KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13.september 2023, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-1588 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Janika

§ 113

lg 1-

§ 25

lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.juuli 2023 otsus Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Lauri Jõgi ja süüdistatava Ülo Kuulmani kaitsja adv. Argo Küünemäe Süüdistatav Ülo Kuulman otsuses) Kaitsja Adv. Argo Küünemäe Prokurör Lauri Jõgi RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 27.juuli 2023 otsus Ülo Kuulmani suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. (ankeetandmed Harju Maakohtu Määrata Advokaadibüroole Küünemäe & Partnerid apellatsioonimenetluses adv. Argo Küünemäe poolt Ülo Kuulmanile riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 270 (kakssada seitsekümmend ) eurot ja 23 senti, mis jääb riigi kanda. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 27.juuli 2023 otsusega tunnistati Ülo Kuulman

§ 113

lg 1- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises süüdi ja mõisteti talle karistuseks 8 aastat vangistust.

§ 73

lg 4 ja

§ 65

lg 2 kohaselt moodustati liitkaristus, suurendades Ülo Kuulmanile vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 22.11.2021 kohtuotsusega nr 1-21-1891 mõistetud karistuse ärakandmata osa (5 kuud vangistust) võrra, mõistes lõplikuks liitkaristuseks 8 aastat ja 5 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka Ülo Kuulmani eelvangistuses viibitud aeg ja karistuse kandmise alguseks loeti tema kahtlustatava kinnipidamine 18.10.2022. Ülo Kuulmani suhtes kohaldatud tõkend –vahistamine– tuleb tühistada kohtuotsuse jõustumisel. KrMS § 180 lg-te 1 ja 3, § 175 lg 1 p 2, 3, 4, 9, § 178 lg 1 p 1 ning § 179 lg 1 p 1 alusel mõisteti Ülo Kuulmanilt välja riigituludesse menetluskuludena: - sundraha I astme kuriteo toimepanemise eest 1812,50 eurot, - kohtupsühhiaatria- ja psühholoogiaekspertiisi teostamise kulu osaliselt, st 2900 eurot; - isiku kohtuarstliku ekspertiisi nr 22E-AOI0206 teostamise kulu 84,00 eurot; - määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelses menetluses 508,54 eurot, - määratud kaitsjale makstud tasu kohtumenetluses osalemise eest 1125,60 eurot, see on kokku 6430,56 eurot. 2 Võttes aluseks KrMS § 180 lg 3 tuleb Ülo Kuulmanil tasuda menetluskulud kokku summas 6430,56 eurot ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul ositi igakuiselt 535,88 eurot. Menetluskulud osaliselt, st kohtupsühhiaatria- ja psühholoogiaekspertiisi teostamise kulu summas 4840 eurot, tunnistaja C saamata jäänud töötasu summas 93 eurot ja lukuabi arve summas 110 eurot, jäeti riigi kanda. Ülo Kuulman mõisteti süüdi selles, et tema lõi eluohtlike vigastuste ja surma põhjustamise eesmärgil 18.10.2022.a kella 12.21 paiku Tallinnas XXX asuvas X kaupluses ühe korra Y-le terariistaga vasakule poole rindkere ülaossa südame piirkonda. Oma tegevusega põhjustas ta kannatanule torke-lõikehaava vasakul pool rindkerel koos südame parema vatsakese eesseina ja vasaku kopsu ülasagara vigastusega. Ülo Kuulman nägi, et ta tabas kannatanut kopsu ja südame piirkonda ja teadis et nimetatud piirkonda lüües saabuvad mistahes tagajärjed sh surm, kuid sellest hoolimata lahkus ta sündmuskohalt. Ülo Kuulmani tegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, kuna lähedal viibinud isik helistas Häirekeskusesse ja Yle osutati kiiresti meditsiinilist abi. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOALISTE SEISUKOHAD: Maakohtu otsuse on vaidlustanud süüdistatava kaitsja ja prokurör. Süüdistatava kaitsja adv. Argo Küünemäe taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüdimõistmises

§ 113lg 1 ja 25 lg 2 järgi ja ja uue otsusega mõista süüdistatav õigeks.

