1-23-5604 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. oktoober 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-5604 (23231751248) Kohtunik Pavel Gontšarov Vai
§ 202
lg 7 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral on prokurör seotud vaid seadusest tulenevate eeldustega, mis ei hõlma endas kannatanu ega ühegi menetlusvälise isiku nõusolekut menetluse sel alusel lõpetamiseks, seisukohta kuriteo 1
(8)1-23-5604 kvalifikatsiooni, tõendite kogumise viiside, tõendite hindamise jms osas. Kuna lõpetamise üle otsustamine on antud eranditult prokuröri pädevusse, saab vaid tema otsustada, kas isiku süü on väike ning kas edasiseks menetlemiseks on avalik huvi. Kriteeriumid - isiku süü ei ole suur ja avalik menetlushuvi ei nõua menetluse jätkamist - on määratlemata õigusmõisted ja nende sisustamine jääb menetlusotsuse vastuvõtja kaalutlusõiguse piiresse. Seega on tegemist kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselt mittemõõdukas (vt RKKKo 3-1-1-85-04, p-d 15 ja 16). KrMS § 202 lg 7 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise otsuse puhul tuleb edasikaebemenetluses kontrollida ainult seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja normivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Abiprokurör leidis, et määruses tõendite analüüsi puudumine ei mõjuta määruse koostaja sisulist otsust. Abiprokurör leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri otsus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õigust, milleks on õigus pöörduda kuriteokaebusega õiguskaitseorganite poole, ning tal on olnud õigus ja võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Kannatanu saab vaidlustada üksnes väidetavat õiguste rikkumist, mida oleks tal võimalik kaitsta eelkõige lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Käesoleval juhul ei nähtu, et kannatanu oleks osutanud ühelegi oma põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatud kriminaalmenetluse raames. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm 3-1-1-18-06, p 7). Kriminaalmenetlust alustades ja asja menetledes on kannatanule antud selge sõnum, et riik ei jäta reageerimata isiku suhtes toime pandud kuriteole ehk kuriteo ohvriks langenud isik ei jää riigi kaitseta. Et süüdlast ei karistata kaebaja soovil kriminaalkorras, ei ole tema õiguste rikkumine. Abiprokurör nõustus Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruses tooduga, et kahtlustatava süü ei ole suur ja et avalik menetlushuvi puudub ja samuti Põhja Ringkonnaprokuratuuri põhjendustega selles osas. Kordamata kõiki Põhja Ringkonnaprokuratuuri põhjendusi rõhutas abiprokurör, et isiku kriminaalkorras karistamine peab jääma viimaseks võimaluseks tema mõjutamisel. Ka kohtupraktikas on selgitatud, et avaliku menetlushuvi mõiste on mõeldud tagama seda, et karistusõiguslikud sanktsioonid säilitaksid oma ultima ratio iseloomu ja oleksid seega tõlgendatavad karistamise eesmärkide valguses, ning tagama, et karistust kohaldataks üksnes siis, kui muudest vahenditest ei piisa ja just selle järele on tungiv vajadus (vt TrtRgK 10.08.2023 määrus asjas 1-23-3961, p 15). Abiprokurör märkis, et avaliku menetlushuvi olemasolu ei saa jaatada üksnes selle pinnalt, kas tegu pandi toimes avalikus kohas, st avalikus kohas toimepanemine ei tähenda seda, et tegemist oleks koheselt avaliku menetlushuviga. Abiprokurör selgitas, et kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei tähenda seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt. Sellist menetluse lõpetamist ei saa käsitleda kui avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid võib toime panna. Kui prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel, asub prokuratuur seisukohale, et kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused ja tegu on väärt ühiskondlikku hukkamõistu, lihtsalt selle hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele 2
(8)1-23-5604
- 26.09.2023 esitas X lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon Glikman Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 11.09.
