← Eesti

2-21-7989/94

Obsah (6)§ 158§ 159§ 29§ 619§ 658§ 664

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-7989 Otsuse kuupäev Tartu, 12. oktoober 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Kaupo Paal ja Urmas Volens

) § 619 alusel. Sisuliselt on pooled lepingu p-s 6 kokku leppinud poolte, kuid eelkõige arendaja ehk kostja vastutuse lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest ehk tegemist on poolte kokkulepitud õiguskaitsevahenditega. Ainuüksi lepingu p 6 pealkirjast „Poolte vastutus“ saab tuletada, et tegemist ei ole mitte teenuse eest tasu kindlaksmääramisega, vaid kohustusega tasuda lepingu rikkumise korral lepingus kokkulepitud rahasumma. Lepingus sätestatud leppetrahv tagab hageja jaoks õiguse nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist. Arvestades lepingu olemust ja eesmärki, oli lepingu sõlmimisel poolte ühine tahe lepingu p-s 6.2 kokku leppida leppetrahvi kohaldamises

§ 158tähenduses.

Kostja keeldus finantseerimislepingu sõlmimisest pärast seda, kui hageja oli rahastuskampaania käigus projekti rahastamiseks kogunud kokkulepitud 500 000 eurot. Seega jäi finantseerimisleping sõlmimata kostjast tingitud põhjustel, mitte hagejast tulenevatel asjaoludel. Kostja vastutab lepingulise kohustuse rikkumise eest. Hageja on leppetrahvi nõudmisest kostjale teatanud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. 2

(7)2-21-7989
  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata.
  2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  4. märtsi
  5. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on lepingu p-des 6.2 ja 6.2.1 kokkulepitu käsitatav leppetrahvi kokkuleppena kostja lepingurikkumise korral, mitte tasuna hageja ostutatud teenuste eest. Hageja ei ole tõendanud, et poolte ühine tahe oleks lepingu p-des 6.2 ja 6.2.1 reguleerida tasu maksmist hagejale osutatud teenuste eest tasu kindlaksmääramise kokkulepetega. Kuigi üldjuhul on käsundisaajal õigus saada kohustuste täitmise eest tasu, siis käesoleval juhul on pooled kokku leppinud teistsugustes tasu maksmise tingimustes. Mõistliku isiku positsioonist lähtudes ei ole lepingus sätestatud leppetrahvi kokkulepetest võimalik järeldada tasu maksmise kokkulepet. Kostja rikkus kohustust sõlmida finantseerimisleping, mille puhuks oli kokku lepitud leppetrahvi maksmine. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt leppetrahvi, kui kostja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest. Hageja ei teatanud kostjale oma leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul. Hageja
  6. novembri 2019 teade kostjale ei tõenda, et hageja oleks selles teatanud kostjale leppetrahvi nõudmisest. Teade ei sisaldanud viidet lepingu p-dele 6.2 ja 6.2.
  7. Samuti ei olnud selles märgitud, et hageja võiks üldse leppetrahvi nõuda. Hageja ei teinud kostjale lepingu rikkumise kohta etteheiteid. Seega ei ole hageja teatest võimalik järeldada, et hageja on selles teatanud kostjale leppetrahvinõudest ja teinud seda mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. Ka hageja
  8. detsembri 2020 e-kirja ja
  9. detsembril 2020 kostjale koos viitega lepingu p-dele 6.2 ja 6.2.1 esitatud 20 000 euro suurust arvet ei saa pidada mõistliku aja jooksul esitatud leppetrahvinõudest teatamiseks. E-kiri ja arve on esitatud aasta peale lepingu lõpetamist. Ei ole mõistlik, et isik viivitab aasta oma nõudest teatamise ja selle esitamisega. Leppetrahvist teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli kuus kuud. Peale kuue möödumist ajast, mil kostja keeldus sõlmimast finantseerimislepingut, võis kostjal tekkida õigustatud ootus, et hageja temalt leppetrahvi ei nõua.

