1-22-172/57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2023, Tartu (suuline menetlus) Kriminaalasja number 1-22-172 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm Kohtuasi Rebeka Luhaste süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. novembri 2022 otsus Apellatsiooni esitaja Rebeka Luhaste kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar Süüdistatav Rebeka Luhaste Isikukood: 47901256013, elukoht XXX; töökoht: AS Viljandi Aken ja Uks, hinnaarvestaja, kriminaalkorras karistamata, tõkendit kohaldatud ei ole Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Silver Reinsaar Istungi toimumise aeg
3. mai 2023 RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
4. novembri 2022 otsus muutmata ning Rebeka Luhaste kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1 Süüdistus Rebeka Luhastet süüdistatakse selles, et tema 14.09.2019 ajavahemikul kella 19.00-20.00 ajal Viljandi maakonnas Viljandi vallas XXX külas XXX talu maadel tekkinud tüli käigus keerutas E.E. ile hobusepiitsa ümber jalgade ning tõmbas viimase pikali maha. E.E. haaras oma parema käega hobusepiitsast kinni ning keris piitsa oma jalgade ümbert lahti ning samas keris vasaku käega hobusepiitsa ümber oma parema käe, et R. Luhaste ei saaks teda enam rünnata. R. Luhaste hakkas maas lamavat E.E. i ringiratast lohistama ning hobusepiitsa metallist osa ja oma jalgadega E.E. i vastu jalgu, pead, keha ja käsi peksma. R. Luhaste tekitas E.E. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Seega pani R. Luhaste toime KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitamise. Maakohtu otsus
5. novembri 2022 otsusega tunnistas Tartu Maakohus R. Luhaste süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ning mõistis talle rahalise karistuse 200 päevamäära, s.o 7842 eurot. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel kohus määras, et mõistetud rahaline karistus jääb täielikult tingimisi kohaldamata ning seda ei pöörata täitmisele, kui R. Luhaste ei pane 1 aastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. Esmalt lahendas maakohus R. Luhaste kaitsja taotluse lõpetada süüdistatava suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel. Kohus leidis, et menetletava kriminaalasja puhul ei ole tegemist raske kuriteoga. Teo kvalifikatsioonist lähtuvalt on tegemist teise astme kuriteoga. Tegemist ei ole keskmisest keerukama ega ka mahukama kriminaalasjaga – süüdistusaktist nähtuvalt on tegemist üheköitelise kriminaaltoimikuga. Samas arvestas kohus, et R. Luhaste ei ole käesolevas kriminaalasjas vahi all viibinud. Süüdistatava viibimine vahi all on aga asjaolu, mis inimõiguste kohtu praktika kohaselt nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist. Asja materjalidest nähtuvalt toimus kohtueelne menetlus ajavahemikus
6. september 2019 kuni
7. jaanuar
8. Viimati märgitud kuupäeval esitati süüdistusakt kohtule. Süüdistusaktist nähtuvalt viidi kohtueelsel uurimisel läbi isikuliste tõendite kogumine, asitõendite vaatlused, kannatanu kohtuarstlik ekspertiis. Kriminaalasja süüdistusakti kohtusse saabumisel
9. jaanuaril 2022 on kohus korraldanud kriminaalasjas eelistungi
10. veebruaril 2022, samal kuupäeval andnud süüdistatava määrusega kohtu alla, võtnud menetlusse tsiviilhagi ja määranud, teisi kohtumenetluses olevaid kriminaalasjade menetlusi arvestades, käesoleva kriminaalasja arutamisele. Seoses menetluses kaitsjate vahetumisega arutati kriminaalasja 4, 7, 13,
11. oktoobril
12. Kohus leidis, et kriminaalasja senisele käigule ei ole põhjendatud ette heita venitamist või pikka tegevusetust, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise menetluse mõistliku aja möödumisega. Küll aga on tuvastatavad kohtueelses menetluses mõningased ajalised viivitused, s.h viivitused ajavahemikul pärast ekspertiisiakti laekumist kohtueelses menetluses. Kohtu hinnangul on käesoleva kriminaalasja menetlemisel toimunud viivitused kompenseeritavad muul viisil, näiteks karistuse kergendamisega juhul, kui süüdistatava süü temale esitatud süüdistuses leiab tõendamist. 2 Lahendades R. Luhaste süüküsimust leidis kohus, et R. Luhaste tuleb KarS § 121 lg 1 järgi esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. Kohus tuvastas, et arutatava kriminaalasja keskne vaidlusküsimus seisneb selles, kas R. Luhaste on keerutanud hobusepiitsa ümber kannatanu jalgade, tõmmanud viimase pikali maha, pärast seda hakanud maaslamavat kannatanut ringiratast lohistama ning hobusepiitsa metallist osa ja oma jalgadega kannatanut peksma. Samuti seisneb kohtumenetluse pooltel vaidlus selles, kas kannatanu lõi süüdistatavat vastu kätt, kui süüdistatav kannatanut mobiiltelefoniga filmis. Kohus leidis, et E.E. i ütlused, mille kohaselt peksis süüdistatav teda hobusepiitsaga ja oma jalgadega vastu jalgu, pead, keha ja käsi ning millise teo tagajärjel kannatanu tundis füüsilist valu ja talle tekitati tervisekahjustus, on usaldusväärsed. Kannatanu ja süüdistatava ütlustega ja ka süüdistatava telefoniga tehtud salvestisega on tõendatud, et
13. septembril 2019, hetkel kui kannatanu korjab pähkleid ja süüdistatav on tulnud kannatanu juurde etteheiteid tegema puuokste murdmise pärast, E.E. il kehalisi vigastusi näol ja kätel näha ei ole. Kohtuistungil esitati kohtule fotod, millel on kajastatud kannatanul esinevad vigastused kuriteo sündmuse toimumise päeval. Esitatud fotodelt nähtuvad kannatanu näol ja kätel nahamarrastused, verevalumid ja verekahtlane määrdumine, samuti on märgata verekahtlast määrdumist kannatanu riietel. Kannatanu ütluste kohaselt on fotod tehtud politseiametnike poolt tema kodus pärast seda, kui toimus süüdistatava rünne kannatanu vastu. E.E. on kinnitanud, et fotodelt nähtuvad vigastused tekitati talle R. Luhaste poolt peksmise tulemusena. Patsiendikaart nr 1911011 tõendab, et kannatanu E.E. on toodud kiirabiga