- a määrusele. Kaebuses palutakse Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja kohustada kriminaalmenetlust jätkama. Samuti anda Riigiprokuratuurile korraldus viia asitõendi 12.07.2023 vaatlusprotokoll vastavusse DVD-l salvestatud sisuga. Kannatanu õigusi riivavat määrust ei saa põhjendada „pole välistatud“ printsiibil. Viited sellele, et kriminaalmenetluse lõpetamine pole seadusega välistatud, ei tähenda, et antud konkreetsetel asjaoludel sellised välistused puuduvad. Riigiprokuratuur pole talle seadusega pandud kontrollfunktsiooni nõuetekohaselt teostanud. Seaduses sätestatud pädevuse ja diskretsiooniõiguse tsiteerimine ilma seda faktiliste asjaoludega sidumiseta loob küll kaebeõiguse ja Riigiprokuratuuri poolse kontrolli teostamise illusiooni, kuid ei taga reaalset kannatanu õiguste kaitset. Määruses on viidatud prokuratuuri õigusele kriminaalmenetlus lõpetada ning sellekohasele diskretsiooniõigusele. Sellist argumenti saab aga kasutada eranditult iga teise astme kuriteo tunnustel ükskõik kelle poolt toimepandud teo suhtes kriminaalasja lõpetamisel. Samuti viidatakse kaalutlusõiguse teostamisele ja selle osana ultima ratio põhimõttele, kuid milliseid konfliktseid huve kaaluti jääb arusaamatuks ainuüksi põhjusel, et tegu ise on jäetud tuvastamata. Kaalutlusõigust saab teostada konkreetsete, mitte aga anonüümseks jäetavate asjaolude suhtes. Määruses on korrektselt nimetatud, et tegemist on diskretsiooniotsustusega, kuid ei ringkonnaprokuratuuri ega ka Riigiprokuratuuri määrusest ei nähtu kaalutlusõiguse teostamist, mis on võimalik alles pärast teo tuvastamist ja objektiivsete ning subjektiivsete tunnuste hindamist, mida pole antud juhul tehtud. Diskretsiooniotsustus tähendab, et oportuniteedi kohaldamine on mitteimperatiivne s.o saab rajaneda vaid konkreetsete asjaolude kaalumisel. Ainsaks määruse tehioludele kaudselt viitavaks motiiviks on, et teo toimepanemine avalikus kohas iseenesest ei välista kriminaalasja lõpetamist. Riigiprokuratuuri määruses leitakse, et kaebuse lahendamisel ei peagi tõendeid hindama. Isegi, kui see nii oleks, siis pidanuks Riigiprokuratuur kontrollima, kas ringkonnaprokuratuur on tõendeid hinnanud. Ilma selleta pole võimalik hinnatavate asjaolude tuvastamine. Osundatu kinnitab, et Riigiprokuratuur võttis aluseks ringkonnaprokuratuuri määruse abstraktsed põhjendused tundmata huvi inkrimineeritava teo ja tõendite osas. Riigiprokuratuuri määrus on vastuoluline, kuivõrd samas punktis tõdetakse, et süü suurusele hinnangu andmine on ka Riigiprokuratuuri pädevuses. Millise konkreetse teo puhul milliseid asjaolusid hinnates jõuti järeldusele süü väiksuse osas jääb paraku arusaamatuks. Riigikohus on seevastu leidnud,
§ 202
kohased määrused peavad rajanema tõendikogumil, ehkki analüüsi standard on madalam, kui kohtuotsuse puhul (1-17-3615, p 21; 3-11-84-10, p 34). Ilma tõendite analüüsita pole võimalik tegu tuvastada ega konkreetsete asjaolude suhtes kaalutlusõigust teostada. Konkreetset süü suurust, objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid ning avalikku huvi saab tuvastada vaid tõendite alusel, st esmalt tuvastatakse tegu ning seejärel kaalutakse süü suurust ja avalikke menetlushuve. Õige on määruse viide sellele, et arvestada tuleb teo asjaolusid, kuid paraku ei ole neid ringkonnaprokuratuuri ega Riigiprokuratuuri määrustes välja toodud. Riigiprokuratuuri määrus, nagu ka ringkonnakohtu oma neid ei kirjelda, rääkimata kaalutlusõiguse teostamisest. Määruses leitakse, et Riigiprokuratuur saab kontrollida diskretsiooni teostamise õiguspärasust ja vormivigu, kuid seda pole