← Eesti

1-20-6073/101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 28. august 2023 Kohtuasja number 1-20-6073 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kohtu

§ 339lg 2 alusel tühistada: tõenditest nähtuvalt ei omastanud T.

Stepanovich kohvikupidaja raha mitte 757,07, vaid 690 euro ulatuses ja T. Frei mitte 679,30, vaid 625 euro ulatuses. 20

(30)
  1. Kuigi eeskätt on vaieldud faktiliste asjaolude üle, on mõnevõrra peatutud ka õiguslikel küsimustel. Nt T. Stepanovichi kaitsja hinnangul on suisa põhiliseks küsimuseks see, mida täpselt T. Stepanovich omastas – kas raha või kohvi. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus järgnevalt üksikasjalikult, kas eelnevalt kirjeldatud käitumist saab pidada omastamiseks KarS § 201 mõttes.
  2. Senises menetluses on leitud, et omastamise objekt polnud mitte kohv – süüdistatavatel oli õigus seda müüa –, vaid (klientidelt saadud) sularaha. Sularaha kujutab endast kehalist eset ehk vallasasja ning võõras on vallasasi isikule KarS § 201 mõttes siis, kui see ei ole tema omandis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni 2005 otsus asjas nr 3-1-1-52-05, p 10.1 ja
  4. detsembri 2008 otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19). Vallasomand tekib asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega peab viidatud sätte järgi olema vallasomandi tekkeks täidetud kaks eeldust: sõlmitakse nn asjaõiguskokkulepe ja antakse üle valdus.
  5. Praegu saab öelda, et kuni sularaha emmale-kummale süüdistatavale üleandmiseni ehk tellimuse eest maksmiseni oli raha kliendi omandis ning pärast seda läks see raha kohvikupidaja omandisse. Nimelt ostsid kliendid joogi just kohvikupidajalt ning ka maksid selle eest kohvikupidajale ehk avaldasid raha üle andes soovi anda selle omand üle kohvikupidajale. Kohvikupidaja omakorda aga avaldas soovi võtta raha vastu. Nimelt saab lugeda süüdistatavaid kohvikupidaja esindajateks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 121 lg 2 järgi, mille kohaselt loetakse teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Kohviku töötajatena müüsid süüdistatavad kohviku majandustegevuse raames klientidele kaupu ja seega tulenes neile TsÜS § 121 lg-st 2 ka volitus sõlmida kohvikupidaja nimel neile kaupade müümise eest tasu saamiseks asjaõiguslepinguid. TsÜS § 116 lg-st 2 tuleneb, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Seega tuleb eeldada, et süüdistatavad sõlmisid asjaõiguslepingud just kohvikupidaja esindajana, mitte enda nimel. Eeltoodu tähendab, et kliendid ja kohvikupidaja sõlmisid AÕS § 92 lg 1 järgse asjaõiguskokkuleppe: klient avaldas raha süüdistatavatele andmisega soovi anda selle omand üle kohvikupidajale ning kohvikupidaja avaldas süüdistatavate kaudu soovi võtta see omand vastu.
  6. Ka toimus raha valduse üleandmine AÕS § 92 lg 1 tähenduses. Raha süüdistatavatele andes lõppes kliendi valdus raha üle, sest ta ei saanud enam edaspidi teostada selle raha üle tegelikku võimu AÕS § 32 mõttes. Tsiviilõiguslikus mõttes ei saanud raha uueks valdajaks aga mitte süüdistatavad, vaid kohvikupidaja. Nimelt kohaldub sellises olukorras AÕS § 33 lg-s 3 reguleeritav nn valduse teenijaga seotud õiguslik fiktsioon: valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Õiguskirjanduses on leitud, et läbi AÕS § 33 lg 3 luuakse valdajaks olemise võimalus neile isikutele, kes viivad oma tegevust ellu teiste kaudu; eelkõige on see oluline juriidiliste isikute jaoks (Paal – AÕS. Kommentaar. I köide, § 33, komm 3.3). Niisiis tekkis n-ö puhtfaktiliselt küll raha üle võimu teostamise võimekus süüdistatavatel, aga AÕS § 33 lg-s 3 sätestatud erinorm ei võimalda pidada neid tsiviilõiguslikus mõttes (AÕS § 32 alusel) raha valdajaks: nad said pelgalt valduse teenijaks, samas kui valdajaks sai kohvikupidaja. Siiski ei tähenda see seda, et süüdistatavad ei saanud raha valdajaks karistusõiguslikus mõttes, KarS § 201 järgi. Õiguskirjanduses on viidatud sellele, et mõnikord valduse mõiste tsiviil- ja karistusõiguses erineb (Sootak – KarS. Kommentaar.
  7. trükk, § 199, komm 29.1). Seda seepärast, et ehkki AÕS § 32 21
(30)kohase üldreegli järgi tähendab valdus tegelikku võimu asja üle, on tsiviilõiguses siiski mitmeid erandeid, mis seda faktilist valdusemõistet n-ö relativeerivad ja annavad valdusele normatiivse sisu – peale just viidatud valduse teenija (AÕS § 33 lg 3) on asjasse puutuv ka nn kaudse valdaja mõiste (AÕS § 33 lg 2). Karistusõigus aga peaks jääma võimalikult suurel määral faktilise valdusemõiste juurde, mille järgi tähendab valdus tegelikku võimu asja üle. Nii on see kasvõi juba põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõttest lähtuvalt. Mida abstraktsem (normatiivsem) mingi mõiste on, seda keerulisem on selle sisustamine (täpne määratlemine). Eriti problemaatiline on mõiste abstraktne sisustamine olukorras, kus see mõiste on üldkeeles või isegi õiguskeeles (vt AÕS § 32) üsna selge ja konkreetse tähendusega. Ehkki praegusega sarnastes olukordades langeks vastutus ära (valdust tuleks eitada), tähendaks faktilisest valdusemõistest eemaldumine pigem siiski valduse mõiste laiendamist ja seega ka karistusõiguse senisest (suuremat) kohaldatavust – ja see võiks endaga tuua kaasa nn ülekriminaliseerimise. Seetõttu tuleb leida, et ehkki tsiviilõiguslikus mõttes ei saanud süüdistatavad sularaha valdust, said nad sellise valduse karistusõiguslikus tähenduses – sest nad said faktilise võimu raha üle, st nad võisid hakata sellega oma äranägemise järgi talitama.
