Obsah (7)

§ 219§ 43§ 1§ 220§ 214§ 224§ 39

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 31. august 2023, Tartu 3-22-1330 Haldusasi

) § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse elama asumiseks. Kaebaja viibis kinnipeetavana vanglas taotluse esitamise ajal ega ole praeguseks vangistusest vabanenud. PPA teavitas 20. mai 2022. a kirjaga nr 15.3-3.1/1195-1 kaebajat, et vastavalt

§ 219

lg 1 p-le 6 loetakse tähtajalise elamisloa taotlus põhjendamatuks ja jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Kaebaja esitas

1. mail 2022 enda arvamuse ja vastuväited sellele teavitusele. Muu hulgas märkis ta, et tähtajalise elamisloa pikendamine on talle vajalik, et ta saaks jätkata karistuse kandmist avavanglas.
2. PPA jättis
3. juuni
4. a otsusega nr 15.3-3.1/1382-1 taotluse läbi vaatamata, tuginedes

219 lg 1 p-le 6, mille kohaselt loetakse tähtajalise elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis.

1. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA
2. juuni
3. a otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks pikendada kaebajale avavanglasse paigutamiseks vajalikku tähtajalist elamisluba. Kaebuse kohaselt andis PPA
4. juuli
5. a otsusega nr 1051053854/TE kaebajale tähtajalise elamisloa kehtivusega kuni
6. juuni
7. Elamisluba oli aluseks avavanglasse paigutamisel. Kui PPA on eelnevalt andnud elamisloa, puudus tal alus selle pikendamisest keelduda. Vaidlustatud otsus on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja oli avavanglas 1,5 aastat. Tal puuduvad distsipliinirikkumised ning kaebajat avavanglasse paigutades leidis vangla, et kaebaja vastab nõutavatele kriteeriumitele. Kaebaja on sündinud Eestis ega ole kunagi omanud muu riigi kodakondsust. Kaebaja palub kohtul hinnata, kas tema puhul on täidetud avavanglasse paigutamise kriteeriumid.
8. PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et

§ 43

lg 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise seaduslikuks aluseks

§ 43

lg 1 p-st 5 tulenev alus ning tal ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema muud seaduslikku alust Eesti Vabariigis viibimiseks. Kuna kaebaja kannab endiselt eluaegset karistust kinnipidamisasutuses ja tema puhul ei ole elamisluba nõutav, jättis PPA kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse

§ 219lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Elamisloa olemasolu ei ole vangistusseaduse (Vang

S) § 20 kohaselt avanglasse paigutamise eelduseks. Ka Justiitsministeeriumi ja õiguskantsleri seisukohtade järgi ei saa elamisloa puudumine praktikas olla takistuseks avavanglasse paigutamisel. Kaebajale anti

1. juunil 2020 eelmine elamisluba pelgalt formaalsete tingimuste täidetuse tõttu. PPA-l haldusorganina ei ole kohustust ebaõige halduspraktika jätkamiseks ning kaebajal ei ole õigust PPA-lt seda nõuda. Kaebajal on võimalik taotleda vanglas kinnipidamise õiendit, mis on isikut tõendav dokument isikut tõendavate dokumentide seaduse (ITDS) § 2 lg 1 ja § 4 lg 1 tähenduses.
2. Justiitsministeerium esitas seisukoha kaebuse kohta leides, et kaebus tuleb rahuldada. Kinnipeetava vangistusest ühiskonda sujuvaks vabanemiseks on tarvis, et elamisluba väljastataks juba ajal, kui isikul on võimalik avavanglasse asuda. Elamisluba on tarvis, et sõlmida kokkulepped tööandjaga, kelle juurde pärast vabanemist tööle asuda, samuti elukoha leidmiseks ning ka erinevate riigi poolt pakutavate teenuste saamiseks. Vanglal on enne isiku avavanglasse paigutamist vaja teada, kas talle väljastatakse Eestis elamiseks elamisluba või ei. Selleks on

§-s 214 sätestatud erikord olukorras, kus elamisluba taotletakse kinnipidamisasutuses kinni peetavale isikule. Sellega on seadusandja arvestanud, et vangla edastab taotluse just siis, kui kinnipeetav on vangistuse järgus, kus alustatakse kas avavanglasse paigutamist või kinnipeetava vabastamist. Kui tõlgendada