tehtud ning see oleks ka võimatu, kuna eelnevalt tulnuks tuvastada tegu ning seejärel alles saaks kõne alla tulla diskretsiooni rakendamine koos hinnangu andmisega teole, süüle ja avalikule menetlushuvile. Riigiprokuratuuri viide sellele, et riigil on karistusõiguslik monopol ning et põhiõigusi saab kaitsta ka muul viisil kui kriminaalmenetluses jääb paljasõnaliseks ilma teo tuvastamiseta ja selle kaudu süü suuruse ja avaliku menetlushuvi hindamiseta. Selleta on ka välistatud KrMS-ga ja PS §-ga 14 (efektiivne õiguste kaitse) garanteeritud kannatanu õiguste reaalne tagamine. Määruses mööndakse, et tegu väärib hukkamõistu, kuid üheski senitehtud määruses, sh kaevatavas määruses pole hukkamõistetavat tegu kirjeldatud ega süü suurust hinnatud, mistõttu pole teostatud ka kaalutlusõigust avaliku menetlushuvi osas võrreldes süüga. Enamgi veel, 3
(8)1-23-5604 Riigiprokuratuur on nõustunud, et tegu vastab kuriteo tunnustele. Paraku on jätnud nimetamata, millisest konkreetsest teost on üldse juttu, mistõttu süü suurust ja avalikku huvi pole kunagi kaalutud. Määrus on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning miinimumnõuded, põhimõtetega. Direktiiv näeb ette kannatanu õiguste tõhusa tagamise ning ka teabe kättesaadavuse. Sellega pole kooskõlas isegi kannatanu suhtes toimpandud teo tuvastamata jätmine. Riigiprokuratuur on tähelepanuta jätnud ka kaebaja väite, et kannatanul on elementaarne õigus sellele, et tema suhtes toimepandu korrektselt fikseeritakse. Riigiprokuratuuri määruses pole KrMS § 145 lg 3 p 1 ja 2, 202, 207 rikkumisega ja eirates Riigikohtu juhiseid kirjeldatud C konkreetset tegu, mis välistas imperatiivselt kohustusliku kaalutlusõiguse teostamise süü suuruse ja avaliku menetlushuvi osas. Ainuüksi see rikkumine tingib määruse tühistamise. Riigiprokuratuur on eiranud kaebaja väiteid selle kohta, et vastavalt KrMS 276 lg 2, kriminaalmenetluse lõpetamise määrus peab vastama KrMS § 145, sh selle lg 3 p 1 ja 2 nõuetele. Vaidlustatav määrus põhineb stamp-põhistusel selle kohta, et prokuratuuril on õigus kriminaalmenetlus lõpetada, mitte aga asjaolude kirjeldusele ja viidetele tõenditele. Stamp-motiivid seadusega sätestatud õigustele ei tähenda kaalutlusõiguse teostamist. Riigikohus on leidnud, et seaduse tekstil põhinev konstateering ei ole määruse põhjendus (KrMS § 145 lg 3 p 1), vaid üksnes KrMS § 145 lg 3 p 2 kohane viide määruse menetlusõiguslikule alusele (1-22-510/38, p 19). Määruses puudub igasugune seaduse nõuete kohane teo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste ning asjaolude kirjeldus ja tõendite analüüs, rääkimata tuvastatud asjaolude seondamisest tõenditega. Seega pole prokuratuur kaalutlusõigust teostanud või on vähemalt selle menetluslikke reegleid rikkunud. Riigiprokuratuur pole iseenesest vaidlustanud kannatanu esindaja väidet selle kohta, et kriminaalasja lõpetamise määruses pole kirjeldatud tegu ennast (sh 12.07.2023 asitõendi vaatlusprotokollis fikseeritud löömist kui ka eelnevalt selleks varutud gaasi näkku pihustamist, varju otsiva kannatanu edasiliikumise takistamist jne). Riigiprokuratuur on olulise menetlusrikkumisega jätnud arvestamata kannatanu väite koos viidetega seadusele ja Riigikohtu lahenditele,
§ 202
