← Eesti

1-22-5228/39

Obsah (14)§ 1265§ 248§ 306§ 245§ 244§ 247§ 1261§ 318§ 339§ 326§ 331§ 340§ 337§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahendid Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja lä

) § 1267 lg 1 alusel luba G. Kaljula salajaseks pealtkuulamiseks.

  2. jaanuaril 2022 andis Lääne Ringkonnaprokuratuur G. Kaljula suhtes loa

§ 1265lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu tegemiseks – varjatud jälgimiseks.

  2. veebruaril 2022 peeti G. Kaljula kahtlustatavana kinni.
  3. Kaitsja esitas
  4. juunil 2022 Pärnu Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a jälitusloa peale kaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. juuni
  8. a määrusega tunnistati see jälitusluba õigusvastaseks.
  10. septembril 2022 sõlmisid G. Kaljula, tema kaitsja ja prokurör kriminaalasjas kokkuleppe ja
  11. septembril 2022 anti süüdistatav kokkuleppemenetluses kohtu alla. 1-22-5228
  13. oktoobril 2022 esitas kaitsja maakohtule süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 7 lg 1 alusel taotluse tuvastada Lääne Ringkonnaprokuratuuri
  14. jaanuari
  15. a jälitustoimingu loa õigusvastasus ja hüvitada G. Kaljulale õigusvastaste jälitustoimingutega tekitatud mittevaraline kahju. Samuti taotles ta G. Kaljulale kahtlustatavana kinnipidamisel tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist.
  16. Pärnu Maakohtu
  17. detsembri
  18. a määrusega tunnistati Lääne Ringkonnaprokuratuuri
  19. jaanuari
  20. a jälitusluba õigusvastaseks. Taotluse süüdistatavale kahju hüvitamiseks jättis kohus rahuldamata.
  21. Samal kuupäeval tegi maakohus kokkuleppemenetluses otsuse, millega tunnistas G. Kaljula KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi suures koguses narkootilise aine omandamises ja edasimüümises.
  22. Maakohtu määruse vaidlustasid nii prokuratuur kui ka kaitsja. Prokuratuur taotles määruse tühistamist jälitusloa õigusvastaseks tunnistamise osas, leides, et luba oli nõuetekohaselt põhjendatud. Kaitsja polnud nõus SKHS-i alusel esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmisega.
  23. Kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni G. Kaljula. Süüdistatav ei nõustunud enda süüditunnistamisega narkootilise aine edasiandmises, leides, et selle kohta ei ole tõendeid. Ringkonnakohtu määrused Määruskaebuste lahendamine
  24. Tallinna Ringkonnakohtu
  25. jaanuari
  26. a määrusega tühistati Pärnu Maakohtu
  27. detsembri
  28. a määrus osaliselt, s.o Lääne Ringkonnaprokuratuuri
  29. jaanuari
  30. a jälitusloa õigusvastaseks tunnistamise osas. Kaitsja vastav taotlus saadeti maakohtule uueks lahendamiseks. Muus osas jäi maakohtu määrus muutmata. Kohus põhjendas oma otsustusi järgmiselt. 13.

§-st 247 tulenevalt toimub kohtulik arutelu poolte vahel sõlmitud kokkuleppe asjaolude osas. Kohtul tuleb selgitada, kas kõik kokkuleppe osalised jäävad selle juurde. Kokkuleppe sõlmimine tähendab muu hulgas seda, et pooled nõustuvad kriminaaltoimikus olevate tõendite lubatavusega ja kohus saab otsuse tegemisel neile tugineda. Kui süüdistatav ja kaitsja ei nõustu kokkuleppega või kohtul tekivad kahtlused, kas süüdistatav on kuriteo toimepanemises süüdi, tuleb kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada (

§ 248lg 1 p-d 1 ja 3).

