Obsah (13)

§ 142§ 148§ 8§ 145§ 53§ 46§ 217§ 115§ 23§ 64§ 54§ 55§ 218

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik, Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 07.09.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-18260 Kohtuasi TYCOON OÜ k

) § 53 lõikeid 1 ja 3. Kuna võlgnikule kuuluvatele kinnistutele olid tsiviilasjas nr 2-18-16352 seatud sissenõudja hagi tagamiseks kohtulikud hüpoteegid ja kohtutäitur ka arestis need samad kinnistud, siis oli ebaproportsionaalne arestida lisaks võlgniku kontod. Kohtutäituril oleks tulnud pöörata sissenõue kohtulike hüpoteekidega koormatud kinnistutele (asjaõigusseaduse (AÕS) § 363 lg 2, § 364, § 352 lg 1). Kohtulike hüpoteekide seadmisega olid nii sissenõudja kui ka võlgniku huvid tasakaalus. Kuna kohtutäitur soovis pöörata sissenõuet hagi tagamise raames kohtu deposiiti tasutud rahale, siis oli kohtutäitur teadlik 06.10.2020 hagi tagamise määrusest. Igal juhul puudus kohtutäituril alus asuda sissenõuet pöörama võlgniku kontodele seetõttu, et ta arestis kinnistud ja kinnistute väärtus oli suurem kui sissenõudja nõue koos täitekuludega. Kohtutäitur lasi seada kinnistutele keelumärked enne kõigi arestimistoimingute tegemist (

§ 142lg 1).

Samas on keelumärke kinnistusraamatusse kandmise näol tegemist arestimisega (

§ 148lg 1).

Seetõttu pidi kohtutäitur välja selgitama kinnistute väärtuse. Kinnistute väärtuse kohta andis aimduse 06.10.2020 hagi tagamise määrus, milles kohus arvestas kohtulike hüpoteekide summade määramisel sissenõudja hinnanguga kinnistute väärtuse kohta ja sellega, et koormatud vara peab olema piisav vähemalt nõude summas 3 2-21-18260 692 323,23 eurot katmiseks. Kohtutäituril ei saanud tekkida kahtlust võlgniku maksevõime osas, kuna võlgnikule kuulub 71 kinnisasja ning ta ei ole andnud mõista, et ta ei ole kättesaadav või et tal oleks probleeme maksevõimega. Kuivõrd kohtutäitur arestis võlgniku kinnistud enne vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist, siis on arusaamatu kohtutäituri otsuses esitatud õigustus, mille kohaselt oleks võlgnik saanud täitedokumendiga temalt välja mõistetud summa tasuda vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. 1.4. Kohtutäitur tekitas võlgnikule oma tegevusega kahju. Võlgniku käibevahendite arestimisega takistati võlgniku majandustegevuse normaalset toimimist. Samuti tekkis võlgnikul maksuvõlg tema ettemaksukonto Maksu- ja Tolliametis arestimise tõttu. Puudutatud isikute seisukohad 2. Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. 2.1. Kohtutäitur jäi 11.11.2021 otsuses esitatud seisukohtade juurde. Võlgnik ei täitnud täitedokumenti vabatahtlikult. Täitedokument sai tänu 08.10.2021 arestimisaktile täidetud kiiresti ja efektiivselt (

§ 8lg 1, kohtutäiturimäärustiku § 10 lg 1).

Võlgniku kinnistute arestimine ja müümine oleks täitemenetlust ebamõistlikult venitanud ning tekitanud võlgnikule kulusid viiviste ja täitekulude näol. Kohtumenetluses nõude tagamiseks seatud hüpoteegid ei määra ega piiritle täitemenetluses arestitavat vara. Kohtutäituril on õigus võtta tarvitusele kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks. Sissenõudja soovis täitmisavalduses sissenõude pööramist võlgniku nõudeõigustele ja kinnisvarale. 2.2. Kohtutäitur ei rikkunud ülearestimise keeldu. Keelumärgete seadmine enne täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist ei ole keelatud.

§ 142lg 1, mis sätestab arestimistoimingud, ei ole imperatiivne norm.

Kohtutäitur saab seada kinnisasjale keelumärke enne arestimisakti koostamist ja

§ 145lg 4 alusel ka enne täitmisteate kättetoimetamist.

Kohtutäitur ei olnud kinnistuid lõplikult arestinud ning kohtutäituril on õigus sissenõue pöörata mitmele võlgniku asjale ja õigusele. Võlgniku viide ülarestimisele ei oma tähendust ka seetõttu, et võlgnik on juriidiline isik. Kui võlgnikule kuulub kokku 71 kinnistut, siis ei ole neljale kinnistule keelumärke seadmine ülearestimine, arvestades sissenõudja nõude suurust. 2.