  1. Järgnevalt tuleb otsustada, kas süüdistatavad pöörasid sularaha (st nende valduses oleva võõra vallasasja KarS § 201 lg 1 alt 1 mõttes) ebaseaduslikult enda kasuks. Enda kasuks pööramise koosseisutegu tuleb mõista läbi nn manifesteerimisteooria: isik peab mingil väliselt tajutaval moel näitama (manifesteerima), et ta soovib hakata edaspidi käituma asja suhtes kui selle omanik (vt nt Sootak – KarS. Kommentaar.
  2. trükk, § 201, komm 6.1). Ringkonnakohtu hinnangul näitasidki süüdistatavad, et nad soovivad hakata edaspidi käituma klientidelt saadud sularaha suhtes kui selle omanik.
  3. Tõsi on see, et pole teada, mismoodi süüdistatavad täpselt toimisid – kas nad ei viinud klientidelt saadud joogiraha üldse kassasse või küll tegid seda, ent korjasid selle kunagi hiljem sealt välja – või tegid mõnikord üht- ja teinekord teistmoodi. Sõltuvalt sellest, kumb käitumine aset leidis, saab ka omastamistahte manifesteerimist näha erinevalt. Kui süüdistatavad jätsid raha kassasse viimata, manifesteerisid nad oma omastamistahte seeläbi, et asetasid kassasse vaid selle osa kliendilt saadud rahast, mis ei seondunud joogiga (jättes samal ajal joogist saadud raha endale). Nimelt saaks niisugusel viisil tegutsemist järgiv objektiivne kõrvaltvaataja hõlpsasti öelda, et klienditeenindaja soovib kassasse panemata jäänud rahaga hiljem oma äranägemise järgi talitama hakata. Kui aga süüdistatavad korjasid raha hiljem kassast välja, saaks just seda tegu pidada objektiivse kõrvaltvaataja silmis omastamiseks. Niisugune ebaselgus ei too endaga kaasa süüdistatava õigeks mõistmist. Nimelt on Riigikohus leidnud suisa seda, et mõnikord on võimalik omistada isikule teise inimese surma põhjustamine isegi siis, kui jääb ebaselgeks, mil viisil (täpselt) süüdistatav ohvri surma põhjustas – eeldusel, et on välistatud see, et surma põhjustas keegi teine (kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-101-15, p 37). Kui süüditunnistamist ei väära juba see, kui pole üldse teada, mil viisil süüdistatav tagajärje põhjustas, ei tingi seda enam õigeksmõistmist ebaselgus selle osas, millisel viisil kahest võimalikust süüdistatav tegutses.
  4. Küsida tuleb sedagi, kas viidatud asjaolud ilmnevad süüdistusaktist, sest KrMS § 268 lg 5 ls 1 kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Kriminaalkolleegium ei näe probleemi puutuvalt teoobjekti – see on süüdistusakti kohaselt sularaha. Koosseisuteoga on olukord keerulisem. Süüdistusaktis viidatakse sellele, et T. Stepanovich ja T. Frei võtsid raha kassast endale. Niisiis tekib küsimus, kas selline süüdistusakt on kõlblik – pidades silmas seda, et võimalik on ka see, et kumbki süüdistatav (alati) raha kassasse ei viinudki. Ringkonnakohus leiab, et ehkki süüdistusakt on ses plaanis problemaatiline, ei osutu ta siiski n-ö fataalseks. Lõppastmes ei ole tähtis, kas sularaha mõnda aega kassas oli või mitte – primaarne on see, et süüdistatavad 22
(30)võtsid selle ühel või teisel moel endale. Seetõttu tuleb leida, et isegi kui kogu raha või isegi mitte ühtegi senti vaidlusalusest rahast kassast läbi ei käinudki ja sellega seoses jääb olukord ebaselgeks, ei saa öelda, et niisugune stsenaarium erineks süüdistuses kirjeldatust KrMS § 268 lg 5 ls 1 mõttes oluliselt.
  1. Süüdistatavatel ei olnud näidatud moel toimimiseks mingisugust seaduslikku alust. Muu hulgas ei saa õiguspäraseks pidada selle raha endale võtmist, mis saadi sellise kohvi eest, mis valmistati juba varem kasutatud kohvikapsli abil. Nimelt ei ole tähtsust, kas ühest kohvikapslist tehakse üks, kaks või veel enam kohve, sest kohvikapsel on siiski kohvikupidaja omand ning ka kõik kohvikapslist kohvikus tehtud kohvid on kuni kohvi omandi kliendile üleminekuni just kohvikupidaja omad. Klient eeldab kohvi ostes, et tema makstav raha läheb just kohvikupidajale, mitte klienditeenindajale, ning kohvikupidajal on õigus saada iga tema kohvikapslist kohvikus valmistatud kohvi eest makstud raha endale. Seetõttu on väär kaitseväide, et sellisel juhul kohvikupidaja kahju ei kandnud. Eelnevast nähtuvalt on omastamise objekt mitte kohv (kohvikapsel), vaid (kohvi eest makstud) sularaha – ja sellest rahast jäi kohvikupidaja ilma. Niisiis tuleb jaatada ka ebaseaduslikkust KarS § 201 mõttes.