§ 219

lg 1 p 6 koostoimes § 43 lg-ga 3 kitsalt, võib see kaasa tuua olukorra, kus kinnipeetav saab elamisluba taotlema hakata alles pärast vabanemist. See ei soosi aga Eesti 2 ühiskonda tööle, õppima või elama asumist, sest need elukorralduslikud küsimused tuleb lahendada juba vangistuse ajal. Ka juhul, kui isik paigutataks avavanglasse ajal, mil tal ei ole elamisluba, oleks äärmiselt keeruline avavangla eesmärke täita. 6. Siseministeerium esitas seisukoha kaebuse kohta leides, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna

§ 43

lg-st 3 tulenevalt ei pea kaebajal kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks elamisluba, on PPA toiminud korrektselt ja kooskõlas

-s sätestatuga ning õiguspäraselt lugenud kaebaja taotluse põhjendamatuks ning jätnud selle

§ 219lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata.

Seadusandja soov on olnud ühemõtteliselt, et välismaalane ei vaja Eesti Vabariigis kinnipeetavana viibides elamiseks ega töötamiseks elamisluba. Seejuures ei eristata kinnipeetavaid, kes kannavad karistust avavanglas või kinnises vanglas. Elamisloa praktiline väljund on elamisloakaart, mille abil saab isik ennast ja oma staatust tõendada. Vangistusseaduse § 181 3 kohaselt võib vanglas kinnipidamise õiendiga kinnipeetav tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust ja isikut avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes suhetes, sealhulgas perekonnaseisutoimingute ja notariaaltoimingute tegemisel. Tegu on juba

1. a vastu võetud isikut tõendavate dokumentide seaduse ja vangistusseaduse muutmise seaduse 749 SE sättega. Muu hulgas tunnistati nimetatud eelnõuga kehtetuks regulatsioon, mille kohaselt oli kinnipeetava tingimisi vabastamise eelduseks elamisloa olemasolu. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
3. novembri
4. a otsusega halduskohus rahuldas kaebuse, tühistas PPA
5. juuni
6. a otsuse ning kohustas PPA-d kaebaja taotluse uuesti lahendama.
7. Halduskohus sedastas, et kaebaja on määratlemata kodakondsusega isik, kes kannab eluaegset vanglakaristust. Tema karistusaeg algas
8. augustil
9. Harju Maakohus ei vabastanud kaebajat
10. jaanuari
11. a määrusega kriminaalasjas nr 1-15-311 karistuse kandmiselt ennetähtaegselt. Vaidlust pole ka selles, et isikule pole kohaldatud lisakaristusena väljasaatmist ning ta pole väljasaadetav väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse tähenduses.
12. Kuna kaebaja kandis vaidlustatud otsuse tegemise ajal ning ka kohtuotsuse tegemise ajal karistust vanglas, tuleb nõustuda, et tal oli vaidlustatud otsuse tegemise ajal

§ 43lg 1 p-st 5 ja lg-st 3 tulenevalt seaduslik alus Eestis viibimiseks.

Samas võimaldab

§ 219

lg 1 p 6 haldusorganile kaalumisruumi ja kohustab seetõttu hindama ja kaaluma asjaolusid, mis seonduvad elamisloa vajadusega. Taotlust lahendades ei saa lähtuda üksnes välismaalaste õiguse normidest, millest tulenevalt ei pruugi isikul olla vajadust tähtajalise elamisloa järele, kui tal on muu viibimisalus (

§ 43lg 3), vaid lähtuda tuleb õiguskorrast laiemalt.

