← Eesti

3-20-1914/156

Obsah (9)§ 12§ 11§ 31§ 26§ 27§ 7§ 13§ 14§ 22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 05.07.2023, Tallinn Haldusas

) § 3 lg 1 p 3, § 4 lg 1 p 7, § 6 lg 3, § 29 lg 1, § 30 lg 1 ja § 31 lg

  2. AmEst Haldus OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada majandus- ja taristuministri 03.09.2020 käskkiri nr 176 või alternatiivselt tühistada käskkirja p 3.2 ja kohustada riiki maksma täiendavat sundvõõrandamistasu 29 716,39 eurot. Kinnistute äralõigete sundvõõrandamine ei ole lubatav. Vastustaja oleks pidanud pakkuma kaebajale asenduskinnistuid või omandama kaebaja kinnistud tervikuna. Kaebajale makstud kompensatsioon on vara väärtusest ja tekitatud kahjust oluliselt madalam. Maad hindas isik, kellel puudus

§ 12lg-s 2 ettenähtud pädevus.

Hindamisaktides ei ole esile toodud algallikaid ega selgitatud arvutus- ja lahenduskäiku. Seega ei ole hindamisaktid usaldusväärsed ega nõuetekohased. Sundvõõrandatavate kinnistute äralõigete väärus on määratud valesti. Hindamisaktides nimetatud hinna eest ei ole võimalik soetada samaväärset vara. Äralõigete hüvitise väärtuse aluseks on võetud 29 kuud varem olemas olnud metsatagavara, arvestatud ei ole metsa juurdekasvu aastatel 2018–

  1. Kinnistute metsatagavara on Maa-ameti andmete põhjal arvutades 7,5% suurem, kui on aluseks võetud hindamisaktides. Hindamisaktides kasutatud metsa hinnad on oluliselt madalamad kui
  2. a teises kvartalis kehtinud turuhinnad. Kinnistute äralõigete hindamisel ei ole arvestatud saamata jäänud tulu. Raasiku kinnistul kasvab noorendik, mille metsatagavara hakkab pärast küpsusastme saavutamist kiirelt kasvama. Kaebaja on noorendiku istutamisele ja hooldamisele kulutanud 2474 eurot, kuid 2

(21)3-20-1914 hindamisaktides on noorendiku väärtuseks hinnatud vaid mõnisada eurot. Lisaks ei ole arvesse võetud, et metsamaal on väärtus ka pärast lageraiet. 15 kuud enne sundvõõrandamist koostatud hindamisakt ei arvesta üldist kinnisvarahindade tõusu. Vastustaja on jätnud hindamata sundvõõrandamata jääva vara väärtuse languse. Kinnistutest tehtavad äralõiked ei ole kasutatavad iseseisvalt, vaid üksnes koos teiste sarnaste äralõigetega Rail Balticu rajamiseks. Seetõttu ei ole korrektne hinnata äralõigetega tekitatud kahju üksnes äralõigete enda väärtuse määramise teel.

§ 12lg 4 alusel tuleb hinnata kinnistute kui terviku turuväärtuse vähenemist.

Sundvõõrandamata jääva vara väärtus väheneb. Kaebaja kaotab kuni 2026. a-ni juurdepääsu raudteest ida poole jäävatele kinnistutele ja metsa majandamiseks tuleb teha rasketehnikaga pikki ümbersõite. Sundvõõrandamata kinnistute väärtuse langus on vähemalt 10%. 22.04.2021 juhend näeb ette konkreetsed hüvitusmäärad juurdepääsu pikenemise puhuks. Enne sundvõõrandamist oli kaebajal kokkuleppel piirinaabriga metsamaale juurdepääs olemas ja pärast sundvõõrandamist pikeneb juurdepääs kinnistute äralõigetele ca 14,5 kilomeetri võrra. Hindamisaktid on aegunud.

§ 11

lg 5 lähtub eeldusest, et menetlus viiakse läbi kolme kuu jooksul, kuid praegune menetlus on kestnud peaaegu kuus korda kauem. Vara väärtust on oluline hinnata sundvõõrandamise hetkele lähedase aja seisuga (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahendid asjades nr 3-10-1441 ja nr 3-10-234). Vara väärtuse hindamise ja sundvõõrandamistasu maksmise vahelisel perioodil on metsamaa hind Raplamaal tõusnud 17%. Hindamisaktides on aluseks võetud

  1. ja
  2. a hinnad. Sundvõõrandamise aegsed tegelikud turuhinnad on Domuse kasutatud hinnast kuni 64,4% kõrgemad. Suurenenud on ka metsatagavara. Hindamata on jäetud saamata jäänud tulu, mille hindamise kohustus on ette nähtud 22.04.2021 juhendis. Kasvava metsa väärtuse hindamine on nimetatud juhendis ette nähtud tulumeetodil. Vastustaja on arvestanud metsamaal kasvava noorendiku väärtuseks selle müügihinna juhul, kui noorendik kohe raiuda. 22.04.2021 juhend näeb ette ka arvestamist projekteeritavate ehitiste negatiivse mõjuga. Võrdse kohtlemise huvides ei saa eeldada, et kaebaja peaks algatama tulevikus eraldi kohtuvaidluse, et temale hüvitataks sellisest mõjust tulenev kahju, mis teistele maaomanikele hüvitatakse juba sundvõõrandamismenetluses. Kokkuvõttes oleks vastustaja pidanud tasuma kaebajale sundvõõrandamistasu vähemalt 16 704,85 (metsa väärtus) + 2474 (noorendiku eest saamata jäänud tulu) + 2641,6 (täiendav maa väärtus) + 17 295,93 (võõrandamata maa väärtuse langus) + 134 (asjaajamistasu) = 39 250,39 eurot. Tegelikult on tasuks vaid 9534 eurot. Kaebajale tasutav hüvitis omandi kaotamise eest ei ole õiglane ega kohene.

§ 31

lg 2 ja § 35 lg 1 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 32 ulatuses, milles kaebaja kaotab omandi enne hüvitise summa üle peetavate kohtuvaidluse lõppemist ja õiglase hüvitise kaebajale tasumist. 4. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan palusid jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja kinnisasjadest äralõigete omandamine on avalikes huvides. Kaebajale pakuti võimalust kinnisasjade vahetamiseks, kuid kaebaja keeldus sellest. Raudtee rajamiseks vajab riik kaebaja kinnisasjadest üksnes äralõikeid. Hindamismenetlus on läbi viidud korrektselt ning kaebajale on kehtivate ja korrektsete hindamisaktide alusel pakutud kinnisasjade eest õiglane hind. Kaebaja ei ole kasutanud

§ 26lg-s 7 nimetatud võimalust tellida võrdlev hindamisaruanne.

Kaebaja kinnisasjade väärtust hindas esmalt Maa-amet looduskaitseseaduses (LKS) ettenähtud metoodika alusel ning selle tulemus väljendus 09.04.2019 pakkumuses. Kuna kaebaja 3

(21)3-20-1914 vaidlustas hindamise tulemuse, siis tellis Maa-amet võrdleva hinnangu
  1. taseme vara hindaja kutsetunnistusega hindajalt. Hindaja leidmiseks korraldatud hanke võitis Domus, kes kasutas maa hindamiseks maa hindaja tegevuslitsentsi omavat isikut, kes on ka
  2. taseme vara hindaja. Seega tellis Maa-amet hüvitusväärtuse hindamise hindajalt, kellel oli

§ 12lg 2 alusel hindamistoimingu tegemiseks vajalik pädevus.

Domuse selgituste kohaselt on hindamistoimingute tegemine kahe hindaja poolt tavapärane praktika, see ei vähenda kummagi hindaja vastutust hindamistulemuse esitamisel ja seetõttu ei saa sellist hindamisaruannet pidada vähem pädevaks kui ainult ühe 7. taseme hindaja koostatud hindamisakti.

§ 12lg 2 ei nõua, et hindamise viiks läbi 7.

taseme hindaja ainuisikuliselt. Metsakorraldaja on hinnanud ainult kasvavat metsa. Kaebaja kinnisasjade äralõiked on 0,5 ha ulatuses lagedad alad, 1 ha ulatuses noorendik, 0,5 ha ulatuses 15 aasta vanune latimets ning 0,6 ha ulatuses küps, valdavalt mändidest koosnev puistu tagavaraga 118 tm. Seega ei ole väärtuse hindamisel asjakohane võtta kogu kinnistute ulatuses arvesse raieküpse metsa hinda. Kaebaja kinnistutel kasvav mets ja selle hind ei ole võrreldav Maa-ameti oksjonitel müüdavatel kinnistutel kasvava metsaga.

§ 11

lg 5 järgi määratakse kinnisasja hüvitusväärtus esimese hindamistoimingu tegemise kuupäeva seisuga ning sellele järgnevat bioloogilise vara juurdekasvu, turuolukorra või muude tegurite muutust ei saa arvesse võtta. Nimetatud säte lisatigi seadusesse põhjendusel, et menetluse venitamisega ei saaks kinnisasja väärtust suurendada. Isegi juhul, kui metsakorraldaja ei oleks ühe aasta ulatuses juurdekasvuga arvestanud, ei mõjuta see oluliselt hindamise tulemust. Eksperthinnangutes on hinnangute täpsus ± 20%. Kuna hindaja ega menetluse läbiviija ei pidanud metsa hinna määramisel võtma arvesse metsa hindu

  1. a-l, ei ole asjakohased kaebaja väited, et metsa hind on määratud valesti ning metsa väärtus on
  2. a-l kõrgem kui hindamisaktides märgitud. Eksperthinnangus on arvestatud noorendiku mõjuga niivõrd, kuivõrd sellega arvestab metsamaa turg ning arvestatud on ka alles jääva maa väärtust. Maaamet pikendas läbirääkimiste aega, sest soovis saavutada kokkuleppe. Maa-ameti tegi omalt poolt kõik võimaliku, et ei tuleks rakendada maaomanikule ebasoodsamat sundvõõrandamist, mistõttu ei saa menetluse läbiviijale ette heita liialt pikka menetlust.

-st ei tule nõuet koostada enne sundvõõrandamise otsuse tegemist uus hindamisaruanne. Enne sundvõõrandamise otsustamist on ette nähtud läbirääkimiste periood, kus lahendatakse kinnisasja omanike vastuväited ja vajadusel korrigeeritakse pakkumust, kuid

§ 11lg 5 järgi määratakse tasu esimese hindamistoimingu tegemise kuupäeva seisuga.

Praeguses asjas on tasu määratud 23.07.2019 seisuga.

§ 27

lg 3 kohaselt on kokkuleppe saavutamiseks ette nähtud üldjuhul kolm kuud, kuid seda tähtaega on võimalik pikendada. Praegusel juhul on menetluse pikk kulg tingitud kaebaja soovimatusest jõuda kokkuleppele. Riik ei võtnud kaebajalt tema kinnisasja valdust ja omandit ilma hüvitist maksmata, mistõttu ei ole kaebaja omandiõigust riivatud. Kui esineb riive, sest riik ei ole kaebajale hüvitist maksnud soovitud ulatuses, on see marginaalne, sest põhiosas on kaebajale hüvitis välja makstud ja vaidlus käib üksnes hüvitise juurde maksmise üle. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.08.2022 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas 03.09.2020 käskkirja p-i 3.2.2 (s.o Raasiku kinnisasja äralõike eest määratud sundvõõrandamise tasu) osas, milles jäeti saamata jäänud tulu hulka arvestamata kasvavast metsast tulevikus saadav kasu, ning kohustas vastustajat kasvava metsa eest saamata jäänud tulu (kasu) uuesti hindama (resolutsiooni p 1). Muus osas jäi kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 2). Halduskohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ja mõistis kaebajalt riigi kasuks välja eksperdikulud 3650 eurot (resolutsiooni p-d 3 ja 4). 4

(21)3-20-1914 22.04.2021 juhend jääb tähelepanuta, sest see on hilisem kui vaidlusalune haldusakt ega muuda varasematel halduseeskirjadel põhinevat haldusakti tagantjärgi õigusvastaseks. Vastustaja ei saanud vaidlustatud käskkirja andmisel arvestada kaebaja väidetega, mida ta haldusmenetluses ei esitanud.

ei näe ette omaniku kaasaaitamiskohustust, kuid see tuleneb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg-st 3 (vt ka

§ 7lg 2 p 6, § 26 lg-d 1, 3 ja 7 ning § 33 lg 2).