14. septembril 2019 kella 21.47 ajal SA Viljandi Haigla EMO-sse. Patsiendikaardi anamneesi kirjelduse kohaselt E.E. il tekkis sama päeva õhtul tüli naabrinaise R. Luhastega, kes võttis nööriga metallvarda ning ründas teda. E.E. kukkus pikali, naabrinaine lõi jalaga korduvalt pea ja kehatüve piirkonda. E.E. il diagnoositi kolju - ja näoluude murrud ning randme ja käe muud pindmised vigastused. KT uuringuga peaajust ja näokoljust tuvastati parempoolse sarnaluu fraktuur: üks murrujoon läbib sarnakaare, teine murrujoon läbib orbita alumise seina ja maksillaarsiinuse lateraalse seina. Kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 20E-LÕI0046 kohaselt esinesid E.E. il sarna- ja ülalõualuu kinnised nihketa murrud paremal; värsked nahaalused verevalumid ning pehmete kudede turse parema silma laugudel ja paremal sarnakaarel; värsked nahaalused verevalumid mõlemapoolselt rindkere külgpindadel, õlavartel, vasakul küünarvarrel, randmete ja labakäte sirutuspindadel, vasakul reiel ja labajalal; värsked nahamarrastused paremal sarnakaarel ning labakäte sirutuspindadel. Tuvastatud vigastused võivad olla saadud
15. septembril 2019 toimunud sündmuse käigus löökidest ja survest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega (nt: kängitsetud jalg, ratsapiits) pea-, kehatüve- ning jäsemete piirkonda. Kohus ei nõustunud kaitsja väitega, et kuivõrd E.E. keeldus kaitsja küsimustele vastates enda terviseandmete käsitlemiseks nõusoleku andmisest, samuti ei nähtu vastavat nõusolekut muudest kriminaalasja materjalidest, siis ei ole asjas kogutud meditsiiniline dokumentatsioon, samuti sellele tuginev ekspertiisiakt kaitsja hinnangul tõendina lubatav. 3 Kohtuistungil E.E. , vastates kaitsja küsimustel, väitis, et ei soovi anda ütlusi seonduvalt terviseprobleemidega, mis esinesid tal enne kõnealust kuriteosündmust. Samas ei keeldunud kannatanu vastamast küsimustele, mis puudutasid süüdistatava poolt kannatanule tekitatud kehavigastusi. Kohus leidis, et taolise käitumisega on kannatanu jaatanud tema terviseandmete käsitlemist vähemalt selles ulatuses, mis puudutab kõnealuse kuriteoga kannatanule valu ja tervisekahjustuste tekitamist (s.o R. Luhaste süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi). Eelmärgitust tulenevalt hindas kohus lubatavaks süüdistusaktis loetletud tõendid, mis sisaldavad kannatanu terviseandmeid s.h ekspertiisiakti nr 20E-LÕI0046 koos selles sisalduva eksperdiarvamusega ning patsiendikaardid nr 1911011 ja nr
16. Kohus asus seisukohale, et E.E. i ütlused haakuvad tunnistaja A.Õ. i ütlustega. A.Õ. i ütluste kohaselt korjas ta koos E.E. iga
17. septembri õhtul pähkleid. Ühel hetkel ta nägi, kuidas E.E. kukkus pikali ja R. Luhaste vedas E.E. i piitsaga mööda maad. Selline vedamine oli paar meetrit. Tunnistaja nägi, et ühel korral lõi R. Luhaste piitsavarrega E.E. i. A.Õ. läks maja juurde ja helistas numbrile
18. Enne politsei tulekut jõudis maja juurde ka E.E. , kelle pea oli verine, käed olid verised. E.E. ütles tunnistajale, et sai peksa. Kohale tuli ka kiirabi, kes viis E.E. i kaasa. Kannatanu E.E. i ütlustega riimuvad tunnistajana ülekuulatud politseiametniku K.S. e ütlused, millest nähtub, et tema on süüdistatava ja kannatanuga kokku puutunud ühel korral väljakutsel, mis toimus kolm aastat tagasi. Politseile teatajaks oli naisterahvas ja kannatanuks oli meesterahvas, kellele oli abi vaja ja kes istus oma kodu välistrepil. Politseiametnikud kutsusid talle kiirabi ja tegid kohapeal fotosid kannatanust. Kannatanul oli käed katki, verised. Kohapeal vesteldi kannatanuga, kes ütles, et naabrinaine tuli kallale ning et Rebeka lõi teda hobusepiitsaga. R. Luhaste ütlustega on tõendatud, et ta vehkis kannatanuga tekkinud tüli käigus sündmuskohal piitsaga igas suunas ja ta võis kannatanut tabada piitsavarre vetruva otsaga õla piirkonda. Kohus asus seisukohale, et kannatanu E.E. i, tunnistajate K.S. e ja A.Õ. i ning süüdistatava ütlustega ning kohtuistungil uuritud fotodega kannatanust, patsiendikaartidega ja eksperdiarvamusega ning salvestisega CD-plaadil häirekeskuse kõnega
19. septembril 2019 ja asitõendi vaatlusprotokolliga ning süüdistatava telefoniga
20. septembril 2019 tehtud videosalvestisega CD-plaadil ja asitõendi vaatlusprotokolliga kogumis on usaldusväärselt tõendamist leidnud asjaolu, et süüdistatav lõi kannatanut süüdistuses märgitud ajal ja kohas piitsaga. Lisaks eeltoodule luges kohus tõendatuks, et süüdistatav tüli käigus keerutas kannatanule hobusepiitsa ümber jalgade ja tõmbas kannatanu pikali maha. Süüdistatav ja tunnistaja A.J. on kirjeldanud
21. septembril 2019 süüdistatava kasutuses olnud hobusepiitsasid nn. kordepiitsasid, mida kasutatakse hobuste dresseerimiseks. Kordepiitsa piitsavarre pikkus ca 1,80 m ja piitsanööri pikkus 1,60-1,80 meetrit. Kaitsja poolt kohtuistungil esitatud Viljandi Nurme OÜ e-kirjast nähtub, et kordepiitsa pikkus on 160-180 cm. Kohus jättis tõendikogumist osaliselt välja tunnistaja A.J. i ütlused, milles tunnistaja A.J. väidab, et piitsanööri ei ole võimalik ümber jalgade keerutada. Kohus leiab, et tunnistaja ei viibinud sündmuskohal ajamomendil, kui süüdistatava ja kannatanu vaheline tüli XXX talu maadel tekkis, vaid saabus sündmuskohale alles pärast seda, kui kannatanu oli juba maha kukkunud. Seega ta ei saanudki näha, kuidas piitsanööri kannatanu jalgade ümber keerutati. 4 Kohus pidas usaldusväärseteks E.E. i ütlusi, et süüdistatav keerutas pitsanööri ümber tema jalgade ja tõmbas ta pikali maha. Liiatigi on süüdistatav oma ütlustega kinnitanud, et kannatanuga tekkinud konflikti käigus vehkis süüdistatav piitsaga igale poole. Ka tunnistaja A.Õ. i ütlustest tuleneb, et ta nägi, kuidas E.E. R. Luhastega tekkinud tüli käigus kukkus ning lähemale tulles nägi, et R. Luhaste lohistab piitsaga süüdistatavat. Kannatanu ütlusi toetavad ka patsiendikaardi anamneesi osast nähtuvad asjaolud
22. septembri 2019 sündmuse kohta, et pärast naabrinaise poolset rünnet kannatanu kukkus. Kohus leiab, et arvestades pitsanööri pikkust ca 150-160 cm on kannatanu ütlused ka eluliselt usutavad talle piitsanööri ümberjalgade keerutamises ning sellele järgnevalt kannatanu pikali maha tõmbamises. Kohtu hinnangul on süüdistatava R. Luhaste ütlused ennastõigustavad ning kantud soovist oma süüd välistada. Süüdistatava ütlusi saab arvestada üksnes nendes asjaoludes, mis haakuvad kannatanu ütlustega, s.h on süüdistatav kinnitanud kannatanuga kohtumist