Juhul, kui kohus leiab, et süüdistatava süü on tõendamist leidnud, siis kvalifitseerida süüdistatava süütegu

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja mõista piiratud süüdivuse seisundist tulenevalt kergem karistus; Samuti rahuldada kaitsja tasu taotlus. Oma taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt. Kaitsja kirjutab apellatsioonis pikalt, kuidas hindab toimunud kuriteosündmust süüdistatav. Süüdistatav leiab, et asjas ei ole tõendamist leidnud nagu oleks süüdistatav rünnanud kannatanut väikse taskunoa lõiketeraga. Asjas sisalduv videosalvestis ei kinnita kannatanu ja tunnistaja C väiteid nagu oleks nad näinud väikest taskunuga süüdistatava käes, millel oli välja tõmmatud lõiketera. Süüdistatav kinnitas kohtus ja kinnitab kaebuses veelkord, et tal oli tasukus taskunuga, millel pudelikorgits, et pudeleid avada. Tunnistaja C andis kohtus ebausaldusväärseid ütlusi, mille kinnituseks on tunnistaja püüe anda sündmusest kahetine pilt. Süüdistatav leiab samuti, et kannatanu püüab sündmusest luua moonutatud pilti, et õigustada enda ründavat käitumist. Nimelt väljendas kannatanu ennast süüdistatava suhtes korduvalt ründavalt, mis päädis lausega „mida sa tõmbled“. Süüdistatav ei saanud sellist lauset tõlgendada teisiti kui signaali eelseisva ründe kohta, mistõttu tegi noakorgitsaga ühe löögi kannatanu suunas. Süüdistatav leiab, et kohus on vääralt kvalifitseerinud talle etteheidetava teo

§ 113lg 1 ja § 25 lg 1 järgi.

