Obsah (8)

§ 200§ 73§ 78§ 68§ 56§ 81§ 22§ 57

1 RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 25.08.2015 aasta otsus OÜ AE kasuks U.K-lt, R.B, N.U-lt ja X-lt solidaarselt kahjuhüvitise 7003,51 euro ja seisuga 25.08.2015 viivise 169,48 väljamõistmise o

§ 200lg 2 p 4 , 6, 7 , 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. 06.06.2015 toimunud kohtuistungil muutis prokuratuur süüdistust

§ 200

lg 2 p 10 osas, kuivõrd nimetatud säte on alates 01.01.2015 tunnistatud kehtetuks. X-le 1 2.05.2014 episoodi osas esitatud süüdistuses loobus prokuratuur kaastäideviimisest ning süüdistab teda kaasaaitamises

§ 200lg 2 p 4, 6, 7, 8, 9 - 22 p 3 järgi.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 3. Maakohus tunnistas U.K s üüdi

§ 200lg 2 p 4, 6, 7, 8, 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis temale karistuseks 5 (viis) aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähenda s mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning luges U.K poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) aastat ja 4 (neli) kuud vangistust.

§ 73

lg 1 ja lg 3 alusel jätt is mõistetud vangistus e täitmisele pööramata tingimusel, et U.K ei pane temale määratud 5 ( vii e) aasta p ikkuse kats eaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel s arvesta U.K-le määratud katseaja k ul gemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 25.08.2015. a.

§ 68

lg 1s alusel luge U.K karistuse täitmisele pööramisel eelvangistuses viibitud a ja 20.05.2014-20.01.2015 karistusaja hulka. Tunnistas R.B süüdi

§ 200

lg 2 p 4, 6, 7, 8, 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis temale karistuseks 4 (neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähenda s mõ istetud karistust ühe kolmandiku võrra ning luges R.B poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

§ 73

lg 1 ja lg 2 alusel määras R.B-le mõistetud vangiskoheselt tusest ärakandmisele 3 (kolm) kuud.

§ 68

lg 1 alusel arva s R.B koheselt ärakandmisele kkaristusaja uuluva hulka eelvangistuses viibitud a ja 20.0 5.2014-22.05.2014, s.o 3 (kolm) päeva ning luges tema poolt koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. KrMS § 414 lg 2 alusel luge s koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse kandmise alguseks R.B vanglasse saabumise a ja.

§ 73

lg 1 -3 alusel määras, et R.B-le mõistetud vangistusest ei pöörata osaliselt täitmisele vangistus 2 (kaks) aastat ja 9 (üheksa) kuud, kui R.B ei pane 5 (viis) aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel arvesta s R.B-le määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 25.08.2015. a. Tunnistas N.U süüdi

§ 200

lg 2 p 4, 6, 7, 8, 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõist is temale karistus eks 3 (kolm) aastat ja 9 (üheksa) kuud vangistust. 4 KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning luges N.U poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.

§ 73

lg 1 ja lg 3 alusel jättis mõistetud vangistuse täitmisele pööramata tingimusel, et N.U ei pane temale määratud 4 (nelja) aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alu sel arvestas N.U-le määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 25.08.2015. a.

§ 68

lg 1 alusel luges N.U karistuse täitmisele pööramisel eelvangistuses viibitud a ja 20.05.2014-22.05.2014 karistusaja hulka. Tunnistas X süüdi

§ 200lg 2 p 4, 6, 7, 8, 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis temale karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähenda s mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning luges X poolt kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

§ 73

lg 1 ja lg 3 alusel jätt is mõistetud vang istus täitmisele pööramata tingimus el, et X ei pane temale määratud 3 (kolm) aasta pikkus e katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel arvesta s X- le määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 25.08.2015. a.