  1. Vaatamata G. Kaljula kaitsja päev enne asja arutamist esitatud jälitusloa õigusvastaseks tunnistamise taotlusele soovisid kõik osalised maakohtu istungil, et kohus kokkuleppe kinnitaks. Seega olid G. Kaljula ja tema kaitsja asunud ühest küljest vaidlustama kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavust, teisest küljest aga taotlesid kohtult nendesamade tõendite alusel süüdimõistva otsuse tegemist ja kokkuleppekohase karistuse mõistmist. Selline olukord ei ole kokkuleppemenetluses lubatav. Kui süüdistatav soovib kokkuleppemenetluses jälitustoimingute seaduslikkust vaidlustada, peab sellise taotlusega kaasnema kokkuleppest loobumine. Kui koos taotlusega ei ole kokkuleppemenetlusest loobumise soovi selgelt väljendatud, peab kohus selle välja selgitama.
  2. Maakohus jättis SKHS § 7 lg 1 alusel esitatud taotluse jälitustoimingutega põhjustatud kahju hüvitamiseks õigesti rahuldamata. Menetlejad tegid toiminguid jälituslubades määratud 2

(6)1-22-5228 tingimustel. Samuti on asjakohased maakohtu põhjendused G. Kaljulale kahtlustatavana kinnipidamisel väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamata jätmise kohta. Apellatsiooni lahendamine
  1. Samal kuupäeval tegi ringkonnakohus süüdistatava apellatsiooni alusel teise määruse, millega tühistas Pärnu Maakohtu
  2. detsembri
  3. a kokkuleppemenetluses tehtud otsuse ja saatis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.
  4. Maakohus rikkus kokkuleppemenetluse sätteid. Olukorras, kus kaitsja oli esitanud taotluse jälitusloa õigusvastaseks tunnistamiseks, ei saanud kohus kokkulepet kinnitada. Kokkuleppega nõustudes nõustuvad pooled ka toimikus olevate tõendite lubatavusega. Kui kohtumenetluse pool soovib kohtus tõendite lubatavust vaidlustada, on sisuliselt tegu kokkuleppest loobumisega.
  5. Kui maakohtul tekkisid kahtlused toimikus olevate tõendite lubatavuses, ei saanud kohus kokkulepet kinnitada. Tegemist oli

§-st 306 lähtuva kahtlusega, mis pidanuks

§ 248

lg 1 p 3 järgi tooma kaasa kokkuleppemenetlusest keeldumise ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise. Jälitusloa õigusvastaseks tunnistamisega väljus maakohus talle kokkuleppemenetluses antud pädevuse piiridest. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus

  1. Kaitsja esitas kaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruste tühistamist ja süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt palub ta saata kriminaalasi tervikuna uueks lahendamiseks maakohtule.
  2. Jälitustoimingu loa õigusvastasuse tuvastamise taotlus ei seondunud kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavuse küsimusega. Kaitsja esitas selle taotluse seepärast, et soovis õigusvastaste jälitustoimingutega põhjustatud kahju hüvitamist. Loa alusel kogutud tõendite lubamatuks tunnistamist kaitsja ei taotlenud ja kokkuleppemenetluses poleks see ka võimalik.
  3. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus esitati juhuks, kui kohus lahendab kriminaalasja kohtuotsusega. See, et taotlus lahendati eraldi määrusega, toimus maakohtu initsiatiivil. Ringkonnakohus on kohtuotsuse tühistanud, ent lahendanud kaitsja esitatud taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks. Sellist olukorda seadus ei võimalda. Kuivõrd kokkuleppemenetluse normid ei reguleeri süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse lahendamist, tulnuks rakendada

§ 306lg-s 1 sätestatut.

Viidatud normi kohaselt lahendatakse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus vaid juhul, kui kohus lahendab asja kohtuotsusega. Tühistades maakohtu otsuse, pidanuks ringkonnakohus seega tühistama ka kohtu otsustuse SKHS-i alusel esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta.

