Obsah (14)

§ 402§ 4031§ 4034§ 408§ 113§ 42§ 6§ 396§ 197§ 101§ 397§ 403§ 1§ 415

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 20.04.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-20479 Koht

) § 113 lg 1). Kostja vastuväited

1. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
2. Kostja möönab hagejalt 5000 euro saamist laenulepingu alusel, kuid eitab ülejäänud laenu saamist. Laenu põhiosast on kostja tagasi maksnud 1560 eurot.
3. Sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping

§ 402tähenduses.

Lepingu sõlminud hageja esindaja selgituse kohaselt kajastas lepingusse märgitud laenusumma ja maksegraafik laenumakseid koos intressiga. 11. Hageja rikkus oma lepingueelseid kohustusi. Hageja ei arvestanud kostja rahaliste võimaluste, lepinguga seonduvate huvide ega vajadustega, ei teavitanud kostjat lepinguga seonduvast, sh ka mitte lepinguga võetud kohustustest, nendega kaasnevast riskist ega võimalikest lepingu rikkumisele järgnevatest kahjulikest tagajärgedest, sh kõrgest viivise määrast ja kostja vara võimalikust müügist täitemenetluses. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehte kostjale ei antud. Hageja on rikkunud nii

§-dest 14, 141 ja 551 tulenevat üldist lepingueelset teavitamise kohustust kui ka tarbijakrediidile kehtestatud erinõuetest (

§ 4031) tulenevaid lepingueelseid teavitamise kohustusi.

1. Kostja tasaarvestab kõik oma teavitamata jätmise tõttu laenulepingu sõlmimisega seoses tekkinud kahju hüvitamise nõuded hageja vastu hageja nõuetega kostja vastu. 3 2-21-20479
2. Kostja oli laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimetu, tal ei olnud piisavat sissetulekut lepinguga võetud kohustuste täitmiseks. Hageja kostja krediidivõimet enne laenulepingu sõlmimist ei kontrollinud (

§ 4034lg 6).

14. Viivise aastamäära lepingus avaldatud ei ole. Selle avaldamata jätmise tõttu ei või

§ 408

lg-st 10 tulenevalt nõuda viivist suurema kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määra alusel.

Laenulepingu p-s 8 kokkulepitud viivisemäär 0,07% päevas (ehk 25,55 % aastas) on suurem kui kolmekordne seadusjärgne viivise määr. Kostja arvates on viivise määra kokkulepe tühine

§ 42lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel.

1. Nõue oli hagi esitamise ajaks aegunud, kuivõrd laenulepingu sõlmimisest oli hagi esitamise ajaks (31.12.2021) möödunud enam kui 3 aastat 11 kuud.
2. Hageja on aastaid viivitanud oma nõude maksmapanekuga ja lasknud viivisel kasvada, soovides niimoodi kostja arvelt tulu teenida. Selline hageja käitumine on vastuolus

§ 6sätestatud hea usu põhimõttega.

1. Juhul, kui kostja siiski peab hagejale viivist maksma, palub kostja viivist vähendada, seejuures ka alla seadusliku määra, ning seada viivisele summaline piirang selliselt, et viivis ei ületaks tasumisele kuuluvat põhivõlga. Kostja on pensionist elatuv eakas vanaduspensionär. Maakohtu otsus
2. Maakohus rahuldas 17.05.2022 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 10 040 eurot, 31.12.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 7548,07 eurot ja viivise määraga 0,07% päevas põhivõlalt alates 01.01.2022 kuni kohustuse kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 2491,93 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Maakohus jättis jõusse 03.01.2022 määrusega kohaldatud hagi tagamise.
3. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel oli sõlmitud 22.01.2018 laenuleping

§ 396lg 1 mõttes ja et tegemist ei olnud tarbijakrediidilepinguga.

Maakohus tuvastas, et laenulepingu allkirjastamise hetkeks oli kostja kätte saanud sularaha 5000 eurot ning kostja allkirjastatud kinnituskirjast nähtuvalt sai kostja 31.01.2018 täiendavalt 6600 eurot. Hageja nõue ei olnud aegunud.