§ 68

lg 1 alusel luge s X karistuse täitmisele pööramisel eelvangistuses viibitud aja 21.05.2014-22.05.2014 karistusaja hulka. Maakohus rahAEuldas OÜ tsiviilhagi osaliselt. U.K-lt , R.B-lt , N. U -lt ja Xlt mõistis solidaarselt välja kannatanu kasuks kahjuhüvitisena 7003.51 eurot ja viivis 25.08.2015 seisuga 169.48 eurot. Alates 26.08.2015 tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Peale 25.04.2015 tasutud summad kuuluvad arvestamisele täitemenetluses. Rahuldas MTÜ K es itatud tsiviilhagid. U.K-lt, R.B-lt ja N . U-lt is solidaarselt mõist välja kannatanu kasuks 385.00 eurot. U.K-lt ja R.B-lt mõist is s olidaarselt välja kannatanu kasuks 500.00 eurot. APELLATSIOON:

1. OÜ AE esindaja vaidlustab otsuse süüdistatavatele mõistetud karistuse osas; osas, millega tsiviilhagi ei ole osaliselt rahuldatud; ning osas, millega tagatiskontolt makstud intress ei ole kannatanule välja makstud. Muus osas, st osas, millega süüdistatavad on mõistetud süüdi; kvalifikatsiooni osas; ning osas, millega on tsiviilhagi osaliselt rahuldatud; samuti menetluskulude osas, apellant otsust ei vaidlusta. Apellant palub ringkonnakohtul teha asi tagasi saatmata uus otsus, mille rahuldada apellatsioon, mõista tsiviilhagiga esitatud nõue koos viivisenõudega süüdistatavatelt tervikuna välja; välja mõista kannatanu kasuks tagatiskontol olevale rahale arvestatud intress; ning karistada süüdistatavaid reaalse vangistusega (KrMS § 337 lg 1 p 4). Apellant palub välja mõista riigilt apellatsioonmenetluse menetluskulud (KrMS § 185 lg 1). 5 Apellant ei taotle suulist menetlust, kuid kohtuistungi toimumise korral soovib sellest osa võtta. Apellant palub ringko nnakohtul kontrollida tõkendi võimalikku rikkumist süüdistatav R.B ’i poolt. Võrreldes ringkonnakohtu määruses märgituga on R.B elukoht muutunud: tema on kolinud Helsingisse, Soome Vabariiki. E-toimikust ei nähtu menetleja luba. Kui tõkendi rikkumine leiab kinnitamist, on see arvestamisele kuuluv asjaolu karistuse määramisel. Apellatsiooni põhjendab järgmistelt. 3.
2. Karistusest. Apellant leiab, et karistuse mõistmisel on maakohus vääralt kohaldanud

§ 56lg 1 ja § 57 lg 1 p 3 , lg 2, mis tõi kaasa ebaõige karistuse mõistmise.

Mõistetud karistus ei vasta asjas kogutud tõenditele ega ole kooskõlas ka kohtuotsuse enda põhjendustega. Ekslik on maakohtu seisukoht, et arvestamisele kuulub asjaolu, et mitmeepisoodilise kuriteo toimepanemisena olid süüdistatavad nooremad kui 22 aastat vana. V äär ja tõenditel mittepõhinev on ka maakohtu seisukoht, et „teod sooviti igal juhul toime panna isikutele viga tegemata“ (vaidlustatava otsuse lk 17). Apellandi vastu kuriteo toimepanemisel arves tas sü üdistatav R.B ohuga, et kas siiri suhtes võidakse tarvitada vägivalda. Seetõttu ei tahtnud ta, et rööv toimuks siis, kui tema elukaaslane oli tööl ja on nõudnud kuriteo ajastatuse muutmist (III k tl 102). Süüdistavatel oli selge valmidus füüsilise vägivalla rakendamiseks. Ekslik on maakohtu seisukoht, et süüdistatavad on oma tegusid puhtsüdamlikult kahetsenud. See, et Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2015 .a määrus tekitas süüdistatavates hilinenud hirmu väljateenitud karistuse eest, ei tähenda, et isikud oleksid oma tegu kahetsenud. Hirm karistuse eest ei oli samastatav puhtsüdamliku kahetsusega. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et U.K ilmumine istungile on karistust kergendav asjaolu. Istungile ilmumine on süüdistatavale kohustuslik ja U.K teadis, et mitteilmumisel kulutatakse teda tagaotsitavaks, aegumine peatub (

