lg 2 p 4 järgi ja Tatjana Frei süüdistuses
lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Süüdistatav 1 Tatyana Stepanovich, isikukood 47906252224, Vene kodanik, emakeel vene keel, xxxharidus, töötab lasteaias kokana, elukoht: XXX, e-post: xxx, kriminaalkorras karistamata. Tõkend puudub. Vladimir Sadekov Lepinguline kaitsja Süüdistatav 2 Määratud kaitsja RESOLUTSIOON Tatjana Frei (Višnjova), isikukood 48711222211, Eesti kodanik, xxxharidus, emakeel vene keel, ei tööta, lapsehoolduspuhkusel, elukoht XXX, e-post: xxx, kriminaalkorras karistamata. Tõkend puudub. Ilya Zuev Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 1,3, § 311, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2 kohus OTSUSTAS: 1. Süüdi tunnistada Tatyana Stepanovich
lg 2 p 4 järgi ning mõista temale karistuseks rahaline karistus 170 päevamäära ehk 1700 eurot. 2.
lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata karistus täielikult täitmisele kui Tatyana Stepanovich ei pane 3-(kolme)-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus on 9.01.2023. 3. Süüdi tunnistada Tatjana Frei
lg 2 p 4 järgi ning mõista temale karistuseks rahaline karistus 130 päevamäära ehk 1300 eurot. 4.
lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata karistus täielikult täitmisele kui Tatjana Frei ei pane 3-(kolme)-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus on 9.01.
Sellega Tatjana Višnjova pani toime valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda kasuks pööramise grupi poolt so kuriteo
Poolte seisukohad 3 Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde. Süüdistatavad kui firma endised töötajad tekitasid firmale kahju, kustutasid kohvi müümisel sularahas tasumisel enne arve sulgemist joogi rida ja saadud raha võtsid endale. Kondiitri- ja pagaritoodete eest tegid soodustuse ja vahe võtsid endale. Kannatanu seaduslik esindaja – Cafe de Flore OÜ juhatuse liige (tl 85) A. S. ja lepinguline esindaja K.Namm viitasid, et tööandja raha omastamine ei ole lubatav. Töötajale pidi olema ettenähtav, et sellega tekitab ta kahju tööandjale. Teised kohviku töötajad kinnitasid, et jookidest loobumisi kas ei olnud üldse või tuli harva ette. Ka süüdistatavate puhul ei olnud jookidest loobumisi, kui tasuti pangakaardiga. Tellimuse eest kliendid on maksnud juba enne seda kui tuli tšekk ja arve sulgemise ajaks kliendid olid juba kassa eest lahkunud. Kõikidel juhtudel, kus oli joogi rea kustutamine, jook oli kliendile ka viidud. Süüdistatav Stepanovich ei tunnistanud oma süüd. Ei ole mingeid kuritegusid toime pannud, raha omastanud. Tegi kohvi, andis kliendile. Mingeid skeeme: üks kohvikapsel ja kaks kohvi ei ole teinud. Et joogist loobumise ja arve sulgemise vahel on mõned sekundid – kliendid on erinevad, ühel on täpne raha, teisele vaja tagasi anda. Klient võis alati saada tšeki. Siis oleksid tšekil valed tooted. Et mõnel päeval oli kustutatud 8 või 10 kohvi – siis võisid olla eemaldamised või jookide vahetused. Et kõrvaldati tellimuse read vaid sularahaga tasumisel – olid ka kaardimaksed. Olid ka positsioonid teega, mahlaga, veega, et ka siis pidi kuidagi kaks korda valama. Kohv on koos piima ja suhkruga, latte suhtes oli 100 ml, ja piima puudujääki ei olnud. 10% soodustus – inimesed olid juba lauas, siis võis viia raha hiljem tagasi, sest vahetusraha ei olnud. Kaitsja Sadekov leidis, et süüdistus ei ole põhjendatud. Isegi kui lähtuda süüdistaja loogikast ei nähtu tegutsemist grupis. Ei ole tõendeid ka sellest, et tegu oli tahtlikku kuriteoga. Ebaselge on kuidas kahju summa oli arvutatud, jälgitav ei ole hindamise metoodika. Ei ole selge, kui suur oli laojääk, palju oli külastajaid jne. Tõendid on esitatud ebakorrektses protsessuaalses vormis. Ei ole kontrollitud saadud andmete ehtsust. Andmed pidid olema vormistatud protokollina. Inventuur ei tuvastanud probleemi kohvikapslitega. Kannatada sai siin vaid tarbija (kellele viidi liiga lahja kohv). Tööandja sai raha, mida ta pidi saama, (ühest kapslist tehtud) teise kohvi eest ei pidanud ta raha saama. Ei ole tuvastatud, et süüdistatavad said raha. Näidati, et kustutati mingit rida, aga ei ole tõendatud, et süüdistatav oleks võtnud midagi kassaaparaadist, seda ei ole näha ei videosalvestiselt ega mujalt. Kui tööandjal ei tekkinud mingit kahju, siis ei saa rääkida ka omastamisest. Kui sama kaup (kohvikapslist saadud kohv), müüdi kaks korda, siis teisel korral ei pidanudki selle eest raha maksma. Kogu kliendilt saadud raha pani süüdistatav kassasse. Süüdistatav Frei ei tunnistanud oma süüd. Kaitsja Zuev leidis, et süüdistus ei ole põhjendatud. Puudujäägid ei tähenda veel omastamist. Ei ole tõendeid, et ta võttis raha endale. Ei ole tõendatud grupiviisilisus. Tunnistaja G. ei teadnud midagi kuritegudest Stepanovich ja Frei poolt. Jutt, et ta nägi, kuidas tüdrukud (süüdistatavad) tegid on oletus. Kohvikapslite osas ei olnud puudujääke. KOHTU SEISUKOHT Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et süüdistuses märgitud ajaperioodi kestel, s.o 12.07.2017 kuni 4.09.2018 süüdistatavad Tatyana Stepanovich ja Tatjana Frei (end perekonnanimega Višnjova, enne seda Boltova) töötasid Jõhvis, Keskväljak 6 asuvas kohvikus „Bon Appetit“ (mis tol ajal kuulus kannatanule OÜ-le Cafe de Flore) kelner-ettekandjatena. See nähtub nii süüteoteatest (tl 1-3) kui Stepanovich’iga ja Frei’ga (tol ajal perekonnanimega Boltova) sõlmitud töölepingutest, lepingu tingimuste muutmisest ja kelner-ettekandja ametijuhendist (tl 4-28). T.Stepanovich alustas kannatanu juures töötamist 2.01.2014 (tl 4), T.Frei 2.12.2013 (tl 19). 4 Töösuhted nendega katkestati juba pärast juhtunu. Ametijuhendist nähtub muuhulgas, et kelnerettekandjatena pidid Stepanovich ja Frei kontrollima arvelduste õigust klientidega vahetuse alguses ja lõpus ning takistustest pidid teatama juhatusele. Süüdistus rajaneb versioonile, et tellimustes, kus klient on arveldanud sularahas ja on muuseas tellinud jooki – reeglina kohvi, võtsid süüdistatavad kohviku kliendilt raha ka kohvi eest, kohvi on viinud kliendile lauda, kuid kassasüsteemis kustutasid joogi rida tellimusest, nii et kassasüsteemi jäi tellimus joogi maksumuse võrra väiksemas summas. 