KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. september 2023, Valga kohtumaja Väärteoasja number 4-23-2503 Kohtunik Triin Harak Kohtujurist Kristel Toots Kohtui

) § 69 lg 3 rikkumise eest

§ 224lg 2 järgi Meelis Rõõmule karistuseks rahatrahvi 100 trahviühiku ulatuses, s.o.

summas 400 eurot ja

§ 224lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks.

Väärteootsuse kohaselt juhtis Meelis Rõõm mootorsõidukit isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,28 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,33+-0,05 mg/l. Mõõtmist teostati mõõteseadmega Dräger Alcotest 7110 EST nr ARAF-0033, taatlustunnistuse nr TTRC-23-00004. Meelis Rõõm rikkus sellega

§ 69

lg 3 nõudeid, millega pani toime

§ 224lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kaebuse esitaja taotlus ja sisu

1. Menetlusalune isik on esitanud eelnimetatud otsuse peale kaebuse, milles taotleb väärteoasjas nr 2610,23,002776 määratud lisakaristuse tühistamist. Juhtimisõigust on tal töö jaoks vaja. Menetlusalune isik on just pärast pikka otsimist leidnud töö ning juhtimisõiguse äravõtmine võib tekitada olukorra, kus menetlusalune isik kaotab juba enne alustamist jälle töö ning seetõttu ka regulaarse sissetuleku. Täiendavalt on kaebaja abikaasale määratud xxx liikumispuue ning xxx töövõime ja abikaasa emale xxx liikumispuue, kes elab linnast väljas. Eelkirjeldatud asjaolud tingivad möödapääsmatu vajaduse juhilubade allesjätmiseks, kuna kui kaebajalt võetakse lisakaristusena ära ka juhiload, poleks tal enam võimalik abikaasa emale viia toitu, teda transportida arsti juurde ja apteeki. Sama käib ka abikaasa osas, kellel endal töövõimetuse ja liikumispuude tõttu on liikumine keskmisest keerulisem. Kokkuvõtlikult juhilubade äravõtmine kaebaja jaoks mitte ainult temale vaid tervele ta perele äärmiselt negatiivseid tagajärgi ja selle mõju oleks seetõttu laiem, kui ainult kaebajale. Kaebaja siiralt loodab, et kohus arvestab nende asjaoludega. Kaebaja võtab ette erinevaid samme, et aset leidnud kahetsusväärne juhtum enam iial ei korduks. Eeltoodust lähtuvalt ning juhindudes eelkõige VTMS §-st 132 lg 2 palub menetlusalune isik tühistada kohtuvälise menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Kagu politseijaoskonna uurimisgrupi uurija Marjana Lehepuu 19.07.2023 otsus ning teha uus otsus, millega muudetakse menetlusaluse isiku karistust ja määratakse menetlusalusele isikule karistuseks üksnes rahatrahv ning tühistatakse määratud lisakaristus (juhtimisõiguse äravõtmise 3 kuuks). Kaebuse esitaja soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuvälise menetleja seisukoht kaebuse osas
2. Kohtuväline menetleja, tutvunud kaebuse sisu ja väärteoasja materjalidega, jääb otsuses toodud seisukohtadele, alused kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärtegu on õigusvastane ja KarS § 27 ja § 30 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Meelis Rõõmule kohaldatud karistus vastab toimepandud teole, isiku süüle ja 2 mõjutatavusele. Kohtuvälise menetleja määratud karistus on kohane ja põhjendatud meede. Karistuse eesmärk on mõjutada isikut uusi tegusid mitte toime panema ning õiguskorra kaitsmise huvid. Karistuse määramisel kohtuväline menetleja lähtus KarS § 56 lõikes 1 sätestatud karistuse määramise alustest ning järgis diskretsiooni põhimõtteid. Isikule määratud karistus on kooskõlas seaduse nõuetega ja Riigikohtu suunistega. Kohtuväline menetleja karistuse määramisel võttis arvesse sanktsiooni keskmise määra ning määras karistuseks rahatrahvi sanktsiooni keskmisest määrast (keskmine 600 eurot) oluliselt madalamas suuruses karistuse - 400 eurot. Lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmisena 3 kuuks on määratud miinimumina. Meelis Rõõm juhtis mootorsõidukit
3. juunil ehk jaanipäeval xxx linnas xxx tänaval, kui liikluse intensiivsus oli pärastlõunasel ajal tavapäraselt oluliselt suurem ning raskete tagajärgede saabumise tõenäosus kõnealuste rikkumiste korral suur. Meelis Rõõm omab karistusregistri andmetel kehtivat kriminaalkaristust alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest (Tartu Maakohtu kohtuotsus 1-18-9515). Kehtiv karistus annab otsese viite menetlusalase isiku varasemale liikluskäitumisele. Konkreetse menetluse raames saab kohtuvälise menetleja hinnangul asuda seisukohale, et uue raske väärteo toimepanemine ilmestab menetlusaluse isiku suhtumist varasemalt määratud karistusse ning liiklusseadusesse. Kohtule esitatud kaebuses Meelis Rõõm tunnistab, et mootorsõiduki juhtimisõigus on vajalik abikaasa toimetamiseks arsti juurde ning ämmale toidukraami ja ravimite viimiseks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et menetlusalusel isikul on võimalik liigelda ja vajalikud toimingud teostada ka ühistransporti kasutades või kasutada eelpool nimetatud toimingute läbiviimiseks sõprade või tuttavate abi. Kohtuväline menetleja peab siinkohal vajalikuks suunata ka tähelepanu omaks võetud kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. Karistusseadustik § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Sellekohaseid tõendeid Meelis Rõõm kohtule esitanud ei ole. Eripreventiivselt aitab juhtimisõiguse äravõtmine vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on keelatud nii tema enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Kohtuväline menetleja asub lõplikule seisukohale, et arvestamaks menetlusaluse isiku süü suurust, õigusrikkumise iseloomu, tuleb kohtuvälise menetleja esindajal nõustuda üldmenetluse otsuse teinud ametniku seisukohaga määratud karistuse osas. Tulenevalt eelnimetatust leiab kohtuväline menetleja, et menetlusalusele isikule määratud rahatrahv koos lisakaristusega on igakülgselt proportsionaalne, seaduslik ja põhjendatud otsus. Kuigi kohtuvälisele menetlejale on inimlikult mõistetav, et määratud lisakaristus võib menetlusaluse isiku igapäevast elukorraldust raskendada, siis karistus peabki olema süüdlasele koormav, et täita karistuse eripreventiivset eesmärki. Õigusrikkumist toime pannes pidanuks menetlusalune isik arvestama asjaoluga, et õigusrikkumise toimepanemise eest määratav karistus ongi temale kui rikkujale koormav. Lähtudes eeltoodust ja väärteomenetluse seadustiku § 132 p 1 palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja peab võimalikuks asja lahendamist kirjalikus menetluses vastavalt VTMS § 120 lg 1 alusel. 3 KOHTU SEISUKOHT
4. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Menetlusalune isik Meelis Rõõm on kohtule teatanud, et soovib asja lahendamist kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja on samuti kinnitanud nõusolekut lahendada asi kirjalikus menetluses. Kohus on seisukohal, et avaldatud asjaolude pinnal on võimalik väärteokaebus lahendada kirjalikus menetluses ning VTMS § 120 lg 2 alusel vajadust suulisel istungil asja lahendada, ei ilmnenud.
5. VTMS § 123 lg 2 kohaselt kohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Seega võtab kohus seisukoha kõikides VTMS §-s 133 sätestatud küsimustes ega lähtu esitatud kaebuse piiridest. 6.

§ 69

lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

§ 224

lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. 7. 24.06.2023 koostatud väärteoprotokollis sisalduva kirjelduse järgi juhtis Meelis Rõõm 24.06.2023 kell 15.52 xxx linnas xxx tänaval maja nr xxx juures, liikudes xxx tänava suunas mootorsõidukit xxx registreerimisnumbriga xxx isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,33 mg/l +/- 0,05 mg /l. Sellega rikkus Meelis Rõõm

§ 69

lg-t 3 ning pani toime

§ 224lg-s 2 sätestatud väärteo.

1. Tunnistaja A. P. ülekuulamise protokollist nähtuvalt oli ta teenistuses koos abipolitseinik A. K.iga 24.06.2023, mil teostasid xxx linnas xxx tänav xxx juures liiklusjärelevalvet. Tema poole sõitis xxx, registreerimismärgiga xxx. Pannes juhi puhuma näitas indikaatorvahend AlcoQuant 6020 plus nr A418550 kell 15:52 isikul alkoholijoovet 0,38 mg/l. Sõiduki juhiks oli Meelis Rõõm, sünniaeg 24.07.
2. Meelis Rõõm anti üle politseipatrullile edasiseks menetluseks (tl 30 pöördel-31).
3. Tõendusliku alkomeetri väljatrükilt, mille menetlusalune isik on allkirjastanud, nähtub, et isiku väljahingatavas õhus mõõdeti 24.06.2023 kell 16.18-16.22 alkoholisisalduseks 0,28 mg/l (tl 29). Tõenduslik alkomeeter ARAF-0033 Dräger Alcotest 7110 EST on taadeldud ja omas mõõtmise ajal kehtivat taatlustunnistust nr TTRC-23-
4. Seoses joobe tuvastamisega, kõrvaldati Meelis Rõõm mootorsõiduki juhtimiselt (tl 31 pöördel32).
5. Menetlusaluse isiku Meelis Rõõmu selgituste kohaselt sõitis ta 24.06.2023 kella 16:00 paiku oma sõiduki xxx-ga, registreerimismärk xxx xxx koju xxx linna xxx tänavale. xxx ülesõidu kohal peatas ta politseipatrull, kes kontrollis alkoholijoovet. Isiku üllatuseks aparaat näitas alkoholi, teisel puhumisel tuli tulemuseks 0,38 mg/l. Ise tundis ennast kaine olevat. Alkoholi tarbis viimati 23.06.2023 õhtul. Magama läks kella 01:00 paiku. Hommikul ei võtnud midagi peale. Oli joonud Jaanipäeva puhul viina ja õlut. Kahetseb, et istus rooli (tl 29 pöördel - 30). 4
6. Eelkirjeldatud tõenditest nähtub üheselt, et alkoholisisaldus menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus ületas sõitmise ajal lubatud piirmäära. Isik tarbis alkoholi eelmise päeva hilisõhtul, olles joonud Jaanipäeva puhul viina ja õlut.
7. Kohtul puudub alus kahelda mõõtmistulemuse jälgitavuses ning sellekohast kahtlust ei ole tõstatanud ka kaebuse esitaja. Mõõtmine on materjalidest nähtuvalt teostatud pädeva ametniku poolt, taadeldud seadmega, järgides mõõtemetoodikat. Riigikohus on lahendis asjas nr 1-17-5210 punktis 25 märkinud, et lähtuda tuleb kohtumenetluses üldiselt omaksvõetud arusaamast, mille kohaselt tõendi lubatavust eeldatakse. Vastavasisulise kahtluse tekkimise korral peab kohus tõendi saamise seaduslikkust kontrollima (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a otsus asjas nr 3-1-1-48-13, p 9.2). Samast põhimõttest tuleb juhinduda mõõtevahendite nõuetele vastavuse puhul: mõõtevahendite kalibreerimist või taatlemist kinnitavad tõendid peab esitama siis, kui kohtumenetluse pool taotleb sellega seotud asjaolude kontrollimist. Ka käesolevas väärteomenetluses ei ole maakohtul tekkinud kahtlusi mõõteseadmete ning nende alusel saadud mõõtmistulemuste jälgitavuses ning tõendina kasutamise lubatavuses.
10. Kohus on seisukohal, et väärteo toimepanemine on tõendatud tõendusliku alkomeetri väljatrüki, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, tunnistaja A. P. ja menetlusaluse isiku ütlustega.
11. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et täielikult on tõendamist leidnud, et Meelis Rõõm juhtis 24.06.2023 kell 15.52 xxx linnas xxx tänaval, liikudes xxx tänava suunas, mootorsõidukit xxx registreerimisnumbriga xxx isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,33 mg/l +/- 0,05 mg /l, so 0,28 mg/l. Seega on tema tegu kvalifitseeritud õigesti

§ 224lg 2 järgi. 15. Kar

S § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Isiku joobeks mõõdeti 0,28 mg/l. Tegemist ei ole küll kriminaalsele joobele lähedase astmega, kuid siiski on see arvestatavalt üle lubatava piiri. Menetlusalune isik selgitas omapoolsetes ütlustes peale sündmust, et oli eelmise päeva õhtul joonud viina ja õlut ning läks magama u kell 01.00 ajal. Isik tundis end enne sõitma minekut kaine olevat, et alkomeeter näitas joovet tuli talle üllatusena. KarS § 18 lg 1 sätestab, et ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Menetlusalune isik tunnistas, et oli eelneval õhtul Jaanipäeva puhul joonud õlut ja kanget alkoholi - viina. Seega oleks isik pidanud järgmisel päeval enne sõitma asumist võimalikku joovet kontrollima. Kohtu hinnangul peab inimene, kes on eelneval hilisõhtul tarvitanud mitut liiki alkoholi, sh kanget alkoholi, võimalikuks, et ta võib ka mitu tundi hiljem olla juhile keelatud seisundis, kuid loodab seda vältida. Seda isegi juhul, kui alkoholi tarvitamisest oli möödunud Meelis Rõõmu ütlustest tuletatav aeg – u 14 tundi (isik läks ütluste kohaselt magama u kl 01.00, ega tarbinud sellest ajast alates täiendavalt alkoholi). Kohtu hinnangul pani menetlusalune isik teo toime kergemeelsusest. 16. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus asub seisukohale, et menetlusalune isik on süüdi väärteo toimepanemises ja teda tuleb karistada. 17. Tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis kohus järeldusele, et Meelis Rõõmu väärteoasjas puuduvad VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. 5 18. Aset on leidnud tegu, milles Meelis Rõõmu süüdistatakse ning kohtul ei tekkinud kahtlust, et Meelis Rõõm on nimetatud teo toime pannud. Tegemist on koosseisupärase väärteoga, mis on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud ning kohtuväline menetleja oli pädev karistuse määramiseks. 19. Kohus ei tuvastanud asjas väärteomenetlusõiguse rikkumist. Karistuse kohaldamisest 20.

§ 224

lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni.

§ 224

lg 3 võimaldab kohaldada samas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni, kui isikut ei ole varem antud paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud või kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

1. Rahatrahvi menetlusalune isik vaidlustanud ei ole, kuid palub kohtuvälise menetleja otsus tühistada lisakaristuse mõistmise osas ehk siis palub mitte võtta temalt ära juhtimisõigust kolmeks kuuks.
2. Karistuse määramisel peab juhinduma KarS §-st 56, mille lõike 1 kohaselt on karistamise aluseks süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-6-17 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-77-11, p 11 ja nr 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-76-12, p 7 ja nr 3-1-1-52-13, p 19).
3. Rahatrahvi keskmine määr on antud rikkumise puhul 150 trahviühikut. Kohtuväline menetleja on Meelis Rõõmule määranud rahatrahvi keskmisest väiksemas määras 100 trahviühikut ning lisaks kohaldanud lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks.
4. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust asjas nr 1-19-4150, p 26).
5. Meelis Rõõm tunnistas alkoholi tarbimist eelmise päeva õhtul, ta jõi Jaanipäeva puhul viina ja õlut. Enne sõitma asumist tundis end kaine olevat. Seega pani ta teo toime kergemeelsusest. Meelis Rõõm selgitas, et oli teel xxx xxx linna xxx tänavale oma koju. xxx asub xxx lähedal, seega sõit ei olnud pikk. Sellegipoolest tekitas isik potentsiaalse ohu enda ja teiste liiklejate suhtes. Meelis Rõõm juhtis sõidukit asustatud piirkonnas, xxx linnas, kus 24.06 pärastlõunal kell 15:52 on liiklus ka intensiivsem ning jalakäijaid rohkem kui nt asulavälisel teel hilisõhtusel või öisel ajal. Juhtimisõigust omav isik peab enesele teadvustama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate, sh tema enda huvides ning mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületades ei ole 6 aktsepteeritav tegevus. Alkoholipiirmäära ületamine mõjutab õnnetusse sattumise ohtu, suurendab selle tõenäosust oluliselt, kuivõrd alkoholipiirmäära ületavas seisundis mootorsõiduki juht ei taju adekvaatselt liiklusolusid ning väheneb oluliselt reaktsioonikiirus. Alates 0,75 mg/l väljahingatavas õhus alustatakse sõidukijuhtide suhtes juba kriminaalmenetlust. Kohtu hinnangul on isiku süü suurus keskmine.
6. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, mida isik on avaldanud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ning kaebuses (tl 30, 12 pöördel).
7. Lisaks isiku süüle on oluline hinnata ka karistuse üld- ja eripreventiivset eesmärki ning õiguskorra kaitsmise huve. Kohus nõustub väärteootsuses ja kohtuvälise menetleja seisukohas märgituga ning leiab, et alkoholipiirmäära ületamine on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga, millel puudub üldreeglina õigustus. Menetlusalune isik pani toime raske liiklusalase väärteo näidates oma suhtumist kehtivasse Liiklusseadusesse ning liiklusturvalisusesse. Karistusregistri andmetel on Meelis Rõõmul üks kehtiv kriminaalkaristus alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest, kehtivaid väärteokaristusi ei ole (tl 33). Seega on Meelis Rõõm ka varasemalt alkoholijoobes rooli istunud. Tegemist ei ole küll hiljutise süüteoga, kuivõrd see on toime pandud 07.09.2018, ent see pidanuks sellegipoolest isikut püsivalt suunama edaspidi samalaadsete rikkumiste toimepanemisest hoiduma. Paraku aga varasem karistus ei ole piisavat mõju avaldanud. 28.

