Obsah (7)

§ 177§ 657§ 651§ 654§ 162§ 174§ 652

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 6. aprillil 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-22-

§ 177lg-s 2 ettenähtud korras.

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.
2. Jätta asja materjalide juurde võtmata T.G. poolt
3. veebruaril 2023 apellatsioonkaebuse vastusele lisatud 31.05.2022 koondamise teate ühel lehel ja sõnumivahetuse kahel lehel. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
4. T.G. (hageja) esitas
5. aprillil 2022 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Terre Ehitus OÜ (kostja) vastu 2018 detsembrikuu, 2019 detsembrikuu ja 2020 detsembrikuu eest saamata jäänud töötasu, perioodi 01.1.2021-31.12.2022 eest kasutamata jäänud puhkusehüvitise ja õigeaegselt tasumata summadelt viivise väljamõistmiseks. TVK rahuldas
6. juuni 2022 otsusega avalduse osaliselt. Kostja esitas kohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja
7. märtsil 2018 töölepingu. Töökohustuste täitmiseks saatis kostja hageja Hispaaniasse. Hageja tööülesanneteks oli koristamine, söögi tegemine ja töösõitude tegemine tööautoga.
8. aprillil 2022 pidi hageja perekondlikel põhjustel tulema tagasi Eestisse. Hageja sai kostjalt
9. aprillil 2022 koondamisteate, kus oli märgitud viimaseks tööpäevaks
10. aprill
12. aprillil 2022 sai hageja kostjalt lõpparve. Hageja ei kasutanud aastast 2018 ühtegi puhkust ega kirjutanud ühtegi avaldust puhkuse saamiseks. Hageja leiab, et seetõttu jäi tal saamata igal aastal (2018, 2019, 2020) ühe kuu töötasu brutosummas 713,17 eurot ehk kokku kolme aasta eest 2139,51 eurot. Samuti jäi saamata kasutamata jäänud puhkuse hüvitis 28 päeva eest 2021 aastal ühe kuupalga suuruses.
13. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul puudub hagejal nõue 2018 detsembri, 2019 detsembri ja 2020 detsembri töötasu eest. Kostja maksis hagejale 2018 detsembrikuu eest
14. jaanuaril 2019 töötasu summas 600 eurot. Detsembris 2019 oli hageja puhkusel ning selle eest tasuti hagejale
15. jaanuaril 2020 puhkusetasu summas 630 eurot. Detsembris 2020 oli hageja samuti puhkusel ja puhkusetasu summas 630 eurot tasuti hagejale
16. jaanuaril
17. Hagejal puudub nõue puhkusehüvitise saamiseks perioodi 01.01.2021-31.12.2021 eest, sest hageja kasutas puhkust ja talle tasuti selle eest puhkusetasu
18. jaanuaril
19. Summade tasumine on tõendatud hageja poolt esitatud hageja pangakonto väljavõtetega. Hageja ei ole tõendanud, et tal oleks olnud õigus saada suuremat tasu kui eelpool nimetatud kuupäevadel makstud summad. Kuna hagejal puuduvad nõuded saamata jäänud töötasu ja puhkusehüvitise osas, puudub hagejal ka viivise nõue. Kostja leiab, et hageja poolne avaldus puhkuse saamiseks ei ole määrav, kui tööandja on töölepinguseaduse (TLS) § 69 kohaselt määranud puhkuse ajakava. Kostja on puhkuse ajakava määranud. Kuna hageja tegelikult tööl ei käinud, siis ei teadnud ta kostja juures kehtestatud puhkusegraafikutest, mis olid kostja juures kättesaadavad. 2 Kostjal ei ole kunagi Hispaanias tegevuskohta olnud, tegevus on toimunud ainult Eestis. Hageja poolt nimetatud tööd (autojuht, koristaja, kokk) ei ole võimalik teha kaugtööna. Hageja elas küll Hispaanias, kuid tööd ta tegelikult ei teinud, mistõttu ei ole õige hageja väide, et ta puhkuse ajal töötas või et ta puhkust ei saanud. Isegi kui hüpoteetiliselt arvestada, et hageja ei ole saanud 2019, 2020 ja 2021 puhkuseid ja ta oli tööl ning peaks saama töötasu, siis on hagejale makstud kõik ette nähtud summad. Kas kostja on makse tegemisel märkinud makse selgituseks puhkusetasu või töötasu, ei oma sisulist täiendust, tähendust omab makse ja selle suurus. Kostja on seisukohal, et hagejaga sõlmitud tööleping on näilik. Tegelikkuses hageja tööl ei käinud ja tööülesandeid ei täitnud. Kuna tegemist on näiliku tehinguga, siis on see tühine ja kostjal on tagasinõude õigus hageja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) alusetu rikastumise sätete järgi. MAAKOHTU LAHEND
20. Viru Maakohus rahuldas
21. novembri 2022 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu summas 1260 eurot (neto), puhkusehüvitise 713 eurot 17 senti (bruto) ning viivise töötasu maksmisega viivitamise eest 182 eurot 41 senti (neto) ja puhkusehüvitisega maksmisega viivitamise eest 3 eurot 28 senti (bruto). Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohtu hinnangul ei ole tuvastatud, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping on näilik. Kumbki pool ei ole esitanud kohtule poolte vahel sõlmitud kirjalikku töölepingut. Kohus ei nõustu kostja üldsõnalise vastuväitega, et hageja tegelikkuses ei töötanud, kuivõrd vastaspool ei ole oma väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Seega ei ole tuvastatud, et pooled on teadlikult sõlminud töölepingu, mille alusel avaldaja ei töötanud ja mis sõlmiti tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 alusel näiliselt. Kostja on hagejale arvestanud ja maksnud töötasu perioodil november 2018.a kuni detsember 2019.a, samuti on kostja
22. juunil 2022 edastanud hagejale koondamisteate. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et kostja peab hagejale tasuma saamata jäänud töötasu
23. aasta detsembrikuu ja
24. aasta detsembrikuu eest. Hageja ütluste kohaselt oli tema töötasu suurus 713,17 eurot (bruto) ja palgapäev iga kuu järgneval