2018.a septembris tekkisid kannatanul kahtlused ja ta teostas kontrolli oma töötajate, s.o Stepanovich ja Frei, tegevuste suhtes ning kassasüsteemi ja valvekaamerate salvestiste abil tuvastas, et süüdistatavad on korduvalt rakendanud soodustusi pagari- ja kondiitritoodetele terve päeva kestel, kuigi seda võis kasutada ainult peale kella 17.15, samuti kui klient on tellinud kohvi, siis vahetult enne arve sulgemist kustutasid kohvi arvest, viisid kohvi kliendile ja kliendilt saadud raha kohvi eest võtsid endale. Kannatanu arvutuste järgi T.Stepanovits tekitas temale kahju summas 376,73 eurot ja T.Frei summas 362,19 eurot (s.o alusetult kasutatud soodustuse juhtumites) ning kohvi ja muude jookide müümisel joogi rida kustutamise puhul vastavalt 757,07 eurot ja 679,30 eurot (tl 32). Lisaks sellele tegi kannatanu kindlaks, et T.Stepanovich ja T.Frei on rikkunud soodustuse „-10% Kaupluste ostjad“ kasutamise reegleid, millega tekitasid kahju vastavalt summas 593,72 eurot ja 329,27 eurot (tl 35). Jookide rea kustutamise juhtumid Süüdistatavad iseenesest ei eita, et jookide (reeglina kohvi) rea tellimusest kustutamised on ka faktiliselt toimunud ning nii süüdistatavate ütlustest, kui kannatanu poolt koostatud kassasüsteemi andmete väljavõtetest nähtub mitmesaja tellimuse puhul, et tellimust tehes klient on loobunud juba tellitud joogist ja see tellimuse rida – jook, reeglina kohv, ka kustutati. Vaidlus poolte vahel taandus antud asjas sellele, kas joogi rea kustutamise järel süüdistatavad on ikka võtnud kliendilt raha ka selle (kassasüsteemi andmete järgi kustutatud) joogi eest ja jätnud selle joogi eest saadud raha ka endale, mitte ei pannud kohviku kassasse, ehk sisult on selle raha omistanud (süüdistuse versioon) või pole nad midagi sellist teinud, kliendid on tellitud joogist ka tegelikult loobunud, see rida kustutati vastavalt kliendi soovile, jooki ei ole kliendile viidud ja klient pole selle saanud, ehk siis klient ei saanud jooki (kohvi) ja süüdistatavad pole saanud kliendilt raha joogi eest (kaitse versioon). Kannatanu tugineb oma versioonis kassasüsteemi andmetele, millest ta tegi väljavõte ja seostas selle andmed valvekaamera salvestistelt nähtuva süüdistatavate tegevusega. Ning kaamera salvestistelt ongi näha, et süüdistatavad on võtnud raha kliendilt ka jookide – kohvi eest ning on tegelikult viinud kohvi kliendile lauda. Ehk siis, süüdistatavad said klientidelt raha kohvi eest ja ka kliendid on tellitud kohvi reaalselt saanud (tl 37-73). Kohtus ülekuulamisel selgitas kannatanu seaduslik esindaja A. S., et otsustas vaadata, mis toimub kassasüsteemis ning nägi, et oli väga palju tšekke, kui klient tellib kohvi ja enne arve sulgemist kohv või jook eemaldatakse. See oli arusaamatu, sest tavaliselt esitatakse tellimus, viimasena kohv ja kui klient räägib, et maksab sularahas, siis ta peab võtma raha ja teenindaja peab veenduma, et raha on piisav, panema kassasse, andma raha tagasi ja alles siis vajutab teenindaja arvutisüsteemis, et tasumine sularahas oli edukas, siis arve sulgub. Vaatas täpselt samu tellimused, kus tasuti pangakaardiga, aga selliseid toiminguid seal ei olnud. Sularahaga tasumisel aeg viimasest toimingust kuni vajutamiseni, et arve on suletud, oli tunduvalt lühem kui tavaliselt… Võrdles kassasüsteemi andmed videotega, oli näha, et klient tasub, istub, rida kustutakse, aga kohv talle ikkagi tuuakse… Kaamera salvestised säilisid umbes kaks nädalat. See on põhjus miks ei saanud iga päeva kohta videot esitada, sest need ei ole säilinud. 5 Tõepoolest, kassasüsteemi andmetest (tl 31) nähtub, et nii T.Stepanovich kui T.Frei koostatud arvetes, sularaha maksega tehingutes, on päris palju tehinguid, kus joogi rida kustutakse enne sularahas makse tegemist ja arve sulgemist. Samuti, kassasüsteemi andmetest ja turvakaamera salvestisest on näha, et selliste tehingute tegemise ajal süüdistatavad on võtnud kliendilt raha suuremas summas, kui see oli suletud arves. Nii nt, 14.08.2018 arve nr 4117382 puhul on näha, et enne rea kustutamist moodustas arve summa 5 eurot (1,65+1,65+0,85+0,85=5). Salvestiselt on näha kuidas teenindaja (Stepanovich) võtab kliendilt punakat värvi 10-eurose kupüüri (tl 48) ning tagasi annab kliendile täpselt 5 eurot ühe kupüüriga, mida on samuti hästi näha ekraanitõmmiselt (tl 48). Ehk siis Stepanovich on saanud kliendilt raha, mis vastab tellitud kauba kogusele (2 kohvi ja 2 pirukat) ning see kaup on reaalselt viidud kliendile lauda (tl 49), kuid kassasüsteemis kajastub see tehing väiksemas summas, nimelt 3,35 eurot ehk siis ühe kohvi maksumuse – 1,65 eurot võrra väiksemas summas. Samuti nt 14.08.2018 arve nr 4117381 puhul kassasüsteemist on näha, et enne joogi – Capuccino rea kustutamist moodustas arve summa 4,15 eurot (1,85+2,30=4,15) (tl 50). Selle kauba eest annab klient 5 eurot ühe kupüürina ja peenraha – neli münti. Tagasi saab klient ühe münti ehk loogiline on järeldada, et klient on andnud sellise koguse raha, et saada tagasi täpne kogus raha (antud juhul kliendil on lihtsam ja mugavam saada tagasi 1 euro ühe mündiga, kui 85 senti mitme erineva mündiga). Tellitud kohv ja torditükk viiaksegi kliendile lauda (tl 51). Kuid kassasüsteemi jääb see tehing summas 2,30 eurot, mitte 4,15 eurot, mida Stepanovich on reaalselt saanud kliendilt. Samuti nt 15.08.2018 arve nr 4117476 puhul on näha, et enne kahe kohvi rea kustutamist moodustas arve summa 17,50 eurot (7,10+7,10+1,65+1,65=17,50) (tl 53). Tellimuse eest annab klient 20 eurot ühe kupüüriga ning teenindaja – Stepanovich annab kliendile tagasi kaks münti (2 eurone ja 50-sendiline münt) (tl 55). Kuid pärast rea kustutamist kassasüsteemi jäi lõpliku summana 14,20 eurot ning kui Stepanovich oleks lähtunud sellest lõppsummast, siis pidi ta tagasi andma 5 eurot ja 80 senti. Anda tagasi selline raha kahe mündiga, ükskõik millises kombinatsioonis, ei ole füüsiliselt võimalik. Seega saigi klient tagasi just 2,50 eurot, mitte 5,80 eurot. Ning kliendile lauda oli viidud nii põhiroog (maksumusega 7,10 eurot tükk), kui kaks tassi kohvi (tl 56). Analoogselt tegi Stepanovich ka arve nr 4112069 puhul, kui enne kohvi rea kustutamist moodustas tellimuse summa 6,05 eurot (4,10+1,95=6,05) ja klient on tasunud ühe 20-eurose kupüüriga (tl 58) ja tagasi sai 10 eurot ühe kupüüriga ja münte. Kuid kassasüsteemi jäi see tellimus summas 4,10 eurot ning on igati loogiline eeldada, et kui teenindaja peaks tagasi andma 15 eurot ja 90 senti, siis ta annaks 15 eurot paberrahas ja ülejäänu müntidega. Siin aga sai klient tagasi paberrahas vaid 10 eurot (sest tagastatav raha oli alla 15 eurot – 13,95 senti ning selle eest sai teenindaja paberrahas tagasi anda vaid 10 eurot ja ülejäänu müntidega). See tõendab, et raha kliendilt oli võetud tellimuse kogusummas, s.t nii pasta kui kohvi eest ning mõlemad tuuakse kliendile ka lauda (tl 60). Kassasüsteemi aga jäi see tehing väiksemas summas, milles ei ole arvestatud kohvi maksumus. Süüdistatav Stepanovich on selgitanud oma ütlustes juhtumeid, kus joogi rida on arves kustutatud, aga videost nähtuvalt kohv kliendile ikka viidi, järgnevalt: see võis olla nii, et inimene ütles, et jõi (oma kohvi) ära, aga ootab veel külalised ja hiljem maksab. Aga arve on juba kinni pandud. Aga kui