1. Arusaamatuks jääb, mis eesmärgil taotleb võlgnik 08.10.2021 arestimisakti tühistamist olukorras, kus täitemenetlus lõpetati, võlgniku kontod vabastati arestist ja võlgnikule tagastati ülejäänud raha. Võlgnikule edastati 20.10.2021 laekumiste aruanne. Kui võlgniku eesmärk on saavutada 08.10.2021 arestimisakti alusel saadud raha tagastamine, siis see ei ole võimalik, sest arestimisakt oli seaduslik ja selle alusel saadud rahalisi vahendeid kasutati sissenõudja nõude rahuldamiseks. Täitemenetluse läbiviimist ei saa lugeda kahju tekitamiseks, kuna sissenõudmine tugineb kehtivale täitedokumendile.
2. Sissenõudja palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. 3.
3. Kohtutäitur ei ole rikkunud

§ 53lõikeid 1 ja 3.

Kohtutäituril oli õigus esimeses järjekorras arestida võlgniku kontol olev raha jõustunud kohtuotsusest tuleneva sissenõudja nõude täitmiseks. Sissenõudja nõude rahuldamine on võlgniku kontode arestimise kaudu võimalik saavutada oluliselt kiiremini kui kohtulike hüpoteekide realiseerimiseks enampakkumise korraldamise kaudu. Kohtutäitur ei arestinud kohtulike hüpoteekidega koormatud kinnistuid. Kuigi kohtutäitur saatis 11.10.2021 teate, et kinnistud arestitakse 4 2-21-18260 18.10.2021, siis enne arestimist teatas kohtutäitur, et kavandatud arestimist ei toimu ja esitas registripidajale avalduse keelumärgete kustutamiseks. 3.

1. Kuna kohtutäitur kandis võlgniku kontolt arestitud raha 19.10.2021 sissenõudjale üle ja täitemenetlus lõpetati 21.10.2021 sissenõudja nõude rahuldamise tõttu, siis pole võlgniku kaebuses esitatud taotlusi võimalik rahuldada. Võlgniku väited on erinevates tsiviilasjades ka omavahel vastuolus. Võlgnik soovib siinses asjas kontolt arestitud raha tagastamist põhjusel, et sissenõudja nõue tagati rakendatud hagi tagamise abinõudega, kuid samal ajal soovib tsiviilasjas nr 2-18-16352 hagi tagamise abinõudeks olnud kohtulike hüpoteekide kustutamist ja kohtu deposiiti tasutud raha tagastamist, sest sissenõudja nõue täideti kontolt arestitud raha arvel. Maakohtu määrus ja põhjendused
2. Harju Maakohus jättis 13.12.2021 määrusega võlgniku kaebuse kohtutäituri 11.11.2021 otsuse peale rahuldamata. Maakohus jättis kohtutäituri menetluskulud tema enda kanda ning teiste menetlusosaliste menetluskulud võlgniku kanda, samuti määras kindlaks sissenõudjale hüvitatavate menetluskulude suuruse. 4.
3. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei olnud kohtutäitur kohustatud täitemenetlust peatama (

§ 46lg 2 p 1).

Kohtutäitur hindas objektiivselt menetluse peatamise vajalikkust ja ei ole ületanud kaalutlusotsuse piire. Kohtutäitur hoidis oma otsustustega ära võimaliku kahju tekkimise. 4.2. Kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Arvestades nõude suurust, olid kohtutäituri toimingud nõude täitmisel põhjendatud ja järjestatud kooskõlas

§ 53lg-ga 3.

Täitmisavalduse järgi oli sissenõudja eelistus, et nõue rahuldataks esimeses järjekorras raha arvel. Selliselt on ka võimalik kohtuotsus täita kõige kiiremini ja efektiivsemalt. Samuti ei rikkunud kohtutäitur

§ 53lg-t 1.

Kontode arestimise akti täitmise käigus laekus kohtutäituri ametialasele kontole 477 223,97 eurot. Nõue rahuldati 13.10.2021 ja kohtutäitur teatas 14.10.2021, et kinnistute arestimist ei toimu ning et kinnistusraamatusse esitati avaldus keelumärgete kustutamiseks. Kohtutäitur tagastas 19.10.2021 võlgnikule 790,13 eurot. Lisaks, kui võlgnik avaldas kaebuses, et talle kuulub 71 kinnistut, siis kohtutäitur seadis kooskõlas

§ 145lgga 4 keelumärked üksnes neljale kinnistule.

Võlgniku väited talle kohtutäituri tegevuse tagajärjel kahju tekkimise kohta on paljasõnalised. Muu hulgas on tõendamata võlgniku väide, et arestimise tagajärjel tekkis tal maksuvõlg. E-äriregistrist nähtub, et võlgnikul puudus maksuvõlg 13.12.2021 seisuga. Asjaolu, et võlgnik esitas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi 11.10.2021 tasaarvestuse avaldusele tuginedes, ei anna alust jätta jõustunud kohtuotsust täitmata. Kohtutäitur ei pea laskuma menetlusosaliste vahelistesse õigusvaidlustesse. Kuna kohtutäitur täitis täitedokumendi kooskõlas

-s sätestatuga, siis ei saa võlgnik nõuda arestitud raha tagastamist. 4.

1. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 10 alusel võlgniku kanda. Kuivõrd kohtutäitur ei taotlenud menetluskulude väljamõistmist, jäävad kohtutäituri menetluskulud tema enda kanda. 5 2-21-18260 Määruskaebus
2. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega rahuldada kaebus, tühistada kohtutäituri 11.11.2021 otsus ja tunnistada kohtutäituri tegevus 08.10.2021 kontode arestimise akti koostamisel seadusevastaseks ning kohustada kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama ja tegema uue otsuse. Võlgnik palus jätta menetluskulud kohtutäituri kanda. 5.
3. Määruskaebuse väidete kohaselt jättis maakohus võlgniku väidetele vastamata. Võlgnik selgitas kaebuses, et ta tasus tsiviilasja nr 2-18-16352 raames võimaliku hagi rahuldava kohtuotsuse täitmiseks kohtu deposiiti 113 424 eurot ja võlgniku kinnistutele seati kohtulikud hüpoteegid. Kohus ei põhjendanud, kuidas järgis kohtutäitur sellises olukorras võlgniku kontosid arestides proportsionaalsuse põhimõtet ja ei rikkunud võlgniku õigusi. Kohtutäituril ei olnud võimalik valida erinevate sissenõude pööramise viiside vahel, vaid tal tuli arvestada, et võlgniku vara on juba koormatud. Kuna kohtutäitur esitas 30.09.2021 kinnistusosakonnale avalduse keelumärgete seadmiseks neljale kohtuliku hüpoteegiga koormatud kinnistule, milliste väärtus ületas oluliselt sissenõudja nõuet, siis puudus kohtutäituril alus asuda kasutama teisi sissenõude pööramise viise. Keelumärke seadmine on kinnisasja arestimise üks osa ning ka keelumärke seadmisel tuleb arvestada üldiste arestimisele esitatavate nõuetega, sh

§ 53lg-ga 1.

Kohtutäitur pidi hiljemalt kinnistusosakonnale avalduse koostamise hetkeks olema välja selgitanud, milline on kõnealuste kinnistute väärtus ja et kinnistute arestimisega on tagatud sissenõudja nõue ja täitekulud. Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt ei rikutud ülearestimise keeldu, sest kohtutäitur seadis keelumärked üksnes neljale kinnistule, kuigi võlgnikule kuulub 71 kinnistut. Ülearestimise seisukohast ei oma tähtsust mitu kinnistut võlgnikule kuuluvatest arestiti. 5.

1. Maakohtu määrusest ei nähtu, millise tõendi põhjal jõudis kohus järelduseni, mille kohaselt oli sissenõudja eelistus, et nõue rahuldataks esimeses järjekorras raha arvel. Täitmisavaldusest nähtub, et sissenõudja soovis sissenõude pööramist võlgniku nõudele kohtu deposiitkontole tasutud raha tagastamiseks summas 692 323,23 eurot ning vallas- ja kinnisvarale. Asjaolu, et täitmisavalduses on esitatud vara liigid üksteisele järgnevate punktidena, ei tähenda, et tegemist oleks sissenõudja poolt järjekorra määramisega. Samuti ei soovinud sissenõudja sissenõude pööramist võlgniku kontodele. 5.
2. Maakohus õigustas põhjendamatult kohtutäituri tegevust efektiivsusega. Täitemenetluse käigus ei või võlgniku huve kahjustada. Sissenõudja ei andnud ka pärast nõude rahuldamist nõusolekut hüpoteekide kustutamiseks ja kohus tegi selles osas määruse alles 22.12.2021, mis ei ole veel jõustunud. Kui nõue oleks rahuldatud koormatud kinnistute realiseerimise teel, oleks täitemenetlus juba lõppenud ja võlgnikul puuduks vajadus teha kulutusi õigusabile. Kinnistute hüpoteekidega koormatus teeb võimatuks nende realiseerimise. 5.
3. Maakohus leidis ebaõigesti, et väited kohtutäituri tegevuse tagajärjel kahju tekkimise kohta on paljasõnalised. Arusaamatuks jääb, kas kahju oleks kohtu arvates tekkinud juhul, kui võlgnik ei oleks maksuvõlga likvideerinud. Võlgnikule sai kahju tekkida sellest, et tema kontol puudus raha, mille arvel oleks saanud tähtaegselt täita maksukohustust. Menetlusosaliste seisukohad
4. Kohtutäitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. 6 2-21-18260 Kohtutäituri väidete kohaselt käsitles maakohus kõiki võlgniku välja toodud asjaolusid ja puuduvad materiaalõiguslikud alused määruse muutmiseks.
5. Sissenõudja palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. 7.
6. Sissenõudja väidete kohaselt ei rikkunud maakohus põhjendamiskohustust. Isegi kui maakohus oleks rikkunud põhjendamiskohustust, siis ei viinud see ebaõige lahenduseni, sest kohtutäituri tegevus võlgniku kontode arestimisel oli õiguspärane. Seda, millise vara liigi arvel sissenõudja nõue rahuldada, otsustab kohtutäitur diskretsiooni alusel. Võlgniku varale sissenõude pööramisel tuleks alustada kontol olevast rahast. Kohtutäitur arestis 08.10.2021 ehk enne kinnistute arestimise akti koostamist, mis pidi toimuma 18.10.2021, võlgniku kontod ning sai seeläbi võla katteks piisavalt raha. Võlgniku lähenemine, mille kohaselt oleks kohtutäitur pidanud hakkama tegelema pika ja kuluka kinnistute enampakkumise protsessiga, on vastuolus

§ 53lg-ga 3.