  1. Maakohtu otsuse tühistamisega raskendati süüdistatava enda apellatsiooni alusel tema olukorda – süüdistatavalt võeti õigus saada õigusvastase jälitustoiminguga tekitatud kahju eest hüvitist. Määruskaebuse vastus
  2. Prokuratuur leiab, et kaitsja määruskaebus on vastuoluline. Ühelt poolt võib kaebusest järeldada, et kaitsja ei vaidlusta jälitusloa seaduslikkust ega selle alusel kogutud tõendite lubatavust. Samas aga on kaebaja seisukohal, et jälitustoimingutega on G. Kaljulale tekitatud mittevaraline kahju. 3

(6)1-22-5228 Lisaks ei ole kaitsja põhjendanud taotletud mittevaralise kahju suurust. Maakohtule andis aluse kahju hüvitamise taotluse määrusega lahendamiseks SKHS § 18 lg
  1. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Enne kaitsja kaebuse lahendamist selgitab kolleegium süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise võimalusi kokkuleppemenetluses.
  3. SKHS §-d 4 ja 18 ei piira süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamist ega selle lahendamist kokkuleppemenetluses. Pidades silmas kokkuleppemenetluse eesmärki – lahendada kõik pooltele olulised küsimused nende kokkuleppel –, oleks kolleegiumi hinnangul loogiline, et ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine oleks osa süüdistatava, kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitavast kokkuleppest. See tähendab, et süüdistatav peaks vastava taotluse esitama prokuratuurile, pooled selle omavahel läbi rääkima ja hüvitatavas kahjus kokku leppima. Seejärel oleks asja arutaval kohtul kokkuleppega nõustumise korral võimalik teha süüdimõistev otsus. Selline lähenemine haakuks kõige paremini kokkuleppemenetluse olemuse ja menetluskorraga.
  4. Paraku ei ole seadusandja näinud ette erikorda – ei menetlusseaduses ega SKHS-is – sellise taotluse lahendamiseks kokkuleppemenetluses. Ehkki pooled võivad SKHS-i alusel hüvitatavas kahjus kokku leppida, ei kuulu see

§ 245lg 1 kohaselt kokkuleppe esemesse.

See tähendab, et prokurör, süüdistatav ja kaitsja ei pea seda küsimust kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus kohustuslikus korras arutama ega selles kokkuleppele jõudma. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises kokkuleppe puudumine ei välista kokkuleppemenetlusega jätkamist (

§ 244lg 3).

Niisamuti on võimalik seegi, et taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse alles kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus (SKHS § 18 lg 1). Seega vajab lahendamist küsimus, kuidas tuleb asja arutaval kohtul toimida olukorras, kus kokkulepet SKHS-i alusel hüvitatavas kahjus pole saavutatud või seda küsimust pole kohtueelses menetluses arutatud. 27. Senises kohtupraktikas on jaatatud võimalust võtta kohtuotsuses seisukoht asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeeritavate muude objektide kohta, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatuse kohta ka siis, kui neid küsimusi kokkuleppes ei kajastata. Siiski tuleb märkida, et Riigikohus on pidanud nende küsimuste lahendamist kokkulepet kinnitavas maakohtu otsuses võimalikuks ainult juhul, kui neid on kohtuistungil arutatud ja nende kohta süüdistatava ning kaitsja nõusolekut küsitud (vt viimati RKKK 17.02.2021, 1-20-3298/21, p 9). Samade põhimõtete juurde jäädes peab kolleegium võimalikuks, et kokkuleppemenetluse otsusega kinnitatakse ka poolte istungil saavutatud kokkulepe SKHS-i alusel hüvitatava kahju kohta. Kui pooled kokkuleppe kohtuliku arutamise käigus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamises üksmeelt ei saavuta, tuleb kohtul tulenevalt

§ 247

lg-test 2 ja 3 selgitada, kas nad jäävad muudes küsimustes sellele vaatamata kokkuleppe juurde. Kui pooled kinnitavad, et kokkulepe ei sõltu sellest, kas ja millises ulatuses süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitatakse, saab kohus teha kõigi muude tingimuste täidetuse korral süüdimõistva otsuse ja lahendada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse SKHS § 18 lg 2 alusel eraldi määrusega. Kui aga see, et süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas kokkuleppele ei jõuta, välistab poolte kokkuleppe ka ülejäänud küsimustes, siis maakohus kokkulepet kinnitada ei saa ja kriminaalasi tuleb

