← Eesti

1-21-2669/60

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 12. september 2023 Kohtuasja number 1-21-2669 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Sek

) § 121 lg 2 p 3 järgi Vaidlustatud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

  1. jaanuari 2023 otsus Apellandid Vassili Savka. Isikukood 36811170407; kannab vangistust Viru Vanglas; kriminaalkorras karistatud Tallinna Linnakohtu
  2. märtsi 2003 otsusega kriminaalkoodeksi (KrK) § 101 p-de 3 ja 8 ning § 1991 järgi liitkaristusena eluaegse vangistusega; tõkendit kohaldatud ei ole süüdistuses Vassili Savka kaitsja vandeadvokaadi abi Gerda-Johanna Aasmaa Teised apellatsioonimenetluse prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade pooled prokurör Antti Aitsen Menetluse vorm suuline, kohtuistung
  3. augustil 2023 RESOLUTSIOON
  4. Jätta Viru Maakohtu
  5. jaanuari 2023 otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  6. Määrata Advokaadibüroo Pallo&Partnerid OÜ-le vandeadvokaadi abi Gerda-Johanna Aasmaa poolt Vassili Savkale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 254,40 eurot, sealhulgas käibemaks 42,40 eurot.
  7. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Vassili Savkalt Eesti Vabariigi kasuks välja 254,40 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. 1

(12)Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  1. Vassili Savkale esitati süüdistus selles, et ta lõi
  2. oktoobril 2020 kella 11.29 ajal Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla tootmishoone metallitsehhis tahtlikult ühel korral parema käega vastu kaaskinnipeetava T.V. i vasaku rinnanäärme all olevat piirkonda, põhjustades sellega T.V. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse (hematoomi mõõtmetega 7,5 x 5 cm). Kuna varem on V. Savka süüdi tunnistatud Tallinna Linnakohtu
  3. märtsi 2003 otsusega nr 1-2126/01 KrK § 101 pde 3 ja 8 järgi raskendavatel asjaoludel tahtliku tapmise toimepanemises, on tema süüdistus kvalifitseeritud

§ 121lg 2 p 3 järgi korduva kehalise väärkohtlemisena.

Maakohtu esialgne otsus ja selle vaidlustamine

  1. Viru Maakohus tunnistas V. Savka
  2. juuli 2022 otsusega

§ 121

lg 2 p 3 järgi süüdi ja karistas teda 6-kuulise vangistusega.

§ 65lg 2 alusel liitis kohus selle karistuse V.

Savkale Tallinna Linnakohtu

  1. märtsi 2003 otsusega mõistetud eluaegse vangistusega ning mõistis talle liitkaristuseks eluaegse vangistuse. Karistuse kandmise aja algust arvas kohus
  2. juulist
  4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Savka ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Gerda-Johanna Aasmaa. V. Savka apellatsiooni jättis Tartu Ringkonnakohus
  5. septembri 2022 määrusega läbi vaatamata.
  6. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  7. novembri 2022 määrusega maakohtu
  8. juuli 2022 otsuse V. Savka karistamises

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning saatis kriminaalasja uue kohtuotsuse tegemiseks ja kuulutamiseks Viru Maakohtule samas kohtukoosseisus. Kohtuotsuse tühistamise tingis see, et maakohus kuulutas kohtuotsuse ilma V. Savka kaitsja osaluseta. Vaidlustatav maakohtu otsus 5. 24. jaanuari 2023 otsusega tunnistas Viru Maakohus V. Savka

§ 121

lg 2 p 3 järgi süüdi ja karistas teda 6-kuulise vangistusega.

§ 65lg 2 alusel liitis kohus selle karistuse V.

Savkale Tallinna Linnakohtu

  1. märtsi 2003 otsusega mõistetud eluaegse vangistusega ning mõistis talle liitkaristuseks eluaegse vangistuse. Karistuse kandmise aja algust arvas kohus
  2. jaanuarist
  3. Kohus võttis seisukoha ka menetluskulude ja kriminaalasja materjalide juures oleva DVDplaadiga toimimise osas. V. Savka süüditunnistamist ja karistamist põhjendas kohus kokkuvõtlikult järgmiselt.
  4. Vaidlust ei ole selles, et nii V. Savka kui kannatanu T.V. kandsid
  5. oktoobril 2020 Viru Vanglas karistust ja töötasid metallitsehhis. T.V. i tööülesannete hulka kuulus valminud saunaahjudele uste paigaldamine ning V. Savka tegeles laotöödega. Ei vaielda sellegi üle, et kõnesoleva päeva hommikul tekkis T.V. i ja kinnipeetav I.O. i vahel valmistoodangu üle konflikt ning I.O. kutsus seda konflikti lahendama V. Savka. Konflikt jätkus T.V. i ja V. Savka vahel, kusjuures vaidlust ei ole selleski, et konflikti käigus oli neil füüsiline kontakt. 2

(12)
  1. T.V. keeldus kohtuistungil ütlusi andmast ja kohus võttis vastu tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Kui T.V. i ütluste kohaselt V. Savka teda lõi, siis V. Savka tunnistab üksnes T.V. i tõukamist õla piirkonnast. I.O. i ütluste kohaselt tõukas hoopis T.V. V. Savkat. Vanglaametnik L.P. i ütluste kohaselt oli kaamerasalvestiselt näha, kuidas V. Savka T.V. i tõukas.
  2. Kohtule esitati asitõendi vaatlusprotokoll, kus on vaadeldud Viru Vangla valvekaamerate videosalvestisi. Sellest vaatlusprotokollist on üheselt arusaadav, et
  3. oktoobril 2020 kell 11.29.03 liikus T.V. metallitsehhis V. Savka ja I.O. i juurest eemale ning suundus oma töölaua juurde. Kell 11.29.09 hakkas V. Savka liikuma T.V. i suunas ning kell 11.29.14 võttis V. Savka paremas käes oleva ukseraami vasakusse kätte, hoidis paremat kätt kõverdatud asendis ja sooritas liikumise pealt löögi T.V. i vasaku rinnanäärme all olevasse piirkonda. Selle tagajärjel T.V. taganes.
  4. Viru Vangla terviseseisundi kontrolli andmetest nähtub, et
  5. oktoobril 2020 kell 12.40 toodi T.V. tervisekahjustuste fikseerimiseks meditsiiniosakonda ja tal tuvastati vasakul rinnanäärmepiirkonnas punetav ala mõõtmetega 8 x 6 cm. Korduskontrollis
  6. oktoobril 2020 kell 16.30 tuvastati T.V. il vasakul rinnanäärmepiirkonnas tumedat värvi hematoom mõõtmetega 7,5 x 5 cm. See hematoom on selgelt näha ka T.V. ist tehtud fotodel.
  7. Eeltoodud tõendid viitavad üheselt sellele, et V. Savka lõi T.V. i. Kuigi V. Savka löömist eitab ja I.O. i sõnul tõukas hoopis T.V. V. Savkat, siis ei saa nende ütlusi pidada usaldusväärseks: need ei haaku teiste tõenditega ega täielikult ka omavahel (kui I.O. i sõnul tõukas hoopis T.V. V. Savkat, siis V. Savka seda ei kinnita). Alusetu on kaitsja seisukoht, nagu kinnitaks L.P. i ütlused, et T.V. võis ise endale duši all vigastuse tekitada. Nii T.V. i, V. Savka kui I.O. i ütlustest nähtub, et vahetult peale füüsilist kontakti läks T.V. otse juhtkonna juurde ja see nähtub ka valvekaamera salvestiselt. Vanglaametnik R.B. i ütluste kohaselt teatas T.V. talle koheselt, et V. Savka lõi teda. Kuigi T.V. il võimaldati enne meditsiiniosakonda minekut ennast pesta ja vahetada tööriided puhaste vastu, ei ole sellise võimaluse andmine kuidagi taunitav. Tõendeid selle kohta, et T.V. tekitas endale duši all ise tervisekahjustuse, ei ole kohtule esitatud ja seda ei pea kohus ka eluliselt usutavaks. T.V. il tuvastatud punetava ala ja hilisema hematoomi asukoht, paiknemine ning suurus vastavad teise isiku poolt vasakult käega löögi tekitamise mehhanismile. Seega on tõendatud, et V. Savka lõi T.V. i ja põhjustas talle sellega tervisekahjustuse. T.V. i sõnul tundis ta V. Savka löögist ka valu. Kuna T.V. ist vahetult pärast lööki tehtud fotodel on selgelt näha punetav piirkond tema vasakul küljel ja temast
  8. oktoobril 2020 tehtud fotodel tumepunane hematoom, on alust järeldada, et V. Savka löök oli tugev. Seetõttu on tõendatud seegi, et löömisega põhjustas V. Savka T.V. ile valu.
  9. Niisiis on V. Savka tegevuses täidetud