Kohtutäitur ei rikkunud

§ 53lg-s 1 sätestatud vara ülearestimise keeldu.

Kuna kinnistusosakonnale keelumärgete seadmiseks avalduse esitamise (30.09.2021) ja kontode arestimise hetkel (08.10.2021) ei olnud kohtutäitur kinnistuid veel hinnanud, siis ei saanud kohtutäitur kontode arestimisel lähtuda sellest, et kinnistutel on väärtus, mis on realiseeritav ja katab täitedokumendist tuleneva nõude. Kohtutäituril ei olnud ka formaliseerituse printsiibi tõttu võimalik lähtuda tsiviilasjas hagi tagamise raames seatud kohtulike hüpoteekide summadest. Samuti ei näita kohtuliku hüpoteegi summa asja väärtust. Kuna kinnistuid ei arestitud pärast võlgniku kontol oleva raha arvel täitedokumendi täitmist, siis ei ole võlgniku vara olnud ülearestitud. 7.

1. Võlgniku käitumine on ka vastuoluline, arvestades, et võlgniku arvates oleks kohtutäitur pidanud sissenõude pöörama tsiviilasjas nr 2-18-16352 hagi tagamise raames koormatud varale, kuid samas palus võlgnik tsiviilasjas nr 2-20-1466 hagi tagamise abinõuna keelata viidatud vara arvel sissenõudja nõude rahuldamine. Menetluse edasine käik
2. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata võlgniku kaebuse kohtutäituri 11.11.2021 otsuse tühistamiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab võlgniku kaebuse osaliselt, tühistab kohtutäituri 11.11.2021 otsuse ja jaotab uuesti menetluskulud. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. 10.

§ 217

lg 1 kohase kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või sellest keeldumisel ning kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale kohtule edasikaebamisel on kohtul võimalik anda hinnang kohtutäituri tegevuse seaduslikkusele (vt ka RKTKm 15.03.2017, 3-2-1-166-16, p 14). 7 2-21-18260 11. Maakohus tuvastas mh järgmised vaidluse lahendamise jaoks olulised asjaolud, mille üle menetlusosalised ei vaidle: • • • • • Harju Maakohus seadis 06.10.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-18-16352 hagi tagamise abinõu asendamise korras võlgniku kinnistutele registriosa numbritega 14976050, 14976450, 14986150 ja 14983250 sissenõudja kasuks kohtulikud hüpoteegid kokku summas 578 899,23 eurot ning jättis kohtu deposiitkontole tasutud raha tagama sissenõudja nõudeid 113 424 euro ulatuses (I kd, tl-d 6–7); võlgniku suhtes alustati 06.09.2021 täiteasjas nr 034/2021/2414 täitemenetlust 464 381,34 euro ja sellele lisanduva viivise saamiseks Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-18-16352 07.04.2021 tehtud otsuse alusel (I kd, tl-d 18–19); võlgnikule toimetati täitmisteade kätte 07.09.2021 (II kd, tl 88); kuigi sellekohast avaldust ei ole kohtule esitatud, siis ei vaidle menetlusosalised ka selle üle, et kohtutäitur saatis 30.09.2021 kinnistusosakonnale avalduse võlgnikule kuuluvatele kinnistutele registriosa numbritega 14976050, 14976450, 14983250 ja 14986150 käsutamise keelumärgete kandmiseks kinnistusraamatusse (nt I kd, tl 58 pöördel); kohtutäitur koostas 08.10.2021 arestimisakti, mille järgi kuulusid arestimisele võlgniku konto(d) krediidiasutustes 468 599,34 euro või 472 799,34 euro ulatuses sõltuvalt sellest, kas nõue täidetakse elektroonilise arestimissüsteemi kaudu kolme tööpäeva jooksul või mitte, ning konto(d) Maksu- ja Tolliameti juures 472 799,34 euro ulatuses (I kd, tl-d 31–32). Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kohtutäitur rikkus võlgniku kontosid arestides

§ 53lõikeid 1 ja 3.

Kohtutäitur jättis 11.11.2021 otsusega (I kd, tl-d 58–62) võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust seisukohal, et kohtutäituri viidatud otsus tuleb tühistada. 12. Kohtutäitur ei või

§ 53

lg 1 järgi arestida rohkem võlgniku vara, kui on vaja sissenõudja nõude rahuldamiseks ja täitekulude katteks, välja arvatud juhul, kui sissenõudja nõude rahuldamine muul viisil ei ole võimalik.

§ 53

lg 3 kohaselt määrab kohtutäitur vara arestimise järjekorra, kuulates eelnevalt ära sissenõudja ettepaneku. Järjekorda määrates arvestab kohtutäitur seda, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada.