Süüdistatav ei tundnud kannatanut ja nägi teda esimest korda. Samuti leiab süüdistatav, et tema ei ole tekitanud kellegagi tüli ja kogu olukord tekkis üksnes seetõttu, et kassiir lõpetas süüdistatava teenindamise kassas ja sõnagi 3 lahkumata lahkus iseteeninduskassa juurde. Süüdistatava pahameel kassiiri suhtes peaks olema mõistetav ja ka kassiir on maakohtu istungil kinnitanud, et ta tegi vea kassa juurest lahkumise osas ilma süüdistatavale selgitusi andmata. Süüdistatav võis oma pahameelt kassiiri lahkumis osas väljendada, kuid see ei olnud põhjuseta ja selline, mis väljendas agressiooni nagu kohus on seda meelevaldselt tõlgendanud. Süüdistatav ei ole kannatanuga konflikti otsinud ja ei ole kannatanu poole pöördunud enne, kui kannatanu alustas süüdistatava solvamist ja verbaalselt ründama, mis päädis lausega „mida sa tõmbled“. Süüdistatav ei saanud kannatanu fraasi „mida sa tõmbled“ mõista teisiti, kui verbaalset rünnet, millest tingituna arvas süüdistatav, et koheselt järgneb ka füüsiline rünne. Süüdistataval oli põhjus nii arvata, sest konflikt lähtus just kannatanu verbaalsetest väljaütlemistest ilma, et süüdistatav oleks kannatanut kuidagigi verbaalselt rünnanud või provotseerinud. Asjas sisalduv videosalvestus ei anna mingit sisulist teavet suulise vestluse kohta kannatanu ja süüdistatava vahel. Tunnistaja Kübarsepp (kassiir) ütlustest nähtub, et süüdistatav väljendas vene keeles pahameelt just tema suhtes, kuid mitte kannatanu suhtes. Vaatamata sellele, et tunnistaja Kübarsepp on istungil püüdnud oma kohtueelses menetluses antud ütlusi muuta, siis väljendas ta selgesõnaliselt, et „Kui iseteeninduskassas olnud mees oli oma toimingud sealt ära teinud ja lõpetas, siis agressiivne mees karjus talle kõva häälega, mida sa tahad minust või mida sul minust vaja on või midagi taolist“. Eelöeldu kinnitab, et süüdistatav ei olnud kannatanu suhtes kuidagi agressiivne vaid väljendas oma mõistmatust kannatanu suhtes, kelle tõttu teenindaja oli süüdistatava juures lahkunud sõnagi lausumata ja selle peale kannatanu väljendab süüdistatava suhtes verbaalse agressiivsusega öeldes „mida sa tõmbled“. Süüdistatav võis ekslikult arvata, et pärast kannatanu lauset „mida sa tõmbled“ võib käsitleda kui eelseisva ründe algusena, mistõttu arvas ta et on hädakaitseseisundis. Kannatanu oli süüdistatavaga võrreldes oluliselt suurem füüsiliselt, mistõttu oli ta veendunud kannatanu eelseisvas ründes. Süüdistatav ei mõistnud kannatanu käitumist kui väljaastumisena kassiiri suhtes või ebaadekvaatse kaaskodaniku korrale kutsumisena, sest süüdistatav väljendas pahameelt teenindaja suhtes üksnes seetõttu, et viimane katkestas teenindamise sõnagi lausumata ja hakkas teenindama kannatanut iseteeninduskassas ning sellise pahameele väljendamist ei saa kuidagi käsitleda ebaadekvaatsena. Meelevaldne on maakohtu seisukoht, et videolt on selgelt näha, et kannatanul ei olnud plaanis jääda seisma või hakata süüdistatavaga pikemalt vaidlema, vaid ta plaanis süüdistatavast mööda kõndides poest lahkuda. Maakohus märgib otsuse õigesti, et süüdistatav on korduvalt viibinud psühhiaatriahaiglas ja tal on tuvastatud skisotüüpne häire (F21). Maakohus toob ka õigesti välja süüdistatava käitumise kohtuistungitel, mis 23.03.2023.a eelistungil päädis sellega, et maakohus kõrvaldas süüdistatava istungilt. Kaitsja ei nõustu maakohtuga selles, et süüdistatava piiratud süüdivuse küsimuse otsustamisel on lähtealuseks üksnes see, kas ekspert on tuvastanud süüdistataval psüühikahäire olemasolu sündmuse ajal. Kohus tugineb asjas läbiviidud eksperdi arvamusele, et süüksarvatava teo toimepanemise ajal ei olnud süüdistataval oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piirangid ümbrusest, oma tegude iseloomust, võimalikest tagajärgedest ja sotsiaalsest tähendusest arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. 4 Kaitsja juhib kohtu tähelepanu, et

§ 35

kohaselt on piiratud süüdivusega tegemist siis, kui isiku võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida on sama seadustiku §-s 34 nimetatud põhjusel oluliselt piiratud. Seega on toimepanija süüdivus piiratud, kui tal on teo toimepanemise ajal mõni selline

