KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 04.09.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-16716 Kohtuasi X avaldus

§ 477

lg-ga 1), mille järgi ei võta kohus avaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama. 2.

1. Nõukogu määrus (EL) 2019/1111, 25.06.2019, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (uuesti sõnastatud) (Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus) jõustus alates 01.08.
2. Enne 01.08.2022 kehtis Nõukogu (EÜ) määrus 2201/2003, 27.11.2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (Brüsseli II bis määrus). Lisaks on Eestile siduv vanema kohustuste kindlaksmääramist ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevust, kohaldatavat õigust, abinõude tunnustamist, rakendamist ja koostööd käsitlev 19.10.1996 Haagi konventsiooni (Haagi
3. a konventsioon), mis reguleerib mh rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimist kaasustes, kus vaidluse all on lapse hooldusõigus. Montenegro, kus lapsed hetkel viibivad, ei ole Euroopa Liidu liige. Küll aga on Montenegro ratifitseerinud Haagi
4. a konventsiooni. 2 2-22-16716 2.
5. Avalduse kohaselt ja avaldusele lisatud Montenegro II astme kohtulahendist nähtuvalt elasid lapsed alates
6. aasta septembrist koos ema ja isaga Tallinnas. Lapsed veetsid Eestis kaheksa kuud ning on viibinud Montenegros alates 10.05.
7. Seega on lapsed viibinud Montenegros avalduse esitamise ajaks üks aasta ja kuus kuud. Riigikohus on tsiviilasja nr 217-11804 lahendi p-s 21 selgitanud, et Brüsseli II bis määruse art 61 järgi kohaldub Brüsseli II bis määrus üksnes olukorras, kus lapse alaline elukoht (harilik viibimiskoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest. Haagi
8. a konventsiooni art 5 lg 1 kohaselt allub hooldusõiguse vaidlus Eesti kohtule üksnes juhul, kui lapse harilik viibimiskoht on avalduse esitamise ajal Eesti Vabariigis. Kuigi alates 01.08.2022 kehtib Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus, nähtub ka nimetatud määruse art-st 97, et Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust kohaldatakse olukorras, kus lapse harilik viibimiskoht on liikmesriigi territooriumil. Seega tuleb kohtualluvuse kindlakstegemiseks kohaldatava õigusakti määramisel tuvastada, kas laste harilik viibimiskoht käesoleva avalduse esitamise ajal oli Eesti Vabariigis. Kui oli, kohaldub Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus, kui Montenegros, kohaldub Haagi
9. a konventsioon. 2.
10. Avaldusele lisatud Montenegro II astme kohtu 09.09.2022 otsusest nähtub, et lapsi otsustati Eestisse mitte tagastada. Kohtu põhjenduste kohaselt on oluline aeg, millal lapsed veetsid Eestis ja Montenegros, ning laste vanus nende ajavahemike jooksul, aga ka laste kohanemine keskkondadega. Perekond kolis Eestisse 09.09.
11. Sel ajal oli tütar kaks ja pool aastat ning poeg veidi üle kuu aja vana. Lapsed veetsid Eestis kaheksa kuud ning on viibinud Montenegros alates 10.05.2021 kuni otsuse tegemiseni, mis on kohtuotsuse tegemise aja seisuga üks aasta ja kaks kuud. Ajavahemik, mille lapsed veetsid Montenegros, on pikem kui see, mille nad veetsid Eestis. Vanus, milles lapsed viibisid Eestis, samuti olukord, milles nad sel ajal elasid (piiratud liikumine tingituna COVID-19 viiruse vastastest meetmetest), mõjutas märkimisväärselt laste kohanemist eluga Eestis. Sellises vanuses lapsed ei ole veel arengutasemel, mis võimaldaks neil saada selgelt aru oma keskkonnast ning sellega olulisel määral või tugevasti kohaneda. Montenegro kohus leidis, et laste parimates huvides on jääda keskkonda, millega nad on kohanenud, milles nad on veetnud rohkem aega kui Eestis ning eluperioodil, mille jooksul nad on rohkem teadlikud iseendast ja end ümbritsevast, kus nad elavad koos oma emaga, kellest nad pole sünnist saadik lahus olnud, samuti oma vanaema, tädi ja perekonnaga, kes pakuvad neile emotsionaalset ja materiaalset tuge. Maakohtu hinnangul saab eeltoodust järeldada, et laste harilik viibimiskoht käesoleva avalduse esitamise seisuga on Montenegros, mistõttu tuleb kohtualluvus kindlaks määrata Haagi
12. a konventsiooni alusel. 2.
13. Haagi
14. a konventsiooni art 5 p-de 1 ja 2 kohaselt lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtu või haldusasutuse pädevuses on rakendada abinõusid lapse või tema vara kaitseks. Lapse hariliku viibimiskoha muutumisel ja tekkimisel teises osalisriigis on pädevad uue hariliku viibimiskoha riigi ametiasutused, välja arvatud art-s 7 sätestatud juhtudel. Art 7 lg 1 kohaselt lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise korral säilitavad pädevuse selle osalisriigi ametiasutused, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist ja seda selle ajani, kuni laps on saanud hariliku viibimiskoha teises riigis, ja a) hooldusõigusega isik, institutsioon või muu organ on nõustunud äraviimise või kinnihoidmisega, või b) kui laps on elanud teises riigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui hooldusõigusega isik, institutsioon või muu organ sai teada või pidi teada saama lapse ligikaudse asukoha, ent ei ole selle aja jooksul esitanud lapse tagastamise taotlust, ja laps on uues keskkonnas kohanenud. Maakohtu hinnangul tuleneb eelnevalt viidatud artiklitest

