam võimalik esitada tunnistajatele võimaliku toimingupiirangu rikkumise kohta küsimusi. Maakohus on korrektselt 10 tuvastanud, et X täitis oma tavapäraseid tööülesandeid ning seega oli tegemist KVS § 11 lg 3 p-des 5 ja 6 nimetatud olukorraga. Apellatsioonkaebusele lisatud tabel tuleb prokurörile tagastada. Apellatsioonkaebuses ei ole põhjendatud, miks seda ei olnud võimalik esitada maakohtus. Lisas on loetletud rutiinsed toimingud, mida X tegi oma igapäevatöö raames ning neid ei saa pidada KVS § 11 lg 3 järgi keelatuks. Tõendeid selle kohta, et X pannuks toime toimingupiirangu rikkumise, pole. X-le etteheidetava teo puhul puudub subjektiivne koosseis. Tunnistajad W, RS, MK ja OL kinnitasid, et X lähtus alati RIK-i huvidest. Süüdistatav ei varjanud kunagi seda, et Q OÜ tegeleb IT-alaste teenuste osutamisega. Altkäemaksu võtmise korral oleks olnud põhjust seda fakti varjata. D OÜ, Q OÜ, F OÜ ja AS-i E vahel oli koostöö juba varemgi, enne RIK-i riigihankeid ning koostöö viimastega lõppes enne avalike menetlustoimingute algust ning see viitab asjaolule, et lähtuti majanduslikest huvidest. Uued hanked arvutite intensiivistunuks. Lisaks tõusetub küsimus

§ 31kohaldamises, selles osas pole põhjust korrata kohtuvaidluses esitatud argumente. Alternatiivselt tuleks kohaldada Kr

MS § 306 lg 1 p 61 juhul, kui X süüdi mõistetakse. Süüdistatav peeti kahtlustatavana kinni 30.07.

1. Tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu ja ta kaotas oma pikaajalise töökoha RIK-is. Kriminaalmenetlus on kestnud aastaid, ta oli allutatud pikka aega jälitustoimingutele ja viibinud väga suure aja kohtus. Mainekahju on takistanud erialase töö leidmist. Süüdistataval on 4 alaealist last, karistusel oleks negatiivne mõju kogu pere toimetulekule. Eeltoodu tõttu ei ole X karistamine põhjendatud. Karistuse kergendamisena võib kohaldada ka karistamata jätmist.
2. Y kaitsjate kirjalik vastus Y kaitsjate hinnangul tuleb prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu 20.12.2022 otsus tuleb jätta muutmata. Õigeksmõistva lahendi korral paluvad kaitsjad jätta menetluskulud riigi kanda. Alternatiivselt taotlevad kaitsjad lõpetada Y suhtes kriminaalmenetlus

§ 294

lg 2 p-de 3 ja 4 järgi esitatud süüdistuses F OÜ-ga seotud episoodides aegumise tõttu

§ 81lg 1 p 2 alusel.

Lisaks, et kaitsjad jäävad kohtuvaidluses avaldatud seisukohtade juurde, on kirjalikus seisukohas esitatud vastuargumendid apellatsioonkaebusele lühidalt järgmised. Maakohus on õigesti leidnud ja ammendavalt põhjendanud oma seisukohta osas, mis puudutab F OÜ-ga ja AS-ga E seotud episoodide jätkuvust. Apellatsioonkaebuses sisalduvad etteheited maakohtule on abstraktsed ning sel põhjusel pole võimalik aru saada, milliseid tõendeid on maakohus ebaõigesti hinnanud ning miks pidanuks kohus andma tõenditele teistsuguse hinnangu. Prokurör ei ole sisustanud Y tegevuses ebaõiguskokkuleppe sõlmimisele viitavaid toiminguid. Maakohus leidis põhjendatult, et Y täitis süüdistuse esemeks olevates riigihankemenetlustes oma tavapäraseid tööülesandeid ning ta pole ei iseseisvalt ega oma seisundit ära kasutades püüdnud lisada F OÜ-d ja AS-i E soodustavaid tingimusi, mis tagaksid teatud teenuste tellimise temaga seotud D OÜ-lt või Q OÜ-lt. Kohus tuvastas, et Y tegeles üksnes lepinguliste vaidlustega, kuid neid esines harva. Prokurör ei ole kohtu tõenditele rajatud järeldusi ümber lükanud. Tunnistajad, kellele apellant viitab kaebuse p-s 3.2, ei ole kordagi viidanud, et Y osales hanketingimuste ettevalmistamisel. Tõenditest ei nähtu, et Y oleks tegelenud D OÜ või Q OÜ poolt või nimel alltöövõtuga seotud tööde korraldamisel vms või saanud nende tööde eest tasu. Prokurör pole vaidlustanud kohtu 11 seisukohta, mille järgi pole ei F OÜ ega AS-i E episoodis tuvastatav, kuidas väidetav ebaõiguskokkulepe Y osavõtul sõlmiti. Prokurör leidis, et teatud tingimused lisati riigihangetesse selleks, et nende täitmiseks vajalikud tööd ja teenused tellitaks alltöövõtu korral Y-ga seotud äriühingutelt D OÜ ja Q OÜ. Tööde tegemine ja teenuste pakkumine oligi altkäemaks. Samas pole prokurör oma kaebuses ümber lükanud järgmisi asjaolusid: D OÜ-d ja Q OÜ-d ei asutatud selleks, et teha süüdistust läbivates hankemenetlustes alltöövõtu korras töid; F OÜ ja AS E võtsid enne teenuste/tööde sisse ostmist pakkumisi kolmandatelt isikutelt ning kasutasid ka teiste teenuseid; D OÜ ja Q OÜ pakkumine vastas turutingimustele ja oli sageli teistest pakkujatest soodsam; D OÜ ja Q OÜ kasutasid tööjõuna erinevaid isikuid, kellele maksti tasu, alltöövõtu korras tehtud teenuste ja töödega kaasnesid kulud (sh turvateenus, ruumide üür); D OÜ ja Q OÜ ei tegutsenud kasumlikult, kahjum tulenes süüdistuse aluseks olevate teenuste osutamisest, Y ja teised osanikud alltöövõtu korras tehtud tööde ja teenuste arvel tulu ei teeninud; D OÜ ja Q OÜ tegevus ei olnud varjatud, XXX lao olemasolu oli teada paljudele RIK-i töötajatele. Eeltoodu tõttu järeldas maakohus õigesti, et tegemist ei olnud ebaõiguskokkuleppe realiseerimisega, vaid tavapärase majandustegevusega. Prokuröri viited kohtulahenditele (nt RKKK nr 3-1-1-31-14, TlnRng 1-21-12226) on ebaõnnestunud, sest viidatud kaasuste asjaolud erinevad käsioleva kriminaalasja asjaoludest. Lahendis nr 3-1-1-31-14 oli

§ 293

alusel esitatud süüdistuse aluseks intressita laenu andmine, asutatud äriühingus osaluse lubamine, väga kõrge palga pakkumine ja ettemaksuna lg tegemist olukorraga, kus isik sai omale kõrgemalt tasustatud töökoha ja hakkas rohkem raha teenima. Minnes vastuollu maakohtu tuvastatud asjaoludega leidis prokurör kohatult, et kuna süüdistatavatega seotud äriühingute käibest 90% moodustasid alltöövõtu korras tehtud tööd, olid need süüdistatavate sissetulekute seisukohalt üliolulised. Prokuröri väide käibe suuruse kohta on lisaks eksitav, sest tööde ja teenuste käive sisaldas ka neid, mis ei olnud seotud süüdistust läbivate riigihangetega. Tõendeid selle kohta, et Y-l oleks olnud teenuste osutamisest üliolulisi sissetulekuid, asjas pole. Ainetu on prokuröri kriitika, et maakohus ei kaalunud alternatiivselt Y võimalikku vastutust

§ 3001lg 1 järgi.

Apellatsioonimenetluses ei saa uut süüdistust esitada, prokurör oleks pidanud seda tegema maakohtus. Prokuröri käsitlus on vastuoluline. Esiteks mõistis maakohus Y

§ 300

lg 1 järgi õigeks leides, et ta ei ole hankemenetlustes mittemingisuguseid nõudeid rikkunud. Prokurör maakohtu õigeksmõistvat otsust ei vaidlustanud. Eeltoodu tõttu tekib küsimus, millistest faktilistest asjaoludest või õiguslikest kaalutlustest lähtuvalt oleks põhjust hinnata Y tegevust toimingupiirangu rikkumisena

§ 3001lg 1 mõttes.

Olukorras, kus Y rikkunuks nn toimingupiiranguid, pidanuks need avalduma ka

§ 300lg 1 alusel esitatud süüdistuse kontrollimisel.

Selliseid fakte ei tuvastatud ja prokurör selle järeldusega ka nõustus. Prokuröri poolt uue süüdistuse hüpoteesi püstitamine on põhjendamatu ja ebaloogiline sõltumata sellest, et ta taotleb

§ 3001

lg 1 süüteokoosseisu võimalikku hindamist ja tuvastamist algselt

§ 294lg 2 p-de 3 ja 4 järgi esitatud süüdistuse asjaolude alusel.

Kui võrrelda Y-le

§-de 294 lg 2 p-de 3 ja 4 ja 300 lg 1 järgi kvalifitseeritavate süütegude kirjeldust ja uut,

§ 3001lg 1 järgi esitatud süüdistust, on selge, et need on erinevad.

Järelikult ei palu prokurör anda faktilistele asjaoludele teistsugust õiguslikku hinnangut, vaid ta on esitanud täiesti uue süüdistusversiooni. 12 KrMS § 268 lg 6 järgi on maakohtul võimalik muuta kuriteo kvalifikatsiooni kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest lähtuvalt üksnes juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane alus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Regulatsiooni mõte on, et prokurör ei saa apellatsioonkaebuses esitada uut süüdistust, seda tuleb teha maakohtus. Samuti pole võimalik asuda süüdistatavat süüdistama uue kvalifikatsiooni alusel alles apellatsioonimenetluses, kui sellega seonduvaid asjaolusid ja kaitse argumente maakohtus ei arutatud. Süüdistuse muutmine apellatsioonimenetluses rikub süüdistatava kaitseõigust. Kehtiva kohtupraktika järgi (RKKKo 1-17-5210 p 35) võib kaitseõigust rikkumata KrMS § 268 lg 5 alusel teole antavat õiguslikku hinnangut muuta üksnes siis, kui süüteo toimepanemise vormi puutuv on olnud kõigis kohtuastmetes keskne kaitsetees ja arutlusküsimus. Maakohtu menetluses ei olnud Y-l ennast toimingupiirangu rikkumise etteheite vastu kaitsta. Prokurör esitas apellatsiooni 04.01.2023 ning kaitsjad pidid oma seisukoha kujundama väga lühikese aja, pelgalt 4 tööpäeva jooksul. Kaitsjatel ei ole apellatsioonimenetluses enam võimalik asuda uuesti tunnistajaid küsitlema, kontrollimaks väiteid toimingupiirangu võimaliku rikkumise kohta. Kohtumenetlus kestis väga pikka aega ning kui prokurör oleks süüdistust muutnud menetluse kestel, siis oleks kaitsjad ja süüdistatav saanud kasutada KrMS § 268 lg 4 sätestatud võimalust taotleda kaitseõiguse tagamiseks kohtuliku arutamise edasilükkamist. Apellatsioonimenetluses sellist võimalust kehtiv seadus ette ei näe. Juhul, kui ringkonnakohus asub apellatsioonimenetluses esmakordselt uut süüdistusversiooni arutama ja teeb selle põhjal süüdimõistva otsuse, on süüdistatava kaebeõigus oluliselt piiratud ning see rikub kaitseõigust. Siis muutub kohtumenetlus sisuliselt üheastmeliseks, sest ringkonnakohtu otsuse läbi vaatamine ja selle õiguspärasuse hindamine kõrgema astme kohtu poolt pole enam tagatud. Riigikohtusse pöördumise korral puudub süüdistataval kindlustunne, kas tema kaebust sisuliselt menetletakse või mitte. EIK-i praktikas on leitud (20.04.2006 I.H vs Austria), et kui isikul on küll õigus muudetud kvalifikatsiooni vaidlustada kõrgema astme kohtus, aga selle kohtu pädevus asja lahendamisel on piiratud, siis on tegemist kaitseõiguse rikkumisega. Isegi siis, kui ringkonnakohus leiab, et süüdistuse kvalifikatsiooni muutmine on võimalik, jääb apellatsioonkaebusest selgusetuks, milles täpselt seisneb karistusõiguslik etteheide

§ 3001lg 1 alusel.