1. Nähtuvalt lepingu sisust ei ole kostjal kohustust tasuda intressi ning hageja seda kostjalt ka ei nõua, mistõttu polnud hagejal kohustust avaldada krediidikulukuse määra. Kostja väite, et intress oli peidetud põhivõlgnevuse sisse, muutis kohtu hinnangul põhjendamatuks asjaolu, et kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et on tervikuna kätte saanud laenusumma 11 600 eurot. Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus hageja ei oleks laenu andmisel arvestanud kostja majanduslikku seisu, kuna hageja võttis arvesse, et kinnistusraamatu andmetel kuulub kostjale 3 kinnisasja. Kostja väide, et kõik kolm kinnisasja on talle elukorraldusest tulenevalt hädavajalikud, ei tähenda, et kostjal ei oleks vara, mille arvelt on kohustusi vajadusel täita.
2. Esitatud asjaoludest ega tõenditest ei ilmne, et hageja oleks kostjale laenu andnud oma majandus- või kutsetegevuses. Samuti kinnitab laenu andmist väljaspool majandus- või kutsetegevust asjaolu, et laenulepingus ei ole ette näinud intressi tasumise kohustust.
3. Maakohus jättis kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata, kuna kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mis võimaldaks

§ 197lg 1 alusel tasaarvestust teostada.

4 2-21-20479

1. Tegemist ei ole olukorraga, kus hageja oleks põhjendamatult kaua viivitanud oma õiguste maksmapanekul. Hageja on oma nõudega kohtusse pöördunud selleks seaduses sätestatud tähtaja jooksul ning samuti tuleb arvesse võtta, et kostja pidi ise kursis olema lepingust tuleneva kohustusega võlgnevus tähtaegselt tasuda ning samuti asjaoluga, et juhul, kui kostja laenu tagastamise tähtaega ei järgi, tuleb võlgnevuselt tasuda viivist.
2. Hagejal on

§ 101

lg 1 p 6 ja

§ 113lg 1 järgi õigus kostjalt nõuda viivist lepingus sätestatud määras.

Kuivõrd tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, oli pooltel võimalik leppida kokku viivises, mis ületab kolmekordset seaduslikku määra. Viivis määraga 0,07% päevas ei ole ebamõistlikult suur ega kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav, mistõttu ei ole tegemist tühise lepingutingimusega.

1. Hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 23.01.2019–31.12.2021 viivist põhivõlalt viivise määraga 0,07% päevas, s.o 7548,07 eurot ning TsMS § 367 alusel viivist põhivõlalt viivise määraga 0,07% päevas alates 01.01.2022 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte suuremas summas kui põhinõue, s.t täiendav viivis ei tohi ületada 2491,93 eurot.
2. Kostja viivise vähendamise taotluse osas märkis maakohus, et kostja väide, et ta elatub kasinast pensionist, läheb vastuollu kostja enda poolt 01.02.2022 määruskaebuse p-des 11 ja 12 avaldatud seisukohtadega, milles kostja avaldas, et talle kuulub 3 korteriomandit Tallinnas ning nende väärtus on vähemalt 200 000 eurot. Samuti tõi kostja eraldi välja, et tema vastu on kahes tsiviilasjas esitatud nõudeid kokku 40 000 eurot, kuid kostja saab oma kohustusi täita vara müümata. Seega puudub alus viivise vähendamiseks. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hageja viivise nõude ja jättis menetluskulud kostja kanda, ning teha uue otsuse, millega jätta viivise nõue tervikuna rahuldamata ja menetluskulud jätta poolte endi kanda või jaotada pooles ulatuses kummagi poole kanda. Apellatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
4. Hageja ei andnud kostjale laenu 11 600 eurot, kuid selles osas ta maakohtu otsust ei vaidlusta, kuna asjaoludest tulenevalt ei ole vaidlus perspektiivikas.
5. Maakohus kvalifitseeris valesti laenulepingu nn tavaliseks laenulepinguks

§ 396lg 1 mõttes.

Kohus ei põhjendanud oma seisukohta. 30. Laenuleping ei sisalda selgesõnalist intressikokkulepet ega ka kokkulepet, et laenult intressi maksta ei tule. Kuivõrd laenuleping on sõlmitud majandustegevuses tegutseva osaühingu poolt, on tegemist majandus- või kutsetegevuses sõlmitud laenulepinguga

§ 397lg 1 mõttes, millelt tuleb maksta intressi.