§ 121järgse kuriteo objektiivse koosseisu tunnused.

Kuna karistusregistri väljavõtte ja Tallinna Linnakohtu 5. märtsi 2003 otsuse kohaselt on V. Savkat varem karistatud muu hulgas KrK § 101 p-de 3 ning 8 järgi, tuleb tema tegu kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 3 järgi.

  1. Teo pani V. Savka toime kavatsetult. Löömine oli ilmselgelt tema eesmärk. Sellele viitab asjaolu, et enne löömist vabastas ta oma parema käe, ligines T.V. ile külje pealt ja lõi teda liikumise pealt vastu vasakut külge. Kindlasti pidas V. Savka ka võimalikuks, et selliselt tegutsedes tema eesmärk realiseerub ning T.V. ei jõua reageerida ega vastupanu osutada.
  2. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole. Tõsi, kaitsja viitas sellele, et kannatanu ise provotseeris V. Savka ründe ning V. Savka väitel astus ta T.V. iga ennetavalt füüsilisse kontakti, kuna tundis end ohustatuna ja kartis, et T.V. asub kätega tegutsema või tööriistadega loopima. V. Savka sellised ütlused ei ole aga teiste tõenditega kooskõlas. Valvekaamera 3

(12)salvestistelt on näha, et enne löömist täitis T.V. oma tööülesandeid ning liikus saunaahjude ja töölaua piirkonnas. Tema käitumisest ja kehakeelest ei ole näha mingisugust agressiivsust või ohtu V. Savkale, ta ei tee V. Savka suhtes kätega mingisuguseid ohustavaid liigutusi ega viska tema suunas tööriistu. Löögi hetkel oli T.V. V. Savka poole küljega töölaua juures ametis. Isegi peale löögi saamist ei nähtu tema käitumisest ega kehakeelest mingit vastupanu. Vastupidi, konflikti jätkumise vältimiseks astus ta pärast löögi saamist hoopis tagasi. Ühestki tõendist ei nähtu, et T.V. oleks provotseerinud V. Savkat füüsilist konflikti alustama ning et V. Savka oleks tegutsenud hädakaitseseisundis. Niisiis tuleb V. Savka

§ 121lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistada.

14. V. Savka süüd peab kohus keskmiseks. Oma teoga ei põhjustanud V. Savka kannatanule püsivaid, pikaajalisi ega meditsiinilist sekkumist vajavaid tervisekahjustusi. Ka valu aja jooksul möödub. Kuna V. Savkat on varem juba kriminaalkorras karistatud, ta kannab eluaegset vangistust ning pani uue kuriteo toime selle vangistuse kandmise ajal, ei ole vangistuse kandmine talle piisavat mõju avaldanud. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei esine.

§ 121

lg 2 p 3 järgse kuriteo eest võib mõista rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Rahalise karistuse mõte on mõjutada süüdlast varaliste vahendite vähendamise ja seega igapäevase tegevuse piiramise kaudu. Kuna V. Savka kannab alates 8. septembrist 2000 eluaegset vangistust ning uue isikuvastase kuriteo pani ta toime selle vangistuse kandmise ajal, ei ole rahaline karistus põhjendatud. Samuti on oluline arvestada, et kohtuotsuse jõustumisel peab V. Savka tasuma menetluskulusid ning seetõttu ei seetõttu võib ta raha puudumise tõttu karistuse tasumata jätta ja tunneks end karistamatuna. Arvestades V. Savka kuriteo asjaolusid, tema süü suurust ja isikut, kannatanule tekitatud tervisekahjustusi ning

§ 121lg 2 sanktsioonivahemikku, tuleb V.

Savkat karistada prokuröri taotletud 6-kuulise vangistusega. See karistus tuleb liita vastavalt

§ 65lg-le 2 V.