tuleb maksma, siis avan arve uuesti. Tõi kohvi inimesele, kes on algselt kohvi tühistanud, aga siis võttis temalt raha hiljem. Need süüdistatava Stepanovich’i ütlused ei ole kohtu arvates loogilised ega eluliselt usutavad. Kui lähtuda süüdistatava versioonist, siis jääb arusaamatuks, miks ta pidi viima kohvi kliendile, kui ta 6 on sellest loobunud. Ja miks klient pidi maksma kohvi eest, mille tellimusest ta on loobunud. Kui klient soovis tellida veel mõned joogid juurde, nt tema seltskonda pidid tulema veel teisi inimesi juurde, siis loogiline on eeldada, et ta pidi selle eest kohe ka maksma. Kõikidel käsitletud juhtumitel on näha, et klienditeenindajad, s.t süüdistatavad, võtavad raha tellimuse eest ette. Paljasõnaline on süüdistatava Stepanovich väide, et mõnedel juhtudel said kliendid tasuda tellimuse eest juba pärast tellimuse täitmist, mitte tellimust esitades. Sularahas arveldamisel jookide rida kustutamisel on süüdistatavaga Stepanovichiga analoogsel viisil tegutsenud ka kaassüüdistatav Frei. Nii 8.06.2018 arve nr 4112165 puhul on näha, et tellimuse summa enne kohvi rea kustutamist moodustas täpselt 7 eurot ja klient on tasunud ühe 20-eurose kupüüriga (tl 62), tagasi sai 10 eurot paberrahas ja mündiraha. Kui Frei oleks võtnud raha vaid ülejäänud kauba eest summas 3,70 eurot (pannkoogitorn), siis tagasi pidi ta andma kas kaks kupüüri – 10 ja 5 eurot ja veel münte peale ka või veel rohkem mündiraha. Videosalvestiselt aga on näha, et tagasi antava raha leidmine võtab temal vaid paar sekundit aega, mis ei ole võimalik, kui ta pidi leidma tagasi andmiseks raha 3,70eurose tellimuse eest 20-lt eurolt ehk 16 eurot ja 30 senti. 7-euroselt tellimuselt aga pidi ta andma tagasi raha ilma peenrahata – täpselt 13 eurot, mida saab leida kassast tunduvalt kiiremini – piisab kui võtta üks 10-eurone paberraha ja kaks münti – 1 ja 2-eurone. Seda on võimalik teha paari sekundiga, mitte aga leida 16 eurot ja 30 senti. Samuti teiselt videosalvestiselt on näha, et kaks kohvi, mis olid arvelt kustutatud, viidi kliendile lauda (tl 64). Samast videost on näha, et kliendid jäävad oma lauda kuni kohvikust lahkumiseni ning ei ole näha, et nad oleksid tasunud pärast tellimuse esitamist veel midagi (nt kui nad oleksid konvist loobunud, aga pärast ikkagi tellinud). S.t tellimuse hilisemat täiendamist või täiendava raha tasumist ei ole videosalvestistelt näha. (Videosalvestised sellest tellimusest ja kliendile kohvi viimisest on olemas DVD plaadil - tl 115, „TV arve 4112165“). Samuti 8.06.2018 arve nr 4112170 puhul tellimuse summa enne kohvi – Caffe Latte 2 tk rea kustutamist moodustas 9 eurot (2,55+2,55+1,95+1,95=9) ja klient on tasunud kahe 5-eurose kupüüriga (tl 66) ehk arve oli tasutud ikkagi täies summas, mitte ainult kookide eest, mis teeks kokku 5,10 eurot ja kliendil oleks lihtsam tasuda ühe 5-eurose kupüüriga ja siis leida veel 10 senti ning teenindaja ei pidanud siis üldse mingit raha tagasi andma. Suurem raha ja kaks kupüüri osutavad ikkagi, et tasutud oli kogu tellimuse – nii kookide kui kohvi eest. Seda enam, et tagasi andmiseks leiab teeindaja (Frei) raha praktiliselt silmapilkselt, ühe liigutusega (vt salvestise aeg 00:15), mis ei ole võimalik, kui ta peaks otsima tagasi andmiseks 4 eurot ja 90 senti (siis pidi olema vähemalt viis münti – videost on aga näha, et tagasi antakse raha mitte paberrahas), aga on väga lihtne, kui ta annab tagasi raha 10-lt eurolt 9-eurose tellimuse eest ehk peab andma vaid ühe 1eurose mündi. Samuti videosalvestiselt on näha, et nii koogid kui kohvid olid kliendile lauda ka viidud (tl 67, videosalvestise aeg 5.39-5.46, kell 12:44:37 kuni 12:44:43. (Videosalvestised sellest tellimusest ja kliendile kohvi viimisest on olemas DVD plaadil - tl 115, „TV arve 4112170“). Ka 8.06.2018 arve nr 4112155 puhul on näha, et T.Frei võttis kliendilt raha kolmerealise tellimuse eest ja pärast kliendile viidigi lauda nii supp, kui kohv ja kook ning päeva lõpus ei olnud kassas puudujäägi (tl 69-72). Kassasüsteemis aga kajastub see tehing ilma kohvita, nimelt summas 3,89 eurot ning kohvi maksumust 1,65 eurot sellest ei nähtu. Videosalvestiselt on näha, et klient (sinist värvi jopes meesterahvas) esitab kiires korras tellimuse (mis võtab tal mõned sekundid), pärast seda ei räägi enam midagi, otsib taskust raha, maksab tellimuse eest ja suundub lauda. Ehk siis videosalvestiselt nähtuvalt ei muutnud klient oma tellimust ega loobunud tellitud kohvist, erinevalt kassasüsteemi andmetest. Teiselt videosalvestiselt on näha, kuidas kell 12:14:10 sama teenindaja (Frei) viib kliendile lauda tema tellitud kohvi, millest ta, kassasüsteemi andmete järgi, olevat loobunud. (Videosalvestised sellest tellimusest ja kliendile kohvi viimisest on olemas DVD plaadil - tl 115, „TV arve 4112155“). 7 Ülaltoodud juhtumid kinnitavad süüdistuse versiooni, et süüdistatavad on võtnud klientidelt raha ka kohvi eest, on pärast viinud kohvi kliendile lauda, kuid kassasüsteemi andmed selle kohvi maksumusest ei jäänud, sest see osa tellimusest oli tühistatud. Tunnistaja E. G. (kes on töötanud samas kohvikus) kinnitas oma ütlustes, et ka tema vahetuste ajal juhtus nii, et klient loobus tellitud kohvist, kuid seda ei tulnud tihti ette, klient võttis asemele kas teed või teist liiki kohvi. Samuti kannatanu seadusliku esindaja A. S.i ütluste järgi vestluses G.ga ütles viimane, et jookidest keeldumisi ei olnud, olid jookide vahetamised. Ka tunnistaja L. L. (kes samuti töötas samas kohvikus) ütluste järgi temal ei olnud selliseid juhtumeid, kus klient oleks kohvi tellinud ja siis sellest loobunud. Kohtu arvates eelpool uuritud tõendid lükkavad ümber süüdistatavate versiooni, et juba tellitud kohvist loobumine oli nende igapäevatöös tavaline asi ja seda tuli tihti ette. Samuti on see, kohtu arvates, eluliselt ebausutav ja ebaloogiline. Peab olema mingi põhjus, et tellimust esitades klient muudaks oma meelt ja loobuks tellitud joogist, kusjuures süüdistatavate versiooni järgi kliendid on käitunud sedasi just massiliselt, mitte üksikjuhtudel. Samuti videosalvestistelt on näha, et raha klientidelt võtsid süüdistatavad just täissummas, mille sees oli ka joogi maksumus ning väiksemas summas läks tellimus ainult kassasüsteemi. Seega, nii T.Stepanovich kui T.Frei puhul nähtub kindel tegutsemisviis ehk nn modus operandi, kuidas nad võtsid kohviku klientidelt raha tellimuste eest suuremas summas, võrreldes andmetega, mis on läinud kassasüsteemi, mis võimaldas neil jätta vahe saadud raha ja tööandjale (kannatanule) läbi kassasüsteemi deklareeritud tellimuse summa vahel endale. Oma lõpukõnes kannatanu esindaja on välja toonud ka sellist asjaolu, et jookide ridade kustutamise ajad ei lange kokku