  2. Seega pöörasid süüdistatavad nende valduses oleva võõra vallasasja ehk klientidelt saadud ja kohvikupidajale kuuluva sularaha ebaseaduslikult enda kasuks – T. Stepanovich 690 ja T. Frei 625 euro ulatuses. Nad tegid seda tahtlikult, olles muu hulgas teadlikud neist faktilistest asjaoludest, mis lubavad õiguslikus mõttes rääkida sellest, et klientidelt saadud sularaha kuulus kohvikupidajale ja neil ei olnud õigust seda endale võtta. Nad teadsid, et kustutasid joogitellimuse kassasüsteemist alusetult ning et kliendid andsid raha kustutatud jookide eest just kohvikupidajale, mitte neile isiklikult. Viimati nimetatule viitab muu hulgas asjaolu, et kannatanu esitatud videosalvestistelt nähtuvates olukordades kustutasid süüdistatavad kohvitellimuse kassasüsteemist alles siis, kui klient seda kustutamist enam ei märganud: kui süüdistatavad oleks arvanud, et klient soovib joogi eest maksta neile isiklikult, oleks olnud loogiline kustutada joogitellimus kassasüsteemist kohe või seda mitte üldse sinna kanda.
  3. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ilmne.
  4. Viimaks on tarvis analüüsida, kas T. Stepanovichi ja T. Frei käitumise kuriteoks pidamist ei takista väide, et karistusõiguslikus mõttes oli süüdistatavate iga raha ära võtmine (iga üksikakt) eraldi tegu ja iga selline tegu kujutab endast pelka väärtegu, sest omastamine on KarS § 218 lg 4 ja § 44 lg 2 ls 4 kohaselt kuritegu alles siis, kui omastatu väärtus ületab 200 eurot. Kui tegemist oleks eraldi tegudega, ei saaks neid ka n-ö kokku liita – tuleks hoopis rääkida korduvatest väärtegudest. Maakohus sel teemal peatunud pole. Ringkonnakohus ise leiab siiski, et kõik joogitellimustega seonduvad erinevad raha endale võtmised on võimalik siduda üheks teoks nn jätkuva süüteo mõiste instituudi abil: süüdistatavad võtsid joogitellimustega seoses raha pidevalt endale, üksikuid raha äravõtmisi eraldasid teineteisest lühikesed ajavahemikud, kannatanu oli kogu aeg üks ja sama ning süüdistatavad arvestasid iga kord, et nad talitavad selliselt võimaluse avanedes edaspidigi. Niisiis on võimalik üksikaktid kokku liita ehk T. Stepanovich pani toime ühe omastamise 690 euro ulatuses ja T. Frei samuti ühe omastamise 625 euro ulatuses. (d) 10% allahindluse kasutamine
  5. Süüdistatavatele heidetakse ette sedagi, et nad rakendasid 10% allahindlust, mis oli mõeldud kasutamiseks kaupluses ASK Fashion sooritatud ostu kohta tšeki ettenäitamisel, tehes seda olukorras, kus kliendid tegelikult kõnesolevat tšekki ei esitanud ning võttes kliendilt saadud täishinna ja allahindluse kasutamise järel saadud soodushinna vaheks oleva raha endale. 23
(30)
  1. Et süüdistatavad tõesti seda allahindlust süüdistuses toodud perioodil korduvalt kasutasid, nähtub kannatanu esitatud kassasüsteemi andmetest (II kd lk 40). Lisaks nähtub sealt seegi, et seda allahindlust kasutasid süüdistatavad just sularahamaksega tehingute puhul, mis tekitab sarnaselt kohvi- ja teetellimuste kustutamise juhtudega kahtlusi, et süüdistatavad võisid kasutada allahindlust selleks, et võtta kliendilt küsitud täishinna ja allahindluse kasutamise tulemusena saadud soodushinna vaheks olev sularaha endale. Toimikumaterjalides on ka videosalvestised (II kd lk 40), kust on kassasüsteemi andmetega kõrvutamisel näha konkreetsed olukorrad, mil süüdistatavad kasutasid seda allahindlust ilma selleta, et klient oleks esitanud neile ühtegi ostutšekki ning võtsid kliendilt vaatamata allahindluse kasutamisele rohkem raha, kui tulnuks võtta allahindluse kasutamisest saadud soodushinna puhul. Maakohus on igati piisavalt ja asjakohaselt põhjendanud, miks saab videosalvestistelt nähtuvates olukordades selliseid järeldusi teha ja kohtukolleegium neid põhjendusi üle ei korda. Allahindlust on süüdistatavad vähemalt videosalvestistelt nähtuvatel kordadel kasutanud ilma kliendi poolt kaupluse ostutšeki esitamiseta, võttes kliendilt rohkem raha, kui tulnuks võtta allahindluse kasutamisest saadud soodushinna puhul ning niiviisi toimisid süüdistatavad just sularahamaksega tehingute puhul. See annab piisavalt alust järeldada, et kliendilt võetud täishinna ja kassasüsteemi andmetesse jäänud soodushinna vaheks oleva sularaha võtsid süüdistatavad endale.
  2. Kuigi kõigi praeguse süüdistusega seonduvate kassasüsteemi andmetest nähtuvate kõnesoleva allahindluse kasutamise juhtude kohta videosalvestist ei ole, on ringkonnakohtu hinnangul siiski igati alust järeldada, et samamoodi, nagu olemasolevatelt videosalvestistelt nähtuvatel juhtudel, toimisid süüdistatavad ka neil juhtudel, mille kohta videosalvestist ei ole. Seda kinnitab kaude ka asjaolu, et nähtuvalt kassasüsteemi andmetest olid süüdistust puudutavatel allahindluse kasutamise juhtudel kassasüsteemi soodustuse ja sularahamakse sisestamise ning arve lõpetamise vahel vaid mõned sekundid, samas kui A.S. i ütlustest lähtuvalt pidanuks selle aja sisse jääma lisaks konkreetsete toimingute kassasüsteemi sisestamisele ka kliendilt makseviisi kohta küsimine, sularaha vastuvõtmine ja vajadusel raha tagasiandmine (I kd lk 122). Ei ole usutav, et kõike seda jõudnuks teha vaid mõne sekundi jooksul, seda enam, et enne soodustuse sisestamist ei saanud kliendid näha ka tasumisele kuuluvat soodushinda ega otsida välja täpset raha selle maksmiseks. Kuna tellimusse viimase kaubarea lisamise ja soodustuse sisestamise vahele jäi aga kassasüsteemi andmete kohaselt rohkem aega, on igati alust arvata, et just sel ajal tasusid kliendid tellimuse eest, tehes seda täishinna järgi, ning alles seejärel sisestasid süüdistatavad kassasüsteemi soodustuse ja sularahamakse. Nii ei teadnud kliendid allahindluse rakendamisest ning süüdistatavad said võtta klientide poolt makstud täishinna ja kassasüsteemi andmetesse jäänud soodushinna vaheks oleva raha endale.