Savkale Tallinna Linnakohtu

  1. märtsi 2003 otsusega mõistetud eluaegse vangistusega ning mõista liitkaristuseks eluaegne vangistus. Karistuse kandmise aja algust tuleb arvata kohtuotsuse kuulutamisest ehk
  2. jaanuarist 2023 (Riigikohtu otsus nr 1-20-8746/45). Apellatsioonid
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni V. Savka ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi G.J. Aasmaa. Mõlemas apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist, V. Savka õigeksmõistmist ja menetluskulude riigi kanda jätmist.
  4. V. Savka apellatsiooni argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  5. Kohus ei hinnanud kõiki asjaolusid objektiivselt. V. Savkale algselt kaitsjaks määratud vandeadvokaat Kaido Kooga ja prokurör Liisa Nuut venitasid tahtlikult asja menetlust ega võimaldanud V. Savkal osaleda kõigis menetlustoimingutes. Selle tagajärjel keeldus vandeadvokaat K. Kooga viis päeva enne kohtuistungit V. Savkat kaitsmast. V. Savka andis kohtule sellest teada ning kohtunik kõrvaldas K. Kooga ja prokuröri menetlusest. Samas otsustas kohus siiski arusaamatul põhjusel, et K. Koogale tuleb 97,20 eurot välja maksta. Enne kohtuistungit andis kohtunik V. Savkale ja tema uuele kaitsjale aega tutvuda toimikuga ning arutada kaitsetaktikat. Prokurör aga keeldus selleks ajaks istungisaalist lahkumast ja sellega rikuti V. Savka privaatsust advokaadiga suhtlemisel. Kuna kohtunik jättis selle fakti tähelepanuta, ei pruukinud kohus olla otsuse tegemisel erapooletu. Ka keeldus kohtunik üle kuulamast tunnistajaid, kelle ülekuulamist V. Savka soovis. Samas tugines kohus mingile kehakeelele, mis justkui näitaks, et kohtunik oskab kehakeele järgi tuvastada, mida isik räägib. Kohtunik tõdes, et T.V. ei solvanud ega ähvardanud V. Savkat ega rääkinudki temaga. Samas võinuks tunnistajad, kelle ülekuulamisest kohtunik keeldus, T.V. i solvanguid ja ähvardusi kinnitada. Kohtunik ei kuulanud neid üle, kuna 4