§ 81lg 7 p 1), kusjuures menetlus võis jätkata tema osavõtuta (Kr

MS § 269 lg 2 p 2) ja eeldatavalt mõistab kohus ka rangema karistuse. Seega ilmumine istungile oli U.K huvides ja ei ole alust seeläbi rääkida kahetsuse väljendamisest. Kohtuotsusest (lk 19) ei selgu, milles väljendub R.B’i puhtsüdamlik kahetsus. Maakohtu järeldus on põhista tama ning on vastuolus R.B ’i tegeliku tegevusega, sh kriminaalmenetluse käigus. Seega erinevalt maakohtu otsuses märgitust, ühtegi karistust vähendavat asjaolu ei ole. Süüdistatavad on mõistetud süüdi mitmes röövis erinevate isikute vastu. Apellandi vastu kuriteo toimepanemiseks sõlmisid kuriteo toimepanemise kokkuleppe (

§ 221lg 1, lg 2) ja panid kuriteo toime kavatsetult.

Neid ei heidutanud ei esimese katse ebaõnnestumine ega see, et teenindusjuhiga võib midagi juhtida. Maakohus on õigesti märkinud (vaidlustatava kohtuotsuse lk 19), et „R.B kasutas korduvalt talle töös uhete käigus teatavaks saanud i nformatsiooni (endise) tööandja s uhtes kuriteo toime panemiseks“. Apellant leiab, et R.B on alatult reetnud nii tööandja kui ka töökaaslaste usaldust, olles kuriteo initsiaator (III k tl 18). Seejuures arvestas süüdistatav R.B ohuga, et kassiiri suhtes v õidakse tarvitada vägivalda, mistõttu ei tahtnud ta, et rööv toimuks siis, kui tema elukaaslane oli tööl (III k tl 102). R.B ’i suhtes oli üks kriminaalmenetlus juba lõpetatud oportuniteediga (III k tl 164-166). U.K , selle asemel, et turvatöötajana kaitsta inimesi ( I k tl 86), asus neid ründama. 6 Teenindusjuhi vastupanu mahasurumiseks ähvardas U.K teda es ialgu elektrišokirelvaga, kui see ei andnud soovitud tulemust, siis noaga (III k tl 20). Need asjaolud teevad R.B ’i ja U.K süüd keskmis est märkimisväärselt suuremaks. Apellant toob välja, et karistus teenib nii eri - ja kui ka üldpreventiivseid huve. Kui mitmeepisoodilised etteplaneeritud röövid on karistatavad tingimisi, siis annab see ühiskonnale signaali, et selline tegu ei ole ohtlik ja seda sisuliselt ei karistata. Tõusetub koguni küsimus, et miks muud isikud ei peaks röövi toime panema, kui sellega on võimalik kiiresti rikkaks saada, läbipõrumise korral sisulist karistust aga ei ole. Selline sõnum ühiskonnale on väär. Riik ei saa eeldada, et kõik kodanikud peaksid olema hambuni relvastatud ja kogu aeg olema valmis jõuga tõrjuma vägivaldset rünnet. Sellepärast peabki vägivaldsetele kuritegudele reageerima oluliselt rangemalt. Karistus peab saatma sõnumi ka teistele isikutele, k.a. kannatanu teistele töötajatele, et vägivaldsele omakasupüüdlikule kurteole reageerib riik vastavuses sellise teoga ohtlikkusega. Samuti ei vasta karistus kohtupraktikale

§ 200lg 2 rakendamise osas.

Eeltoodust tulenevalt, vähemasti R.B ’i ja U.K osas, tuleb karistusena mõista vangistus, mida tuleb pöörata reaalselt täitmisele vähemalt kolmeks aastaks. 3.