1. Tallinna Vangla otsustas
2. juuni
3. a käskkirjaga nr 5-1/22/1063 (dtl 35-36) kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamise. Vangla leidis, et tähtajalise elamisloa mittepikendamine toob kaasa kinnipeetava kinnisesse vanglasse paigutamise ning kuna kinnipeetav on sellest teadlik, siis avavanglas viibimine võib olla vanglale julgeolekuriskiks ning kaasa tuua uusi õigusrikkumisi, kuid vangla peab olema avavanglasse paigutatud kinnipeetavate ühiskonnaohutuses ja õiguskuulekas käitumises veendunud. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole kaebaja Tallinna Vangla
4. juuni
5. a käskkirja nr 5-1/22/1063 ega selle peale esitatud vaide kohta tehtud Justiitsministeeriumi
6. septembri
7. a vaideotsust nr 11-7/5039-3 kohtus vaidlustanud.
8. Haldusorganite seisukohtadest ilmneb vastuoluline arusaam elamisloa puudumise tähendusest avavanglasse paigutamise kontekstis. 3 Kohus ei saa käesoleva vaidluse raames lahendada küsimust, kas Tallinna Vangla on õiguspäraselt otsustanud kaebaja ümber paigutada avavanglast tagasi kinnisesse vanglasse. Elamisloa puudumine ei takista kinnipeetava avavanglasse paigutamist ning nõustuda ei saa seisukohaga nagu ei oleks vanglal võimalik kinnipeetava põgenemisohtu hinnata olukorras kus talle pole elamisluba antud.
9. Kaebaja saaks elamisloa olemasolul oma isikut tõendada elamisloakaardiga (ITDS § 2 lg 2 p 12). Vastustaja on rõhutanud, et kaebajal on võimalik taotleda vanglas kinnipidamise õiendit, mis on isikut tõendav dokument isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 ja § 4 lg 1 tähenduses. Põhjendatud ei ole aga igas olukorras keeldumine kinnipeetava elamisloa taotluse sisulisest lahendamisest. Tõlgendus, mille järgi ei ole võimalik enne vangistusest vabastamist elamisloa taotlust läbi vaadata, välistab teatud isikutele vangistuse lõpptähtaja lähenemisel võimaluse vangistuse avatud täideviimiseks või selle eesmärkide saavutamiseks. Ei ole võimalik ammendavalt loetleda olukordi, kus elamisloa olemasolu võib olla kinnipeetava jaoks vanglast vabanemisel määravaks (tööle asumine, elukoha leidmine vm). Elamisluba ei looks isikule üksnes võimalust juurdepääsuks nn mugavusteenustele (nagu vastustaja neid nimetab, jättes samas selle termini tähendus kohtumenetluses põhjalikumalt avamata), vaid sellistele esmatähtsatele hüvedele, millele juurdepääsust võib olulisel määral sõltuda isiku vabanemisjärgne toimetulek ja õiguskuulekate valikute tegemine. Kehtivas õiguslikus olukorras on aga osutunud takistatuks karistuse kandmine avavanglas üldse.
10. Praegusel juhul on ilmnenud, et elamisloa puudumine on saanud takistuseks kaebaja avavanglasse paigutamisel. Seega ei saa eitada, et kuigi kaebajal oli elamisloa pikendamist taotledes olemas seadusest tulenev viibimisalus, avaldas elamisloa puudumine tema õigustele negatiivset mõju. Seetõttu ei saa pidada õiguspäraseks vastustaja järeldust, et elamisloa pikendamise taotlus tuleb jätta läbi vaatamata põhjusel, et taotlejal on viibimisalus olemas.
11. Vastustajal on õigus selles, et kaebaja järgmine võimalus ennetähtaegseks vabanemiseks ei avane veel lähiajal. Samas ei ole ettenähtav kui pikaks võib kujuneda käesoleva haldusasja lahendamine selle võimaliku edasikaebamise korral ning milline on faktiline olukord lõpplahendi jõustumisel, mida tuleks arvestada kaebaja kohustamisnõude lahendamisel (HKMS § 158 lg 2 ls 1).
12. Arvestades Täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 5 sätestatut, mille põhiseaduspärasuse kontrollimine ei ole käesoleva haldusasja raames võimalik, võib kaebajal elamisloa järele vajadus olla avavanglasse paigutamise seisukohast. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda, et

§ 219

lg 1 p 6 võimaldab haldusorganile kaalumisruumi.

