← Eesti

1-12-5921/425

Obsah (8)§ 310§ 339§ 15§ 381§ 285§ 2961§ 327§ 331

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 1-12-5921 Määruse kuupäev 20. detsember 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Saale Laos, liikmed Velmar Brett ja Hannes Kiris Kohtuasi Kannatanu OÜ

) § 310 lg-s 3 kirjeldatuga.

§ 310

lg 5 kohaselt ei ole aga prokurör ega kaitsja kohtumenetluse pooleks menetluses, milles lahendatakse ainult tsiviilhagi. 6.2 Maakohtu otsus OÜ T hagi osas jõustus, kuna selles osas otsust ei vaidlustatud. Ringkonnakohtul ei olnud alust jõustunud kohtuotsuse tühistamiseks.

  1. Ka prokuratuuri vastuses leitakse, et tsiviilhagid võis lahendada kirjalikus menetluses. Kõik menetlusosalised olid sellega päri. Seadus ei reguleeri prokuratuuri rolli menetluses, kui süüküsimus on jõustunud otsusega juba lahendatud ning arutatakse vaid hagisid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Riigikohus selgitab esmalt tsiviilhagi lahendamise korda kriminaalmenetluses pärast süüdimõistva otsuse jõustumist (I) ning võtab seejärel seisukoha küsimuses, kas ringkonnakohus ületas maakohtu otsuse tühistamisel pädevust (II). (I)
  3. Vaidlust ei ole selles, et A.U süüdi mõistev otsus on jõustunud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10, p 41). Seega lahendas maakohus asja uuel arutamisel üksnes tsiviilhagisid. Maakohus juhindus seejuures TsMS § 403 lg-st 1, mille järgi võib kohus tsiviilkohtumenetluses poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Ringkonnakohus tugines aga kriminaalmenetluses kehtivale kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõttele ning leidis, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p-de 2, 3 ja 4 ning lg 2 tähenduses.

  1. Määruskaebuse esitaja märgib põhjendatult, et maakohus arutas hagisid algul suulises menetluses. Selleks peeti mitu istungit, nii et prokuröril, kaitsjal ja A.U oli võimalik menetluses osaleda. Viimane tsiviilhagide lahendamiseks peetud istung toimus
  2. juunil 2018 ning sellelgi osalesid nii A.U, tema kaitsja kui ka prokurör. Kõik olid nõus asja edasise läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seejärel määras maakohus jätkata asja lahendamist kirjalikus menetluses TsMS § 403 lg 1 alusel. Maakohus tegi hagide lahendamist puudutava otsuse vähem kui kaks kuud pärast kirjalikule menetlusele üleminekut. 11.

§ 15

lg 1 sätestab kriminaalmenetluse olulise põhimõttena kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi. Selle kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel on oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel - selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 6.) See põhimõte ei ole aga absoluutne ning võimaldab reservatsioone, kui samal ajal on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-48-11, p 17). 12.

§ 381

lg 1 annab kannatanule õiguse esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Seadus ei reguleeri eraldi seda, kuidas toimub hagi lahendamine kriminaalmenetluses pärast seda, kui süüdimõistev otsus on jõustunud. Kuna sellist eriregulatsiooni ei ole, tuleb üldjuhul jätkata asja menetlemist senises korras, s.o samas menetlusliigis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus nr 1-17-2291/43, p 20).
  3. Kriminaalmenetluses tsiviilhagi lahendamist korraldavate sätete kohaselt tuleb kohtuliku uurimise käigus kohtul teha kannatanule või tema esindajale ettepanek anda ülevaade tsiviilhagist ja seda kinnitavatest tõenditest, mida prokurör ei ole käsitlenud, või avaldab kohus ise tsiviilhagi (

§ 285lg 4).

Seejärel teeb kohus süüdistatavale, kaitsjale, tsiviilkostjale ja viimase esindajale ettepaneku anda arvamus, kas hagi on põhjendatud (

§ 285lg 5).

Lisaks on kohtuliku uurimise käigus võimalik esitada täiendavaid tõendeid tsiviilhagi kohta (

§ 2961

). Pidades enne kirjalikule menetlusele üleminekut hagide lahendamiseks mitu istungit, korraldas maakohus nende menetlustoimingute tegemise kõigi menetlusosaliste osavõtul. Muu hulgas võttis kohus

  1. juuni
  2. a istungil vastu kõik esitatud tõendid ning menetlusosalistel oli võimalik esitada veel täiendavaid tõendeid ja seisukohti. Seega ei saa väita, et A.U kaitseõigusega ei oleks arvestatud või et seda oleks mingil viisil rikutud. Järelikult on alusetu ringkonnakohtu etteheide, nagu oleks maakohus arutanud tsiviilhagisid süüdistatava, kaitsja ja prokuröri osavõtuta ning seeläbi oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus tsiviilhagisid lahendades kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p-de 2, 3 ja 4 ega lg 2 tähenduses.