1. Võlgnik heidab määruskaebuses ette, et maakohus jättis seisukoha võtmata tema väite kohta, mille kohaselt tuleb kohtutäituri tegevust võlgniku kontode arestimisel pidada õigusvastaseks mh seetõttu, et sissenõudja nõude tagamiseks oli juba hagi tagamise ja selle asendamise tulemusena kohtu deposiidis raha ja kohtulike hüpoteekidega olid koormatud võlgniku neli kinnistut. Kolleegium võlgniku kõnealuse väitega ei nõustu. 13.
2. Kohtutäitur ei pidanud pöörama sissenõuet hagi tagamise raames koormatud varale. Praegusel juhul oli sissenõudja nõude realiseerimise aluseks (täitedokumendiks) kohtulahend, millega oli rahuldatud nõue ja mõistetud võlgnikult välja raha. Sissenõudja esitas täitmisavalduses (I kd, tl 88) nõude võlgniku vastu võla kättesaamiseks, mitte kitsalt kohtulike hüpoteekide realiseerimiseks. Riigikohtu praktika järgi on kohtulahendi näol sissenõudjal n-ö isiklik täitedokument võlgniku suhtes (vt nt RKTKo 29.05.2012, 3-2-1-64-12, p 17; RKTKo 28.09.2011, 3-2-1-60-11, p 16). See tähendab, et isiku kui võlgniku vastu on täitedokument, mille täitmiseks saab pöörata sissenõude kogu tema varale. Seega vastutas võlgnik nõude täitmisel kogu oma varaga. 8 2-21-18260 13.
3. Võlgnik märgib iseenesest määruskaebuses õigesti, et ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt oli sissenõudja eelistus, et nõue rahuldataks esimeses järjekorras raha arvel. Samal ajal ei ole asja materjalide põhjal võimalik teha võlgniku soovitud järeldust, et sissenõudja ei soovinud üldse võlgniku kontole sissenõude pööramist. Kohtu ette toodud tõenditest ei nähtu, et sissenõudja oleks teinud ettepaneku vara arestimise järjekorra kohta. Sissenõudja loetles küll täitmisavalduses (I kd, tl 88) erinevad vara liigid, millele ta soovib sissenõuet pöörata, kuid vara arestimise järjekorra määramisele ei viita üksnes see mitmendana on sissenõudja avalduses konkreetse vara liigi nimetanud. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et täitmisavalduse järgi ei soovinud sissenõudja sissenõude pööramist võlgniku kontole. Sissenõudja soovis täitmisavalduses sissenõude pööramist võlgniku nõudeõigustele ning sissenõude pööramine võlgniku kontole (

§ 115) on oma olemuselt nõude arestimine.

Pangakontol olevat raha võib vaadelda kui arvelduskonto omaniku varalist nõuet panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu praktika (vt nt RKKKo 07.03.2012, 3-1-1-13-12, p 22). Kuigi sissenõudja tõi täitmisavalduses välja, et võlgnik on tasunud kohtu deposiitkontole konkreetse rahasumma, siis ei järeldu sellest, et sissenõudja soovis sissenõude pööramist üksnes võlgniku nõudele kohtu deposiitkontole tasutud raha tagastamiseks. Sissenõudjal tuleb seaduse järgi märkida täitmisavalduses võimaluse korral andmed võlgniku vara kohta (

§ 23lg 2 p 4).

Seega ei olnud võlgniku kontode arestimine iseenesest vastuolus sissenõudja avaldusega. 13.3. Vara realiseerimise järjekorra määrab

§ 53

lg-st 3 tulenevalt kohtutäitur, arvestades sealjuures, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kõige kiiremal viisil ning et võlgniku õigustatud huve ei või kahjustada. Kohtutäitur ei ole seega kohustatud enne võlgniku kontole sissenõude pööramist pöörama sissenõuet võlgniku kinnisvarale või muudele varalistele õigustele, vaid tal tuleb valik langetada sissenõudja ja võlgniku õigustatud huvide kaalumise teel. Ainuüksi asjaolu, et võlgnikul võib olla täitmisel oleva nõude väärtuses arestitavat kinnisvara ja nõue kohtu deposiiti tasutud raha tagastamiseks, ei välista seega kontode arestimist. Praegusel juhul proovis kohtutäitur esmalt pöörata sissenõuet võlgniku nõudele kohtu deposiitkontole tasutud raha tagastamiseks, koostades selleks 07.09.2021 arestimisakti, kuid kohus teatas 04.10.2021, et raha tagastati võlgnikule 06.09.2021 (I kd, tl-d 24–26). Kolleegiumi arvates ei ole sellises olukorras sissenõude pööramine võlgniku kontole iseenesest ebaproportsionaalne ja ebamõistlik. Küll aga peab kohtutäitur võlgniku vara arestimisel arvestama

§ 53lg-st 1 tuleneva ülearestimise keeluga.

