Obsah (5)

§ 436§ 230§ 173§ 162§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 11.01.2023.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-18035 Tsiviilasi X hagi Y vastu sel

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

17. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et: • poolte abieluväline kooselu kestis jaanuarist 2011. a kuni septembrini 2020. a; • poolte kooselust sündis xxxx poeg C ja xxxx poeg Q; • Xxxx korteriomand (registriosa nr xxxx) on omandatud 22.02.2018 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel ning kinnistusraamatusse on omanikuna sisse kantud kostja; • kostja sai korteriomandi ostmiseks pangalaenu AS-ilt SEB Pank, sj kasutas Kredex käendust; 5 • • • • alates korteriomandi soetamisest kuni septembrini 2020. a kasutasid pooled koos lastega seda ühiselt; kostja tasus korteriomandi soetamiseks võetud pangalaenu sissemaksena 26 900 eurot ja on tagastatud laenumakseid 43527,20 euro ulatuses ehk kokku 70 427,20 eurot; hageja on korteriomandisse paigaldatud köögi eest tasunud 6490 eurot ja garderoobi eest 1788,93 eurot ehk kokku 8278,93 eurot; korteriomandi turuväärtus on 320 000 eurot. 18. Hageja palub: kohustada Y tegema tahteavaldus abieluvälises kooselus ühiselt omandatud vara jagamise ja ühisomandi lõpetamise kokkuleppe sõlmimiseks selliselt, et korteriomand, asukohaga Xxxx, xxxx mõttelist osa kinnisasjast ja eriomandi ese eluruum nr xxxx, mille üldpind on 128,60 m2 (registriosa nr xxxx) ühisomand lõpetatakse ja kinnistu registriosa nr-ga xxxx jäetakse Y ainuomandisse; välja mõista Ylt X kasuks hüvitis kinnistu registriosa xxxx omandiõiguse kaotamise eest summas 12 984,54 eurot; alternatiivse nõudena juhul kui Yl puuduvad rahalised vahendid Xle hüvitise maksmiseks omandi kaotuse eest, ühisomandi lõpetamise viisina müüa kinnistu registriosa xxxx avalikul enampakkumisel. 19. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et: (

1. i)pole hagejaga moodustanud seltsingut ega sõlminud vastavat lepingut, mistõttu korter ei ole ühisvara, vaid kostja ainuomandis, pooled ei soetanud korterit ühiselt; (
2. ii)hageja ei ole teinud korteriomandi soetamiseks või parendamiseks rahalisi panuseid, väidetavad panused ei ole kostja panusega võrreldavad; (iii) hageja ei ole tõendanud, et pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks; (
3. iv)kostja panuste hulka tuleb arvestada tagastamata pangalaenu osa (üksnes kostjal lasus majanduslik risk), lisaks on ka kostja panustanud köögi ja garderoobi soetamisse, st kostja panus kokku on vähemalt 80 230,97 eurot; (
4. v)kostja on kandnud hagejale perioodil 02.01.2018 – 01.10.2020 kokku 27 100,30 eurot, millega on hageja panuse tagastanud (sisuliselt oli hageja kostja ülalpeetav). 20. VÕS § 580 lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). Kuigi seltsingulepingu eesmärk on VÕS § 580 lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (VÕS § 581), juhtimise korraldus (VÕS §-d 582­– 587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh VÕS §-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu Riigikohtu arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi 6 nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel. Kolleegiumi arvates ei õigusta seltsingu sätete kohaldamist ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Riigikohus on leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: • mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes); • pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22). Seega nähtub, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Vabaabielupoolte varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eeldusena ei pea olema seltsinguleping sõlmitud otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab poolte vastav faktiline käitumine. Seltsingut saab eeldada, kui pooltel on ühine majapidamine ja nende käitumises esineb ühine eesmärk, milleks võib olla ühiste jõupingutuste tegemine ühise eluaseme ehitamiseks. Samuti on Riigikohus märkinud, et abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada (RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17). Seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17; RKTKo nr 3-2-1-128-11, p 20; VÕS § 581 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele (RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15). 21. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel sõlmitud kirjalikku seltsingulepingut – selle üle pooled ka ei vaidle. Hageja leiab, et seltsingulepingu saab suuliselt sõlmituks lugeda, kuna kostja, olles hagejaga abieluvälises kooselus, soetas perele (endale, hagejale ja nende ühisele lapsele) elukohana kasutamise eesmärgil korteriomandi ning võttis selleks ka laenu ning hageja on omakorda tasunud korterisse paigaldatud köögi ja garderoobi eest. Seltsingulepingu olemasolu peab

§ 230lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb.