23. septembril 2019 ajavahemikul kella 19.00-20.00 ajal XXX talu maadel ning sõnavahetust kannatanuga ning asjaolu, et kannatanuga tekkinud konflikti käigus vehkis piitsaga igale poole ja sellise tegevuse ajal võis piitsavarrega tabada kannatanut õla piirkonda. Kohus andis hinnangu kaitsja väitele, mille kohaselt oli E.E. enne konflikti algust agressiivne, kui lõi R. Luhastele vastu kätt ja mille tulemusena kukkus viimase telefon maapinnale. Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga kannatanupoolse vägivalla tõendatuses süüdistatava suhtes. Kohus tugines seejuures E.E. i poolt ristküsitluses antud ütlustele, et ta ei ole süüdistatavat R. Luhastet löönud. Ka asitõendilt – R. Luhaste poolt telefoniga lindistatud videosalvestiselt ning salvestise vaatluse kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokollist ei nähtu, et kannatanu lööb süüdistatavat vastu kätt ja selle löögi tulemusena kukub süüdistataval telefon maha. Kohus märkis, et kõnealuselt salvestiselt on näha, et kannatanu pöörab ennast süüdistatava poole ja seejärel salvestis peatub, seega salvestiselt nähtuv on kooskõlas ja vastab koostatud asitõendi vaatlusprotokollis kajastatuga. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused selle kohta, et teda lõi kannatanu käega toimunud tüli käigus vastu kätt, on vastuolus kannatanu ütlustega ja tuleb jätta tõendikogumist välja. Kohus vastas ka kaitseversioonile, mille kohaselt viibis R. Luhaste süüdistuses märgitud ajal ja kohas hädakaitseseisundis. Kaitsja väitel seisnes R. Luhaste kaitsetegevus E.E. i poolse ründe tõrjumisel ratsapiitsast ca 10 minuti jooksul kinnihoidmises. Kui E.E. keeldus piitsast lahti laskmast, oli R. Luhaste õigustatud kahjustama E.E. i õigushüvesid senikaua, kuni see oli vajalik piitsa kättesaamiseks. Kohus leidis, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud kannatanupoolne rünne süüdistatava õigushüvede vastu. Kaitse väitel seisnes õigusvastane rünne kannatanu ründes süüdistatava omandi vastu. Antud väide ei seostu uuritud tõenditega, sest nendest tulenevalt leidis tõendamist, et õigusvastane rünne lähtus süüdistatava tegevusest kannatanu suhtes. Kannatanu on ütlustes kirjeldanud, et süüdistatav keerutas hobusepiitsa ümber kannatanu jalgade ja tõmbas kannatanu pikali maha, seejärel võttis kannatanu piitsanöörist kinni, selleks, et seda ümber käe keerata ja võtta sellega süüdistatavalt võimalus kannatanut peksta. Maakohus luges tõendatuks, et süüdistatav ründas kannatanut esimesena ning seejärel selleks, et süüdistatav ei saaks kannatanut piitsaga peksta, haaras E.E. piitsanöörist kinni. 5 Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud ka E.E. i poolt süüdistatava R. Luhaste löömine. Seega puudus õigusvastane rünne nii süüdistatava tervise kui ka tema omandi vastu. Seetõttu ei saa rääkida, et antud olukorras oleks tekkinud hädakaitseseisund. Vastupidi, tõendatud on, et süüdistatav alustas rünnet kannatanu vastu. Kannatanust lähtuva õigusvastase ründe või selle ohu puudumise tõttu nii süüdistatava tervise kui ka tema omandi suhtes, puudus ka süüdistataval kohtu hinnangul vähimgi alus arvamuseks, et ta viibib hädakaitseseisundis. APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse R. Luhaste süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 1 järgi tühistada ning süüdistatav õigeks mõista. Õigeksmõistmisest tulenevalt palub kaitsja jätta tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Alternatiivselt palub kaitsja lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lõike 1 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega või KrMS § 306 lõike 1 punkti 61 alusel vabastada R. Luhaste täielikult talle mõistetud karistuse kandmisest. Apellatsioonis seab kaitsja kahtlus alla E.E. i ütluste kui tõendi, lubatavuse. Kaitsja toob esile, et kohus sekkus ristküsitlusse esitades kaitsja asemel ise teisesküsitluse käigus kannatanule küsimusi, aidates E.E. il seeläbi kujundada kohtule arusaadavam ja selgem versioon toimunust. E.E. väitis kordepiitsa nööri pikkuseks prokuröri küsimustele vastates 3–4 meetrit, kaitsja küsimustele vastates algselt samuti 3–4 meetrit, seejärel 5 meetrit ja lõpuks 2 meetrit. Järgmisena soovis kaitsja suunata E.E. i kinnitama enda väidete ebakindlust ja vastuolulisust selles küsimuses ja selle pinnalt jätkata piitsanööri pikkust puudutavate E.E. i seniste vastuste kontrollimist. Paraku kohus seda ei võimaldanud. Apellant juhib tähelepanu sellele, et KrMS § 288 lõike 6 kohaselt on kohtul õigus küsimusi esitada alles pärast ristküsitlust, mitte kaitsja küsimuste vahepeal. Kohus võttis kaitsjalt vahepealsete küsimuste esitamise tulemusena ära õiguse esitada oma küsimusi ise ning rakendada KrMS § 288 lõikes 3 toodud võimalusi tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Piitsanööri pikkusest sõltub see, kuivõrd kaugel oli väidetava löömise hetkel R. Luhaste ning sellest omakorda see, kas ta ulatas üldse E.E. i lööma ajal, mil E.E. oli pikali kukkunud. Seega rikkus kohus KrMS § 288 lõigete 3 ja 6 nõudeid, esitades oma küsimusi enne teisesküsitluse lõpetamist. Kohus võttis maha kaitsja küsimuse ilma vastaspoole sellekohase taotluseta. Selline teguviis oli vastuolus KrMS § 288 lõikega
24. Kuivõrd keegi vastuväidet küsimusele ei esitanud, ei oleks kohus tohtinud võtta maha küsimust, kas R. Luhaste kasutas tema pikalitõmbamiseks lassot. KrMS § 288 lõike 5 kohaselt võib kohus omal algatusel jätta kõrvale üksnes sellise küsimuse, mis alandab tunnistaja väärikust. Antud juhul põhjendas kohus küsimuse mahavõtmist sellega, et küsimus ei olnud kohtu arvates lubatav. Selliseks omaalgatuslikuks küsimuse mahavõtmiseks puudus kohtul KrMS § 288 lõikest 5 tulenevalt seaduslik võimalus. Kaitsja arvates tuleb E.E. i poolt maakohtu istungil antud ütlused tõendi kogumise korra oluliste rikkumiste tõttu tõendite kogumist välja arvata just seetõttu, et taolise küsitlusse sekkumise tulemusena rikkus kohus väga oluliselt KrMS § 14 lõikest 1 tulenevat kohtumenetluse 6 võistlevuse põhimõtet ning takistas süüdistataval enda kaitseõiguse seadusega ettenähtud efektiivsusega realiseerimist. Kaitsja arvates ei saa E.E. i ütlusi lugeda usaldusväärseteks, kuigi maakohus on seda teinud. Kaitsja arvates on kriminaalasja peamine vaidlusküsimus selles, millisel põhjusel kukkus kannatanu pikali. R. Luhaste selgitas, et ta soovis lihtsalt tagasi saada enda ratsapiitsa ning et E.E. kukkus sikutamise käigus pikali, sest kaotas ise piitsanöörist kinnihoidmise tõttu tasakaalu. E.E. ise esitas aga versiooni, et R. Luhaste keerutas ratsapiitsa ümber tema