(12)nende räägitu ei oleks sobinud tema versiooniga. Kuigi kohtuotsus kuulutati Eesti Vabariigi nimel, jääb vägisi mulje, et kohtunik kuulutas otsuse enda nimel.
  1. Kohtuistungil uuritud videosalvestiselt on tuvastatav, et T.V. lahkus oma töökohalt kell 11:24:04, kutsus siis V. Savka endaga kaasa ja nad läksid koos T.V. i töökoha juurde ahju üle vaatama. Pärast seda lahkus T.V. esimesena ja V. Savka tema järel. Selline käitumine kinnitab V. Savka väidet, et T.V. ise kutsus teda ahju kvaliteeti kontrollima. Et V. Savka ülesandeks oli toodangu kvaliteedikontroll, kinnitavad ka tema palgalehed. Kohtunik uskus aga mingil põhjusel T.V. i ja R.B. i valeütlusi, mille kohaselt ei olnud toodangu kvaliteedikontroll V. Savka tööülesandeks. R.B. keeldus ka tõe takistamise huvides kohtule palgalehtede koopiate esitamisest. Kuna T.V. ja R.B. keeldusid kohtuistungil osalemast, jäid V. Savka küsimused vastuseta.
  2. T.V. provotseeris sihilikult V. Savkaga konflikti, andis valeütlusi ja tekitas endale ise tahtlikult kehavigastuse. Kohtunik küsis istungil L.P. ilt, kus ta nägi V. Savkal punetust ja kas vastavalt tunnistaja töökogemusele on võimalik, et T.V. võis endale ise duši all vigastuse tekitada. L.P. vastas, et ta nägi T.V. il punetust meditsiiniosakonnas, kuhu nad suundusid pärast seda, kui T.V. oli käinud riietusruumis ja duši all. L.P. i sõnul on T.V. isik, kes on võimeline endale ise tahtlikult kehavigastusi tekitama. See kinnitab, et T.V. planeeris V. Savka provotseerimist.
  3. T.V. valetas selleks, et V. Savka töölt kõrvaldataks. Pärast seda sai T.V. ise toodangu kvaliteedi kontrollijaks. Ka I.O. tunnistas, et T.V. i ja veel mõnede isikute eesmärgiks oli V. Savka töölt kõrvaldamine. Kuna kohtunik keeldus neid tunnistusi arvestamast, on alust kahtlustada, et kohtunik proovis tunnistajat mõjutada. Vanglaametnik Janno Jalasoo kinnitas, et tema tööülesandeks oli erinevate intsidentide fotografeerimine vigastuste tuvastamiseks ning V. Sakva käed ei olnud punased. Niisiis mingit tugevat lööki ei olnud – oli vaid tõukamine enesekaitseks.
  4. Kui arvestada sellega, et kohtunik juhatas kohtuistungit ebakorrektselt, proovis mõjutada tunnistajat, jättis tähelepanuta kõik tunnistajate öeldu, keeldus üle kuulamast tunnistajaid, kes kuulsid ähvardusi ja solvanguid, kõrvaldas tekkinud kahtlused ning tõlgendas need V. Savka kahjuks ja kuulutas kohtuotsuse ilma V. Savka kaitsja osavõtuta, on alust pidada kohtuotsust ebaseaduslikuks ning see otsus tuleb tühistada.
  5. Kaitsja apellatsiooni argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
  6. V. Savka tegutses kannatanu õigusvastasest käitumisest ajendatud hädakaitseseisundis. Kohus viitas sellele, et kannatanu ei kutsunud enda vastu suunatud rünnet esile meelega ega eesmärgipäraselt. Hädakaitseseisundi eelduseks ei olegi kehtiva õigusdogmaatika kohaselt ründaja soov, et rünnatav end kaitseks või muul moel vastu hakkaks. Hädakaitseseisundi jaatamiseks on vajalik tuvastada üksnes vahetu õigusvastase ründe esinemine, kusjuures rünne ei pea täitma isegi mõnda süüteokoosseisu, vaid see peab piisaval määral ohustama või kahjustama mõnda individuaalõigushüve. Selliseks teoks võib olla ka solvamine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-9563/54, p 10). V. Savka ei eita, et tal oli kannatanuga konflikt, kuid tema selgitused selle konflikti ajendi kohta viitavad otseselt kannatanu eelnevale ründele. Kannatanu süüdistas V. Savkat alusetult ning lubas esitada tema peale valekaebuse. Kannatanu tegevus täitis hädakaitseseisundi tekkimise eeldused ning maakohtu järeldused ei ole selles osas kehtiva materiaalõigusega kooskõlas. Kuna maakohus andis hädakaitseseisundi esinemisele väära hinnangu, jäi hindamata ka V. Savka tegevuse vastavus ründele – kaitsja hinnangul oli see tegevus sobiv ja vajalik ründe lõpetamiseks. 5
(12)
  1. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust. Nimelt keeldus kannatanu kohtus ütlusi andmast ja kohus võttis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 291 alusel vastu tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Need ütlused saanuks vastu võtta vaid juhul, kui täidetud oleks järgmised tingimused: 1) ütluste andmise asjaolusid ja kannatanu isikut arvestades ei ole alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; 2) ütlused on vajalikud kriminaalasja olulise asjaolu tõendamiseks; 3) vastaspoolel on võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. Praegu ei ole neist tingimustest täidetud ei esimene ega kolmas. Arvestades V. Savka ja tunnistajate ütlusi ning muid kohtumenetluses esitatud tõendeid, tuleb asuda seisukohale, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlustes on mitmeid vastuolusid ja seega ei ole T.V. i ütlused tõendina usaldusväärsed. Ka ei saanud kaitsja esitada kannatanule kriminaalasja lahendamise seisukohast olulise tähtsusega asjaolude osas täiendavaid küsimusi, millega oleks olnud võimalik kannatanu ütlustes esinevad vastuolud kõrvaldada. Seega rikkus kohus tõendi vastuvõtmisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust ega taganud V. Savkale piisavat kaitseõigust.
  2. Et kannatanu ütlused on lubamatud, on asjas olulisimaks tõendiks videosalvestis. Sellelt salvestiselt ei ole aga võimalik üheselt aru saada, miks konflikt tekkis, kes ja kuidas teist lõi ning millist mõju see löök tegelikult avaldas. Kuna kuriteo esinemist ei ole võimalik tõsikindlalt jaatada isegi kogumis teiste tõenditega, siis tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt V. Savka kasuks ning ta on vaja õigeks mõista. Prokuratuuri kirjalik seisukoht
  3. Prokuratuur palub kirjalikus seisukohas jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu istung
  4. Kohtuistungil jäid pooled oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Põhjendamatu on V. Savka etteheide, et maakohus oli asja lahendamisel erapoolik.
  6. Esiteks võib V. Savka apellatsioonist aru saada, et ta kahtleb kohtu erapooletuses seetõttu, et kui temale ja kaitsjale anti enne kohtuistungit aega tutvuda toimikumaterjalidega ning arutada kaitsetaktikat, ei läinud prokurör istungisaalist välja ja kohus jättis selle tähelepanuta. Esmalt tuleb märkida, et kohtuistungil ei avaldanud V. Savka rahulolematust tingimuste osas, milles tal tuli kaitsjaga suhelda. Niisiis polnud kohtul põhjust arvata, et V. Savka ei saanud kaitsjaga piisavalt privaatselt suhelda ning kohtule ei saa ka ette heita, et ta olukorrale kuidagi ei reageerinud. Teiseks on kõigiti põhjust uskuda, et isegi kui prokurör jäi toimikumaterjalidega tutvumise ja kaitsetaktika arutamise ajaks istungisaali, oli V. Savkal ning tema kaitsjal võimalik arutada kaitsetaktikat ka vaiksel häälel, ilma, et prokurör nende arutelu kuuleks. Niisiis ei näe ringkonnakohus alust eeltoodud asjaolu tõttu kohtu erapooletuses kahelda.