  3. T. Stepanovichi sõnul oli neil lubatud kasutada 10% kaupluse klientide allahindlust ka siis, kui kliendid neile kaupluse ostutšekki ei esitanud, näiteks kui klient ütles, et esitab tšeki hiljem või kaotas selle ära. Nõustuvalt maakohtuga ei pea ringkonnakohus seda selgitust usutavaks. Nagu maakohus asjakohaselt märkis, ei kinnitanud sellise lubaduse andmist kannatanu esindaja A.S. ning selline praktika oleks ka selges vastuolus kohvikupidaja huvidega kasvõi seetõttu, et seda lubadust oleks lihtne kuritarvitada.
  4. Niisiis tuleb tõendatuks lugeda, et süüdistatavad tõesti rikkusid selle allahindluse kasutamise reegleid, rakendades seda allahindlust alusetult ka neil juhtudel, mil kliendid ei esitanud neile kaupluses ASK Fashion sooritatud ostu kohta tšekki. Vaatamata allahindluse kasutamisele võtsid süüdistatavad klientidelt raha siiski tellimuse täishinna, mitte soodushinna järgi. 24
(30)
  1. Siingi ei ole teada, kas süüdistatavad jätsid vaidlusaluse raha üldse kassasse panemata või võtsid nad selle sealt hiljem välja. Samas ei saa see teadmislünk nüüdki tuua endaga kaasa süüdistatavate õigeks mõistmist – käesoleva otsuse p-s 105 toodud põhjustel. Siingi ei väära T. Stepanovichi ega T. Frei süüditunnistamist süüdistusakt. Tegelikult on süüdistusakt 10% allahindluse puhul vähemproblemaatiline kui ta on joogitellimuste puhul – siinkohal ei viidata süüdistusaktis mitte raha kassast endale võtmisele, vaid 10% tasutud arvest endale võtmisele (ehk raha paiknemisele kassas ei osutata).
  2. Õiguslik hinnang sellisele käitumisele on sama, nagu kohvi- ja teetellimuste kustutamisel: T. Stepanovich ja T. Frei pöörasid enda kasuks klientidelt saadud ja kohvikupidaja omandisse läinud sularaha – T. Stepanovich 593,72 euro ja T. Frei 329,27 euro ulatuses. Üksikaktid saab liita jätkuva süüteo instituudi abil üheks ehk mõlema naise puhul oli tegemist mitte paljude väärtegude, vaid ühe kuriteoga. T. Stepanovich ja T. Frei tegutsesid tahtlikult, õigusvastaselt ja süüliselt. Seega on nende süüdi tunnistamine omastamises õige – ka ulatuse osas. (e) 50% allahindluse kasutamine
  3. Viimaks pannakse T. Stepanovichile ja T. Freile süüks seda, et nad kasutasid 50% pagari- ja kondiitritoodete allahindlust enne kella 17.15, kuigi kohviku reeglite kohaselt tohtis seda teha alles alates sellest kellaajast, ning võtsid klientidelt saadud täishinna ja allahindluse kasutamisel arvestatud soodushinna vahe endale. Maakohus luges süüdistatavate sellise tegevuse tõendatuks, tuginedes eelkõige kassasüsteemi andmetele, kust tõesti nähtub soodustuse valel ajal kasutamine ja fakt, et valdavalt tegid süüdistatavad seda nende tellimuste puhul, kus kliendid tasusid sularahas.
  4. Ringkonnakohus möönab, et alusetu soodustuse kasutamine valdavalt just sularahatehingute puhul tekitab sarnaselt joogitellimuste ja 10% allahindluse kasutamise juhtudega kahtlusi selle kohta, et süüdistatavad rakendasid allahindlust selleks, et võtta kliendilt küsitud täishinna ja allahindluse kasutamise tulemusena saadud soodushinna vaheks olev sularaha endale. Sellest kahtlusest üksi aga ei piisa. Erinevalt teistest süüdistuspunktidest ei ole selle allahindluse kasutamise olukordadest videosalvestisi. Seetõttu saab siin lisaks kassasüsteemi andmetele tugineda eelkõige isikulistele tõendiallikatele. Ühegi kohtus üle kuulatud isiku ütlustest aga ei tulene, et süüdistatavad oleks lubamatul ajal pagari- ja kondiitritoodete 50% allahindlust kasutades võtnud kliendilt rohkem raha kui soodushinna järgi. Isegi A.S. i ütluste kohaselt võtsid süüdistatavad selle allahindluse kasutamisel kliendilt raha 50% allahindluse järgi, mitte rohkem (I kd lk 126). A.S. i hinnangul tekitasid süüdistatavad valel ajal allahindluse kasutamisega kohvikule kahju, sest kohvik oleks pidanud saama klientidelt täishinna. Niisiis ei saa lugeda tõendatuks, et tegelikult võtsid süüdistatavad selle allahindluse kasutamisel klientidelt täishinna ning jätsid täishinna ja soodushinna vaheks oleva raha endale.