, et Eesti kohtul ei ole pädevust käesoleva hooldusõiguse vaidluse lahendamiseks, kuna tulenevalt Montenegro II astme kohtu 09.09.2022 otsusest on lapsed saanud hariliku viibimiskoha Montenegro riigis ja lapsed on seal elanud vähemalt ühe aasta pärast seda kui 3 2-22-16716 avaldaja sai teada laste asukoha. Avaldaja on küll tagastamise taotluse esitanud, kuid see on jäetud kohtu poolt rahuldamata ja kohtu otsusest nähtub, et lapsed on uues keskkonnas kohanenud. Avalduse esitamise ajaks on lapsed Montenegros elanud poolteist aastat. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et vaidluse lahendamine on Haagi

1. a konventsiooni art 5 lg-st 1 tulenevalt Montenegro kohtu pädevuses ning Eesti riigi kohus ei ole pädevust lähtuvalt art 7 lg-st 1 säilitanud. Määruskaebus
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada. 3.
3. Määruskaebuse kohaselt on maakohus materiaal- ja menetlusõiguse norme ekslikult tõlgendanud. Maakohus on sisustanud ja kohaldanud Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust ja Haagi
4. a konventsiooni käesoleva kaasuse valguses ebaõigesti. Maakohus on valesti tuvastanud ka laste hariliku viibimiskoha, asudes seisukohale, et laste harilik viibimiskoht on Montenegros. Määruskaebuse esitaja leiab, et laste harilik viibimiskoht on endiselt Eestis. Seejuures on oluline Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 29, mille järgi kui lapseröövi kaasuses jäetakse laps tagastamata Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 p b või art 13 lg 2 alusel, siis on viimane hariliku viibimiskoha riik enne lapseröövi pädev lahendama hooldusõigusega seotud küsimusi. Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 97 lg 1 p a alusel on laste harilik viibimiskoht Eestis

sama määruse art-ga

1. Kuna lapsed jäeti tagastamata Haagi lapseröövi konventsiooni art 13 lg 1 p b alusel, siis tuleb laste harilikuks viibimiskohaks igal juhul lugeda Eesti ja Eesti kohtul on pädevus hooldusõiguse küsimust menetleda. 3.
2. Asjakohane on ka Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 9, mille kohaselt lapseröövi korral säilib viimasel riigil, kus oli laste harilik viibimiskoht kohtualluvus seni kuni lapsed on omandanud hariliku viibimiskoha teises liikmesriigis ja on täidetud ka art 9 lg 1 p a või b tingimused. Praegusel juhul ei ole tingimused täidetud ja järelikult ei ole laste harilik viibimiskoht muutunud ning Eesti Vabariigi kohtualluvus on säilinud. Võimalik on tuletada Eesti kohtualluvus ka Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art-st 10, mis näeb ette võimaluse Eesti kohtul hooldusõiguse asju lahendada ka siis, kui ühe vanema harilik viibimiskoht on Eestis ja lastel on vähemalt olnud selles riigis harilik viibimiskoht. Ka Haagi
3. a konventsiooni art-de 5 ja 7 tähenduses ei ole laste harilik viibimiskoht Montenegros. 3.
4. Maakohtu määrus ei sisalda piisavalt selgitusi, et kuidas ja millele tuginedes on maakohus asunud seisukohale, et laste harilik viibimiskoht on Montenegros. Menetluse venimist ja selle kestvust ei saa võtta arvesse selle ajana, mis lapsed on Montenegros viibinud. Lastel ja ka nende emal on endiselt sissekirjutus Eestis. Lastel on Eestis haridusasutus ja perearst. Lapsed on endiselt tugevalt seotud Eestiga. Montenegros viibivad lapsed illegaalselt (välismaalane tohib riigis viibida maksimaalset 30 päeva), neil pole seal sissekirjutust, nad pole riigi kodanikud ja üleüldse puudub neil mis iganes seose riigiga peale selle, et laste ema röövis nad ja jäi nendega sellesse riiki. Ka laste emal endal puudub juriidiline ja ajalooline side Montenegroga. Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik
5. Laste ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Maakohus on õigesti leidnud, et asi ei allu Eesti kohtule. Samale õiguslikule seisukohale on asunud ka Montenegro Podgorica esimese astme kohus, kes leidis, et laste ema hagi hooldusõiguse üle otsustamiseks allub sellele kohtule. 4 2-22-16716
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 (