§ 159lg 2 alusel tuleb hageja leppetrahvinõue jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise, menetluskulude jaotuse ning kohaldatud hagi tagamise abinõude tühistamise osas. Hageja palub hagi täies ulatuses rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks alama astme kohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti

§ 159lg-t 2 ja hinnanud valesti tõendeid, kui leidis, et hageja 21.

novembri 2019 teade ei ole käsitatav leppetrahvinõudest teatamisena

§ 159lg 2 mõttes.

Eelviidatud teates nõudis hageja kostjalt rahalise kohustuse täitmist, viitega hageja kohustuste täitmisele, mis olid lepingu punktis 6.2.1 nimetatud leppetrahvinõude eelduseks. Hageja saatis kirja seitse päeva pärast leppetrahvinõude 3

(7)2-21-7989 õiguse tekkimist. Kostjal ei saanud tekkida õigustatud ootust, et ta ei pea lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ega rahalist kohustust hageja vastu täitma. Lisaks on kostja majandus- ja kutsetegevuses kinnisvara arendamisega tegelev juriidiline isik, kes pidi kirjast aru saama leppetrahvi tasumise kohustusest.

§ 159

lg 2 mõtte ja eesmärgiga ei ole kooskõlas ringkonnakohtu lähenemine, mille kohaselt viite puudumine sõnadele leppetrahv või rikkumine või leppetrahvi reguleerivale lepingu punktile, on aluseks lugeda kiri mittekohaseks leppetrahvinõude teateks. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 159

lg-t 2, leides, et aasta aega pärast leppetrahvinõude õiguse tekkimist edastatud teade ja arve ei olnud esitatud mõistliku aja jooksul

§ 159lg 2 mõttes.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks aastat tuleb pidada ebamõistlikult pikaks ajaks. Hageja saatis juba seitse päeva pärast lepingu lõpetamist teate rahalise kohustuse kohta. Seega ei olnud 2020. aasta detsembris saadetud teade ja arve esmakordsed teated leppetrahvi kohta. Kostja kui kinnisvaraarendusega tegelev juriidiline isik pidi pärast finantseerimislepingu sõlmimisest keeldumist ja hageja korduvaid kirju aru saama, et hageja ootab rahalise kohustuse täitmist. Leppetrahvi suurus oli lepingus fikseeritud ning ei olnud ajas suurenev. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§ 29

, § 619 ja § 627 lg-id 1 ja 2 ning hinnanud valesti tõendeid, leides, et käsunduslepingust tuleneva tasunõude eeldused ei olnud täidetud. Kostja ei saanud eeldada hageja platvormi tasuta kasutamist, raha kogumise võimaluse tagamist ja vajaliku investeerimissumma kokkukogumist. Pooled ei ole välistanud tasu maksmise kohustust.

  1. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
  3. TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib kolleegium kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse hagiavalduse rahuldamata jätmise osas. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 20 000 eurot ja sellelt arvutatud viivise. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi põhivõlgnevusest 4000 euro suuruse osa ja sellelt arvutatud viivise saamiseks. Seega eelviidatud osas on maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise kohta TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.
  4. Kohtud on tuvastanud järgmised asjaolud: •
  5. novembril 2019 sõlmisid hageja ja kostja ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu; •
  6. novembril 2019 teavitas kostja hagejat, et on otsustanud lepingu lõpetada; •
  7. novembril 2019 teatas hageja kostjale, et on õigustatud saama teenustasu; •
  8. detsembril 2020 esitas hageja kostjale teate, milles nõudis kostjalt 20 000 euro tasumist lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 järgi; •
  9. detsembril 2020 esitas hageja kostjale lepingu alusel 20 000 euro suuruse arve, mida kostja ei ole tasunud. 4

(7)2-21-7989 12. Kolleegium käsitleb esmalt lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 kvalifitseerimist ning seejärel

§ 159lg 2 tõlgendamisega seotud väiteid.

  1. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas lepingu p-des 6.2 ja 6.2.1 leppisid pooled kokku hagejale tasu maksmise kohustuses või leppetrahvis. Lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 kohaselt tasub arendaja kümne päeva jooksul vastava nõude esitamisest hagejale leppetrahvi summas, mis vastab neljale protsendile rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast, kui arendaja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on asunud seisukohale, et vaidlusalustes punktides sõlmisid pooled leppetrahvikokkuleppe.
  2. Hageja leiab, et kohtud on valesti kohaldanud

§ 619

ja § 627 ning kuivõrd hageja on teenust osutanud, siis on tal igal juhul õigus nõuda kostjalt tasu maksmist. Kolleegiumi arvates ei ole hageja väited põhjendatud. Praeguses asjas sõlmitud ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostööleping on olemuselt maaklerileping

§ 658

lg 1 mõttes.