  5. Iseenesest oleks võimalik püstitada hüpotees, et omastamiseks tuleb lugeda ka seda, kui võõra vara käsutamiseks õigustatud isik müüb selle vara maha liiga odavalt – sellisel juhul tuleks rääkida maha müüdud objekti omastamisest ostja kasuks sellises ulatuses, mis jääb asja tegeliku hinna (turuhinna) ja asja eest saadud hinna vahele (vt Tartu Ringkonnakohtu
  6. augusti 2023 otsus nr 1-21-5728/78; ka asi nr 1-12-8546, kus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi tegi otsuse nr 3-1-1-2314, päädis võõra talle usaldatud vara ebamõistlikel tingimustel ära müünud isiku süüditunnistamises omastamises). Küll aga takistab praegu selliselt toimimast (ja seda hüpoteesi üldse analüüsimast) KrMS § 268 lg 5 ls
  7. Esiteks on süüdistusakt rajatud sellele, et T. Stepanovich ja T. Frei müüsid kaupa täishinnaga ja võtsid poole klientidelt saadud rahast endale („omastas[id] kondiitritoodete müügist tekkinud hinnavahe“) – niisiis ei ole süüdistuses peetud omastatavaks objektiks mitte kaupa, mis anti (liiga odavalt) kliendile, vaid kliendilt saadud raha. Teiseks ei ole 25
(30)omastamisest kasu saajaks peetud mitte kauba ostjat, vaid T. Stepanovichi ja T. Freid. Niisuguses olukorras väljuks T. Stepanovichi ja T. Frei süüdi tunnistamine süüdistuses kirjeldatust oluliselt ega oleks seetõttu lubatav. Niisiis tuleb maakohtu otsus T. Stepanovichi ja T. Frei 50% allahindluse kasutamisega seonduvalt omastamises süüdi tunnistamises KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada: süüdistatavate käitumist ei saa pidada omastamiseks. Niisugune otsustus ei tingi T. Stepanovichi ja T. Frei osalist õigeks mõistmist. Nimelt pidas maakohus kõiki T. Stepanovichi ja T. Frei käitumisakte üheks kuriteoks (üheks omastamiseks) ja ühe teo mingi osa n-ö ära langemine kellegi õigeks mõistmist ei tingi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-20-470/34, p 25). (f) Lõplik kvalifikatsioon
  1. Eelnevast nähtuvalt omastas - T. Stepanovich o joogitellimustega seoses 690 eurot ja o 10% allahindluse kasutamisega seoses 593,72 eurot ning - T. Frei o joogitellimustega seoses 625 eurot ja o ja 10% allahindluse kasutamisega seoses 329,27 eurot.
  2. Ringkonnakohus ei näe vajadust analüüsida, kas õige on maakohtu otsusest kaude ilmnev arusaam, et joogitellimuste ja 10% allahindluse kasutamisega seonduva saab liita üheks teoks. Isegi kui tegemist oleks kahe erineva teoga, st kahe erineva omastamisega, ei saaks ringkonnakohus T. Stepanovichile ega T. Freile KarS § 201 lg 2 p 1 järgi korduvat omastamist ette heita – sest ringkonnakohus ei või isikut tulenevalt reformatio in peius-printsiibist omal algatusel uue kvalifikatsiooni järgi süüdi tunnistada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-208694/55, p 38). Seega tuleb lähtuda maakohtu leitust koos ringkonnakohtu poolt eelnevalt tehtud korrektiividega: T. Stepanovich omastas ühe teoga 1283,72 eurot (690+593,72) ja T. Frei samuti ühe teoga 954,27 eurot (625+329,27).
  3. Maakohus liitis aga needki omastamised kokku, st leidis, et T. Stepanovich ja T. Frei panid ühiselt ja kooskõlastatult, st grupis toime ühe, KarS § 201 lg 2 p 4 järgse omastamise. Kohus viitas sellele, et mõlemad süüdistatavad tegutsesid samamoodi ja ilmselgelt teadsid nad teineteise ebaseaduslikust tegevusest, kuid ei andnud sellest kannatanule teada ega takistanud teineteist – niisiis võib järeldada, et nad toetasid üksteise tegevust ehk panid teo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Ringkonnakohtu hinnangul pelgalt nende asjaolude pinnalt teo toimepanemist grupis järeldada ei saa.