Apellatsioonist ei selgu järgmised asjaolud: millised on Y teod-toimingud, mida tuleks käsitleda toimingupiirangu rikkumisena ja miks; millal toimingupiirangu rikkumised toime pandi ja mitu rikkumist oli; miks tuleb toiminguid käsitleda toimingupiirangu rikkumisena; milles seisneb KVS § 11 lg 1 p-de 1-3 rikkumine ja millist normi on iga etteheidetava teo puhul rikutud; millised tõendid kinnitavad toimingupiirangu rikkumist; milles väljendub toimingupiirangu rikkumise suur ulatus. Süüteokoosseisu tunnuste käsitlemine koos Riigikohtu seisukohtadega ei ole piisav. Eeltoodu ära näitamise asemel on prokurör leidnud, et maakohus oleks pidanud ise süüdistusaktist otsima ja tuvastama, kas mõni riigihankega seotud otsus või toiming võiks konkreetse isiku suhtes vastata hoopis

§ 3001süüteokoosseisu tunnustele.

Süüdistatav on apellatsioonimenetluses olukorras, kus ta ei saagi aru, mida talle

§ 3001järgi ette heidetakse.

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et maakohus pidanuks hindama Y võimalikku vastutust

§ 3001järgi, siis tuleks asi tagastada maakohtule uueks arutamiseks.

Esitatud apellatsiooni alusel pole ringkonnakohtul võimalik teha sisulist otsustust

§ 3001

järgi ning süüdistatav ja kaitsjad ei saa apellatsioonimenetluses teostada igakülgselt 13 ja sisuliselt kaitseõigust. Viimane eeldaks maakohtus ristküsitletud tunnistajate korduvat ülekuulamist ringkonnakohtus. Prokurör rõhutas uue etteheite kontekstis, et süüdistatavad mõjutasid hankemenetluste tulemusi läbi hankekomisjoni liikmete, kes olid mh ka Y alluvad. Väide on asjakohatu, sest maakohus leidis, et mitte ükski tunnistaja ei tajunud suunamist või mõjutamist. Erinevad RIK-i töötajad kinnitasid, et Y ei osalenud hanketingimuste väljatöötamisel ja otsuste kujundamisel. Tunnistajate ütlused haakuvad ülejäänud tõendikogumiga (nt erinevates programmides salvestatud andmed, mis kajastasid hankemenetluste käiku). Apellatsioonile lisatud tabelis sisalduvad andmed Y tegevuste kohta hankemenetlustes, kuid prokurör ei maini teadlikult seda, et tegemist on süüdistatava tavapäraste tööülesannete täitmisega. Prokurör pole tõenditele ja faktidele viidates avanud väidet, et Y tegevus on olnud sisustatav KVS § 11 kui ka 15.02.2019 kehtinud KVS § 11 lg 1 p-des 1-3 sätestatu kaudu. Alternatiivselt tuleb arvestada seda, et

§ 3001

lg 1 on II astme kuritegu, mis kooskõlas

§ 81

lg 1 p 2 aegub 5 aasta möödumisel teo toimepanemisest.

§ 3001

lg 1 järgi on tegu toime pandud alates hetkest, kui ametiisik osaleb otsuse tegemisel, mis on suunatud teisele isikule, sh asutusele või eraõiguslikule juriidilisele isikule, milles ametiisikul on ametiseisund, õiguste või kohustuste tekitamisele. Kohtupraktika järgi (RKKKo 1-17-4309 p 22) arvestatakse enne 01.01.2015 toime pandud kuritegude aegumistähtaega sellel ajal kehtinud

§ 81lg 1 kohaselt kuriteo toimepanemisest, mitte selle lõpuleviimisest.

Järelikult – kui konkreetse otsuse tegemisest on möödunud enam, kui 5 aastat, on tegu aegunud. Varasemas menetluses on kaitsjad viidanud, et süüteo aegumist üritati kunstlikult vältida Y kahtlustatavana kinnipidamisega 30.07.2018 ja seejärel tema suhtes tõkendi elukohast lahkumise keeld kohaldamisega. Tõkendi seadmise ainsaks eesmärgiks oli soov hiljem, kohtumenetluses, väita, et aegumine katkes. Kuivõrd tõkendi kohaldamiseks vajadust ei olnud, siis ei saa sellest lähtuvalt lugeda kuriteo aegumist kooskõlas

§ 81lg 5 p 1 katkenuks.

Aegumist tuleb arvestada teo toimepanemisest ja järelikult on aegunud kõik teod, mille toimepanemisest oli Y kohtu alla andmise hetkeks möödunud 5 või enam aastat. 3. C kaitsja kirjalik vastus. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 20.12.2022 otsus tuleb C õigeks mõistmises jätta muutmata ja prokuratuuri apellatsioon selles osas tuleb jätta rahuldamata. C apellatsioonimenetluse kulu tuleb jätta riigi kanda. Lühidalt on kaitsja vastuväited prokuröri kaebusele järgmised. Prokuratuur viitab apellatsioonis nii tunnistajate ütlustele kui ka dokumentaalsetele tõenditele, kuid konkreetseid viiteid, kus toimikus tõend asub, kaebuses pole. Tunnistajate ütlusi on protokollitud lehekülgede kaupa ning puudub mõistlik põhjendus, miks pole võimalik viidata lehekülje täpsusega. Usaldusväärne ja põhjendatud pole ütluste kajastamine viis, mis on sisuliselt prokuröri ümberjutustus. Viimasel puudub igasugune tõendiväärtus. Apellatsioon ei vasta KrMS § 321 lg 2 p 5 sätestatud nõuetele. Selles puudub käsitlus selle kohta, milliseid tõendeid tuleks ringkonnakohtus uurida ja mil moel on need seotud süüdistusversiooni ning apellatsioonis esitatud taotlustega. Kaebuses pole välja toodud maakohtu vigu, mis viisid kohtu järeldused vastuoludeni faktiliste asjaoludega. Apellatsioonkaebus on esseistlikus vormis käsitlus, miks prokuratuuri arvates on keegi süüdi ja kuidas maakohus on töö tegemata jätnud. Apellatsioonis on kesksele kohale seatud väide, et maakohtu juhindumine uuemast kohtupraktikast ehk Riigikohtu lahenditest nr 1-18-8101 (nn Dsissi kaasus) ja nr 1-18-7807 (nn Kalmeri kaasus) pole õige, kuid fakt, et maakohtu lahend prokurörile ei meeldi, ei ole KrMS §14 de 338-339 järgi lahendi tühistamise ja ammugi mitte süüdimõistmise aluseks. Uuritud tõendid kinnitavad, et X ja Y ei püüdnud riigihangete tulemusi mõjutada mis tahes isiku (sh F OÜ) huvides ning nendega seotud äriühingud osutasid F OÜ-le teenuseid turuhinnast pigem madalama hinnaga. Apellatsioonist ei nähtu, milles seisnevad maakohtu eksimused tõendite hindamisel. Prokuratuur võrdsustas süüdistusaktis ilma ühegi selgituseta, tõendita ja seadusest tuleneva aluseta teenused altkäemaksuga, s.o teenuste eest makstud 39 148,78 eurot on prokuratuuri arvates 100% altkäemaks. Kohtuvaidluses asus prokurör seisukohale, et altkäemaksu esemeks oli D OÜ-le ja Q OÜ-le F OÜ ja selle juhatuse liikme C poolt loodud võimalus osutada teenust ja teenida raha. Tegemist oli lubamatu katsega muuta süüdistust pärast kohtuliku arutamise lõpetamist (KrMS § 268 lg 2). Süüdistusakti järgi heidetakse C-le selgelt ette, et ta andis altkäemaksuna üle vara ehk 39 148,78 eurot, mitte ei loonud adressaadile teenimisvõimalust. Apellatsioonkaebus ei kummuta tõendeid, mis kinnitavad, et C pole F OÜ huvides X-le ja Y-le altkäemaksu andnud. Prokuratuur eirab osanike rolli ja ei erista käivet kasumist. Isegi kui eeldada, et prokuratuuri väited on õiged, siis tasuti väidetav altkäemaks äriühingutele, mitte süüdistatavatele. ÄS § 157 lg 1 järgi tehakse osanikele väljamakseid kas jooksva või eelmiste majandusaastate jaotamata kasumi arvel, millest on maha arvatud eelmiste aruandeperioodide kahjum. Perioodil, mis hõlmab C-le esitatud süüdistust, oli D OÜ-l lisaks X-le ja Y-le osanikuks ka L ning Q OÜ osanikeks olid X, L ja S. Mõlemal juhul jagunesid osalused äriühingutes osanike vahel võrdselt. Prokuratuur pole esitanud ei tõendeid ega käsitlust selle kohta, miks ja kuidas omistatakse F OÜ poolt äriühingutele tasutud summad ehk käive täies ulatuses tasumisena füüsilistele isikutele X-le ja Y-le. Puuduvad selgitused selle kohta, miks ei arvestata, et nad oleksid kumbki võinud pärast käibest kulude mahaarvamist saada 33,33% kasumist. Q OÜ puhul puudub selgitus, miks ei arvestata, et Y ei olnud isegi äriühingu osanik. Kriminaalasjas pole tõendatud, et X ja/või Y oleks saanud prokuratuuri poolt süüdistuses esitatud summades kasumi väljamakseid D OÜ-lt või Q OÜ-lt. See, et D OÜ-l ja Q OÜ-l tekkisid teenuste osutamisest ka kulud, on asjas igakülgselt tõendatud. Järelikult ei tohi äriühingutele makstud summasid (ehk käivet) võrdsustada osanikele väljamaksmisele kuuluva kasumiga. Apellatsioonist ei selgu, milles maakohus tõendeid hinnates eksis. Apellatsioonkaebuses ei lükata ümber seda, et F OÜ poolt tehtud üheksast maksest üks jäi väljapoole süüdistuse ajalisi piire ning ühe tasumine on tõendamata. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et X ja Y ei saanud mõjutada riigihangete nr 145994 ja 155132 kulgu süüdistusaktis kirjeldatud viisil. Kehtiva kohtupraktika järgi (RKKKo 1-18-7807) saab altkäemaksu võtmisest

§ 294

tähenduses kõneleda siis, kui osapoolte kokkulepe kirjeldab ametiisiku poolt toime pandud või temalt tulevikus oodatavat käitumist piisavalt konkreetsel määral. C-le esitatud süüdistuse puhul millestki sellisest ilmselgelt rääkida ei saa. 4. W kaitsja kirjalik vastus. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu 20.12.2022 otsus tuleb W õigeks mõistmises jätta muutmata ja prokuratuuri apellatsioon selles osas tuleb jätta rahuldamata. W apellatsioonimenetluse kulu tuleb jätta riigi kanda. Lühidalt on kaitsja vastuväited prokuröri kaebusele järgmised. Prokuröri apellatsioonkaebus ei vasta KrMS § 321 lg 2 p 5 sätestatud nõuetele. Viidatud normi järgi tuleb kaebuses märkida tõendid, mille uurimist apellant ringkonnakohtus taotleb ning need peavad olema korrelatsioonis apellandi nõuete sisu, motiivide ja taotlustega. Apellatsioon on 15 prokuratuuri vaba jutustus. Tõenditele pole viidatud ja tõendite pinnalt tuvastatud fakte pole kaebuses kajastatud. Kohus ja vastaspool ei pea oletama ja iseseisvalt sisustama võimalikke asjaolusid ja otsima tõendatud faktiväiteid. Lisaks peab apellant ära näitama esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu ekslikele järeldustele. Seda ei ole tehtud. Prokuratuuri apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu. W süüdi tunnistamine

§ 298lg 1 järgi pole õiguslikult võimalik.