§ 248

lg 1 p 1 ja § 239 lg 2 p 2 järgi kokkuleppemenetluse aluse, s.o poolte nõusoleku puudumise tõttu tagastada prokuratuurile. 28. Kõnealuses asjas G. Kaljula, kaitsja ja prokuratuuri vahel sõlmitud kokkulepe süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist ette ei näinud. Kaitsja esitas kahju hüvitamise taotluse alles päev enne 4

(6)1-22-5228 istungit kokkulepet arutavale kohtule. Ülaltoodud suuniseid arvestades tulnuks maakohtul sellises olukorras istungil küsida, kas pooled on valmis kahju hüvitamises kokku leppima. Eitava vastuse korral tulnuks kohtul edasi selgitada, kas kokkuleppe kinnitamine vastab sellele vaatamata poolte tahtele ja kas nad on nõus SKHS-i alusel esitatud taotluse eraldi lahendamisega. 29. Maakohtu istungil leidis prokurör, et kohus saab kokkuleppe kinnitada ja lahendada kaitsja SKHSi alusel esitatud taotluse eraldi määrusega. Süüdistatav ega kaitsja ei teatanud, kas jäävad kokkuleppe juurde sõltumata süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisest, ja istungiprotokolli kohaselt kohus neilt seda ka ei küsinud. Jättes süüdistatava tegeliku tahte ja kaitsja arvamuse välja selgitamata, rikkus maakohus

§ 247lg-tes 2 ja 3 sätestatud kokkuleppemenetluse reegleid.

30. Kolleegiumi hinnangul oli SKHS-i alusel esitatud taotluse lahendamine käesolevas asjas aga igal juhul välistatud – seda ka siis, kui pooled nõustunuks selle määrusega lahendamisega. Nimelt vaidlustas kaitsja koos kahju hüvitamise taotlemisega ka kriminaaltoimikus sisalduva jälitustoimingu protokolli aluseks olnud prokuröri jälitusloa õiguspärasust. Sellist taotlust maakohus kokkuleppemenetluses lahendada ei saanud. Taotluse saamisel pidid kohtul tekkima kahtlused nii selles, kas süüdistatav ja kaitsja jäävad kokkuleppe juurde, kui ka süüdistatava süü tõendatuses ning tal tulnuks

§ 248

lg 1 p-dest 1 ja 3 ning § 306 lg 1 p-st 4 juhindudes teha kokkuleppemenetlusest keeldumise ja prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrus. Seejuures ei ole tähtis, et kaitsja selgituste kohaselt tugines ta jälitusloa õigusvastasusele üksnes SKHS-i alusel esitatud taotluse raames ega taotlenud selle alusel kogutud tõendite lubamatuks tunnistamist. Jälitustoimingu loa õigusvastasus muudab selle alusel saadud tõendid igal juhul lubamatuks (

§ 1261lg 4).

31. Seega ei olnud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse kokkuleppemenetluses lahendamise tingimused täidetud. Maakohus ei saanud teha SKHS § 18 lg 2 alusel määrust ja pidanuks kõik menetluse käigus tõstatatud küsimused lahendama

§ 248lg 1 alusel tehtavas lahendis.

Seetõttu leiab kolleegium, et maakohtu

  1. detsembril 2022 tehtud lahendeid tuleb käsitada ühena, s.o kokkuleppemenetluses tehtud otsusena, ja selle peale esitatud kaitsja ja prokuratuuri kaebusi sarnaselt süüdistatava omaga apellatsioonidena.
  2. Ringkonnakohtu menetluses oli järelikult kolm apellatsiooni: süüdistatav taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja enda õigeksmõistmist narkootilise aine edasiandmises, prokurör vaidlustas jälitustoimingu loa õigusvastaseks tunnistamist ning kaitsja SKHS-i alusel esitatud taotluse rahuldamata jätmist. 33.

