Obsah (6)

§ 654§ 5§ 230§ 238§ 438§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 07.09.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-9405

) § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub

§ 654lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus menetlusõiguse normide vastu, kui jättis kostja 28.02.2022 taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata (tl 73–73 pöördel). 9.
2. Kostja peamine vastuväide hagile oli, et ta ei allkirjastanud laenu- ja käenduslepingut. Lepingud allkirjastas kostja eest Y, kes võttis omavoliliselt kostja ID-kaardi ja selle PIN-koodid. Maakohus tegi kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et kostja ei allkirjastanud hageja nõuete aluseks olevaid lepinguid (tl 58). Kostja soovis oma väiteid tõendada hagejaga peetud kirjavahetusega, mis eelnes lepingute sõlmimisele – kirjavahetusest nähtub, kes hagejaga suhtles Puka-Risti OÜ poolt laenu saamisel, millised dokumendid selleks hagejale esitati ning milliselt e-posti aadressilt edastati hagejale allkirjastatud lepingud (tl 61 pöördel, p 4 teine lõik). Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti ja määrust piisavalt põhjendades, et taotletud dokumendid ei oleks tõenditena (ka kaudsete tõenditena) asjakohased – need ei võimaldaks tõendada kostja väidet, et lepingud allkirjastas kostja ID-kaarti kasutades tegelikult Y. Asjaolu, et kostja ei pruukinud saata hagejale e-kirju enne lepingute sõlmimist või edastada hagejale dokumente, ei tähenda, et kostja ei oleks saanud lepinguid allkirjastada. Kostja on esitanud tõendi selle kohta, et ta on PukaRisti OÜ juhatuse liikmena andnud Y-le volikirja Puka-Risti OÜ esindamiseks, sh laenulepingute sõlmimiseks (tl 64–64 pöördel). Seega võis Y suhtluses hagejaga Puka-Risti 4 2-21-9405 OÜ-d esindada ning sellest ei saaks teha järeldusi selle kohta, et Y allkirjastas lepingud hagejaga kostja ID-kaarti kasutades. Maakohtu ettepanek kostjale esitada täiendavaid tõendeid ei tähenda, et maakohtul oleks tulnud kostja tõendite kogumisele suunatud taotlus igal juhul rahuldada. 9.
3. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus pidanud kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel viitama, millisel viisil ja milliste tõendite abil saab kostja kohtule tõendada oma väiteid, et need oleksid piisavalt tõendatud. Hagimenetlus on oma olemuselt võistlev menetlus, milles lähtutakse poolte esitatust. Nii sätestab

§ 5

lg 1, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (RKTKo 21.10.2020, 2-17-18305, p 14 esimene lõik ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei ole kostja vastuväiteid tõendada võivatele tõenditele osundamine kohtu ülesanne. Samuti ei saa kohus anda poolele lubadusi, et mingi tõend konkreetset asjaolu kinnitab või et mingi asjaolu üle saab konkreetse tõendi esitamisel konkreetsel viisil otsustada. Eelmenetluses otsustab kohus üksnes seda, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (

§ 238lg-d 1–4).

Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (

§ 438lg 1).

Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt RKTKo 19.04.2015, 3-2-1-41-15, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama kehtib ka kostja puhul. 9.

1. Lisaks ei ole kostja apellatsioonkaebuses uuesti esitanud taotlust tõendite kogumiseks. Kuna kostja pole sellist taotlust esitanud, ei muudaks asja menetluslikku tulemust see, kui maakohus eksis menetlusõiguse normide vastu osundatud taotluse rahuldamata jätmisel.
2. Maakohus ei ole otsuses öelnud, et kostja väide tema identiteedi kuritarvitamise ja käenduslepingu sõlmimise kohta kolmanda isiku poolt oleks olnud ebaoluline asjaolu, nagu apellatsioonkaebuses ebaõigesti märgitakse. Maakohus leidis, et kostja asjaomased väited on tõendamata (tl 74 pöördel, p 5).
3. Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on ebaõigesti sisustanud ja tõlgendanud hageja nõudeid. Maakohtu otsuse resolutsioon vastab sellele, mida hageja hagiga taotles (vrd 3, p 1 ja tl 74).
4. Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus otsuses andnud hinnanguid kriminaalmenetluse asjaoludele ja kuriteokoosseisu esinemisele. Maakohus märkis, et kriminaalmenetluse algatamine ei kinnita, et kostja kuriteoteates märgitud asjaolud vastavad tõele. Kriminaalmenetluse kohta esitatud tõendid kinnitavad üksnes kriminaalmenetluse alustamise fakti ega tõenda, et Y võttis kostja ID-kaardi ja paroolid kostja teadmata ning allkirjastas kostja eest laenu- ja käenduslepingud (tl 61–62 pöördel).
5. Apellatsioonkaebuse lahendamisel ei oma tähtsust, kas Puka-Risti OÜ suhtes on seoses hageja laenulepingust tulenevate nõuete täitmisega algatatud täitemenetlus. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt (VÕS § 145 lg 1 ja käenduslepingu p 1 – tl 11).
6. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses selgitanud, miks ta leiab, et maakohus tegi kostja suhtes üllatusliku ja kallutatud otsuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei viita mitte miski sellele, et 5 2-21-9405 maakohus oleks tegutsenud erapoolikult või kostjat hagejale eelistades. Samuti pole maakohus kostja tõendeid hageja omadele eelistanud või nendega tingimusteta nõustunud. Otsuses on maakohus hinnanud poolte esitatud väiteid ja tõendeid – see ei saanud kostjale olla üllatuslik.
7. Kokkuvõtvalt tuvastas maakohus õigesti, et kostja sõlmis käenduslepingu, viidates seejuures põhjendatult, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele ID-kaart ja PIN-koodid on väljastatud (vt RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450, p 22). Kostja ei ole tõendanud, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Hagejal ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt) 6