Seega peab omanik teavitama haldusorganit asjaoludest, mis mõjutavad kinnisasja hinda ega ole tuvastatavad avalikest andmekogudest või kinnisasja ülevaatuse käigus. Kaebaja on metsa majandamisega tegelev äriühing, kellelt võib eeldada asjakohase teabe andmist metsa ja metsamaa hinda mõjutavate tegurite kohta. Kaebajale anti selleks korduvalt võimalus. Kaebaja kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine vähendas vastustaja uurimis- ja põhjendamiskohustust. Sundvõõrandamine oli lubatav. Kaebaja kinnistute äralõigete omandamiseks oli olemas avalik huvi. Kinnistuid ei tulnud omandada tervikuna. Puudusid alused kinnisasja vahetamiseks.

§ 31lg 2 ja § 35 lg 1 ei ole vastuolus PS §-ga 32.

Kaebaja ei jäänud ilma õigusest saada omandi kaotamise eest kohest hüvitist. Vaidlustatud käskkirja kohaselt on riik võtnud kohustuse maksta välja hüvitis kohe (p 3.3), kuid kaebajal on kohustus anda kinnistud üle 30 päeva jooksul otsuse kättesaamisest (p 3.6). Seega tasutakse kaebajale enne hüvitis ja seejärel tuleb tal omand üle anda. Kohus andis kaebajale esialgse õiguskaitse, mille tulemusel on kinnisasjad jätkuvalt kaebaja omandis, kuid tasu ja hüvitis on talle välja makstud. Sundvõõrandatava asja õiglane hind ei pea tingimata võrduma asja hariliku väärtuse ehk turuhinnaga (Riigikohtu 18.03.2005 otsus nr 3-2-1-59-04). Ehkki üldjuhul saab õiglaseks hüvitiseks lugeda asja turuväärtust, võib PS-ga kooskõlas olla ka väiksem hüvitis, kui täielik hüvitamine ei ole asjaolusid arvestades põhjendatud. Hüvitise õiglusele hinnangu andmiseks tuleb üksikisiku huve kaaluda üldiste huvidega, arvestades konkreetse menetluse iseärasusi. Sundvõõrandamise läbiviimine ja hüvitise maksmine on täitevvõimu ülesanne. Kohus kontrollib täitevvõimu tegevuse õiguspärasust ja saab vaid erandjuhul teha konkreetse sisuga ettekirjutusi. Hüvitis määratakse seaduses ettenähtud aja seisuga ja hilisemad ettenägematud asjaolud (sh kui kiirelt kohus asja lahendab), ei saa selle suurust mõjutada. See võimaldab nii kinnistu omanikul kui ka avalikul võimul prognoosida sundvõõrandamise tulemust. Samuti välistab see kuritarvitused või suvaotsused. Kui kohus leiab, et sundvõõrandamine on lubatav, kuid tasutav hüvitis ei ole piisav, on võimalik sundvõõrandamise käskkiri tühistada tervikuna või üksnes hüvitise ulatuses. Hüvitise ebapiisavuse korral tuleb hinnata, millise komponendiga on tegemist ning kas see on võimalik hiljem hüvitada kahjuhüvitise või intressina (PS § 25). Tuleb ka arvestada, et

-e alusel hüvitatavad komponendid võivad olla PS §-s 32 nõutavast laiemad. Poolte vahel on vaidlus, kas sundvõõrandamisel, ennekõike varalise kahju hindamisel, tuleb hüvitada üksnes kahju, mis tuleneb sundvõõrandamisest endast (s.t omanik kaotab omandi), või lisaks kahju, mis tuleneb sundvõõrandataval maal kavandatavast tegevuses (praegusel juhul Rail Balticu ehitamisest ja kasutamisest). Vaidlus tuleneb

§ 13lg 2 sõnastusest.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 08.02.2012 otsuses nr 3-10-1441 varem kehtinud kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) kohta, et sundvõõranditasu peab kompenseerima varalise kaotuse ning muud kahjulikud mõjutused (nt müra, saaste) pole seotud sundvõõrandamise esemega, vaid kavandatava kogujatee rajamise ja kasutamisega ega ole käsitletavad kahjuna, mida peaks erakorraliselt või täiendavalt hindama ja sundvõõranditasu määramisel arvestama. Ka

-e alusel hüvitise määramise sätteid tuleb tõlgendada üksnes vara kaotuse, mitte kavandatava ehitustegevuse vaates. Kaebaja kinnistute piirkonnas alles projekteeritakse Rail Balticut ning selle lõplik lahendus ja võimalike häirete leevendusmeetmed ei ole teada. Vastustajalt ja kohtult ei saa eeldada spekuleerimist, kas ja milline on Rail Balticuga kaebajale kaasnev kahju. Seepärast jäävad kõrvale kaebaja väited, mis puudutavad maaparandussüsteemi 5

(21)3-20-1914 lõhkumise või taastamise kulusid ning avalikku teed mööda sõitmise teekonna pikenemist – need ei ole olemuslikult seotud sundvõõrandamise, vaid Rail Balticu ehitamisega. Juurdepääsu likvideerimist tuleb arvestada siis, kui juurdepääs avalikult kasutatavale või servituudiga koormatud teele on üksnes sundvõõrandatavalt kinnistuosalt. Arvestada ei tule ehitustegevusest tingitud ümbersõite, sest see ei ole seotud võõrandamisega ning võib olla ehitusprojekti raames välditav või leevendatav. Ka metsa või istanduse hävimist tuleb arvestada sundvõõrandamise hüvitamisel üksnes siis, kui sundvõõrandatavale kinnistuosale jäävad kinnisasjaga seotud osad, ilma milleta muutub metsa või istanduse edasine kasvatamine või kasutamine võimatuks. Hüvitatav on ka samaväärse istanduse või selle käitamiseks vajalike osade rajamise kulud.

§ 11

lg 2 kohaselt koosneb kinnisasja omanikule makstav tasu kinnisasja väärtusest ning otseselt kaasnevast varalisest kahjust ja saamata jäävast tulust. Kinnisasja väärtuse hindamist reguleerib

§ 12

. Kuigi

§ 12

pealkiri viitab ka varalisele kahjule, on kahju komponente tegelikult reguleeritud

§-des 13 ja 14.

§ 12

lg 2 sätestab, et (kinnisasja) väärtuse määramiseks võib tellida hindamise kutsetunnistusega hindajalt, kuid sama volitust ei ole antud tasu osas tervikuna (kus sisaldub nii vara väärtus kui ka kahju komponendid) ega kahju komponentide juures järgnevates paragrahvides. Seega ei saa tasu tervikuna ega varalise kahju komponentide hindamist tellida hindajalt. Seega on otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hindamine menetluse läbiviija, praegusel juhul Maa-ameti ülesanne. See ei välista, et kahju komponentide osas saab Maa-amet sisendit kinnisvarahindajalt, kellele on tehtud ülesandeks vara väärtuse hindamine

§ 12lg 2 alusel.

Küll aga on need sisendid erineva väärtusega: vara väärtuse (esimene komponent) osas on seadusega antud volitus, et hindamiseks on pädev kinnisvarahindaja; otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu osas (teine ja kolmas komponent) võib menetluse läbiviija saada sisendi, kuid peab kõiki asjakohaseid kaalutlusi ise sisustama ning vajadusel kontrollima, ega ei esine täiendavaid kahju komponente, mida tuleks hinnata. Eeltoodust tulenevalt on kutsetunnistusega hindajalt saadud eksperthinnangu kaal erinev sõltuvalt sellest, millist komponenti on hinnatud. Kinnisavarahindaja hindab kinnisasja väärtust ning tal on eriteadmised kinnisvara hindamise valdkonnas. Otsene varaline kahju ja saamata jääv tulu võib hõlmata ka kahju, mille hindamiseks kinnisvarahindajal erialateadmised puuduvad. Asjaolu, et praeguses asjas hindasid tasu kõiki komponente eksperdid, ei tähenda siiski vältimatult, et lõppotsus on vale. Hindamisaruande järgi oli selle koostajaks kutseline nooremhindaja (tase 5) ning kinnitajaks vara hindaja (tase 7).

§ 12

lg 2 kohaselt tellitakse kinnisasja väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt, kellel on kutseseaduse kohane kehtiv

  1. taseme vara hindaja kutse. Samas ei pea lõpptoimingu eest vastutav isik tegema kõiki menetlustoiminguid algusest lõpuni isiklikult. Haldusorganitele on iseloomulik sisepädevuse jaotus (HMS § 8 lg 2). Sama töökorraldus on lubatav ka kinnisvara hindamise korral. Pole alust arvata, et
  2. tasemele vastav vara hindaja, kes on eksperthinnangu kinnitanud, ei ole järginud kontrollikohustust. Hindamismenetlust ei ole antud täielikult üle metsaeksperdile. Kinnisvara kui tervikut on hinnanud
  3. taseme hindaja.

§ 12

lg 1 sätestab, et menetluse läbiviija korraldab omandatava kinnisasja ja piiratud asjaõiguse väärtuse ning omandamisega seotud muu varalise kahju hindamise tähtajaga, mis ei või olla lühem kui kaks nädalat ega pikem kui kaks kuud. Tasu määratakse

§ 11

lg 5 kohaselt esimese hindamistoimingu tegemise kuupäeva seisuga.

§ 12

lg 1 reguleerib üksnes hindamisele kuluvat aega, mitte sundvõõrandamise menetluse aega tervikuna. Seda kinnitab ka

§ 27

lg-s 4 reguleeritud kolmekuuline (ja vajadusel pikendatav) tähtaeg kinnisasja omandamise kokkuleppe sõlmimiseks, mis jääb väljapoole hindamise aega nii pikkuse poolest kui ka

§ 26

lg-s 7 toodut arvestades – läbirääkimised kokkuleppele jõudmiseks toimuvad pärast kinnisasja hindamist, pärast seda võib omanik teha omapoolse ettepaneku ning seejärel algavad alles kuni kolme kuu pikkused (või põhjendatud juhul pikema 6

(21)3-20-1914 kestvusega) läbirääkimised. Seega ei ole õige kaebaja eeldus, et kogu menetlus viiakse läbi kolme kuu jooksul (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.07.2021 määrus nr 3-21-1598, p 15). Vara hindamine ja võõrandamine peaks olema ajaliselt lähestikku. Samas võib sellele huvile teatud määral vastanduda avalik huvi, et hind oleks kindlaks määratav konkreetse ajahetke seisuga. Kinnisasja omanikul ei tohiks olla võimalust kinnisasja väärtust oma tegevusega haldusmenetluse kestel moonutada.

§ 11

lg 5 ongi kantud sellest eesmärgist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.07.2021 määrus nr 3-21-1598, p 16). Siinses asjas on vara hindamise kuupäev 29.07.2019, s.o aeg, mil kinnistute väärtust asus hindama kutseline hindaja. Pärast algset vara hindamist toimus hinna korrigeerimine 2019. a detsembris (ligikaudu 3%), mille järel küsiti kaebaja seisukohta ja toimusid läbirääkimised vastavalt

§ 26lg-le 7.

Vastustaja lasi kutselisel hindajal hinda korrigeerida.

§ 11

lg 5 ei sätesta, et hinna korrigeerimisel tuleb lähtuda korrigeerimise kuupäevast. See on kantud mh eesmärgist, et hinnatavad tegurid püsiksid muutumatud, s.o pooltele on teada, millise kuupäeva seisuga hinnatakse. Pärast kinnisasjadele hinna määramist on menetlus kestnud ennekõike kaebajale sobiva lahenduse leidmiseks. Vastustaja on pakkunud kaebajale erinevaid vahetustehinguid ja hinnanud kaebaja soovitud vahetustehinguid. Kaebaja on esitanud oma vastused enne täiendavat hindamist 10.09.2019 ja 29.10.2019 ning seejärel enne haldusakti andmist 28.01.2020, 20.03.2020 ja 23.06.