turvakaamera salvestiselt nähtuva ajaga. S.t vastavat toimingut – rea kustutamist nii Stepanovich kui Frei on teinud juba siis, kui kliendile sai öeldud tellimuse lõplik summa (enne rea kustutamist), kliendilt on vastavas koguses sularahas raha saadud, raha tagasi antud ja klient juba oli suundunud lauda. Alles siis toimus rea kustutamine ja arve sulgemine, mida kliendid aga enam ei näinud. Need juhtumid koos kassasüsteemi andmetega ja turvakaamera salvestise ekraanitõmmisega on kajastatud ka kannatanu esindaja lõpukõne kirjalikes teesides (KoTo tl 176-187). Kassasüsteemi andmed T.Stepanovich ja T.Frei poolt koostatud arvete kohta sisalduvad 17.01.2019 asitõendi vaatlusprotokolliga vaadeldud tabelites. Tabelites saab filtreerida tehingud (ehk süüdistatavate poolt koostatud arved) vastavalt sellele, kus oli rakendatud soodustus või kustutatud mõni tellimuse rida (tl 30-31). Tabelitest on näha aeg, tegevus, mis kassaaparaadis tehtud, arve nr, toote nimi, summad, juurde pandud rida „müüja“, rida nimega „kohvid joogid“, ja „-50% pagari ja kondiiter“. Süüdistatava Stepanovich’i kaitsja on sisuliselt väitnud, et tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga, sest selle on esitanud kannatanu ise ja selles sisalduvad andmed ei ole kantud protokolli. Kohus aga ei näe alust kahelda selle tõendi usaldusvääruses. Puudub mõistlik selgitus, miks kannatanu pidi tegelema tõendi võltsimisega ja mis oleks tema motiiv süüdistatavate laimamiseks. Sama kinnitab ka dokumentaalse tõendina esitatud EKTACO AS 18.11.2019 vastus päringule, millest nähtub, et kassasüsteemis tagantjärgi kannete muutmine, nt häkkimise teenust kasutades, ei tundu olevat äriliselt mõttekas (tl 112). Puutuvalt tõendi vormisse (et tabelites sisalduvad kassasüsteemi andmed ei olnud üle kantud paberkandjale ja vormistatud eraldi protokollina), leiab kohus, et arvestades andmete mahtu (tegemist on ülimahukate Exceli tabelitega) kõikide andmete protokolli dubleerimine ja 8 paberkandjal esitamine ei annaks selle tõendi kaalule juurde sisult midagi. Samas nii suures mahus andmete digitaalsel kujul kasutamine on märgatavalt lihtsam, kui kasutades samu andmeid paberkandjal. Vähe sellest, ainult digitaalses versioonis saab tabelis andmeid reastada ja filtreerida otsitavatele tunnustele vastavalt, nt valides välja tellimused, kus oli rakendatud soodustust või kustutatud jookide ridasid. Paberkandjal tabelites seda ei ole võimalik selliselt teha. Seetõttu kohtueelse menetleja ja prokuratuuri otsus jätta see tõend alles digitaalsel kujul on antud juhul õigustatud ja lubatav ning kohus ei näe alust kahelda kannatanu poolt esitatud tabelites sisalduvate kassasüsteemi andmete õigsuses ja usaldusvääruses. Kassasüsteemi andmed lükkavad ümber süüdistatavate ütlused, et jookidest loobuti ka siis, kui tellimuse eest tasuti pangakaardiga ning seda tehti ka põhjusel, et klient võttis teise joogi asemele. Nii, tabelist nimega „Kassa süsteemi valjaprint T.S filtritega“ on näha tehinguid ajavahemikus 31.07.2017 kuni 31.08.2018, kus tellimus oli võetud süüdistatava T.Stepanovich poolt. Tehinguid on üle 600 (tabelis kokku on üle 200 tuhande rida) ning on näha (kasutades otsingusõna „sularaha makse“ ja „kaardimakse“), et praktilised kõik tellimused, kus oli rakendatud soodustus või kustutatud kohvi rida, klient on tasunud tellimuse eest sularahas. Kõik tellimused on seotud kas tellimuses joogi rea kustutamisega või soodustuse kasutamisega. Üksikud kaardiga tasutud tellimused on seotud pigem kondiitritoodetele soodustuse rakendamisega (tellimused nr 4117404, 4117394, 4113350, 4113337, 4113294, 4111403, 4111161, 4111020, 4110717, 4110704, 4110650, 4110235, 4106138, 4105808, 4104133, 4102642, 4097628, 4096823, 4096187, 4096098) ning mõnel üksikul juhul, kui oli kustutatud kohvi rida, siis asemele oli tellitud teine jook või oli muudetud jookide kogust, s.t vähemalt mõned joogid jäid tellimuse sisse ka pärast mõne joogi rea kustutamist (vt arved nr 4117048, 4105073), või siis üldse kustutati mitte kohvi rida, vaid nt tellitud pirukas seentega ja selle asemele tellitakse pirukas kapsaga (arve nr 4117300, tabelis rida 12928). Seega on selgelt näha, et valdavas enamuses (arvestades, et arveid on üle 600, soodustusega või kustutatud reaga kaardiga tasutud tellimusi on aga paarikümne ringis, siis saab tõdeda, et üle ca 95% tellimustest, kus kasutati soodustust või kustutati joogi rea, kliendid on arveldanud sularahas. Puudub mõistlik selgitus, miks kliendid peaksid eelistama sellist makseviisi, kuid see muutub loogiliseks, kui lähtuda süüdistuse versioonist, sest ainult sularahas tasumisel võisid klienditeenindajad manipuleerida kliendilt saadud rahaga (tööandja pangakontole süüdistatavad ligi ei pääsenud ning raha liikumine kontol oleks selgelt jälgitav, erinevalt sularaha liikumisest). Analoogset pilti on näha ka T.Frei poolt koostatud arvete puhul (vt Exceli fail nimega „Kassa süsteemi valjaprint T.V. filtreeritud“). Tabelist on näha T.Frei väljastatud arved ajavahemiku 12.07.2017 kuni 1.09.2018 eest. Kokku on ligi 600 arvet (tabelis on üle 200 tuhande rida). Ka siin on näha (kasutades otsingusõna „sularaha makse“ ja „kaardimakse“), et kliendid on makstud enamasti sularahas (kaardimaksega arveid on alla 50) ja neis tellimustes praktiliselt ei olnud tellimuse rea kustutamisi. Nii, kaardiga tasutud tellimustes on kasutatud soodustust pagaritoodetele (arve nr 4118694, 4118764, 4116886, 4116361, 4116074, 4116015, 4115629, 4114472, 4114314, 4114110 jne) ning on vaid üks tellimus, kus kustutati jookide rida (arve nr 4109989, arvete nr 4102254 ja 4092362 puhul võeti kohvi asemele teed või teine kohvi liik). Seega ka T.Frei puhul tema väljastatud arvete mahust (ligi 600) valdavas enamuses tellimustes, kus oli rakendatud soodustust või kustutatud joogi rida (neid on alla 50), üle ca 90% moodustavad sularahas tasutud tellimused. See kinnitab süüdistuse versiooni, et soodustust rakendati ja joogiread kustutati peaaegu alati juhtudel, kui klient on arveldanud sularahas, mis võimaldas süüdistatavatel hilisemalt manipuleerida kohviku klientidelt saadud sularahaga. Küsimusele, kuidas on võimalik, et ühel päeval (nt 14.08.2018) on seitse erinevat arvet, kus on toimunud kohvi rida kustutamine, miks need seitse klienti mõtlesid ümber, ei osanud süüdistatav Stepanovich sisult midagi vastata, viidates vaid, et miks mitte. Et 11.08.2018 oli samuti seitse 9 sellist arvet, kus kohvi rida kustutatud ja kuidas see võimalik on, vastas süüdistatav, et ei suuda meenutada. Küsimusele, miks temal on nii palju jookide rida tühistamisi, G.l neid aga ei olnud üldse, ei osanud süüdistatav Stepanovich samuti sisult midagi vastata. Eelpool uuritud tõendite