  7. Teiseks kahtleb V. Savka kohtu erapooletuses seetõttu, et kohus keeldus üle kuulamast tunnistajaid, kelle ülekuulamist V. Savka taotles ning kes saanuks kinnitada T.V. i ähvardusi ja solvanguid tema suunas. Enne kohtuliku uurimise algust esitas V. Savka tõesti taotluse, milles palus muu hulgas kuulata tunnistajatena üle M.K. , A.T, A.M., I.O. ja A.V. Kuna ühtegi põhjendust ta oma taotluses tunnistajate ülekuulamise kohta välja ei toonud, jättis kohus selle taotluse
  8. oktoobri 2021 kohtuistungil läbi vaatamata. Samas selgitas kohus V. Savkale ka seda, 6
(12)et ta peab oma kaitsjale selgitama, kuidas on taotluses nimetatud isikud kriminaalasjaga üldse seotud ning mille kohta saavad nad ütlusi anda, et kaitsja saaks esitada kohtule täpsustatud taotluse täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks. Kohtuliku arutamise ajal maakohtus taotles V. Savka kaitsja kuulata täiendavate tunnistajatena üle I.O. ja L.P. . Selle taotluse maakohus ka rahuldas. Et maakohtu menetluses V. Savka ega tema kaitsja rohkemate tunnistajate ülekuulamist ei taotlenud, ei saa öelda, et maakohus keeldus põhjendamatult tunnistajate ülekuulamisest ja käitus nii erapoolikult.
  1. Kolmandaks kahtleb V. Savka kohtu erapooletuses, kuna kohus jättis arvestamata I.O. i ütlustest nähtuva, et T.V. i ja veel mõnede isikute eesmärgiks oli V. Savka töölt kõrvaldamine. Ringkonnakohus I.O. i ja L.P. i ütlustest midagi sellist välja ei loe. I.O. ütles kohtuistungil tõesti, et tema suhted V. Savkaga olid halvad, sest V. Savka oli tööl väga nõudlik ja paljud, sh tema ei olnud sellega tol hetkel nõus. Sellest ei saa aga kohtukolleegiumi hinnangul veel järeldada, nagu tuleks I.O. i ütlustest välja, et T.V. i ja veel mõnede isikute eesmärgiks oli V. Savka töölt kõrvaldamine. Midagi sellist ei nähtu ka I.O. i muudest ütlustest. Järelikult on V. Savka sellekohane etteheide asjakohatu.
  2. Ka jättis kohus V. Savka meelest arvesse võtmata L.P. i öeldu, et T.V. on võimeline endale ise tahtlikult kehavigastusi tekitama. Tõenäoliselt tuletab V. Savka sellise argumendi L.P. i vastustest kohtu küsimustele. Nimelt küsis kohus L.P. ilt, kust võis T.V. punetuse oma rinna peale saada. Selle peale vastas L.P. , et ta ei saa seisukohta võtta, et see tuli tõukamise tagajärjel. Selle peale küsis kohus üle, et kas T.V. võis selle punetuse endale tekitada ise ning L.P. vastas, et võis küll. Sellest ei loe ringkonnakohus aga kuidagi välja L.P. i väidet, et T.V. ongi võimeline endale ise tahtlikult kehavigastusi tekitama. Kohtukolleegium näeb öeldu mõtet nii, et kuivõrd L.P. ei saa kindlalt väita, kuidas T.V. rinnale punetuse sai, siis peab ta võimalikuks igasugust tekkeviisi, sh selle ise tekitamist. Kuna maakohus põhjendas aga igati veenvalt, miks ei ole T.V. i poolt endale ise vigastuse tekitamine usutav, ei saa maakohtule ka ette heita, justkui oleks kohus jätnud selle võimaluse tähelepanuta ning oleks nii olnud erapoolik.
  3. Viimaks kahtleb V. Savka maakohtu erapooletuses ka seetõttu, et kohus tõlgendas tekkinud kahtlused V. Savka kahjuks, kuulutas kohtuotsuse ilma V. Savka kaitsja osavõtuta ja mõistis temalt välja vandeadvokaat K. Koogale makstud tasu 97,20 eurot, kuigi nimetatud kaitsja oli kohus menetlusest kõrvaldanud. Ringkonnakohus ei leia, et asjas oleks tõusetunud kõrvaldamatuid kahtluseid, mis tulnuks tõlgendada V. Savka kasuks. Seoses väitega, et esmalt kuulutas kohus kohtuotsuse ilma V. Savka kaitsja osavõtuta, jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, kuidas seostub see kohtu erapooletuse küsimusega. Maakohus tõesti nii tegi, kuid selle tõttu maakohtu esialgne kohtuotsus ka tühistati ning kriminaalasi saadeti uue kohtuotsuse tegemiseks ja kuulutamiseks maakohtule tagasi. Ka ei saa maakohtule ette heita seda, et kohus mõistis V. Savkalt süüdi tunnistamisel välja vandeadvokaat K. Koogale makstud tasu 97,20 eurot, kuna tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 pidigi kohus nii toimima. Seda vaatamata asjaolule, et V. Savka ja vandeadvokaat K. Kooga vahel tekkinud erimeelsuste tõttu määras kohus V. Savkale K. Kooga asemele kohtumenetluses uue riigi õigusabi korras kaitsja. Uue kaitsja määramine ei muutnud olematuks K. Kooga tööd kohtueelses menetluses õigusabi osutamisel ja kuivõrd kohus ei tuvastanud sedagi, et tegelikult ei oleks K. Kooga nõuetekohaselt õigusabi osutanud ega pidanuks selle eest tasu saama, siis oli kõigiti põhjendatud mõista see tasu menetluskuluna V. Savkalt välja.
  4. Nagu maakohus viitas, ei ole praeguses asjas vaidlust selles, et V. Savka ja T.V. kandsid mõlemad süüdistuses toodud ajal Viru Vanglas karistust ning töötasid metallitsehhis, kus nende vahel tekkis konflikt. Ka ringkonnakohtu meelest on need asjaolud tõendatud. Vaieldakse aga selle üle, kuidas see konflikt kulges ja kas V. Savka lõi T.V. i. 7
(12)
  1. T.V. keeldus maakohtu istungil ütlusi andmast ja prokuröri taotlusel võttis kohus KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel tõendina vastu tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna täidetud ei olnud KrMS § 291 lg 3 pdest 1 ja 3 tulenevad nõuded nende ütluste vastuvõtmiseks. Täpsemalt viitab kaitsja apellatsioonis sellele, et kannatanu ütlused ei ole vastuolude tõttu tõendina usaldusväärsed ning kuivõrd kaitsja ei saanud kannatanut ka küsitleda ega neid vastuolusid kõrvaldada, rikuti sellega V. Savka kaitseõigust. Kaitsja apellatsioonist jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, kas kaitsja hinnangul esinevad vastuolud T.V. i kohtueelses menetluses antud ütlustes või on tema ütlused vastuolus teiste kohtus uuritud tõenditega. Mingisuguseid vastuolusid T.V. i kohtueelses menetluses antud ütlustes ringkonnakohus ei näe: kohtule on esitatud üks T.V. i kannatanuna ülekuulamise protokoll ja selles kajastatud kannatanu ütlused on loogilised, ilma sisemiste vastuoludeta. Kuna kaitsja ei ole ka ise apellatsioonis kirjeldanud, millistes asjaoludes võiksid T.V. i kohtueelses menetluses antud ütlustes esineda vastuolud, on alust arvata, et kaitsja peab silmas just seda, et T.V. i ütlused on vastuolus teiste kohtus uuritud tõenditega. KrMS § 291 lg 3 p 1 räägib aga sellest, et isiku varasemad deponeerimata ütlused saab tõendina vastu võtta juhul, kui ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja (kannatanu) isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Niisiis ei räägi see säte midagi sellest, et kohus peaks isiku varasemate ütluste vastuvõtmisel hindama nende kooskõla teiste kohtus uuritud tõenditega ja see ei oleks ka loogiline: sisulise hinnangu tõendikogumile saab kohus anda vaid pärast tõendite vastuvõtmist, neid kohtuotsust tehes analüüsides. KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis ei pea ega saagi kohus hinnata vastuvõetavate ütluste sisu, vaid saab ja peab hindama kitsalt ütluste andmise asjaolusid ning ütluste andja isikut, et tuvastada seda, kas vähemalt ütluste vastuvõtmist otsustades pole alust kahelda nende ütluste kui tõendi usaldusväärsuses. Maakohtu istungil kaitsja T.V. i kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmisele vastu ei vaielnud ning ka apellatsioonis ei too kaitsja välja ühtegi sellist argumenti, mis annaks alust järeldada, et lähtuvalt KrMS § 291 lg 3 p-s 1 nimetatud kriteeriumitest oleks maakohus pidanud keelduma T.V. i kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina vastuvõtmisest. Selliseid asjaolusid, mille tõttu oleks maakohus pidanud keelduma T.V. i kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmisest tuginevalt KrMS § 291 lg 3 p-le 1, ei näe ka ringkonnakohus. Niisiis tuleb anda hinnang veel sellele, kas maakohus oleks pidanud keelduma nende ütluste vastuvõtmisest tuginevalt KrMS § 291 lg 3 p-le 3, mis räägib sellest, et tõendi taotleja vastaspoolel peab olema küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kaitsja apellatsioonist võib aru saada, et kaitsja hinnangul ei ole see tingimus täidetud, kuna kaitsja ei saanud kannatanut kohtuistungil küsitleda. Riigikohus on
  2. veebruari 2013 otsuses asjas nr 3-1-1-89-12 p-s 18 aga selgitanud, et vastuväidete esitamine KrMS § 291 lg 3 p 3 mõttes ei tähendagi ütluste andja küsitlemise võimalust. Niisiis ei ole kõnesolev kaitsja argument asjakohane. Et ringkonnakohtu hinnangul oli kaitsjal küllaldane võimalus kannatanu ütlustele vastuväidete esitamiseks olemas ning kõik tingimused nende ütluste tõendina vastuvõtmiseks olid täidetud, ei saa maakohtule nende ütluste vastuvõtmisel menetlusõiguse rikkumist ette heita.
  3. Järgnevalt tuleb hinnata, milliseid tõendeid saab pidada usaldusväärseks ning milliste sündmuste käigu saab tõendikogumi pinnalt tõendatuks lugeda.
  4. V. Savka ja T.V. i vahelise konflikti kohta annavad lisaks nende endi ütlustele teavet ka tunnistaja I.O. i ütlused ning vangla valvekaamerate videosalvestised. Maakohus leidis õigesti, et V. Savka ja I.O. i ütlused on olulises osas vastuolus. I.O. i ütluste kohaselt ei puutunud V. Savka kõnesoleva konflikti käigus T.V. i, vaid hoopis T.V. tõukas V. Savkat. V. Savka aga ei väitnud, et T.V. oleks teda tõuganud – ta tunnistas seda, et ta tõukas T.V. i. Mõlema ütlused on vastuolus ka T.V. i ütluste ja valvekaamerate videosalvestistelt nähtuvate asjaoludega. Nimelt väitis T.V. , et V. Savka mitte ei tõuganud, vaid lõi teda ning sama nähtub ka valvekaamerate videosalvestistelt. 8
(12)Et V. Savka tõepoolest lõi T.V. i, kinnitavad ka T.V. ist
  1. ja
  2. oktoobril 2020 tehtud fotod koos tema tervisesisundi kontrolli andmetega. Nimelt on T.V. il
  3. oktoobril 2020 terviseseisundi kontrollis tuvastatud vasakul rinnanäärmepiirkonnas punetav ala, mis on selgelt näha ka temast samal päeval tehtud fotodelt.
  4. oktoobril 2020 T.V. i terviseseisundi kontrollimisel on tema kehal samas piirkonnas tuvastatud tumedat värvi hematoom, mis on näha ka temast samal päeval tehtud fotodelt. Ei ole usutav, et pelgalt sellisest tõukamisest, nagu kirjeldas V. Savka, oleks T.V. il tekkinud rinnanäärmepiirkonda punetus, mis oleks neli päeva hiljem väljendunud sedavõrd tumeda hematoomina, nagu on näha T.V. ist
  5. oktoobril 2020 tehtud fotodelt. Ka ei ole mingisugust põhjust arvata, et selle punetuse, mis mõned päevad hiljem väljendus tumeda hematoomina, oleks T.V. saanud kuidagi muul viisil kui V. Savka löögist. Seda kinnitab juba asjaolu, et videosalvestiste vaatlusest nähtuvalt tabas V. Savka käsi T.V. i just sellesse piirkonda, kus tal hiljem punetus ja hematoom esinesid. On väheusutav, et T.V. oleks juhuslikult saanud kas enne või pärast V. Savkaga toimunud konflikti tervisekahjustuse just samasse piirkonda, kuhu V. Savka teda videosalvestise kohaselt tabas. Ise endale tervisekahjustuse tekitamiseks ei olnud T.V. il mingisugust tõsiseltvõetavat motiivi. Mis puudutab V. Savka väidet, justkui oleks T.V. tekitanud endale ise kehavigastuse ja siis tema peale valetanud, et V. Savka töölt kõrvaldataks ning ta saaks V. Savka töökoha endale, siis see väide on ringkonnakohtu hinnangul paljasõnaline. T.V. ei saanud kuidagi kindel olla, et ta tõesti saab niiviisi V. Savka töökoha endale.
  6. Eeltoodud asjaoludel nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et V. Savka ja I.O. i ütlused on füüsilise kontakti asjaolude osas ebausaldusväärsed ning need tuleb jätta tõendikogumist kõrvale. Samas pole põhjust kahelda T.V. i ütlustes, mida kinnitavad nii valvekaamerate salvestised kui ka tema terviseseisundi kontrolli andmed koos fotodega. Nende tõendite pinnalt luges maakohus õigustatult tõendatuks, et V. Savka lõi T.V. i ja põhjustas talle süüdistuses nimetatud tervisekahjustuse (hematoomi). Kuigi apellatsioonis viitab V. Savka sellele, justkui lükkaks tunnistaja J.J. ütlused ümber löömissüüdistuse, sest tunnistaja ei fikseerinud V. Savkal käte punetust, siis ringkonnakohus sellega ei nõustu. Nähtuvalt J.J. ütlustest kuulub tema tööülesannete hulka Viru Vanglas tõesti kinnipeetavate fotografeerimine erinevate intsidentide toimumisel nende vigastuste fikseerimiseks ja nii tegutses J.J. ka süüdistuses nimetatud intsidendi puhul. Ta mäletab T.V. i fotografeerimist, kuid ei mäleta V. Savkast fotode tegemist ning tunnistab, et kui V. Savkal vigastusi ei olnud, siis ta tõenäoliselt temast fotosid ka ei teinud. Neid ütlusi arvestades ei saa tõesti välistada, et V. Savkal ei olnud pärast süüdistuses toodud intsidenti mingisuguseid väliseid vigastusi, sh punetavaid käsi. Samas ei saa arvestamata jätta ka seda, et T.V. il olid kõnesoleva intsidendi ajal seljas T-särk ja jalas traksidega tööpüksid, mille vastu löömisel ei pruugigi lööja käsi punetama hakata. Seetõttu ei räägi V. Savkal vigastuste puudumine midagi selle kohta, et ta ei löönud T.V. i.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus niisiis õigustatult, et V. Savka löök põhjustas T.V. ile nii tervisekahjustuse kui valu. Seega on