X ja Y mõisteti maakohtu otsuse alusel

§ 300

lg 1 järgi esitatud etteheites õigeks, selles osas prokuratuur otsust ei vaidlustanud. Järelikult on W-le etteheidetava ebaõiguskokkuleppe ese ehk väidetava eelise andmine riigihanke menetluses jõustunud õigeksmõistva otsusega välistatud. Apellandi etteheited materiaalõiguse kohaldamisel seonduvalt väidetega, et X ja Y on toime pannud riigihangete nõuete rikkumise, s.o osalesid riigihangetega seotud otsustusprotsessides, ei puuduta W-le esitatud süüdistust. Apellatsiooni p-s 3.2 sisalduv prokuröri käsitlus jääb sel põhjusel arusaamatuks. Apellatsioonis sisalduv väide, et AS-le E alltöövõtuteenuste pakkumine oli altkäemaks vastutasuks selle eest, et X ja Y kasutasid oma ametiseisundit äriühingu huvides, on arusaamatu. Q OÜ osutas AS-le E teenuseid turuhinnaga või sellest soodsamalt. Prokuratuur pole esitanud tõendite analüüsi, miks teenused on ebaharilikud või väidet, et AS E neid teenuseid ei vajanud. Ringkonnakohtu seisukoht: I Riigikohus on oma praktikas juhtinud korduvalt tähelepanu sellele, et süüdistusakt peab olema keeleliselt korrektne, tekstis tuleks vältida põhjendamatuid kordusi ning karistusõiguslikult olulised faktilised asjaolud peavad olema kirja pandud ladusalt ja nii, et faabulast saab aru ka lugeja, kellel pole väidetava kuriteosündmuse kohta mittemingisugust eelinfot (viimati RKKKo 1-18-158). Ringkonnakohus on päri maakohtuga, et süüdistusakt Riigikohtu sõnastatud kvaliteedinõuetele ei vasta. Maakohtul on õigus, et tekstis sisaldub ohtralt tarbetuid korduseid, mis paisutavad selle mahtu ning teevad sisu raskesti jälgitavaks. Maakohtuga tuleb nõustuda selleski, et süüdistust lugedes on keeruline mõista, mis on konkreetsed etteheited ja mis on prokuratuuri silmis altkäemaksu ese: kas süüdistuses märgitud rahasummad, mis laekusid X ja Y-ga seotud äriühingute arveldusarvetele, või võimalus teha hanked võitnud F OÜ-le ja AS-le E töid. Maakohus on õigesti viidanud (vt maakohtu otsuse osa, mis käsitleb kohtu tähelepanekuid süüdistuse kohta), et kuigi süüdistuses räägitakse ka töödest, tekitab süüdistuse sõnastus ja menetlusdokumendis kasutatud tekstitöötlus (paks kiri) lugejas tunde, et prokuratuur peab altkäemaksu esemeks arvete alusel ülekantud summasid. Kohtumenetluse algfaasiski rõhutati töö tegemise võimalusest märksa enam seda, et süüdistatavad said ametiseisundi kasutamise eest raha (vt prokuröri avakõne kohtute andmebaasis KIS maakohtu menetluse all 30.08.2021 istungi salvestus, jrk nr 27). Seda, et prokuratuur võrdsustab ilmselt süüdistusaktis märgitud summad altkäemaksuga, mõistsid kaitseakte koostades ka kaitsjad (vt nt Y ja C kaitsjate kaitseaktid). Kohtuvaidluses ja apellatsioonimenetluses asus prokurör ringkonnakohtule arusaadavalt seisukohale, et tegelikult on prokuratuuri nägemuse järgi altkäemaksu esemeks X ja Y-ga 16 seotud äriühingutele antud võimalus teha alltöövõtu korras töid. Tööde tegemise eest laekunud rahasummasid prokurör ringkonnakohtus toimunud istungil enam üldse tähtsaks ei pidanud, vastates kolleegiumi liikme küsimusele, et altkäemaksu võtja jaoks ei olegi tegelikult tulu oluline ning altkäemaksuga on tegu ka siis, kui n-ö jäädakse nulli. Kuigi prokuratuuri heitlik seisukoht altkäemaksueseme kohta ei ole antud juhul süüdistatavate kaitseõigust ülemääraselt kahjustanud (kaitsjad on saanud menetluses esitada vastuargumente mõlemale versioonile), tuleks süüdistusakt sõnastada nii, et seda pole võimalik mitmeti mõista. Maakohus on oma otsuse põhjendavas osas väga põgusalt peatunud süüdistuse ühel olulisemal probleemil: tegelikult on seda lugedes esiteks juba väga keeruline hoomata ja teiseks veelgi keerulisem välja noppida konkreetseid ja sidusaid etteheiteid (vt näiteks maakohtu otsuse p 57 ja 59). Paljuski koosneb süüdistus erinevatest, omavahel loogiliselt seostamata lõikudest. Noil süüdistusaktis esinevatel minetustel peatub kolleegium edaspidi, otsuse osas III, mis käsitleb lähemalt apellatsioonkaebuses sisalduvaid väiteid. Kolleegiumil tuleb nõustuda ka kaitsjate kriitikaga, mis puudutab apellatsioonkaebust. Seda just osas, mis puudutab apellatsioonis esitatud väiteid ja esseistlikku sisu. Iseenesest ei olnud vead nii ulatuslikud, et need oleks tinginud apellatsiooni käiguta jätmise, kuid vaatamata sellele märgib kolleegium järgmist. Esiteks opereeritakse kohtumenetlustes ainult selliste faktiväidetega, millel on tõenduslik kate. Väide ei muutu faktiks üksnes sel põhjusel, et menetlusosaline ütleb, et nii on. Prokurör on apellatsioonkaebuses esitanud rea väiteid, kuid pole viidanud, milline asjas uuritud tõend tema väidet kinnitab. Nii näiteks selgus ringkonnakohtu istungil, et vähemalt üks apellatsioonis sisalduv kategooriline väide – arvutite ettevalmistamise teenust osutasid ainult süüdistatavatega seotud äriühingud - on tõenäoliselt tõendusliku katteta, sest prokurör osanud viidata seda kinnitavatele tõenditele. Lisaks möönis prokurör, et tegelikult ilmnes, et vastavaid teenuseid osutavaid äriühinguid on teisigi. Lisaks tuleb juhul, kui prokurör leiab, et maakohus on eksinud tõendite hindamisel, selgelt argumenteerida, milles viga seisnes (nt tõendeid hinnati ühekülgselt, järeldused rajati ebausaldusväärsele tõendile jpt kohtupraktikas kinnistunud pidepunktid), ning viidata oma seisukohta kinnitavatele tõenditele. Seda on apellatsioonis tehtud üksnes osaliselt. II Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldustega selles, mis puudutab küsimust, kas X-le ja Y-le etteheidetavaid tegusid saab käsitada jätkuvatena või mitte (maakohtu otsuse p 17). Kuigi kolleegium jagab prokuröri mõttekäiku, et maakohtu viide F OÜ-le ja AS-le E tehtud tööde ja osutatud teenuste erinevusele on mõnevõrra ebaõnnestunud, ei toeta prokuröri soovitud nägemust tuvastatud asjaolud ja kehtiv kohtupraktika. Riigikohtu praktikas (viimati 1-19-7473 p 32) on jätkuva süüteo piiritlemisel lähtutud teoühtsuse põhimõttest, so jätkuva süüteo korral moodustavad üksikteod ajalis-ruumilise loogilise jada, kus iga eelnev tegu on vaadeldav eelmise teo jätkuna. Jätkuva teo puhul on erinevad teod objektiivses mõttes olulises osas kattuvad (asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve) ja subjektiivselt iseloomustab neid ühtne tahtlus (toimepanija tahtlus hõlmab enne konkreetse osateo lõpuleviimist juba järgmist tegu). 17 Prokuratuur on veendunud, et jätkuvuse jaatamiseks on olemas kõik vajalikud elemendid: F OÜ-ga ja AS-ga E sõlmitud altkäemaksukokkulepped hõlmasid RIK-i riigihangetega seotud otsuseid, mida X või Y pidid korraldama, sarnane oli soodustuste iseloom ning teod olid ajaliselt seotud. Õige on prokuröri tähelepanek, et Y ja X-ga seotud äriühingud ei osutanud F OÜ-le ja AS-le E olemuslikult väga erinevaid töid ja teenuseid. Mõlemal juhul seisnes nii süüdistuse kui ka tõendite põhjal D OÜ ja Q OÜ põhiline tööülesanne pakkuja asemel hankija ja kasutajate jaoks arvutid ettevalmistada (s.o seadmetele triipkoodiga kleepsude ja image paigaldamine jne). Maakohtu otsuse järgi oli erisuseks F OÜ-le osutatud transporditeenus ja laoteenus AS-ile E , kuid ei transporditeenus ega lao lühiajalisse kasutusse andmine ei moodustanud kokkulepitud ja tehtud töödest olulist osa. Nii näiteks nähtub laoteenuse kohta kogutud tõenditest, et see oli tingitud ühekordsest vajadusest seoses sellega, et AS-le E saabus korraga suur hulk seadmeid. Prokurör on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et ajalis-ruumilise seose hindamisel ei tule lähtuda ebaõiguskokkulepete sõlmimise ajast. Arvestades, et F OÜ-le tehti töid kuni detsembrini 2016 ning AS-ga E sõlmiti kokkulepe oktoobris 2016, ei saa prokuröri arvates tugineda argumendile, et ebaõiguskokkuleppeid lahutab liialt pikk ajavahemik. Ringkonnakohus prokuröriga ei nõustu. See, et üks väidetav ebaõiguskokkulepe sõlmiti siis, kui teise alusel kokkulepitud töid alles tehti, ei tähenda antud juhul jätkuvust. Süüdistuse järgi sõlmiti F OÜ-ga ebaõiguskokkulepe