§ 658

lg 1 kohaselt kohustub üks isik (maakler) maaklerilepinguga vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu). Käesoleval juhul on vahendatavaks tehinguks finantseerimisleping. 15. Üldjuhul on maakleril õigus maakleritasule, kui maaklerilepingu eesmärk on saavutatud, st vahendatud leping on sõlmitud (

§ 664lg 1).

Samas on

§ 664

lg 1 dispositiivne norm, mistõttu võivad pooled kokku leppida maakleritasu maksmises ka siis, kui vahendatud lepingut ei ole sõlmitud, kuid maakler on oma kohustuse täitnud ning sobiva kolmanda isikuga lepingut käsundiandja jaoks vahendanud (vt ka RKTKo 13.11.2013, 3-2-1-123-13, p 21). Kohtumenetluses tuleb maakleril tõendada, et maakleritasu maksmise tingimused on täidetud, sh seda, et enne vahendatud lepingu sõlmimist on lepitud kokku maakleritasu maksmises (TsMS § 230 lg 1).

  1. Ringkonnakohus on menetlusõiguse norme järgides põhjendatult asunud seisukohale, et lepingu p-d 6.2 ja 6.2.1 ei reguleeri lepingus kokkulepitud teenuste eest tasu maksmise kohustust. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludel ei ole hageja tõendanud, et poolte ühine tahe oleks olnud reguleerida lepingu p-des 6.2 ja 6.2.1 hagejale tasu maksmist osutatud teenuste eest (ringkonnakohtu otsuse p 28). Nimelt on pooled kokku leppinud ühekordses struktureerimistasus, mida tuleb maksta pärast finantseerimislepingu sõlmimist (lepingu p 3.2). Lepingu p-s 3.2 kokkulepitud tasu maksmist ei ole hageja nõudnud ega tasunõude sissenõutavaks muutumist tõendanud (ringkonnakohtu otsuse p 28). Kolleegium lähtub asja lahendamisel ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest ja ise tõendeid ei hinda (vt TsMS § 688 lg-d 3–5).
  2. Siinjuures juhib kolleegium tähelepanu sellele, et seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas

§-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (RKTKo 28.10.2020, 2-17-17756/159, p 15). Seega sõltumata asjaolust, kas pooled nimetavad lepingus kokkulepitud raha maksmise kohustust tasuks, leppetrahviks või muuks, tuleb kohtul õigussuhte kvalifitseerimisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (

§ 29lg-d 1 ja 4).

Leppetrahv

§ 158lg 1 mõttes on olemuslikult seotud lepingu rikkumisega, millele vastab kohustust rikkunud lepingupoole kohustus maksta lepingus määratud 5

(7)2-21-7989 rahasumma. Ainult sellisele rikkumisega seotud kokkuleppele kohaldatakse leppetrahvi regulatsiooni, sh leppetrahvi nõudmisest teatamise kohustust (

§ 159lg 2).

Kui tegemist on muu tasuga, siis ei ole leppetrahvinõudele kohalduvad sätted asjakohased.

  1. Eelnevast lähtudes võtab kolleegium asja lahendamisel aluseks ringkonnakohtu tuvastatud asjaolu, et lepingu p-des 6.2 ja 6.2.1 on pooled sõlminud leppetrahvikokkuleppe käsundiandja lepingu rikkumise korral.
  2. Järgnevalt vaidlevad pooled selle üle, kas hageja
  3. novembri 2019 teade kostjale on käsitatav leppetrahvinõudest teatamisena

§ 159lg 2 mõttes.

Ringkonnakohus leidis, et hageja teade ei ole

§ 159lg 2 mõttes teade leppetrahvi nõudmise kohta.

Kolleegiumi hinnangul on tuvastatud asjaoludel ringkonnakohtu seisukoht põhjendatud.