1. Intressist tagatiskontolt tagastatavale rahale. Maakohus ei põhjendanud, miks kannatanule ei tule välja maksta tagatiskontole arvestatud intress. Tagatiskonto on riigi poolt kriminaal- ja kohtumenetluste tarbeks kasutatav hoiukonto. VÕS § 896 lg 3 s ätestab, et hoiule antud raha kasutamise korral peab hoidja maksma intressi raha kasutamise aja eest. Samuti ei ole ühtegi õiguslikku alust ega põhjendust, miks tagatiskontol olevale kannatanu rahale arvestatud intress peaks jääma riigile. Saadud intressi võrra väheneb ka süüdistatavate viivise tasumise kohustus. Toodud põhjustel tuleb kannatanu kasuks välja mõista tagatiskontole arvestatud intress. 3.
2. Viivisenõudest. Maakohus on ebaõigesti lahendanud tsiviilhagi viivisenõude osas. Kohus leidis, et alates
3. juunist 2014.a kuni
4. augustini 2015.a ei vastuta süüdistavad kahju hüvitamata jätmise eest, kuna osa rahast oli tagatiskontol (vaidlustatava kohtuotsuse lk 23-24). See seisukoht on ebaõige. Kohtumääruses nr 3 -1-1-74-12, p 7 leidis Riigikohus, et asitõendina äravõetud eseme valduse konkreetsele isikule üleandmiseks peab esinema ka materiaalõiguslik alus. Isikule, kes ei olnud asitõendi äravõtmise ajal selle valdaja, saab menetleja muude eelduste olemasolul asja kohtueelses menetluses välja anda juhul, kui selleks on asja äravõtmisaegse valdaja ja teiste asjast huvitatud isikute nõusolek. See tähendab seda, et süüdistatavad, kellelt raha ära võeti, pidid esitama kohtueelsele menetlejale ( st uurimisasutus ele võ i p rokuratuurile) taotluse kanda nendelt ära võetud raha apellandile (kannatanule). Kuna sellist taotlust esitatud ei olnud, siis ei saanud menetleja seda raha tagatiskontolt apellandile välja kanda. Sellepärast vastutavad süüdistatavad kogu summa eest ja peav ad tasu ma viivist kogu tsi viilhagi summalt (611 34,59 eurot) kuni s elle faktilise laekumiseni apellandi kontole (VÕS § 91 lg 3). Alust viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8, § 162 alusel ei ole. 7 Väljatoodud põhjendustel on muutunud ebaõigeks
5. poolt tasutu arvestamine viivise ja põhisumma katteks. aprillil 2015.a. süüdistatav N.U Samuti on maakohus eksinud viivisemäära arvestamisega. Kohus o n õigesti märkinud, et viivisemäär oli vaidlusalusel ajavahemikul 8,25%-8,05% aastas (vaidlustatava kohtuotsuse lk 23), kuid ilma mistahes õigusliku aluseta teisendas seda viivisemääraks 0,02% päevas, mis võrdub 7,3% aastas (0,02% päevas x 365 päeva = 7,3% aastas). Asjaolu, et viivise väljaarvestamine on tüütu, ei vabasta kohut viivise arvestamise kohustusest. Sellepärast tuleb vaidlustatav otsus tsiviilhagi osas muuta ja rahuldada tsiviilhagi täies ulatuses. Apellant toob esile ka seda, et viivise õige arvestamine ja tervikuna väljamõistmine on eriti oluline, kui kahju on tekitatud kuriteoga. Süüdimõistetud kurjategija peab teadvustama oma teo kogu ebaõigsust ja seda heastama. Ei saa lubada suhtumist, kui süüdimõistetu hüvitab tsiviilhagi, kas ja kui v ajalikuks peab. Viivise väljamõistmisel kui põhinõude rahuldamiseni teab süüdimõistetu, et kahjuhüvitise maksmise viivitamisel tasumisele kuuluv summa suureneb. Seega on tal ilmne motivatsioon kahju võimalikult kiiresti hüvitada. Arvestades, et kahju on tekitatud vägivaldse kuriteoga, siis süüdimõistetud kurjategijate huvide eelistamine kannatanu huvidele on mitte ainult äärmiselt ebaõiglane, vaid on ka vastuolus direktiivi nr 2004/80/EÜ art. 12