1. aastal ning AS-ga E
2. aastal. Kahe erineva äriühingu juhatuse liikmega kolme aasta taguse intervalliga ebaõiguskokkulepete sõlmimist ei saa kolleegiumi arvates pidada tegudeks, mis on kantud ühtseks tahtlusest. Eelduslikult sarnaneb ebaõiguskokkuleppe sõlmimine tavapärase äritegevuse raames sõlmitud kokkulepetega: neile eelneb sobiva partneri valik või ennast ise pakkuma tulnud partneri kõlblikkuse üle otsustamine (mis kahe ametnikust süüdistatava puhul eeldab lisaks omavahelisi kooskõlastusi) ja läbirääkimised, kus selgitatakse, kuidas saadakse üksteisele kasulik olla ja lepitakse kokku olulised tingimused (kes teeb mida ja mille eest). Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda kahe erineva äriühingu (kes pealegi olid esitatud ja uuritud tõendite järgi RIK korraldatud riigihangetel konkurendid) juhatuse liikmega sisult sarnase ebaõiguskokkuleppe sõlmimine veel seda, et nende kokkulepete sõlmimine oleks kantud ühtsest tahtlusest (vt siinkohal mh ka RKKKo 1-18-7408 p-d 11 ja 12). Iseenesest on õige prokuröri tähelepanek, et teatud juhtudel võib jätkuvusest rääkida juhul, kui erinevad altkäemaksukokkulepped on suunatud sama ametiisiku poolt toimepandavatele sarnastele tegudele. Teoreetiliselt võiks sellisest olukorrast rääkida näiteks siis: N asutuse ametnik, kelle jaoks on altkäemaksu võtmine kujunenud harjumuspäraseks käitumismustriks, mõistab, et isikult X pole mingisugusel põhjusel enam midagi loota ja temaga sõlmitud ebaõiguskokkulepe muutub teatud hetkel sisutuks. Seejärel sõlmib viidatud ametnik kiiresti (veel eelmise kokkuleppe kehtivuse ajal) uue kokkuleppe, sest ta ei soovi oma harjumuspärasest lisasissetulekust loobuda. Käsilolevas asjas prokurör seda ei väida ja süüdistus sellist olukorda ka ei kirjelda. III Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses ei nõustu prokurör osaliselt maakohtu tuvastatud faktidega. Ringkonnakohtus toimunud istungil kinnitas prokurör, et ainukene faktiline asjaolu, mille maakohus tuvastas valesti, on järeldus, et X ja Y ei osalenud hankemenetluste otsustusprotsessides. Prokuröri hinnangul tegid süüdistatavad seda läbi 18 alluvate. Prokurör on välja toonud järgmised maakohtu minetused: 1) maakohus jättis analüüsimata prokuröri etteheite, et riigihangete komisjoniliikmete enamus koosnes Y ja X alluvatest; 2) X andis hangete puhul olulise sisendi ehk aitas ise otsuseid kujundada; 3) maakohus jättis nõutavalt hindamata apellatsiooni lisas 1 toodud X ja Y toimingud seoses vaidlusaluste hangetega. Kolleegiumile arusaadavalt seisneb maakohtu viga lihtsustatult selles, et kohus hindas tõendeid ühekülgselt ja ignoreeris oma järelduste tegemisel fakte, mis on prokuratuuri arvates ilmselged ja tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole õige apellandi etteheide, et maakohus pole üldse peatunud sellel, kas ja milline oli RIK-i ametnikest süüdistatavate panus riigihangete ettevalmistamisega seotud tööprotsessidesse. Maakohus on otsuse p-s 47 tuvastanud süüdistatava X ja tunnistajate MS, K, MK, OL, RS ja OO ütluste (maakohtu otsuse p-d 31-43) ning X ja RIK töötajate ekirjavahetuse (kohtuotsuse p 45) alusel, et X osales arvutitöökohaga seonduvate raamhangete tehnilise spetsifikatsiooni väljatöötamises ja temaga arutati vajadusel hangetes ning hindamisel tõusetunud küsimusi. Maakohus märkis, et seega oli X-l võimalus oma tööülesandeid täites suunata riigihangetes ja riigihanke komisjoni kuuluvate isikute otsustusi. Otsuse p-s 48 leidis maakohus ülalviidatud tõenditele tuginevalt, et Y seos hangete ettevalmistamisega oli praktiliselt olematu. Maakohus on järelikult tuvastanud selle, mida prokurör rõhutab – X-l olid olemas kõik hoovad, et hankeid ja nende tulemusi suunata, kuid järgnevalt on maakohus väga põhjaliku tõendite analüüsi tulemusel jõudnud järeldusele, et ta seda ei teinud. Ringkonnakohus nendib, et apellant on apellatsioonkaebuses X võimalikku panust ja osalust nii hanketingimuste kujundamise kui ka otsustuste tegemise puhul sisustanud viidetega tõenditele (tunnistajate ütlused), mis räägivad prokuröri arvates maakohtu järeldustele vastu, kuid Y kohta ei ole kaebuses ridagi. Järelikult tuleb lähtuda maakohtu otsuses tuvastatust, s.o puutumus hangete ettevalmistamisega ja läbiviimisega oli ainult X-l. Niisiis on maakohus erinevalt apellatsioonis väidetust siiski jõudnud järeldusele, et nii oma ametiseisundi kui ka töökogemuse tõttu oli X-l võimalik kujundada hanketingimusi ja mõjutada komisjoniliikmete otsustusi. Järgnevalt on maakohus tegelikult iga hanke puhul jaatanud seda, et X oligi aktiivne: ta suhtles võimalike pakkujatega ning oma kontaktidega (nt kaassüüdistatav A). See, et maakohtu hinnangul X ei teinud pakkumuste osas otsustusi (nt maakohtu otsuse pd 55, 76, 138), ei tähenda, et maakohus poleks analüüsinud tõendeid, kontrollimaks süüdistuses esitatud etteheite (X ja Y leppisid F OÜ ja AS-i E esindajatega kokku, et RIK riigihangete alusdokumentide koostamisel ja hindamisel arvestatakse igakülgselt mõlema äriühingu huvidega) paikapidavust. Lisaks ei muudaks ringkonnakohtu arvates selle fakti tuvastamine, et X ja/või Y ise otsuseid tegid või teiste otsuseid suunasid, antud juhul sisuliselt mitte midagi järgmistel põhjustel. Maakohus on otsuses tuvastanud (vt näiteks p-d 120 ja 157), et hangete ettevalmistamisel suhtlesid RIK töötajad – eelkõige X ja K – erinevate pakkujatega ning see oli tavapärane ja kooskõlas kehtiva õigusega. Kohus kõrvutas isikuliste tõendiallikate ütlusi kirjalike tõenditega (eelkõige e-kirjavahetus) ning tegi järelduse, et vaatamata aktiivsele ja pidevale suhtlusele ei kinnita tõendid süüdistuse väidet, et hangete ettevalmistamisel eelistati mingilgi moel F OÜ-d ja/või AS-i E . Ringkonnakohtule arusaadavalt ignoreeris maakohus prokuröri hinnangul ilmselget tõsiasja, et X hääl oli tingimuste kujundamisel ja otsuste langetamisel kaalukaim. Kolleegium nendib, et isegi kui kõik hangete ettevalmistamisega RIK-i poolt seotud isikud 19 jätsid prokuröri hinnangul X-le viimase sõna, pole prokurör maakohtu hindamisvigadele ja maakohtu seisukohti kummutavatele tõenditele apellatsioonis viidanud. Kaitsjatel on õigus, et erinevalt maakohtust, kes analüüsis tõendeid kogumis on apellatsioonis tsiteeritud tunnistajate ütlusi, mis on kontekstist välja rebitud (vt siinkohal ka apellatsioonis viidatud tunnistajate ütlused selle kohta, et nad ei tajunud X ja Y puhul seda, et viimane kallutanuks neid mõne konkreetse pakkuja kasuks või eelistanuks ise kedagi) ning see pole maakohtu seisukohtade ümberlükkamiseks piisav. Maakohus on järelduste tegemisel erinevalt prokurörist arvestanud ka kirjalike tõenditega, s.o arvukad e-kirjavahetused Apellant heidab maakohtule ette seda, et too lahendas küsimuse, kas X tegi vaidlusaluste hangete pakkumuste osas otsustusi või mitte, formalistlikult, analüüsides pelgalt asjaolu, kas süüdistatav logis pakkumuse vastavaks või edukaks tunnistamise eelselt riigihangete logidesse sisse (vt maakohtu otsuse p-d 55, 76, 138). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu järeldus õige ning riigihangete olemust silmas pidades ei olegi pakkumuste edukaks tunnistamisel tegelikult väga palju võimalusi komisjoni otsuseid mõjutada. Väga lihtsustatult on hankemenetluses edukas see, kes pakub tingimustele vastava, sobivaima ja parimate parameetritega eseme parima hinnaga. Pakkumusi läbi vaatava ja edukaima välja selgitava komisjoni töö on suuresti tehniline – kontrollitakse pakkumuses oleva toote vastavust tingimustele ja lähtutakse hindamiskriteeriumist (näiteks soodsaim hind või parim kvaliteedihinna suhe), mis on varem fikseeritud ja pakkujatele teatavaks tehtud. Järelikult on hangete puhul rõhuasetus hoopis sellel, millised tingimused hankesse pannakse (vt siinkohal näiteks kd X tlk 156-159). Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul toiminud korrektselt, sest süüdistuses pole täpsustatud, keda komisjoniliikmetest ja kuidas (milliseid meetmeid kasutades) X mõjutas või suunas, et nood F OÜ või AS-i E edukaks tunnistasid. Selles olukorras ei saagi maakohtult midagi enamat nõuda. See, millised olid need tingimused, mis siis pidid soodustama F OÜ ja AS-i E edu hangetel, süüdistusest ei selgu. Kas hankesse lülitati mingisugused tingimused, mis asetasid F OÜ ja ASi E võrreldes teistega paremasse seisu või elimineerisid eos juba mõne tugeva konkurendi või kohandati hanketingimusi nii, et anti vaikimisi teatud eelised toodetele, millega F OÜ ja AS E plaanisid hankesse tulla? Või n-ö mängiti punktidega (nt mingisugust üksnes F OÜ ja AS-i E toodetel olevat omadust hinnati kõrgemalt) vms? Eeltoodu asemel teeb süüdistusakt üldsõnalisi ja abstraktseid viiteid mingisugustele omavahelistele konsultatsioonidele ja lubadustele. Maakohus on täiesti kohaselt täheldanud, et üldistatud etteheidet on keeruline kontrollida (vt maakohtu otsuse p 81). Hanketingimuste puhul on süüdistuses ainsaks erandiks F OÜ-d puudutav hange nr 145994, millesse süüdistuse järgi lisati nõue, et klass 1 monitori peab olema võimalik seadistada. Siin on süüdistuses lisaks ära näidatud fakt, et selle täitmise tõttu sai F OÜ ainsana lisapunkti ning see garanteeriski hankel võidu. Paraku on maakohus süüdistuse versiooni veenvalt, loogiliselt ja tõendipõhiselt kummutanud (vt maakohtu otsuse p-d 55, 64, 67) ning lisaks tuvastanud, et õige pole prokuratuuri väide, mille kohaselt oli F OÜ hankel edukas üksnes tänu sellele, et sai ainsana monitori reguleerimisvõimaluse pakkumise eest lisapunkti (vt arvutuskäik maakohtu otsuse p 70). Apellatsioonis pole vaidlustatud maakohtu järeldusi (s.o sisend tingimuse lisamiseks tuli lõppkasutajatelt, hanke ettevalmistavas staadiumis keegi tingimusele vastu ei vaielnud; pole tõendeid, et HP oli ainuke tootja, kelle tootel oli nõutav omadus jpt) selle kohta, et tingimus seadis F OÜ teiste pakkujatega võrreldes paremasse seisu. 20 Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et asja eripära tõttu ei ole põhjust väita, et ebaõiguskokkulepped sõlmitaksegi üldjuhul varjatult ning nende taasesitamise võimatuse tõttu pole kokkulepete olemuse hilisem tuvastamine mõeldav. Käsilolevas asjas on altkäemaksuetteheited seotud riigihankemenetlustega. Kriminaaltoimikute järgi olid prokuratuuri käsutuses nii esialgsed hanketingimused (vt tunnistajate ütlused ja e-kirjad, et uuel hankel võeti aluseks eelmise hanke dokumendid, mida hakati kaasajastama ja kohandama), arvukad (maakohtule köidete kaupa üle antud) süüdistatavate e-kirjad, mis ajaliselt külgnesid vaidlusaluste hankemenetlustega (sh võib e-kirjadest järeldada, et nt X ja A suhtlesid hangete teemal pigem kirja teel, mitte telefonitsi või veel varjatumalt) kinnitatud hanketingimused, pakkumised ja hanke lõpptulemus. Juhul, kui sõlmiti mingisugused ebaõiguskokkulepped, mille sisuks oli ühe või teise äriühingu edukuse tagamine hangetel, on mõistlik eeldada, et loetletud tõendite kõrvutamisel ja analüüsimisel ilmnevad mingisugused anomaaliad, mis viitavad sellele, et tingimused koostati mõnda pakkujat eelistades. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et süüdistuses pole märgitud, kuidas sattusid hanke alusdokumentidesse IT-seadmeid puudutavad tarkvara lisamise, kleebistamise, andmetabelite koostamise ja tasuta kohaletoomise nõudeid. Neid tingimusi pole süüdistuses seostatud ei X ega Y tegevusega RIK-is (maakohtu otsuse p 59). Kolleegium lisab omalt poolt, et süüdistusest ei ole võimalik ka üheselt aru saada, kas need kleebistamise jne tööd olid lisaks sellele, et need olid prokuratuuri nägemuse järgi altkäemaksu ese, paralleelselt F OÜ-d ja AS-i E soodustavad tingimused. Süüdistuse järgi pidid Y ja X tagama hankelepingute täitmisel ja tarnete vastuvõtmisel F ja AS-i E jaoks sujuva koostöö, osaledes ise oma äriühingute D OÜ ja Q OÜ kaudu lepingu täitmise protsessis alltöövõtjana. Süüdistuse etteheide, mis puudutab neid töid, mida RIK ametnikest süüdistatavad oma äriühingute kaudu alltöövõtu korras tegid, tekitab paratamatult küsimuse, kas see kätkeb endas samuti võimalikke eeliseid, mis F OÜ-l ja AS-l E l vastavalt kokkuleppele RIK ametnikest süüdistatavatega riigihankemenetlustes olid või mitte. Fakt on see, et hankel osalenute jaoks tähendas selle tingimuse hankesse lisamine üksnes täiendavat ressursikulu ning sel põhjusel pole esmapilgul loogiline, et see seati hankesse pakkujate huve silmas pidades. Muidugi on hüpoteetiline võimalus, et äriühing N võidab mingisuguse riigihanke suuresti tänu paremale hinnapakkumisele, mis on tingitud sellest, et neil on erinevalt teistest pakkumisel osalejatest olemas alltöövõtja X, kes teeb hankes nõutud vajalikud tööd ära märksa soodsamalt kui keskmine turuhind1, kuid sellest võimalusest süüdistus antud juhul ei räägi. Süüdistus toob välja küll F OÜ ja AS-i E poolt pakutud tükihinna, kuid puudub võrdlus teiste pakkujatega ning edasi viide, kas see tükihind oli soodsam ja mõjutas seetõttu oluliselt lõpliku pakkumishinna kujunemist ja sealt edasi omakorda hanke tulemust või mitte. Tõendusliku poole pealt pole prokurör apellatsioonis vaidlustanud maakohtu tõenditel põhinevat järeldust, et tingimused, mis nägid ette arvutite ettevalmistamise ja arvelevõtu hõlbustamiseks vajalike tööde tegemise, lisati hanketingimustesse pärast SMIT-i sisendit ning et need vähendasid hankijate töökoormust (vt otsuse p-d 72, 84, 143-144, 159). (vt nt J. Nozdrenko 04.11.2016 e-kiri O. Olupile, kd XV tlk 1376, milles süüdistatav selgitab, et arvutite ettevalmistustööde eest küsitavat hinda ei ole võimalik tõsta, sest kui seda küsida, siis see tuleb nende arvelt, sest hankes on hinnad paigas ja alltöövõtja saab 75% hankesse pandud hinnast ja hanke võitnud äriühingule jääb 25% transpordi pealt ning neid ei saa muuta. Janek Nozdrenko märgib, et tulevases hankes saaks suurema summa panna, aga - kas siis võidavad) 1 21 Maakohus tuvastas, et X koostatud hankelepingute projektid läbisid alati kohustusliku kooskõlastusringi, kooskõlastajate seas oli ka Y; üleandmise-vastuvõtmise aktide allkirjastamine jne olid Y ja X tavapärased tööülesanded ning süüdistuses viidatud anomaaliad – näiteks arvuti mudeli vahetamine – olid hankija huvides (vt näiteks maakohtu otsuse p 74, 86, 149, 150, 161, 162, 166 jne). Prokurör ei ole maakohtu tuvastatud asjaolu apellatsioonis vaidlustanud. Süüdistuse lugejat informeeritakse järgmistest asjaoludest (vt näiteks süüdistuse lk 28-30): 1) Hanke tingimustes fikseeriti nõuded, mille järgi pidid pakutavad tooted olema nii kasutamiseks kui ka arvele võtmiseks varustatud vajalike elementide ja lisadega. Järgneb loetelu (süüdistusakti lk 28, ülevalt teine lõik); 2) Toodete üleandmise-vastuvõtmise tingimused. Järgneb loetelu (süüdistusakti lk 28, ülevalt kolmas lõik); 3) Y tööülesanded. Järgneb loetelu viitega tõsiasjale, et Y tegeles ka F OÜ poolt tarnitud toodete vastuvõtmisega (süüdistusakti lk 28 ülevalt neljas lõik); 4) X tööülesanded. Järgneb loetelu viitega tõsiasjale, et X tegeles ka F OÜ poolt tarnitud toodete vastuvõtmisega ja Y-le vastava teabe edastamisega (süüdistusakti lk 28 ülevalt neljas lõik); 5) Loetelu raamlepingu alusel sõlmitud hankelepingutest, ülevaade nende kooskõlastamisest, koostamisest, üleandmise-vastuvõtmise aktide vormistamisest jne (süüdistusakti lk 29 alates ülevalt teine lõik kuni alt eelviimane lõik); 6) Loetelu raamlepingu alusel sõlmitud hankelepingutest, ülevaade nende kooskõlastamisest, koostamisest, üleandmise-vastuvõtmise aktide vormistamisest jne viitega tõsiasjale, et toodete ettevalmistamisega seotud töid tegid Y ja X oma äriühingute D OÜ ja OÜ Q alt ning üleandmise-vastuvõtmise aktid allkirjastati nii, et tooted olid alles D OÜ või Q OÜ laos (süüdistusakti lk 29 alates alt eelviimane lõik kuni lk 30 alt eelviimane lõik). Süüdistuses pole seega mõne üksiku erandiga (nt kui on heidetud ette toodete vastuvõtmist ajal, mil need olid alles X ja Y-ga seotud äriühingute laos) selgitatud, milles seisnes võimalik kasu AS-le E ja F OÜ-le. Maakohus on otsuses tuvastanud, et lepingute täitmise faasis oli süüdistuses kirjeldatu Y ja X tavapärane tööülesanne, apellatsioonis pole maakohtu järeldust vaidlustatud. Kolleegium märgib, et maakohus pole öelnud, et Y ja X ei teinud mingisugust otsustust, vastupidi – maakohus tuvastas, et nad tegid, kuid kohtu hinnangul nad pididki seda tegema, sest see oli nende töö. Juhul, kui prokuratuuri loogika oli see, et X ja Y sisuliselt pidid oma ametiülesannete tõttu kontrollima oma töö kvaliteeti (vt apellatsioonis viide, et osa otsustest ei olnud kohased), nad seda nõuetekohaselt ei teinud ning see fakt andis F OÜ-le ja AS-le E mingisuguse soodustuse või eelise või oli hoopis X ja Y endi huvides, siis sellest ei süüdistus ega apellatsioon ei räägi. Süüdistus annab lõikude kaupa infot, kuid need lõigud on seostamata nii omavahel kui ka süüteokoosseisu elementidega. Kirjeldatud olukorras pole paslik maakohtule ette heita seda, et kohus jättis nõutavalt hindamata apellatsiooni lisas 1 toodud X ja Y toimingud ja otsused seoses süüdistuses nimetatud riigihangetega, mis kogumis tingis vaidlustatud otsuse ebaõigele seisukohale jõudmise X-le ja Y-le