14. Kolleegium muudab maakohtu seisukohta ja leiab, et kohtutäitur eksis

§ 53

lg-st 1 tuleneva ülearestimise keelu vastu, kui arestis võlgniku kontod sissenõudja nõude ja täitekulude ulatuses, kuigi oli eelnevalt lasknud kanda kinnistusraamatusse keelumärked võlgniku neljale kinnistule. 14.1. Kolleegium selgitab, et

eelnõu seletuskirja (143 SE, lk 45) järgi on arestimise piir vajalik üleliigse arestimise vältimiseks. Seadusandja kaitseb võlgnikku seega ülemäärase ehk ebaproportsionaalse sekkumise eest tema omandiõigusesse. 14.2. Kohtutäituri väitel ei kohaldunud

§ 53

lg-st 1 tulenev ülearestimise keeld, sest kinnistute arestimist ei viidud lõpuni. Kohtutäituri seisukoht on ekslik, sest keelumärge väljendab kinnistu arestimist. Vaidlustamata asjaolude kohaselt esitas kohtutäitur 30.09.2021 avalduse võlgnikule kuuluvale neljale kinnistule keelumärgete seadmiseks. Kohtutäitur saab täitemenetluse läbiviimiseks kinnistu suhtes selle arestida ja lasta kinnistusraamatusse kanda keelumärke

§-de 64, 142 9 2-21-18260 ja 145 alusel. Vallasvara arestimise kohta näeb

§ 64

lg 1 II lause ette, et vara arestimiseks loetakse ka kohtutäituri avalduse alusel registripidaja poolt registrisse asja käsutamise keelumärke tegemist, kui see toimub enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist. Kinnisasja arestimisel näeb

§ 64

lg 1 II lausega sama tagajärje ette

§ 148lg 1.

Asja materjalidest ei nähtu, et kohtutäitur oleks koostanud arestimisakti või selle kätte toimetanud, vaid et vastavalt kohtutäituri teatele pidi kinnistute arestimine toimuma 18.10.2021 kohtutäituri büroos (I kd, tl 37). Seega, kuna keelumärked kanti kinnistusraamatusse enne arestimisakti üleandmist või kättetoimetamist võlgnikule, saab juba keelumärgete kinnistusraamatusse kandmist lugeda täitemenetluse seadustiku järgi arestimiseks. Tõlgendust, et keelumärke kinnistusraamatusse kandmine väljendab arestimist, toetab ka arestimise eesmärk. Kinnistu arestimise eesmärgiks on takistada võlgnikku kinnistut käsutamast, et ta ei saaks kinnistut täiendavalt koormata või seda võõrandada (vt ka

§ 54lg 1).

See eesmärk on saavutatav keelumärke kandmisega kinnistusraamatusse. Keelumärge teeb nähtavaks käsutuskeelu kinnistusraamatus. Samuti keelab kohtutäituri avalduse alusel seatud keelumärge

§ 54

lg 3 II lause järgi vastavalt selle ulatusele kinnistusraamatusse kannete tegemise kohtutäituri avalduseta või nõusolekuta. Seega blokeerib keelumärge edasiste kannete tegemise ja n-ö lukustab selliselt kinnistusraamatu keelumärkes väljendatud ulatuses. Eelnevat arvestades pidi kohtutäitur kinnistute käsutamise keelumärgete kinnistusraamatusse kandmise järgselt arvestama

§ 53lg-st 1 tuleneva ülearestimise keeluga.

14.3.

§ 53lg 1 kohaldamise teeb võimalikuks vara hindamine.

Seda on märgitud ka

eelnõu seletuskirjas (143 SE, lk 45), kus on selgitatud, et kohtutäitur peab olema suuteline hindama arestitavate asjade ligikaudset väärtust, et vältida ülearestimist. Kohtutäitur ei ole väitnud, et ta oleks kinnistuid, millele käsutamise keelumärked seati, hinnanud ega ka põhjendanud, miks ta seda ei teinud. Kuigi Riigikohtu praktika järgi võimaldab

erandjuhul kinnisasja hindamise edasi lükata kuni hetkeni, mil on selge, et sissenõudja nõude rahuldamiseks tuleb kinnisasi müüa, annab vara hindamine võimaluse teada saada, kas järgitakse

§ 53lg-s 1 sätestatut.

Vara hindamisel on võimalik võrrelda sissenõudja nõude suurust hindamise tulemusel saadud võlgniku varaesemete väärtusega ja selle alusel otsustada, kui palju vara on vaja arestida (RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 17). Kinnisasju hinnatakse

§ 142

lg 1 ja § 143 p 4 koostoimes kinnisasja üleskirjutamise käigus, mil kinnisasja arestimisakti märgitakse kinnisasja hind. Tavajuhul saadetakse avaldus keelumärke seadmiseks kinnistusosakonnale

§ 145lg 1 järgi alles pärast kinnisasja arestimisakti koostamist.

Kuna võlgnikule toimetati täitmisteade kätte 07.09.2021 (II kd, tl 88) ehk enne keelumärgete sissekandmist (30.09.2021), siis ei olnud tegemist olukorraga, kus kohtutäitur oleks lasknud kinnistute kohta kanda kinnistusraamatusse keelumärke erandlikel asjaoludel kohalduva

§ 145

lg 4 alusel ilma eelnevalt arestimisakti koostamata ja enne täitmisteate võlgnikule kättetoimetamist. Kuna kinnistute väärtuse kindlakstegemata jätmise põhjustas kohtutäitur oma tegevusetusega, siis on põhjendamatu sissenõudja väide, mille kohaselt kuna võlgniku kontode arestimise hetkel (08.10.2021) ei olnud kohtutäitur veel kinnistuid hinnanud, siis ei saanud kohtutäitur lähtuda sellest, et kinnistutel on selline väärtus, mis on realiseeritav ja katab ära täitedokumendist tuleneva nõude. 14.4. Kuigi