kohaldamine eeldab teo karistatavuse üldiste eelduste - süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü - tuvastamist (1-22- 225, p. 17; 1-17-3615/13, p 21; 3-1-1-19-10, p 8.3; 3-1-184-10, p 34; Tallinna Ringkonnakohtu otsused: 25.11.2022 3-21-578p. 11; 26.10.2021 nr. 1-207948, p. 10.6). Määruses pole KrMS § 145 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1 rikkumisega arvestatud kaebaja väidetega, et KarS § 121 lg 2 p 2 kujutab endast ohtlikumat vägivallaalternatiivi. Endiseks abikaasaks olek ning see, et pooltel on ühised lapsed, on lähisuhte tunnused (1-21-330727, 1-19-3377/32, p 10). Samuti saab rääkida sõltuvussuhtest, kusjuures jõustunud kohtulahenditega tagatud lastega suhtlemise võimalus sõltus ründaja heasoovlikkusest. Kõik kaebaja väited selle kohta, et lõpetamise määruses pole isegi kajastatud, et kannatanu ei teinud muud, kui soovis maksma panna kohtumäärusest tulenevaid õigusi, samuti lapse õigust saada arstiabi, on Riigiprokuratuuri poolt jäetud arvestamata. C ründas kannatanut vastuseks sellele, et viimane soovis kohtumääruste täitmist ning enese ja laste põhiõiguste tagamist. Ründaja on murdnud sotsiaalset turvatunnet ning tema eesmärgiks oli ära hoida laste ja isa kontakte. Rünnaku tagajärjed on meditsiiniliselt hästi dokumenteeritud ning kõnekad on kannatanu näost tehtud fotod, mis viitavad löömisele ja gaasirünnakule, kuid määruses neile ei viidata. Kõik kaebaja motiivid rünnaku intensiivsuse osas on jäetud vastuseta. Määruses pole arvesse võetud, et C tegu polnud ühekordne käitumisakt hetkeemotsiooni ajel. Riigiprokuratuuri määruses sisuliselt tunnistatakse, et ringkonnaprokuratuuri määruses polnud KrMS § 145 lg 3 p 1 ja 2 rikkumisega kajastatud ainsatki tõendit, rääkimata asjaolude tõenditega sidumisest. Riigiprokuratuur leidis ekslikult, et see pole määruse tühistamise alus. Tegu saab tuvastada tõendite alusel ning ilma teo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste väljatoomiseta pole võimalik jõuda õigetele järeldustele süü suuruse ja avaliku menetlushuvi puudumise osas. 4
(8)1-23-5604 Riigiprokuratuur on kõik kaebaja väited, mis puudutavad konkreetset teokirjeldust ning seda tõendavaid tõendeid jätnud olulise menetlusrikkumisega tähelepanuta. Vaatamata kannatanu taotlusele pole Riigiprokuratuur ka tõenditega tutvunud, sh rünnakuvideot vaadanud (vähemalt selle kohta puuduvad andmed). Seetõttu taotleb kaebaja ringkonnakohtu poolt materjalide väljanõudmist, tõenditega tutvumist. Kumbki määrus vaikib rünnakuvideo ja asitõendi vaatlusprotokolli osas. Etoimikus olevast nimekirjast ei nähtu rünnakut kajastavat DVD-d, kuid see on toimikule lisatud. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et C üritas kannatanut lüüa, takistas tema edasiliikumist ning hoidis gaasiballooni käes, kuid löömine, gaasi pihustamine kannatanu pea suunas ning pakkumineva kannatanu edasiliikumise takistamist pole piisavalt fikseeritud. DVD seevastu aga kajastab sündmusi vägagi graafiliselt. Gaasirelva kasutamist iseenesest ei eita isegi C ega tema ema W. Kriminaalmenetluse jätkumisel kuulub asitõendi vaatlusprotokoll täiendamisele, kuna selles pole kajastatud kõike videos salvestatut. Kaebaja taotleb ringkonnakohtult KrMS § 208 lg 4 p 2 kohast korraldust menetlustoimingu tegemiseks. Riigikohus osundas lahendis 1-21-1591, p 19, et legaliteedipõhimõttest tulenevalt on prokurör lausa kohustatud vaatama sisuliselt läbi asjakohased etteheited, mille kohaselt puudus alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kõrgemalseisev prokurör peab ka omal algatusel hindama kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkust, kui talle saab mis tahes allikast teatavaks tõsiseltvõetav kahtlus, et kõnesolev menetlusotsustus ei pruugi olla seaduslik ja põhjendatud (samu põhimõtteid toonitas Riigikohus lahendis 1-20-79/9 p-d 25-32). Kaebaja taotleb lisaks e-toimikusse üleslaetud kriminaalasja muudele materjalidele viidatud video põhjalikku vaatamist, mis