§ 294

lg 2 p 3, 4 ning Cle ja W-le

§ 298lg 1 esitatud süüdistuse osas“.

Kokkuvõtvalt on süüdistus osas, mis puudutab ebaõiguskokkuleppe üht vajalikku elementi (ametiseisundi kasutamist), abstraktne ja üldsõnaline. Lepingute täitmise faasi jäävad etteheited on süüdistuses poolikud ja sel põhjusel sisult arusaamatud. Tõendusliku poole pealt ei kummuta 22 apellatsioonis esitatud väited maakohtu järeldusi selle kohta, et X ja Y ei eelistanud hangete ettevalmistus- ja otsustusprotsessis F OÜ-t ja/või AS-i E . IV Järgnevalt on apellandi hinnangul ebaõige maakohtu seisukoht, et süüdistatavate X ja Y-ga seotud ettevõtted osutasid F OÜ-le ja AS-le E teenuseid ning need tööd ei olnud altkäemaks. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kolleegium jätab kõrvale apellatsioonis sisalduva väite, mille kohaselt „kohtus uuritud tõenditest nähtub, et hangete tingimustesse lisati kleebistamisse, imagete paigaldamise ja pakendamise nõue, mille osas kohtus uuritud tõenditest ilmnes, et süüdistatavad teadsid, et tootjad ei saa sellist teenust pakkuda ning ka hankel osalenud pakkujad ei olnud valmis seda teenust pakkuma. Nimetatud teenust pakkusid toona teadaolevalt Eestis üksnes süüdistatavate X ja Y ettevõtted“. Ringkonnakohtu istungil selgus, et väide ei põhine asjas esitatud tõenditel. Vastupidi: prokurör möönis, et tõendid kinnitavad pigem seda, et neid teenuseid osutavaid äriühinguid oli teisigi. Prokurör selgitas istungil, et see fakt selgus (ringkonnakohtule arusaadavalt süüdistatavatele) siis, kui hanked olid juba välja kuulutatud, kuid ka see väide on tõendusliku katteta. Apellatsioonis ja kriminaalasja materjalides viiteid prokuröri seisukohta kinnitavatele tõenditele pole. Maakohtu otsusest nähtub, et tõendid selle kohta, et arvuteid valmistasid lisaks süüdistatavatega seotud äriühingutele ette teisedki, asja kohtulikul arutamisel esitati ja kohus nendega lahendi tegemisel ka arvestas (maakohtu otsuse p-d 107, 116, 172, 173, 188). Seda, et maakohus oleks tõendite hindamisel eksinud, prokurör apellatsioonis ei väida. Lisaks juhtis kolleegium juba istungil prokuröri tähelepanu asjaolule, et selline väide on vastuolus süüdistuse loogikaga: olukorras, kus X ja Y-ga seotud äriühingutel oli n-ö kleebistamise monopol, tekib küsimus ebaõiguskokkulepete sõlmimise otstarbekusest, sest absoluutselt iga pakkuja on sellisel juhul sunnitud teenuse X-lt ja Y-lt sisse ostma põhjusel, et ta ise ei saa/suuda ja keegi teine seda Eesti Vabariigis ei tee. Maakohtu argumendid, mis puudutavad seda, et X ja Y-ga seotud äriühingud tegid töid, mis oli harilik (all)töövõtt, olid pärast tõendite analüüsimist lühidalt järgmised: 1) süüdistusversioon, et töövõtu esemeks olnud tööd olid vastuteene ametiseisundi kasutamise eest, ei pea paika, sest tõendid ei kinnita, et hangetes eelistati F OÜ-d ja ASi E (maakohtu otsuse p-d 119-120, 189-191); 2) D OÜ-l olid F OÜ-ga lepingulised suhted varem, enne