valguses veelgi süveneb kohtu veendumus, et eluliselt usutav ei ole ja jääb arusaamatuks, miks peaks klient tellimust tehes järsku loobuma juba tellitud joogist. Seda võib eeldada, kui kliendi plaanid muutuvad ja ta peab nt ära minema ja siis loobib tellimusest tervikuna. Aga jääb ebaselgeks, miks klient peaks loobuma just tellitud joogist, seejuures tegema seda just tellimuse lõpus ja miks sellised juhtumid olid nii massilised just siis, kui kliente on teenindanud konkreetselt süüdistatavad Stepanovich ja Frei ja seda just sularahaga tasumisel. Kui aga lähtuda süüdistuse versioonist, siis saab neile küsimustele anda loogiline vastus – sest selline oli süüdistatavate toimimise viis, kus nad said kliendilt raha sularahas täies ulatuses, kassasüsteemi aga jäid andmed väiksemas mahus tehtud tellimuse kohta ning selle vahe omastamise korral ei teki kassas puudujääki. Tegemist on suhteliselt väikeste summadega – kohvi maksumus jääb alla 2 eurot ning selliste summadega manipuleerimine on lihtsam, need ei torka silma nii kui suuremad summad. Selline toimimisviis oli võimalik ka tänu sellele, et kliendid ei jäänud ootama kassa juures kuni arve suletakse, vaid suundusid pärast tellimuse esitamist lauda ning joogi rea kustutamist võisid süüdistatavad teha juba siis kui kliendid ei saanud kontrollida nende tegevust kassas. Soodustuse alusetu rakendamise juhtumid Samad järeldused kehtivad ka tellimuste puhul, kus süüdistatavad on rakendanud soodustust pagari ja kondiitritoodetele enne kella 17 (kuigi võisid seda teha alles pärast kella 17.15). Süüdistatavate ütluste järgi see oli neile tööandja poolt suuliselt lubatud. Samas ei ole usutav, et tegemist oli nii sageli kasutatava praktikaga ja mõistlik oleks eeldada, et kui see toimuks tööandja teadmisel, siis see praktika oleks ka legaliseeritud ja vastavad muudatused ametlikult kinnitatud, mitte, et teenindajad pidid iga kord küsima selleks luba, kulutama selleks oma aega ja tülitama ülemust. Märkimisväärne on, et ka selle soodustuse puhul tegemist oli just tellimustega, kus klient on arveldanud sularahas, sest pangakaardiga maksmise korral ei saaks süüdistatavad pöörata vahe täishinna ja soodustusega hinna enda kasuks. Usutav ei ole ka süüdistatavate selgitus, et soodustust kaupluse kliendile võis rakendada ka siis, kui klient ei osanud ostutšekki esitada ja nt lubas selle hiljem tuua. Selline praktika oleks ilmselges vastuolus kohvikupidaja ehk kannatanu huvidega kasvõi selle tõttu, et seda võidi hakata kuritarvitama. Samuti kannatanu seaduslik esindaja ei kinnitanud kohtus ülekuulamisel, et oleks selliseid lubadusi süüdistatavatele andnud. Seega need süüdistatavate väited (et nad rakendasid soodustust kannatanu loal) on millegagi tõendamata. Samas uuritud tõendid kinnitavad süüdistuse versiooni, et soodustuse kasutamist võimaldavat ostutšekki ei ole kohviku kliendid esitanud, kuid kassasüsteemis olevate andmete järgi selle tellimuse puhul oli vastavat soodustust siiski rakendatud. Nii, nt 30.08.2018 arve nr 4118809 puhul kassasüsteemi andmetest (tl 37) on näha, et kell 15:04:13 rakendab teenindaja (Stepanovich) soodustust „-10% Kaupluse ostjad“ ning turvakaamera salvestiselt (asub xxx, sama video asub veel tl 40 oleval DVD plaadil oleva kausta „18244000947“ all olevas kaustas „4118809“) ei ole näha, et tellijad oleksid esitanud kaupluse tšeki. Nad maksavad sularahas ja suunduvad lauda. Samuti 30.08.2018 arve nr 4118815 puhul (tl 38) on näha, et kell 16:14:15 rakendab teenindaja sama soodustust, kuid turvakaamera salvestiselt (asub xxx, sama video asub veel tl 40 oleval DVD plaadil oleva kausta „18244000947“ all olevas kaustas „4118815“) ei ole näha, et klient oleks 10 esitanud kaupluse tšekki. Selle tellimuse puhul on muuseas näha, et kuigi tellimuse summa koos soodustusega moodustab 9,41 eurot, maksab klient (sularahas) ühe 10-eurose kupüüriga ja annab veel mündiraha. Kui teenindaja (Stepanovich) oleks küsinud kliendilt selle summa, mis on kassasüsteemis, s.o 9,41 eurot, siis 10-euroselt kupüürilt pidi ta andma kliendile veel raha tagasi. Aga seda videost nähtuvalt ei toimu. See kinnitab, et süüdistatav võttis kliendilt raha kogusummas, s.t ilma 10% soodustuseta, mis on 10,45 eurot. S.t. vahe täishinna 10,45 eurot ja soodustusega hinna 9,41 eurot vahel ei kajastugi kassasüsteemis, tööandja seda ei näe ja süüdistatav sai seda tema eest varjata. Samuti 30.08.2018 arve nr 4118831 (tl 37) puhul on näha, et kell 17:03:37 rakendab teenindaja (Stepanovitš) sama soodustust („-10% Kaupluste ostjad“), kuid turvakaamera salvestiselt (asub xxx, sama video asub veel tl 40 oleval DVD plaadil oleva kausta „18244000947“ all olevas kaustas „4118831“) ei ole jällegi näha, et tellija oleks esitanud teenindajale tšeki kauplusest. Klient maksab tellimuse eest (sularahas) ja suundub lauda. Seejuures sellisel moel on tegutsenud mõlemad süüdistatavad. Nii 29.08.2018 arve nr 4118698 (tl 38) puhul on näha, et kell 13:48:12 rakendab klienditeenindaja (Frei) soodustust „-10 Kaupluste ostjad“, kuid turvakaamera salvestisest (xxx; sama video asub veel tl 40 oleval DVD plaadil oleva kausta „18244000947“ all olevas kaustas „4118698 tk“ ja tl 116 oleval DVD plaadil oleva kausta „4118698“ all) nähtuvalt mingit ostutšeki klienditeenindajale ei esitata. Ka siin arveldab klient sularahas. Arve kogusumma moodustab 19,99 eurot, kassasüsteemi läks see arve koos soodustusega summas 17,99 eurot. Samas videosalvestiselt on näha, et klient tasus tellimuse eest kolme kupüüriga – 10 eurot, ka kaks 5-eurost (vt salvestise aeg 00.57, kell 13.47.47) ning tagasi sai ühe mündi (1 sent, vt salvestise aeg 1.03, kell 13:47:53), kuigi soodushinnaga tellimuse maksumusest (17,99 eurot) pidi ta saama veel 2 eurot, kas ühe või kahe mündiga. Midagi sellist aga ei ole videost näha, mis kinnitab, et kliendilt sai teenindaja (Frei) raha kogusummas (19,99) tellimuse eest, ilma soodustuseta. Analoogselt tegutseb süüdistatav Frei ka 3.09.2018 arve nr 4119093 puhul, kui kassasüsteemi andmetest nähtuvalt kell 12:54:49 rakendab soodustust „-10 Kaupluste ostjad“, klient arveldab sularahas, kuid videost ei ole näha kaupluse tšeki esitamist (xxx, sama video asub veel tl 40 oleval DVD plaadil oleva kausta „18244000947“ all olevas kaustas „4119093 tk“ ja tl 116 oleval DVD plaadil oleva kausta „T.V. -10% allahindlus“ oleva kausta „4119093“ all). Kusjuures tellimuse maksumus moodustab täpselt 13 eurot, kassasüsteemi aga läks see arve soodushinnaga 11,70 eurot. Kuid videosalvestiselt on näha, et teenindaja (Frei) sai kliendilt tellimuse eest ühe kupüüri (10 eurot) ja kaks suuremat münti (on näha, et see ei ole peenraha, sendid, vaid just 1 ja 2-eurosed mündid – kell 12:55:11 