jalgade, misjärel tõmbas ta pikali. Nimetatud küsimuse lahendamisel on kohus pidanud usaldusväärseks vaid E.E. i ütluseid. Apellandi arvates annab aluse kahelda E.E. i ütluste usaldusväärsuses E.E. i poolt piitsanööri pikkuse kohta valeütluste andmise tõttu. Teiseks põhjuseks peab kaitsja E.E. i käitumist ristküsitluse kestel kaitsja küsimustele vastamisel. Piitsanööri pikkus on käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohast oluline küsimus. Kellegi jalgade ümber kannatanu kirjeldatud viisil ei ole kordepiitsa keerutada võimalik. Ratsapiitsa nöör on selleks liiga lühike ja liialt kergest materjalist. Sellest annavad tunnistust eelkõige tunnistajana üle kuulatud A.J. i ütlused, mis kirjeldavad just kõnealuse piitsanööri pikkusena ca poolteist meetrit ning sellest pisut pikemana piitsavarre jäika osa. A.J. välistas piitsavarre pikkusena 3–4 meetrit, mida on enda ütlustes väitnud E.E. . E.E. i väitel oli piitsanööri pikkus ca 3–4 meetrit. Apellandi arvates ütles E.E. sellise piitsanööri pikkuse eelkõige just seetõttu, et muuta usutavaks väited enda pikalitõmbamisest. Maakohtu tuvastatud asjaoludel oli piitsanööri pikkus ca 1,5–1,6 meetrit. Seda kinnitas ka tunnistaja A.J. . Nimetatud teabe taustal tulebki hinnata, kas E.E. i poolt kirjeldatud R. Luhaste väidetav käitumisviis – piitsakeerutamise tulemusena piitsanööri ümber E.E. i jalgade sidumine ja seeläbi tema pikali tõmbamine – on eluliselt usutav või mitte. Nii andis E.E. ütluseid, et R. Luhaste viibis piitsa keerutamise hetkel temast ca 2–3 meetri kaugusel, et lageda maa peal sai keerutada. See väide on apellandi arvates vastuolus maakohtu lahendi järeldusega, et piitsanööri pikkus oli ca 1,5–1,6 meetrit. Kui R. Luhaste asus piitsa keerutamise hetkel ca 2–3 meetri kaugusel, siis 160 sentimeetri pikkune piitsanöör samapika piitsavarre küljes ei ulatu niivõrd palju kannatanuni, et sellega saaks ohvri jalad piitsakeerutamise käigus kinni siduda nii, et teine pikali tõmmata. Just seepärast ei ole apellandi arvates E.E. i väited tema jalgade piitsanööriga kinnisidumisest ja seejärel pikali tõmbamisest eluliselt usutavad. Apellant märgib, et selline piitsanöör ulatub isegi nii piitsavarre kui piitsanööri pikkuseid kokku liites vaevu ohvrini. Eluliselt mõeldes peaks pikalitõmbamise eluliseks võimalikkuseks olema piitsanöör seotud mitte üks ega kaks korda vaid väga mitu korda ümber ohvri jalgade. See ei ole 150–160 cm pikkuse piitsanööri puhul aga lihtsalt objektiivselt võimalik, sest sidumiseks vajalik nöör saab enne otsa kui jõuab keerduda mitmekordselt ümber teise inimese jalgade. Tunnistajana üle kuulatud A.J. on kirjeldanud, et piitsanöör on suhteliselt kerge, mistõttu on ebausutav, et seda on võimalik kellegi jalgade ümber keerutada. 7 Maakohus otsustas, et need A.J. i ütlused tuleb tõendite hulgast välja arvata. Kohtu pelk väide, et A.J. ei olnud seal juures, ei ole kooskõlas KrMS § 61 lõike 1 nõuetega. Sellise väite esitamisel omistas kohus A.J. i ütlustele tõendusliku jõu puudumise pelgalt seetõttu, et ta ei viibinud sündmuse alguse juures. A.J. selgitas kaitsja küsimustele vastates, miks tema kui hobustega sageli tegelev inimene peab iseenesest ebausutavaks võimalust, et kordepiitsaga on võimalik kedagi jalgadest kinni siduda. Täieliku vastuseta on jäänud kohtu poolt kaitsja kohtukõne argumentide see osa, mis puudutab E.E. i kui isikulise tõendiallika käitumist ristküsitluse kestel ja eelkõige vastaspoole (ehk kaitsja) küsimustele vastamise käigus. E.E. ei ole tõendiallikana usaldusväärne ka seetõttu, et ta keerutas kaitsja küsimustele vastamise käigus vastuküsimuste esitamise abil kõrvale, ei andnud ütluseid avatult ning iroonitses. E.E. i käitumine kaitsja poolt küsimuste esitamise käigus viitab kõnekalt tõenäosusele, et kannatanu teeb endast sõltuva, et menetluses käsitletavate faktide ring oleks piiratud mingite kindlate faktidega. See viitab tõenäosusele, et ütluste andjale võib olla teada mingisuguseid menetluses senini päevavalgele tulemata faktilisi asjaolusid, mille väljatulemise ärahoidmise vastu on konkreetsel ütluste andjal vastaspoolele ja kohtule seni teadmata varjatud motiiv. Apellandi arvates puuduvad kriminaalasjas seaduslikud alused R. Luhaste ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks, sest ainus tõend, millega need ütlused ei ole kooskõlas, on E.E. i ütlused. Kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, mis lükkaks R. Luhaste ütlused ümber selles, et E.E. võttis kinni piitsanöörist, sidus selle ümber oma käe, ning seejärel ei lasknud enam piitsast lahti kuniks sündmuse juurde saabus A.J. . R. Luhaste selgitust, et mobiiltelefoniga filmimise käigus E.E. ägestus ja lõi süüdistatavat, kinnitab apellandi hinnangul kaitsja tõendite voorus esitatud mobiiltelefoni videosalvestis. Apellandi arvates ilmneb videosalvestiselt vähemasti R. Luhaste selgituste õigsust toetav teave. Videosalvestise lõpuosast ilmnev viitab video filmija löömisele. Helist on aru saada millegi järsult toimumisest ca üks sekund enne kaamera töö ootamatut lõppemist. Viimastest kaadritest on seejuures selgesti aru saada, et telefon kukub. Filmija jaoks on telefoniga toimuv selgelt ootamatu. Apellant möönab, et tõepoolest ühel hetkel video lõpeb, kuid väär on maakohtu otsuses toodud väide, et video lihtsalt lõpeb. Salvestisest on aru saada, et telefon kukub kuskile ja alles seejärel lõpeb video. Seejuures on salvestisest aru saada, et telefon kukub millegi ootamatu ja järsu tulemusena. Vähetähtis ei ole ka see, et kui kaitsja küsis E.E. ilt küsimusi R. Luhaste mobiiltelefoni edasise saatuse kohta, siis nendele küsimustele ei osanud ta midagi vastata. Maakohtu lahendis pole esile toodud põhjendusi ega sisulisi selgitusi, mis maakohtu hinnangul video viimasel sekundil täpsemalt toimub ning milliste tõendite alusel on kaitsja järeldused E.E. i poolsest löömisest, mida R. Luhaste enda ütlustes kinnitas, ümber lükatud. Seepärast on R. Luhaste ütlused kriminaalasjas siiski usaldusväärseks tõendiks ning neid ei ole asjas olemasolevate põhjenduste alusel ümber lükatud. Apellant märgib täiendavalt, et sellist tüüpi kordepiitsaga ei olegi võimalik kedagi üldse taolisel viisil lüüa, kui piitsa nööriosa hoiab ohver kinni. Löögiks hoo võtmiseks on vaja löövat kätt viia