§ 57

lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Üksnes siis, kui kohus põhjendatult tuvastab, et kahetsus 9 pole kontrollitav ega tulene materjalidest nagu juhul kui süüdistatav pole tegu omaks võtnud vaid taotleb enda õigeksmõistmist, puhtsüdamlik kahetsus puudub. Antud juhul on süüdistatavad juba kohtueelsel uurimisel andnud kuritegude toimepanemiste asjaolude kohta üksikasjalikke ütlusi, tunnista nud ennast süüdi ja väljendanud ka oma kahetsust toimepandu osas. N imetatud positsiooni ja süü tunnistamist ja kahetsust on väljendanud süüdistatavad ka kohtuistungitel ega ole ka süüdimõistvat kohtuotsust vaidlustanud. Kolleegium leiab, et maakohus o n seaduslikult arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust , mis väljendus muuhulgas süü tunnistamisel. Ekslik on kannatanu esindaja väide, et maakohus on lugenud U.K kohtuis tungile ilmumise karistust kergendavaks asjaoluks. Maakohus on arvestanud asjaolu ga, et teo toimepanemise järgselt soovis süüdistatav Eesti Vabariigist lahkuda ja seda just selleks, et vabaneda vastutusest, ehk tegemist on isikuga kes on näidanud vas tutusest vabanemiseks pakk umineku soovi. Samas järgnev, menetluse käigus tuvastatav käitumine ja nimelt kriminaalmenetluse läbiviimise kestel, mil kohtu poolt mõistetav karistus veel teadmata, ei hoidunud vahi alt vabanenud süüdistatav menetlusest kõrvale vaid reageeris adekvaatselt kutsele, andis maakohtule aluse t õdemuseks, et selline süüdistatava käitumine näitab tekkinud võimet aru saada vajadusest vastutada oma tegude eest. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab, et süüdistatava käitumine annab aluse lugeda kahetsust siiraks. Apellandi tõdemus, et süüdistatavad o n mõistetud süüdi mitme röövi toimepanemises, on kooskõlas nii süüdistuse kui ka kohtuotsusega ega näita vähimalgi määral miks see peaks andma aluse mõistetud karistusi ringkonnakohtu poolt tühistada. Seda enam, et toimepandud kuritegude arvu on maakohus karistuse mõistmisel arvestanud( otsuse lk 17, 18). Samuti on maakohus tuvastanud grupis kuriteo toimepanemise ja seda kavatsetult. Ka süüdistuses inkrimineeritud tegevus, mille apellant uuesti esitab, on maakohtu poolt tuvastatud ja karistuse mõistmisel ka arvestatud. Nii on kohus süüd suurendavana arvestanud asjaoluga, et tegemist oli M. Tarla pi töökohaga ja süüdistatavate tegevus toimus temalt saadud info alusel. Kannatanu esindaja on leidnud, et mõistetud karistused ei vasta kohtupraktikale, kuid seejuures on viidanud lahenditele, mis pole antud juhul asjakohased kuna 1-13-6744 pole isikuid röövimises süüdi mõistetud ja kriminaalasjas nr 1 -13-5391 mõisteti 3 aastased vangistused, ehk siis sanktsi ooni miinimummääras karistused ja seejuures varem korduvalt varavastaseid kuritegusid toimepannud isikutele. Apellant leiab, et U.K-le ja R.B-le tuleb nii

§ 200

lg 2 rakendamise osas kohtupraktika kui ka karistuse mõ istmise põhimõtteid järgides mõista karistuseks vangistus, mida tuleb pöörata reaalselt täitmisele vähemalt kolmeks aastaks. Siinkohal kolleegium märgib, et

§ 200lg 2 sanktsioon näeb ette kolme kuni viiteistaastase vangistuse.