-is ega vangistusseaduses (VangS) ei ole sätestatud nõuet, et välismaalase avavanglasse paigutamiseks vajalik elamisloa olemasolu. Halduskohus lähtus ebaõigesti Justiitsministeeriumi seisukohas välja toodust, et põgenemisrisk suureneb, kui kinnipeetav kuulub väljasaatmisele või kui talle on teada, et selline otsus tehakse avavvanglas viibimise ajal. Nimelt on kaebaja määratlemata kodakondsusega isik, kelle suhtes puudub vastuvõttev riik, kuhu teda välja saata. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus kaebaja ennetähtaegne vangistusest vabanemine oleks päevakorras. Seetõttu ei ole asjakohane halduskohtu seisukoht, et PPA positsiooni jaatamine ei ole kooskõlas vangistuse taasühiskonnastava eesmärgiga, sest välistab teatud isikutele vangistuse lõpptähtaja lähenemisel võimaluse vangistuse avatud täideviimiseks või selle eesmärkide saavutamiseks. 4

§-s 214 sätestatakse tähtajalise elamisloa taotlemise erisused, mille kohaselt on ka kinnipidamisasutuses viibival kinnipeetaval tähtajalise elamisloa taotluse esitamise võimalus. Nimetatud erisus on vajalik kinnipeetava vanglast vabastamise ettevalmistamiseks. Sätte eesmärk aga ei ole mõjutada kuidagi kinnipeetava kinnipidamisasutuses viibimise ajal kinnipeetava avavanglasse paigutamist või mittepaigutamist. Vangla ei saa teha avavanglasse paigutamise või mittepaigutamise otsust pelgalt elamisloa olemasolu põhjal, kuna seega teeks avavanglasse paigutamise otsuse sisuliselt PPA, kuid PPA-l puudub vastav pädevus. Õiguskantsler on 20. jaanuari 2015 ettepanekus nr 32 „Elamisloa olemasolu nõue avavanglasse ümberpaigutamise eeldusena Justiitsministeeriumi 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 17 lõike 2 punkti 5 põhiseaduspärasus“, leidnud et, seadusandja soov on olnud ühemõtteliselt (ja lähtuvalt

§ 43

lõikest 3 rõhutatult) see, et Eestis kinnipeetavana viibides ei vaja välismaalane ei elamiseks ega töötamiseks elamisluba ega tööluba. Elamisloa olemasolu imperatiivne nõue avavanglasse paigutamise otsustamisel on Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus, kuivõrd see ületab VangS-s sätestatud volitusnormi ning reguleerib

-is toodust erinevalt vanglas viibiva isiku elamisloa nõuet.

1. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
2. Vastuses apellatsioonkaebusele Justiitsministeerium vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Justiitsministeeriumi hinnangul on kaebajal elamisloa vajadus, et jätkata karistuse kandmist avavanglas ja seeläbi saavutada karistuse täideviimise taasühiskonnastamise eesmärke. Karistuse avatud täideviimine avavanglas on olemuselt väga sarnane tingimisi ennetähtaegselt vabastamisele koos käitumiskontrollile allutamisega. Varasemalt on PPA praktika olnud selline, kus avavanglasse paigutamisel on määratlemata kodakondsusega isikule elamisluba (tähtajaline või pikaajaline väljastatud või olemasolevat elamisluba pikendatud) väljastatud. PPA muutis seni toiminud elamislubade menetlemise praktikat
3. a kevadel. PPA praktika muudatusest tulenevad piiratud võimalused kohalduvad ka siis, kui kinnipeetav oleks avavanglasse paigutatud. Seega piiraks PPA poolt taotluse läbi vaatamata jätmine igal juhul negatiivselt isiku õigusi, kuivõrd see ei tagaks isikule võrdseid võimalusi taasühiskonnastamiseks avavanglas, sest ette võib tulla olukordi, kus olulise teenusele juurdepääsu võimaldamise eelduseks on see, et isikul on elamisluba. Kuivõrd kaebajal on võimalik taotleda tingimisi ennetähtaegselt vabanemist
4. aastal ja käitumiskontrollile allutamise eelduseks on isiku alalise elukoha olemasolu, siis on eriliselt oluline, et kinnipeetaval oleks võimalik korraldada elu- ja vajadusel töökoht, kuhu asuda vanglast vabanemise korral. Selliste elukorralduste tegemine on kinnises vanglas viibides oluliselt keerulisem kui avavanglas. Paraku on vangla praktikas PPA ainus, kes kinnipidamise õiendit või väljasõidutunnistust väljaspool vanglat isikut tõendava dokumendina aktsepteerib. Elamisloata kinnipeetavad ei saa registreerida ennast Töötukassas tööotsijana. Samuti ei ole võimalik asuda õppima ega tööle. Lisaks ei ole võimalik sooritada toiminguid kohalikes omavalitsustes, näiteks rahvastikuregistrisse kandmiseks või sotsiaalpinna taotlemiseks. Ehk ilma elamisloata välismaalasest kinnipeetav ei saa avada pangakontot, taotleda pangakaarti või teha muid eluliselt tavapäraseid toiminguid. Avavanglasse paigutamise otsus on seotud isiku põgenemisriski hindamisega. Justiitsministri
5. märtsi
6. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (Täitmisplaan) § 17 lg 2 p 5 eesmärk on olnud välistada põgenemisriskiga välismaalasest kinnipeetava paigutamine avavanglasse. Sätte eesmärk ei ole olnud välistada välismaalase, kelle puhul põgenemisrisk puudub, avavanglasse paigutamine. 5 Lisaks juhime tähelepanu, et kuivõrd määratlemata kodakondsusega isikule tuleks elamisluba väljastada, siis ei ole ka Täitmisplaani sätte kehtestamisel mõeldud, et need isikud peaksid avavanglasse paigutamisest kõrvale jääma. See oli samuti senise PPA praktikaga kooskõlas.
7. Vastuses apellatsioonkaebusele Siseministeerium nõustub apellatsioonkaebusega ja palub see rahuldada. Kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmisel ei lahenda PPA kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust sisuliselt, seetõttu ei ole asjakohased halduskohtu põhjendused, et PPA ei ole kaalunud elamisloa andmata jätmisega välismaalasele kaasnevat mõju.