25. kuupäeval. Kostja ei ole nendele asjaoludele töövaidluskomisjonis vastu vaielnud. Hageja on pangakonto väljavõttega tõendanud, et kostja on hagejale teinud
26. jaanuaril 2020 ülekande selgitusega „puhkusetasu detsember“ ning
27. jaanuaril 2021 ülekande selgitusega „puhkusetasu, G. T.“. Kostja selgituste kohaselt viibis hageja nendel kuudel vastavalt kostja poolt koostatud puhkuste ajakavale puhkusel. Kostja ei ole oma väidete tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kohus asus seisukohale, et kuivõrd kostja väide puhkuse kasutamise kohta on paljasõnaline ja tõendamata, pidi hageja
28. aasta detsembris ja
29. aasta detsembris töötama ja saama töötasu. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et hagejale ei ole töötasu
30. aasta ja
31. aasta detsembri eest makstud.
32. aasta aprillist alates maksti hagejale töötasu 630 eurot (neto). Seega loeb kohus, et poolte vahel oli töötasu kokkulepe 630 eurot (neto). Arvestades
33. aasta töötasu ja hageja poolt
34. aastal saadud töötasu, milleks on samuti 630 eurot (neto), leiab kohus, et kostja pidi hagejale
35. aasta detsembrikuu ja
36. aasta detsembrikuu eest maksma töötasu kokku 1260 eurot (neto). Kohus leidis, et kostja on hagejale
37. aasta detsembri eest väljateenitud töötasu maksnud. Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hageja kasutas
38. aastal põhipuhkust, mistõttu lähtub kohus asjaolust, et hagejal on
39. aasta põhipuhkus kasutamata. Kostja pidi kasutamata põhipuhkuse töölepinguseaduse (TLS) § 71 alusel hagejale töölepingu lõppemisel hüvitama rahas. Puhkusehüvitis muutus TLS § 82 lg 1 alusel sissenõutavaks
40. aprillil
41. Seega on puhkusehüvitise arvutamise vajaduse tekke kuu aprillikuu. Hageja pangakonto 3 väljavõttest nähtuvalt tuleb lähtuda muutumatust töötasust. Kostja on
42. aprillikuu palgateatisel arvestanud avaldajale puhkusehüvitist 5 kalendripäeva eest. Tegemist on
43. aastal väljateeninud, kuid kasutamata puhkusepäevadega. Puhkusehüvitis, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistis on 713 eurot 17 senti (bruto). Maakohus oli seisukohal, et
44. aasta detsembri töötasu maksmisega on kostja viivituses 844 päeva ja on kohustatud tasuma viivist 116 eurot 41 senti (neto).
45. aasta detsembri töötasu maksmisega on kostja viivituses 478 päeva ja on kohustatud tasuma viivist 66 eurot (neto).
46. aasta puhkusehüvitise maksmisega on kostja viivituses 21 päeva ning on kohustatud tasuma viivist 3 eurot 28 senti (bruto). Kohus ei ole tuvastanud, et hageja ja kostja oleksid kokku leppinud seadusest erinevas viivise määras, mistõttu kohaldub seadusest tulenev viivise määr, milleks on alates
47. jaanuarist 2022 8% aastas (VÕS § 94, § 113 lg 1). ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
48. Kostja esitas Viru Maakohtu
49. novembri 2022 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, milles hageja hagi rahuldati, ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse normi, jättes hindamata kostja tõendid, mis kostja esitas tõendamaks töölepingu näilikkust. Kostja hinnangul on tööleping näilik. Kostja juhatuse liige, kes oli hageja abikaasa, maksis oma abikaasale ülalpidamist. Hageja elas kogu väidetava töölepingu kehtivuse ajal Hispaanias ja tööd vastavalt töölepingule ei teinud. Kostja ei saatnud hagejat Hispaaniasse lähetusse, vaid hageja elas seal juba töölepingu sõlmimisel. Kostja esitas 2018, 2019 ja 2020 aasta majandusaasta aruanded tõendamaks, et kostjal puudus eelmainitud ajal majandustegevus Hispaanias; 2) on maakohus osutanud liigset tähelepanu hagejale tehtud maksete selgitustele, jättes maksete sisulise tähenduse käsitlemata. Vaidlust ei ole, et hageja on kostjalt saanud 2019 detsembri eest 630 eurot (neto) ja 2020 detsembri eest 630 eurot (neto). Makse tegemisel märgitud selgitus puhkusetasu või töötasul ei ole sisulist tähendust, tähendust omab makse ja selle suurus. Hageja faktiliselt kostja jaoks tööd ei teinud, mistõttu oli puhkusetasu tasumine põhjendatud ja hageja ei saa enam teistkordselt sama perioodi eest töötasu nõuda. Kui eeldada, et hageja tegelikult detsembris 2019 ja detsembris 2020 ei puhanud, siis ei olnud kostjal vajadust teha tasaarvestust pelgalt makse selgituse põhjal. Maksete ja nende suuruste kohaselt on hageja saanud temale detsembris 2019 ja detsembris 2020 ettenähtud summad kätte; 3) puudub hagejal
50. aasta eest puhkusetasu nõue. Hageja poolt esitatud pangakonto väljavõtte kohaselt on
51. jaanuaril 2022 tasutud puhkusetasu 661 eurot 41 senti. Tegemist on puhkusega 2021 aasta eest.
52. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tööleping hageja ja kostja vahel sõlmiti
53. märtsil
54. Töölepingule sõlmiti lisa, millega tõsteti alates
55. märtsist 2022 palka 1167,01 euroni (bruto) ning lepiti kokku, et tööandjapoolsel lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel saab töötaja hüvitist 6 kuupalga ulatuses. Kostja koondas hageja
56. aprillil 2022 etteteatamata. Kostja hüvitist ei maksnud. Kõik asjaolud olid enne välja toodud. Hageja palub kostjalt välja mõista maksmata jäänud palk ja teised hüvitised. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
57. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles hagi rahuldati ja jäeti menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi täielikult rahuldamata (