Tegemist on tasulise lepinguga. Asja ei muuda see, et lepinguperioodil oli seaduslik intressimäär 0% aastas. Intressimäära suurenemise korral oleks kostjal intressi tasumise kohustus tekkinud. Kuivõrd laenuandja on äriühing, kelle tegevuse ainus eesmärk on tulu teenimine, on kõik tema tehingud tehtud majandus- või kutsetegevuses.

1. Hageja oleks pidanud järgima tarbijakrediidi nõudeid ja kostjat vastavalt tarbijakrediidi nõuetele lepingueelselt teavitama ning tema maksevõimet kontrollima. Sama oleks hageja pidanud tegema ka juhul, kui kohus ei nõustu, et leping oli tarbijakrediidileping.
2. Kostja ei olnud lepingu sõlmimise ajal võimeline lepinguga võetud kohustusi täitma. Hageja ei hinnanud enne laenu andmist kostja majanduslikku seisukorda. Hageja on 5 2-21-20479 tagantjärele esitatud seisukohtade ja tõenditega vaid õigustanud oma lepingueelsete kohustuste täitmist.
3. Väär on maakohtu seisukoht, et kostja väide, et kõik 3 kinnisasja on talle elukorraldusest tulenevalt hädavajalikud, ei tähenda, et kostjal poleks vara, mille arvelt oma kohustusi vajadusel täita. Korterid on kostja ja tema pereliikmete/lähikondsete elukohaks. Hageja oleks pidanud enne lepingu sõlmimist välja selgitama, kas vajaduse tekkides on võimalik kinnisasju müüa. Hageja ei selgitanud välja, kas kostja üldse kinnisvara või muud vara omab. Seega ei saa asuda seisukohale, et selle vara arvelt saab kostja kohustusi täita.
4. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostjal ei olnud hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. Hageja rikkumistest tulenevalt oli kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue, mis hõlmas kõiki lepingu tagajärjel tekkinud kohustusi, sh viivist. Viivis tulenes otseselt asjaolust, et hageja ei teavitanud kostjat lepingueelselt ja ei hinnanud kostja maksevõimet, ning sõlmis kostjaga laenulepingu oma lepingueelseid kohustusi rikkudes. Kostja tasaarvestas kohtumenetluses oma kahju hüvitamise nõude hageja nõudega. Seetõttu oleks tulnud hageja viivise nõue rahuldamata jätta.
5. Hagejal puudub viivise nõue ka põhjusel, et hageja kasvatas hea usu põhimõtet rikkudes viivist ligi 3 aastat. Hageja jättis vaikimisega mulje, justkui oleks ta nõudest loobunud.
6. Maakohus oleks pidanud tuvastama viivise määra kokkuleppe tühisuse (

§ 42lg 3 p 5).

Viivise määr on ebamõistlikult suur ja tühine ka tarbija sätteid arvestamata, arvestades ka seda, et hageja väidetavalt andis kostjale tasuta laenu.

1. Maakohus oleks pidanud rahuldama kostja viivise vähendamise taotluse. Kostja on 74-aastane pensionär. Kostja ei tegele äriga. Kostjal ei ole muud sissetulekut peale pensioni. Kostja majanduslik seisund ei võimalda nii suurt viivist maksta. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kostja avaldas, et talle kuulub 3 korteriomandit väärtusega kokku 200 000 eurot ning ta saab tema vastu suunatud nõudeid rahuldada ka vara müümata. Kostja öeldu on kontekstist välja rebitud ja valesti tõlgendatud.
2. Hageja käitumist tuleb arvestada ka menetluskulude jaotamisel. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus rahuldas viivise nõude 2928,93 eurot ületavas osas ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja perioodi 23.01.2019–15.09.2022 eest viivise 2928,93 eurot. Eelnevaga seoses muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtu menetluses, jättes menetluskulud 65% ulatuses kostja kanda ja 35% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22 esitab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 6 2-21-20479
5. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale on esitanud apellatsioonkaebuse kostja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus rahuldas viivise nõude ja jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja ei vaidlustanud hagi rahuldamist tagastamata laenusumma (põhivõlg 10 040 eurot) ulatuses. Seega ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 3 ja 4 välja mõistetud viivise ja p-s 6 määratud menetluskulude jaotuse osas. Vaidlustamata ulatuses on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 2 alusel jõustunud.
6. Pooled vaidlesid maakohtus selle üle, kas hageja tegutses laenu andes majandus- või kutsetegevuses ja kas sellest tulenevalt oli hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping. Maakohus lähtus vaidluse lahendamisel