kinnitab: 1) süü suurust (järjepidevat, sihikindlat ja eelnevalt ettevalmistatud jõhkrat rünnet isiku vastu, kes üritas avalikus kohas asuvalt sündmuskohalt rahumeelselt eemalduda); 2) seda, et protokoll on olulise menetlusrikkumisega puudulikult vormistatud. Tõendeid peab koguma menetleja ning tõendite puudumine pole menetlustakistus (1-20-79/9, p 31; 4-21-3478/29, p 29). Antud juhul varustas menetlejat tõenditega tunnistaja, kes oli rünnaku videosse salvestanud. Vaatamata viidetele ringkonnaprokuratuuri määruses teostamata jäetud tõendite analüüsi kohta, ka Riigikohus tõendeid ei puuduta vaid pigem isegi leiab, et tõenditele viitamata jätmine ei ole määruse tühistamise alus. Tunnistaja Q kinnitas, et kahtlustatav peksis ja suunas gaasijugasid kannatanule, kes üritas eest ära liikuda. Q ütlused riimuvad asitõendi vaatlusprotokolliga ja video endaga, mis kinnitab, et ründaja oli C ning kannatanu ei teinud muud, kui üritas eest ära liikuda, kuid kahtlustaav ründas teda ja takistas edasiliikumist. Tunnistaja F avaldas, et C üritas takistada kannatanu edasiliikumist. Kannatanu X ütlused, mis on kooskõlas kõigi eelnevate süüstavate tõenditega ning mis kummutavad C ütlused. Riigiprokuratuur leiab, et rünnak avalikus kohas ei välista kriminaalmenetluse lõpetamist. Kummatigi, konkreetne välistus või mittevälistus saab mitteimperatiivse menetlusotsustuse puhul põhineda konkreetsete asjaolude tuvastamise ja alalüüsi järel. Määruses pole piisavalt arvestatud, et jõhker ja küüniline rünnak toimus avalikus kohas ja teiste isikute silme all. Riigiprokuratuuri määruses pole kaalutud kaebuses väljatoodud asjaolu, et tegemist võis olla KarS § 263 lg 1 p 1 ja 2 kuriteoga. Nii vaatlusprotokolli fotodelt, kui videost on selgesti näha, et C ründas kannatanut avalikus kohas, kõigile nähtavalt ja päise päeva ajal tänaval. Isegi, kui tegemist pole avaliku korra raske rikkumisega, kus C kasutas vägivalda ja gaasirelva, iseloomustab avalik teokoht rünnaku ohtlikkust ja ka seda, et ründaja eesmärk oli tegutseda varjamatult ja paljude inimeste silme all s.o küüniliselt ning avalikkuse kiuste. Riigiprokuratuur pole vastanud kaebaja väidetele selle kohta, et oportuniteedi määruses on umbmääraselt viidatud kergendavatele asjaoludele, mis tegelikkuses puuduvad. C andis objektiivsete tõenditega kummutatud küünilisi valeütlusi, ta pole toimepandut kahetsenud ega kannatanult vabandust palunud. Riigiprokuratuuri määruses pole pööratud tähelepanu C konkreetsele teole ja tema suhtumisele toimepandusse. Kuigi kahtlustatava poolt valeütluste andmine pole sanktsioneeritav, siis on ilmne, et kahtlustatav andis valeütlusi ning süüdistas kannatanut alusetult ja küünilisel viisil võtmete varguses. C väitis oma teo ettekäändeks, et 5
(8)1-23-5604 kannatanu olla tema ukse eest võtnud võtmed, pannud need pintsaku taskusse ning liikunud auto poole. Kui jätta kõrvale see, et tegemist ei ole kannatanu peksmise ja temale gaasi suunamise legitiimne õigustusega, siis videos on seevastu näha, et võtmed olid C käes, gaasirünnaku tõttu hingamis- ja nägemisraskustes kannatanu üritas edasi liikuda, kuid kahtlustatav takistas teda, lüües näkku ja suunates talle uusi gaasijugasid. Riigiprokuratuur pole mingit tähelepanu osutanud kannatanu väidetele, et C eitas kannatanu löömist ning temale gaasi suunamist viisil, et kannatanu pihta sai, kuid vaatlusprotokollist nähtub vähemalt löömise üritamine, gaasitamine ning video kinnitab objektiivselt löömist ja korduvat gaasirünnakut. Riigiprokuratuuri poolt muutmata jäetud oportuniteedi määruses on väidetud, et kahtlustatav tegutses