U.K on maakohus karistanud 5 aastase vangistusega ja R.B 4 aasta ja 6 kuulise vangistusega. 10 Arvestades asjaolu, et kannatanu esindaja on apellatsiooni läbivalt leidnud, et süüdistavate tingimisi karistusest vabastamine annab ühiskonnale v ale signaali peaks apellatsiooni alusel mõistma siis süüdistatavale lühema ajalised, sanktsiooni miinimummääras ettenähtud karistused ehk siis tunduvalt leevendama maakohtu poolt mõistetud karistusmäärasid. Kolleegium leiab, et maakohus on mõistetud karistusmäärasid piisavalt põhjendanud ning apellatsioonist lähtuvalt pole karistusmäärade leevendamiseks alust. Kui apellant pidas silmas, et täitmisele tuleks pöörata maakohtu otsusega võrreldes pikem osaline karistus ehk kolm aastat, siis vastupidiselt esitatud põhjendustele on seaduslik kannatanu esindaja arvates

§ 73kohaldamine ehk karistusest tingimisi vabastamine.

Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-28-08 o n sedastatud, et kooskõlas

§- des 73 sätestatuga on võimalik eristada karistusest tingimusliku vabastamise kahte põhilist viisi: täielikku ja osalist karistusest tingimuslikku vabastamist ehk nn š okivangistust, mis tähendab sisuliselt seda, et tingimuslikult vabastataval isikul tuleb mingi osa mõistetud karistusest kohe ka ära kanda. Nii karistusest täielikul kui ka osalisel tingimuslikul vabastamisel peavad esinema samasugused karistusest tingimusliku vabastamise üldised eeldused. Seega kannatanu esind aja apellatsiooni väited on vastuolulised. Siinjuures kolleegium osutab, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06). Eeltoodust lähtuvalt pole kooskõlas kohtupraktika ega ka Riigikohtu juhistega süüdistatavatele koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrata kolm aastat vangistust. Ringkonnakohus pe ab vajalikuks o sutada, et süüdistatavate le mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui süüdimõistetu suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik ning apellandi väited ei too kaasa maakohtust erinevat s eiskohta. Kolleegium leiab, et mõistetud karistuse osas kohtuotsus tühistamise alused puuduvad. 5.