  1. Kaebaja pidi läbirääkimise ja kinnisasja vahetamise ettepanekuid tehes arvestama, et vastustaja kaalub neid ja võib teha vastuettepaneku ning selle tulemusel pikeneb kinnisvara väärtuspäevast mööduv aeg ja muutuda võib samaväärse asja soetamiseks vajalik summa, kuid hüvitise suurus ei muutu. Kuna vara hinna määramisel on õigesti lähtutud esimesest kutselise hindaja hindamistoimingust, ei oma tähtsust hilisem metsamaa hinna tõus ega pärast hindamispäeva kasvanud metsatagavara. Metsaekspert selgitas siiski 08.06.2022 istungil ja kirjaliku vastuse p-s 2, et 16 kuud ei muuda juurdekasvu oluliselt, sh võib juurdekasv olla ka muude tegurite mõjul võrdne või isegi negatiivne, ning selle konkreetse asja juures ei peaks sellega arvestama (helisalvestis 11:15:50). Nõustuda tuleb ka vastustaja ja kinnisvara hindaja selgitustega metsa juurdekasvu arvestamise kohta takseerimise ja metsa hindamise vahelisel ajal (vt vastustaja repliigi p 30). Hindamisaktides on kajastatud kinnisvara hindajale kättesaadavad tehingud, kus tõenäoliselt tehingute vähesuse tõttu on kajastatud ka
  2. ja
  3. a tehinguid (vt ka hindaja 16.10.2020 selgituse p 4). Samas on kajastatud ka pakkumusi (p 4.2.3) ning raielankide turuülevaadet (p 4.2), millele järgnes võrdlustehingute analüüs (p 5.3.1). Kaks võrdlustehingut on tehtud
  4. a juunis, s.o ca kuu aega enne hindamispäeva. Raielankide tehingute ülevaadetest nähtub, et hinnad ühe hektari kohta kõiguvad suurel määral. See on kooskõlas eksperthinnangu lk-l 3 tooduga, et hindamistulemuse täpsus on madal (+/- 20%). Hindaja selgitas 21.04.2021 istungil (helisalvestis 11:24:29), et selle põhjuseks on võrdluskinnistute vähesus. Ka RL ei leidnud hindamise ega võrdlustehingute osas ilmselgeid vigu (29.04.2022 arvamuse p-d 2.18 ja 2.25). Vaieldakse ka selle üle, kas arvestada tuleb konkreetse omaniku (kaebaja) kokkuleppeid, teadmisi ja oskusi, mis võivad mõjutada kinnisvara hinda, või tuleb aluseks võtta mistahes omaniku võimalused ja õigused.

§ 12

lähtub sellest, et isikule tuleb hüvitada kinnisasja turuväärtus, s.o väärtus, millega oleks võimalik soetada uus samaväärne kinnistu. Seetõttu ei tule arvestada, kas kinnisasja omanik on keskmisest osavam läbirääkija või tal on olemas kokkulepe kinnistu müügiks keskmisest hinnast kallimalt. Metsa ülestöötamise kuludena ei tule arvestada konkreetse omaniku võimalikku sõlmitud või sõlmitavat lepingut, vaid turu keskmist. Nii hoitakse ära fiktiivsete tehingute kaudu tekkida võivad moonutused ja kaitstakse avalikku huvi. Kaebaja kinnistutel puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele ning pole seatud ka servituute igakordse omaniku kasuks. Ka siis, kui kaebajal on mõne maaomanikuga kahepoolne kokkulepe juurdepääsu saamiseks, ei saa seda käsitada turuväärtuse osana. Seega leitakse 7

(21)3-20-1914 eksperthinnangutes õigesti, et kinnisasjade juurdepääsud ei halvene. Seetõttu ei ole võimalik arvestada ka juurdepääsutee pikenemisest tekkiva kahjuga. Kinnistute väärtust on hinnanud

§ 12lg 2 kohane 7.

taseme kutse omaja. Kohus määras ekspertiisi hindamaks, kas eksperthinnangutes on vigu. Riiklikult tunnustatud ekspert kinnisvara hindamise alal (RL) ja metsakorraldaja, kes kuulub metsakorraldaja katsetööde ja eksami komisjoni (IM), on kinnitanud ekspertarvamuses, et haldusmenetluses koostatud eksperthinnangutes ei ole kinnistute väärtuse määramisel tehtud ilmselgeid vigu. Puudub vajadus eksperthinnangus märgitut täies ulatuses korrata. Praegusel juhul peab kohus olema vaoshoitud haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, sest hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust (vt Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p-d 14 ja 15). Asjas ei ole võimalik tuvastada kinnistute täpset turuväärtust, s.o hinda, millega kinnistud omandataks vaba turu tingimustes. Arvestada tuleb mitmeid tegureid: äralõiked on moodustatud Rail Balticu rajamise eesmärgil ja eraomanik ei võõrandaks üksnes äralõikeid; kinnistuid ei ole pakutud vabale turule müüki ja ükski ostja ei ole teinud pakkumust. Seega on tegemist prognoosotsusega, milline võinuks olla äralõigete hind vabal turul, kui äralõiked oleks turule müügiks pakutud. Laia hinnanguvahemikku kinnitab ka eksperthinnangu täpsus +/- 20%. Eksperthinnangutest on arusaadavad nii algandmed kui ka arvutuskäigud, kuidas on lõpptulemuseni jõutud. Arvutuslikke või andmete kasutamise vigu, mis mõjutanuks lõpptulemust, ei tuvastanud ka kohtu määratud eksperdid. Lähtuda ei saa kaebaja 14.01.2021 esitatud asjatundja arvamusest, sest tegemist ei ole kinnisvara hindaja ega tunnustatud metsakorraldajaga. Asjatundja osales 21.11.2019 kohtumisel Maa-ametiga kaebaja esindajana, mis seab kahtluse alla tema erapooletuse. Asjatundja arvamuses on ka sisulisi eksimusi, mis ei veena selles, et arvamus käiks konkreetse omaniku ja kinnisasja kohta (nt juriidilisest isikust omaniku puhul on käsitletud moraalset kahju; vastustaja tellitud eksperthinnangute puudustena on välja toodud, et käsitlemata on õigus vaba aja veetmiseks või maja ehitamiseks, samuti liiva, kruusa või turba kaevandamise võimalused ning spetsiaalsed õigused veekogudele). Kaebaja on tuginenud maaparandussüsteemi olemasolule, sest kinnistul asuvad kraavid. Need on ortofotodel äratuntavad, kuid kraavid ei ole maaparandusseaduse (MaaParS) kohaselt dokumenteeritud, sh puuduvad kanded ehitisregistris. Maaparandussüsteem on maatulundusmaa viljelusväärtuse suurendamiseks ja keskkonnakaitseks vajalike ehitiste kogum (MaaParS § 3 lg-d 1 ja 2). Maaparandussüsteemile on seatud mitmeid nõudeid veerežiimi, isepuhastuse, hajukoormuse leviku ohu ja ohutuse kohta (MaaParS § 5), mille täitmist kontrollitakse erinevates etappides (MaaParS §-d 14, 23 ja 34). Seega on maaparandus eraldiseisev süsteem ning iga kraavitust ei saa pidada maaparandussüsteemiks. Ekspert selgitas 08.06.2022 istungil (helisalvestis 12:12:56), et kinnisvarahindamisel ei ole turuandmete alusel tuvastatav, et maaparandussüsteemi olemasolu või puudumine mõjutaks kinnisvara hinda. Kuna maaparandussüsteemi eesmärk on suurendada maatulundusmaa viljakust, siis saab toimiva maaparandussüsteemi väärtus ennekõike avalduda selles, kui paraneb metsamaa boniteet ja muutub kasvukohatüüp ning kinnistul kasvab väärtuslikum mets. Maa boniteeti ja kasvukohatüüpi on kinnistute väärtuste hindamisel arvestatud (vt eksperthinnangutes toodud võrdlustehingute tabel). Ka avaldub kasvava puistu liik ja täius metsa hinna arvestamisel (vt eksperthinnangutes toodud metsa hindamise akt). Arvestamata jäävad kaebaja väited ja kõhklused küsimuses, kas Rail Balticu projekti rajamisel võidakse mõjutada tema praeguse kraavisüsteemi tööd. Seda küsimust ei lahendata sundvõõrandamise, vaid raudtee projekteerimise, ehitamise ja leevendus- või tasandusmeetmete rakendamise käigus. Sundvõõrandamisel ei tule hüvitada ennetavalt ehitamise või kasutamisega kaasnevat kahju. Selline kahju ei ole ka mõistlikult prognoositav. Põllumajandus- ja Toiduamet on andnud tingimusliku kooskõlastuse, et Rail Balticu ehitamisel tuleb tagada maatulundusmaale jäävate 8

(21)3-20-1914 maaparandussüsteemide toimimine ja eesvooludest liigvee äravool. Sundvõõrandamise käigus ei saa oletada, et kohustused jäetakse täitmata, ega hüvitada sellega seoses tekkida võivat kahju. Kaebaja leiab, et talle on hüvitamata metsamaa potentsiaalne ammendamatu tootlus tulevikus, kuid sellise tootluse hüvitamine ei ole otsese varalise kahju ega saamata jäänud tulu hüvitamise eesmärk. Saamata jäänud tulu hüvitamise eesmärk on hüvitada kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, kui kinnisasja omandamist ei oleks toimunud (

§ 14lg 1).

Seega tuleb juhul, kui omanik on teinud ettevalmistusi nt kinnisasjade viljadest kasu saamiseks (sh metsamajandamine), hüvitada omanikule see, et ta on teinud ettevalmistusi, kuid ta ei saa oodatavat kasu. Kaebaja ei väida, et ta oleks teinud ettevalmistusi olemasoleva lageda ala ja küpse metsa (Kuivati kinnistu) või noorendiku ja latimetsa (Raasiku kinnistu) noorendamiseks puistu küpsuse saavutamisel. Arvestades metsa küpsemise aega, ei ole sellised ettevalmistused, sh istikute soetamine, ka tõenäoline. Kinnisasja püsivus ja pikaajaline kasutatavus on oluline osa kinnisasja omadusest, mis sisaldub juba kinnisasja turuväärtuses ehk hinnas, mida ostja on valmis kinnisasja eest maksma. Kaebaja leiab, et puidu hinda on valesti arvestatud, s.o tegelik müügihind on oluliselt kõrgem ning arvestamata on kaebaja kokkulepped, mis võimaldavad tal puitu müüa. Nagu eespool märgitud, tuleb arvesse võtta keskmise müüja saadav rahasumma, arvestamata konkreetse kinnisasja omaniku kokkuleppeid, sest need ei pruugi olla usaldusväärselt tuvastatavad ega kontrollitavad. Samuti hüvitatakse omanikule kinnistu turuväärtus, mitte omaniku poolt potentsiaalselt kokkulepitav väärtus. Metsa raiumise korral tuleb arvestada ka ülestöötamise kuludega. Sisuliselt on metsamaa omanikul õigus saada hüvitist üksnes saadava kasumi ulatuses (vrd võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5), mida puidu hinnainfos nimetatakse „kännurahaks“ (puidu väärtuse ja varumiskulude vahe). Nõustuda saab vastustaja seisukohaga, et puidu hinna arvestamisel on lähtutud tolleaegsest „kännuraha“ suurusest, võrreldes seda SA Erametsakeskus puidu hinnainfo ülevaatega. Seetõttu ei ole õige aluseks võtta üksnes puidu hinda, vaid maha tuleb arvestada puidu varumise (raie, transport) kulud. „Kännurahaga“ seonduvat on selgitanud ka kinnisvara hindaja (16.10.2020 vastus). Arvestades puidu hinna kujunemist sundvõõrandamise menetluse algusest kuni haldusakti andmiseni, on kaebajale hüvitatud puidu hind 2019. a keskmise hinna alusel, mis oli kõrgem kui 2020. a-l. Noorendikuga seonduvat tulevikus saadavat kasu ei saa lugeda kinnisasja turuväärtuseks, vaid saamata jäänud tuluks

§ 14mõttes.

Seetõttu ei tule hinnata, kas turg hüvitaks sellist saamata jäänud tulu turuväärtuse komponendina. Saamata jäänud tuluks saab pidada ka tulu, mis on mõistlikult ettenähtav, kuid milleks isik ei ole teinud olulisi pingutusi, kuhu alla võib lugeda ka kasvava metsa. Noorendikust tuleneva kasu arvestamine küttepuuna või hakkepuiduna ei pruugi olla korrektne.