  4. Õige on iseenesest see, et grupis tegutsemisest KarS § 21 lg 1 ls 1 mõttes saab rääkida siis, kui vähemalt kaks isikut panevad teo toime ühiselt ja kooskõlastatult (nad on kaastäideviijad). Kooskõlastatult tegutsevad isikud siis, kui neil on ühine teoplaan ning igaüks soovib enda teopanust näha osana selle teoplaani täitmisest. Ühiselt tegutsevad isikud siis, kui igast isikust sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-9591/107, p 19)
  5. Kuigi praegusel juhul saab öelda, et süüdistatavad tegutsesid samal ajaperioodil samasuguselt, ei kinnita see siiski veel seda, et neil oli ka ühine teoplaan ja -otsus. Näiteks on kõigiti võimalik, et üks süüdistatavatest hakkas süüdistuses kirjeldatud viisil tegutsema, teine nägi seda ja otsustas ka ise samamoodi teha. See ei tähenda aga tingimata seda, et ta soovis teisega koos tegutseda. Ka teineteise ebaseaduslikust tegevusest vaikimine või selle muul moel takistamata 26
(30)jätmine ei tähenda tingimata seda, et süüdistatavad olid teinud ühise teoplaani ja langetanud ühise teootsuse, nähes mõlemal olulist rolli selle teoplaani elluviimisel ning toetades teineteist. Kuna iga koosseisuteo said mõlemad süüdistatavad panna toime iseseisvalt ning seega ei saa öelda, et mõlemast neist oleks olulisel määral sõltunud, kas, kuidas ja millal tegu toime panna, siis ei saa rääkida ühisest tegutsemisest. Kuivõrd ringkonnakohus ei näe ühtegi sellist asjaolu, mille pinnalt saaks piisava kindlusega väita, et süüdistatavad panid omastamisteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, siis järelikult ei saa nende tegu KarS § 201 lg 2 p 4 järgi kvalifitseerida – nad olid pelgalt kõrvaltäideviijad, mitte kaastäideviijad. 126. Seega tuleb maakohtu otsus KrMS § 338 p 2 alusel materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu süüdistatavate süüdi tunnistamises KarS § 201 lg 2 p 4 järgi tühistada. Neid ei ole siiski tarvis mõista süüdi KarS § 201 lg 1 järgi. Nimelt hõlmas maakohtu süüditunnistav otsus ka KarS § 201 lg 1 – vastasel korral ei oleks tulnud kõne alla ka kvalifikatsioon KarS § 201 lg 2 mõttes. Selguse huvides märgib ringkonnakohus käesoleva otsuse resolutsioonis siiski ära, et T. Stepanovichi ja T. Freid tuleb lugeda süüdi tunnistatuks KarS § 201 lg 1 järgi. (
  1. g)Karistus 127. Järgnevalt tuleb otsustada, kas omastamise mahu mõningane vähenemine ja grupi n-ö ära langemine tingib süüdistatavatele mõistetud karistuse muutmise. Maakohus valis kergema karistusalternatiivi: rahalise karistuse. Ta rakendas seda T. Stepanovichi puhul 170 päevamäära ja T. Freid puhul 130 päevamäära suuruses osas. Kuna rahalist karistust võib KarS § 44 lg 1 kohaselt mõista 30–500 päevamäära, karistas maakohus mõlemat süüdistatavat sanktsioonivahemiku esimesse kolmandikku jääva karistusmääraga. See karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellist leebet karistust lugeda T. Stpanovichi ja T. Frei süüd ületavaks – ka ringkonnakohtu otsuse kohaselt panid süüdistatavad omastamise toime küllaltki pika ajavahemiku (ligikaudu aasta) jooksul ja nad võtsid võõrast raha endale väga palju kordi. Niisiis ei pea ringkonnakohus vajalikuks süüdistatavatele mõistetud karistusi leevendada. (
  2. h)Menetluskulud ja muu 128. Järgnevalt tuleb hinnata, kas maakohtu otsustuse osaline tühistamine – eeskätt kuriteo mahu vähenemine – tingima ka menetluskulusid puudutavate otsustuste muutmise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-20-470/34, p 29 ja otsus nr 1-21-1421/182, p 147). 129. Maakohus mõistis mõlemalt süüdistatavalt riigi kasuks välja sundraha 981 eurot ning riigi õigusabi korras määratud kaitsjate tasud T. Stepanovichilt 276 eurot ja T. Freilt 3531,80 eurot. T. Stepanovichi lepingulise kaitsjaga seonduvad õigusabikulud jättis maakohus T. Stepanovichi enda kanda. Lisaks mõistis maakohus mõlemalt süüdistatavalt kannatanu kasuks välja õigusabikulude hüvitise 4130 eurot (kokku 8260 eurot). 130. Sundraha väljamõistmise osas jääb maakohtu otsus muutmata. 131. T. Stepanovichilt on maakohus mõistnud riigi õigusabiga seonduva kaitsjatasu igal juhul välja põhjendamatus summas (276 eurot). Toimikumaterjalidest aga nähtub, et riigi õigusabi korras määratud kaitsja osutas T. Stepanovichile õigusabi kohtueelses menetluses, esitades sellega seonduvalt tasutaotluse summas 162 eurot, mis on täielikult ka rahuldatud (II kd lk 74–75). Ühtegi muud T. Stepanovichile riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasutaotlust toimikus ei ole. Järelikult saanuks maakohus mõista T. Stepanovichilt riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu hüvituseks menetluskuluna välja vaid selle summa, mitte veel täiendavalt 114 eurot, nagu 27
(30)maakohus tegi. Seetõttu on maakohtu otsus vaja selles osas KrMS §

§ 339lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada.

  1. Seoses T. Stepanovichilt välja mõistetud 162 euro suuruse kaitsjatasuga nähtub kaitsja tasutaotlusest, et seda tasu soovis kaitsja saada kohtueelses menetluses toimikuga tutvumise ja prokuratuurile taotluse esitamise eest. On alust on arvata, et see tasutaotlus seondub kõigi T. Stepanovichi süüdistuses kajastatud etteheidetega, aga kõik need etteheited ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ei ole. Seetõttu tuleb osa selle taotluse alusel menetluskulude hulka arvatud tasust jätta riigi kanda. Arvestades proportsioone, millises ulatuses saab etteheiteid pidada põhjendatuks ja millises mitte, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta sellest tasust riigi kanda 1/3 ehk 54 eurot ning mõista T. Stepanovichilt riigi kasuks välja 108 eurot.
  2. T. Stepanovichil oli kohtumenetluses lepinguline kaitsja, kes taotles T. Stepanovichile õigusabikulude hüvitamist. Maakohus ei analüüsinud, kas need kulud saab lugeda menetluskulude hulka, vaid ütles lihtsalt, et need kulud jäävad T. Stepanovichi kanda. Et aga ringkonnakohus vähendab süüdistuse mahtu, tuleb kulude kandmise adressaadi üle uuesti otsustada – ent enne seda on vaja paika panna, kas ja millises ulatuses on põhjendatud arvata kõnealused õigusabikulud menetluskulude hulka.
  3. Õigusabikulude tõendamiseks esitas kaitsja maakohtule
  4. juunil ja
  5. novembril 2022 kaks menetluskulude nimekirja (II kd lk 114 ja I kd lk 197), millest nähtuvad kaitsja poolt õigusteenuse osutamisel tehtud toimingud, neile kulunud aeg ja õigusteenuse osutamise tasu.
