Obsah (8)

§ 619§ 158§ 162§ 627§ 29§ 100§ 159§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 6. märts 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-7

) § 158 kohaselt, mitte käsunduslepingust tulenev nõue

§ 619alusel.

Sisuliselt on pooled lepingu p-s 6 kokku leppinud poolte, kuid eelkõige arendaja ehk kostja vastutuse lepingust tulevate kohustuste täitmata jätmise eest ehk tegemist on poolte kokkulepitud õiguskaitsevahenditega. Ainuüksi lepingu p 6 pealkirjast „Poolte vastutus“ saab tuletada, et tegemist ei ole mitte teenuse eest tasu kindlaksmääramisega

§ 619

tähenduses, vaid kohustusega tasuda lepingu rikkumise korral (st kohustuse täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel) lepingus kokkulepitud rahasumma. Lepingus sätestatud leppetrahv tagab hageja jaoks õiguse nõuda leppetrahvina kokkulepitud rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist. Arvestades lepingu olemust ja eesmärki, oli lepingu sõlmimisel poolte ühine tahe lepingu p-s 6.2 kokku leppida leppetrahvi kohaldamises

§ 158tähenduses.

1. Maakohus leidis, et on tõendatud, et kostja kui arendaja keeldus lepingu sõlmimisest pärast hageja poolt rahastuskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite 500 000 euro kogumist. Seega jäi leping sõlmimata kostjast tingitud põhjustel, mitte hagejast tulenevatel asjaoludel.
2. Kostja vastutab lepingulise kohustuse rikkumise eest. Hageja on leppetrahvi nõudmisest kostjale teatanud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. Kostja teavitas
3. novembril 2019 hagejat sellest, et on teinud otsuse lõpetada pooltevaheline leping ning hageja teavitas kostjat
4. novembril 2019 omakorda sellest, et kostja on kohustatud hagejale tasuma lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel kokkulepitud leppetrahvi. Seega seitset päeva peale kostja teadet, milles ta soovib lepingu lõpetada, saab pidada mõistlikuks ajaks peale rikkumise avastamist, et nõuda leppetrahvi.
5. Lepingu p-s 3 on pooled kokku leppinud, et arendaja (kostja) maksab hagejale lepingu täitmise eest tasu, mis koosneb ühekordsest struktureerimistasust (tasu). Tasule lisandub käibemaks õigusaktides kehtestatud suuruses. Leppetrahvi suuruseks on lepingu p 6.2.1 kohaselt neli protsenti rahastamiskampaania eesmärgist olevast summast, 500 000 eurost, mis on 20 000 eurot. Leppetrahvi nõudele ei saa juurde arvestada lepingu p 3.1 alusel käibemaksu, sest käibemaksu lisamise kokkulepe kehtib vaid finantseerimislepingu sõlmimise tasule (lepingu p-d 3.1 ja 3.2), mitte leppetrahvile (lepingu p 6.2.1).
6. Maakohtu hinnangul ei ole leppetrahvi vähendamine põhjendatud. Kostja ei ole kohtu ette toonud

§ 162lg-s 1 nimetatud asjaolusid, mis annaksid aluse leppetrahvi nõude vähendamiseks.

