Obsah (8)

§ 657§ 651§ 436§ 656§ 442§ 4§ 173§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29. august 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-21

§ 657lg 1 p 3).

Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutamata. 9. Apellatsioonkaebuse läbivaatamisel lähtub ringkonnakohus kaebuse piiridest (

§ 651lg 1).

Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 10 444, 79 eurot. Maakohtu otsus on selles osas jõustunud.

1. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: - V.S. ja A.S. olid abielus
2. septembrist 1982 kuni A.S. surmani kohaldus abikaasade ühisvara reziim, ühisvara ei ole jagatud; XXXXX ja nende varale - hageja on V.S. pärija ja kostja on A.S. pärija - V.S. ostis vaidlusalusel kinnisasjal XXXX X külas asuvad hooned enne abielu A.S.ga
3. aastal ja erastas ostueesõigusega hoonete juurde kuuluva maa
4. aastal, tasudes maa ostuhinna 7398 krooni talle kuulunud EVP-dega. Kinnisasjal asuvaid hooneid ei ole V. ja A.S. abielu ajal oluliselt parendatud.
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt

§ 436

lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, tehes vastuolulise otsuse ja jättes asjas tähtsate asjaolude kohta selge seisukoha võtmata. Selliselt on menetlusõiguse normi

§ 656lg 1 p 5 ja § 669 lg 1 p 5 mõttes oluliselt rikutud.

Maakohus on küll hageja nõude õigesti kvalifitseerinud pärandvara koosseisu tuvastamise nõudena, kuid ei ole kooskõlas

§ 442

lg-ga 8 otsuses märkinud õigusnorme, mida kohus kohaldas, sh abikaasade osade suuruse määramisel ühisvaras. Samuti ei ole maakohus selgitanud pooltele nende tõendamiskoormist abikaasade osade suuruse määramisel ühisvaras. Kuivõrd asja lahendmaiseks tuleb pooltele anda võimalus esitada ka uusi tõendeid, ei võimalda nimetatud maakohtu rikkumised ringkonnakohtul asja ise lahendada