§ 657lg 1 p 2) ning jätab menetluskulud kostja kanda.

4 Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 7. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse vaidlustas kostja osas, millega hageja hagi rahuldati. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud osas.

1. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu
2. aasta detsembrikuu ja
3. aasta detsembrikuu eest, kokku 1260 eurot (neto) ja saamata jäänud puhkusehüvitise
4. aastal kasutamata põhipuhkuse eest 713 eurot 17 senti (bruto). Hageja nõuab
5. aasta detsembrikuu ja
6. aasta detsembrikuu töötasu, kuna ta on eelnimetatud aastatel töötanud kõik 12 kuud ja ei ole puhkust kasutanud. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja reaalselt tööd teinud. Kostja on TLS § 69 kohaselt määranud iga aasta puhkuste ajakava, mis on olnud kättesaadav kostja juures. Ajakava kohaselt oli hagejale ette nähtud puhkus
7. aasta detsembrikuus,
8. aasta detsembrikuus ja
9. detsembrikuus ja jaanuarikuus. Puhkuste ajakava kostja kohtule esitanud ei ole. Hageja ei ole vaidlustanud ajakava olemasolu ning seda, et hagejale oli ette nähtud puhkus kostja poolt välja toodud aegadel. Vaidlust ei ole ja hageja konto väljavõttega on tõendamist leidnud, et kostja on tasunud hageja pangakontole
10. jaanuaril 2020 630 eurot, makse selgitusega „puhkusetasu detsember“,
11. jaanuaril 2021 630 eurot, makse selgitusega „puhkusetasu, G.T.“ ja
12. jaanuaril 2022 summa 661 eurot 41 senti, selgitusega „Puhkusetasu, G. T.“. Hageja konto väljavõttest nähtub, et kostja on teinud jaanuaris 2020, 2021 ja 2022 hagejale maksed selgitusega „puhkusetasu“ summas, mis vastab hageja ühe kuu töötasule ning hageja ei ole kostja poolt tehtud ülekandeid vaidlustanud. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et hageja oleks töösuhte kestel pöördunud kostja poole seoses ebaõigesti arvestatud puhkusetasu väljamaksetega. TLS § 70 lg 3 järgi on kokkulepe puhkuse hüvitamiseks raha või muude hüvedega töölepingu kestuse ajal tühine. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatud tõendite alusel saab tuvastada, et kostja poolt tasuti hagejale
13. jaanuaril 2020 puhkusetasu 2019 detsembrikuu eest,
14. jaanuaril 2021 tasuti puhkusetasu 2020 detsembrikuu eest ja
15. jaanuaril 2022 tasuti puhkusetasu 2021 detsembrikuu eest. Hagejal ei ole õigust saada sama kalendrikuu eest nii puhkusetasu kui ka töötasu. Kostja on hagejale maksnud 2021 aasta puhkusetasu, mistõttu ei ole hagejal õigus saada puhkusehüvitist
16. aastal kasutamata 28 põhipuhkuse päeva eest.
17. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis töötasuga maksmisega viivitamise eest 182 eurot 41 senti (neto) ja puhkusehüvitise maksmisega viivitamise eest 3 eurot 28 senti (bruto). Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse väljamõistetud töötasu ja puhkusehüvitise osas, tuleb maakohtu otsus tühistada ka osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja viivise töötasuga maksmisega viivitamise eest ning puhkusehüvitisega maksmisega viivitamise eest.
18. Apellatsioonikaebuse kohaselt on kostja seisukohal, et tööleping oli näilik, kuna hageja elas kogu väidetava töölepingu kehtivuse ajal Hispaanias ja tööd vastavalt töölepingule ei teinud ning see oli nii hagejale kui ka kostjale teada juba töölepingu sõlmimisel. Tõendamaks kostja tegevuse puudumist Hispaanias esitas kostja kohtule kostja 2018, 2019 ja 2020 majandusaasta aruanded. Kostja väitel jättis maakohus kostja tõendid hindamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tegemist ei ole näiliku töölepinguga ning tulenevalt