1. a teist kvartalit (maakohtu otsuse p 124); 3) F OÜ ja AS E küsisid enne tööde tellimist D OÜ-lt ja/või Q OÜ-lt hinnapakkumisi erinevatelt äriühingutelt. Arvestades hangete mahtu, pidid lisaks D OÜ-le ja Q OÜ-le vaidlusaluseid töid F OÜ-le ja AS-le E tegema ka teised äriühingud, enamus töödest ja teenustest ostetigi ilmselt sisse mujalt (maakohtu otsuse p-d 124 ja 196); 4) Q OÜ tegi paralleelselt sarnaseid töid U-le, ADle ja AS-le E (maakohtu otsuse p 129); 5) Enne F OÜ-lt pakkumise saamist tööde tegemiseks küsis X OO-lt, RS-lt, Li-lt ja Y-lt üle, kas töö vastu võtta ja mis hinnaga seda teha. Vestluses OO-ga 06.06.2014 oli X kõhkleval seisukohal, kas võtta töö vastu või mitte (maakohtu otsuse p 124); 6) D OÜ ja Q OÜ tegid vaidlusaluseid töid F OÜ-le ja AS-le E turuhinnaga või sellest veidi madalama hinnaga (kohtuotsuse p-d 126 ja 198); 7) Q OÜ ja F OÜ koostöö jätkus veel mõned kuud pärast C lahkumist, ca aasta hiljem lõpetas F OÜ koostöö ka B OÜ-ga ning jätkas ainult T OÜ-ga (maakohtu otsuse p 127); 23 8) Dokkide detailivahetuse tegi Q OÜ AS-le E prognoositust märksa madalama hinnaga, AS-lt E Q OÜ lao kasutamise eest küsitud tasu ei olnud ülepaisutatud (maakohtu otsuse p-d 199-201). Apellatsioonis esitas prokurör maakohtu seisukohtadele järgmised vastuargumendid: 1) maakohus lähtus oma otsustust tehes Riigikohtu lahendis nr 1-18-8101 sisalduvatest juhistest, kuid nendest pole võimalik lähtuda, sest alltöövõtuteenuste pakkuma hakkamine oligi altkäemaksuks vastutasuks ametialase teo eest; 2) kuigi D OÜ-d ja AS-i E ei loodud spetsiaalselt F OÜ-le ja AS-le E vaidlusaluste teenuste pakkumiseks, moodustas D OÜ ja Q OÜ käibest 90% teenuste osutamine F OÜ-le ja AS-le E – ilma nende tööde tegemiseta poleks kumbagi äriühingut sellisel kujul eksisteerinud. Järelikult olid lepingud X-le ja Y-le sissetulekute seisukohalt üliolulised; 3) Arutatava koosseisu kontekstis pole tähtis, kas altkäemaksu ese saadi õiguspärasel või õigusvastasel teel, s.o kas X ja Y said süüdistuses nimetatud rahasummad reaalselt tehtud töö eest ehk töötasuna või mitte. X-l ja Y-l puudus RIK-i hangete eest vastutavate ametiisikutena võimalus teha mingeid töid F OÜ või AS E töötajatena, s.o näidata endi isikuid hangete esemeteks olnud tööde tegijatena ning sel põhjusel loodi skeem, mille kohaselt tegid nad vastavaid töid oma äriühingute (D OÜ ja Q OÜ) alt; 4) Hangetesse lisati tingimus (arvutite ettevalmistamise nõue), mida tootjad ja pakkujad ei soovinud või ei saanud täita. X ja Y teadsid, et nendega seotud äriühingud saavad töid teha ning seega asusid nad vajalikke teenuseid varjatult pakkuma. Tehtud tööde eest teenisid nad kokku vähemalt 49 085,96 eurot, lepingud moodustasid vähemalt 90% äriühingute käibest; 5) Asjaolu, et F OÜ või AS-i E vaates oli altkäemaksu ese majandustegevuse kontekstis väheoluline, ei muuda altkäemaksuna käsitatava tellitud tööde ja teenuste olemust. Märksa olulisem on see, et D OÜ ja Q OÜ ehk X ja Y jaoks olid F OÜ-lt ja AS-lt E saadud teenuste ja tööde tellimused äriühingute kestmise seisukohalt üliolulised – 90% käibest. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lahendit tehes siiski lähtunud sellest, et antud kaasuses olid altkäemaksuesemeks hangete raames sõlmitud lepingute täitmiseks tellijale ehk RIK-ile tarnitavate arvutite ettevalmistamisega seotud tööd (kleebistamine, imagete paigaldamine jne). Väga lihtsustatult tuvastas maakohus tõendite põhjal tunnused, mis kohtu arvates viitavad harilikule töövõtule – hinnapakkumiste küsimine (s.o töid ei suunatud automaatselt RIK-i ametnikega seotud äriühingutele) ning varasem koostöökogemus (s.o selgitab, miks F OÜ ja AS E oskasid hinnapakkumist X-lt küsida). Samuti nähtub maakohtu järeldustest fakt, et F OÜ-l ja AS-l E ei olnud hädavajalik tellida töid RIK-i ametnikega seotud äriühingutelt, maakohus hindas tööde kogumahtu ning leidis, et D OÜ ja Q OÜ tehtud tööd ei moodustanud sellest märkimisväärset osa. Maakohus tuvastas, et F OÜ ja AS-i E huvi võis olla keskmisest turuhinnast madalam hind, millega D OÜ ja Q OÜ töid tegid. Kolleegium nendib, et tööde tellimises juba tuttavalt koostööpartnerilt, kes pealegi teeb vajalikke töid märksa odavama hinnaga, kui teised, peegeldub väga selgelt F OÜ ja AS-i E äriline huvi tellida töid D OÜ-lt ja Q OÜ-lt. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, et antud juhul pole võimalik tuvastada nõutavat ekvivalentsussuhet. Lisaks sellele, et pole tõendatud, kuidas X ja Y oma ametiseisundit kasutades F OÜ ja AS-i E hangetel eelisseisundisse asetasid, on õige maakohtu seisukoht, et antud juhul viitavad asjas esitatud tõendid pigem võimalusele, et süüdistatavate X ja Y-ga 24 seotud äriühingud tegid F OÜ-le ja AS-le E töid täiesti tavapärase töövõtu korras. Kolleegium lisab omalt poolt maakohtu motiividele järgmist. Seda, et vähemalt F OÜ juhataja C vaates ei saanud tööd olla
2. aastal sõlmitud ebaõiguskokkuleppe osis ehk altkäemaksu ese, räägib C 03.03.2014 e-kiri X-le (vt kd X tlk 213-214). Maakohuski viitas oma otsuses (vt maakohtu otsuse p 103), et
3. aasta raamhanke esimese tellimuse vormistamisel uurib C X-lt pärast toodete tarnevajadusest teada saamist, et seal on kleebistamise nõue, kuidas sellega teeme? Pooled leiavad lahenduse (X märgib, et vajadusel teevad nad – s.o RIK – ise) ning seejärel informeerib X C, et edaspidi hakataksegi arvuteid nii (s.o ettevalmistatult) tellima. Kolleegium märgib, et antud juhul on ekirjavahetusega tõendatud, et esimese hanke, kus F OÜ osutus edukaks (süüdistuses märgitud hange nr 145994) täitmiseks vajalike toodete tarnimise vajadus tuli F OÜ-le väga lühikese etteteatamistähtajaga, sest RIK töötajad avastasid, et monitorid vajavad kiiresti vahetamist – rendiperiood lõpeb arvatust (01.10.2014) märksa varem. See, et vajalikku tellimust hanke võitnud pakkujale aegsasti ei esitatud, oli RIK-i süü (vt X ja RSi - 05.03.2014-06.03.2014 ekirjavahetus – „varasemalt teadsime, et 01.10.2014 on alles vahetus“, kd X tlk 215-216). Kleebistamise nõude kohta uurib C X-lt pärast seda, kui viimane on kirjutanud, et meil said monitorid ootamatult otsa. Järelikult ei olnud märtsis 2014 F OÜ juhatajal C-l veel vähimatki aimu, mil viisil lahendab hanke võitnud osaühing küsimuse arvutite ettevalmistamisest. Asjaolu, et kõnealused arvutid oli RIK nõus ise ette valmistama (vt X kinnitus kd X tlk 213) ei viita mittemingisugusele ebaõiguskokkuleppele – on mõistlik eeldada, et RIK ametnikud teevadki töö ise ära olukorras, kus nad on hankija teavitamisega hiljaks jäänud põhjusel, et nad arvasid, et rendiperiood lõpeb hiljem. Viidatud e-kirjavahetus võimaldab kolleegiumi hinnangul vastupidiselt süüdistusversioonile (ebaõiguskokkulepe sõlmiti
4. aastal) järeldada, et märtsis 2014, pärast esimese süüdistuses ära toodud hanke võitmist, ei eksisteerinud F OÜ-l ja X ning Y-ga seotud äriühingutel mittemingisugust kokkulepet selle kohta, et D OÜ-le ja Q OÜ-le garanteeritakse alltöövõtu korras tööd, kui F OÜ hanke võidab. Seda, et tööde tegemine ei olnud enesestmõistetav (ebaõiguskokkuleppe korral on mõistlik eeldada, et kui ametiisik on omapoolse soorituse teinud, tekib tal ootus vastusooritusele), kinnitab näiteks ka 15.02.2019 vaatlusprotokoll (kd VIII tlk 121 ja 123), milles on fikseeritud sõnumivahetus X ja Y vahel. Y märgib 11.12.2017, et peab vaatama, mis XXX-st saab ning X vastab, et ta kohtus eelmisel nädalal sellel teemal W-ga, kes ütles, et installi tahaks nendega jätkata, aga kuna SMIT on viimasel ajal ise installinud, siis nad on otse ALSO-st saanud. Prokurör rõhutab, et erinevalt F OÜ-st ja AS-ist E oli X-le ja Y-le arvutite ettevalmistamisega seotud töid vaja, sest need olid nii äriühingute käivet kui ka jätkusuutlikkust ning süüdistatavate sissetulekuid silmas pidades üliolulised. Apellatsioonis viidatud kohtupraktika valguses tuleks lähtuda eeldusest, et altkäemaksu esemeks olnud võimalus teha tööd tähendas X ja Y jaoks võimalust teenida endisega võrreldes enam. Ringkonnakohus märgib, et soov teenida rohkem raha on lisaks altkäemaksule iseloomulik tavapärasele majandustegevusele. Üldjuhul asutatakse äriühing eesmärgiga hakata tegelema majandustegevusega ja teenida sellelt kasumit. Prokuröri väide, mille kohaselt oli X-le ja Y-le F OÜ-lt ja AS-lt E laekuv sissetulekute vaates ülioluline jääb kolleegiumile arusaamatuks. Tegelikult ei ole ei süüdistuses ega maa- ja/või ringkonnakohtus kordagi kõlanud suurusjärk, mille võrra X ja Y sissetulekud suurenesid. Kahetsusväärselt ignoreerib prokuröri mõttekäik, mis puudutab saadut (apellatsiooni järgi teenisid X ja Y prokuröri hinnangul kokku vähemalt 49 085,96 eurot) jätkuvalt maakohtu tuvastatud fakti, et F OÜ-lt ja AS-lt E laekunud summad jagati kõikide vahel, kes töid tegid (s.o lisaks X-le ja Y-le tegelesid arvutite ettevalmistamisega nt OO, RS, L jne) ja kanti jooksvaid 25 kulusid, nt maksti lao üüri (vt maakohtu otsuse p 104, 108, 129, 186, 187, 196). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, sest kohtu järeldus põhineb tõenditel: seda, et nad tegelesid F OÜ ja AS-i E tellimuste täitmisega, rääkisid kohtus näiteks tunnistajad RS (vt ütlused 24.09.2021 kohtuistungil), L (vt ütlused 18.11.2021 kohtuistungil), OO (vt ütlused 19.11.2021 kohtuistungil). Ütlusi kinnitavad prokuröri poolt maakohtule esitatud kirjalikud tõendid: 19.12.2018 vaatlusprotokoll (kd VIII tlk 56-115) tööde ja tasude arvestus; X 17.11.2016 e-kiri OO-le ja RS-le, milles X teavitab adressaate, et ta sai E -lt 60 senti juurde. Sel põhjusel jagas ta igale tegevusele 20 senti juurde ja tegi esimese arvutite partii osas tabelis parandused – sisestas OO-le ja RS-le suuremad summad (kd XVI tlk 1548); X, RS, OO ja L vaheline e-kirjavahetus, milles X palub adressaatidel täpsustada, kes kui palju tooteid ette valmistas. X e-kirjas on ära toodud nii ühikute arv kui ka teenitud summad (kd XVIII tlk 2013); X 31.08.2015 e-kirjavahetus RT-ga, milles X loetleb inimesed, kes arvutite ettevalmistamisega tegelevad (kd XIV tlk 1033); X 19.10.2015 e-kiri OO-le, milles X saadab tabeli tehtud tööde loeteluga ja selle eest arvestatud rahasummadega ning palub üle vaadata, kas kõik sobib (kd XIV tlk 1075); tööde ja tasude arvestus (kd XI tlk 331-340); X ja Y vaheline vestlus 11.09.2014 (kd XI tlk 341-348, 375), millest nähtub, et töid ja selle eest saadud raha jagati; tööde ja tasude arvestus X 16.01.2014 e-kiri Y-le ja L-le (kd X tlk 167-173). OO uurib samal päeval X-lt (kd X tlk 174-175), kas tööd on kokku rehkendatud. Sõnumivahetusest on näha, et tehtud töö eest saadud tasu eest kaeti ka äriühingu tegevuskulusid (s.o D sai poole kuu üüri) jpt. Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohus oleks faktilist asjaolu (F OÜ-lt ja AS-lt E saadud raha jagati) tuvastades tõendite hindamisel vigu teinud, sellisele võimalusele ei viidanud apellatsioonkaebuses ka prokurör. Ringkonnakohus märgib, et prokuröri abstraktne väide, et F OÜ-lt ja AS-lt E laekuvad summad olid sissetulekute mõttes üliolulised, on sisustamata ja tõendamata. Vastab tõele, et X ja Y olid töö tegemise võimalusest huvitatud. Asjaolu, et süüdistatavad ei soovinud piirduda RIK-ist laekuvate sissetulekutega ehk palgaga on ilmne kasvõi juba seeläbi, et nad mõlemad tegelesid paralleelselt ettevõtlusega varem, kui sõlmiti esimene süüdistuses näidatud väidetav ebaõiguskokkulepe. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub, et ettevõtlustegevus ei piirdunud IT-alaste teenuste osutamisega (vt siinkohal Y ja X ning L vaheline e-kirjavahetus, kus klaaritakse erimeelsusi, mis on tõusetunud ühise äritegevuse pinnalt, kd X tlk 227-242) Apellandi järeldus, et ei D OÜ-d ega Q OÜ-d ei asutatud sel põhjusel, et teha alltöövõtu korras hanketingimustes ettenähtud töid, on kohane. Mõlemad äriühingud tegid (nii nagu maakohus korrektselt tuvastas) arvutite ettevalmistamisega seotud töid F OÜ-le juba varem (vt nt maakohtu otsuse p 100, 101) ning F OÜ ja AS E alltöövõtu korras tehtud arvutite ettevalmistustööd ei piirdunud ainult RIK-i hangete täitmiseks tarnitavate arvutitega (vt nt maakohtu otsuse p 107, 111, 112, 188). Sissetulekute üliolulisust pole võimalik hinnata ka D OÜ ja Q OÜ tulemite abil (X ja Y kui ise või endaga seotud isikute kaudu D OÜ ja Q OÜ osanike ringi kuuluvad inimesed ja järelikult kasusaajad), sest tõendid räägivad sellest, et laekunud summad võimaldasid hoopis nii süüdistatavatel kui ka teistel töid teinud inimestel panna äriühingute arvele ettevõtlusega mitteseotud kulusid. Sellele, et töötasu klassikalises mõttes ei makstud, viitasid kohtus üle kuulatud tunnistajad. Näiteks RS (kes selgitas, et tabelis kajastatud teenistuse arvel sai ta nii kütust, autopesu, reisi, köögimööbli sissemaksu), OO (kes selgitas, et tabelis kajastatud teenuse arvel sai ta kütust, telefoni, reisi). X ja Y-ga seotud äriühingute raamatupidamist korraldanud tunnistaja MK kurtis kohtus (23.09.2021 istungil), et Q OÜ kassajääk pidevalt paisus ning seda 26 peamiselt arvete tõttu, mis ei kajastanud ettevõtlusega seotud kulusid. Viidatud asjaolu kohta esitas prokurör kohtule ka kirjalikke tõendeid: 28.08.2019 jälitustoimingu protokollis (kd XXIII tlk 151) fikseeritud 09.02.2018 kell 15.07 toimunud telefonivestlus X ja L vahel, milles mh räägitakse sõidukite liisingusse võtmisest nii, et liisinguvõtjaks on äriühing (kas M või Q), mitte eraisik. L ütleb X-le, et leidis endale normaalse auto, T länkari ja küsib Q viimaste kuude väljavõtteid, kui on vaja. Samuti märgib X, et iseenesest oleks hea teha täiesti uus äriühing, kuid see ei saa alguses ühtegi autot, sest on uus. X kurdab, et Q-l on kassa suur, kuid see on hakanud vähenema, sest ta maksis D-le emapalka, mille viimane võttis sularahas välja ja ta pani selle Q-sse tagasi. Selle võrra kassa väheneb ning kassa tuleks korda saada; Y 14.01.2015 ekiri, milles viimane ütleb, et Q-s kantakse igaühele 500 ja selle kaardiga saab igaüks toimetada vastavalt oma äranägemisele, sinna kantakse ka igakuiselt teenitud tööde eest raha ja X 15.01.2015 vastus (XI tlk 431-432); 15.02.2019 vaatlusprotokoll (kd VIII tlk 122), milles on fikseeritud sõnumivahetus X ja Y vahel. 16.04.2018 arutatakse maja finantseerimist nii, et kulud saaks panna äriühingu arvele (vt ka 05.07.2018 sõnumivahetus); Y ja X sõnumivahetus 15.01.2014 (kd X tlk 165), millest on näha, et äriühingu arvel on osaliselt (300 eurot) kantud OO ja RS reisikulusid, vt ka 16.01.2014 X ja OO sõnumivahetus (kd X tlk 175); X 04.11.2016 e-kiri OO-le (kd XV tlk 1376) – OO-l on raha Q-s kinni ning on võimalus saada see sularahas kätte ilma, et peaks arvete ja tšekkidega sahkerdama. Kuivõrd kriminaalasjas on tõendatud, et F OÜ-lt ja AS-lt E laekunud summad ei liikunud ainult X-le ja Y-le, saadud summade arvel kanti vähemalt osaliselt ettevõtlusega seotud kulutusi (lao üür) ning tegelikult puudub igasugune ülevaade, kui suur oli n-ö X ja Y osa ning kuidas suhestus saadu nende ülejäänud sissetulekutega (RIK-ist saadud palk, mille suurus pole teada ning muust ettevõtlusest laekuvad võimalikud tulud – vt kd X tlk 227-242) pole võimalik nõustuda apellandi väitega, et ebaõiguskokkuleppe poolt räägib see, et X-le ja Y-le olid F OÜ-lt ja AS-lt E laekunud summad üliolulised. See, miks X ja Y jaoks oli oluline, et Q OÜ tingimata jätkaks, apellatsioonist ei selgu. Prokuröri hinnangul olid lepingud F OÜ-ga ja AS-ga E D OÜ ja Q OÜ käibest 90% ning äriühingute kestmise seisukohalt üliolulised. D OÜ tegi süüdistuses märgitud töid ainult F OÜ-le ning selle osaühingu hülgamisega süüdistatavatel probleeme ei paistnud olevat; lisaks on tõendatud, et süüdistatavatel oli lisaks palgatööle ja F OÜ/AS E tellimuste täitmisele teisigi n-ö projekte (vt uuesti kd X tlk 227-242). Ringkonnakohus nendib, et