§ 121lg 1 objektiivne koosseis täidetud.

V. Savka tegutses tahtlikult.

  1. Kaitsja leiab, et V. Savka ütlused süüdistuses toodud päeval tekkinud konflikti ajendi kohta viitavad sellele, et T.V. ründas V. Savkat enne füüsilist kontakti ning seetõttu tekkis V. Savkal hädakaitseseisund.
  2. Iseenesest on õige kaitsja viide sellele, et hädakaitseseisundi tekkimise aluseks ei pea olema tingimata mõnele süüteokoosseisule vastav õigusvastane rünne, vaid see rünne võib olla ka selline, mis ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, kuid ohustab või kahjustab individuaalõigushüve siiski piisavalt intensiivselt, et pidada seda õigusvastaseks ründeks

§ 28lg 1 mõistes (nt teise inimese solvamine). Samas ei saa ründena mõista ühiskondlikult lubatud käitumist, mis ei ületa 9

(12)tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri (nt ebameeldiv pilk, teatud trügimine rahvarohkes kohas, märkus, millega kutsutakse teist inimest üles viisakalt käituma jms). Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena ning teiseks peab rünne olema õigusvastane ehk vastuolus mõne õiguskorras eksisteeriva normiga. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi 2022 otsus asjas nr 1-20-9563, p 10)
  2. Nii V. Savka kui T.V. i ütlused on kooskõlas selles osas, et T.V. heitis I.O. ile ette saunaahju kokku keevitamist nii, et see ei vastanud nõuetele. Selles osas langevad nende ütlustega kokku ka I.O. i ütlused. Muus osas on V. Savka, T.V. i ja I.O. i ütlustes aga vastuolud. Nimelt väitis V. Savka, et just T.V. tuli tema juurde ja tahtis, et ta tunnistaks kõnesoleva saunaahju praagiks, kuna T.V. tahtis I.O. i karistada. I.O. i sel ajal V. Savka sõnul nende juures ei olnud ja tema tuli sinna minutite pärast. Kui ta ei olnud nõus saunaahju praagiks tunnistama, hakkas T.V. ütlema roppusi ning V. Savka tajus tema käitumisest nii ähvardust kui solvangut. Kuna ta tundis end T.V. i käitumisest ohustatuna, siis proovis ta T.V. i kätt lükata ning pärast seda pakkus T.V. ile välja, et nad läheksid meistri kabinetti. Seepeale lubas T.V. öelda, et V. Savka ründas teda ning kirjutada tema peale kaebuse. I.O. i ütluste kohaselt kutsus aga hoopis tema V. Savka enda juurde seoses kõnesoleva saunaahjuga ning koos läksid nad seejärel T.V. i juurde. Ka T.V. i ütluste kohaselt tulid I.O. ja V. Savka koos tema juurde kõnesoleva ahju teemal rääkima, kusjuures V. Savka sõimas ja lõi teda ning seepeale tegi tema V. Savkale ettepaneku minna juhataja juurde tööülesannete meelde tuletamiseks. Seega on eeltoodud ütlustes vastuolud järgmistes küsimustes: kas T.V. nõudis V. Savkalt I.O. i kokku keevitatud saunaahju praagiks tunnistamist tema karistamise eesmärgil või palus I.O. tulla V. Savkal T.V. iga saunaahju teemal tekkinud erimeelsusi lahendama; kas T.V. käitus V. Savka suhtes ähvardavalt ja solvavalt või sõimas ja lõi hoopis V. Savka T.V. i; kelle initsiatiivil läksid T.V. ja V. Savka juhataja/meistri kabinetti.
  3. Valvekaamerate salvestiste pinnalt on tõesti alust järeldada, et kella 11.24 ajal käis T.V. kutsumas V. Savkat enda tööplatsile, et näidata talle midagi ühe saunaahju juures. Siiski ei saa selle pinnalt veel üheselt järeldada, et T.V. kutsus V. Savka enda tööplatsile just selleks, et nõuda temalt I.O. i kokku keevitatud saunaahju praagiks tunnistamist. Nimelt nähtub T.V. i ütlustest, et tegelikult ei olnud ta rahul kolme saunaahju kvaliteediga ja ka asitõendi vaatlusprotokollist on näha, et süüdistuses toodud sündmusega seonduval ajal praakis ta välja kolm saunaahju. Neist esimest käis kella 11.23 paiku vaatlemas ka I.O. , kes viis vahetult enne kella 11.24 selle saunaahju T.V. i tööplatsilt ära. Samal ajal läks T.V. kutsuma V. Savkat ja kui nad koos T.V. i tööplatsile naasid, hakkasid nad vaatlema hoopis teist saunaahju. Niisiis on põhjust arvata, et T.V. kutsus V. Savka enda tööplatsile just selle teise saunaahjuga seoses. Kui nad olid kahekesi mõne hetke seda saunaahju uurinud, käis V. Savka korraks ära ning naasis koos tõstekäruga, tuvastamata meesterahvas tema kannul. T.V. i tööplatsil hakkasid V. Savka ja tuvastamata meesterahvas varem uuritud saunaahju taas uurima ning samal ajal naasis T.V. i tööplatsile I.O. , kes läks T.V. iga vestlema. Mõne sekundi pärast läks I.O. V. Savka ja tuvastamata meesterahva juurde, seal seletati midagi omavahel ning siis tõsteti just uuritud saunaahi koos T.V. i poolt selle kõrvale vahepealsel ajal lohistatud kolmanda saunaahjuga tõstekärule ja viidi T.V. i tööplatsilt minema. Kella 11.27 paiku läks V. Savka koos I.O. iga tootmishoone sinna ossa, kuhu I.O. oli vahetult enne kella 11.24 viinud T.V. i tööplatsilt tema poolt vaadeldud esimese saunaahju ning kella 11.28 paiku tulid V. Savka ja I.O. sealt koos saunaahjuga tagasi T.V. i tööplatsile, kus hakkasid koos T.V. iga seda saunaahju uurima. Sellist sündmuste käiku arvestades on ringkonnakohtu hinnangul igati põhjust uskuda, et mitte T.V. ei nõudnud V. Savkalt I.O. i kokku keevitatud saunaahju praagiks tunnistamist, et teda karistada, vaid I.O. ei olnud nõus T.V. i seisukohaga, et saunaahi ei vasta nõuetele ja kutsus V. Savka endale appi seda olukorda lahendama ehk T.V. ile selgeks tegema, et ahi siiski sobib. V. Savka ütlused T.V. i soovi kohta I.O. i karistada seab kahtluse alla ka see, et kui V. Savka väitel tahtis T.V. karistada I.O. i mingisuguse omavahelise tüli tõttu, siis I.O. sellele 10
(12)ei viidanud, vaid vastas küsimusele, millised suhted tal T.V. iga olid, et neil ei olnudki suhteid, ning küsimusele, miks T.V. leidis, et tema kokku keevitatud saunaahi ei olnud korrektne, et ilmselt tahtis T.V. niiviisi nalja teha.
  1. Kuigi välistada ei saa seda, et V. Savkat võis häirida T.V. i rahulolematus I.O. i kokku keevitatud saunaahju kvaliteedi üle, ei saa siiski öelda, et pelgalt oma rahulolematuse avaldamisega oleks T.V. pannud toime õigusvastase ründe, mis oleks tekitanud V. Savkal hädakaitseseisundi. Iseasi oleks siis, kui oleks põhjust uskuda V. Savka ütlusi selle kohta, et T.V. solvas või ohustas teda oma rahuolematuse avaldamise käigus füüsiliselt. V. Savka neid ütlusi aga usaldusväärseks pidada ei saa.
  2. Esiteks on kõigiti põhjust arvata, et kui V. Savka valetas selle kohta, et tema T.V. i ei löönud, siis võis ta valetada sellegi kohta, kuidas T.V. vahetult enne tema lööki käitus.
  3. Teiseks on V. Savka kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlustes vastuolu seoses sellega, kas T.V. teda konflikti käigus lõi või mingite esemetega loopis. Kui kohtuistungil vastas V. Savka prokuröri sellisele küsimusele eitavalt, täpsustades, et T.V. oli valmis seda tegema, siis tema ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud kohtueelse menetluse ütluste kohaselt väitis ta tol hetkel, et T.V. hakkas tema poole enda tööriistu loopima. Seda vastuolu põhjendas V. Savka kohtuistungil sellega, et ta oli kindel, et see võib juhtuda ehk T.V. võib tema poole tööriistu loopida. Ringkonnakohtu hinnangul on selline selgitus aga ebaloogiline, sest on oluline vahe, kas isik juba loobib tööriistu või on alust temalt sellist tegevust karta.
  4. Lisaks võib ebaloogilisust täheldada ka V. Savka kohtuistungil antud ütlustes. Nimelt väitis ta kohtuistungil esmalt seda, et tundis end ohustatuna, kuna metallitsehhis on palju tööriistu, millega võib tervist kahjustada, ta nägi T.V. i silmist vihkamist ja kartis, et T.V. võib oma käed käiku lasta, mistõttu lükkas ta T.V. i kätt. Samas kui prokurör viitas sellele, et valvekaamera salvestistelt ei ole näha, et V. Savkal olnuks T.V. iga löömise ajal või vahetult selle eel silmsidet, möönis V. Savka, et võib-olla neil viimasel hetkel tõesti visuaalset kontakti ei olnud, aga selline kontakt oli neil siiski päris palju aega. Seega kui ühest küljest väidab ta justkui seda, et lükkas T.V. i, sest nägi tema silmist vihkamist ja kartis viimase füüsilist rünnakut enda suhtes, siis teisest küljest möönab ta seda, et vahetult enne väidetavat lükkamist ei pruukinud tal T.V. iga silmsidet siiski olla.
  5. Nähtuvalt valvekaamera salvestistelt olid V. Savka ja T.V. tõesti enne V. Savka lööki juba omavahel suhelnud ning uurinud konflikti tekkimisega seotud saunaahju. Mõned sekundid enne lööki oli aga T.V. liikunud V. Savkast eemale oma töölaua juurde, kuhu V. Savka talle järgnes ning lõi teda liikumise pealt. Ei ole usutav, et kui V. Savka oleks T.V. iga enne lööki suheldes ja temaga silmsidet pidades tajunud mingisugust T.V. i poolse ründe ohtu, oleks ta ise T.V. ile viimase töölaua juurde järgnenud – pigem olnuks sel juhul loogiline T.V. ist eemale hoiduda. Asjakohaselt viitas maakohus ka sellele, et valvekaamera salvestistelt ei nähtu T.V. i käitumises ega kehakeeles midagi sellist, mida võiks tõlgendada agressiivsusena. Niisiis ei ole põhjust järeldada, et V. Savka oleks löönud T.V. i mingisugusest temapoolsest vahetust või vahetult eesseisvast õigusvastasest ründest tekkinud hädakaitseseisundis või et ta vähemasti kujutas midagi sellist endale ette. V. Savka käitumine viitab üheselt sellele, et ta mitte ei tõrjunud T.V. i rünnet, vaid läks löömisega hoopis näitama oma pahameelt tekkinud olukorra üle.
  6. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid niisiis ei ole. Ka ei esine midagi süüd välistavat. Et V. Savka oli varem sooritanud vägivallakuriteo, leidis maakohus õigesti sedagi, et V. Savka tuleb tunnistada süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi, st korduva kehalise väärkohtlemise eest. 11