§ 396

lg-s 1 sätestatud laenulepingu mõistest, jättes analüüsimata, kas hageja võis anda kostjale laenu oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsedes ning kas tegemist võis olla tarbijakrediidilepinguga

§ 402tähenduses. 43. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et maakohtu otsus ei vasta nõude kvalifitseerimise osas Ts

MS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 nõuetele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes mh millist õigusakti tuleb asja lahendamisel kohaldada. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-57-11 kohaselt on kohtu peamine ülesanne poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole seejuures seotud poolte poolt antud õigusliku hinnanguga. Maakohtul tuli vaidluse lahendamiseks tuvastada asjaolu, kas tegemist võib olla tarbijakrediidilepinguga

-i tähenduses ja kas pooltevahelisele laenulepingule rakenduvad tarbijakrediidilepingut reguleerivad õigusnormid. 44. Vaidlusaluse laenulepingu alusel andis füüsilisest isikust laenusaajale laenu eraõiguslikust juriidilisest isikust laenuandja (osaühing).

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Äriseadustiku (ÄS) § 135 lg 1 kohaselt on osaühing äriühing, milline osaleb õiguskäibes oma organite kaudu, kelle tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 31 lg 5). Vaidlusaluse laenulepingu sõlmis laenuandja nimel juhatuse liige ning eelduslikult on seega tegemist äriühingu majandusja kutsetegevuses sõlmitud lepinguga. Vastupidist peab tõendama pool, kes sellisele väitele vastu vaidleb, seega käesolevas asjas hageja. Eeltoodust tulenevalt tuli maakohtul selgitada hagejale võimalust lükata ümber eeldus, et laenuleping oli sõlmitud äriühingu majandus- ja kutsetegevuses. Maakohus on ekslikult eeldanud vastupidist, s.t leidnud, et asjaoludest ja tõenditest ei ilmne, et hageja andis laenu oma majandus- ja kutsetegevuses. 45. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud väitele, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping

§ 402

tähenduses eelkõige seetõttu, et äriühingust hageja on andnud laenu oma majandustegevuses eesmärgiga teenida tulu. Hageja on seisukohal, et leping ei ole tarbijakrediidileping, kuna pooled ei leppinud kokku intressi tasumises. Samale seisukohale asus ka maakohus, leides, et laenu andmist väljaspool majandus- ja kutsetegevust kinnitab asjaolu, et intressi tasumise kohustuses ei olnud kokku lepitud. Ringkonnakohus andis apellatsioonimenetluses hagejale täiendava võimaluse tuua esile asjaolud, millest saaks kohus järeldada, et hageja ei vasta

§ 402

sätestatud krediidiandja määratlusele ja laenuleping ei ole sõlmitud majandustegevuses, sh selgitada, millistel asjaoludel andis hageja kostjale laenu. Ringkonnakohus selgitas, et vaatamata sellele, et pooled ei ole intressi tasumises kokku leppinud, tuleb kohtul hinnata, kas hageja vastab majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandja tunnustele. 7 2-21-20479 46. Hageja selgitas vastuseks kohtu nõudele, et tema majandustegevuseks ei ole laenude andmine ja laenulepingust nähtuvalt ei lepitud kokku intressi tasumises. Hageja väitis, et laenu anti isiklikule tuttavale, kuna hageja seaduslik esindaja oli läbi varasema kliendisuhte kostjaga usalduslikus suhtes ning hoopis kostja tegutses oma majandustegevuses, soovides laenu oma kinnisvara parendamiseks eesmärgiga teenida kinnisvara üürimisest suuremat tulu. Täiendavalt leidis hageja, et tarbijakrediidisätteid ei kohaldu tulenevalt

§ 403lg 3 p-dest 3 ja 6.

47. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja ka oma täiendavate selgitustega ümber lükanud eeldust, et laenuleping oli sõlmitud hageja majandus- ja kutsetegevuses.