suure hooga üles, aga see ei ole võimalik, sest piitsavarre ots on ju nööri kaudu kinni. Seda 8 on sellises olukorras võimalik üksnes õõtsutada. Samuti pole taolise kordepiitsa abil võimalik 90-kilogrammi raskust meesterahvast lohistada, sest piits läheb lihtsalt katki. Kaitsja leiab, et R. Luhaste oli E.E. i ründe tõttu hädakaitseseisundis. Apellant juhib tähelepanu sellele, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et R. Luhaste ei löönud E.E. i ega põhjustanud talle tervisekahjustusi vähemasti siis, kui E.E. ei hoidnud kinni R. Luhastele kuuluva piitsavarre nöörist. Hilisema osas on iseenesest küll vaidlus, kuid kaitsja on seisukohal, et isegi kui lugeda süüdistuses kirjeldatu tõendatuks, oli R. Luhaste enda vara kaitseks õigustatud sellist abi rakendama. Hädaseisund algas ajahetkel, mil E.E. haaras kinni kordepiitsa nööriosast sidudes selle ümber oma käe. Hädaseisund lõppes siis, kui A.J. sündmusesse sekkus ja E.E. nöörist lahti lasi. Vastu R. Luhaste kätt E.E. i poolt löömine ja sellele järgnevalt tema uus täiendav ründamine tekitasidki esialgse kaitseseisundi R. Luhastele, mistõttu ta oli õigustatud enda piitsaga pisut vehkima. Sellele järgnevalt haaras E.E. piitsanöörist kinni ning ei lasknud enam lahti, mistõttu oli R. Luhaste õigustatud rakendama mis tahes kindlat abinõu piitsa kättesaamiseks, kuid ükski neist ei osutunud piisavalt tõhusaks enne kui sündmustikku sekkus A.J. . Apellant on seisukohal, et isegi kui lugeda tõendatuks R. Luhastele esitatud süüdistuses kirjeldatud asjaolud, oli R. Luhaste tegevus õiguspärane. Arvestades kriminaalasja mahtu ja äärmist lihtsakoelisust peab kaitsja 3,5 aastat toimunud kriminaalmenetlust selgelt ebamõistlikult pikaks. Kriminaalasja tõenduslik maht seisnes selles, et kuulati üle 5 isikulist tõendiallikat. Kaitsja leiab, et maakohtu lahendi resolutsioonis on jäetud mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimata, kuigi lahendi põhjendustes seda lubatakse teha. Kaitsja arvates ei oleks karistuse kergendamine antud juhul piisavalt kompenseeriv meede mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele. Kuigi kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lõike 1 alusel on niivõrd hilises menetlusfaasis erandlik õiguskaitsevahend, õigustab seda antud juhul asjaolu, et menetlus on aastate jooksul olnud tõepoolest erakordselt passiivne. Maakohus ei pidanud vajalikuks ka R. Luhastele mõistetavat rahalist karistust täitmisele pöörata. Selle taustal ei mõjutaks maakohtu lahendiga mõistetud karistuse kergendamine R. Luhaste olukorda ega kompenseeriks äärmiselt aeglaselt läbiviidud kriminaalmenetlust piisavalt. Seepärast taotlebki kaitsja kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 lõike 1 alusel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohtu istungil jäid R. Luhaste ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära R. Luhaste, tema kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasja materjale, leiab, et maakohtu otsus R. Luhaste süüditunnistamises ja karistamises tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kohtuotsuses veenvalt põhistanud, miks annavad kogutud tõendid aluse järeldada, et R. Luhaste on toime pannud talle süüks arvatud KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud sellekohaste põhjendustega ja jätab need KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses üle kordamata. 9 Edasiselt vastab ringkonnakohus apellatsiooni põhiväidetele. Apellatsioonis heidab kaitsja maakohtule ette KrMS § 288 lg 6 rikkumist. Maakohus sekkus E.E. i küsitlemisse kaitsja küsimuste vahepeal, kuigi kohtul on õigus küsimusi esitada alles pärast ristküsitluse lõppu. KrMS § 288 lg 5 rikkumiseks peab kaitsja asjaolu, et kohus võttis maha kaitsja küsimuse E.E. ile ilma vastaspoole sellekohase taotluseta. Kaitsja leiab, et kuivõrd E.E. i ristküsitluse käigus on rikutud KrMS § 288 lg 5, 6 sätteid, siis on tegemist tõendi kogumise korra olulise rikkumisega ning seetõttu ei ole E.E. i ütlused tõendina lubatavad ja need tuleb tõendikogumist välja jätta. Ringkonnakohus kaitsja taolise väitega ei nõustu. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (tl 58 pöördel), on kohus kaitsja küsimuse E.E. ile „ kas ümber jalgade keerutamine oli mingi lassoga või midagi sellist“ tõepoolest maha võtnud. Seejuures põhjendas kohus küsimuse mahavõtmise sellega, et asja materjalidest nähtuvalt ei olnud tegemist lasso vaid piitsaga. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt vastaspool küsimuse mahavõtmist ei taotlenud. Ülaltoodust nähtub, et kohus, võttes ristküsitluse käigus maha kaitsja küsimuse „lasso“ kohta kui asjakohatu, tegi seda tõesti ilma teise menetluse poole taotluseta. Kuivõrd KrMS § 288 lg 5 esimese lause kohaselt võib kohus nimetatud põhjusel seda teha vaid kohtumenetluse poole taotlusel, siis rikkus kohus taoliselt käitudes KrMS § 288 lg-s 5 toodud sätet. Pärast nimetatud küsimuse mahavõtmist palus kohus kaitsjal jätkata küsitlemist, mida viimane tegigi, esitades E.E. ile küsimusi piitsanööri pikkuse kohta. Kaitsja küsimusele piitsanööri orienteeruva pikkuse kohta on E.E. viimasele vastanud, et tuleb küsida „tema“ (s.o R. Luhaste) käest ning kaitsja järgnevale küsimusele vastates märkinud, et orienteeruvalt 3-4 meetrit, võib-olla 5 meetrit ning võib-olla 2 meetrit, täpsustades seejärel, et 2 meetrit ta ei olnud. Pärast sääraseid E.E. i vastuseid on kohus sekkunud küsitlusse ning palunud, et E.E. annaks oma lõpliku seisukoha piitsanööri pikkuse suhtes. E.E. vastas kohtule “tõenäoliselt 3-4 meetrit. Ütleme nii, tõenäoliselt“. Seejärel on kaitsja jätkanud E.E. i küsitlemist ning kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kaitsjal oleks olnud täiendavaid küsimusi piitsanööri pikkuse kohta või oleks teda takistatud sellekohaseid küsimusi esitamast (tl 58 pöördel). Seega paludes E.E. ile kujundada teisesküsitluse käigus oma lõplik seisukoht piitsanööri pikkuse osas, sekkus kohus tõepoolest ristküsitlusse enne selle lõppu, s.o rikkus KrMS § 288 lg-s 6 toodud sätet. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt tuleb tõendi lubatavuse hindamisel arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev (vt nt RKKKo otsus asjas nr 3-1-1-77-15 p 13). 