§ 318

lg 3 p 4 ja lg 4 järgi võib kohtumenetluse pool esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni juhul, kui tegemist on

  1. peatüki
  2. jao sätete või

§ 339lg 1 rikkumisega.

Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Riigikohus on selgitanud, et lahendades

§ 318

lg 4 alusel küsimust, kas kokkuleppes kirjeldatud tegu on kuritegu, peab ringkonnakohus võrdlema kokkuleppes toodud teokirjeldust karistusseadustiku eriosa sätte dispositsioonis sisalduvaga ja otsustama, kas kirjeldatud faktilised asjaolud on selle sätte alla subsumeeritavad. Ringkonnakohtul ei ole võimalust ega pädevust

§ 318

lg 4 raames hinnata seda, kas kokkuleppes kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. (Vt RKKK 22.10.2015, 3-1-1-74-15, p 10.) 34. G. Kaljula ei tuginenud apellatsioonis ühelegi

§ 318

lg-s 4 toodud asjaolule, väites üldsõnaliselt, et narkootilise aine edasiandmine ehk osa süüdistusest ei ole tõendatud. Olukorras, kus apellatsioonis ei tugineta

§ 318lg-s 4 toodud alustele, pole isikul õigust maakohtu 5

(6)1-22-5228 otsuse peale kaebust esitada ja ringkonnakohus peab jätma apellatsiooni

§ 326lg 2 p 3 alusel läbi vaatamata.

Toimides vastupidiselt, rikub ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust (vt RKKK 29.09.2020, 1-20-282/63, p 6). Järelikult poleks ringkonnakohus ka praegusel juhul tohtinud G. Kaljula apellatsiooni alusel kokkuleppemenetluses tehtud otsust tühistada, vaid pidanuks jätma tema kaebuse läbi vaatamata. 35. Sarnaselt süüdistatavaga ei tuginenud ka kaitsja ega prokurör oma kaebuses

§ 318lg-s 4 toodud vaidlustamisalustele.

Nii asus prokurör kaebuses seisukohale, et vaidlusalune jälitusluba on õiguspärane; kaitsja aga leidis, et G. Kaljula kahju hüvitamise taotlus tulnuks rahuldada. Järelikult ei andnud needki kaebused

§ 331lg 2 järgi alust maakohtu otsust (vt eespool p 32) tühistada.

Ehkki üldjuhul on apellatsioonikohus seotud kaebuse piiridega, siis

§ 340

lg 1 kohaselt on ta kohustatud tegema apellatsiooni taotlusest sõltumatult uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda (vt nt RKKK 16.12.2022, 1-22-510/38, p 12). Kolleegium leiab, et viidatud sättest tulnuks ringkonnakohtul juhinduda ka praegu. Kaitsja tõstatas maakohtu menetluses kokkuleppes kajastamata, kuid

§ 306lg 1 järgi kohtuotsusega lahendatava küsimuse.

Jättes SKHS-i alusel esitatud taotluse rahuldamata, otsustas maakohus kokkuleppemenetluses olulise küsimuse omakorda nii, et see ei vastanud süüdistatava tahtele. Sellega raskendas maakohus süüdistatava olukorda

§ 340lg 1 mõttes.

36. Seega tulnuks ringkonnakohtul tulenevalt

§ 337

lg 2 p-st 3, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2 ja § 3411 p-st 3 maakohtu otsus täies ulatuses tühistada ja tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Jättes selle tegemata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 8, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab kolleegium Pärnu Maakohtu

  1. detsembri
  2. a otsuse, sh sama kuupäeva kandvas määruses vormistatud otsustuse, ning Tallinna Ringkonnakohtu
  3. jaanuari
  4. a määrused ning saadab kriminaaltoimiku prokuratuuri. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.