§ 402

kohaselt ei ole nõutav, et krediidiandja igapäevane majandustegevus oleks suunatud krediidilepingute sõlmimisele. Vastupidiselt hageja seisukohale on ringkonnakohtu arvates kostja tarbija

§ l lg 5 mõttes, s.t füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Toimiku materjalidest ei saa järeldada, et kostja soovis laenu oma majandustegevuses (

§ 1lg 6).

Laenulepingusse ei ole pooled laenu sihtotstarvet märkinud. Sellekohane hageja väide on jäänud paljasõnaliseks. Ringkonnakohtu hinnangul on esile toodud asjaoludel keeruline tuvastada ka hageja ja kostja isiklikku suhet läbi selle, et hageja juhatuse liikmel oli varasem kokkupuude kostjaga. Samuti ei anna asjaolu, et kostjale on varem andnud laenu ka teine äriühing, mille juhatuse liikmeks on sama isik, kes on ka hageja juhatuse liige, alust selliseks järelduseks. 48. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldu praeguses asjas hageja viidatud

§ 403

lg 3 p-d 3 ja 6.

§ 403

lg 3 p 3 reguleerib tööandja võimaldatud krediiti.

§ 403

lg 3 p 6 kohaselt ei kohaldata tarbijakrediidi sätteid krediidilepingutele, mis sõlmitakse küll tarbijaga, kuid mille eesmärk on kinnisasja ostmise n-ö eelrahastamine, s.t võetava krediidi arvelt ei omanda tarbija kinnisasja otse. Nende sätete analoogia korras kohaldamiseks puudub praegusel juhul alus.

1. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et isegi, kui ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, mida pooled lepingu sõlmimisel silmas pidasid, aga hageja ei ole suutnud ümber lükata eeldust, et tegemist ei ole tarbijale antud laenuga, tuleb lepingut tõlgendada kostja kasuks ja lugeda, et pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu poolt laenulepingule antud õiguslikku kvalifikatsiooni ja leiab, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping.
2. Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, vaidlevad pooled ringkonnakohtus üksnes selle üle, kas hageja viivise nõue on õiguslikult põhjendatud ja kui on, siis kas on alust selle vähendamiseks või tasaarvestamiseks.
3. Tarbijalt ei või

§ 415

lg 1 järgi võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on lepingus kokku leppinud viivise määras 0,07% päevas ning intressi tasumises kokkuleppe puudub. Vaidlusalusel perioodil oli seadusjärgne viivise määr 0,02% päevas. Arvestades, et poolte vahel sõlmitud laenuleping on tarbijakrediidileping, milles ei ole kokku lepitud intressi tasumises, on põhjendatud rakendada

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära.

52. Hageja on nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus avaldanud, et juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et pooled ei saanud viivise määraks kokku leppida 0,07% päevas, siis 8 2-21-20479 taotleb hageja alternatiivselt mõista kostjalt viivis välja seaduses sätestatud määras, s.o

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Kostja on maakohtu otsusega väljamõistetud põhivõla hagejale tasunud 15.09.2022 ja 18.09.2022 (tl 145–148). Hageja on arvestanud perioodi 23.01.2019–15.09.2022 eest kokku viivise 2928,93 eurot (tl 163, viivisekalkulaator.ee). Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda viivisekalkulaatori abil arvutatud viivise summast ja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla tasumisega viivitamise eest perioodil 23.01.2019–15.09.2022 viivis 2928,93 eurot. 53. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele, et viivise määra kokkulepe on tühine, selgitab ringkonnakohus järgmist. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust (

§ 42lg 3 p 5).

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 alusel nõuda tarbijalt viivist seadusjärgses määras ja selles kuulub viivis väljamõistmisele, siis laenulepingus oleva viivisekokkuleppe tühisuse tuvastamine ei ole vajalik.