§-s 34 loetletud raske psüühikahäire, mis ei võta inimeselt küll täielikult võimet mõista oma teo keelatust või enda käitumist selle arusaamise järgi juhtida, kuid mille tõttu on normikuulekas käitumine toimepanijale siiski oluliselt raskem, kui see oleks süüdimatuse meditsiiniliste tunnusteta inimese jaoks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-105-16, p 21). Piiratud süüdivus ei ole vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-11-22-09, p 6.2). Võttes arvesse süüdistatava suhtes ekspertiisiaktis väljatoodud vaimse tervise minetusi ja skisotüüpse häire pikaajalist kulgu ning süüdistatava käitumist istungitel ja nendel väljendatut ning süüdistatava käitumist ja situatsiooni hinnangut 18.10.2022.a sündmuse ajal kinnitavad, et süüdistataval esinevaid vaimseid minetusi, mis on kirjeldatud ekspertiisiaktis skisotüüpne häire (F21) kirjelduses, tuleb asuda seisukohale, et süüdistatava puhul on tegu piiratud süüdivusega isikuga sündmuse ajal. Kaitsja ei saa nõustuda ekspertiisiakti ja maakohtu arutlusega, et süüdistataval on küll skisotüüpne häire, sellest tuleneva käitumise ja mõtlemise minetustega, kuid isik suudab teatud hetkedel ja suutis, sh 18.10.2022.a käituda ja kõigest aru saada määral, mis lubab pidada isikut süüdivaks. Kohus märgib õigesti, et piiratud süüdivuse otsustus on juriidiline otsustus ehk tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel annab kohus hinnangu sellele, mil määral oli süüdistatav võimeline järgima õiguskorraga seatud reegleid. Selleks tuleb kohtul analüüsida piiratud arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid (RKKKo 20.06.2022 lahend kohtuasjas nr 1-20-6745). Kaitsja leiab, et maakohus ei ole otsuses arusaadavalt põhjendanud ega analüüsinud asjaolusid, mis viitavad süüdistatava piiratud süüdivuse seisundile 18.10.2022.a. Piiratud süüdivuse väljaselgitamisel tulnuks maakohtul lisaks ekspertiisiaktis toodule analüüsida piiratud arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid. Ringkonnaprokurör Lauri Jõgi taotleb maakohtu otsuse tühistamist Ülo Kuulmanile mõistetud karistuse osas ning uue otsusega mõista talle karistuseks

§ 113

lg 1 p 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest 10 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel moodustada liitkaristus Harju Maakohtu 22.11.2021.a otsusega nr 1-21-1891 mõistetud karistuse ärakandmata osa 5 kuud vangistust võrra ja mõista lõplikuks liitkaristuseks 10 aastat ja 11 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 18.10.2023. Prokurör leiab, et maakohus ei ole Ülo Kuulmanile karistust mõistes arvestanud kõiki süü suurust mõjutavaid asjaolusid.

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest näeb karistusseadustik ette 6- kuni 15-aastase vangistuse. Seega sanktsiooni keskmäär, mis tuleks kohtupraktikat silmas pidades orientiiriks võtta, on 10 aastat ja 6 kuud vangistust. Apellandi hinnangul on süü suuruse juures olulisteks argumentideks teo toimepanemine avalikus kohas, kannatanu oli süüdistatava jaoks 5 võõras isik ning kohus on lugenud tuvastatuks, et kannatanu käitumises ei esinenud midagi, mida oleks võimalik käsitleda provokatsioonina Ülo Kuulmani suhtes. Samuti ei väljendanud süüdistatav mitte mingit kahetsust nii tekitatud tervisekahjustuste kui ka võimaliku tagajärje osas. Liiatigi pole Ülo Kuulman kordagi eitanud Y terariistaga löömist. Eelnimetatud asjaolusid kohus teosüü suuruse hindamise juures arvestanud ei ole, kuid mis prokuratuuri hinnangul omavad kahtlemata tähtsust. Ülo Kuulmanil on kaks kehtivat karistust vägivalla kuritegude toimepanemise eest nii elukaaslase kui ka kambrikaaslase suhtes. Süüdistuse aluseks olev tegu on toime pandud katseajal ning süüdistatav on varasemalt kandnud vägivalla kuriteo toimepanemise eest 2 vangistuslikku karistust. Lisaks nähtub kohtupüshhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist, et Ülo Kuulmanil on diagnoositud sõltuvus alkoholist. Ta on jätkanud alkoholi tarvitamist ka peale viimast kinnipidamisasutuses karistuse kandmist. Ka kuriteo toimepanemise ajal oli Ülo Kuulman parajasti taas soetamas alkoholi. Lisaks iseloomustab süüdistatava enda käitumine kohtuistungitel, et ta ärritub kergesti, mis väljendub ka ebatsensuursetes väljendites kohtu aadressil ja kohtu korralduste korduv ignoreerimine, mis omakorda iseloomustab tema suhtumist õiguskorda. Seega puudub Ülo Kuulmani käitumises mingigi indikatsioon, et sanktsiooni miinimummäärale lähedane karistus mõjutaks tema hoiakuid õiguskuulekamale käitumisele. Harju Maakohus on karistust mõistes tuginenud karistusmäära valikul sarnastes, s.o