enda hinnangul kaitseseisundis ja vastastikuses konfliktis. Kõik kaebaja väited selle kohta, et määrus ignoreerib vettpidavaid ja mittekummutatavad tõendeid, on Riigiprokuratuuri poolt tähelepanuta jäetud. Määruse kohaselt vastas tegu KarS § 202 lg 2 p 2 tunnustele. Ühtegi näiliku hädakaitse alust pole tuvastatud ning tõendikogum välistab selle. Isegi C ütlustest ei nähtu midagi kaitseseisundile viitavat. Tõendite kogumist tuleneb, et ründaja ja kannatanu edasiliikumise takistaja oli C ning X üritas tema eest varjuda. Riigiprokuratuur on ignoreerinud ka kaebaja väiteid selle kohta, et tegemist polnud emotsiooni ajel tehtud ühe provotseeritud käitumisaktiga. C tegevus oli eelnevalt ettevalmistatud tahtlik, järjekindel ning sihipärane, mitte heausklikult kõhklev ja situatsiooni valesti hindav. C oli rünnakuks eelnevalt gaasi varunud ja teades, et laste isa tuleb lapse järele, gaasiballooni kaasa võtnud. C eesmärk oli kannatanu tervist kahjustada, talle valu tekitada ning teda avalikus kohas alandada. Prokuratuuri määruses on täielikult jäetud arvestamata kuriteokaebuse sedastusega, et C on õigusmagister fookusega perevägivalla õiguslikule käsitlusele, mis kinnitab, et ründaja sai väga hästi aru oma tegevuse õigusvastasusest, samuti sellest, et puudub hädakaitsesituatsioon. Kannatanu on veendunud, et õigusmagistrit ei saa mõjutada prokuratuuri poolt ettekirjutatud Paarissuhete Rahulolu Edendamise programmis osalemine. Ründajat pole ohjeldanud isegi õigusmagistrikraad lähisuhtevägivalla teemal. Programm on selle kõrval marginaalne. Riigikohtu poolt lahatud kaasusest nähtub, et löömine ja gaasi silmapihustamine tõi kaasa reaalse vangistuse (3-20-915, p 17). Kannatanu ei hakka nõudma vabaduskaotuslikku karistust, kuid süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise fakt ajendaksid kahetsust mitteülesnäidanud C edasistest vägivallategudest hoiduma. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega, Riigiprokuratuuri määruse ja kriminaalasjas kogutud materjalidega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 11.09.2023. a määruse muutmiseks. 7. Esmalt rõhutab ringkonnakohus,
§ 202
lg-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamine on antud vaid prokuröri pädevusse. Seadusandja tahe on olnud prokurörile kaalutlusõiguse andmine KrMS § 202 lg-s 7 nimetatud kergemate kuritegude puhul kriminaalmenetluse lõpetamiseks ning selle üle otsustamiseks, kas konkreetsel juhul on avaliku menetlushuvi puudumise kriteerium täidetud või mitte (RKKK 3-1-1-85-04). Kohtu roll selle kaalutlusotsustuse kontrollimisel peab piirduma kaalutlusotsusel materiaal- ja menetlusõiguse kohaldamise kontrollimisega. Oportuniteediprintsiibil kriminaalmenetluse lõpetamise kontrollimisel on kohtu pädevuses tuvastada selgeid seaduserikkumisi (nt isiku nõusoleku puudumine), samas avaliku huvi määratlemata õigusmõiste sisustamine on oportuniteediprintsiibi rakendamisel eelkõige prokuratuuri pädevuses. Kannatanul on õigus prokuratuuri poolt kriminaalmenetluse lõpetamise määrus vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras, kuid tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Kannatanu saab vaidlustada üksnes väidetavat 6
(8)1-23-5604 õiguste rikkumist, mida oleks tal võimalik kaitsta eelkõige lõpetatava kriminaalmenetluse raames (nt kui § 202 kohaldamisel ei ole pandud isikule kohustust hüvitada kahjusid). Teostades mainitud kontrollfunktsiooni käesolevas kriminaalasjas, ringkonnakohus menetlejapoolseid minetusi ei tuvastanud, vaid peab kriminaalmenetluse lõpetamist KarS § 202 järgi seaduslikuks ja põhjendatuks.
- Kuivõrd vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, ei ole kohtul pädevust kirjutada menetluse lõpetamisel menetlejale ette menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega, vaid üksnes kontrollida, kas menetluse lõpetamine on olnud põhjendatud või on otsuse tegemiseks vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Eeltoodust tulenevalt jääb tagajärjetuks kaebuse taotlus, et ringkonnakohus annaks Riigiprokuratuurile korralduse 12.07.
- a asitõendi vaatlusprotokolli vastavusse viimiseks DVD-le salvestatud sisuga, kuivõrd tegemist ei ole täiendava menetlustoiminguga, vaid kaebaja soovib tõendi vormistamist talle meelepärase viisil, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul KrMS § 208 lg 4 p 2 mõte.
- Esitatud kaebuse läbiv väide on see, et menetleja määrus ei tugine kogutud tõendite analüüsil ning seda eelkõige seetõttu, et asjaolud ei ole ei ringkonnaprokuratuuri ega Riigiprokuratuuri määruses välja toodud. Ringkonnakohus selgitab,
ei näe (erinevalt nt kohtuotsusest) prokuratuuri poolt KrMS § 202 alusel menetluse lõpetamise määrusele ette nõuet asjaolude kajastamiseks määruses. Seega ei saa heita prokuratuurile ette, et oleks jäetud järgimata seadusest tulenevaid nõudeid. Üksnes see, et prokuratuuri määruses ei ole asjaolusid esitatud, ei anna alust arvamuseks, justkui ei oleks prokuratuur teo asjaolusid arvesse võtnud või analüüsinud. Vaidlust ei ole selles, et menetlust on käesolevas asjas alustatud, selles on tehtud rida menetlustoiminguid ning ringkonnakohtul puudub kahtlus selles, et vastavate toimingute käigus kogutud tõendite ja nendest nähtuva informatsiooni pinnalt ongi menetleja teinud otsustuse menetluse KrMS § 202 alusel lõpetamiseks. Kuigi kaebaja leiab, et menetleja on rikkunud KrMS § 145 lg-st 3 tulenevaid nõudeid, ei nõustu ringkonnakohus sellega. Viidatud säte näeb ette, et põhistatud määruse põhiosas esitatakse määruse põhjendus ja menetlusõiguslik alus. Seda on prokuratuur ka teinud. Sätet, mis kohustaks menetlejat esitama kirjelduse toimepandud teost, ei ole kaebaja välja toonud.
- Arusaamatuks jäävad kaebaja väited seonduvalt põhistamiskohustuse rikkumisega, kuivõrd kohati viitab kaebaja kriminaalmenetluse lõpetamise määrusele, seejärel hoopis Riigiprokuratuuri määrusele ning viitab, et määrus põhineb stamp-motiividel. Ringkonnakohus selgitab, et Riigiprokuratuur kontrollib otsustust asi oportuniteediga lõpetada, mis tähendab aga seda, et Riigiprokuratuuri määrus ei ole kriminaalmenetlust lõpetav määrus, mistõttu ei pea selles tingimata olema analüüsi KrMS § 202 alusel menetluse lõpetamise eelduste kohta. Praegusel juhul on Riigiprokuratuur pidanud menetluse lõpetamise määruses esitatud põhistusi asjakohaseks ja nendega nõustunud, mistõttu menetluse lõpetamise motiivide üle kordamine oleks tarbetu. Kuigi tuleb nõustuda sellega, et kriminaalmenetluse KrMS § 202 korras lõpetamise määrus on napisõnaline, ei saa ringkonnakohtu hinnangul asuda seisukohale, justkui ei oleks selles üldse avaldatud põhistusi, miks menetluse lõpetamine eelviidatu alusel põhjendatud on. Üksnes asjaolu, et kaebaja sooviks, et põhjendused oleks esitatud pikemalt, ei anna alust ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks. Ringkonnaprokuratuuri määruses on toodud välja kuriteokoosseis, samuti põhjendatud, miks ei ole isiku süü suur ja ei esine avalikku huvi, võetud arvesse kohustusi, mille isik on endale võtnud. Seega on kõike asjas tähtsustomavat arvestatud.