§ 53

lg 1 ei kohusta vara arestima täpselt sellises ulatuses, mis oleks võrdne sissenõudja nõude ja täitekulude suurusega, siis ei ole kohtutäitur väitnud, et täitmine kinnistute realiseerimise kaudu ei olnud kindel ja seetõttu asus ta kontosid arestima. Igal juhul ei ole 10 2-21-18260 kohtutäituril alust võlgniku vara arestida ilmselgelt ülemäärases ulatuses. 06.09.2021 täitmisteates on märgitud sissenõudja nõude koos täitekuludega suuruseks 472 799,34 eurot (I kd, tl 18 pöördel). Kohtutäitur arestis 08.10.2021 võlgniku kontod 472 799,34 euro ulatuses ehk sissenõudja nõude ja täitekulude ulatuses (I kd, tl 31), kuigi oli ajaliselt varem (30.09.2021) seadnud keelumärked võlgnikule kuuluvatele kinnistutele registriosa numbritega 14976050, 14976450, 14983250 ja

1. Kohtutäitur ei ole põhjendanud ega viita ka ükski asjaolu sellele, et kõnealused kinnistud oleksid olnud väärtusetud. Muu hulgas tõi võlgnik kohtutäiturile esitatud kaebuses esile, et kohtutäitur seadis keelumärked kinnistutele, mille väärtus peaks olema vähemalt 578 899,23 eurot. Tsiviilasjas nr 2-18-16352, milles tehtud kohtuotsus oli täitedokumendiks, 06.10.2020 tehtud määrusega asendas Harju Maakohus senise hagi tagamise abinõu, deposiiti makstud raha, 578 899,23 euro ulatuses kohtulike hüpoteekide seadmisega kinnistutele registriosa numbritega 14976050, 14976450, 14983250 ja
2. Kohus määras hüpoteegisummad 80% ulatuses sissenõudja väidetud kinnistute väärtusest, v.a ühe kinnistu puhul, mille osas sissenõudja nõustus, et selle väärtus on piisav võlgniku soovitud ulatuses kohtuliku hüpoteegi seadmiseks. Hagi tagamise abinõu jäi kehtima 113 424 euro ulatuses (II kd, tl-d 12–20). Kolleegium nõustub võlgniku väitega, et asjaoludest nähtuvalt oli kohtutäitur 06.10.2020 kohtumäärusest teadlik vähemalt 07.09.2021, mil ta soovis pöörata sissenõuet võlgniku 06.10.2020 kohtumäärusest tulenevale nõudele kohtu deposiiti tasutud raha tagastamiseks (I kd, tl 24). Kinnistud, millele maakohus seadis määruse alusel kohtulikud hüpoteegid, olid ühtlasi need, mille kohta kohtutäitur lasi 30.09.2021 kanda kinnistusraamatusse keelumärked. Sissenõudja väitis menetluses, et kohtuliku hüpoteegi summa ja asja tegelik väärtus ei ole omavahel seotud. Samas arvestati esile toodu kohaselt kohtulike hüpoteekide summa suuruse määramisel sissenõudja hinnanguga kinnistute võimaliku väärtuse kohta ja et see tagaks haginõuet vähemalt 578 899,23 euro ulatuses (vt ka AÕS § 2972 lg-d 1 ja 2 ja § 363 lg-d 1 ja 2). Sissenõudja viitas siinjuures samuti formaliseerituse printsiibile. Täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist tulenevalt ei saanud kohtutäitur anda hinnanguid täitedokumendi sisule ega muudele pooltevahelistele suhetele. Samas pidi kohtutäitur hindama arestitavate kinnistute ligikaudset väärtust, et vältida ülearestimist, ning viidatud Harju Maakohtu 06.10.2020 määruse põhjal pidi kohtutäituril tekkima kahtlus

§ 53lg 1 nõuete järgimise kohta.

14.

1. Kohtutäitur märgib iseenesest õigesti, et tal tuleb tõhusalt ja mõistliku aja jooksul täitedokument täita. Samas tuleb Riigikohtu praktika järgi sealjuures arvestada võlgniku seaduses sätestatud õigustega (vt nt RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 12; RKTKm 18.04.2017, 3-2-1-19-17, p 16). Võlgniku ja sissenõudja huvid peavad täitemenetluses kehtiva proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt olema menetluse käigus tasakaalus, läbiviidavad menetlustoimingud ei tohi kumbagi poolt ebamõistlikult kahjustada ega eelistada. Viidatud põhimõttega ei ole kooskõlas kohtutäituri poolt suure hulga võlgniku vara arestimine selle väärtust hindamata ja sissenõudja nõude ulatust arvestamata. 14.
2. Vastuseks kohtutäituri väidetele märgib kolleegium lisaks järgmist. Ülearestimise keelu rikkumist ei õigusta kohtutäituri viidatud asjaolu, et võlgnik ei täitnud nõuet vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul. Ülearestimine ei saa olla sanktsiooniks selle eest, et võlgnik nõuet vabatahtlikult ei täitnud. Samuti on asjakohatu kohtutäituri viidatud asjaolu, et võlgnik on juriidiline isik. Täitemenetluse seadustik ei sea ülearestimise keelu järgmise kohustust sõltuvusse sellest, kas võlgnik on juriidiline või füüsiline isik. Omandipõhiõigus laieneb ka juriidilistele isikutele. Seega tuleb ka juriidilisest isikust võlgniku puhul arvestada, et vara ei arestitaks rohkem kui seadusega lubatud ulatuses. 11 2-21-18260 14.
3. Eelmärgitut arvestades ei nõustu kolleegium kohtutäituriga, et ta ei rikkunud täitemenetluse läbiviimisel