§ 14ega VÕS § 128 lg 4 ei määratle tulu saabumisena lähitulevikku.

Ka lähema tuleviku kui metsa küpsuse saavutamisel (55–70 aasta jooksul) ei tule arvestada üksnes olemasolevat metsa, vaid kindla ajavahemiku võrra küpsemast metsast saamata jäänud tulu. Küpse metsa tulevikus võõrandamisel ei saa samal ajal taotleda noorendiku rajamise kulusid, s.o sama hüvitusobjekti kahe erineva alternatiivkasutuse samaaegset hüvitamist. Praeguse asja lahendamisel ei tule saamata jäänud tulu arvestada Kuivati kinnistu osas, mis on osaliselt lage ala ja osaliselt küps mets, sest küpse metsa puidu hinda on arvestatud ning lageda ala osas ei saa hetkel olla kõne all kaebaja pingutustest tulenev saamata jäänud tulu. Küll aga oleks saamata jäänud tulu võimalik arvestada Raasiku kinnistu noorendiku ja latimetsa osas. Saamata jäänud tulu suurust hindab sundvõõrandamise menetluse läbiviija. Hindaja, kes hindab kinnisasja väärtust (

§ 12

lg 2), võib anda selgituse ka saamata jääva tulu osas oma pädevuse piires, kuid menetluse läbiviija ülesanne on selgitada välja kinnistuga seotud saamata jääv tulu ja selle suurus. Eksperdid on selgitanud, et neil puuduvad erialateadmised, hindamaks 9

(21)3-20-1914 metsa väärtust kaugeleulatuvas tulevikus raieküpsuse saamisel. Hetkel on noore metsa raieküpseks saamisel saadava kasu arvestamine ja ümberarvutamine nüüdisväärtusesse (diskonteeritud neto rahavoogude meetod) keeruline. Juhendid bioloogiliste varade tulevikuväärtuse kohta on koostanud nii Raamatupidamise Toimkond kui ka Audiitorkogu. Arvutustes on keskne roll diskontomääral, mis on finantsvaldkonna näitaja ning mille erinevus ühe ühiku võrra (3% asemel 4%) võib tähendada kahekordset erinevust hüvitise suuruses. Selliste raamatupidamislike ja finantsalaste teadmiste olemasolu ega rakendamist ei saa kinnisvarahindajalt eeldada. Siinsel juhul ei ole kinnisvarahindaja saamata jäänud tulu oma ekspertarvamuses hinnanud. Ka sellise hinnangu olemasolul tuleks kriitilise pilguga kontrollida, kas selline hinnang on eriteadmiste puudumise tõttu sisuliselt õige. Vaidlustatud käskkirjas ei ole käsitletud täiendavalt saamata jäänud tulu seoses sellega, et kui kaebaja kinnistu äralõiget ei sundvõõrandataks, võiks tal olla võimalik metsa raieküpsuse saavutamisel selle arvelt tulu teenida. Menetluse läbiviijal oli kohustus hinnata saamata jäänud tulu, sõltumata sellest, kas selleks olid asjakohased juhised või metoodikad. Saamata jäänud tulu hindamist ei takista ka see, et Maa-amet tegi esialgu kaebajale ettepaneku metoodika alusel, mis sisaldab saamata jäänud tulu, sest lõplik hinnang ei sisaldanud seda kahju komponenti. Seepärast tuleb nimetatud osas vaidlustatud käskkiri tühistada ja kohustada vastustajat uuesti hindama saamata jäänud tulu ja otsustama selle hüvitamist. HKMS § 108 lg 3 alusel tuleb jätta menetluskulud kaebaja kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Kaebaja palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei vaidlusta halduskohtu otsust osas, mis puudutab sundvõõrandamise lubatavust, kaebaja maade osalist sundvõõrandamist ja vahetusmaade pakkumust. Kaebaja vaidlustab üksnes temale tasutava hüvitise suuruse ja menetluskulude jaotuse. Kaebaja palub teha uus otsus, millega kaebus rahuldada hüvitusnõude osas. Kaebaja ei ole rikkunud kaasaaitamiskohustust seoses kinnistutel asuvate maaparandussüsteemidega, mis sundvõõrandatakse ja raudtee rajamise tulemusel lõhutakse. Haldusorganil oli uurimiskohustus ja maaparandussüsteemide olemasolu oli nähtav nii Maaameti geoportaalist kui ka kinnistute ülevaatusel. Seega pidi vastustaja nendega arvestama, sõltumata kaebaja poolsest tähelepanu juhtimisest. Sundvõõrandamise tasu on määratud valesti. Esiteks jättis kohus alusetult hindamata kaebajale tekkiva, sundvõõrandamisega otseselt kaasneva varalise kahju: kaebaja kaotab vähemalt kuni
  2. a-ni juurdepääsu raudteest ida poole jäävatele kinnistutele; nimetatud kinnistutel metsa majandamiseks tuleb teha 15 km pikkuseid ümbersõite kalli rasketehnikaga; kaebaja rajas kinnistutele maaparandussüsteemid, mille abil kuivendas kinnistud ning kavatses alustada sinna noorendiku istutamisega, mis muutub vastustaja tegevuse tõttu mõttetuks; kinnistute kildudeks jaotamisega langeb nende väärtus; raudtee mõjutab kinnistute veerežiimi ja suureneda võib kinnistutele tekkiv ulukikahju. Halduskohtu seisukoht, et kaebajale tekib selline kahju alles raudtee ehitamisel, mitte kinnistu sundvõõrandamisel, ei ole kooskõlas

§ 13lg-ga 2.

Halduskohus tugines kohtuotsusele asjas nr 3-10-1441, kuid tol ajal kehtis teistsuguse sisuga seadus. Oleks ebamõistlik tõlgendada norme nii, et raudtee ehitamise tulemusel tekkiva kahju hüvitamiseks tuleks kaebajal uuesti kohtusse pöörduda. Juurdepääsuservituutide seadmiseks puudus seni vajadus, sest kaebaja ei plaaninud kinnistuid müüa, vaid neid ise kasutada. Teiseks olid sundvõõrandamise aluseks aegunud hindamisaktid.

§ 11

lg 5, mille kohaselt määratakse tasu esimese hindamistoimingu tegemise kuupäeva seisuga, lähtub eeldusest, et menetlus viiakse läbi kolme kuu jooksul (

§ 27lg-d 4 ja 5). Praeguses asjas kestis menetlus umbes kuus korda kauem, sh tõstis vastustaja menetluse käigus hinda 10

(21)3-20-1914 mitmel korral, mööndes sellega, et esialgne hind oli õigusvastaselt madal. Menetlus venis vastustajast tulenevatel põhjustel. Vara väärtuse hindamise ja sundvõõrandamistasu maksmise vahelisel ajal tõusis metsamaa hind Raplamaal oluliselt, samuti suurenes kinnistutel asuva metsa maht. Ka kohtu kaasatud eksperdid nõustusid, et kinnisvara hindamisakti kehtivus ei ulatu 15 kuuni (vt RL ekspertiisiakti p 2.27). Kohus pidas menetluse venimist kaebaja süüks, kuid ei võtnud arvesse, et vastustaja muutis kaebajale tehtud ettepanekut kolm korda. Ka hilisemad läbirääkimised ei veninud kaebaja süül, sh on vastustajal läinud pidevalt vastamiseks oluliselt kauem aega kui kaebajal. Kaebajale ei saa ette heita menetluses oma huvide kaitsmist. Kui vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud

§ 11

lg 5 ei võimaldanud eeltoodud asjaolusid arvesse võtta, tuleb see tunnistada PS §-ga 32 vastuolus olevaks, sest sundvõõrandamisel tasutav hüvitis peab olema kohene ja õiglane (vt ka Riigikohtu otsus nr 34-1-4-12, p 76). Praeguseks on

§ 11lg-t 5 muudetud, et välistada väärkasutusi.

Kolmandaks on vastustaja hindamisaktid metoodiliselt ebakorrektsed ega ole kontrollitavad. TVl puudus ülevaade, millistele allikmaterjalidele tema arvamus tugineb ning seda ei tea ka HP. Vastustaja ei ole metoodika valikut selgitanud ka kohtumenetluses. Vastustaja kasutab üldja paljasõnalisi õigustusi, et viga on väike või suurusjärk õige, kuid vigade kumulatiivset mõju ei ole hinnatud. Selle tulemusel ei ole kaebajale tagatud õiglast hüvitist. Neljandaks on määratud valesti sundvõõrandatavate äralõigete väärtus. Hindamisaktides nimetatud hinna eest ei saa soetada samaväärset vara. Vastustaja kasutas aegunud takseerandmeid. Kinnistute äralõigete tegelik metsatagavara on 7,5% suurem, kui hindamisaktides on aluseks võetud. Kohtu järeldused põhinevad IM spekulatsioonil. Metsa hind on määratud ebaõigesti. Kohus ei hinnanud selles osas kaebaja esitatud tõendeid. Kohus jättis 22.04.2021 juhendi tähelepanuta, sest see kehtestati pärast vaidlustatud haldusakti andmist. Sellise lähenemisega saavad aga eelise need maaomanikud, kelle suhtes juhuslikult on Rail Balticuga seonduv sundvõõrandamismenetlus algatatud hiljem. Uus juhend kinnitab kaebaja seisukohtade õigsust. Kui seda ei saa vahetult kohaldada, tuleks seda hinnata nii sellest nähtuva turupraktika kui ka kaebaja võrdse kohtlemise valguses. Kohus eksis menetluskulude jaotamisel.

  1. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan palusid jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebuse sisu arvestades on vaidluse all üksnes käskkirja p 3.2, millega otsustati sundvõõrandamistasu suurus. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan jäävad selles osas varasemate seisukohtade juurde ja nõustuvad halduskohtu otsuse põhjendustega.
  2. Vastustaja palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldati, ning uue otsusega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Kohus leidis ekslikult, et kaebajale pole arvestatud saamata jäänud tulu kasvavast metsast. Raasiku kinnisasja hindamisaruande kohaselt oli äralõike hüvitusväärtus ehk turuväärtus koos kahjudega kokku 3200 eurot. Kinnisasja hinnati nii, et metsata maa väärtus leiti võrdlusmeetodi abil ja sellele liideti kasvava metsa väärtus, mis arvestati tulumeetodil. Hindaja märkis, et tulupõhine metoodika on praegusel juhul ainuvõimalik, see põhineb vara võimel genereerida tulevikus tulu ning väärtusena käsitatakse oodatavate tulude nüüdisväärtust. Kutselised hindajad lähtuvad hindamisel

-st ja selles reguleerimata küsimustes standardist EVS 875-12, mis näeb kinnisvara hindamisel ühe võimalusena ette tulumeetodi. Saamata jäänud tulu sisaldub selle meetodi kohaselt kinnisasja turuväärtuses. Järelikult leidis kohus ekslikult, et lisaks turuväärtusele peaks alati leidma ka saamata jääva tulu. Praegusel juhul tähendaks see, et üks ja sama kahju liik võetakse hüvitamise tasu koosseisus arvesse kahekordselt. Kohus ja kaebaja on pööranud liialt suurt tähelepanu TV 23.10.2020 selgitusele, mis puudutab 11

(21)3-20-1914 noorendiku mõju, ja teinud sellest eksliku järelduse, et saamata jäänud tulu jäi arvestamata. Kuna nii noore metsa n-ö potentsiaalne tulevikutulu saabuks väga pika aja pärast, on selle tulu nüüdisväärtus marginaalne. Kokkuvõttes võib noore metsa hakkepuiduks arvestamine ja selle tulu arvestamine olla isikule soodsam arvestusmeetod kui noorendiku tulevikutulu leidmine diskonteeritud rahavoogude meetodil või ei too need meetodid suuri, kaalumisvea piirest väljuvaid erisusi. Kuna Raasiku kinnisasjal kasvab suures osas väga noor mets, siis ei saa vastustajale ette heita, et ta pidas õigeks hindamisaruande saamata jääva tulu arvestust diskonteerimismeetodist erineval meetodil ja võttis tasu määramisel selle hindamisaruande aluseks ka saamata jääva tulu osas. Seega on väär kohtu etteheide, et saamata jääva tulu arvestus on puudu. Maa-amet hindas kasvavat metsa ka oma juhendi ja LKS-s sätestatud metoodika alusel, kasutades hindamiseks mh tulumeetodit, mille korral leiti metsa tulevikutulude ja kulude nüüdisväärtus, kuid kaebaja keeldus Maa-ameti 06.06.2019 pakkumusest. Seepärast tellis vastustaja hindamise 7. taseme hindajalt, kelle pakkumus oli kaebajale kokkuvõttes soodsam (hindaja hindamisaruande pakkumus oli 3200 eurot ja Maa-ameti pakkumus 2973 eurot). Halduskohus leidis ekslikult, et menetluse läbiviija peab saamata jäänud tulu ise hindama ka siis, kui tasu komponentide hindamine on tellitud 7. taseme hindajalt. Seadusandja eesmärk

§ 12kehtestamisel oli, et hindaja võiks hinnata ka kahju komponente.