(12)
  1. V. Savkale mõistetud karistust apellatsioonides ei vaidlustata ning ka ringkonnakohus ei näe, et maakohus oleks karistuse mõistmisel talitanud valesti. Küll palutakse apellatsioonides menetluskulude riigi kanda jätmist. Et mõlemad apellandid taotlevad V. Savka õigeks mõistmist, on alust järeldada, et taotlus menetluskulude riigi kanda jätmiseks seondub just õigeksmõistmise taotlusega. Kuna õigeks ringkonnakohus V. Savkat ei mõista ning ei tuvasta ka seda, et kohus oleks menetluskulude väljamõistmisel eksinud, jääb maakohtu otsus muutmata ka menetluskulusid puudutavas osas.
  2. Toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu
  3. jaanuari 2023 otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata.
  4. Kaitsja esitas ringkonnakohtule kaks taotlust riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Esimeses taotluses märgib kaitsja, et maakohtu otsusega tutvumisele kulus tal 30 minutit (32,40 eurot, sh käibemaks), telefonikõnele kliendiga 30 minutit (32,40 eurot, sh käibemaks) ning apellatsiooni koostamisele 120 minutit (172,80 eurot, sh käibemaks). Kokku soovib ta nende tööde eest riigi õigusabi tasu 237,60 eurot (sh käibemaks 39,60 eurot). Teises taotluses soovib kaitsja tasu selle eest, et ta valmistus istungiks ette, sh kõneles telefonitsi kliendiga, ja tutvus V. Savka apellatsiooniga (120 minutit; 172,80 eurot, sh käibemaks) ning osales kohtuistungil (11 minutit; 16,80 eurot, sh käibemaks). Nende ülesannetega seoses taotleb kaitsja 189,60 euro (sh käibemaks 31,60 eurot) kaitsjatasu hulka arvamist. Ühtekokku tahab kaitsja niisiis tasu 427,20 euro (237,60+189,60) ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt. Kuigi varasemas ringkonnakohtu menetluses kaitsja juba taotles tasu maakohtu otsusega tutvumise eest ja praegu vaidlustatav maakohtu otsus on oma sisult suuresti sama, mis varasemalt koostatud ning tühistatud maakohtu otsus, siis on mõistetav, et kaitsja pidi praegu vaidlustatava otsusega tutvuma, et veenduda, kas ja kuivõrd on kohtu põhjendused muutunud või samaks jäänud. Niisiis saab põhjendatuks pidada seda, et kaitsja taotleb uuesti tasu maakohtu otsusega tutvumise eest. Põhjendatuks peab ringkonnakohus ka kaitsja 30-minutilist ajakulu maakohtu otsusega tutvumisele ja selle eest küsitud tasu 32,40 eurot (sealhulgas käibemaks 5,40 eurot). Alust ei ole kahelda, et kaitsja kulutas 30 minutit ka telefonisuhtlusele kliendiga ning selle eest küsitud tasu 32,40 eurot (sealhulgas käibemaks 5,40 eurot) peab ringkonnakohus samuti põhjendatuks. Küll aga ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kaitsja 120-minutilist ajakulu apellatsiooni koostamisele ning seega ka selle eest küsitud tasu. Kaitsja apellatsioon on viiel A4 lehel, kuid ilma rekvisiitideta mahub see sisuliselt ära neljale A4 lehele. Sellest enam kui pool lehte sisaldab senise menetluse asjaolusid, põhjendust apellatsiooni tähtaegsuse kohta ja apellandi taotlust, millest viimast on korratud kaks korda. Apellatsiooni sisulised põhjendused mahuvad veidi enam kui kahele A4 lehele, kusjuures osaliselt on neis tsiteeritud ka seadusesätteid ning leida võib põhjenduste kordamist. Sisult ei ole apellandi argumendid sellised, mis nõudnuks keerukat juriidilist analüüsi või ajamahukat uuritud tõendite analüüsi. Neid asjaolusid arvestades peab ringkonnakohus apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakuluks 60 minutit, millele vastava tasu suurus on 86,40 eurot (sh käibemaks 14,40 eurot). Ka ei ole kriminaalkolleegiumi meelest põhjendatud see, et kaitsja kulutas tervelt 120 minutit istungiks ettevalmistumiseks ja oma kaitsealuse apellatsiooniga tutvumiseks – mõistlikuks tuleb lugeda 60 minutit, millele vastab 86,40 eurot (sh käibemaks 14,40 eurot). Niisiis on kaitsja tasutaotlus põhjendatud 254,40 euro ulatuses (32,40+32,40+86,40+86,40+16,80) (sealhulgas käibemaks 42,40 eurot), millises summas tuleb need taotlused ka rahuldada. KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui apellatsioonimenetluse kulu V. Savkalt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.