ja 12:55:16). Seejuures tagasi Frei kliendile raha ei anna (sest sai täpse raha). See tõendab, et Frei võttis kliendilt raha tellimuse kogusummas (13 eurot), mitte soodushinnaga summas (11,70 eurot), mille puhul ta pidi andma kliendile tagasi 30 senti. Sama on näha ka 3.09.2018 arve nr 4119111 puhul (tl 38), kui kassasüsteemi andmete järgi kell 14:18:43 rakendatakse soodustust -10%, klient maksab sularahas, kuid videosalvestiselt ei ole näha, et klient oleks näidanud soodustuse rakendamiseks ostutšeki (xxx, sama video asub veel tl 40 oleval DVD plaadil oleva kausta „18244000947“ all olevas kaustas „4119111 tk“ ja tl 116 oleval DVD plaadil oleva kausta „T.V. -10% allahindlus“ oleva kausta „4119111“ all). Ka selle arve puhul on näha, et tellimuse kogumaksumus oli 15,68 eurot, kassasüsteemi aga läheb see arve koos 10% soodustusega summas 14,11 eurot. Videosalvestiselt on näha, et klient maksab tellimuse eest kahe kupüüriga ja lisab veel peenraha juurde. Kui teenindaja (Frei) oleks võtnud kliendilt raha soodushinnaga arvelt (14,11 eurot), siis klient ei pidanud kasutama kahte kupüüri ja lisama veel peenraha juurde, sest kahest kupüürist oleks piisav tellimuse eest tasumiseks ja klient pidi veel saama raha tagasi. (Et klient andis just 10 ja 5-eurosed kupüürid on näha videosalvestiselt, aga ka 11 loogiliselt võttes ei saanud need olla kaks 5-eurost kupüüri, sest siis pidi klient andma veel mõned suuremad, 1 või 2-eurosed mündid, mida aga klient ei andnud, vaid andis peenraha, sendid). Siin aga ei anna Frei raha tagasi, mis tõendab, et ta sai kliendilt just tellimuse maksumusele vastavas koguses raha ja see summa on üle 15 eurot (sest enne ta on saanud kliendilt kahe kupüürina 10 ja 5 eurot ja veel peenrahana sendid juurde). Kannatanu on esitanud väljavõtte ka tellimustest, kus videosalvestiselt on näha, kuidas klient esitab teenindajale kaupluse tšekki (tl 41-47), need on n.ö „õiged tehingud“, kus kliendil oli õigus saada soodustust, teenindaja on tšeki olemasolu kontrollinud ja võtnud kliendilt raha vastavalt soodustusega arvele. (Videod tehingutest, kus kliendid on esitanud kaupluse tšeki, on olemas ka DVD plaadil, mis asub tl 47 – kolme kausta all nimedega „4118108“, „4118158“ ja „4118183“, videosalvestised on 22.08.2018-st ja 23.08.2020-st. Veel üks video tšekiga tehingust – 1.09.2018 arve nr 4118965 kohta, on olemas teisel DVD plaadil, tl 116, kaustas „4118965“ ning sellest videost on näha, kuidas kell 13:01:45 klient näitab teenindajale – T.Frei’le, tšekki). Varasemalt käsitletud juhtumid aga näitavad, süüdistatavad Stepanovich ja Frei on kasutanud soodustust ka siis, kui selleks ei olnud objektiivset alust ehk kaupluse tšekki, võttes seejuures kliendilt sularaha arve täissummast, mis võimaldas neil pöörata vahe saadud sularaha ja kassasüsteemis oleva summa vahel enda kasuks. Isikute grupp Kuna Stepanovitš ja Frei mõlemad töötasid samas kohvikus ja kasutasid sama kassaaparaati, siis paratamatult üks neist võis ja ühel hetkel pidi märkama, mida teine teeb ehk kustutab tellimuse rida, kuigi klient pole seda avaldanud, rakendab soodustust, kuigi selleks pole alust. Klienditeenindaja ülesannete jaotus ja maht on selline, et paratamatult pidid tekkima ka olukorrad, kus ühe teenindaja poolt alustatud tellimust pidi täitma teine (nt kui tellimust vastu võtnud teenindaja pidi asuma tegelema järgmise tellimusega, köögile tellimuse täitmiseks edastamisega, saalis tekkinud küsimuse lahendamisega vms). Ehk siis süüdistatavad ei saanud kuidagi arvestada sellega, et nad saavad tegutseda teise eest varjatuna. Kuna eelpool uuritud tõendid kinnitavad, et nad on mõlemad sedasi tegutsenud, siis see võis toimuda vaid siis, kui nad mõlemad oleksid teadlikud üksteise ebaseaduslikust tegevusest ja toetaksid seda. Keegi neist ei teatanud töökaaslase kahtlastest toimingutest tööandjale ja kumbki neist ei takistanud teise tegevust. See kinnitab, et süüdistatavad on tegutsenud ühiselt ja kooskõlastatult ehk isikute grupis, olenemata sellest nt milline oli nende vahel omistatud raha jaotamise kokkulepe – kas kõik võrdselt, või igaüks saab oma osa jne. Juhtumid, mille kohta ei ole turvakaamera salvestist Kohus nõustub ka süüdistaja ja kannatanu seisukohaga, et kuigi mitte kõikide tellimuste suhtes on olemas turvakaamera salvestis, juba tuvastatud kindla tegutsemisviisi ehk nn modus operandi alusel saab tuvastada, et ka varasemates analoogsetes olukordades (mida on näha kassasüsteemi andmetest ehk tellimuste tabelitest, aga mille kohta ei ole turvakaamera salvestist), kus kustutatud on joogi rida, see kustutamine on toimunud tellimuse lõpus enne arve sulgemist ja tellimuse eest maksti sularahas on süüdistatavad tegutsenud sama (võõra raha omastamise) tahtlusega ja samal viisil, nagu seda on näha ülalpool käsitletud videosalvestistega episoodides ehk on alusetult kustutanud tellimuse rea joogiga/jookidega, võtnud kliendilt raha sularahas täies mahus tellimuse eest, viinud kliendile tellitud kaubad, sisestades kassasüsteemi andmed tellimusest nii, nagu klient oleks loobunud joogist/jookidest, kuigi tegelikult pole klient seda teinud ja pärast võtnud vahe kliendilt saadud raha ja kassasüsteemi kantud summa vahel, endale. Samuti on rakendanud soodustust, kuigi selleks ei olnud alust, võtsid kliendilt sularaha kogusummas tellimuse eest ja vahe (tellimuse kogumaksumuse ja soodushinnaga maksumuse vahel) võtsid endale. 12 Kohtu järeldus Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et ajavahemikus 12.07.2017 kuni 04.09.2018 Tatyana Stepanovich ja Tatjana Frei, kes tol ajal töötasid kelner-ettekandjana Jõhvis Keskväljak 6 asunud OÜ-le Cafe de Flore kuulunud kohvikus „Bon Appetit“, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult ehk isikute grupis, on omastanud kohviku klientidelt tellimuse eest tasuna saadud tööandjale ehk kannatanule kuuluva raha. Stepanovitš ja Frei on kasutanud kohviku klientidelt tellitud joogi eest saadud ja tööandjale kuuluva sularaha omastamiseks kindlat tegutsemisviisi. Nimelt, kui klient tasus joogi (tavaliselt kohvi) eest sularahas, tasu maksmise ajal ja enne arve sulgemist eemaldas kliendi teenindanud süüdistatav (osades tellimustes süüdistatav Stepanovich, osades süüdistatav Frei) kassasüsteemist joogi makserea, tellitud joogi aga viis kliendile. Joogi eest maksmisele kuuluva raha, mis oli arvel märkimata (enne sisestatud ja pärast märgitud tühistatuna) ja kassasüsteemi kandmata (see tellimuse osa kajastus tühistatuna), kuid mis oli kliendilt reaalselt sularahas kätte saadud, võtsid Stepanovitš ja Frei endale. Kuidas täpselt võtsid nad kassast sularaha välja ei ole võimalik tuvastada, kuid kuna sellist süsteemset ja pidevat ülejäägi