§ 294

objektiivne teokoosseis räägib ametiisiku poolt talle või kolmandale isikule vara või muu soodustuse lubamisega nõustumisest või vastuvõtmisest. Koosseisu mõttes on järelikult oluline, et vastutasuks ametiseisundi kasutamise eest ametiisik kas nõustub sellega, et talle lubatakse või võtab vastu vara või muu soodustuse. Viimase all peetakse kohtupraktikas (vt RKKKo 1-18-7807) silmas seda, kui altkäemaksuandja soorituse tulemusena ei parane mitte ametiisiku varaline, vaid tema isiklik või sotsiaalne olukord. Soodustusena on näiteks käsitatud ka laenu saamist, kuna see võimaldab ametiisikul raha kasutada ning seeläbi on ta paremas varalises seisus (vt RKKKo nr 3-1-1-31-14). Järelikult on kohtupraktikas omaks võetud seisukoht, et soodustus peab

§ 294

mõttes olema selline, mis asetab ametiisiku endisega võrreldes paremasse olukorda. Täpselt sama loogika kehtib vara kohta ning vaadeldava koosseisu mõttes ei olegi tegelikult tähtis, kui suur oli ametniku vara juurdekasv (ebaoluline, oluline, ülioluline). Koosseis on täidetud siis, kui ametniku varaline olukord paraneb. Antud juhul on selge, et süüdistuse väide, et X ja Y said endaga seotud äriühingute kaudu süüdistuses märgitud summad, ei ole kooskõlas asjas esitatud ja uuritud tõenditega. Samas on eluliselt usutav, et süüdistatavate varaline seis pidi paranema, vastasel 27 korral poleks nad töid tegema nõustunud. Vaatamata eeltoodule pole kolleegiumi arvates aktuaalne, kas ja kui palju X ja Y alltöövõtu tegemisest kasu said, sest asjas ei ole võimalik jaatada ekvivalentsussuhet (kolleegium nõustus eelnevalt maakohtu järeldustega, mis puudutasid F OÜ ja AS E eelistamist hangetel) ning lisaks on maakohtul õigus, et asjas kogutud tõendid toetavad kaitseversiooni, mille järgi oli tegemist tavapärase töövõtuga. Maakohus on viidanud, et tööde tegemine turuhinnaga või sellest isegi odavamalt, räägib ebaõiguskokkuleppe kahjuks. Kolleegium nõustub maakohtuga ja märgib täiendavalt, et lisaks pole ka eluliselt usutav, et oma töökohtadega riskides hankeid võita aidanud RIK-i juhtivametnikud saavad vastutasuks tööd endaga seotud äriühingutele, kuid see võimalus teha tööd tähendab rabamist õhtuti ja nädalavahetustel (vt nt X 18.11.2016 ja 24.11.2016 e-kirjad kd XV tlk 1379, 1385, X ja Y vaheline vestlus kd XI tlk 374-375) ning sellist tasu, millega pidevalt keegi rahul pole. Lisaks tekib küsimus, kas hankeid võita ja sujuvalt täita aitavatel ametnikud peaksid pidevalt kannatama töid tegevate meeste nurinat väikese tasu üle ning selle üle läbi rääkima? Nii on X ja OO vahel 17.04.2017 toimunud vestlus, milles X kirjutab OO-le vastuseks, et ta üritab E hinda paremaks saada osas, mis puudutab masinate installi. X märgib, et ta põhjendab OO esitatud argumendiga ära, et neil on ALSO-ga sama hind (kd XVII tlk 1704). Või näiteks X 17.10.2015 e-kirjavahetus C-ga, milles X räägib C-ga läbi pakendite hävitamise hinda (kd XIV tlk 1074). Või siis X 16.10.2015 e-kiri C-le, milles X saadab C-le tabelid (koolide hange ja RIK masinad) hindadega ning palub C-l üle vaadata, kas on sellised nagu kokku lepiti. X teatab ühtlasi, et kuigi transpordi pakkumine oli 2 eurot ja sisaldas monitore, siis viimaste ärakukkumise tõttu tuli küll kohale sõita, aga oli vähem kaste tassida ja sestap vähendas ta hinda 1,3 euroni (kd XIV tlk 1072). Viitamist väärt on ka X 18.02.2016 ekirjavahetus RS ja OO-ga, milles X selgitab hinnastamist, mh märgib X, et kui sellised asjad (vaidlused kes, mida, kui suure raha eest teeb) hakkavad pingeid valmistama, siis ta on pigem nõus nendest töödest loobuma (kd XIV tlk 1167). Kolleegium märgib, et viited hinnaläbirääkimistele (kas on nii nagu kokku lepiti), juurdlemine, kuidas suuremat hinda põhjendada ning tasu vähendamine toetavad kogumis maakohtu argumente selle kohta, et tööd ei olnud altkäemaks. Prokurör on apellatsioonis väitnud, et X-l ja Y-l puudus RIK-i hangete eest vastutavate ametiisikutena võimalus teha mingeid töid F OÜ või AS E töötajatena, s.o näidata endi isikuid hangete esemeteks olnud tööde tegijatena ning sel põhjusel loodi skeem, mille kohaselt tegid nad vastavaid töid oma äriühingute (D OÜ ja Q OÜ) alt. Kolleegiumile jääb prokuröri mõttekäik arusaamatuks. Esiteks pole võimalik mõista, kas prokurör peab silmas seda, et X ja Y eelistanuks töid teha eraisikutena, F OÜ ja/või AS-i E palgal olles? Sellisele võimalusele tõendid ei viita ja järelikult on tegu prokuröri oletusega. Oletus ei ole esiteks etteheide maakohtu otsusele, mida apellatsioonimenetluses kontrollima peaks hakkama ja teiseks tuleks kohtumenetluses oletused siiski kõrvale heita. Samuti jääb selgusetuks viide mingisuguse skeemi loomisele. Kolleegium märgib, et äriregistri andmed selle kohta, kas üks või teine isik on mingisuguse äriühinguga seotud, on avalikud. Maakohus tuvastas tõendite najal (vt maakohtu otsuse p 126), et kuigi esialgu kasutati F OÜ-le tehtud tööde eest arve esitamiseks puhvrina B OÜ-d, võisid motiivid selleks olla kas maksualased või tingitud RIK-i ametnikest süüdistatavatega seotud varasema skandaaliga (millele viitasid ka näiteks tunnistajad MS ja MK). Pärast esitati arveid otse Q OÜ nimelt, s.o süüdistatavad mõtlesid prokuröri nägemuse järgi küll välja mingisuguse skeemi, kuid loobusid siis millegipärast jälgede segamisest ehk arvetega trikitamisest. 28 Kokkuvõtvalt leiab kolleegium maakohtuga nõustuvalt, et asjas kogutud tõendid ei toeta süüdistusversiooni selle kohta, et D OÜ ja Q OÜ poolt alltöövõtu korras F OÜ-le ja AS-le E olid altkäemaks ning apellatsioonkaebuses esitatud väited seda järeldust ei kummuta. V Viimaks leiab prokurör, et maakohus pidanuks hindama, kas RIK-i ametnikest süüdistatavate X ja Y tegevus vastab

§ 3001

lg 1 objektiivsele ja subjektiivsele kuriteokoosseisule, sest kõik vajalikud faktilised asjaolud on süüdistuses olemas. Ringkonnakohus märgib prokuröriga nõustuvalt, et kehtiva kohtupraktika järgi tuleb kohtutel olla õigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne. Juhul, kui süüdistuses märgitud ja tuvastatud asjaolud ei vasta süüdistuses märgitud süüteokoosseisule, peab kohus kontrollima, kas tegu vastab mõnele muule karistusseadustiku eriosa sättele (nt RKKKo 1-18-7807). Kohus pole seotud süüdistusaktis näidatud kvalifikatsiooniga, küll aga peab kohus lähtuma süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude kogumist. Kaitsjatel on küll õigus, et kaitseõiguse tagamiseks ei tohi süüdistatavale ja tema kaitsjale olla kohtu kohaldatav õigusnorm üllatuseks (viimati RKKKo 1-18-158), kuid antud juhul oli kaitsjatel võimalik apellatsioonivastustes prokuröri seisukoha kohta arvamust avaldada. Kaitsjate viide, et uus kvalifikatsioon eeldaks seda, et tõendeid tuleks uuesti uurida, ei päde – prokurör palub

§ 3001

lg 1 kohaldamisel arvestada süüdistuses sisalduvate ja tema hinnangul tuvastatud (v.a faktid, mida prokuratuur apellatsioonis vaidlustab) asjaoludega.