Halduskohtu järeldust ei toeta ka senine hindamispraktika. Standard EVS 875-12 ongi loodud selleks, et kutselised hindajad oleksid pädevad hindama ka hüvitusväärtuse meetodi abil.

  1. Kaebaja palub jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebuste ulatust arvestades on apellatsioonimenetluses vaidluse all 03.09.2020 käskkirja p-de 3.2.1 ja 3.2.2 (s.o Raasiku ja Kuivati kinnistute äralõigete sundvõõrandamise eest määratud tasu) õiguspärasus ning sellega seotud menetluskulude jaotus.
  3. Ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata (I) ja rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse (II). Selle tulemusel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Eksperdikulud jäävad kaebaja kanda ja muud menetluskulud poolte endi kanda (III). I 12.

(siin ja edaspidi 03.09.2020 kehtinud redaktsioonis) § 11 lg 2 kohaselt koosneb kinnisasja omandamisel makstav tasu kinnisasja väärtusest ning hüvitisest kinnisasja omandamisega otseselt kaasneva varalise kahju ja saamata jääva tulu eest.

  1. Kaebaja väitel eksis vastustaja tasu määramisel: hindamata on jäänud otsene varaline kahju, sundvõõrandamine on määratud aegunud hindamisaktide alusel, hindamisaktid on metoodiliselt ebakorrektsed ning sundvõõrandatavate äralõigete väärtus on määratud valesti. Need etteheited ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning selgitab vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele järgmist.
  2. Kaebaja väitel jättis kohus hindamata sundvõõrandamisega otseselt kaasneva varalise kahju: kaebaja kaotab vähemalt
  3. a-ni juurdepääsu kavandatavast raudteest ida poole jäävatele kinnistutele; kinnistutel metsa majandamiseks tuleb teha 15 km pikkuseid ümbersõite kalli rasketehnikaga; kaebaja rajas kinnistutele maaparandussüsteemid, mille abil kuivendas kinnistud ning kavatses alustada sinna noorendiku istutamisega, mis muutub vastustaja tegevuse tõttu mõttetuks; kinnistute kildudeks jaotamisega langeb nende väärtus; raudtee halvendab kinnistute veerežiimi; suureneda võib kinnistutele tekkiv ulukikahju. 12

(21)3-20-1914 14.1.

§ 13

lg 1 järgi hüvitatakse selgelt tuvastatud ja tõendatud otseselt kaasnev varaline kahju, mis on tekkinud kinnisasja turuväärtuse vähenemisega äralõike tõttu. Otseselt kaasnev varaline kahju hüvitatakse ühekordselt.

§ 13

lg 2 kohaselt käsitatakse otseselt kaasneva varalise kahjuna eelkõige kinnisasja omanikule alles jääva kinnisasjaga seonduvat järgmist kahju: 1) ehitise likvideerimine või kasutuks muutumine, samuti muude parenduste kasutuks muutumine; 2) detailplaneeringu elluviimise võimaluse kaotamine või ehitusvõimaluse vähenemine või kaotamine; 3) metsa, muu taimestiku ja istanduse hävimine; 4) kinnisasjalt avalikult kasutatavale teele juurdepääsu likvideerimine või pikenemine. Nimetatud sätete alusel ei tule hüvitada hüpoteetilist kahju, mida ei pruugigi tulevikus tekkida. Hüvitada tuleb kinnisasja äralõike sundvõõrandamise ajal teada olev ja tõendatud otsene varaline kahju. Hüvitama ei pea kavandatava rajatise ehitamise ja hilisema käitamisega kaasneda võivat kahju, mille tekkimine sõltub ehitusprojektis valitud lahendusest, seal ette nähtud leevendusmeetmetest jms sundvõõrandamise ajal mitte teada olevatest asjaoludest. Sellised kahjud, kui need peaks tekkima, võivad olla hiljem eraldi hüvitatavad. 14.

  1. Vastustaja 03.09.2020 käskkirja aluseks olnud Domuse 02.08.2019 hindamisaruannetes (täiendatud 12.12.2019 hindamisaruannetega) võeti aluseks seisukoht, et äralõigete sundvõõrandamise tõttu ei halvene juurdepääs kaebaja kinnistutele. Menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et Raasiku ja Kuivati kinnisasjadele puudus enne sundvõõrandamise otsustamist juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning kinnistusraamatusse ei olnud kantud ka asjaõiguslikke kokkuleppeid juurdepääsuks üle võõraste kinnisasjade. Sundvõõrandamise tasu määramisel ei ole tähtsust kaebaja väidetavatel suulistel kokkulepetel naaberkinnistute omanikega, sest need võivad muutuda ega oleks kaebaja võimalikule õigusjärglasele siduvad. Samuti pole tähtsust, millisel põhjusel ei pidanud kaebaja juurdepääsuservituutide seadmist oluliseks. Ka halduskohtu kaasatud kinnisavara hindamise eksperdi RL väitel võetakse hindamise praktikas arvesse vaid otse avalikult kasutatavalt teelt või asjaõiguslikul kokkuleppel põhinevat juurdepääsu (08.06.2022 istungi helisalvestis alates 12:46:34 ja 13:01:59). Seega on asjakohane vastustaja järeldus, et äralõigete sundvõõrandamise tulemusel ei halvene juurdepääs kaebaja kinnistutele ning juurdepääsu kaotusest või halvenemisest tekkivat kahju ei pidanud seetõttu arvesse võtma. Vastustaja on lisaks kinnitanud, et äralõigete sundvõõrandamisest hoolimata pääseb kaebaja kuni raudtee ehitamise alustamiseni oma kinnistutele samamoodi kui varem. Raudtee ja selle teenindamiseks mõeldud tee valmimise järel juurdepääs raudteest ida poole jäävatele kinnistutele hoopis paraneb. 14.
  2. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja väljatoodud maaparandussüsteemi lõhkumisest ja veerežiimi muutusest tulenev kahju on hüpoteetiline. Kaebaja kinnistutel asuvad kraavid, mille rajamiseks ei ole taotletud luba ning mis ei ole kantud maaparandussüsteemide registrisse ega ehitisregistrisse, s.o maaparandussüsteemi rajamist ei ole dokumenteeritud. Seega on kaheldav, et kraave saab üldse käsitada maaparandussüsteemidena MaaParS tähenduses. Kaebaja ei ole tõendanud kraavide rajamisega seotud kulutusi, mis muutuks sundvõõrandamise tõttu kasutuks. Kahju tekkimine kraavituse lõhkumisest ja raudtee ehitamisega kaasnevast veerežiimi muutusest kaebaja kinnistutel on oletuslik. Põllumajandus- ja Toiduameti tingimusliku kooskõlastuse järgi tuleb Rail Balticu raudtee ehitamisel tagada maatulundusmaale jäävate maaparandussüsteemide toimimine ja eesvooludest liigvee ärajuhtimine. Sundvõõrandamise ajal puudus alus arvata, et see kohustus jääb täitmata. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). 14.
  3. Kaebaja väidab ulukikahju tekkimist põhjusel, et rajatava raudtee ümber ehitatakse aed, millega takistatakse loomade läbipääsu, mistõttu võib suureneda ulukikahju kaebaja kinnistutel (männimets hävib, sest põdrad söövad männivõrseid). Sellise kahju tekkimine on hüpoteetiline, mistõttu ei pidanud seda

§ 13alusel hüvitama. 13

(21)3-20-1914 14.
  1. Kaebaja väidab, et 4,4–4,5 ha suurune metsakinnistu on ruutmeetri kohta 5% vähem väärt kui 8–10 ha suurune kinnistu, viidates Domuse hindamisaktide p-des 5.3.1 toodud tabelile (dtl 188–189, 215–216). Domuse hindamisaktide p-des 5.3 on hinnatud kinnisasjade äralõigete väärtusi. Metsamajandusliku maa turuväärtuse saamiseks liideti kasvava metsa väärtus (mida hindas metsaekspert) ja metsata maa turuväärtus. Hindamisaktide p-des 5.3.1 hinnati metsata maa turuväärtust võrdlusmeetodil. Kaebaja viidatud tabelites on toodud kolm võrdlustehingut kinnistutega pindalaga 4,4 ha, 8,45 ha ja 4,48 ha. Kahe võrreldava kinnistu puhul on rakendatud muude kohanduste kõrval ka pindalaga seotud kohandust 5% selleks, et hinnatav vara oleks võrdlustehingutega võrreldav ning võimalik oleks välja arvutada kaalutud keskmine hind. Eeltoodust ei saa järeldada, et 4,4–4,5 ha suurune metsakinnistu on ruutmeetri kohta alati 5% vähem väärt kui 8–10 ha suurune kinnistu – nt võrdlustehingute puhul oli 8,45 ha suuruse kinnistu hind 529 eurot hektari kohta, kuid 4,4 ha suuruse kinnistu hind 1364 eurot hektari kohta. Tuleb ka tähele panna, et Raasiku kinnistu suurus enne sundvõõrandamist oli 12,07 ha ja Kuivati kinnistu suurus 10,29 ha. Mõlemast kinnistust sundvõõrandati äralõige selliselt, et kavandatavast raudteest ida poole jääb Raasiku kinnistust 1,63 ha ja Kuivati kinnistust 2,94 ha ning lääne poole Raasiku kinnistust 8,86 ha ja Kuivati kinnistust 6,33 ha. Vastustaja on arvestanud asjaoluga, et kaebajal on võimalik moodustada idapoolsetest kõrvuti asuvatest maatükkidest üks kinnistu suurusega 4,57 ha (maakorralduse toimingud tehtaks riigi kulul). Soovi korral võib kaebaja liita ka läänepoolsed maatükid. Seega ei pidanud kinnistute väärtuse hindamisel eelduseks võtma, et äralõigete sundvõõrandamise tulemusel tekib neli senisest oluliselt väiksemat kinnistut, mille kõigi väärtus väheneb nende pindala vähenemise tõttu. Raasiku kinnisasja puhul on Domuse hindamisakti p-s 5.1 märgitud, et pärast äralõiget väheneb kavandatavast raudteest lääne poole jääva maatüki suurus, kuid kuna kinnistu kuju jääb kompaktseks ja võimalik juurdepääs ei muutu ning äralõige ei muuda järelejäänud metsamaa majandamist, ei vähenda pindala vähendamine läänepoolse tüki hektarihinda. Kuivati kinnisasja puhul on Domuse hindamisakti p-s 5.1 märgitud, et äralõike tulemusel raudteest lääne pool tekkiva maatüki hektarihind samuti ei vähene, viidates samadele kriteeriumitele kui Raasiku kinnisasja läänepoolse tüki puhul. Raudteest ida poole jäävate tükkide puhul on hindamisaktis arvestatud, et allesjäänud maatükid on võimalik riigi kulul liita üheks ca 4,5 ha suuruseks kinnisasjaks ning tekkiva kinnisasja kuju jääb kompaktseks. Raudtee rajamise järel tekib idapoolsetele kinnisasjadele uus juurdepääs avalikes huvides rajatavat teed mööda. Seetõttu ei teki ka idapoolsete kinnistute puhul pindala vähenemise tõttu kahju. RL hindas 29.02.2022 arvamuses (dtl 1323 jj) adekvaatseks Domuse eksperdihinnangute p-des 5.1 toodud järeldused, mille kohaselt ei mõjuta kinnistute pindalade vähenemine, sh selle kuju ja suuruse muutus, praegusel juhul selle hektarihinda (p-d 2.6 ja 2.7). 14.
  2. Kokkuvõttes ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et halduskohus hindas valesti kaebajale kinnisasjade sundvõõrandamisega tekkivat otsest varalist kahju.
  3. Kaebaja leiab, et vastustaja süül venis vaidlustatud kinnisasjade omandamise menetlus ülemäära pikaks. Selle tõttu ei makstud kaebajale sundvõõrandamise eest õiglast hinda, sest metsamaa hind tõusis menetluse ajal oluliselt ja metsa kasvas juurde. Kaebaja väitel oleks tulnud menetlus läbi viia kolme kuu jooksul, tulenevalt

§ 27lg-test 4 ja 5.