kassas ei olnud tuvastatud (kuigi see pidi arvestuste järgi tekkima, sest klientidelt võeti raha suuremas summas, kui see oli arvetes ja kassasüsteemis), siis loogiline on järeldada, et vahe võtsid süüdistatavad endale. Kannatanu tehtud kontroll näitab, et selliselt tekitas Stepanovich OÜ-le Cafe de Flore materiaalset kahju summas 757,07 eurot ning Frei 679,30 eurot (tl 32). Samuti omastasid süüdistatavad Stepanovich ja Frei kohviku klientidelt tellitud toodete eest saadud ja tööandjale ehk kannatanule kuuluva sularaha selliselt, et rakendasid alusetult allahindlust kondiitritoodete ja pagaritoodete („50% pagar ja kondiiter“), mida OÜ Cafe de Flore reeglite kohaselt sai kasutada tööpäevadel alates 17.15, kuid mida Stepanovich ja Frei on kasutanud ka väljaspool seda aega, võttes klientidelt raha kogusummas, kuid kassasüsteemi kandsid tellimust väiksemas summas ehk juba rakendatud soodustusega. Selliselt tekitas Stepanovich kannatanule materiaalset kahju summas 376,73 eurot ja Frei summas 362,19 eurot (tl 32). Lisaks sellele omastasid Stepanovich ja Frei kohviku klientidelt saadud ja kannatanule kuuluva sularaha selliselt, et rakendasid alusetult soodustust kaupluse klientidele („-10% Kaupluste ostjad“), mille rakendamiseks pidi kohviku kliendil olema ostukviitung kaupluses ASK Fashion sooritatud ostu kohta, kuid mida klientidel tegelikult ei olnud. Klient ei olnud rakendatud soodustusest teadlik ja maksis tellimuse eest täishinda. Vahe täishinna ja kassasüsteemis kajastatud 10% soodustusega summa vahel võtsid süüdistatavad endale, millega Stepanovich tekitas OÜ-le Cafe de Flore materiaalset kahju summas 593,72 eurot ja Frei tekitas materiaalset kahju summas 329,27 eurot (tl 35). Kokku Tatyana Stepanovich omastas kohviku klientidelt saadud ja tema tööandjale ehk kannatanule OÜ-le Cafe de Flore kuuluva raha summas 1727,52 eurot. Tatjana Višnjova omastas kohviku klientidelt saadud ja tema tööandjale ehk kannatanule OÜ-le Cafe de Flore kuuluva raha kogusummas 1370,76 eurot. Kuriteokoosseis
lg 2 p 4 kuriteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks, isikute grupi poolt. Enda kasuks pööramine tähendab asja faktilist muutmist endale või kolmandale isikule kuuluvaks. Usaldatud vara omastamine tähendab isiku õiguspädevuses oleva vara enda kasuks pööramist. Usaldussuhe võib tekkida kas seadusest, ametiseisundist (kus pädevus võib tuleneda seadusest, haldus- või töölepingust) või tehingust (volitus, käsundusleping). Usaldatud vara enda kasuks pööramisega on tegemist nt firma kontol oleva raha oma arvele kandmise, sellega oma arve maksmise vms korral, sest pangakontol olev raha on vaadeldav võõra vara, mitte aga asjana. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis vähemalt kaudset tahtlust (
-i 4. kommenteeritud väljaanne, 2015, lk 533). Kohtu arvates süüdistatavate teod vastavad ülaltoodud omastamise kuriteokoosseisu tunnustele. Kohviku klientidelt saadav sularaha on tasu tellitud toodete eest ja seda ei maksta eesmärgiga, et 13 teenindaja jätaks selle endale või käsutaks selle oma äranägemise järgi, vaid, et ta paneks raha kohviku kassasse ja selliselt klient oleks täitnud oma kohustuse kohvikupidaja ehk kannatanu ees. Antud juhul ei saa öelda, et oleksid petetud kohviku kliendid, sest nad tasusid just nende poolt esitatud mahus tellimuse eest ja kõik tellitud tooted olid neile ka viidud. Kuid kliendi poolt teenindajale ehk kelner-ettekandjale (süüdistatavatele) antud sularaha ei jõudnud täies mahus selle adressaadini ehk kannatanuni, sest vahe rakendatud soodustuse või kustutatud joogi rea mahus võtsid süüdistatavad endale. Asjaolu, et raha kassast välja võtmise moment ei jäänud videosalvestisele ja selle kohta puuduvad muud otsesed tõendid ei tähenda, et süüdistatavad pole seda teinud. Kui kogu klientidelt saadav raha oleks jäänud kassasse, siis kassas pidi olema pidev ülejääk, mida aga pole näha. Ülejäägi puudumine kinnitabki, et vahe kassasüsteemi andmete ja kassas oleva sularaha vahel, mis kuulus kannatanule kui kohviku omanikule, võtsid süüdistatavad endale. See ongi raha, mis oli süüdistatavatele seoses nende tööülesannete täitmisega usaldatud, s.t raha, mis oli nende suhtes võõras ehk ei kuulunud neile ja mille süüdistatavad pöörasid enda kasuks. Ei ole usutav ka see, et nad tegutsesid üksteisest sõltumatult. Kuna kohvikus oli vaid üks kassaaparaat, kus sai tellimuse vormistada ja raha sisse kanda ja välja võtta, siis ühe tegevus ei saanud jääda märkamatuks teisele. See, et nende vahel ei tekkinud mingeid küsimusi seoses rohkete jookide ridade tühistamisega tellimustes, samuti soodustuste rakendamisega, kui selleks ilmselgelt ei olnud alust, ja et nad said niimoodi tegutseda pikema aja – rohkem kui ühe aasta kestel, kinnitab, et nad olid üksteise tegevusest mitte pelgalt teadlikud, vaid ka toetasid üksteise tegevust ehk tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult, mis muuseas võimaldas neil pärast jagada omavahel omastatud kannatanule kuuluva raha, s.t panid need kuriteod isikute grupis. Nii Stepanovich kui Frei teadsid, et teostavad kuriteokoosseisule vastava asjaolu. Ei ole usutav, et nad oleksid pidevalt, sh mitmel korral sama päeva kestel, eksinud vajutades vale nupu kassas, rakendades soodustust või kustutades joogi rida kogemata. Nende tegevus oli järjepidev ja on kestnud pikemat aega, mis osutab, et nad tahtsid seda ehk panid kuriteo toime otsese tahtlusega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Tatyana Stepanovich ja Tatjana Frei (end Višnjova) tegudega on täidetud
lg 2 p 4 sätestatud kuriteokoosseisu tunnused ja nende teod on õigesti kvalifitseeritud grupiviisilise omastamisena. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ole. Asjasse mittepuutuvad tõendid Tõendina esitatud 16.01.2019 töövaidluskomisjoni otsuse (tl 86-90) ja kohtuistungi protokolli tsiviilasjas nr 2-19-2497 (tl 91-111) jätab kohus tõendikogumist välja, kui asjasse mittepuutuvad. Menetlusseadustik näeb ette, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib tõendina esitada sama isiku ütlused kohtueelses menetluses (KrMS § 289), kuid ei näe ette võimalust, et samal eesmärgil võib kasutada sama isiku ütlusi/selgitusi, mis ta on andnud teises kohtuasjas, seda enam tsiviilasjas, rääkimata kohtuvälises vaidlusi lahendavas organis (sh töövaidluskomisjonis) antud ütlustest/selgitustest. Seetõttu need tõendid ei või kasutada sel eesmärgil ehk sisult tegemist on asjasse mittepuutuvate tõenditega, mida kohus ei arvesta antud kohtuotsust tehes. KARISTUS
Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritav kuritegu on
lg 3 kohaselt teise astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni 5-aastane vangistus.