  6. juuni 2022 menetluskulude nimekirjast ilmneb, et kokku lepiti õigusteenuse osutamise koondtasu summas 4000 eurot, millises ulatuses palub kaitsja jätta õigusabikulud riigi kanda.
  7. novembri 2022 menetluskulude nimekirjast nähtub, et pärast
  8. juuni 2022 menetluskulude nimekirja esitamist osutas kaitsja T. Stepanovichile veel õigusteenust, osaledes
  9. novembril 2022 nelja tunni vältel Jõhvis kohtuistungil, kuhu ta pidi sõitma Tallinnast ja pärast Tallinnasse tagasi minema. Ka peab T. Stepanovich maksma kaitsjale istungil osalemise ja istungile sõidu eest. Kokku on selle menetluskulude nimekirjaga seonduvate õigusabikulude suurus 720 eurot. Ringkonnakohus peab mõlemas menetluskulude nimekirjas kajastatud kaitsja toiminguid vajalikeks ja nende eest küsitud tasu mõistlikuks. Niisiis tuleb T. Stepanovichi lepingulise kaitsjaga seonduvad õigusabikulud arvata KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel 4720 euro suuruses summas menetluskulude hulka.
  10. Süüdistuse mahu muutumise tõttu osutub vääraks maakohtu otsustus jätta kogu kaitsjatasu – ringkonnakohtu meelest 4720 eurot – T. Stepanovichi kanda. Seetõttu on vaja maakohtu otsus ses osas KrMS §

§ 339lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada.

Ringkonnakohus jätab viidatud kuludest siingi 1/3 riigi kanda, mõistes riigilt T. Stepanovichi kasuks välja lepingulise kaitsjaga seonduvate õigusabikulude hüvitiseks 1573,34 eurot. Ülejäänud õigusabikulud summas 3146,66 eurot jäävad T. Stepanovichi enda kanda. Et ühelt poolt peab riik hüvitama T. Stepanovichile õigusabikulud ning teiselt poolt tuleb temal maksta riigile menetluskulu hüvituseks raha (määratud kaitsja tasu 108 eurot), siis tuleb need summad tasaarveldada ning mõista riigilt T. Stepanovichi kasuks välja 1465,34 eurot. 136. T. Freile on praeguse kriminaalasja kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses osutanud õigusabi kaks riigi õigusabi korras määratud kaitsjat, kes on esitanud ka taotlused riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamiseks (I kd lk 31–33, 45–47, 75–77, 93–95, 106–108, 164–167, 209–211 ja II kd lk 76–77). Nähtuvalt neist taotlustest on kaitsjad taotlenud tasu toimikumaterjalidega tutvumise, kokkuleppemenetluse läbirääkimistel osalemise, kohtuistungitel osalemise ja nendeks ettevalmistamise ning sõidule kulutatud aja eest. Üks kaitsja on taotlenud ka sõidukulude hüvitamist. Kuigi on alust arvata, et kõik kaitsjate taotlustega seonduvad tasud ja kulud 28

(30)puudutavad kõiki T. Freile süüdistuses tehtud etteheiteid ning seega võiks olla alust jätta nendegi tasude ja kulude kogusummast (3531,80 eurot) 1/3 riigi kanda, nagu tuleb teha T. Stepanovichi puhul. Ometi ei pea ringkonnakohus põhjendatuks toimida niiviisi kaitsjate küsitud tasuga sõidule kulutatud aja eest ja sõidukuluga. Seda põhjusel, et sõidukulu ja sõiduga seonduv ajakulu kaasnes kõigi etteheidete menetlemisega kogumis ning oleks tekkinud samamoodi siis, kui põhjendamatuid etteheiteid ei oleks T. Freile tehtud. Niisiis on vaja maakohtu otsus selles osas KrMS §

§ 339lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada.

Jätkuvalt on põhjendatud T. Frei kaitsjatele määratud sõidukulu hüvitise ja sõidule kulutatud aja eest makstud tasu (kokku 495,20 eurot) väljamõistmine T. Freilt riigi kasuks – muude toimingutega seonduvast 3036,60 euro suurusest tasust tuleb aga jätta 1012,20 eurot riigi kanda. Kokku tuleb T. Freilt riigi kasuks välja mõista kaitsjatasu kohtueelses menetluses ja maakohtus 2519,60 eurot.