1. Arvestades apellatsioonkaebuse ulatust ja kostja üldsõnalist tasaarvestuse avaldust, nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet.
2. Kostja on esitanud ka viivise vähendamise taotluse.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule. Viivise vähendamise taotluse esitamisel on kostja tuginenud sellele, et kostja on vanaduspensionär, kelle majanduslik olukord on halb. Lisaks on kostja esile toonud, et viivisenõue on esitatud alles kohtumenetluses, hageja on käitunud vastuoluliselt ning jätnud kostjale mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud. Samuti ei ole kostja väitel hageja käitunud heas usus, sest on esitanud nõude vahetult enne aegumistähtaja saabumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kostja esile toodud asjaolud alust viivise vähendamiseks nullini. Ringkonnakohus märgib, et kostja majanduslikule olukorrale ja võimekusele oma kohustusi täita on maakohus põhjendatud hinnangu andnud ja ringkonnakohus nõustub sellega. See, et kostja on pensionär ja hageja on juriidiline isik, ei ole asjaoludeks, mis annavad iseenesest põhjuse viivist vähendada. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivise tasumist. 56. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja oli kaotanud õiguse nõuda viivist, kuna viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja väidab, et temalt ei nõutud viivist pikema perioodi jooksul, millest sai ta järeldada, et temalt viivist ei nõutagi.

§ 6

lg 1 järgi peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (RKTKo 29.01.2007, nr 3-2-1-137-06, p 23; RKTKo 02.06.2003, nr 3-2-1-70-03, p 13). Selliseks asjaoluks võib olla see, kui laenuandja on käitunud viisil, millest laenaja saab järeldada, et temalt viivist ei nõuta (RKTKo 17.06.2009, nr 3-2-1-70-09, p 13). Hageja väidab, et on kostjalt kohustuse täitmist nõudnud suuliselt. Ringkonnakohus selgitab, et üksnes sellest, et hageja ei ole teatanud kostjale kirjalikult viivise nõudmisest, ei saa järeldada, et hageja on käitunud viisil, millest kostja sai arvata, et viivise nõudest on loobutud. Kostja ei ole väitnud, et hageja oleks talle teatanud, et ei soovi viivist nõuda. Laenulepingus oli viivise kohaldamises kokku lepitud, mistõttu pidi kostjale olema selge, et tema poolt maksetega viivitamisel on laenuandjal õigus nõuda temalt viivist. Riigikohus on selgitanud, et kui lepingus on viivise kokkulepe, siis ainult viivise küsimata jätmine ei ole selliseks asjaoluks, millest võib järeldada, et võlausaldaja on viivise nõudest loobunud (RKTKo 19.06.2009, nr 3-2-1-70-09, p 12-14). 9 2-21-20479

1. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb kontrollida, kas rakendatud hagi tagamise abinõud on põhjendatud jätta kehtima otsuse täitmist tagava abinõuna (TsMS § 445 lg 2). Maakohus määras seada hagi tagamiseks kohtulik hüpoteek kostja kinnistule hüpoteegisummaga 20 160,32 eurot. Arvestades, et kostja on täitnud põhivõla 10 040 eurot tasumise kohustuse, ei ole nii suures summas tagamisabinõu enam vajalik. Ringkonnakohus vähendas käesoleva otsusega väljamõistetavat viivist, kuid otsus on edasikaevatav. Seega on põhjendatud hüpoteegi säilitamine summas 10 120,32 eurot (20 160,32 – 10 040). Seda summat ületavas osas tuleb hagi tagamise abinõu tühistada ja hüpoteegisummat vastavalt vähendada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kuivõrd hageja nõudis viivist põhivõla (10 040 eurot) ulatuses, moodustas nõudest pool viivise nõue. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise 7111,07 euro ulatuses. Kuna viivise nõue moodustab märkimisväärse osa nõudest, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane arvestada menetluskulude jaotuse määramisel ka viivise nõudega. Hageja 20 080 euro suurusest nõudest kuulub kokkuvõttes rahuldamisele 12 968,93 eurot (10 040 + 2928,93), s.o umbes 65%. Seega tuleb maakohtus kantud menetluskulud jätta 65% ulatuses kostja kanda ja 35% ulatuses hageja kanda.
3. Apellatsioonimenetluses vaidlustas kostja üksnes viivise nõude (10 040 eurot). Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistades maakohtu otsuse viivise 7111,07 eurot väljamõistmise osas. Seega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel 29% ulatuses kostja kanda ja 71% ulatuses hageja kanda.
4. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Lisaks on Riigikohus 20.04.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 (p 21) asunud seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit sel määral, et muuta tuleb ka menetluskulude jaotust, võib jätta menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.
5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 10