1. Lepingu p 6.3 alusel arvutatakse lepinguliste maksete tasumisega viivitamisel viivist arvates maksetähtajale järgnevast päevast, viivise määr on 0,15% tasumata summast iga viivitatud päeva eest. Hageja väljastas kostjale
2. detsembril 2020 lepingu alusel teostatud tööde eest arve nr 1010 summas 24 000 eurot maksetähtajaga
3. detsember 2020, mille kostja pidi tasuma hiljemalt järgmisel tööpäeval peale
4. detsembrit 2020, s.o
5. detsembril
6. Viivis 20 000 eurolt perioodi eest
7. detsember 2020 kuni
8. mai 2021 (142 päeva eest) on 4 2-21-7989 4260 eurot. Hageja edasiulatuva viivise nõue on samuti põhjendatud summalt 20 000 eurolt 0,15% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Kostja ei ole tõendanud ega põhjendanud, miks peaks kohus viivisenõuet vähendama ja millistel asjaoludel on see ebamõistlikult suur. Apellatsioonkaebus
9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ulatuses, millega hagi osaliselt rahuldati ja jaotati menetluskulud. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
10. Maakohus on põhjendamatult lugenud tuvastatuks, et
11. novembri 2019 e-kirjaga oli tegemist teavitusega koostöölepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel esitatud leppetrahvinõudega. Kostja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et
12. novembri 2019 e-kirjast ei nähtu, mis nõudega on tegemist, s.o ei nähtu ei teenustasu- ega leppetrahvinõuet, ja pigem tuleks seda tõlgendada kompromisspakkumisena, millest kostja keeldus.
13. Kostja ega kostja osanik/aktsionär ei ole koostöölepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 mõistes keeldunud finantseerimislepingu sõlmimisest. Lepingu rikkumist ei saanud toimuda, kuna lepingu sõlmimise etapini ei jõutud, sest koostöö lõppes varem. Maakohus on vääralt tuvastanud, et hageja kogus koostöölepingus kokkulepitud rahasumma. Ükski hageja tõend ei tõenda raha kogumist.
14. Maakohus on kvalifitseerinud hageja nõude leppetrahvina, kuid leppetrahvi sissenõutavuse alusena käsitleb tasunõude alust. Hageja ei ole leppetrahvi nõudmisest kostjale mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud
15. novembri 2019 nõudekirjaga. Kohane ei ole käsitleda
16. detsembri 2020 e-kirja arvega nr 1010 summas 20 000 eurot, millele lisandub käibemaks, leppetrahvinõudena ega mõistliku aja möödudes esitatud leppetrahvinõudena.
17. Leppetrahvi ja viivise vähendamine on põhjendatud, arvestades hageja poolt kohustuse täitmise ulatust ning kahju puudumist. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud intressimääras, mistõttu kohaldub viivisele seaduses sätestatud määr. Vastustaja seisukoht
18. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
19. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 20 000 eurot, viivis 4260 eurot, viivis põhivõlgnevuselt (20 000 eurot) 0,15% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates
20. maist 2021) kuni kohustuse täieliku tasumiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab eeltoodud osas hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt kohtuotsuse resolutsioonis märgitule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 5 2-21-7989
21. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus 20 000 eurot, viivis 4260 eurot, viivis põhivõlgnevuselt (20 000 eurot) 0,15% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates
22. maist 2021) kuni kohustuse täieliku tasumiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles jäeti rahuldamata hageja hagi kostja vastu põhivõlgnevuse 4000 euro, viivise 852 euro ja edasiulatuva viivise 4000 eurolt nõudes. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
23. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid
24. novembril 2019 ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu (leping) (I kd, tl 7–11), mis vastab käsunduslepingu tunnustele

§ 619mõttes.

Pooled ei vaidle, et lepinguga kohustus hageja lepingus sätestatud tingimustel, viisil ja ulatuses tegema kostjale võimalikuks internetiplatvormi www.crowdestate.eu kasutamise projekti rahastamiseks vajalike vahendite kogumiseks ja osutatama selleks kaasabi ning kostja kohustus maksma selle eest lepingus sätestatud tasu.

§ 619

kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

1. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle ka selle üle, et
2. novembril 2019 teavitas kostja hagejat, et on teinud otsuse lõpetada pooltevaheline leping (I kd, tl 117).
3. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kuni
4. novembrini 2019 osutatud teenuste eest tasu lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel. Lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 sõnastuse kohaselt peab kostja tasuma kümne päeva jooksul vastava nõude esitamisest hagejale leppetrahvi summas, mis vastab neljale protsendile rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast, kui kostja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist.
5. Maakohus tuvastas õigesti, et lepingu p-des 6.2 ja 6.2.1 on pooled kokku leppinud, et kui kostja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist, siis on see käsitletav leppetrahvi kokkuleppena kostjapoolse lepingu rikkumise korral, mitte tasuna hageja ostutatud teenuste eest enne finantseerimislepingu sõlmimist rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumise eest. Hageja ei ole tõendanud, et poolte ühine tahe oleks lepingu p-des 6.2 ja 6.2.1 reguleerida tasu maksmist hagejale osutatud teenuste eest tasu kindlaksmääramise kokkulepetega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et lepingu p 6 pealkirjast „Poolte vastutus“ saab tuletada, et tegemist ei ole mitte teenuse eest tasu kindlaksmääramisega

§ 619

tähenduses, vaid kohustusega tasuda lepingu rikkumise korral lepingus kokkulepitud summa. Kuna pooled on lepingu p-s 3 kokku leppinud hagejale tasu maksmises, sh tasu maksmise tingimustes, siis ei ole mõistlik järeldada, et leppetrahvi kokkulepetes, sh p-des 6.2 ja 6.2.1, oleksid pooled samuti võinud olla kokku leppinud tasu maksmises. Kuigi üldjuhul on käsundisaajal õigus saada kohustuste täitmise eest tasu (

§ 627

) ja seda sõltumata tulemuse saavutamisest, siis käesoleval juhul on pooled kokku leppinud teistsugustes tasu maksmise tingimustes. Seetõttu ei ole asjakohane hageja käsitus, et tal on õigus saada igal juhul tasu ja seda siis lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel, sest hageja on osaliselt oma kohustused täitnud. Asjaolust, et lepingu p 3.2 tasu maksmise kokkuleppes pole käsitletud lepingu p 6.2 juhtumeid, ei ole kolleegiumi arvates võimalik tõlgendamisreeglite (