  1. Puutuvalt süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja mõistetud õigusabikuludesse märgib ringkonnkohus esmalt, et ekslik on T. Frei kaitsja seisukoht, et kuivõrd kannatanu ei esitanud tõendeid õigusabikulude reaalse kandmise kohta, siis ei oleks tohtinud süüdistatavatelt nende kulude hüvitist välja mõista. Nagu kannatanu lepinguline esindaja ringkonnakohtule esitatud seisukohas asjakohaselt välja toob, ei ole kuluhüvitise väljamõistmiseks vajalik, et kannatanu oleks kulu juba kandnud, vaid piisab sellest, kui tõendatakse ära, et kannatanule on kulu kandmise kohustus tekkinud. Praeguses asjas esitas kannatanu lepinguline esindaja maakohtule kannatanu õigusabikulude tõendamiseks menetluskulude nimekirja koos õigusteenuse osutamise arvetega, millest järeldub, et kannatanul on tekkinud õigusabikulude kandmise kohustus 8260 euro ulatuses (I kd lk 188–196). Neist dokumentidest nähtuvad ka kannatanule õigusteenuse osutamisel lepingulise esindaja poolt tehtud toimingud ja neile kulunud aeg. Kokku on õigusteenust osutatud 59 tunni ulatuses tunnihinnaga 140 eurot. Õigusteenuse osutamisel on kannatanu lepingulisel esindajal kulunud aega: toimikuga tutvumisele ning
  2. märtsil 2020 kannatanu ja prokuröriga kohtumisele, sh Tallinnast Jõhvi sellele kohtumisele sõitmisele; oportuniteedi osas kannatanu seisukoha koostamisele;
  3. detsembril 2020 kohtuistungil osalemisele ja sellele eelnevalt kliendiga kohtumisele;
  4. jaanuari 2021 veebiistungiks ettevalmistumisele ja sellel istungil osalemisele;
  5. juunil 2022 kohtuistungil osalemisele, selleks ettevalmistumisele ning materjalidega tutvumisele; 28.,
  6. ja
  7. juunil 2022 kohtuistungitel osalemisele ning nendeks istungiteks ettevalmistumisele;
  8. septembril 2022 kohtuistungil osalemisele, istungiprotokollidega tutvumisele, kannatanu seadusliku esindajaga kohtumisele, kannatanu positsiooni väljakujundamisele kohtuvaidluses ning kohtukõne ettevalmistamisele;
  9. novembril 2022 kohtuistungil osalemisele ja selleks ettevalmistumisele. Arvestades nende toimingute sisu ja tegemise aega, on alust arvata, et kõik need toimingud on seotud just süüdistatavate süüküsimusega, mitte niivõrd kannatanu tsiviilhagiga (
  10. oktoobril 2020 esitas kannatanu lepinguline esindaja avalduse tsiviilhagist loobumiseks ja
  11. novembril 2020 jättis maakohus tsiviilhagi läbi vaatamata). Kuna kannatanul on õigus menetluses lepingulisele esindajale, tema esindaja tunnihinda saab pidada mõistlikuks, tehtud toiminguid ei saa pidada ebavajalikeks ning toimikumaterjalide pinnalt on tuvastatav, et kannatanu lepinguline esindaja on osalenud kohtumenetluses aktiivselt, kasutades nii kohtuistungitel ristküsitlemise võimalust kui ka avaldades oma seisukohti menetluse käigus, mistõttu ei ole põhjendatud kahelda lepingulise esindaja poolt õigusteenuse osutamisele kulutatud ajas, siis leiab ringkonnakohus, et maakohus arvas kannatanu 8260 euro suurused õigusabikulud põhjendatult menetluskulude hulka ning leidis, et need kulud tuleb kannatanule hüvitada. Nagu kannatanu lepinguline esindaja ringkonnakohtule esitatud seisukohas asjakohaselt koos viitega kohtupraktikale märgib, tuleb nende kulude hüvitamisel lähtuda just KrMS §-dest 180–181, kuivõrd tegemist on süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskuludega. See tähendab, et tunnistades süüdistatavad neile esitatud süüdistuses tervikuna süüdi, oli maakohus õigustatud mõistma süüdistatavatelt KrMS § 180 alusel välja ka 29

(30)õigusabikulude hüvitise kannatanu kasuks. Et ringkonnakohus aga süüdistusi tervikuna põhjendatuks ei pea, tuleb maakohtu otsus selleski osas KrMS § 338 p-le 3 ja § 339 lg-le 2 tuginevalt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ja jätta osa süüdistatavatelt kannatanu kasuks välja mõistetud õigusabikuludest jätta riigi kanda. Ka siin peab ringkonnakohus õigeks toimida nii, et kummaltki süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud 4130 eurost jääb riigi kanda kolmandik, st 1376,67 eurot (see summa tuleb riigilt kannatanu kasuks välja mõista) ning mõlemad süüdistatavad peavad kannatanule hüvitama õigusabikulud kahe kolmandiku ulatuses, st 2753,33 eurot (kokku seega 5506,66 eurot).
  1. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  2. jaanuari 2023 otsuse osaliselt ja teeb ses osas uue otsuse – nagu näidatud käesoleva otsuse p-des 99, 120, 126, 131, 135, 136 ja
  3. Ülejäänud osas jääb otsus muutmata. Kaitsjate apellatsioonid rahuldatakse osaliselt.
  4. T. Stepanovichi lepinguline kaitsja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtub, et seoses apellatsioonimenetlusega on kaitsja osutanud T. Stepanovichile õigusabi 2400 euro suuruse tasuga. Selle tasu aluseks on järgmised kaitsja toimingud: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs; kliendiga vestlemine ja konsulteerimine; apellatsiooni koostamine. Kuna ringkonnakohus peab kaitsja toiminguid vajalikeks ja nende eest küsitud tasu mõistlikuks, siis tuleb 2400 euro suurune kaitsjatasu arvata KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskulude hulka. Et ringkonnakohus rahuldab osaliselt kaitsja apellatsiooni ja tühistab maakohtu otsuse, jääb see tasu apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. See tähendab, et riigilt tuleb 2400 eurot T. Stepanovichi kasuks õigusabikulude hüvitisena välja mõista.
  5. T. Freile määratud kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetlusega seonduva riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks.
  6. märtsi 2023 määrusega ringkonnakohus rahuldas selle taotluse, lugedes kaitsja põhjendatud tasuks 324 eurot. See tasu tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. Kuna ringkonnakohus rahuldab osaliselt kaitsja apellatsiooni ja tühistab maakohtu otsuse, jääb see tasu apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda.
  7. Kannatanu OÜ Cafe de Flore lepinguline esindaja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, millest nähtub, et seoses apellatsioonimenetlusega on lepinguline esindaja osutanud kannatanule õigusabi 1540 euro suuruse tasuga. Selle tasu aluseks on järgmised lepingulise esindaja toimingud: maakohtu otsuse ja apellatsioonide analüüs ning seisukoha kujundamine ringkonnakohtule. Kuna ringkonnakohus peab kannatanu lepingulise esindaja toiminguid vajalikeks ja nende eest küsitud tasu mõistlikuks, tuleb kannatanu 1540 euro suurused õigusabikulud arvata KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel menetluskulude hulka. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 järgse lahendi, siis tuleb need kulud jätta apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. See tähendab, et riigilt tuleb 1540 eurot kannatanu OÜ Cafe de Flore kasuks õigusabikulude hüvitisena välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 30
(30)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.