§ 654lg-s 6 sätestatust neid maakohtu seisukohti ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele töölepingu näilikkuse kohta märgib ringkonnakohus järgmist. 5 TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled soovivad üksnes jätta mulje tehingu olemasolust või varjata teist tehingut. Ringkonnakohus leiab, et kui pooled töölepingut sõlmides ei soovi tegelikult, et üks pool lepingu alusel töid teeks ega seda, et teine pool maksaks tasu, on tööleping TsÜS § 89 lg-test 1 ja 2 lähtudes näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole võtta kohustusi töölepingu olemuseks olevate soorituste tegemiseks. Näiliku lepingu puhul puudub pooltel tahe tehingu õiguslikku tagajärge kaasa tuua, vaid jätta üksnes mulje õiguslike tagajärgede saabumise kohta. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et töölepinguga ei varjatud teist tehingut, kuid varjati kostja juhatuse liikme abikaasale ülalpidamise maksmist. Praegusel juhul pidi kostja töölepingu näilikkuse tõendamiseks tõendama, et poolte tegelik tahe lepingu sõlmimisel ei olnud suunatud töölepingus märgitud tagajärgede esilekutsumiseks. Kostja ei ole ka tõendanud, et poolte tahe töölepingu sõlmimisel ei olnud üldse mingeid õiguslikke tagajärgi luua, vaid tekitada üksnes näilik raha maksmise alus. Kostja 2018, 2019 ja 2020 majandusaasta aruanded ei tõenda, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tööleping oleks näilik. Kumbki pool ei ole esitanud kohtule poolte vahel sõlmitud kirjalikku töölepingut. Hageja konto väljavõtetega on tõendatud, et kostja on tasunud hagejale perioodil aprill 2018 kuni märts 2022 töötasu ja puhkusetasu, samuti on kostja edastanud hagejale 6. aprillil 2022 koondamisteate. Ringkonnakohus leiab, et tuvastamist ei ole leidnud asjaolu, et hageja ja kostja tahaks jätta muljet töölepingu olemasolust või et tööleping oleks sõlmitud mingi teistsuguse lepingu varjamiseks ning tõendeid kogumis hinnates saab asuda seisukohale, et poolte vahel oli kehtiv tööleping. 11. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb menetluskulud nii töövaidluskomisjonis, maakohtus kui ka ringkonnakohtus jätta hageja kanda (

§ 162lg 1).

Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, siis ei tee seda ka ringkonnakohus (

§ 174lg 4 teine lause).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist (

§ 177lg 2).

12. Hageja esitas koos apellatsioonkaebuse vastusega uued tõendid, s.o 31.05.2022 koondamise teate ühel lehel ja sõnumivahetuse kahel lehel. Samas ei ole hageja

§ 652

lg 4 kohaselt nimetatud tõendite asja materjalide juurde võtmist põhistanud ning seetõttu jätab ringkonnakohus need asja materjalide juurde võtmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja