← Eesti

1-10-13357/31

1-10-13357 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-13357 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava

§ 25lg 2 järgi G.B süüdistuses Kar

S § 200 lg 2 p 4,7 järgi Harju Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus üldmenetluses Sergei Martõštšenko ja G.B ning tema kaitsja Gennadi Kull Natalia Lebed Sergei Martõštšeno 38211012220 elukoht xxxxxxxxxx, ei tööta, varem 8 korda kohtu poolt karistatud, viimati 05.05.2011 Viru Maakohtu poolt KarS § 184 lg 2 p 1,2 järgi 5 aasta 1 kuu 28 päeva vangistusega, kinni peetud 25.08.2010 G.B XXX elukoht xxxxxxxxxx, ei tööta, varem 9 korda kohtu poolt karistatud, viimati 19.03.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi 410 tunni üldkasuliku tööga tähtajaga 1 aasta, kinni peetud 25.08.2010 Vandeadvokaat Gennadi Kull ja advokaat Mati Senkel RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus Sergei Martõštšenko ja G.B suhtes jätta sisuliselt muutmata, kuid teha kohtuotsuse resolutiivosas alljärgnevad täpsustused: 1) Mõista Sergei Martõštšenko süüdistuses KarS §

§ 25lg 2 järgi õigeks.

2) Lugeda Sergei Martõštšenkole mõistetud karistusest kantuks eelvangistuses viibitud aeg

  1. augustist
  2. a kuni
  3. augustini
  4. a, so 2 (kaks) päeva. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Sergei Martõštšenko määratud kaitsjale makstud tasu 31,96 (kolmkümmend üks eurot ja üheksakümmend kuus senti) jätta riigi kanda. Välja mõista G.B-lt 76,70 eurot (seitsekümmend kuus eurot ja seitsekümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
  5. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „G.B“, 1-10-13357, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  6. detsembril
  7. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. S. Martõštšenko ja G.B anti kohtu alla KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi selles, et nad varem röövimise toimepannud isikutena, taas,
  9. augustil
  10. a kella 9.30 ajal Tallinnas Lubja trammipeatuses hetkel, kui M. L sisenes trammi, rebisid tema käest koti koos selles olnud sülearvutiga kokku 8200 krooni väärtuses ning põgenesid. Lisaks sellele oli S. Martõštšenko antud kohtu alla KarS § 25 lg 2 - § 199 lg 2 p 4 järgi selles, et ta
  11. augustil
  12. a. kella 16.00 paiku Tallinna Autobussijaamas võttis Haapsalu-Tallinn liinibussi kassakarbist sularaha 4000 krooni, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna bussijuhid pidasid ta kinni.
  13. Harju Maakohtu
  14. oktoobri
  15. a otsusega tunnistati S. Martoštšenko süüdi KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. Mõstetud karistust suurendati KarS § 65 lg 1 alusel Viru Maakohtu
  16. mai
  17. a otsusega mõistetud karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 7 aastat vangistust. Karistuse alguseks määras kohus
  18. august
  19. a. S. Martõštšenkolt mõisteti menetluskuluna välja sundraha 695,05 eurot ja määratud kaitsja tasu 542,07 eurot, mida kohustati tasuma 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. G.B tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
  20. august
  21. a. M. Agapolovilt mõisteti menetluskuluna välja sundraha 695,05 eurot ja määratud kaitsja tasu 805,35 eurot, mida kohustati tasuma 6 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
  22. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid S. Martõštšenko, G.B ja tema kaistja G. Kull. 3.1 M. Agapolov leiab, et ta ei ole röövimist toime pannud, sest ta ei ole S. Martõštšenkoga selle toime panemises eelnevalt kokku leppinud. Palub end süüdi mõista mõne kergema kuriteo 2

(6)toimepanemise eest. Apellatsiooni motiivide kohaselt pani S. Martõštšenko röövimise toime üksinda. M. Agapolov nägi koti hõivamist eemalt. Ta jooksis minema, sest varem karistatud isikuna kartis ta, et koti varguses hakatakse teda süüdistama. Ta ei jooksnud S. Martõšenkole järele, vaid teiselt poolt maja. Ta sai hiljem S. Martõšenkoga juhuslikult kokku. S. Martõštšenko käskis M. Agapolovil arvuti oma jaki sisse peita. Ta nõustus, sest S. Martõštšenko oli temast vanem ja tugevam. Kohus oleks pidanud suhtuma kriitiliselt kannatanu ja tema ema ütlustesse, sest need on vastululised. Kannatanu teda esimesel äratundmiseks esitamisel ära ei tundnud. Karistuse mõistmisel oleks pidanud kohus arvesse võtma seda, et ta aitas oma tegevusega kuriteo avastamisele kaasa, sest näitas ette koha, kuhu viskas sülearvuti koti. Kuna ta viibib vanglas, siis palub jätta menetluskulud riigi kanda. 3.2 M. Agapolovi kaitsja taotleb röövimise süüdistuses kohtuotsuse tühistamist ja M. Agapolovi süüditunnistamist KarS § 202 lg 1 järgi ja kergema karistuse mõistmist. Apellatsiooni motiivide kohaselt puuduvad tõendid selle kohta, et M. Agapolov pani toime röövimise. M. Agapolovi ütlustest nähtub, et neil oli plaanis S. Martõštšenkoga midagi varastada, kuid mitte röövida. S. Martõštšenko oli küll teinud algul ettepaneku, et kasutada vara hõivamiseks jõudu, kuid G.B oli selle mõtte kohe maha laitnud. S. Marõštšenko kinnitas samuti, et ei pidanud kannatanult koti haaramiseks eelnevalt nõu G.B-ga , vaid haaras koti iseenesest. Ajal, mil S. Martõštšenko koti haaras, oli M. Agapolov nurga taga urineerimas. Ta nägi koti haaramist ja hakkas ära jooksma kartuses, et hoopis teda hakatakse koti varguses kahtlustama. See oli juhus, et nad jooksid S. Martõštšenkoga Laagna tee poole teine teiselt poolt hoonet. Mujale ei olnudki joosta, sest ühel pool oli mitmerealine sõidutee ja teisel pool kohtuhoone. Apelleeritud kohtuotsuses on peetud G.B põhjendusi põhjendamatult naeruväärseteks. Kaitsja esitab oma nägemuse, kuidas oleks süüdistatavatel olnud otstarbekam röövimist toime panna. Kohus jättis põhjendamatult kõrvale kannatanu ema ütlused, mille kohaselt tütar pärast koti hõivamist sõrmedes valu ei kurtnud. Seega on kohtuotsuses põhjendamatult märgitud, et koti rebimisel tundis kannatanu valu sõrmedes. Seega tuleks M. Agapolov süüdi tunnistada süüteo tulemusena saadud vara omandamises ja mõista talle kergem karistus. 3.3 S. Martõštšenko taotleb enda süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p 5 järgi, sest ta varastas arvuti avalikult, kui vägivalda kasutamata. M. Agapolov kuriteo toimepanemises ei osalenud. Ta rebis kannatanult koti üksinda ning sai hiljem M. Agapoloviga kokku juhuslikult. Ta käskis küll M. Agapolovil sülearvuti oma jope sisse peita, kuid selleks ajaks oli kuritegu juba lõpule viidud. Kannatanu ja tema ema annavad vastuolulisi ütlusi tekitatud valu kohta, mistõttu kohus oleks pidanud nende ütlused kõrvale jätma. Karistuse mõistmisel palub arvesse võtta seda, et tal on perekond ja kuriteo pani ta toime üksinda. 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja nende kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. 3
(6)5.
  1. Esmalt osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Maakohtu otsusest nähtub, et S. Martõštšenko ja G.B süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavaid süüdistati, on toime pandud, selle teo panid toime süüdistatavad ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s 200 lg 2 p-des 4 ja
  2. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatavad on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on S. Martõštšenko ja G.B süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium, nõustudes selles osas Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata. 5.2 Vastuseks kõikides apellatsioonides tehtud etteheitele, et kohus on süüdistatavate ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu M. L ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olnud maakohtul põhjust kannatanu M. L ütlustes kahelda, sest need on kooskõlas kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Samas on süüdistatavad isikuteks, kes on samalaadsete kuritegude eest kohtu poolt korduvalt karistatud. Nii on kannatanu M. L jätkuvalt kinnitanud, et süüdistatavad panid varguse toime isikute grupis. Kannatanu nägi, et trammi oodates liikusid süüdistatavad tema ümber sihitult ringi. Trammi sisenedes tundis ta selja taga tõuklemist. Ta hoidis arvutikotist kõvasti kinni, kuid see rebiti tal jõuga käest, mistõttu ta tundis sõrmedes valu. Ümber pöörates ta nägi, et need olid samad isikud, kes juba trammipeatuses tema ümber hiilisid. Süüdistatavad jooksid trammist eemale ning üks neist jõudis esimesena maja nurga taha. Teine süüdistatav jooksis maja taha teiselt poolt. Seepeale trammi uksed sulgesid ja ta oli sunnitud edasi sõitma. Kannatanu M. L ütlused on kooskõlas tema ema tunnistaja H. L ütlustega, kes samuti kinnitab, et süüdistatavad panid varguse toime koos. Trammipeatuses vestlesid süüdistatavad omavahel sõbralikult. Trammi sisenemise hetkel haaras üks neist arvutikoti ja mõlemad jooksid trammist eemale, teine teiselt poolt maja. Ta jooksis süüdistatavatele järele ja nägi, et maja taga liikusid süüdistatavad koos edasi. Nad vaatasid arvutikotti ja peitsid arvuti ühe süüdistatava jaki sisse. Kohale saabunud politsei pidas süüdistatavad kinni. Seega on kannatanu M. L ja tunnistaja H. L ütlustega ümber lükatud apellantide väited selle kohta, et süüdistatavad ei pannud kuritegu toime grupis. Kannatanu M. L ütluste kohaselt tundis ta arvuti käest rebimise hetkel sõrmedes valu. Selle asjaolu kindlakstegemiseks ei olnud vaja eriteadmisi ega määrata ekspertiisi. Seega on kannatanu ütlustega 4
(6)tuvastatud, et arvuti hõivamiseks kasutati vägivalda. Asjaolul, kas kannatanu sõrmed ka õhtul valutasid, ei ole kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust. Apelleeritud kohtuotsuses ei ole S. Martõštšenko tunnistaja H. Lle äratundmiseks esitamist tõendina käsitletud. Samuti puuduvad kriminaaltoimikus andmed selle menetlustoimingu läbiviimise kohta. Kohtukolleegium märgib, et sellise menetlustoimingu tegemiseks puudus vajadus, sest tunnistaja H. L nägi kuidas süüdistatavad kuriteo toime panid ja vahetult pärast seda põgenemise käigus politsei poolt kinni peeti. Seetõttu on ainetu S. Martõštšenko apellatsiooni väide selle kohta, et äratundmiseks esitamise korda on rikutud. 5.3 KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava S. Martõštšenko suhtes on rikutud kriminaalmenetlusõigust, millega on raskendatud süüdistava olukorda. Nii nähtub kriminaalasja materjalidest, et lisaks KarS §-le 200 lg 2 p 4,7 oli S. Martõštšenko antud 29. oktoobril 2010. a kohtu alla süüdistatuna KarS §

§ 25lg 2 särgi selles, et ta 22.

augustil

  1. a. kella 16.00 paiku Tallinna Autobussijaamas võttis Haapsalu-Tallinn liinibussi kassakarbist sularaha 4000 krooni, kuid kuritegu jäi lõpule viimata, kuna bussijuhid pidasid ta kinni (I kd tl 3).
  2. oktoobri
  3. a kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör on S. Martõštšenko suhtes süüdistusest KarS §

§ 25lg 2 järgi tõendite puudumise tõttu loobunud. Kr

MS § 14 lg 2 kohaselt süüdistusest loobumine vabastab kohtu menetluse jätkamise kohustusest. Süüdistusest loobumine on õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise alus. Apelleeritud kohtuotsus kajastab aga ainult S. Martõštšenko süüdistust KarS § 200 lg 2 p 4,7 järgi, mistõttu KarS §

§ 25lg 2 järgi on jätnud kohus S.

Martõštšenko õigeks mõistmata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-87-09 selgitanud, et KrMS § 301 kohaselt peab süüdistusest loobumisele järgnema n-ö automaatne õigeksmõistmine ilma menetlust jätkamata. See tähendab, et menetluse jätkamine muudel põhjustel ja sõltumata kohtumenetluse uuest esemest ei saa enam kuidagi luua sellist olukorda, mis saaks õigeksmõistmise vajaduse välistada. Olukorras, kus prokurör on süüdistusest loobunud, peab kohus süüdistatava selles õigeks mõistma juba ainuüksi sel põhjusel, et välistada sama teo uus menetlemine. Kirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine ei too endaga siiski kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks, kuna kohtukolleegium saab käsitletava menetlusõiguse rikkumise apellatsiooni piiridest väljuvalt ise kõrvaldada, mõistes S. Martõštšenko süüdistuses KarS §

§ 25lg 2 järgi õigeks. 5.4 Kohtukolleegium peab vajalikuks Kr

MS § 333 lg 3 kohaselt apellatsiooni piiridest väljuvalt märkida sedagi, et apelleeritud kohtuotsuses on jäetud karistusaja hulka arvamata S. Martõštšenko eelvangistuses viibitud aeg. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et S. Martõštšenko peeti kahtlustatuna autobussijaamast toime pandud varguse katses kinni

  1. augustil
  2. a (süüdistusakti toimik lk 19-21) ja vabastati
  3. augustil
  4. a (süüdistusakti toimik lk 22). Seega viibis S. Martõštšenko eelvangistuses 2 päeva. Kohtukolleegium teeb apelleeritud kohtuotsuse resolutiivosas vastava täpsustuse. 5.5 Viimasena peatub kohtukolleegium S. Martõštšenko apellatsiooni taotlusel jätta temalt maakohtus välja mõistetud menetluskulud riigi kanda. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium tõdeb, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib ka määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. 5

(6)Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka apellatsioonist ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et S. Martõštšenkol esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Apellandi väide, et temalt välja mõistetud menetluskulude hüvitamiseks puudub raha, ei ole aluseks sundraha vähendamiseks. S. Martõštšenko on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Ta pidi möönma, et kuritegude menetlemisega kaasnevad kulud ning kahjud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja, so 1 kuu jooksul. Seega on maakohus juba pikendanud menetluskulude tasumise tähtaega 6 kuuni. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et S. Martõštšenkolt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud. KrMS § 424 näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskulude kohta. Seega, kui süüdistatav S. Martõštšenko leiab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole. 5.6 M. Agapolovi kaitsja esitas taotluse mõista talle apellatsioonimenetluses kaitsealusele osutatud riigi õigusabi eest kaitsjatasuna välja 76,70 eurot. Kaitsja taotluse kohaselt on ta apellatsioonimenetluseks ettevalmistamiseks kulutanud 2 pooltundi, apellatsioonimenetluse istung kestis 2 pooltundi, seega kokku 4 pooltundi. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus tegi M. Agapolovi suhtes KrMS § 337 lõikes 1 punktis 1 nimetatud lahendi, millega jättis maakohtu otsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud M. Agapolovi kanda. 5.7 S. Martõštšenko kaitsja esitas taotluse mõista talle apellatsioonimenetluses kaitsealusele osutatud riigi õigusabi eest kaitsjatasuna välja 31,96 eurot. Kaitsja taotluse kohaselt kestis kohtuistung 2 pooltundi. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus tegi S. Martõštšenko suhtes KrMS § 337 lõikes 1 punktis 2 nimetatud lahendi, millega jättis maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, kuid tegi selles täpsustuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p-st 2 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 11. oktoobri 2011.a otsus tuleb jätta sisuliselt muutmata, kuid selles tuleb teha ülalnimetatud täpsustused. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.