§ 1

lõike 1 kohaselt reguleerib välismaalaste Eestisse saabumise, Eestis ajutise viibimise, elamise ja töötamise aluseid välismaalaste seadus, seega peab PPA tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamisel või läbi vaatamata jätmisel tuginema

-is sätestatule. Seetõttu ei nõustu Siseministeerium kohtuotsuse punktis 22 toodud halduskohtu järeldusega, et PPA ei saa taotlust lahendades lähtuda üksnes välismaalaste õiguse normidest, vaid lähtuda tuleb õiguskorrast laiemalt. Isegi olukorras, kus vangistusõiguse normidega, käesoleval juhul justiitsministri määrusega, on kehtestatud avavanglasse paigutamise tingimuseks elamisloa olemasolu, ei saa sellest tuleneda PPA-le kohustust välismaalasele elamisluba väljastada. Halduskohus pole arvestanud kaebajaga seotud asjaolusid ning on seetõttu kohtuotsuse tegemisel tuginenud põhjendustele, mis ei ole asjakohased. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 20. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 21. Apellatsioonimenetluses on vaidlus selles, kas

§ 219

lg 1 p 6 koostoimes

§ 220

lg-ga 1 võimaldab haldusorganile kaalumisruumi tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbi vaatamata jätmisel või näeb säte normi eelduste täitmise korral siduvalt ette kohaldatava õigusliku tagajärje. Samuti on pooled eri meelt selles, et kui PPA-l oli võimalik kaebaja taotluse lahendamisel valida erinevate tagajärgede vahel, siis milliseid asjaolusid pidanuks vastustaja valiku tegemisel arvesse võtma. 22.

§ 219

lg 1 p 6 sätestab, et tähtajalise elamisloa taotlus loetakse ilmselgelt põhjendamatuks ja see jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Ringkonnakohtu hinnangul on seadusandja normi sellises sõnastuses kehtestades sidunud normi õigusliku tagajärje normis nimetatud eelduse esinemisega selliselt, et eelduse esinemise korral ei ole PPA-l õigust jätta normis nimetatud tagajärg kohaldamata või valida selle asemel mõni muu tagajärg. Normis on loetletud eeldused ning nimetatud üks õiguslik tagajärg, mida eelduse tuvastamise korral kohaldada. Seejuures ei ole kasutatud otsustus- või kaalutlusruumile viitavat mõistet „võib“, vaid sõnastatud tagajärg kategooriliselt – „jäetakse läbi vaatamata“. Sellega on seadusandja andnud vastustajale käitumisjuhise jätmata võimalust sellest kõrvale kaldumiseks. Seega ei olnud PPA-l vaidlusaluses otsuses normi kohaldamisel võimalust hinnata taotluse ja/või kaebajaga seotud normis nimetamata asjaolusid ning neile toetudes jätta sättes nimetatud tagajärg kohaldamata. Halduskohus sedastas, et

§ 219

lg 1 p 6 võimaldab kaalutlusruumi, kuid ei selgitanud täpsemalt, miks ta sellisele seisukohale asus. Seetõttu ei ole selge, millised argumendid võiks õigustada normi kohaldamist erinevalt sellest, kuidas normis sõnastatud õiguslikku konstruktsiooni õiguspraktikas tavapäraselt mõistetakse. Ringkonnakohtule ei ole selliste asjaolude olemasolu äratuntav. 23. Halduskohtumenetluses on menetlusosalised siiski esile toonud kaks normi, mis nende hinnangul vähemalt kaudselt põhjendavad seda, miks PPA peaks sisuliselt läbi vaatamata kaebaja 6 tähtajalise elamisloa taotluse. Täpsemalt viitab justiitsministeerium

§-le 214 ning Täitmisplaani § 17 lg 2 p-le 5. 24.

§-s 214 on sätestatud see, kuidas saab kinnipidamisasutuses viibiv kinnipeetav edastada tähtajalise elamisloa taotluse PPA-le. Justiitsministeerium leiab, et sellest normist ilmneb, et seadusandja on siiski soovinud anda välismaalasest kinnipeetavale õiguse taotleda tähtajalist elamisluba ka karistuse kandmise ajal. Ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta.

§ 214

reguleerimisese ei kattu

§ 220

ja 219 lg 1 p-ga 6.

§ 214

kummastki lõikest ei saa teha järeldust, et need sätestaksid erandi üldreeglist, et PPA jätab läbi vaatamata tähtajalise elamisloa ja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis. Kehtiv õigus on selge küsimuses, kas kinnipidamisasutuses viibival välismaalasel on elamisluba nõutav. Nimelt tuleneb

§ 43

lg-st 3 otsesõnu, et Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava Eestis viibimise seaduslik alus on

§ 43

lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus (vahetult seadusest ja kohtulahendist tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida) ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud

-s ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Kuna kinnipeetaval on seadusest ja kohtuotsusest tulenev viibimisalus, siis ei ole PPA-l alust vaadata läbi kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotlust. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et seadusandja ei ole seejuures eristanud avavanglas viibivaid kinnipeetavaid ja kinnises vanglas viibivaid kinnipeetavaid. 25. Samas on ilmne, et välismaalasest kinnipeetava puhul võib esineda olukord, kus on ettenähtav, et

§ 43l-st 3 ja lg 1 p-st 5 tulenev alus Eestis viibimiseks langeb ära.

Selline on olukord kinnipeetavale määratud vangistuse tähtaja saabumisel, kui välismaalane vabaneb kinnipidamisasutusest karistuse ärakandmise tõttu. Vangistuse tähtaeg on ette teada. Seega on ette teada seegi, millal lõpeb välismaalase seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus viibida Eestis.

§ 224lg 1 p 1 alusel antud siseministri 12.

jaanuari 2017. a määruse nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ § 26 kohaselt on tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise tähtajaks 2 kuud nõuetekohase taotluse esitamisest arvates. Elamisloa tähtaja möödumisel on

§-s 130 koostoimes

§ 43

lg-tega 4 ja 5 ette nähtud välismaalase Eestis viibimise ajutine alusest tähtajalise elamisloa menetluse ajal. Sarnast Eestis viibimise ajutist alust tähtajalise elamisloa taotlemise ajaks ei ole kehtestatud aga vangistusest vabanevale välismaalasele. Ringkonnakohus järeldab kirjeldatud regulatsioonist, et seadusandja on pidanud vajalikuks, et vangistusest vabaneva välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise küsimus lahendataks hiljemalt välismaalase vangistusest vabanemise ajaks. Vastavalt on seadusandja

§ 214

kaudu loonud võimaluse selleks, et välismaalasest kinnipeetav saaks esitada tähtajalise elamisloa taotlus vangistuses viibimise ajal. 26. Kokkuvõttes tuleb

§ 220

ja 219 lg 1 p 6 kohaldamisel seega tõepoolest arvestada

§-ga 214, kuid mitte selles tähenduses, nagu leiab justiitsministeerium.