§ 29

) kohaselt järeldada, et pooled oleksid ühiselt kokku leppinud 6 2-21-7989 tasu maksmises, mitte kostja vastutuses oma kohustuste rikkumise korral tasuda hagejale leppetrahvi. Mõistliku isiku positsioonist lähtudes ei ole kolleegiumi arvates lepingus sätestatud leppetrahvi kokkulepetest võimalik järeldada tasu maksmise kokkulepet. Kuna lepingu p-d 6.2 ja 6.2.1 ei reguleeri käsunduslepingus kokkulepitud teenuste eest tasu maksmist, siis ei ole hageja nõude rahuldamiseks vajalik hinnata poolte väiteid ja tõendeid eeltoodud punktide alusel, kas tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Hageja ei ole nõudnud tasu lepingu p 3.2 alusel ega väitnud, et selline tasu oleks sissenõutavaks muutunud. 29. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda leppetrahvi lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel, kuna kostja keeldus finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist. 30. Leppetrahv on

§ 158

lg 1 järgi lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (

§ 100

); võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (

§-d 103 ja 160); võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (

§ 159lg 2) (vt ka Riigikohtu 10.

mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 1).

1. Eelnevalt leidis kolleegium, et asjas on tuvastatud, et poolte vahel on kehtiv leping ja kehtiv leppetrahvikokkulepe. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud oma lepingulist kohustust, s.o kas kostja on keeldunud finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks rahaliste vahendite kogumine vajalikus 500 000 euro ulatuses on tõendatud Exceli tabeliga (I kd, tl 13–114),
2. novembril 2019 avaldatud investeeringu tühistamisteatega investoritele ja investeeritud rahasummade tagastamise kohta (I kd, tl 115– 116),
3. novembri 2019 ja
4. detsembri 2020 e-kirjadega kostjale hageja kohustuste täitmise kohta (I kd tl 118; II kd, tl 23) ja Crowdestate Holding OÜ kliendikonto väljavõttega kostjapoolse lepingu lõpetamisest teatamisest
5. novembril 2019, millest nähtub, et hageja oli kogunud kokku väljamakse tegemiseks kostja poolt soovitud rahasumma (II kd, tl 24–28). Asjaolu, et rahastamiskampaania käigus koguti rahalisi vahendeid Crowdestate Holding OÜ kaudu, kes andis oma ettevõtte üle tütarettevõttele, s.o hagejale, ei ole kuidagi võimalik järeldada, et pooltevahelise rahastamiskampaania käigus poleks hageja oma kohustust täitnud, et tagada rahaliste vahendite kokkulepitud ulatuses kogumine. Seega oli hageja täitnud oma kohustuse rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumiseks, mistõttu on hagejal lepingu p 6.2.1 alusel õigus nõuda kostjalt leppetrahvi, kui kostja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest. Kostja väidetel, et finantseerimisleping võib olla jäänud sõlmimata ka muudel põhjustel, ei ole lepingu p 6.2.1 alusel kostja kohustuste rikkumise korral leppetrahvi nõudmisel tähtsust, sest selles on kokku lepitud leppetrahvi tasumise kohustus vaid juhul, kui kostja keeldub finantseerimislepingut sõlmimast. Kostja väide, et temale polegi tehtud ettepanekut finantseerimislepingu sõlmimiseks, mistõttu ei saa talle ette heita lepingu sõlmimisest keeldumist, on põhjendamatu. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja teatas
6. novembril 2019 lepingu lõpetamisest. Seega on põhjendatud järeldada, et kui kostja lõpetab lepingu, siis ta ei sõlmi ka finantseerimislepingut, mistõttu ei pidanudki hageja määrama kostjale täiendavat tähtaega sellise lepingu sõlmimiseks. 7 2-21-7989
7. Lähtudes eeltoodust on tõendatud, et kostja rikkus oma kohustust sõlmida finantseerimisleping, mille puhuks oli kokku lepitud leppetrahvi maksmine. Asja materjalidest ei nähtu rikkumise vabandatavuse aluseks olevaid asjaolusid.
8. Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses pooled ei vaidle selle üle, et lepingu p 6.2.1 kohaselt oli kokku lepitud leppetrahv 4% rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast, s.o 500 000 eurost, mis on 20 000 eurot, mida kostja vaatamata hageja nõudele tasunud ei ole (I kd, tl 119–123).
9. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses ka selle üle, kas hageja on esitanud leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul.

§ 159

lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja on kostjale oma leppetrahvinõudest teatanud mõistliku aja jooksul.

1. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et pooled ei vaielnud hageja
2. novembri 2019 teavituse sisu üle, mistõttu on maakohus ka ebaõigesti järeldanud, et
3. novembri 2019 teadet kostjale on võimalik käsitada leppetrahvi nõude esitamisena lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 järgi (I kd, tl 118). Kolleegiumi arvates ei tõenda hageja
4. novembri 2019 teade kostjale, et hageja oleks selles teatanud kostjale leppetrahvi nõudmisest. Hageja
5. novembri 2019 teade kostjale ei sisalda ei viidet lepingu p-dele 6.2 ja 6.2.1 ega selles ei ole märgitud, et hageja võiks üldse leppetrahvi nõuda. Samuti ei ole hageja
6. novembril 2019 teinud kostjale etteheiteid seoses lepingu rikkumisega. Seega ei ole hageja
7. novembri 2019 teatest võimalik järeldada, et hageja on selles teatanud kostjale leppetrahvi nõudest ja teinud seda mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist, s.o seitse päeva peale seda, kui kostja teatas, et ta on otsustanud pooltevahelise lepingu lõpetada.
8. Kolleegiumi arvates ei saa ka hageja
9. detsembri 2020 e-kirja ja
10. detsembril 2020 kostjale esitatud arvet koos viitega lepingu p-dele 6.2 ja 6.2.1 20 000 euro tasumiseks pidada mõistliku aja jooksul esitatud leppetrahvi nõudest teatamiseks (I kd, tl 119–120; II kd, tl 23). E-kiri ja arve on esitatud aasta hiljem peale kostja poolt lepingu lõpetamise otsusest teatamist, mil hagejale pidi olema selge, et kostja ei sõlmi finantseerimislepingut, mis annaks hagejale õiguse nõuda lepingu p-s 6.2.1 kokku lepitud leppetrahvi. Kolleegiumi arvates pole mõistlik, et isik viivitab aasta oma nõudest teatamise ja selle esitamisega. Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi maksmise nõude esitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega. Leppetrahvi nõude eeldused lepingu p 6.2.1 alusel olid hagejale teada alates
11. novembrist 2019.

§ 159lg-s 2 sätestatu järgi tuleb leppetrahvi teade esitada mõistliku aja jooksul.

Termin „mõistlik aeg“ tähistab määratlemata õigusmõistet, mida tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas pidades. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel saab lähtuda

§-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohus ei otsustanud selgelt, kui pikk on käesoleva juhtumi asjaoludel mõistlik aeg

§ 159lg 2 tähenduses.

Ringkonnakohus kõrvaldab selle puuduse ja otsustab, et leppetrahvist teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli kuus kuud. Hagejale olid kostja poolt lepingu rikkumise asjaolud selged juba

1. novembril
2. Kostja ei vastanud hageja
3. novembri 2019 e-kirjale, millest sai hageja järeldada, et kostja ei soovi täita lepingut. Pooled ei ole toonud esile muid asjaolusid, millest järeldada, et leppetrahvi nõudest teatamine oleks olnud takistatud või mõistlik aeg peaks olema pikem kui kuus kuud. Seega võib nõustuda kostjaga, et peale kuue möödumist ajast, mil kostja 8 2-21-7989 keeldus sõlmimast finantseerimislepingut, võis kostjal hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et hageja temalt lepingu p 6.2.1 alusel leppetrahvi ei nõua.
4. Kuivõrd leppetrahvi nõudest teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli kuus kuud ja hageja teatas leppetrahvi nõudest alles aasta möödumisel rikkumisest, siis kaotas hageja

§ 159lg 2 alusel õiguse leppetrahvi nõuda.

Lähtudes eeltoodust tuleb hageja leppetrahvi nõue jätta rahuldamata. 38. Hageja viivise nõude aluseks on

§ 113lg 1 koostoimes lepingu p-ga 6.3.

Hageja põhinõude rahuldamata jätmise tõttu, ei ole põhjendatud ka hageja viivise nõue, ning see tuleb jätta rahuldamata.

1. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu
2. mai 2021 määrusega, mida parandati
3. mai 2021 määrusega, kohaldati hagi tagamise abinõud, mis osaliselt tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuli 2021 määrusega. Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuli 2021 määrusega loeti Harju Maakohtu
6. mai 2021 määruse tervikresolutsiooni kohaselt hagi tagamise korras kohaldatavateks abinõudeks kostjale kuuluvate OÜ Tuletorni kodu (registrikood 14733692) osa nimiväärtusega 2500 eurot ja OÜ Tuletorni villad (registrikood 14737715) osa nimiväärtusega 2500 eurot arestimine hageja kasuks ning nende osade võõrandamise ja koormamise keelamine ning vastava käsutuskeelu nähtavaks tegeva keelumärke Tartu Maakohtu registriosakonna poolt peetavasse äriregistrisse kandmine. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine tühistada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
7. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga maakohtu menetluskulude jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.
8. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
9. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus.
10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 9