15.1. Kinnisasja omandamise menetlus algab kinnisasja omaniku teavitamisega menetluse algatamisest (

§ 7

). See menetlus eeldab menetluse läbiviija ja kinnisasja omaniku vahelisi läbirääkimisi ning omandamise eesmärgist ja olukorrast lähtuvalt on menetluse läbiviijal õigus pakkuda omanikule tema kinnisasja omandamist, kinnisasja omandamist kiirmenetluse korras, kinnisasja vahetamist või maakorralduse läbiviimist (

§ 22lg 1).

Kinnisasja omandamise menetluses toimuvate läbirääkimiste käigus selgitatakse välja kinnisasja omaniku soov ja menetluse läbiviija võimalused pakkuda kinnisasja omandamiseks alternatiive (

§ 26lg 1). Menetluse läbiviija teeb kinnisasja omanikule kirjaliku 14

(21)3-20-1914 pakkumuse (sh kinnisasja omandamise pakkumuse korral lähtutakse välja selgitatud tasust ja

-s ettenähtud hüvitistest), määrates talle tähtaja pakkumusega nõustumiseks või vastuväidete esitamiseks (

§ 26lg-d 2 ja 3).

Kui kinnisasja omanik nõustub menetluse läbiviija pakkumusega, kuid mitte tasu või vahetamiseks pakutava kinnisasja hindamise tulemusega, võib ta teha võrdlevale hindamisaruandele tuginedes omapoolse ettepaneku, mille järel asuvad menetlusosalised läbi rääkima (

§ 26lg 7).

Kui kinnisasja omanik nõustub menetluse läbiviija pakkumusega, esitab ta nõusoleku, mille alusel otsustatakse kinnisasja omandamine raha eest või selle vahetamine teise kinnisasjaga (

§ 27lg 1).

Kinnisasja omandamise menetluses tuleb kinnisasja omanikuga saavutada kinnisasja omandamise kokkulepe kolme kuu jooksul

§ 26

lg-s 2 nimetatud pakkumuse tegemisest arvates, kuid põhjendatud juhul võib menetluse läbiviija seda tähtaega pikendada (

§ 27lg 4).

Kui kinnisasja omanik ei esita

§ 26

lg-s 2 nimetatud tähtajaks pakkumuse kohta nõusolekut, otsustab kinnisasja omandaja sundvõõrandamise (

§ 27

lg 5).

§ 11

lg 5 kohaselt määratakse sundvõõrandamise tasu esimese hindamistoimingu tegemise kuupäeva seisuga.

§ 12

lg 1 sätestab, et menetluse läbiviija korraldab omandatava kinnisasja ja piiratud asjaõiguse väärtuse ning omandamisega seotud muu varalise kahju hindamise tähtajaga, mis ei või olla lühem kui kaks nädalat ega pikem kui kaks kuud. 15.2. Eeltoodust saab järeldada, et

ei sätesta kinnisasja omandamise menetluse läbiviimise üldist tähtaega, sh ei tule kogu menetlust läbi viia kolme kuu jooksul, nagu väidab kaebaja. Menetlus algab kinnisasja omaniku teavitamisega ning lõpeb kinnisasja omanikuga saavutatud kokkuleppele tugineva otsusega omandada kinnisasi raha eest või teise kinnisasjaga vahetamise teel või kinnisasja sundvõõrandamise otsusega. Kinnisasja avalikes huvides omandamiseks peavad pooled läbirääkimisi, mille aluseks on kinnisasja hindamise tulemusel valminud hindamisaruanne.

§ 12

lg 1 reguleerib üksnes hindamise läbiviimise minimaalset ja maksimaalset tähtaega, mitte kinnisasja omandamise menetluse läbiviimise tähtaega. Kui kinnisasja omanikule on tehtud

§ 26

lg-s 2 nimetatud pakkumus kinnisasja omandamiseks, tuleb kokkulepe reeglina saavutada kolme kuu jooksul, kuid mõjuval põhjusel võib seda tähtaega pikendada. Tähtaega ei ole sätestatud olukorraks, kui kinnisasja omanik ei anna kolmekuulise (või pikendatud) tähtaja jooksul nõusolekut kinnisasja omandamiseks ning menetluse läbiviijale saab selgeks, et kinnisasja omandamises kokkuleppe saavutamine ei ole võimalik, mistõttu tuleb otsustada kinnisasja sundvõõrandamine. Seega tuleb menetlus läbi viia mõistliku aja jooksul, arvestades selle eesmärki ja konkreetse juhtumi asjaolusid, sh pikendades vajadusel kokkuleppemenetluse saavutamise kolmekuulist tähtaega (vt ka HMS § 5 lg 2). Mõistliku menetlusaja sisustamisel tuleb silmas pidada, et kinnisasja sundvõõrandamine peab toimuma õiglase hüvitise eest, mistõttu ei tohi kinnisasja väärtuse hindamise ja selle omandamise otsustamise vaheline aeg olla liialt pikk. Seega ei tohi kumbki osapool olla menetluse käigus ilma mõjuva põhjuseta tegevusetu ja ka läbirääkimised ei saa kesta lõputult, kui väärtuse hindamise kuupäev ei muutu. Teisalt tuleb arvestada, et

-e normide järgi peab menetluse läbiviija püüdlema selle poole, et kinnisasi omandatakse kokkuleppel kinnisasja omanikuga, pakkudes omanikule kokkuleppe saavutamiseks erinevaid

-s ettenähtud võimalusi. Sundvõõrandamine otsustatakse alles siis, kui kokkuleppe saavutamine on nurjunud. Läbirääkimised kinnisasja omanikule sobivaima lahenduse leidmiseks võivad võtta aega. Kuna kinnisasja omandamise menetlus on haldusmenetlus, tuleb menetluse läbiviijal kui haldusorganil täita selgitamis- jms kohustusi, sh vastata sisuliselt kinnisasja omaniku ettepanekutele ja vastuväidetele ning vajadusel korrigeerida nende alusel hindamisaruannet või selgitada muid kinnisasja võõrandamisega seotud asjaolusid, mis võtab aega. 15.3. Maa-amet teavitas kaebajat Kuivati ja Raasiku kinnistute äralõigete avalikes huvides omandamise menetlusest 09.04.2019 kirjaga (dtl 35 jj), tehes selles mh

§ 26lg-s 2 15

(21)3-20-1914 nimetatud pakkumuse äralõigete omandamiseks. Pakkumuse aluseks oli Maa-ameti poolt LKS § 20 lg 3 alusel kehtestatud metoodika järgi arvutatud tasu (Kuivati kinnistu äralõike puhul 3634 eurot ja Raasiku kinnistu äralõike puhul 1681 eurot). Omandamisega kaasnevat kahju ei tuvastatud. Kaebaja ei nõustunud 07.05.2019 kirjas (dtl 55) selle pakkumusega, pidades tasu ebaõiglaseks, ning tegi ettepaneku kaaluda kinnisasjade omandamist teise kinnisasjaga vahetamise teel või kinnisasjade tervikuna omandamist. Maa-amet selgitas 06.06.2019 kirjas (dtl 57 jj), miks ei ole alust omandada kinnisasju tervikuna, esitas kaebaja kasuks korrigeeritud pakkumise äralõigete omandamiseks tasu eest ning pakkus alternatiivselt maakorraldust. Kaebaja ei nõustunud 18.06.2019 kirjas (dtl 76) Maa-ameti pakkumusega, pidades hinda endiselt ebaõiglaseks, ja teatas, et kui riigil pole samaväärseid kinnistuid vastu pakkuda, tuleks need tervikuna välja osta. Maa-amet tellis

§ 12lg 2 alusel hindamisaruanded Domuselt, teavitades sellest kaebajat (dtl 78).

Hindamisaruanded valmisid 02.08.2019 ning neis hinnati tasu suurust 23.07.2019 seisuga (dtl 81 jj). Maa-amet esitas selle põhjal kaebajale 27.08.2019 uue pakkumuse (dtl 80). Kaebaja teatas 10.09.2019 kirjas (dtl 127), et ei nõustu ka selle pakkumusega, sest peab tasu ebaõiglaseks, ning avaldas valmisolekut kaaluda ettepanekut kinnisasjade väljaostmiseks või vahetamiseks. 15.4. Maa-amet tellis 15.09.2019 raudteest ida poole jäävatel kinnisasjadel kasvava metsa inventeerimise. Maa-amet selgitas 17.10.2019 kirjas (dtl 130), miks ei ole alust maksta kaebaja soovitud suuruses tasu ning tegi uue ettepaneku maakorralduse läbiviimiseks või kinnisasjade vahetamiseks, arvestades teiste raudteetrassi äärde jäävate kinnisasjade omandamise tulemusel muutunud asjaolusid. Kaebaja ei nõustunud 29.10.2019 kirjas (dtl 165) ka selle ettepanekuga. Seejärel toimus 21.11.2019 Maa-ameti ja kaebaja vaheline kohtumine, kus ei jõutud kokkuleppele. Maa-ameti 26.11.2019 kirja alusel täiendas Domus 12.12.2019 oma varasemaid eksperdihinnanguid, lähtuvalt kaebaja vastuväidetest, ning korrigeeris ka hinnangut kinnisasjade väärtusele (väärtuse hindamise kuupäev ei muutunud). Maa-amet selgitas 02.01.2020 kirjas (dtl 167) veelkord

-e alusel tasu määramise aluseid ning eksperdihinnangu sisu, samuti võimalust esitada

§ 26lg-s 7 nimetatud omapoolne võrdlev hindamisaruanne.

Maa-amet palus 02.01.2020 kirjas kaebajal teha valik kolme alternatiivse pakkumise vahel, arvestades mh kaebaja soove 21.11.2019 kohtumisel. Kaebaja tegi 28.01.2020 kirjaga (dtl 243) ettepaneku suurendada makstavat tasu, osta kinnisasjad välja või vahetada need samaväärsete vastu. Maa-amet teatas 10.03.2020 kirjas, et on valmis kaaluma kinnisasjade äralõigetele vastava vahetusmaa moodustamist ja palus kinnitust, et kaebaja on nõus jätkama Raasiku ja Kuivati kinnisasjade äralõigete võõrandamise menetlust. Kaebaja teatas 20.03.2020 kirjas (dtl 246), et pole pakkumisega nõus ning nõustub vahetama üksnes Raasiku ja Kuivati kinnisasju tervikuna. Maa-amet selgitas 25.05.2020 kirjas (dtl 248), miks kaebaja ettepanek ei ole

-ga kooskõlas, ja saatis arvamuse avaldamiseks kinnisasjade sundvõõrandamise otsuse eelnõu, pidades ammendatuks võimalust omandada vaidlusalused äralõiked kokkuleppel kaebajaga. Kaebaja esitas 23.06.2020 kirjas (dtl 260) arvamuse eelnõu kohta. Seejärel suhtles Maa-amet pangaga seoses kinnistutel asuvate hüpoteekidega ning esitas materjalid sundvõõrandamise otsustajale. Majandus- ja taristuminister otsustas sundvõõrandamise 03.09.2020 ja hüvitis maksti kaebajale välja 09.09.2020. 15.5. Eeltoodust selgub, et Raasiku ja Kuivati kinnisasjade äralõigete omandamise menetlus tervikuna oli küllalt pikk (1 aasta ja 5 kuud). Kuna vaidlustatud käskkirja aluseks ei ole Maaameti 09.04.2019 kirjas toodud pakkumus, mis põhines LKS-i alusel kehtestatud metoodikal, ei tule

§ 27lg-s 4 sätestatud tähtaega arvestada sellest kuupäevast, nagu leiab kaebaja.