Tsiviilhagid lahendati menetlusosaliste osavõtul - A.U, tema kaitsja ja prokurör said hagide lahendamisel kaasa rääkida, osaleda hagide arutamiseks korraldatud kohtuistungitel ning esitada seisukohti nii suuliselt kui ka kirjalikult. Seega ei rikutud tsiviilhagide lahendamisel kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet. 14.

§ 381

lg 6 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Riigikohus on selgitanud, et seejuures tuleb arvestada kriminaalmenetluse erisusi, nagu ka seda, et kõiki üldisi põhimõtteid ja nõudeid, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud süüküsimuse lahendamiseks, ei saa automaatselt üle kanda tsiviilhagide lahendamisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. novembri
  2. a otsus nr 1-16-6115/67, p 36, vt ka
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-6007, p 32). Kolleegium märgib, et ka sellises olukorras, kus tsiviilhagide lahendamine leiab aset pärast süüdimõistva otsuse jõustumist, tuleb kohtul lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Praeguses asjas lahendati hagid kirjalikus menetluses kõigi menetlusosaliste nõusolekul ja pärast mitut kohtuistungit, kus menetlusosalised said esitada täiendavaid seisukohti ja tõendeid. Seetõttu ei eksinud maakohus TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikule menetlusele üleminekul ka ühegi teise kriminaalmenetluse põhimõtte vastu.
  5. Arvestades kõnealuse menetluse eripära (süüdimõistev otsus on kriminaalasjas jõustunud ning lahendatakse üksnes tsiviilhagisid), on õigustatud esindaja viide, et kaitsja ja prokurör ei kanna selles menetluses enam sama rolli, nagu neil oli süüküsimuse lahendamisel. Seetõttu loeb kolleegium asjakohaseks analoogia

§ 310

lg-ga 3, mis võimaldab tsiviilhagi kriminaalasja raames eraldiseisvalt menetleda. Viidatud paragrahvi

  1. lõike kohaselt jätkab kohus pärast süüdimõistva osaotsuse jõustumist tsiviilhagi menetlemist ning
  2. lõike järgi on sellisel juhul kohtumenetluse pooled kannatanu, süüdimõistetu, tsiviilkostja ja kolmas isik, kelle õiguste või kohustuste üle selles menetluses võidakse otsustada. Prokuratuur on menetluse pooleks üksnes juhul, kui kannatanu on avaliku võimu kandja ja nõude kannatanu nimel on esitanud prokurör. Seega, lähtudes analoogia korras

§ 310

lg-s 5 sätestatust, olid praegusel juhul maakohtus menetluse poolteks eeskätt süüdimõistetu ja kannatanud, kuid mitte prokuratuur, kuivõrd

§ 310lg 5 praeguses asjas vastupidiseks alust ei andnud.

Järelikult ei olnud kaitsja ja prokuröri osavõtt kohtumenetlusest

§ 339lg 1 p-de 3, 4 mõttes kohustuslik.

  1. Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses peab toimuma sarnaselt asja lahendamisega tsiviilkohtumenetluses ning selliselt, et lõpptulemus ei sõltuks menetluse liigist (kriminaal- või tsiviilkohtumenetlus). Kui süüdimõistev otsus kriminaalasjas on jõustunud ning kohus lahendab üksnes hagisid, ehk siis olukorras, kus süüdimõistetu kannab menetluses pelgalt kostja rolli, ei saa eeldada, et talle peaksid laienema kõik menetlusõiguslikud garantiid, mis on antud kriminaalsüüdistusega silmitsi seisvale süüdistatavale. Vastupidine seisukoht võiks viia vastuoluni tsiviilõiguses kehtiva üldise poolte võrdsuse põhimõttega (TsMS § 7).
  2. Eeltoodust johtuvalt on kolleegium seisukohal, et maakohus ei rikkunud TsMS § 403 lg 1 alusel kirjalikule menetlusele üle minnes menetlusõigust. Nii tühistas ringkonnakohus ekslikult maakohtu otsuse ja saatis alusetult asja täies mahus uueks arutamiseks. (II)
  3. Ringkonnakohus tühistas eelmenetluses ühe kannatanu apellatsiooni alusel maakohtu otsuse ka teiste kannatanute tsiviilhagide lahendamise osas. Kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtul selleks õiguslikku alust ei olnud.
  4. Apellatsioonikohus viitas maakohtu otsuse täies mahus tühistamisel

§ 327

lg 1 p-le 1 (eelistungi korraldamise alused); § 328 lg 1 p-le 2 (maakohtu otsuse eelmenetluses tühistamine); § 339 lg 1 p-dele 2, 3, 4 ja lg-le 2 (menetlusõiguse olulised rikkumised); § 337 lg 2 p-le 2 (ringkonnakohtu pädevus) ning § 341 lg-le 3 (asja maakohtule uueks arutamiseks saatmine). Ükski viidatud normidest ei käsitle asja arutamise piiride laiendamist apellatsioonist väljapoole. 20. Üldjuhul arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires (

§ 331

lg 2).

§ 331

lg 3 järgi laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud.