§ 224

lg 3 p 1 kohaselt võib kohaldada isikule, keda ei ole varasemalt karistatud

§-s 224 sätestatud süüteo eest, lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmine kolmest kuust kuni üheksa kuuni. 29. Riigikohus on mitmes lahendis märkinud, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-18-17 p 16 kohaselt olukorras, kus

§ 224

lg 2 sätestab toimepandud väärteo eest sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise ka põhikaristusena, kuid isikule on määratud keskmisest suurem rahatrahv (800 eurot) ja puuduvad kaalukad eripreventiivsed argumendid lisakaristuse kohaldamiseks, ületas ka 4 kuuks juhtimisõiguse äravõtmise määramisel põhi- ja lisakaristus kogumis tema süü suurust. Käesolevas asjas on kohus hinnanud menetlusaluse isiku süü keskmiseks. Kohtuväline menetleja on karistanud menetlusalust isikut keskmisest väiksema rahatrahviga ning juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks ehk miinimummääras, mistõttu ei ületa kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi-ja lisakaristus kogumis isiku süü suurust.

1. Meelis Rõõm selgitas kohtule esitatud kaebuses, et ta on pärast pikka otsimist leidnud töö ning juhtimisõiguse äravõtmine võib tekitada olukorra, kus ta kaotab töö ning seejuures ka regulaarse sissetuleku. Riigikohus on lahendis 3-1-1-26-10 p-s 7.3 selgitanud, et kuigi üldiselt võib nõustuda seisukohaga, mille kohaselt tuleks vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks, sest KarS 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu. Seega töövaldkonna eripära ei saa muutuda lisakaristuse kohaldamist või määra oluliselt ja igakordselt mõjutavaks teguriks. Ka ei anna alust jätta lisakaristus kohaldamata asjaolu, et kaebaja abikaasale on määratud xxx liikumispuue ning abikaasa emale xxx liikumispuue. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja selgitustega, mille kohaselt saab menetlusalune isik liigelda ja vajalikud toimingud teostada ka ühistrantsporti kasutades või paluda vajadusel sõprade või tuttavate abi. Just vajadus omada juhtimisõigust pidanuks isikut suunama hoolikamalt suhtuma liiklusnõuete järgimisse. 7
2. Riigikohus on 13.12.
3. a otsuses nr 3-1-1-122-13 öelnud järgmist: „Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga)“. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Isegi korduvalt rikkumise toime pannud isikutele ei saa lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Riigikohtu otsuse nr. 3-1-1-122-13 kohaselt üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohtu hinnangul on antud juhul lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Meelis Rõõmu on varasemalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest kriminaalkorras karistatud, kuid sellegipoolest on isik asunud taaskord kergemeelselt mootorsõidukit juhtima seisundis, milles see lubatud ei olnud. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et juhtimisõiguse äravõtmine vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning kujundada ja süvendada endas õiged ja ohutud liiklusvõtted, mõista, et alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimine on keelatud nii tema enda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara säästmiseks ja vastava keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. Karistus ei saagi olla mugav. Sellisel juhul puuduks alus lootmaks, et karistuse mõjul isikud teeks korrektuure oma käitumises ning edaspidi asuks oma kohustustesse hoolikamalt suhtuma. Samuti on siiski tegemist võrdlemisi lühiajaliselt kestva meetmega. Kohtu hinnangul on tuntavalt alla keskmise määra jääv rahatrahv ning juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks, so minimaalses määras koos tõhusaks karistuseks, mis aitaks isikut mõjutada edaspidistest rikkumistest hoiduma.
4. Arvestades kokkuvõtvalt teo toimepanemise asjaolusid, Meelis Rõõmu süü suurust ning karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, on kohtu hinnangul põhjendatud isikule määratud põhikaristus keskmisest väiksemas määras ehk 100 trahviühiku ulatuses summas 400 eurot ning lisakaristuse kohaldamine juhtimisõiguse äravõtmise näol 3 kuuks ehk miinimummääras.
5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Meelis Rõõmu kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja 19.07.
6. a otsuse väärteoasjas nr 2610,23,002776 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Triin Harak 8