10 Ringkonnakohus leiab, et KarS § 288 toodud menetlusnormi eesmärgiks on kehtestada ristküsitluse läbiviimise reeglistik (kes küsitleb tunnistajat esimesena, esmas- ja teisesküsitluse reeglid jne). Maakohtul tulnuks kohtuistungil kindlasti vältida kehtestatud reeglistiku rikkumist, kuid ringkonnakohtu arvates ei sattunud maakohus ülaltoodud viisil KrMS § 288 sätteid rikkudes veel vastuollu kriminaalmenetluse aluspõhimõtetega (nt ütluste saamine ähvarduste teel, vms). Puudub ka alus väiteks, nagu olnuks kohtu ülalkirjeldatud tegevuse eesmärgiks minna mööda R. Luhaste õigustest või rikkuda ausa kohtupidamise põhimõtet. Ka leiab ringkonnakohus, et kohtul oleks säilinud võimalus saada nimetatud tõendid s.o E.E. i samasisulised vastused ka siis, kui ta ei oleks KrMS § 288 lg-s 5, 6 sätestatud norme rikkunud. Kolleegiumil puudub alus arvata, et juhul kui kohus oleks palunud kannatanul formuleerida enda lõplik seisukoht piitsanööri pikkuse kohta pärast ristküsitluse lõppu, oleks E.E. vastanud teisiti, kui ta tegi seda kohtu sekkumisel ristküsitluse ajal. Nähtub ju kohtuistungi protokollist, et juba prokuröri küsimustele vastates nimetas E.E. piitsanööri pikkuseks umbes 3-4 meetrit. Puudub ka alus arvata, et kaitsja nn „lasso“ küsimuse mahavõtmine kahjustanuks kuidagi R. Luhaste õigusi või takistanuks kaitsjal võistlevuse printsiibi rakendamist kohtumenetluses. Seda enam, et kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei teinud kohus kaitsjale mingeid takistusi küsimuse ümberformuleerimiseks, kui kaitsja oleks seda pidanud vajalikuks. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuigi maakohus rikkus E.E. i ristküsitluse käigus KrMS § 288 lg 5, 6 sätteid, ei ole tegemist kriminaalmenetluse olulise rikkumisega, mis tooks kaasa E.E. i kohtus antud ütluste lubamatuks tõendiks kuulutamise ja nende tõendikogumist väljajätmise. Apellatsioonis seab kaitsja kahtluse all E.E. i ütluste usaldusväärsuse. Kaitsja arvates annab aluse lugeda E.E. i ütlused ebausaldusväärseteks asjaolu, et kannatanu on andnud piitsanööri pikkuse kohta valeütlusi. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on E.E. prokuröri küsimustele vastates nimetanud piitsanööri pikkuseks 3-4 meetrit. Ka kaitsja küsimusele vastates on E.E. nimetanud piitsanööri pikkuseks orienteeruvalt 3-4 meetrit ning kinnitanud kohtule vastates, et tõenäoliselt oli piitsanööri pikkuseks 3-4 meetrit. Seega on E.E. oma ütlustes järjekindlalt väitnud, et tema arvates (orienteeruvalt, tõenäoliselt) oli piitsanööri pikkuseks 3-4 meetrit. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on R. Luhaste ja A.J. kinnitanud, et kordepiitsa piitsanööri pikkuseks on 1,60-1,80 meetrit. Nimetatu nähtub ka Viljandi Nurme OÜ kirjast. Kohus on leidnud, et piitsanööri pikkuseks oli ca (umbes, ligikaudu) 150-160 cm. Ringkonnakohus, erinevalt kaitsjast, leiab, et lahknevus E.E. i poolt väidetud piitsanööri pikkuse (3-4 m) ja piitsanööri tegeliku pikkuse (1,6-1,8 m) vahel, ei muuda E.E. i ütlusi veel ebausaldusväärseteks. E.E. il puuduvad kokkupuuted kordepiitsaga ning seetõttu on igati mõistetav, et ta ei oska nimetada piitsanööri pikkust („ma ei ole sellega kursis“ tl 54 p). Pealegi olukorras, millisesse E.E. R. Luhaste rünnaku tõttu ootamatult sattus, oleks põhjendamatu temalt nõuda piitsanööri täpse pikkuse tuvastamist. E.E. i ütlustest nähtuvalt ongi ta vaid oletuslikult väitnud piitsanööri pikkuseks 3-4 meetrit ning näha taolises oletuslikus väites kannatanu poolset pahatahtlikkust, nagu väidab kaitsja, on alusetu. 11 Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu arvates täiesti põhjendamatu ja seejuures mitte ühelegi tõendile tuginev kaitsja väide, nagu öelnuks E.E. sellise piitsanööri pikkuse seepärast, et muuta usutavaks ütlused enda pikalitõmbamisest. Apellatsioonis leiab kaitsja, arvestades tuvastamist leidnud piitsanööri pikkust, et E.E. i väited piitsanööri keerutamisest ümber tema jalgade ja taolisel viisil tema mahatõmbamine R. Luhaste poolt, ei ole eluliselt usutav. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Asja materjalidest nähtuvalt on kordepiitsa kogupikkuseks ca 3,20 -3,60 meetrit. E.E. i ütluste kohaselt seisis R. Luhaste temast ca 2-3 meetri kaugusel ehk teisisõnu ei ole võimalik üheselt väita, kui kaugel täpselt R. Luhaste E.E. ist seisis. Ringkonnakohus, võrreldes kordapiitsa kogupikkust ja E.E. i ja R. Luhaste vahelist kaugust, leiab, et piitsanööri keerutamine ümber kannatanu jalgade, on eluliselt usutav. Nii näiteks juhul kui R. Luhaste seisis E.E. ist 2 meetri kaugusel jäänuks piitsanööri pikkuseks, mis võis keerduda ümber E.E. i jalgade 1,2-1,6 meetrit, vahemaa suurenemisel 2,5 m-ni oleks piitsanööri pikkuseks, mis võiks ümber jalgade keerduda seega 70-90 cm. Ringkonnakohtu arvates on selline piitsanööri pikkus küllaldane ümber isiku jalgade keerdumiseks ning tema pikalitõmbamiseks. Arvestades A.Õ. i ütlusi, mille kohaselt ta nägi kuidas E.E. kukkus ja R. Luhaste vedas E.E. i järel, on loogiline järeldada, et R. Luhaste seisis E.E. ile lähemal kui 3 meetrit, sest vastasel juhul ei näinuks A.Õ. E.E. i „järele vedamist“ R. Luhaste poolt. Samas langevad A.Õ. i eeltoodud ütlused kokku E.E. i ütlustega, et R. Luhaste keerutas piitsanööri ümber tema jalgade, tõmbas ta seejärel pikali ja lohistas sääraselt teda, mis omakorda annavad ringkonnakohtu arvates aluse lugeda A.Õ. i ütlused E.E. i järele vedamise kohta tõesteks. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et E.E. i selgituste tema pikalitõmbamise asjaolude kohta ning nende elulise usutavuse vahel, puudub vastuolu. Puutuvalt kaitsja etteheidetesse, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamatult kõrvale A.J. i ütlused, et piitsanööri pole võimalik ümber jalgade keerutada, märgib ringkonnakohus järgmist. Esmalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kuivõrd A.J. saabus sündmuskohale alles konflikti lõpus, siis ei saagi tunnistaja anda ütlusi selle kohta, kuidas ja mille tõttu E.E. kukkus. Ringkonnakohus leiab, et kohtu otsustus mitte arvestada A.J. i ütlusi, mille kohaselt on kordepiitsa piitsanööri keerutamine ümber isiku jalgade selle materjaliste omaduste tõttu vähetõenäoline, on põhjendatud. Tegemist on A.J. i subjektiivse arvamusega. Asjaolu, et A.J. on varasemalt kordepiitsa ise kasutanud ei muuda tema sellekohast väidet vähem subjektiivseks. Pealegi ringkonnakohus veendus kohtuistungil kordepiitsa piitsanööri elastsuses ning leiab, et taolisest materjalist piitsanööri on võimalik ümber isiku jalaga keerutada. Apellatsioonis leiab kaitsja, et E.E. i ütlused ei ole usaldusväärsed ka seetõttu, et ta ei vastanud kaitsja küsimustele avatult ning iroonitses küsimustele vastates. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. 12 Tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel tuleb kohtul eelkõige hinnata kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi teiste isikuliste tõendiallikate ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad. Hinnates E.E. i ütlusi ülaltoodud põhimõtetest lähtuvalt tuleb jaatada nende usaldusväärsust. E.E. i ütlused on kogu kriminaalmenetluse vältel olnud järjepidevad. Nii on kannatanu järjepidevalt väitnud, et konflikti käigus keerutas R. Luhaste tal käes olnud kordepiitsa piitsanööri ümber ta jalgade ja tõmbas ta pikali. Ka on E.E. kinnitanud, et ta haaras piitsanöörist kinni ja sidus selle ümber oma käe. Seejärel hakkas R. Luhaste teda peksma piitsavarrega ning ka jalaga. Ta sai kehavigastusi, mis hiljem fikseeriti. E.E. i ütlused konflikti asjaolude kohta on kooskõlas tunnistaja A.Õ. i ja ka politseitöötajast tunnistaja K.S. e ütlustega. E.E. il esinenud vigastused on fikseeritud. Asjas läbiviidud kohtmeditsiinilise ekspertiis aktis on ekspert andnud arvamuse, et E.E. il esinenud vigastused võivad olla saadud
25. septembril 2019 löökidest ja survest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega (nt kängitsetud jalg, ratsapiits). Seega on E.E. i ütlused saadud kehavigastuste, nende tekitamise viisi ja paiknemise osas kokkulangevad kohtumeditsiini eksperdi arvamusega. Ringkonnakohus asus eelpool juba seisukohale, et E.E. i ütlused on ka eluliselt usutavad. Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus maakohtu otsustusega lugeda E.E. i ütlused usaldusväärseteks. Ringkonnakohtu arvates ei sea E.E. i ütluste usaldusväärsust kuidagi kahtluse alla see, kuidas kannatanu vastas ristküsitluse käigus kaitsja küsimustele. Ringkonnakohus möönab, et E.E. on kaitsja mõnedele küsimustele vastates esmalt esitanud omapoolse küsimuse või soovitanud pöörduda küsimusega teiste isikute poole. Samas on E.E. pärast kaitsja järgnevat küsimust siiski vastanud ka kaitsja esmastele küsimustele. Nii näiteks on E.E. kaitsja küsimusele ratsapiitsa pikkuse kohta esmalt vastanud, et „küsige tema käest“ (R. Luhaste käest), kuid järgnevale küsimusele siiski vastanud, et „kuskil 3-4 meetrit orienteeruvalt“. Nimetatu nähtub näiteks ka vastusest pähklipuude asukoha kohta jne. Ringkonnakohus leiab, et E.E. i vastamisviisi (iroonia) hindamisel tuleb arvestada asjaoluga, et tegemist on eaka inimesega, kellele R. Luhaste käitumine põhjustas tõsiseid ebameeldivusi. Arvestada tuleb sellegagi, et kohtus läbiviidud ristküsitlusega puutus E.E. kokku esmakordselt ning kaitsja kaitsesuunitlusega küsimused võisid ja ilmselt tundusidki E.E. ile ebaõiglased ja seda eelkõige R. Luhaste poolt talle põhjustatud kannatuste tõttu. Samas leiab ringkonnakohus, et E.E. i kaitsja küsimustele vastamise viis ei muuda nende sisu kuidagi ebausaldusväärseks. Ammugi ei anna see alust apellatsioonis esitatud väiteks, nagu püüdnuks E.E. taoliselt küsimustele vastates varjata menetluses seni „päevavalgele tulemata faktilisi asjaolusid“. Puutuvalt kaitsja viitele RKKKo otsusele nr 1-20-2143 märgib ringkonnakohus, et nimetatud lahendi p 27 käsitleb olukorda, kus hinnang isikulise tõendi usaldusväärsusele anti kirjalikus menetluses. Käesolevas asjas toimus suuline menetlus ning seega sai kohus vahetult hinnata E.E. i reaktsiooni ristküsitluse käigus talle esitatavatele küsimustele, tema kehakeelt jne. Mingeid kahtlusi (vastamisviis), mis võiksid väärata E.E. i ütluste usaldusväärsuse maakohtul aga ei tekkinud. 13 Apellatsioonis leiab kaitsja, et asjas puuduvad alused R. Luhaste ütluste ebausaldusväärseteks lugemiseks. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas pole ühtki tõendit, mis lükkaks ümber R. Luhaste väited, et E.E. võttis kinni piitsanöörist, sidus selle ümber käe, ega lasknud seda enne lahti kui sündmuskohale saabus A.J. . E.E. i ütlused on ainsateks tõenditeks, mis R. Luhaste sellekohaste ütlustega vastuolus on. Ringkonnakohtu jaoks on kaitsja taoline väide mõistetamatu. Kolleegiumi arvates puudub asjas vaidlus selle üle, et E.E. võttis kinni kordepiitsa piitsanöörist, sidus selle ümber oma käe ja vabastas piitsanööri alles A.J. i palve peale. E.E. on nimetatut oma ütlustes ka kinnitanud. Vaidlus on asjas selle üle, millisel põhjusel ja millal haaras E.E. piitsanöörist kinni. E.E. i ütluste kohaselt haaras ta piitsanöörist kinni pärast seda kui R. Luhaste oli selle keerutanud ümber ta jalgade ning ta pikali tõmmanud ning lohistas teda piitsaga maad mööda. Samas R. Luhaste väidab, et E.E. haaras piitsanöörist hetkel, kui ta vehkis arulagedalt E.E. i suunas, et viimane ei saaks temast kinni võtta ning vedas ta enda maa peale (tl 88 p, 89). Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga, nagu oleksid R. Luhaste taolised ütlused vastuolus üksnes E.E. i ütlustega. Kolleegiumi arvates kinnitavad E.E. i ütlusi tema mahatõmbamise asjaolude kohta ka A.Õ. i ütlused. Eelkõige aga tunnistaja ütlused, mille kohaselt ta nägi, kuidas R. Luhaste lohistas E.E. i enda järel ( tl 75 p). E.E. i ja tunnistaja ühetaolistele ütlustele tuginedes on loogiline järeldada, et mitte E.E. i ei vedanud R. Luhastet piitsanöörist hoides XXX talu maadele, vaid R. Luhaste järgnes E.E. ile tema talu maadele ning tema lohistas E.E. i enda järel. Ringkonnakohtu arvates on R. Luhaste ütlused E.E. i poolt piitsanööri haaramisest ajal, mil ta piitsaga vehkis, eluliselt kaheldavad. Videosalvestiselt, mille R. Luhaste esitas maakohtule ning mida maakohus kohtuistungil ka uuris, nähtuvalt viibib R. Luhaste hetkel, kui videosalvestis katkeb, ilmselgelt sarapuupõõsaste vahel. Arvestades kordepiitsa pikkust ja asjaolu, et R. Luhaste oli ümbritsetud sarapuudest, on eluliselt ebausutav, et R. Luhaste saanuks „arulagedalt igas suunas“ piitsaga vehkida, sest selleks ei oleks olnud sarapuude tõttu piisavalt avarust. Küll aga on eluliselt usutavad E.E. i ütlused, et kui R. Luhaste tuli tema juurde sarapuupõõsaste vahele, siis tema taganes ja R. Luhaste järgnes talle ning lagedale jõudes viimane keerutaski piitsanööri ümber ta jalgade ja tõmbas ta maha. On mõistetav, et lagedal põllul on piitsanööri keerutamine ümber teise isiku jalgade takistuste puudumise tõttu igati võimalik ja see on usutav. Samas kinnitavad sündmuse taolist järjestust A.