§ 113

lg 1 - § 25 lg 2 katsestaadiumisse jäänud tapmissüüdistusega kriminaalasjades, määratud karistustele, mis on vahemikus 6-8 aastat vangistust. Samas tuleb märkida, et kõigis viidatud kriminaalasjades erinesid oluliselt kuriteo toimepanemise asjaolud. Prokurör avab lühidalt süüdistatavale etteheidetud käitumise sisu nendes otsustes, rõhutades neid asjaolusid, mis tema arvates annavad aluse kergema vangistusmäära mõistmiseks. Kokkuvõtvalt annavad nii Ülo Kuulmani teosüü suurus kui ka eripreventatiivsed asjaolud alust tema karistamiseks sanktsiooni keskmises määras s.o 10 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Tallinna Ringkonnakohtu 5.septembri 2023 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 11.septembrini 2023. Määratud tähtajaks esitas oma seisukohad prokurör. Prokuröri seisukoht: Maakohus on otsuses käsitlenud Ülo Kuulmani väiteid hädakaitseseisundi kohta, mida käesoleval juhul korratakse. Harju Maakohus on ammendavalt selgitanud, kuidas Y poolt Ülo Kuulmanile lausutu koosmõjus süüdistatava ja kannatanu edasise käitumise ja kehakeelega ei võimalda järeldada kannatanu poolt vahetult eelseisvat rünnakut. Harju Maakohus on tuginenud Ülo Kuulmani poolt noa kasutamist kuriteo toimepanemise vahendina kasutamise tuvastamisele lisaks Y ja C ütlustele ka kaupluse turvakaamera salvestisele, kannatanu Y riiete asitõendi vaatlusprotokollile ja isiku kohtuarstlikule ekspertiisiaktile. Asitõendi vaatlusprotokollid ja ekspertiisiakt vastupidiselt kinnitavad Y ja C ütluste usaldusväärsust nii tervikuna kui ka antud küsimuses. Ülo Kuulmani väited korgitseri kasutamise kohta põhinevad üksnes tema enda ütlustele ja on vastuolus ülejäänud tõendikogumiga. 6 Riigikohus on otsuse nr 1-20-6745 punktis 35 selgitanud, et ekspert tuvastab, kas isikul on psüühikahäire, hindab kuivõrd raskel kujul psüühikahäire meditsiinilises mõttes avaldus, kuidas häire mõjutas psüühilisi funktsioone ning millise

§-s 34 nimetatud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla häire paigutub. Üksnes asjaolu, et süüdistatavale on pandud diagnoos, mis kuulub rahvusvahelisse haiguste klassifikatsiooni F-kategooria diagnooside alla, ei tähenda automaatselt, et seeläbi on juba eeltoodud

§ 34p 1-5 loetletud psüühikahäire tuvastatud.

Apellatsioonis tuginetakse ühest küljest ekspertiisiaktis tuvastatud ühele diagnoosile s.o skisotüüpsele häirele (F21), kuid samas ei nõustuta järeldustega, et 2

§ 118

lg 1 p 1 on jäänud apellatsioonis maakohtu otsuse põhjenduste kõrval paljasõnaliseks ning maakohtu põhjendusi ei ole isegi püütud kummutada. Kohtukolleegium rõhutab, et kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Maakohtu otsuses on ka seda küsimust analüüsitud veenvalt. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast ajaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu. Lahendades küsimust, kas isikul oli vaatamata oma käitumises sisalduva ohu äratundmisele alust loota kannatanu surma saabumata jäämisele, tuleb arvestada süüdistatava käitumist vahetult pärast noahoopi. Nimelt on Riigikohus selgitanud , et ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06, p 9). Õigusvastase tapmiskatse ei ole süüline sel juhul, kui süüdlane oma aktiivse tegevusega pärast tapmiskatset oma osutab abi kannatanule nt kutsub ise kiirabi või 8 koheselt palub abi kiirabi kutsumisel jms. Seda võiks hinnata loobumisena tapmisest

§ 42lg 1 ls 1 mõttes ning sel juhul vastutab süüdlane tekitatud tagajärje järgi.