§-ga 659) alusel muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

1. Laste ema esitas 07.06.2023 tõendi (Podgorica esimese astme kohtu 18.04.2023 määrus asjas nr 849/22) ja laste isa esitas 25.08.2023 tõendi (Montenegro kohtusse esitatud apellatsioon seoses kohtualluvusega). Kooskõlas TsMS § 662 lg-ga 3 ja § 238 lg-ga 1 võtab kolleegium tõendid asja materjalide juurde.
2. Maakohus keeldus avaldust menetlusse võtmast TsMS § 371 lg 1 p 1 (

§ga 477) alusel, põhjendades, et tsiviilasi ei kuulu alluvusel lahendamiseks Eesti Vabariigi kohtule. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et avalduse menetlusse võtmisest tuli keelduda, kuid seda mitte TsMS § 371 lg 1 p 1, vaid TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel. TsMS § 371 lg 1 p 1 järgi ei võta kohus avaldust menetlusse, kui kohus ei ole pädev asja lahendama, sama lõike p 2 järgi, kui hagi ei allu sellele kohtule. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus kohus keeldub avalduse menetlusse võtmisest kohtualluvuse puudumise tõttu, on ebatäpne viide TsMS § 371 lg 1 p-le 1, kuna kohtualluvuse (kui kohtu territoriaalse pädevuse) puudumine on hagi menetlusse võtmisest keeldumise erialusena toodud TsMS § 371 lg 1 p-s 2 (vt RKTKm 19.04.2017, 3-2-1-7-17, p 14). Seega oleks maakohus pidanud jätma avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel (

§ 477

lg-ga 1), mistõttu muudab ringkonnakohus vaidlustatud määruse põhjendusi viidatud sätte osas. Kuigi maakohus on viidanud valele sättele, on maakohtu põhjendused avalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks õiged, millega kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi

§-ga 659 ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Laste isa leiab määruskaebuses, et maakohus oleks pidanud kohaldama Haagi
2. a konventsiooni asemel Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust. Laste isa on viidanud õigesti Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 97 lg 1 p-le 1, mille järgi kohaldatakse Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrust seoses Haagi
3. a konventsiooniga juhul, kui kõnealuse lapse harilik viibimiskoht on liikmesriigi territooriumil. Ülejäänud juhtudel tuleb kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda Eesti Vabariigile siduvatest välislepingutest (vt RKTKm 20.03.2019, 217-11804/175, p 21). Maakohus aga leidis, et laste harilik viibimiskoht praeguses tsiviilasjas avalduse esitamise ajal oli Montenegros, mistõttu ei kohaldu Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus, kuna laste viibimiskoht ei olnud liikmesriigi territooriumil. Selle asemel tuli kohaldada Haagi
4. a konventsiooni. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti tuvastanud laste hariliku viibimiskoha ning kohaldanud õiget õigusakti. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena, mida saab nii Brüsseli II bis määruse, Haagi
5. a konventsiooni kui ka Haagi
6. a konventsiooni kohaselt määrata kindlaks asjaolude järgi, mille alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud (vt RKTKm 20.03.2019, 2-17-11804, p 21; 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17). Montenegro kohus on menetlenud laste isa taotlust laste tagastamiseks Eestisse, kuid jätnud taotluse rahuldamata, leides, et lapsed olid Eestis viibimise ajal vanuses, mis ei võimaldanud neil saada selgelt aru 5 2-22-16716 oma keskkonnast ja sellega olulisel määral või tugevasti kohaneda, seevastu Montenegros on lapsed kohanenud, neil on tagatud arstiabi, lastel on hea tervis, nad elavad koos emaga ja Montenegros elavad ka nende sugulased ja sõbrad (Podgorica II astme kohtu 09.09.2022 otsus dtl 18, 20–21). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub Montenegro kohtu lahendis tuvastatud asjaoludest, et lapsed olid praeguse avalduse esitamise ajaks integreerunud Montenegro sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Eeltoodut ei lükka ümber ka laste isa esile toodud asjaolud, et lapsed on sisse kirjutatud Eestisse ning et neil on siin endiselt haridusasutus ja perearst. Lastel on ka Montenegros lasteaiakoht ning lastearst (dtl 21), mistõttu ei anna üksnes need asjaolud alust järeldada, et laste harilik viibimiskoht võiks olla Eestis. Põhjendatuks ei saa pidada ka laste isa väiteid, et lapsed viibivad Montenegros illegaalselt ning lastel ega laste emal ei ole Montenegroga juriidilist ega ajaloolist seost. Montenegro kohus on otsustanud lapsi Eestisse mitte tagastada ning lapsed on Montenegros elanud praeguse määruse ajaks faktiliselt juba üle kahe aasta. Kuigi lastel on sissekirjutus Eestis, võib see olla tingitud vanemate vahel pooleliolevast hooldusõiguse vaidlusest Montenegro kohtus (dtl 147–150), mistõttu ei ole rahvastikuregistri andmeid muudetud. Montenegro kohus on tuvastanud, et laste emal on oma kodu ning lisaks elab Podgoricas ka laste ema õde koos oma perega ning sõbrad, kes neid toetavad (dtl 21). Euroopa Kohus on selgitanud, et kui Haagi
7. a konventsiooni art 16 kohaselt on tuvastatud, et selle konventsiooni kohased lapse tagasitoomise tingimused ei ole täidetud, või kui on möödunud mõistlik aeg, ilma et nimetatud konventsiooni alusel oleks esitatud taotlus, saavad selle riigi ametiasutustest, kuhu laps viidi või kus teda kinni hoiti, lapse hariliku viibimiskoha asutused ning nad peaksid sellele harilikule viibimiskohale geograafiliselt kõige lähemal asuvate kohtutena saama teostada oma pädevust vanemliku vastutuse valdkonnas (EKo 24.03.2021, C-603/20 PPU, SS v MCP, p 61). Kuna Montenegro kohus on otsustanud, et lapsi ei tule Eestisse tagastada ja täidetud ei ole Haagi
8. a konventsiooni art-s 5 ega 7 sätestatud eeldused Eesti kohtualluvuse jaatamiseks, ei ole Eesti Vabariigi kohtul antud juhul laste hooldusõiguse osas territoriaalset pädevust.
9. Kuna praegusel juhul kohaldub Haagi
10. a konventsiooni, mitte Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määrus, ei ole asjakohased laste isa viidatud Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art-d 9, 10 ja
11. Ka Euroopa Kohus on varem kehtinud Brüssel II bis määruse art 10 kohta (millele vastab Brüssel II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 9) märkinud, et see ei ole kohaldatav juhul, kui on tuvastatud, et vanemlikku vastutust puudutava taotluse esitamise kuupäevaks on laps saanud kolmandas riigis, kuhu ta rööviti, hariliku viibimiskoha. Sellisel juhul tuleb asja lahendava kohtu pädevus kindlaks määrata vastavalt kohaldatavatele rahvusvahelistele lepingutele või sellise rahvusvahelise lepingu puudumisel vastavalt selle määruse art-le 14 (vt EKo 24.03.2021, C-603/20 PPU, SS v MCP, p 64). Seega puudub praegusel juhul alus viidatud artiklite kohaldamiseks.
12. Laste ema on leidnud vastuses määruskaebusele, et Eesti kohus ei saa praegust asja lahendada, kuivõrd Montenegro kohtus on juba pooleli laste hooldusõiguse vaidlus. Haagi
13. a konventsiooni art 13 järgi, millele viitab ka Brüsseli II bis (uuesti sõnastatud) määruse art 97 lg 2 p c, peavad osalisriigi ametiasutused, kes on art-de 5 kuni 10 alusel pädevad abinõude rakendamiseks lapse või tema vara kaitseks, hoiduma oma pädevuse teostamisest, kui menetluse algatamise ajal oli nende abinõude rakendamist taotletud teise osalisriigi ametiasutuselt, kes olid art-de 5 kuni 10 alusel taotluse esitamise ajal pädevad ja nad ei ole veel otsust langetanud. Kuna laste harilik viibimiskoht ei olnud Eestis ja Eesti kohus ei ole nimetatud artiklite alusel pädev asja lahendama, ei oma iseenesest tähtsust, kas Montenegros on pooleli samasisuline vaidlus. 6 2-22-16716
14. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kaebuse esitanud avaldaja kanda. Laste ema esitas vastuse määruskaebusele ise ning toimikust ei nähtu laste ema kindlaksmääratavaid menetluskulusid, mistõttu puuduvad määruskaebemenetluses kindlaksmääratavad menetluskulud.
15. TsMS § 372 lg 5 esimene lause

TsMS § 477 lg-ga 1 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) Täiendatud 11.09.2023 määrusega RESOLUTSIOON

1. Teha täiendav määrus, millega täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2023 määruse resolutsiooni p 4 menetluskulude kindlaksmääramise osas.
2. Määrata kindlaks Y menetluskulude rahaline suurus määruskaebemenetluses ja mõista X-lt Y kasuks välja menetluskulud summas 190 eurot. 7