  1. Praegusel juhul maakohus kriminaalmenetlusõigust, liiati süüdistatava olukorda raskendavalt, ei rikkunud. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus rikkumist materiaalõiguse kohaldamisel ega laiendanud ka asja arutamise piire teistele süüdistatavatele. Sisuliselt laiendas ringkonnakohus asja arutamise piire teistele süüdistatava vastu esitatud nõuetele, ehk teisisõnu teistele kannatanutele. Selliseks asja arutamise piiride laiendamiseks kriminaalmenetluse seadustik alust ei anna. Vajaduse tõttu tagada hagide lahendamise ühetaolisus sõltumata menetluse liigist tuleb seega apellatsioonimenetluse piiride ja ringkonnakohtu pädevuse väljaselgitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse sätetest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsus nr 1-18-7833/63, p 18).
  4. Hindamaks, kas tsiviilkohtumenetluse seadustik andis ringkonnakohtule aluse kõnesolevas asjas apellatsiooni piiridest väljudes maakohtu otsuse tervikuna tühistada, tuleb silmas pidada järgmist. Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluses esimese astme kohtute otsuseid TsMS § 651 lg 1 kohaselt üksnes edasi kaevatud osas (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus nr 2-17-280/31, p 12.3). Menetlusõiguse rikkumise tagajärjed on loetletud TsMS §-s
  7. Selle lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette, et ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse apellatsiooni põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus on oluliselt rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet või on tehtud otsus isiku suhtes, keda ei kutsutud kohtusse seaduse kohaselt. Olukorras, kus menetlusõiguse rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, peab ringkonnakohus TsMS § 656 lg 4 kohaselt ise otsustama, kas otsuse see osa tühistada.
  8. Riigikohus on TsMS § 656 lg-t 4 analüüsides selgitanud, et ka ringkonnakohus on hagimenetluses üldjuhul seotud menetlusosaliste esitatud materiaalõigusel põhinevate nõuetega ega saa teha otsust osas, milles ei ole nõuet või kaebust esitatud. Vastasel korral oleks apellatsioonikohtul igas asjas võimalik maakohtu otsus tervikuna üle kontrollida ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. See ei vastaks aga tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile. Seega on ringkonnakohus üldjuhul seotud apellatsioonkaebuse piiridega ning TsMS § 656 lg 4 kasutamist tuleb põhjendada. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  9. jaanuari
  10. a otsus nr 213-56825/57, p 12.)
  11. Eeltoodust nähtuvalt on apellatsioonikohus ka tsiviilkohtumenetluses seotud apellatsiooni piiridega. Tulenevalt dispositiivsuse põhimõttest ning sellest, et hagimenetluses on menetlusõiguste käsutamise õigus menetlusosalistel, saab ta seega kontrollida vaidlustatud lahendi üksnes seda osa, mille peale on kaebus esitatud. Seetõttu sai ringkonnakohus lahendada vaidlusalust kriminaalasja üksnes apellandi, s.o P OÜ hagi puudutavas osas. Asja arutamise piiride laiendamiseks kõigile kannatanutele, nii nagu ringkonnakohus seda tegi, tulnuks tuvastada TsMS § 656 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud rikkumine. Sellist rikkumist aga ei tuvastatud. Järelikult ei saanud ringkonnakohus ka TsMS § 656 alusel apellatsioonimenetluse piire kõikidele hagidele laiendada.
  12. TsMS § 456 lg 4 ls 2 järgi kohtuotsuse osalise vaidlustamise korral jõustub see vaidlustamata osas (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  13. veebruari
  14. a otsus asjas nr 3-2-1-184-12, p 22). Seega leiab kolleegium, et maakohtu otsus jõustus OÜ-d T, M. G-d ja M. K-d puudutavas osas, ringkonnakohus väljus alusetult apellatsiooni piiridest ja tühistas õigustamatult maakohtu otsuse ka juba jõustunud osas. Alusetu kaebuse piiridest väljumise ja kohtulahendi jõustunud osa tühistamisega rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust (vt nt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  15. oktoobri
  16. a otsus nr 2-1711858/48, p 13 ja
  17. juuni
  18. a otsus asjas nr 3-2-1-57-11, p-d 19-21).
  19. TsMS § 692 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohus seotud kaebuse piiridega ja tühistab ringkonnakohtu otsuse kaebuse põhjendustest olenemata, kui ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi. Sama kehtib TsMS § 695 alusel ka Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  20. aprilli
  21. a määrus asjas nr 3-2-124-17, p 11; vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  22. veebruari
  23. a määrus asjas nr 3-2-1-83-16, p 28.) Seetõttu laiendab Riigikohus määruskaebemenetluse piire TsMS § 692 lg 4 ls 3 alusel M. G. ja M. K. hagidele. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes TsMS § 669 lg-st 2, § 692 lg 4 ls-st 3, §-st 695 ja § 701 lg-st 3, tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
  24. aprilli
  25. a määruse OÜ-d T, M. G-d ja M. K-d puudutavas osas ning jõustab selles osas Harju Maakohtu
  26. märtsi
  27. a otsuse. Muus osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada. Saale Laos (allkirjastatud digitaalselt) Velmar Brett Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.