Kohus rõhutab, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele. Siinjuures ei oma tähtsust, mis oli poolte kooselu eesmärgiks, vaid tähtsust omab, mis oli poolte vahelise väidetava seltsingu eesmärgiks. 7 Tuginedes ülalviidatud kohtupraktikale ja poolte poolt esile toodud vaidlustamata asjaoludele, leiab kohus, et poolte vahel ei ole sõlmitud ka suulist seltsingulepingut, st poolte vahel puudub mistahes vormis seltsinguleping. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

1. Hageja on hagis märkinud, et on teinud korteriomandi soetamiseks rahalisi panuseid. Kohus nõustub kostjaga, et tõendamata on hageja väide, mille kohaselt on ta teinud korteriomandi soetamiseks rahalisi panuseid. Pooled ei vaidle, et korteriomandi soetamiseks võttis laenu kostja ainuisikuliselt ning ka laenu sissemakse tasus kostja. Ka igakuised laenumaksed kuni kooselu lõppemiseni on tasunud kostja. Hageja ei ole korteriomandi soetamiseks teinud ühtegi panust. Hagile lisatud Kredexi eluasemelaenu käendamise taotluse täitmata vorm (tlk 23jj) ei tõenda midagi, mh ei tõenda see, et käenduse aluseks oli asjaolu, et korter soetati n.ö noorele perele. Hageja järeldus, et nimetatud täitmata taotluse vorm peaks tõendama seltsingu olemasolu, on meelevaldne. Laenulepingust ja sellega seotud dokumentidest, käenduslepingust ega ka kuskilt mujalt ei ilmne, et laenusaamise või laenule Kredexi käenduse saamise eelduseks oli asjaolu, et eluaset soetas n.ö noor pere. Seega on hageja väide asjakohatu ning ebaõige.
2. Hageja on hagis märkinud, et on teinud korteriomandi majandamiseks rahalisi panuseid. Korteriomandi majandamine viitab korteriomandiga seotud jooksvate kulude ja kohustuste kandmisele. Kohus märgib, et hageja ei ole esile toonud korteriomandi majandamiseks tehtud rahalisi panuseid, samuti on nimetatud väide tõendamata. Liiati on Riigikohus leidnud, et ainuüksi eluasemega seotud jooksvate kulude katmine ei õigusta seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist (RKTKo nr 3-2-1-129-16, p 23).
3. Ainsad esile toodud ja vaidluse all mitteolevad hageja panused on korteriomandisse paigutatud köögi eest tasutud 6490 eurot ja garderoobi eest tasutud 1788,93 eurot ehk kokku 8278,93 eurot. Viidatud panuseid ei saa pidada aga sellisteks, mis on suunatud korteriomandi soetamisele. Panuseid võib pidada korteriomandi parendamiseks tehtud panusteks. Siiski ei ole nimetatud panused sedavõrd olulised, et annaks aluse majanduslikus mõttes ühisvara tekkimiseks ja sellest johtuvalt seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks. Samuti ei ole need võrreldavad kostja poolt tehtud vaidluse all mitteolevate panustega summas 70 427,20 eurot. Kostja on küll märkinud ja tõendanud, et on samuti köögi ja garderoobi soetamisse rahaliselt panustanud, kuid kohtu hinnangul ei muuda eeltoodu asja tulemit. Võiks tuletada, et pooled on teinud olulisi ja rahaliselt võrreldavaid panuseid köögi ja garderoobi soetamise eesmärgil, kuid eespool viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei ole seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine põhjendatud n.ö väiksemate esemete puhul, milleks käesoleval juhul oleks köök ja garderoob. Vastavaid sätteid saab kohaldada üksnes abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi või korteriomand) jaotamisele. Kostja selgitab, et pooltel puudus tahe seltsingu moodustamiseks, mida eelkõige kinnitab see, et kinnisasi soetati kostja ainuomandisse. Kohus märgib, et kostja seisukoht iseenesest ei välista seltsingu olemasolu, kuna seltsingu ja selle vara moodustumist ei mõjuta kinnistu asjaõiguslik kuuluvus, vaid tähtsust omab selle majanduslik kuuluvus. Siiski omab kostja viidatud asjaolu tähtsust koosmõjus muude asja lahendamise seisukohalt oluliste asjaoludega. Asjas esitatust saab küll järeldada, et vaidlusalune korteriomand soetati pere eluasemeks, kuid siiski ei ole tõendatud, et pooltel oli korteriomandi soetamisel ja parendamisel ühine tahe 8 vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Lisaks on kohus seisukohal, et hageja poolt esile toodud panused ei olnud sedavõrd olulised, et annaks aluse seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks. Liiati ei hageja poolt esile toodud panused kostja esile toodud panustega võrreldavad, eriti olukorras, kus eeldatakse, et panused on võrdsed (VÕS § 581 lg 2).
4. Hageja ei ole soovinud köögi eest tasutud 6490 euro ja garderoobi eest tasutud 1788,93 euro kostjalt väljamõistmist muudel õiguslikel alustel (sh ei ole oma nõudeid vastavalt sõnastanud).
5. Seega leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
6. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotamine 28.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine 29.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. 30. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2023 kohtuotsusega jäeti Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 11.01.2023 kohtuotsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendati kohtuotsuse põhjendusi. 9