Kinnisasjade väärtust on Maa-ameti tellimusel hinnanud Domus 23.07.2019 seisuga. Selle põhjal tegi Maa-amet 27.08.2019 esialgse pakkumuse ja suurendas tasu 2019. a detsembris täiendatud hindamisaktide põhjal 02.10.2020 esitatud pakkumuses. Halduskohus selgitas õigesti, et pärast omandatavate kinnisasjade väärtuse määramist Domuse hindamisaktide alusel 16

(21)3-20-1914 on menetlus kestnud eelkõige kaebajale sobivaima lahenduse leidmiseks, sh on Maa-amet selle käigus korrigeerinud tasu kaebajale soodsamaks ja pakkunud erinevaid kinnisasjade vahetamise võimalusi. Seega pidi kaebaja arvestama, et tema ettepanekute kaalumise ja neile vastuste koostamise tõttu võib pikeneda ka kinnisasjade väärtuse määramise päeva ja kinnisasjade riigile omandamise vaheline aeg. Kaebaja ei kasutanud võimalust esitada omapoolne võrdlev hindamisaruanne, mis võinuks läbirääkimisi kiirendada ja aidanuks kaebajal oma õigusi tõhusalt kaitsta (vrd Riigikohtu 06.06.2023 otsus nr 5-22-15, p-d 56 ja 58). Samuti ei ole kaebaja menetluse vältel selgelt märku andnud soovist läbirääkimised lõpetada, vaid on viidanud valmisolekule kaaluda Maa-ameti täiendavaid ettepanekuid. Kuigi Maa-amet ei ole selgesõnaliselt pikendanud

§ 27

lg-s 4 nimetatud kolmekuulist tähtaega, on tähtaja vaikivalt pikendamine tuletatav menetluse käigust. Maa-amet on oma kirjades andnud kaebajale põhjalikke selgitusi ning vastanud kaebaja ettepanekutele, sh teinud talle korduvalt mitmesuguseid omapoolseid pakkumusi eesmärgiga saavutada kaebajaga kokkulepe. See on praegusel juhul käsitatav tähtaja pikendamise mõjuva põhjusena. Maa-ameti ja kaebaja erinevate rollide ning sellega kaasnevate kohustuste sisu tõttu ei saa pidada põhjendamatuks viivituseks asjaolu, et Maa-ametil on kaebaja kirjadele vastamiseks läinud rohkem aega kui kaebajal menetluse läbiviijale vastamisel. Kokkuvõttes puudub alus väita, et Maa-amet on menetlusega põhjendamatult venitanud. Kaebaja väide, et kolme kuu möödumisel pakkumuse esitamisest tulnuks kinnisasjade omandamise menetlus lõpetada ja alustada seda uuesti, ei ole kooskõlas eespool kirjeldatud

-e normide eesmärgi ja sisuga. 15.6. Praeguse vaidluse asjaoludel ei saa pidada PS-ga vastuolus olevaks

-e norme, mille koostoimes võeti Kuivati ja Raasiku kinnistute äralõigete sundvõõrandamise tasu määramisel aluseks vara hindamise kuupäev 23.07.2019. Halduskohus selgitas õigesti, viitega mh Tallinna Ringkonnakohtu 27.07.2021 määrusele nr 3-21-1598 (p 16), et vara hindamise hetke kindlaksmääramine teenib õigusselguse huve ning vähendab tasu suuruse kunstlike moonutuste ohtu. Sellist eesmärki täidab

§ 11

lg 5, mille järgi määratakse tasu esimese hindamistoimingu tegemise kuupäeva seisuga. Kuivati ja Raasiku kinnistute äralõigete võõrandamise menetluses ei olnud sellist vastustajast tingitud õigusvastast viivitust, mille tõttu tekiks praeguses kohtuasjas kahtlus

§ 11lg 5 kooskõlas PS-ga.

Asjaolu, et alates 01.01.2022 kehtiva

§ 11

lg 5 järgi võib menetluse läbiviija väärtuskuupäeva teatud tingimustel muuta, ei tähenda, et varasem regulatsioon oli PS-ga vastuolus. 15.

  1. Kuna vastustaja ei toiminud õigusvastaselt, kui võttis 03.09.2020 käskkirjas tasu määramise aluseks kinnisasjade väärtuse 23.07.2019 seisuga, ei ole tähtsust, kas ja kui palju muutus ajavahemikul 24.07.2019–03.09.2020 metsamaa hind ning kui suur oli sel ajavahemikul metsa juurdekasv. Ringkonnakohus märgib siiski, et Domuse hindamisaruannete täpsus on ± 20%, mis on halduskohtu määratud ekspertide kinnitusel sarnaste kinnistute puhul tavapärane. Seega jääks tasu vähesel määral muutumine selle veapiiri sisse. Kaebaja väidab, et
  2. a septembriks oli metsamaa hind Raplamaal võrreldes
  3. a juuliga tõusnud 17% hektari kohta, viidates Maa-ameti tehingute andmebaasist leitavale statistikale (dtl 20–21). Selline kõigi müügitehingute põhjal arvutatud keskmine hind ei näita aga tingimata kaebaja kinnisasjade väärtuse tõusu nimetatud ajavahemikul, sest metsaga kinnisasjade väärtus sõltub eeskätt seal kasvava metsa omadustest, mida selline üldine statistika ei kajasta. Halduskohtu määratud metsaekspert IM on selgitanud, et nt 16 kuud ei muuda metsa juurdekasvu oluliselt, sh sõltuvalt asjaoludest võib metsa juurdekasv sellisel ajavahemikul isegi puududa või olla negatiivne (29.04.2022 arvamuse p 2 ja 08.06.2022 istungi helisalvestis alates 11:15:50). Samuti on vastustaja viidanud oma 09.11.2020 seisukoha p-s 3.17 ning 14.01.201 seisukoha pdes 2.6 ja 2.8 veebilehel www.eramets.ee avaldatud hinnastatistikale, mille kohaselt 17

(21)3-20-1914 metsamaterjali müügi hinnad
  1. a-l hoopis langesid, võrreldes
  2. a-ga1 (dtl 405, 763– 764, 765). 15.
  3. Kokkuvõttes pole alust arvata, et menetluse pikkus eraldi võetuna oleks tasu suurust märkimisväärselt mõjutanud.

-st ei tulene, et menetluse läbiviija tellitud hindamisaktid muutuksid teatud aja möödumisel kehtetuks. RL 29.04.2022 arvamuse (dtl 1323 jj) p-st 2.27 ei saa järeldada, et

  1. a juuli väärtuskuupäevaga hindamisakt oli
  2. a detsembris, kui Domus allkirjastas täiendava hindamisakti, juba vananenud. Halduskohtu 08.06.2022 istungil selgitas RL (helisalvestis alates 12:42:00) hindamisaktide tavapärase kehtivuse kohta, et ajakohasuse põhimõtte kohaselt tuleks hindamisakti korrigeerida, kui oluliselt muutub turusituatsioon (s.o hindamisarvutustes valitud lähteandmete väärtused), kuid uue hindamisakti koostamine viie kuu möödumisel ei ole tavapärane (vt ka RL 29.04.2022 arvamuse p 2.28). RL leidis, et Domuse hindamisaktides ei ole tehtud ilmseid vigu (29.04.2022 arvamuse p-d 2.15 ja 2.25).
  3. Kaebaja kritiseerib Domuse hindamisaruannete metoodikat ja leiab, et hindamisaruanded ei ole kontrollitavad. 16.
  4. Vastustaja tellis omandatavate kinnisasjade väärtuse hindamise

§ 12lg 2 alusel pädevalt kutseliselt hindajalt.

Hindamise eesmärk oli lähteülesande kohaselt vara hindamine hüvitamise eesmärgil, lähtudes

§-dest 12–

  1. Domuse hindamisaktide koostamisel lähtus kutseline kinnisvarahindaja vara hindamise standardi EVS 875 osast 12 „Hindamine hüvitamise eesmärgil“ (EVS 875-12:2016). Domus kaasas hindamisse metsanduse valdkonna eksperdi, kes võttis hindamisel aluseks kinnisasjal kasvava metsa tagavara ja metsamaterjali kännuraha turupõhised hinnad (vt ka standardi p 3.3.6). Kuna metsa hindamiseks ei ole kehtestatud standardit, lähtus metsaekspert hindamisel oma ekspertteadmisest ja kogemusest. Kinnisvarahindaja ja metsaeksperdi koostöös koostatud hindamisakti tuleb vaadelda tervikuna ning selle õigsuse eest vastutab kokkuvõttes hindamisakti allkirjastanud pädev kinnisvarahindaja. 16.
  2. Kohtu määratud kinnisvaraeksperdi RL 29.04.2022 arvamuse järgi on Domuse hindamisaktides rakendatud tulu- ja võrdlusmeetodite kombinatsioon kooskõlas standardiga EVS 875 ja

§-dega 12–14 (p 2.3) ning hindaja ei ole standardis toodud erinevate metoodikate valikul eksinud (p 2.4). Kohtu määratud metsaekspert IM leidis 29.04.2022 arvamuses, et Domuse hindamisaktide koostamisse kaasatud metsakorraldaja arvamus puistu hindade kohta on antud viisil, mis vastab selle valdkonna tavapärasele praktikale (p-d 11, 13), ning selle koostamisel ei ole tehtud vigu (halduskohtu 08.06.2022 istungi helisalvestis alates 11:38:04). Vastustaja on kohtumenetluses täiendavalt selgitanud, millisest metoodikast on lähtutud kaebaja kinnistute omandamisel (viimati 16.11.2022 vastuses apellatsioonkaebusele, p 16). Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust kahelda 03.09.2020 käskkirja aluseks olnud hindamisaktide metoodika asjakohasuses. Lõpptulemuse õigsust ei mõjuta see, et Domuse hindamisaktide põhjendused võinuks olla eeskätt metsa hinna määramise osas põhjalikumad. 16.3. Domus ei pidanud hindamisel lähtuma LKS § 20 lg 3 alusel kehtestatud metoodikast. Sellele metoodikale tuginedes viis Maa-amet ise läbi esialgse hindamise, kuid kaebaja ei nõustunud selle alusel 04.09.2019 ja 06.06.2019 tehtud pakkumusega ning 03.09.2020 käskkirja andmisel jäeti need pakkumused kõrvale. 17. Kaebaja leiab, et hindamisaktides on sundvõõrandatava maa hind ka sisuliselt ebaõige ega võimalda soetada samaväärset vara. Kaebaja väitel on vastustaja lisaks saamata jäänud tulu 1 https://www.eramets.ee/wp-content/uploads/2020/08/Puiduhinnad-2020-II-kv.pdf 18