§ 159

lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta nõuab leppetrahvi. Leppetrahvinõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvinõuet oma edasises käitumises arvestada (RKTKo 09.05.2018, 2-16-18005/54, p 12; RKTKo 29.04.2008, 3-2-1-28-08, p 14). 20. See, kas vaidlusalune kiri on

§ 159

lg 2 mõttes teade leppetrahvi nõudmise kohta, tuleb välja selgitada tahteavalduse tõlgendamise reeglitele tuginedes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Sama lõike teise lause kohaselt, kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Iseenesest ei eelda

§ 159

lg 2 mõttes leppetrahvi nõudmisest teatamine, et teade sisaldaks sõna leppetrahv või viitaks leppetrahvi reguleerivale lepingu punktile. Küll aga tuleb kohtul hinnata, kas lepingut rikkunud pool või mõistlik isik tema asemel oleks pidanud aru saama, et konkreetse tahteavaldusega teatab õigustatud pool oma kavatsusest nõuda lepingus rikkumise puhuks kokku lepitud rahasummat (

§ 158lg 1).

  1. Hageja hinnangul täitis
  2. novembri 2019 teade leppetrahvist teatamise eesmärki, kuivõrd hageja nõudis teates võlgnikult rahalise kohustuse täitmist ja viitas enda kohustuste täitmisele, mis oli leppetrahvi reguleeriva lepingu p 6.2.1 rakendamise eeldus. Ringkonnakohus leidis, et tegemist ei olnud

§ 159

lg 2 mõttes leppetrahvi nõudmisest teatamisega, kuivõrd selles ei teatanud hageja leppetrahvi nõudmisest, ei viidanud lepingu p-dele 6.2 ja 6.2.1 ega oma õigusele leppetrahvi nõuda, samuti puuduvad etteheited lepingu rikkumise kohta (ringkonnakohtu otsuse p 35). Seega sisuliselt leidis ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud, et kostja pidi vaidlusalusest teatest aru saama, et hageja kavatseb nõuda lepingus kokku lepitud leppetrahvi. Tuvastatud asjaoludel ei teatanud hageja

§ 159lg 2 mõttes kostjale leppetrahvi nõudmisest 21.

novembril

  2. Viimaks leiab hageja, et aasta pärast leppetrahvi nõudeõiguse tekkimist edastatud teade ja arve olid esitatud mõistliku aja jooksul

§ 159lg 2 mõttes.

Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. Terminiga "mõistlik aeg" tähistatakse määratlemata õigusmõistet ning seda tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades (RKTKo 29.04.2008, 3-2-1-28-08, p 13). Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda

§-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (RKTKo 09.05.2018, 2-16-18005/54, p 13; RKTKo 21.12.2011, 3-2-1-142-11, p 16). 6

(7)2-21-7989
  1. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja teatas
  2. novembril 2019 hagejale asjaolust, et on otsustanud lepingu lõpetada, ning hageja esitas
  3. detsembril 2020 kostjale teate, milles nõudis kostjalt 20 000 euro tasumist lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel. Ringkonnakohus leidis, et leppetrahvist teatamise mõistlik aeg käesoleval juhul oli kuus kuud ning aasta oma nõudest teatamiseks ja selle esitamiseks oli ebamõistlikult pikk aeg (ringkonnakohtu otsuse p 36). Ringkonnakohus on oma seisukohta menetlusõiguse norme järgides piisavalt põhjendanud. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kuivõrd hageja ei nõudnud
  4. novembri 2019 kirjas kostjalt leppetrahvi tasumist (vt ülal p 21), ei saanud see mõjutada mõistliku aja arvestamist

§ 159lg 2 mõttes.

Arusaamatuks jääb kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt peaks pikemat aega leppetrahvi nõudest teatamiseks põhjendama asjaolu, et leppetrahv oli fikseeritud ning ajas muutumatu. Pikemat mõistlikku aega leppetrahviteate esitamiseks võiks põhjendada pigem asjaolu, et leppetrahvi suurus ei ole veel kindel ning suureneb ajas (vt nt RKTKo 21.12.2011, 3-2-1-142-11, p 17). 24. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.