1. Apellant märgib, et maakohus pole põhjendanud miks ei tule kannatanule välja maksta tagatiskontole arvestatud intress. Apellant teeb viite VÕS § 896 lg 3 märkides, et raha hoidja peab maksma intressi raha kasutamise aja eest. Samuti leiab, et ei ole õiguslikku alust miks tagatiskontol olevale kannatanu rahale ar vestatud intress peaks jääma riigile. Saadud intressi võrra väheneb süüdistatavate viivise tasumise kohustus. Kannatanu esindaja on apellatsioonis esitanud väite, et Politsei –ja Piirivalveameti tagatiskontol oleva sularaha on riigi poolt kriminaal-ja kohtumenetluse tarbeks kasutatav hoiukonto. Kuidas ja millisel seaduslikul alusel Ameti tagatiskontol olevat sularaha riik kohtumenetluse tarbeks kasutab on esindaja jätnud apellatsioonis märkimata. KrMS § 125 lg 3 kehtestab, et asitõendi hoidja tagab asitõendi puutumatuse ja säilimise. 11 Vastavalt sularaha tagatiskontole kandmise määrustele on sularaha kantud tagatiskontole juhindudes KrMS § 125 lg 1 ja Politsei - ja Piirivalveameti peadirektori käskkirjaga kinnitatud asitõendite teiste äravõetud esemete, konfiskeeritud vara, arestitud vara ning leidude käitlemise korrale kuni vastava ko htu lahendini( 1 kd. t.lk. 185 -187, 196-198) Seega pole hoiule antud raha hoidja poolt kasutatud ja VÕS § 896 lg 3 ei kohaldu. 5.
2. K annatanu esindaja on leidnud, et kohus on eksinud viivisemäära arvestamisel. Kolleegium leiab, et maakohus on asjakohaselt viidanud VÕS § 113 lg 1 ja 2 ja § 94 sätestatule, kuid nõustub apellandi seisukohaga, et kohtu poolt viivise määraks 0.02% lugemine on liiga ebatäpne ja suur teisendus, mis pole kooskõlas VÕS § 94 sätestatuga. Eelnimetatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on kaasa toonud väljamõistetava tsiviilhagi suuruse ja viivise suuruse osas ebaõiged järeldused, mis omakorda annab ringkonnakohtule seadusliku al use kohtuotsuse selles osas tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks nii väljamõistetava kahju kui ka viivise summa osas. VÕS § 94 lg 1 ja 2 sätestavad, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
3. jaanuari ja
4. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Avaldatud teadete kohaselt oli alates
6. 2014 kuni 30.06.2014 viivisemääraks 8,25% aastas. Alates 01.07.2014 kuni 31.
7. 2014 oli viivisemääraks 8,15 % aastas. Alates 01.01.2015 kuni 30.06.2015 oli viivisemääraks 8,05 % aastas. Alates 01.07.2015 kuni 31.12 2015 on viivisemääraks 8,05 % aastas. Seega perioodil 15.06.2014 kuni 26.06.2014, on viivis 151,99 eurot( 61 134,59 *8,25% aastas/ 365 päeva aastas*11 päeva). Perioodil 27.06.2014 kuni 31.12.2014 on viivis 363,25 eurot ( 8699,59*8,15% aastas/365 päeva aastas * 187 päeva), Perioodil 01 .01.2015 kuni 25.04.2015 on viivis 220,65 eurot ( 8699,59*8.05% aastas / 365 päeva aastas*115 päeva). 25.04.2015 tasuti kannatanule 2356,04 eurot. Nimetatud summa arvelt on kohus lugenud VÕS § 88 lg 8 kohaselt tasutuks viivisevõlgnevus 25.04.2015 seisuga, milleks ringkonnakohtu poolt täpsustatuna on 735,89 eurot (151,99+363,25+220,65). Väheneb põhivõlg 7079,44 euroni (8699,59-(2356.04-735,89 )). Perioodil 26.04.2015 kuni 25.08.2015 on viivise suuruseks 188,92 eurot.( 7079,44*8,05/ 365 päeva aastas*121 päeva) VÕS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult v õi osaliselt protsendina p õhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on 15 . oktoobri
8. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-69-08 selgitanud, et koh us peaks otsuse täidetavuse huvides mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja k indla summana, edasi aga protsendina põhinõudest. Ebaõige on 12 tulevikku suunatud viivise väljamõistmine kindla s ummana, n -ö päevamäärana, kuna esiteks muutub seadusjärgne viivisemäär VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes perioodiliselt ning teiseks võib kostja maksta võla ka osaliselt, mille järel tuleb ka viivist maksta väiksemalt summalt. Seega kuulub kohtuotsuse 25.08.2015 aasta seisuga väljamõistmisele otsese kahjuna 7079,44 eurot ja viivis 188,92 eurot. Alates 26.08.2015 tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Siinkohal kolleeg ium osutab, et maakohtu järeldus OÜ AE poolt esitatud tsiviilhagi osalise rahuldamise kohta muutmisele ei kuulu, sellis e järeldusega kolleegium nõustub. Samuti kolleegium märgib, et esitatud hagiavalduses ega ka apellatsioonis pole hageja esindaja viivist välja arvestanud eeltoodud seaduste põhiselt vaid näidanud üldise ja ebaõige viivisemäära, jättes VÕS § 94 põhineva arvestuse tegemata, mistõttu kohtule sellekohase etteheite tegemine on kohatu.
9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, § 340 lg 2 p 5 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 25.augusti 2015 aasta otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldab osaliselt.
10. Kannatanu esindaja on apellatsioonimenetluses esitanud taotluse välja mõista riigilt apellandi kasuks apellatsiooniastme kulud summas 421,81 eurot. Menetlustoiminguna on taotluses märgitud advokaaditasu apellatsiooni koostamise eest. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele. Kannatanu esindaja on apellatsiooni koostanud ja 2,75 tunnist ajakulu saab pidada mõistlikuks ja põhjendatuks ning summat KrMS § 175 lg 1 p 1 kooskõlas olevaks. KrMS § 185 lg 1 sätestab muuhulgas, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Seega kuulub kannatanu esindajatasu riigi poolt hüvitamisele. (allkirjastatud digitaalselt) 13