§-st 214 koostoimes tähtajalise elamisloa andmise menetluse regulatsiooniga tuleneb, et

§ 219

lg 1 p-s 6 sätestatud tingimus „välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis“ tuleb rakendada tähtajalise elamisloa taotletava kehtivuse perioodi silmas pidades ja mitte lähtuda kitsalt sellest, kas tähtajalise elamisloa taotlemise ajal kriminaalkaristust kandval välismaalasel on seadusest ja kohtuotsusest tulenev kohustus ja õigus Eestis viibida. Seetõttu ei oleks õigustatud vangistusest vabanemise järgselt Eestis viibimiseks tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmine põhjusel, et välismaalane viibib kinnipidamisasutuses elamisloa taotlemise ajal. Selliselt ei ole

§ 219

lg 1 p 6 vastuolus

§-ga 214. Normid koostoimes näevad üldreeglina ette vangistuses viibiva välismaalase tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise, kuid võimaldavad siiski vangistuse ajal taotleda elamisluba karistusjärgseks perioodiks. Vastavalt puudub vajadus vastuolu ületamiseks normide tõlgendamise kaudu, mis võiks viia 7 järeldusele, et

§ 219

lg 1 p-l 6 on mõneti erinev toime, kui sätte grammatilisel tõlgendamise võiks järeldada. 27. Siinkohal ei ole asjakohased Justiitsministeeriumi väited ja põhjendused, et kaebaja võib vajada elamisluba juba avavanglas viibimise ajal, et ellu viia taasühiskonnastavaid tegevuse ja valmistada ette vangistusest ennetähtaegset vabanemist. Elamisloa olemasolu võib tõepoolest lihtsustada nende toimingute tegemist ja võimaldada juurdepääsu laiemale ringile teenustele. Siiski ei ole seadusandja pidanud seda oluliseks välismaalase tähtajalise elamisloa menetluses olukorras, kus isikul on seadusest ja kohtuotsusest tuleneva alus Eestis viibimiseks. Tähelepanuväärne on seegi, et kaebaja ise ei ole neid takistusi nimetanud. Tema korduvalt väljendatud sooviks on avavanglasse (tagasi) paigutamine. Kinnipeetavale kinnipidamisrežiimi määramine ei ole aga PPA ülesanne ega saa kehtiva õiguse järgi kaasa tuua

§ 219lg 1 p-s 6 sätestatust erinevale tulemusele jõudmiseks.

28. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 kohaselt on välismaalasest kinnipeetava avavanglasse paigutamise tingimuseks, et välismaalasel on elamisluba. Täitmisplaan ei reguleeri vangistuses viibiva välismaalase tähtajalise elamisloa menetlust või elamisloa andmise aluseid. Täitmisplaan on antud vangistusseaduse asjakohaste sätete alusel ja sellega sätestatakse kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse paigutamise kord, kinnipeetava ja vahistatu ümberpaigutamise kord ning toimingud enne ja pärast ümberpaigutamist (Täitmisplaani § 1 lg 1). Seega ei ole Täitmisplaan suunatud vaidlusaluse olukorra reguleerimisele ning kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsustamisel ei pidanud vastustaja Täitmisplaani sätetest juhinduma. Ekslik on arusaam, et Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 tõttu tuleb

§ 43

lg-t 3 koostoimes § 43 lg p-ga 5 mõista selliselt, et avavanglas viibival välismaalasel ei ole seadusest ja kohtuotsusest tulenevat kohustust ja õigust Eestis viibida. Nagu eelnevalt märgitud, siis Täitmisplaan ei reguleeri välismaalase õiguslikku staatust ega Eestis viibimise õiguslikke aluseid, vaid vangistuse täideviimist. Justiitsminister ei saakski seda küsimust oma määrusega reguleerida. Põhiseaduse § 94 lg 2 järgi on ministril õigus anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Ministri määruse andmise õigust on mõistetud selliselt, et määrust kehtestades ei või minister minna vastuollu seadustes sätestatuga1. Seega vajab minister määruse andmisel ühelt poolt seadusega antud volitust, teisalt võib määrusega üksnes täpsustada ja sisustada seadusega antud õigust või kehtestatud piiranguid, kuid mitte laiendada või kitsendada nende ulatust. Liiati on

-ga antud volitus seaduses nimetatud küsimuste täpsemaks reguleerimiseks valdkonna eest vastutavale ministrile, s.o siseministrile, mitte justiitsministrile

2. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 5 kehtestamisega võis justiitsminister luua olukorra, kus välismaalasel ei olegi võimalik saavutada enda paigutamine avavanglasse. Kui

ei võimalda tähtajalise elamisloa andmist välismaalasele vangistuse kandmise ajal, siis Täitmisplaan ei luba jälle elamisloata välismaalase paigutamist avavanglasse. Kui ka see võimalik kaebaja õiguste kitsendamine ei väära

regulatsiooni. Nagu selgitas halduskohus, siis väljub küsimus Täitmisplaanis § 17 lg 2 p 5 proportsionaalsusest ja põhiseaduspärasusest praeguse asja vaidluseseme raamest. Vangla tegevusele ja ühtlasi ka Täitmisplaani § 17 lg 2 p-le 5 saab kohus hinnangu anda kaebaja kinnisesse vangla paigutamise vaidlustamise korral. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seetõttu Täitmisplaani § 17 lg 2 p-st 5 järeldada, et kinnipeetava tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamisel oleks PPA õigustatud või kohustatud kõrvale kalduma

asjakohasest regulatsioonist. Samuti ei ole praeguses vaidluses asjakohased justiitsministeeriumi väited selle kohta, et elamisloa puudumine takistab avavanglas viibiva välismaalase tegevust väljaspool vanglat ning eriti võib takistatud olla vanglast vabanemise puhuks elu- ja töökoha leidmine.

-s ei ole need asjaolud mingil viisil seotud välismaalase 1 2 Vt RKPJK

1. juuni
2. a otsus asjas 5-23-16 (p 43 ja seal viidatud praktika). Vrdl Vabariigi valitsuse seaduse § 66 ja §
3. 8 tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse tegemisega. Lisaks ei ole kaebaja väitnud, et ta vajas elamisluba elu- või töökoha leidmiseks. Kaebusest ilmneb üheselt, et kaebaja eesmärgiks on vältida kinnisesse vanglasse paigutamist või saavutada avavanglasse tagasi paigutamine. Tähtajalise elamisloa puudumine võib kitsendab välismaalasest kinnipeetava võimalusi avavanglas viibides või seoses võimaliku ennetähtaegse vangistusest vabanemise ettevalmistamisega. Selles küsimuses on seadusandjal aga lai kaalutlusruum muu hulgas juhuks, kui sellised piirangud ei ole proportsionaalsed. Näiteks oleks piirangute leevendamise eesmärk saavutatav konkreetse avaliku teenuse või isikut tõendavate dokumentide regulatsiooni muutmise kaudu. Seetõttu ei saa väita, et kaebaja olukorras on ainsaks lahenduseks talle elamisloa andmine ning ebaproportsionaalne on

§ 219lg 1 p 6, mis seda ei võimalda.

30. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et

§ 219lg 1 p 6 ei anna vastustajale kaalutlusõigust.

Olukorras, kus PPA tuvastas, et kaebajal on seadusest ja kohtuotsusest tulenev õigus ja kohustus Eestis viibida, tuli kaebaja taotlus jätta läbi vaatamata. Kehtivast õigusest ei tulenenud PPA-le õigust otsuse tegemisel arvestada asjaoludega, mida ei ole nimetatud

§ 219

lg 1 p-s 6 ega hinnata seda, kas taotluse sisuline lahendamine oleks otstarbekas ja soodustaks kaebaja suhtes vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamist. Kaebuse asjaoludel ei saa

§ 219

lg 1 p-i 6 pidada ebaproportsionaalseks, sest see norm ei takista kaebaja avavanglasse paigutamist. Kaebaja eesmärgi saavutamisel on takistuseks seadusest madalamalseisva õigustloova aktiga kehtestatud tingimus, et avavanglasse paigutamiseks peab tal olema elamisluba vaatamata sellele, et kaebajal on õigus viibida Eestis karistuse kandmise ajal. Justiitsminister ise saab kaaluda, kas selline piirang on vajalik ja põhjendatud ning vajaduse muuta Täitmisplaani asjakohast sätet.

1. Kokkuvõttes on PPA õigesti kohaldanud kehtivat õigust kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse tegemisel. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on seadusest ja kohtuotsusest tulenev kohustus ja õigus Eestis viibida. Seetõttu on vaidlustatav PPA otsus õiguspärane ja selle tühistamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
2. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
3. Välismaalase Eestis elamise menetlusega seoses isikuandmeid üldjuhul ei avaldata (

§ 39lg 1).

Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ 9