Praegusel juhul lõi aga süüdistatav jõuliselt kannatanule südamepiirkonda ja jooksis ise minema sündmuskohalt ning varjus. Kaitsja on tõstatanud apellatsioonis taaskord ka küsimuse piiratud süüdivusest ja selle arvestamisest karistuse mõistmisel. Maakohus on ka seda küsimust põhjalikult käsitlenud ja kohtukolleegium nõustub ka selles osas maakohtuga.

§ 34

kohaselt ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seose vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega. Inimese süü tuleb

§ 34

järgi seega tuvastada kahetasandiliselt ehk nn bioloogilis-psühholoogilise ehk meditsiinilisjuriidilise meetodi alusel: kõigepealt peab kindlaks tegema nn meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemise (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäirega) ja seejärel tuleb analüüsida nn juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid (võime mõista oma teo keelatust või suutlikkus juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale keelatusest) (RKKKo 3- 11-22-09, p 6.1; RKKKm 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe –

. Kommentaar. 4. trükk, § 34/2; Maakohus leidis, et

§ 34esimene tasand ei ole täidetud.

Maakohtu seisukoht tugineb 07.02.2023 koostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktile nr 3/

1. Ekspertide hinnangul on Ü. Kuulmanil ei esine käesoleval ajal ning ei ole esinenud ka varasema elu jooksul selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlustega ,,vaimuhaigus“, ,,nõrgamõistuslikkus“, ,,nõdrameelsus“, ,,ajutine raske psüühikahäire“ või ,,muu raske psüühikahäire“. Ü.Kuulmanil ei ole senise elu jooksul esinenud selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis temal püsivalt takistaksid või piiraksid ümbrusest, oma käitumise iseloomust ja võimalikest tagajärgedest arusaamist ning sihipärast arutlemist ja käitumist. Temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal 18.10.
2. ei olnud Ülo Kuulmanil oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piiranguid ümbrusest, oma tegude iseloomust, võimalikest tagajärgedest ja sotsiaalsest tähendusest (sh keelatusest) arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Ülo Kuulmanil esineb skisotüüpne häire, mis avaldub kroonilise kulu ja muutliku intensiivsusega käitumise, mõtlemise, tajumise ja tundeelu omapärana (sotsiaalne eraldumine ja veider, ebaharilik käitumine; keerukas, targutlev, hulgaliste metafoorsete väljendite, omapäraste seoste ja sõnakasutusega mõttekäik; ebatavalised tajuelamused sh kehalised aistingud; usaldamatus ümbritsevate suhtes, absurdsed suurelised väited enda võimete ja plaanide kohta). Psühhiaatriliseks raviks näidustus puudub. Temal esinev häire ei ole raviga korrigeeritav. Ehk siis süüdistataval esineb skisoidne isiksusehäire ja isiksusehäire on variatsioon normaalsest isiksusest. See tähendab, et meie kõigi isiksusi on võimalik samade isiksusjoontega kirjeldada (näiteks kui palju impulsiivne, negatiivse emotsionaalsusega, usaldav või meelekindel keegi on), kuid isiksushäirete puhul on üks või mitu joont väga tugevalt väljendunud ja mõjutavad olulisel määral käitumist. 9 Isiksusehäire ei ole hõlmatud määratlustega ,,vaimuhaigus“, ,,nõrgamõistuslikkus“, ,,nõdrameelsus“, ,,ajutine raske psüühikahäire“ või ,,muu raske psüühikahäire“. Edasi on maakohus vägagi arusaadavalt ja jälgitavalt selgitanud, miks ei ole antud süüdistatava puhul tegemist süüdimatuse ega ka piiratud süüdivusega ning miks ei saa ka rääkida stressist või järsku vallandunud mingist ägedast reaktsioonist. Maakohtu põhjendusi ei ole ümber lükanud ka apellant oma apellatsioonis. Apellant püüab kummutada maakohtu põhjendusi selliselt, et nimetab skisoidset isiksusehäiret psüühikahäireks, mida ta aga paraku ei ole. Viide Riigikohtu otsuse 3-1-1-105-16 p-le 21 on samuti asjassepuutumatu, sest see seal käsitletakse olukorda, kus isikul esinevad teo toimepanemise ajal süüdimatuse meditsiinilised tunnused. Seejärel nimetab kaitsja skisoidset isiksusehäiret vaimse tervise minetuseks, kuid kuidas see mõiste seostub määratlustega ,,vaimuhaigus“, ,,nõrgamõistuslikkus“, ,,nõdrameelsus“, ,,ajutine raske psüühikahäire“ või ,,muu raske psüühikahäire“, see jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on jõudnud süüdistatava süüdivust hinnates ainuõigele järeldusele ja nimelt, et süüdistatav ei ole viibinud käesoleva teo toimepanemise ajal