1. Pooled vaidlevad selles, kas vaidlusalune kinnisasi kuulus üldse abikaasade V.S. ja A.S. ühisvara hulka ja kui jah, siis millises osas. Kuivõrd vaidlusalune kinnisasi omandati
2. aastal tuleb asja lahendamisel kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi kohaldada PKS1994 sätteid nii eseme kuulumisele ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid (PKS1994 § 19). Ringkonnakohus leiab, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et vaidlusalune kinnisasi kuulus abikaasade ühisvarasse ja jättis seetõttu põhjendatult hageja põhinõude tuvastada kinnisasja kuulumine üksnes V.S. pärandvarasse rahuldamata. PKS1994 §14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Maakohus on seejuures põhjendatult lähtunud ka asjakohasest Riigikohtu praktikast. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et abielusuhete ajal maa ostueesõigusega erastamise korral tekkis erastatud maale enne kehtivat perekonnaseadust kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille juurde maa erastati, kuulusid varasemalt ühele abikaasale lahusvarana ning pärast erastamist kanti kinnistusraamatusse omanikuna vaid üks abikaasadest. Seega on abikaasade ühisvaraks ka vara, mille omandamisse üks abikaasa otseselt ei panusta (vt näiteks Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-151-09 p 11; nr 2-16-16114/65 p 25; nr 3-2-1-101-08 p 14). Seega ei ole hageja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et kinnisasi kuulub tervikuna üksnes V.S. pärandvarasse.
3. Riigikohus on selgitanud, et surnud abikaasa pärijal on võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne
4. juulit 2010 kehtinud 6 perekonnaseaduse (PKS 1994) § 19 lg-s 2 märgitud alustel (vt Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-151-09; 3-2-1-79-10 p 14). Hageja taotleb alternatiivselt abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumist asjaoludel, mis on kvalifitseeritavad PKS1994 § 19 lg 2 p 3 alusel, mille kohaselt kohus võib kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Hageja on oma alternatiivnõudes tuginenud sellele, et kinnistul asuvad hooned omandas V.S. enne abielu, hooneid ei ole abielu ajal oluliselt parendatud, maa erastas V.S. ostueesõigusega talle kuulunud hoonete juurde ning tasus selle eest talle kuulunud EVP-dega. Maakohus ei ole alternatiivnõuet käsitledes nimetatud hageja esitatud asjaoludele hinnangut andnud, mistõttu ei vasta maakohtu otsus alternatiivnõude rahuldamata jätmise osas seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse nõuetele. Maakohus põhjendas alternatiivnõude rahuldamata jätmist hoopis A.S. panusega, mööndes, et selle panuse tagantjärgi hindamine on pea võimatu. Maakohtu põhjendused ei ole kooskõlas alternatiivnõude aluseks olevate asjaoludega, mistõttu alternatiivnõude täielikuks rahuldamata jätmiseks ei anna alust abielu kestvus ja A.S. panus abikaasade koosellu, kui see ei ole seotud kinnisasja parendamisega. Põhjendatud on hageja vastuväide apellatsioonkaebuses, et kuivõrd V. ja A.S.l ei olnud ühiseid lapsi ega ka nendega kooselavaid alaealisi lapsi, siis ei saa laste kasvatamist juba seetõttu arvestada A.S. panusena.
5. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja seisukohaga, et poolte võrduse põhimõttest oleks võimalik kõrvale kalduda vähemalt hoonete väärtuse võrra. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et alternatiivnõude lahendamiseks on vajalik eelkõige välja selgitada kinnisasja väärtus, hinnates eraldi ka hoonete väärtust, et saaks arvestada hoonete suhet kinnistu väärtusesse ja sealtkaudu arvestada kummagi abikaasa pärandvara õiglane proportsioon. Senises menetluses on maakohus olnud ekslikul seisukohal, et kinnistu väärtus (ja sh hoonete väärtus eraldi) ei oma vaidluse lahendamisel üldse tähtsust, mistõttu ei ole maakohus täitnud ka oma selgituskohustusi poolte ees tõendamiskoormuse osas. Kuivõrd hageja taotleb pärandvara koosseisu tuvastamiseks abikaasade ühisvara võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist, tuleb hagejal tõendada, milline osa ühisvarasse kuuluvast kinnisasjast on omandatud V.S. lahusvara arvel. Hageja on esitanud kinnistu väärtuse kohta asjatundja arvamuse, mille kohaselt on vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus
6. jaanuari 2022 seisuga 223 000 eurot, kusjuures hoonestamata kinnistu turuväärtus oleks 131 000 eurot (lk 134). Ringkonnakohtu hinnangul on ülalesitatud põhjendustel tegemist asjakohase tõendiga, kuid maakohus on jätnud selle hageja esitatud tõendi asja lahendamisel hindamata. Hageja on taotlenud ka kinnisasja väärtuse määramiseks maakohtult ekspertiisi määramist, millise taotluse jättis maakohus rahuldamata. Ekspertiisi taotledes oli hageja ekslikul seisukohal, et kinnisasja väärtus tuleb kindlaks määrata maa erastamise hetke seisuga
7. aastal. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuigi ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise seisuga (PKS § 37 lg 11), siis ühisvarasse kuuluvate esemete väärtust tuleb kohtul arvestada ühisvara jagamise aja seisuga (vt ka nt Riigikohtu
8. märtsi
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 10;
10. detsembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-09, p 15; nr 2-15-9288/60 p 27). Ringkonnakohus peab põhjendatuks, et samamoodi tuleb kohtul ka pärandvara koosseisu kindlaksmääramisel arvestada pärandvarasse kuuluvate esemete väärtust tuvastushagi lahendamise aja seisuga.
12. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus arutama pooltega arvestades poolte seisukohti õiguslikku olukorda, selgitama pooltele nende tõendamiskoormist ja tegema kõik võimaliku 7 asja kompromissiga lahendamiseks (

§ 4lg 4).

Kui pooled asjas kompromissi ei saavuta, peab kohus andma pooltele võimaluse soovi korral esitada asjas täiendavaid tõendeid selle kohta, kas ja millises ulatuses on V. ja A.S. ühisvarasse kuuluv kinnisasi soetatud V.S. lahusvara arvel. 16. Maakohus jättis viitega

§ 173

lg-le 1 ja § 174 lg-le 2 menetluskulude jaotuse asjas kindlaks määramata, lubades selle määrata eraldi määrusega. Maakohtu selline seisukoht ei ole kooskõlas seadusega, sh viidatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetega.

§ 173

lg 1 kohustab asja menetlenud kohut kohtuotsuse tegemisel märkima menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel samas kohtuotsuses. Seadus ei anna maakohtule diskretsiooni otsustada menetluskulude jaotust eraldi määrusega. Küll aga annab seadus maakohtule diskretsiooni otsustada menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 174lg 4).

Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul kindlaks määrata ka menetluskulude jaotus kogu senise menetluse osas. (allkirjastatud digitaalselt) 8