§ 3001

lg 1 näeb ette vastutuse korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest suures ulatuses. Kuivõrd norm eeldab KVS §-de 1 lg 2 ja 2 järgi erisubjekti, ei puuduta järgnev C ja W. Süüdistus ei väida, et neil oli ametiseisund avaliku ülesande täitmise tõttu. Prokurör on kohaselt viidanud, et kuigi

§ 3001

lg 1 on blanketne süüteokoosseis, on kohtul võimalik tugineda blanketse süüteokoosseisu sisustamisel ka süüdistuses nimetamata sätetele. Ringkonnakohtu istungil palus kohus prokuröril täpsustada seda, mis on need süüdistuses nimetatud faktilised asjaolud, mis võimaldavad teha järelduse, et X ja Y võisid panna toime

§ 3001lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Prokurör nimetas kolm: 1) süüdistatavad olid ametiisikud ja selle fakti maakohus ka tuvastas; 2) toimingud-otsused on süüdistuses loetletud ja kokkuvõtvalt näha ka apellatsioonkaebusele lisatud tabelis; 3) süüdistatavatel oli majanduslik huvi ja sellegi fakti maakohus juba tuvastas. Apellatsioonis on prokurör viidanud KVS § 11 lg 1, mis keelab ametiisikul toimingu või otsuse tegemise, kui see tehakse enda või endaga seotud isiku suhtes või kui ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust. Vastab tõele, et X ja Y olid süüdistuses näidatud ajavahemikul ametiisikud, kes paralleelselt tegelesid ettevõtlusega ning tegid selle raames alltöövõtu korras töid RIK-i hanked võitnud äriühingutele. Need väited on süüdistuses esitatud ja maakohtu hinnangul on tegemist tõendatud faktiväidetega. Samuti tuvastas maakohus selle, et X ja Y koostasid, kooskõlastasid ja allkirjastasid RIK-i nimel erinevaid dokumente, mis olid seotud hankelepingute täitmisega. Samas tegi kolleegiumi arvates süüdistatavate tegevusele hinnangu andmise keeruliseks tõsiasi, et süüdistuses (ja apellatsiooni lisas) on väidetavad korruptiivsed otsused ja toimingud küll 29 ammendavalt üles loetletud, kuid süüdistus pole sidus (vt juba varem käsitletud probleem, et süüdistus koosneb omavahel seostamata lõikudest, lepingutingimuste loeteludest jms). Tegelikult ongi kohane maakohtu hinnang – kuigi prokurör süüdistust koostades ei pidanud silmas, et X ja Y tegevus võiks vastata

§ 3001

lg 1 tunnustele ning süüdistus pole sellest lähtuvalt koostatud, ei pea kohus ise laialivalguvast süüdistusest fakte välja noppima, neid ise omavahel seostama ja seeläbi võimalikke etteheiteid konstrueerima. Ringkonnakohus nendib, et apellatsioonis esitas prokurör taotluse, et ringkonnakohus kontrolliks, kas X ja Y tegevus võib vastata

§ 3001lg 1 tunnustele.

Eeltoodu tõttu peaks ringkonnakohus erinevalt maakohtust (kes vaagis küsimust võimalikust alternatiivsest kvalifikatsioonist omal algatusel) vaatama süüdistuses esitatud faabulat koos kaebuses esitatud väidetega. Viimased peaksid kohtul aitama mõista, milliseid fakte prokurör silmas peab väites, et kõik vajalik on süüdistuses olemas. Kolleegiumi hinnangul pole

§ 3001

lg 1 kontekstis võimalik arvestada süüdistuses ja apellatsioonis esitatuga selles, et X ja Y tegid kas ise või alluvate kaudu hankemenetluses otsustusi, mis puudutasid hanketingimusi või tulemust. Ringkonnakohus on maakohtuga nõustuvalt seda meelt, et tingimused, mis nägid ette arvutite ettevalmistamise (s.o tööd, mida süüdistatavatega seotud äriühingud alltöövõtu korras tegid) lülitati hangetesse lõppkasutajate huvides ja sisend tuli kolmandatelt isikutelt. Lisaks pole tõendeid selle kohta, et F OÜ ja AS E osutusid hangetel edukaks üksnes sel põhjusel, et süüdistatavatel oli võimalik hankekomisjoni otsuseid suunata. Järelikult pole põhjust X-le ja Y-le ette heita seda, et nad n-ö garanteerisid omale töö nii, et lisasid vastavad tingimused ja/või aitasid potentsiaalsel partneril võita. Järelikult saaks vaagida ainult seda, kas asjaolu, et X ja Y koostasid/allkirjastasid hankelepingute täitmiseks toodete tarnelepingud ja üleandmise-vastuvõtmise aktid võis tähendada toimingupiirangu rikkumist

§ 3001lg 1 mõttes või mitte.

Paraku neid pidepunkte, millised süüdistuses sisalduvad faktilised asjaolud võimaldaks seda jaatada, apellatsioonkaebuses ei ole. Apellant on ringkonnakohtule arusaadavalt keskendunud sellele, et süüdistatavad tegid töid, mille tegemist kohustavad tingimused olid nad ise hangetesse lülitanud. Eeltoodu tõttu ei nõustu ringkonnakohus prokuratuuri seisukohaga, et X ja Y võimalikku vastutust KVS § 3001 lg 1 järgi oleks võimalik süüdistuses esitatud faktiliste asjaolude põhjal kontrollida. Sel põhjusel ei hakka kolleegium vaagima küsimusi jätkuvusest, objektiivse teokoosseisu vajalikest elementidest (suur ulatus) jpt. VI Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1, et Riigiprokuratuuri apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning Harju Maakohtu 20.12.2022 otsus tuleb jätta muutmata. Seoses sellega, et prokuratuuri kaebus jääb edutuks, tuleb KrMS § 185 lg 1 järgi rahuldada kaitsjate taotlused menetluskulude hüvitamiseks. Õigeksmõistva kohtuotsuse korral kannab menetluskulud vastavalt KrMS § 181 lg 1 riik. C kaitsja Elmer Muna esitatud menetluskulude nimekirja järgi osutas kaitsja apellatsioonimenetluses oma kliendile õigusabiteenust kokku 17h ja 50min hinnaga 170 eur/h (summale lisandub käibemaks). Ringkonnakohtu istungi kestuseks prognoosis kaitsja 2 tundi, tegelikult kestis istung 3 tundi. Järelikult on kaitsja ajakulu kokku 18,5 tundi ehk veidi rohkem, kui kaks tööpäeva. Kaitsja taotleb kokku 3046,25 euro hüvitamist, summale tuleb juurde 30 arvestada kohtuistungi tegeliku kestuse tõttu 1 tunni tasu, mis on 204 eurot (summa koos käibemaksuga). Y kaitsjad Aivar Pilve ja Marko Pilve esitatud menetluskulude nimekirja järgi osutas Aivar Pilv oma kliendile apellatsioonimenetluses õigusabiteenust kokku 19h ja 16min hinnaga 155 eur/h (summale lisandub käibemaks). Marko Pilv osutas oma kliendile apellatsioonimenetluses õigusabiteenust 4h ja 46min hinnaga 155 eur/h (summale lisandub käibemaks). Järelikult on kaitsjate ajakulu kokku 24,04 tundi ehk kolm tööpäeva Kaitsjad taotlevad kokku 4470,20 euro (summa koos käibemaksuga) hüvitamist. W kaitsja Jüri Leppiku esitatud menetluskulude nimekirja järgi osutas kaitsja apellatsioonimenetluses oma kliendile õigusabiteenust kokku 22h hinnaga 160 eur/h /summale lisandub käibemaks). Järelikult kulutas kaitsja apellatsioonimenetluses õigusteenuse osutamisele veidi vähem, kui kolm tööpäeva. Kaitsja taotleb kokku 4224 euro (summa koos käibemaksuga) hüvitamist. X kaitsja Kaspar Koppeli esitatud menetluskulude nimekirja järgi osutas kaitsja apellatsioonimenetluses oma kliendile õigusabiteenust kokku 25h ja 50min, kaitsja märkis, et ta ei ole arvestanud ajakulu kohtuistungil osalemise eest. Kuivõrd istung kestis 3h, siis on õigusabiteenuse ajaline maht kokku 28h ja 50min, mis on veidi rohkem, kui kolm ja pool tööpäeva. Kaitsja osutas oma kliendile õigusabiteenust kuni juunini 2023 hinnaga 110 eur/h (summale lisandub käibemaks) ning alates juunist 2023 (s.o 15.06.2023 kohtuistung ja selleks ettevalmistamine) hinnaga 150 eur/h (summale lisandub käibemaks). Kaitsja taotleb kokku 3366 euro (summa koos käibemaksuga) hüvitamist, summale tuleb juurde arvestada kaitsja tasu kohtuistungil osalemise eest, mis on kokku 3x150 eur (summa ilma käibemaksuta) ehk 540 eurot (summa koos käibemaksuga). Kokku on X apellatsioonimenetluse kulu seega 3906 eurot (summa koos käibemaksuga). Ringkonnakohus nendib, et kriminaalasjas on köiteid kokku üle 20-ne, maakohtu otsus on mahukas. Apellatsioonile vastamine eeldab maakohtu otsusega uuesti tutvumist ning kindlasti eeldab kaitseõiguse tagamine ka kliendisuhtlust ning kaitseülesande täitmiseks võib teatud juhtudel olla ka vajalik konsulteerida kliendi kaassüüdistatavat esindava advokaadiga eriti juhul, kui etteheide puudutab grupis tegutsemist ja isikutel on esitatud süüdistuse osas ühine positsioon. Arvestades, et üldjoontes on kaitsjate ajakulu mõistlik (apellatsioonimenetlusele on kulutatud 2-3 tööpäeva) leiab ringkonnakohus ühe erandiga, et kaitsjate taotlused tuleb rahuldada. Erand puudutab Y, kellel oli taotluse järgi kaks kaitsjat. Kooskõlas KrMS § 175 lg 2 arvatakse juhul, kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Arvestades eeltoodut jätab kolleegium Y-le hüvitatavast apellatsioonimenetluse kulust välja selle osa, mis puudutab Marko Pilve panust, s.o 4h ja 46min. Apellatsiooni koostamise eest on tasu arvestamise märkinud ka teine kaitsja, taotlusest ei nähtu kaitsjate täpsem tööjaotus. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus järgmist: C kaitsja Elmer Muna taotlus kliendi apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb C kasuks välja mõista 3250,25 eurot (summa sisaldab käibemaksu). 31 Y kaitsja Aivar Pilve taotlus kliendi apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Eesti Vabariigilt tuleb Y kasuks välja mõista 3583,67 eurot (summa sisaldab käibemaksu). W kaitsja Jüri Leppiku taotlus kliendi apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb W kasuks välja mõista 4224 eurot (summa sisaldab käibemaksu). X kaitsja Kaspar Koppeli taotlus kliendi apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks tuleb rahuldada. Eesti Vabariigilt tuleb Kaspar Koppeli kasuks välja mõista 3906 eurot (summa sisaldab käibemaksu). /allkirjastatud digitaalselt/ 32