lg 1 14 kohaselt kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Kohtu arvates süüdistatava Stepanovich ja süüdistatava Frei süü raskus vastab keskmisele määrale. Kumbki neist ei tunnistanud oma süüd. Nad on pikemalt kui aasta kestel omistanud tööandjale kuuluva raha, millega tekitasid temale materiaalset kahju. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei ole. Kehtiva kohtupraktika järgi karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks süüle tuleb
kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 9 ja varasemad). Süüdistatavad ei ole varem karistatud (tl 83,84). Prokurör palus mõista karistuseks 9-kuuline vangistus, mis jätta tingimisi täitmisele pööramata 1aastase katseajaga. Kohus ei nõustu prokuröri karistusettepanekuga, leides, et puudub alus vangistuse kui kõige rangema karistuse liigi kohaldamiseks olukorras, kus sanktsioon näeb ette ka kergemat karistuse liiki – rahalist karistust.
lg 2 ls 1 kohaselt vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kohtu arvates, antud juhul karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka rahalise karistusega. Nimelt, arvestades süüdistatavatel varasemate karistuste puudumist leiab kohus, et süüdistatavat Stepanovich’it tuleb karistada alla sanktsiooni keskmist määra jääva rahalise karistusega 170 päevamäära ehk 1700 euro suuruses ning süüdistatavat Frei’d rahalise karistusega 130 päevamäära ehk 1300 euro ulatuses, mis on ka proportsionaalne nende poolt tekitatud (ja kannatanule seni ajani hüvitamata) kahjule. Kuna MTA andmete järgi (tl 79, 81) jääb Stepanovich ja Frei keskmine päevasissetulek (vastavalt 8,48 eurot ja 8,81 eurot – tl 80, 82) alla miinimumpäevamäära (10 eurot) ning vastavalt KrMS § 44 lg 2 ls 3 järgi arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär, siis kohus võtabki rahalise karistuse arvutamise aluseks miinimumpäevamäära.
lg 1, 3 järgi kui kohus, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut, leiab, et mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine või rahalise karistuse tasumine süüdlase poolt ei ole otstarbekas, võib ta määrata, et süüdlase suhtes jäetakse karistus täielikult või osaliselt tingimisi kohaldamata… Jättes karistuse tingimisi kohaldamata, ei pöörata mõistetud karistust täielikult või osaliselt täitmisele, kui süüdlane ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu... Katseajaks määratakse üks kuni viis aastat. (S.t. katseaja pikkuse keskmine määr on 3 aastat). Kohtu arvates, kuna süüdistatavad ei ole varem karistatud võib nende suhtes rakendatud karistus jätta täitmisele pööramata, kui nad ei pane kolmeaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja määramine võib avaldada süüdistatavatele vajalikku eripreventiivset mõju, et nad hoiduksid tulevikus analoogsete kuritegude toimepanemisest. Antud juhul karistuse täitmisele pööramata jätmine on, kohtu seisukohalt, efektiivsem, kui karistuse kohene täitmisele pööramine. Tsiviilhagi Kannatanu võttis oma tsiviilhagi tagasi (KoTo lk 26) ja 5.11.2020 määrusega jäeti tsiviilhagi läbi vaatamata (KoTo lk 58). 15 Menetluskulud Vastavalt KrMS § 189 lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. KrMS § 175 lg 1 p 1, 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses ning valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise. Toimiku materjalidest nähtub, et süüdistatavale Stepanovichile riigi õigusabi osutamise eest on määratud kaitsjatele makstud järgmised summad: 162 eurot (tl 75), 114 eurot (KoTo tl 33). Määratud kaitsja tasud kokku 276 eurot. Süüdistatav Stepanovich ise on kandnud veel lepingulise kaitsja menetluses osalemisest tekkinud õigusabikulud (tl 114). Süüdistatavale Tatjana Freile määratud kaitsja riigi õigusabikulud moodustasid 112,80 eurot (tl 78), 114 eurot (KoTo lk 36), 81,60 eurot (KoTo tl 47), 180 eurot (KoTo tl 75), 81,60 eurot (KoTo tl 95), 1183,80 eurot (KoTo lk 108), 122 eurot (KoTo lk 167), 1656 eurot (KoTo lk 211), kokku 3531,80 eurot. Kannatanu taotles lepingulise esindaja õigusabikulude hüvitamist summas 8260 eurot (KoTo lk 188). Taotluste põhjendustest nähtub, et kannatanu on vajanud lepingulise esindaja abi ja kandnud õigusabikulusid seoses järgnevate menetlustoimingutega: - 13.03.2020 kohtumine kliendiga, toimikuga tutvumine, 2.5 tundi kokku, sõidule kulunud aeg 2 tundi, kokku 4,5 tundi, 630 eurot, - kannatanu seisukoha koostamine oportuniteedi osas 1 tund, 140 eurot, - 10.12.2020 istungil osalemine, 1 tund, 140 eurot, - kannatanu esindamine kohtus, sh 4.01.2021 videoistung, 1 tund, 140 eurot, - ettevalmistus kohtuistungiks, osalemine 10.06.2022 istungil, kokku 8,5 tundi, 1190 eurot, - ettevalmistus ja osalemine 28., 29., 30.06.2022 istungitel, 21,5 tundi, 3010 eurot. - kohtuistungi protokollidega tutvumine, kannatanu seadusliku esindajaga kohtumine, kannatanu positsiooni kujundamine kohtuvaidluses, kohtukõne ettevalmistamine ja osalemine 19.09.2022 kohtuistungil, kokku 17,5 tundi, 2450 eurot, - ettevalmistus ja osalemine 14.11.2022 kohtuistungil 4 tundi, 560 eurot. Kohtu arvates tegemist on valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasuga ja vajalikke menetlustoimingutega, millised kannatanu on kandnud ja mida süüdistatavad peavad kannatanule hüvitama. Kuigi kannatanu palus mõista need menetluskulud süüdistatavate käest solidaarselt välja, leiab kohus, et tegemist ei ole jagamatu kohustusega ning kuna kannatanu lepingulise esindaja kaasamine oli tingitud mõlema süüdistatavaga vastu esitatud süüdistusega, siis nad peavad selle menetluskulu hüvitama võrdsetes osades ehk kumb summas 4130 eurot. Selle menetluskulu välja mõistmine süüdistatavate käest solidaarselt võib viia olukorrani, kus ühe süüdlase käest mõistetakse suurem (või koguni kogu) menetluskulude summa, mis asetab teda, teise süüdistatavaga võrreldes, ebasoodsasse olukorda. Seetõttu mõlemad süüdistatavad peavad vastutama ja hüvitama kannatanule lepingulise esindaja õigusabikulusid võrdsetes osades. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Vastavalt KrMS§ 179 lg 1 p 2 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. 2022.a kehtestatud kuupalga alamäär moodustas 654 eurot. Seega sundraha suurus teise astme kuriteo eest moodustab 981 eurot (654*1,5=981). KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist 16 seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude riigi kanda jätmise otsustamisel arvestada toime pandud kuriteo iseloomu (RKKKo nr 3-1-1-3811, p 27). Kohus leiab, et menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele süüdistatavatelt. Keegi pooltest ei taotlenud menetluskulude kasvõi osalist riigi kanda jätmist ning kohus ei tuvasta alust T.Stepanovich ja T.Frei menetluskulude kandmisest vabastamiseks. Kuna keegi pooltest, sh süüdistatavad ise ei taotlenud menetluskulude tasumise ajatamist ega esitanud tõendeid või põhjendusi selle kohta, et menetluskulude kohene kandmine võib käia neile üle jõu, kõik menetluskulud tuleb tasuda ühe kuu jooksul antud kohtuotsuse jõustumisest. Süüdistatava T.Stepanovich õigusabikulud seoses lepingulisele kaitsja menetluses osalemisega tuleb jätta tema enda kanda. Asitõendid Toimiku juures olevad DVD plaadid videosalvestistega ja kassasüsteemi andmetega (tl 31, 40, 47, 73, 115, 116) tuleb jätta toimiku juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 28.08.2023. a otsusega nr 1-20-6073. 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.