§ 35mõistes piiratud süüdivuse seisundis.

Prokuröri apellatsioon. Prokuröri taotlus on karistada süüdistatavat 2 aastat ja 6 kuus rangemalt, kui seda on teinud maakohus. Peamiseks argumendiks on see, et maakohus ei ole arvestanud süü suuruse hindamisel asjaolu, et kuritegu on toime pandud avalikus kohas. Samuti rõhutatakse apellatsioonis süüdistatava isikut ja tema varajasemaid karistusi ning kannatanu käitumises igasuguse provokatsiooni puudumist. Esmalt rõhutab kohtukolleegium, et tegelikult on ka 8 aastane vangistusmäär väga pikk vangistusmäär ja kui see on mõistetud katsestaadiumisse jäänud tapmise eest, siis rääkida, et see ei ole õiglane või et midagi on siinjuures jäänud arvestamata, ei ole õige. Prokuröril võib olla oma nägemus sellest, millist karistust väärib süüdistatav, kuid olukorras, kus kohus on mõistnud süüdistatava süüdi ja on temale mõistnud pikaaegse vangistuse, peaks ka prokurör leppima sellega, et konkreetne kohtu poolt mõistetud karistus, mis küll mingil määral erineb tema arvamusest, on samuti adekvaatne ja süü suurusele ning süüdlase isikule vastav. Õiguskorra huvid on kaitstud pikaks ajaks ka kohtu poolt mõistetud karistusega, vähemalt osas, mis puudutab süüdistatava vägivallatsemist avalikus kohas. Prokurör viitab oma apellatsioonis ka karistuse mõistmise metoodikale, mis on kohtupraktikas omaks võetud. Ka maakohus on oma otsuses sellele metoodikale viidanud. Kohtukolleegium rõhutab, et selline Riigikohtu suunis ei saa olla automaatselt üle kantud igale konkreetsele kaasusele. Olulised on eelkõige kuriteo tehiolud, sest need võivad ühe kuriteokoosseisu piires olla väga erinevad. Eriti kaotab selline aritmeetika mõtte, kui jutt käib kuriteokatsest. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kohtupraktika peab olema nö enam – vähem ühetaoline ja see, kui tapmise katse eest mõistetakse tunduvalt pikemaid vangistusmäärasid kui lõpuleviidud tapmise eest, võib kõrvaltvaatajas tekitada arusaama, et karistuspraktika justkui ei väärtusta 10 inimelusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus asjakohaselt viidanud ka kohtupraktikale ja ainuüksi fakt, et viidatud kohtuotsustes oli tegemist selliste kuritegudega, mis leidsid aset korteris, ei ole piisavad põhjendamaks raskema karistuse mõistmist nagu arvab prokurör. Ka prokuröri poolt käsitletud otsustes võib leida hulganisti muid erinevusi tehioludes. Näiteks, kriminaalasi 1-22-266 - ründas kahe noaga, kaks korda rindkeresse. Järgmises prokuröri poolt viidatud kriminaalasjas 1-20-6452 lõi süüdlane kannatanut kolm korda noaga rindkeresse. Järgmises viidatud kohtuotsuses ei ole pelgalt selle avamisel RT-s tuvastada tehiolusid, sest tegemist on resolutiivotsusega ja kuriteosündmust ei ole kirjeldatud. See ei ole ka ringkonnakohtu eesmärk, analüüsida ja tudeerida lähemalt kõiki viidatud