Obsah (9)

§ 442§ 646§ 651§ 656§ 436§ 657§ 641§ 173§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 08.09.2023, Tallinn Kohtuasja num

) § 163 lg 1). Hageja menetluskulud on põhjendatud kokku 745,15 euro ulatuses. Hageja põhjendatud menetluskulu on riigilõiv 700 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista vastavalt menetluskulude jaotusele 76,82% ulatuses, s.o 591,51 eurot. Maksukäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ei ole põhjendatud kulu. Hageja põhjendatud õigusabikulud on 200 eurot (2 h x 100 eurot/h), millest 76,82% moodustab 153,64 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja nõude sissenõutavaks muutunud viivise 822,66 eurot saamiseks, ning osas, millega kohus jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Hageja palub teha asjas uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 822,66 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi (

§ 442lg 8), jättes osa hageja esitatud väidete kohta seisukoha võtmata.

1. Maakohus on ebaõigesti vähendanud kostjalt väljamõistetavat viivist seadusjärgse viivisemäärani. VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1120-08 selgelt väljendanud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär (juhul, kui see on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär).
2. Käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem, kui on VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär 40,43% aastas. 4 2-23-111630
3. Käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad käesoleva kohtuasjale põhjusel, et kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 oli tegemist õppeteenustasu hüvitamise lepinguga, mitte tarbijakrediidiga, ning selles ei olnud võimalik VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 koostoimes lähtuda lepingujärgsest intressimäärast, sest seda ei olnud lepingus kokku lepitud (kokku oli lepitud üksnes viivisemääras). Käesolevas tsiviilasjas on aga poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus intressimääras kokku lepitud, mistõttu tuleb lähtuda VÕS § 415 lg-st 1 ja § 113 lg 1 kolmandast lausest.
4. Juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Ka olukorras, kus laenu tingimustes kokku lepitud viivisemäär on tühine või viivisemäär tuleb tüüptingimustest ega saa seetõttu olla õiguslik alus viivise nõudmiseks, tuleneb sama suur viivisemäär seadusest, s.o VÕS § 415 lgst 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatust (vt TlnRnKo 05.11.2019, 2-18-5981, p 28; TlnRnKo 18.02.2021, 2-19-134971, p-d 22-23; TlnRnKo 19.04.2021, 2-20-110475, p-d 23-24; TlnRnKo 03.06.2021, 2-20-117378, p 16).
5. Antud juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel.
6. Kuivõrd hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, siis tuleb jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja menetluskulud on täies ulatuses põhjendatud. Käesolevas kohtuasjas esitatud hagiavaldus ei ole tüüpiline masshagi. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu 08.08.2023 tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud viivise osas

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramisie osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 19.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osaliselt, st osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu lepingust nr KK3523986 tulenevalt põhinõudelt (4800 eurot) sissenõutavaks muutunud viivise 822,66 eurot saamiseks (maakohus rahuldas 1095,27 euro suuruse viivisenõude 272,61 euro ulatuses), ning osas, millega maakohus jättis menetluskulud osaliselt hageja kanda. Samuti ei nõustu hageja sellega, et maakohus pidas tema õigusabikulu liiga suureks. Muus osas hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. 20.

§ 646

kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 1).

Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus 5 2-23-111630 nõustub hagejaga, et maakohus eksis viivisenõuet käsitledes materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maakohus jättis tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1 ja seetõttu ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Seejuures rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Seega on maakohus rikkunud

§ 656

lg 1 p 5, jättes hageja esitatud väidete osas täielikult seisukoha võtmata ning kohtuotsuse seega põhjendamata.

1. Nimelt on hageja 19.06.2023 hagiavalduses (dtl 21–31) oma viivisenõuet esitades tuginenud VÕS § 113 lg 1 esimesele ja kolmandale lausele. Hageja märkis, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seejärel selgitas hageja lepingu nr KK3523986 kohta, et nõuab selle alusel viivist põhivõlalt 4800 eurot lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o alates 26.11.2022, kuni hagiavalduse esitamiseni 19.06.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses määras 40,43%, kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõudis asjaomast sissenõutavaks muutunud viivist 1095,27 eurot, esitades selle kohta viivise arvestuse (dl 140). Hageja tugines Riigikohtu seisukohale, et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Riigikohus on selgitanud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12).
2. Praegusel juhul oli lepingus nr KK3523986 kokkulepitud intressimäär 40,43% aastas. Seega oli tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus viitas Riigikohtu 10.05.2016 määrusele asjas 3-2-1-25-16 (p 13), mis aga ei käsitle tarbijakrediidi olukorda ega ole oma järelduse osas – eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära – käesoleval juhul asjakohane. Maakohus ei ole samal ajal põhjendanud, miks ei ole asjas kohaldatav VÕS § 113 lg 1 kolmas lause, kuigi Riigikohus ei ole muutnud eelmises p-s viidatud otsuses 3-2-1-120-08 väljendatud seisukohti. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses viidanud muudele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muuhulgas ei ole maakohus tuvastanud, et krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri. Arvestades, et kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud, ei oleks maakohus saanud viivist omal algatusel vähendada (RKTKo 12.06.2011, 3-2-1-52-11, p 19).
3. Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus aga teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid

§ 657

lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

§ 646

alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus 6 2-23-111630 rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus

§ 646, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

24. Kuivõrd asi saadetakse

§ 646

alusel maakohtule uueks läbi vaatamiseks üksnes kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (

§ 641lg 1, RKTKo 24.01.2018, 2-13-56825, p 11).

25. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (

§ 651lg 1).

Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 822,66 eurot. 26. Kuna maakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.

§ 173

lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 27. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on õigus taotleda tagasi enammakstud riigilõiv 70 eurot (

§ 150lg 1 p 1).

Hageja vaidlustas hagi rahuldamatajätmise üksnes sissenõutavaks muutunud viivise (822,66 eurot) ning menetluskulude osas. Seega on tsiviilasja hinnaks apellatsiooniastmes 822,66 eurot, millelt kuulub tasumisele riigilõiv 245 eurot. Hageja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 315 eurot (st 245 eurot + 70 eurot menetluskulude vaidlustamise eest). Menetluskulude vaidlustamiselt hageja käesolevas asjas eraldi riigilõivu tasuma ei pidanud. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt 7