§ 53lg-t 1.

Maakohtu vastupidine seisukoht on ekslik. Asjakohane ei ole maakohtu väide, et võlgnikule kuulub 71 kinnistut, kuid kohtutäitur seadis keelumärked neist üksnes neljale. Ülearestimise seisukohast ei oma tähtsust, kui palju kinnistuid võlgnikule kuulub. Ka asjaolu, et kohtutäitur teatas pärast võlgniku kontode arestimise tulemusena sissenõudja nõude rahuldamist, et kinnistute arestimist ei toimu ning et esitatud on avaldus keelumärgete kustutamiseks (I kd, tl 163; II kd, tl 54), ei anna alust järelduseks, et rikkumist ei esinenud. Samuti on põhjendamatu maakohtu etteheide, et võlgnik ei ole tõendanud talle kahju tekkimist. Kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse menetluses tuleb anda hinnang kohtutäituri tegevuse seaduslikkusele. Kaebemenetluses ei saa mõista võlgniku kasuks välja kahjuhüvitist ja võlgnik ei ole ka seda taotlenud. Riigikohus on selgitanud, et tõendid võlgniku õiguste rikkumise ja võlgnikule kahju tekitamise kohta võidakse esitada hilisemas võimaliku tekitatud kahju eest hüvitise nõudmise menetluses (RKTKm 06.04.2010, 3-2-1-14-10, p 16). 15. Ülaltoodud põhjendustel jättis maakohus võlgniku kaebuse kohtutäituri 11.11.2021 otsuse tühistamiseks ebaõigesti rahuldamata ja maakohtu määrus tuleb selles osas tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue määruse, millega tühistab võlgniku kaebuse kohta tehtud kohtutäituri 11.11.2021 otsuse. Ringkonnakohus selgitab, et kuna vaidlustamata asjaolude kohaselt on arestimise akt täidetud, raha sissenõudjale üle kantud ja võlgniku kontod aresti alt vabastatud, siis võlgniku 17.10.2021 kaebuses kohtutäiturile taotletud eesmärke, et 08.10.2021 konto arestimise akt tühistataks ja arestitud raha tagastataks, ei ole

§ 217

lg 1 kohase kaebuse alusel siiski enam võimalik saavutada (vt ka käesoleva määruse p 16). Kuivõrd võlgnik ei esitanud siinses asjas kaebust kohtutäituri 18.10.2021 otsuse (I kd, tl-d 56– 57) peale, millega kohtutäitur jättis rahuldamata võlgniku taotluse täitemenetluse peatamiseks kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamise tõttu, siis on maakohus põhjendamatult hinnanud viidatud kohtutäituri otsuse seaduslikkust. 16. Rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri otsuse peale osas, milles võlgnik palub tunnistada kohtutäituri tegevus 08.10.2021 kontode arestimise akti koostamisel ebaseaduslikuks.

§ 53lg 1 rikkumine ei võta iseenesest arestimiselt õiguslikku alust.

Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et võlgniku vara arestimine kohtutäituri poolt oleks tühine

§ 55alusel.

Võlgniku vara ei ole samuti enam ülearestitud ning asja materjalidest ei tulene ja võlgnik ka ei väida, et tema vara oleks realiseeritud suuremas ulatuses kui sissenõudja nõue ja täitekulud. Kohtutäitur tõi esile, et ta esitas pärast sissenõudja nõude rahuldamist võlgniku kontole sissenõude pööramise teel avalduse vaidlusalustele kinnistutele seatud keelumärgete kustutamiseks. Võlgnik ei ole vastupidist väitnud. Eelnevat arvestades tuleb võlgniku eelviidatud taotlus jätta rahuldamata.

1. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb ise uue määruse, peab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 I lausest tulenevalt vajadusel muutma ka menetluskulude jaotust. Arvestades, et võlgniku kaebus kohtutäituri 11.11.2021 otsuse peale kuulub sisuliselt rahuldamisele ja sissenõudja on toetanud kohtutäituri positsiooni, on kolleegiumi hinnangul õiglane jätta TsMS § 172 lg 1 II lause ja lg 10 alusel nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud võlgniku menetluskulud kohtutäituri kanda ning kohtutäituri ja sissenõudja menetluskulud nende enda kanda.
2. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 12 2-21-18260
3. Vastavalt

§ 218lg-le 3 saab praeguse määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule. Ts

MS § 178 lg 1 I lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 13