Õ. i ütlused, mille kohaselt nägi ta nii E.E. i pikalikukkumist kui ta tema järele vedamist R. Luhaste poolt, mis omakorda viitab sellele, et E.E. ja R. Luhaste olid selleks momendiks jõudnud lagedale. Kaitsja arvates kinnitavad R. Luhaste ütluste usaldusväärsust ka juba nimetatud videosalvestiselt nähtuv. Eelkõige aga neid R. Luhaste ütlusi, mille kohaselt hetkel, kui ta filmis telefoniga E.E. i tegevust, lõi viimane teda vastu kätt, mistõttu telefon kukkus maha. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud videosalvestiselt nähtuv ei muuda R. Luhaste ütlusi selle kohta, mis toimus pärast videosalvestise katkemist, veel usaldusväärseteks. Seda enam, et salvestiselt nähtuv ei kinnita üheselt R. Luhaste ütlusi E.E. i poolt tal käes olnud telefoni käest minemalöömise kohta. 14 Salvestiselt nähtuvalt liigub R. Luhaste sarapuude suunas, süüdistades samaaegselt E.E. i sarapuuokste murdmises. E.E. ei pööra R. Luhaste karjumisele tähelepanu ning jätkab rahumeelselt pähklite korjamist. R. Luhaste liigub jätkuvalt E.E. i poole ning soovib, et kannatanu nägu jääks salvestisele. E.E. vastab seepeale R. Luhastele, et kas tal midagi muud teha ei ole. Seejärel läheneb R. Luhaste veelgi E.E. ile, väites irooniliselt, et vaat kui ilus mees E.E. on ja soovib, et ta naerataks. Seejärel pöördub E.E. tõepoolest R. Luhaste poole, tema vasak õlg tõuseb, pärast mida videosalvestis katkeb. Ringkonnakohus möönab, arvestades E.E. i õleliigutust, seejärel kostvat okste raginat ning salvestise katkemist, et R. Luhaste esitatud versioon toimunust on võimalik (E.E. lõi telefoni tal käest minema). Samas jääb taoline väide oletuslikuks, sest videosalvestiselt E.E. i käelööki otseselt ei nähtu. E.E. on kategooriliselt eitanud R. Luhaste löömist. Ühtlasi ei kostu videosalvestiselt R. Luhaste üllatushüüatust, valukarjatust või mingit muud häälitsust, mis suure tõenäosusega oleks järgnenud E.E. i ootamatule käitumisele R. Luhaste suhtes. Seejuures on ringkonnakohtu arvates tähelepanuvääriv seegi, et nimelt R. Luhaste käitumine on agressiivne ning ründav. Ta liikus filmides pidevalt E.E. ile lähemale, jõudes lõpuks ringkonnakohtu arvates isegi viimase privaatsfääri, kasutades seejuures E.E. i suhtes mõnitavat kõnepruuki. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et R. Luhaste mõningate ütluste (piitsanöörist kinnihoidmine, selle lahti laskmise hetk, videosalvestise tegemine ja sellelt nähtuv) kokkulangemine teiste asjas kogutud tõenditega, ei anna veel alust lugeda kõiki R. Luhaste poolt kohtus antud ütlusi usaldusväärseteks. Eelkõige peab ringkonnakohus silmas R. Luhaste ütlusi, mis puudutavad E.E. il fikseeritud kehavigastuste tekitamise asjaolusid, sest need on vastuolus teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Apellatsioonis leiab kaitsja, et isegi kui lugeda süüdistuses kirjeldatud R. Luhaste tegevus tõendatuks, tegutses süüdistatav hädakaitseseisundis. Hädakaitseseisund algas hetkest kui E.E. haaras kinni piitsaotsast ja lõppes, kui viimane selle A.J. i palvel vabastas. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kaitsja taolisele kaitseväitele juba ammendavalt vastanud, ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Teisisõnu, ka ringkonnakohus leiab, et kuivõrd E.E. ei rünnanud R. Luhastet, ei olnud süüdistatav E.E. i pekstes hädakaitseseisundis, mis aga on KarS § 28 lg 1 sätestatud hädakaitse eelduseks. Nimetatud kaitseversiooni apellatsioonis taaskord esile tuues lähtub kaitsja ilmselgelt vaid R. Luhaste poolt esitatud versioonist toimunu kohta, jättes täielikult tähelepanuta teised kriminaalasjas kogutud tõendid, mis R. Luhaste kaitseversiooni ümber lükkavad. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks kaitsja poolt apellatsioonis kasutatud väljend „esialgne kaitseseisund“, mis väidetavalt tekkis R. Luhastel pärast seda kui E.E. oli telefoni R. Luhastelt käest löönud. Apellatsioonist nähtuvalt on kaitsja sidunud süüdistataval esinenud hädakaitseseisundi E.E. i poolt piitsanöörist haaramisega, mitte eelkirjeldatud E.E. i tegevusega ning seepärast ei peatu ringkonnakohus kaitsja sellekohasel väitel pikemalt. Ringkonnakohus märgib vaid, et isegi siis kui lugeda tõendatuks, et E.E. lõi telefoni R. Luhastelt käest, ei anna see veel alust väiteks, et R. Luhaste tegutses E.E. i pekstes hädakaitseseisundis. Selleks hetkeks, kui R. Luhaste ründas E.E. i piitsaga, tõmmates ta pikali ning pekstes piitsavarre ja jalgadega, oli kirjeldatud rünne juba lõppenud. 15 Apellatsioonis leiab kaitsja jätkuvalt, et käsitletavas kriminaalasjas on ületatud asja menetluse mõistlik aega KrMS § 2742 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud väitele on maakohus ammendavalt vastanud ning põhjendatult leidnud, et mõistlikku menetlusaega ei ole ületatud. Samas on maakohus leidnud, et kriminaalasja kohtueelsel uurimisel on esinenud siiski mõningad ajalised viivitused, mis aga on kompenseeritavad süüdistatavale tema süüd tõendtuks lugemisel, talle mõistetava karistuse kergendamisega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu taoline arutluskäik on igati korrektne ning pole põhjust etteheideteks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on R. Luhastele karistust mõistes arvestanud mõningate viitustega kohtueelsel uurimisel ning seepärast valinud KarS § 121 lg1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest ettenähtud karistusliikidest kergema, s.o rahatrahvi. Samas on oluline seegi, et kohus ei pööranud mõistetud karistust täielikult täitmisele, kohaldades KarS § 73 lg 1 sätteid. Ringkonnakohus leiab, arvestades R. Luhaste tegevust ja selle tagajärjel E.E. ile tekitatud kehavigastuste rohkust ja raskust (saranaluu murd kahest kohast), et nimetatud karistusliigi ja määra valik kompenseerib täielikult kohtueelsel uurimisel toimunud viivitused R. Luhaste kriminaalasja menetlemisel. (allkirjastatud digitaalselt) 16