otsuseid. Kriminaalasjas 119-4629 lõi süüdlane kannatanut korduvalt noaga. Seega ei saa nõustuda prokuröriga, et maakohus on viidanud otsustele, kus justkui esineb rohkem süü suurust vähendavaid asjaolusid. Esmane faktor süü suuruse hindamisel tapmiskatse puhul on kohtukolleegiumi hinnangul siiski ründe intensiivsus ja kui lüüakse mitmel korral rindkere piirkonda noaga, on tegemist intensiivsema ründega, kui ühel korral, sest vigastusi ja seejuures eluohtlikke vigastusi võib tekkida hulgi ning kannatanu ellujäämise võimalused on ka kiiresti osutatud abi korral väiksemad. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 20.10.2016 otsuses asjas nr 3-1-1-70-16 p-s 14 märkinud, et katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid kuriteo toimepanemise planeerimisele ja ettevalmistamisele. Samas rünnata isikut noaga ootamatult avalikus kohas, on mõistetamatu ning sellisel tegevusel ei saa olla vähimatki õigustust. Kohtupraktikast võib tuua hulgaliselt näiteid, kus lõpuleviidud tapmise korral on karistus lühem, kui seda taotleb prokurör (1-20-3107; 1-21-218; 1-20-7016; 1-168889). Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et kuriteokatse eest võib seaduse järgi karistada leebemalt kui lõpuleviidud teo eest. Teoebaõigus on küll sama, kuid tagajärjeebaõigus väiksem. Kannatanu jäi õnneks ellu. Selliselt on süüdistatava süü teo toimepanekus alla keskmise määra. Riigikohus on oma otsuses 1-19-4150 p-s 27 selgitanud järgmist. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus Kohtule karistuse mõistmisel antud kaalutlusruum tähendab, et liigilt ja/või määralt erinevaid õiguspäraseid karistusi, mille vahel kohus võib seadusest tulenevates piirides valida, on peaaegu alati mitu. 11 Eeltoodut arvestades leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole karistust mõistes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ka vääralt kriminaalõigust ning karistus vastab toimepandu raskusele ja süüdistatava isikule. Süüdistatava kaitsja adv. A.Küünemäe on esitanud taotluse hüvitada apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetluses õigusabi andmisele kokku 3 tundi, mille eest taotleb kaitsjatasu hüvitamist koos käibemaksuga 259,20 eurot. Taotuses on loetletud ka kaitsetoimingud, millele nimetatud aeg kulus – apellatsioonimenetluseks ettevalmistus (sh süüdistatava kaebeõiguse soovi väljaselgitamine Tallinna Vanglas 18.08.2023 kell 13.15- 14.00 ja kaebuse koostamine). Samuti palub kaitsja hüvitada sõidukulud vanglasse ja tagasi e kokku 30,62 km e 11,03 eurot (koos käibemaksuga). Kokku on seega apellatsioonimenetluse kulud 270,23 eurot (koos käibemaksuga). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. Kuna apellatsiooni on esitanud ka prokuratuur, siis jäävad menetluskulud riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 12