(21)3-20-1914 hindamisele, mille osas halduskohus kaebuse rahuldas, valesti hinnanud äralõigete metsatagavara ja puidu hinda ning metsamaa väärtust pärast lageraiet. 17.
  1. Kaeba peab metsatagavara hindamist ebaõigeks, sest 03.09.2020 käskkirjas on aluseks võetud 27.03.2018 määratud metsatagavara. Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei pidanud hindamisel arvestama metsa juurdekasvu pärast väärtuse kuupäeva, s.o pärast 23.07.
  2. Mis puudutab väärtuskuupäevale eelnevat aega, siis IM seisukoha järgi peetakse ajakohaseks kuni viie aasta taguseid takseerandmeid (08.06.2022 istungi helisalvestis alates 11:17:27; sama nt LKS § 20 lg 3 alusel kehtestatud metoodika järgi). IM 29.04.2022 arvamuse ja 08.06.2022 kohtuistungil avaldatud seisukohtade põhjal saab järeldada, et põhimõtteliselt saaks tõesti metsa juurdekasvu arvutada ka kuude kaupa, kuid vaidlusaluste äralõigete metsa juurdekasv ajavahemikul 27.03.2018–23.07.2019 ei olnud nii oluline, et oleks mõjutanud hindamise tulemusi, arvestades mh hindamise veapiiri 20%. Vastustaja on 16.11.2022 vastuses selgitanud, et mets kasvab üksnes vegetatsiooniperioodil (maist septembrini) ning on 22.02.2022 vastuse p-s 2.5.5.2.2 (dtl 891) välja toonud, et Domuse hindamisaktides on tegelikult arvestatud kasvava metsa juurdekasvuga ühe vegetatsiooniperioodi jooksul – see nähtub hindamisaktides toodud takseerkirjelduste ja metsa hindamise aktide võrdlusest. 17.
  3. Kaebaja väitel on metsa hind määratud valesti, sest Domuse hindamisaktides kasutatud statistika on oluliselt madalam tegelikest
  4. a II kvartali turuhindadest (vt võrdlustabel apellatsioonkaebuse p-s 62). Selle kohta on halduskohus otsuse p-s 28 õigesti selgitanud, et arvesse tuleb võtta keskmist müügihinda, hüvitada tuleb üksnes turuväärtus ja arvestada tuleb ka metsa ülestöötamise kuludega. Domuse hindamisaktides on arvesse võetud nn kännuraha (st kasum, mis jääb omanikule pärast metsa ülestöötamise ja transpordi kulude mahaarvamist), mida pidas õigeks ka IM. Kaebaja tabelis on arvestatud lõpplao hind ja pole arvestatud transpordikuludega, samuti on seal kajastatud üksnes kallimad palgihinnad, mitte kõikide sortimentide keskmisi hindu (vt ka vastustaja 05.09.2022 seisukoha p 33). Kaebaja märgib, et Domuse hindamisaktides on ülestöötamiskulusid arvestatud
  5. a juuli seisuga, IM arvas 08.06.2022 istungil, et suvised ülestöötamiskulud on suuremad ning mõistlik metsamajandaja ei telliks sama tööd kallima hinnaga. Samas on IM kokkuvõtteks leidnud, et Domuse hindamisaktides ei ole tehtud olulisi vigu. Vastustaja on 16.11.2022 seisukohas viidanud ka allikatele, mille järgi on hoopis talvised ülestöötamiskulud veidi kõrgemad, sest sel ajal on nõudlus suurem, kuid vahe on 1–2 eurot tihumeetri kohta. Seega ei saa suviste ületöötamiskuludega arvestamine kaebajale makstava hüvitise suurust oluliselt mõjutada, arvestades mh hindamisaktide täpsusastet ± 20%. 17.
  6. Kaebaja väitel on alahinnatud kinnistute väärtust pärast lageraiet, sest maatulundusmaa väärtus sõltub eeskätt maa boniteedist, asukohast, juurdepääsust jms asjaoludest, kuid Domuse hindamisaktides ei ole neid asjaolusid arvestatud. See kaebaja väide on ümber lükatud kohtu määratud kinnisvaraekspert RL 29.04.2022 arvamuses tehtud järeldusega, et kohanduste absoluutsummad on arvestatud korrektselt ja võrdlustehingutele kaalu andmine on kooskõlas asjakohase standardiga (p 2.25). Pärast 23.07.2019 toimunud maatulundusmaa hindade muutusel ei ole vaidluse lahendamisel tähtsust.
  7. Halduskohus selgitas õigesti, et vastustaja ei saanud 03.09.2020 käskkirja andmisel arvestada 22.04.2021 juhendiga. Kaebajale määratud hüvitise aluseks olid Domuse hindamisaktid, mille koostamisel järgiti asjakohast standardit. Neile hindamisaktidele tuginev 03.09.2020 käskkiri ei ole õigusvastane selle tõttu, et Maa-amet on hiljem kehtestanud halduseeskirja, mida järgitakse juhul, kui hüvitamisväärtuse hindajaks on Maa-amet ise. Kaebaja etteheide põhineb eeskätt asjaolul, et 22.04.2021 juhendi järgi hüvitatakse kindla määra järgi omanikule alles jäävale kinnisasjale juurdepääsu pikenemine. Ringkonnakohus selgitas eespool, et kaebaja kinnistute puhul ei pidanudki juurdepääsu pikenemisega arvestama. 19
(21)3-20-1914 II
  1. Vastustaja arvates leidis halduskohus ekslikult, et kaebajale pole arvestatud saamata jäänud tulu Raasiku kinnistul kasvavast metsast. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga. 19.
  2. Nagu eespool märgitud, peab kinnisasja omandamise korral maksma kinnisasja omanikule tasu, mis

§ 11

lg 2 kohaselt koosneb kinnisasja väärtusest ja hüvitisest kinnisasja omandamisega otseselt kaasneva varalise kahju ja saamata jääva tulu eest. Vastustaja selgitab õigesti, et iga kinnisasja omandamisel ei pruugi kaasneda omanikule otsest varalist kahju või saamata jäänud tulu, mida tuleks tasu koosseisus eraldi komponentidena välja tuua. 19.2. Kinnisasja omaniku saamata jääva tuluna käsitatakse

§ 14

lg 1 kohaselt kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, kui kinnisasja omandamist ei oleks toimunud. Saamata jääv tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. 19.3.

§ 12

lg 2 sõnastuse järgi tellib menetluse läbiviija kutseliselt hindajalt vara väärtuse hindamise või selgitab väärtuse välja ise.

-e eelnõu 589 SE seletuskirja (lk 22)2 järgi võib menetluse läbiviija tellida kutseliselt hindajalt nii kinnisasja väärtuse kui ka sellega seotud varaliste kahjude hindamise, täpsustades seda lähteülesandes vastavalt konkreetse juhtumi asjaoludele. Sellist järeldust toetab

§ 12

regulatsioon tervikuna ja ka selle paragrahvi lg-s 3 nimetatud hindamise eesmärk. Selline on RL kinnitusel olnud ka senine hindamiste praktika. Selleks otstarbeks on koostatud standard EVS 872-12, mis näeb ette hindamise hüvitamise eesmärgil, s.o hõlmab lisaks kinnisasja turuväärtuse hindamisele ka hinnangut otsesele varalisele kahjule ja saamata jäänud tulule, kui need esinevad.

-e seletuskirjas on viidatud, et kutseline hindaja peab järgima hindamisel seda standardit. Seejuures võib nii menetluse läbiviija kui ka kutseline hindaja kaasata hindamisse teise eriala eksperte (

§ 12lg 7).

Arvestades Domusele esitatud lähteülesannet ja selle põhjal koostatud hindamisaruandeid ning kohtu määratud ekspertide hinnanguid, ei ole kahtlust, et Domus hindas kaebaja kinnisasju

§-de 12–14 alusel hüvitamise eesmärgil, s.o hinnatud on nii omandatava kinnisasja vara väärtust kui ka sellega kaasnevat varalist kahju. Eeltoodu ei välistanud Maa-ameti kui menetluse läbiviija ja hindamise tellija kohustust veenduda hindamisaruande korrektsuses. 19.4. Menetlusosalistel ei ole vaidlust, et Raasiku kinnisasja äralõikel asub valdavalt noorendik, mille raieküpsus saabub enam kui 50 aasta pärast. Seega saabuks ka potentsiaalne tulu sellise metsa raiumisest väga pika aja pärast. Raasiku kinnisasja hindamisakti p-s 5.3.2 on hüvitamisväärtuse kohta märgitud, et „[k]aasnevad kahjud puuduvad ja saamata jäänud tulu sisaldub äralõike väärtuses. Seega äralõike väärtus iseloomustab täielikult kinnisasja väärtuse vähenemist, e. äralõike väärtus = hüvitusväärtus“.

§-d 12–14 ei reguleeri, millise meetodi abil peab

§ 12lg-s 2 nimetatud kutseline kinnisvarahindaja hüvitusväärtust arvestama.

Domuse hindaja lähtus vara hindamise standardist EVS 875. Raasiku kinnisasja äralõike puhul leiti võrdlusmeetodi abil metsata maa väärtus (hindas pädev kinnisvarahindaja) ja sellele lisati kasvava metsa väärtus, mis arvestati tulumeetodil (hindas metsaekspert). Sellise metoodika järgi hinnates sisaldub kinnisasja äralõikest saamata jääv tulu kinnisasja turuväärtuses. See tähendab, et müüja loobub võimalikest tulevikus saadavatest tuludest ja ka võimalikest kohustustest kohe tasutava müügihinna vastu. Turuväärtus hõlmab seejuures turu keskmisele tasemele vastavat saamata jäänud tulu, mida on Domuse hindamisaruandes arvestatud. Suuremas ulatuses saamata jäänud tulu ekspertide hinnangul praegusel juhul ei tekkinud. Eksperdid ega vastustaja ei väida seejuures, et Raasiku kinnistu äralõikel kasvav 2 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4bf419b9-13c1-4e3d-9c3a923356d542ad/Kinnisasja%20avalikes%20huvides%20omandamise%20seadus 20

(21)3-20-1914 noorendik tuleks sellise meetodi kasutamisel tingimata realiseerida hakkepuiduks, kuigi hindamisel on metoodiliselt arvesse võetud noorendiku tulu läbi hakkepuidu hinna. Vastustaja on selgitanud, et hindamisel võetakse üldiselt arvesse, millist sortimenti oleks võimalik raiest saada ning hindamise hetkel oli võimalik saada Raasiku kinnistu äralõikel kasvavast metsast üksnes hakkepuitu. Seeläbi on noorendikuga Raasiku kinnisasi igal juhul hinnatud kallimaks kui lage maa (vt ka vastustaja 05.08.2022 seisukoha p-d 39–41, dtl 1492). Seega, kui Raasiku kinnistu äralõike müügihinnale oleks eraldi juurde arvestatud saamata jäänud tulu kinnistul kasvavast metsast, oleks seda arvesse võetud kahekordselt. 19.5. Kohtu määratud eksperdid pidasid Domuse hindamisaruandes valitud metoodikat asjakohaseks, sh väitis RL 29.04.2022 arvamuses, et valitud metoodika oli vaidlusaluse kinnistu väärtuse määramisel ainuvõimalik (p 2.4). RL on kinnitanud, et Raasiku kinnisasja äralõikest saamata jääv tulu sisaldub selle turuväärtuses ning turuväärtus kajastab seega õiglaselt mh saamata jäänud tulu, mistõttu ei pidanud seda eraldi müügihinnale lisama (29.04.2022 arvamuse p-d 2.7 ja 2.8). RL on leidnud, et praegusel juhul ei esinenud mingeid muid hindamistulemust oluliselt mõjutavaid komponente, sh saamata jäänud tulu, mida oleks pidanud hüvitamisväärtuse kindlakstegemisel täiendavalt arvesse võtma (p 2.26). Nii kauges tulevikus raieküpseks saava metsa tulevikuväärtuse eraldi hindamist pidas RL ebamõistlikuks, sest puudub adekvaatne algandmestik (võimalik müügihind tulevikus, diskontomäär jne; p 2.15). 19.6.

§ 12

lg 2 kohaselt on võimalik kinnisasja väärtust määrata erinevate metoodikate alusel. Kui Domuse kasutatud metoodika on asjakohane, ei ole asja lahendamisel tähtsust, kas mõne teise metoodika alusel hindamisel võinuks tulemus olla mõnevõrra teistsugune. See ei muuda Domuse hindamisaruandeid valeks ja sellele tuginevat 03.09.2020 käskkirja õigusvastaseks. Kaebajal oli võimalik esitada haldusmenetluses võrdlev hindamisaruanne (

§ 26lg 7), kuid ta ei kasutanud seda võimalust.

III

  1. Eelneva põhjal jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kaebus rahuldati. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel jääb kaebus 02.03.2020 käskkirja p-de 3.2.1 ja 3.2.2 tühistamiseks täies ulatuses rahuldamata.
  2. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1).
  3. Kaebaja vaidlustas halduskohtu otsust ka menetluskulude jaotamise osas. Ringkonnakohtu otsusest tulenevalt ei ole alust muuta halduskohtu otsuse resolutsiooni osas, milles kaebajalt mõisteti riigi kasuks välja eksperdikulud ning muud kaebaja menetluskulud jäeti tema enda kanda. Ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks võtta seisukohta, kas halduskohus võis jätta kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 3 alusel täies ulatuses tema enda kanda, hoolimata kaebuse osalisest rahuldamisest.
  4. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad iga menetlusosalise enda kanda, sest otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ega kaasatud haldusorgan ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. (allkirjastatud digitaalselt) 21

(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.