- Lisaks eeltoodule on kaebaja toonud välja, miks peaks kriminaalasja menetlust jätkama. Muuhulgas on kaebuse esitaja märkinud, et ei pea kohaseks meetmeks programmis osalemise kohustuse määramist ja avaldab soovi, et isikule esitataks süüdistus. KrMS §-st 5 tuleneb kriminaalmenetluse riiklikkuse põhimõte, mille kohaselt kriminaalmenetlust alustatakse ja 7
(8)1-23-5604 toimetatakse Eesti Vabariigi nimel. Nimetatust tuleneb riigi karistusvõimu monopol, mille kohaselt kriminaalmenetluslike otsuste tegemine on ainult riigi pädevuses, kes peab selliste otsuste tegemisel lähtuma seadusest ja seadusega sätestatud kaalutlusõigusest. Viimases avaldub kriminaalmenetluse seaduslikkuse põhimõte. Kriminaalmenetluse riiklikkuse põhimõtte eesmärgiks on tagada kriminaalasja menetlemine võimalikult objektiivselt, erapooletult ja võimalikest kriminaalmenetluse objektiivset kulgu kallutada võivatest isikutest (sh nii kahtlustatavast kui kannatanust) sõltumatult. Sellest tulenevalt on menetlusosaliste ja menetlusväliste isikute võimalused kriminaalmenetluse suunamiseks piiratud. Kannatanu võimalused kriminaalasja mõjutamiseks on piiratud valdavalt KrMS § 38 sätestatud õiguste teostamisega ning nende realiseerimiseks pole kannatanule takistusi tehtud. Eelnevast aga ei saa kannatanu nõuda kellegi süüditunnistamist ja karistamist, mida käesoleval juhul sisuliselt taotletakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kannatanu õigusi rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õiguse pöörduda kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole ning tal on olnud õigus ja võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Esitatud kaebuses ei ole osutanud ühelegi kannatanu põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames ega ühelegi tema õiguse rikkumisele, mis on kaasnenud kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamisega. Üksnes isiku rahulolematust menetleja otsustusega, ei saa pidada tema õiguste rikkumiseks ning tema subjektiivne nägemus sellest, millised peaksid olema C suhtes kohaldatavad meetmed, ei anna alust menetluse jätkamiseks.
- Kaebaja väide justkui oleks C andnud valeütlusi, on subjektiivne. Asjakohatud on ka viited, et C pole toimepandut kahetsenud ega kannatanult vabandust palunud, mistõttu puuduvad kergendavad asjaolud. Sellist väidet ei ole kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatudki. Nimelt on toodud välja, et süü suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta, et kahtlustatav tunnistas ülekuulamisel, et konflikt toimus, tema tegutses hetkeemotsiooni ajel enesekaitsest lähtuvalt, kuna tegemist oli omavahelise tüliga. Lisaks on märgitud, et süü suuruse hindamisel tuleb arvestada ka seda, et seadusandja ei ole sellise teo eest ette näinud vangistuse alammäära ja et kuriteoga kriminaalmenetluses hüvitatavat kahju ei tekitatud. Asjaolu, et kaebajapoolne hinnang C käitumisele ja sellest tehtavad järeldused, ei ühti prokuratuuri omaga, ei anna alust arvata, et puudub alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks.
- Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et C suhtes esinevad kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS § 202 lg-s 7 toodud eeldused - kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse. Ringkonnakohus nõustub ka põhjendustega C suhtes kriminaalmenetluse jätkamiseks avaliku menetlushuvi puudumise ja süü suuruse hindamise osas.
- Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 11.09.
- a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)