Obsah (11)

§ 238§ 63§ 339§ 130§ 3211§ 331§ 15§ 175§ 180§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.detsembril 2016. a Tallinn Kriminaalasja number 1-16-7020 Kohtukoosseis Orvi Tali, Ivi Kesküla ja Urmas Re

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lõplik karistus 4 aastat vangistust. Kohaldati Kar

S § 73 sätteid ning määrati, et kohesele kandmisele kuulub 6 kuud vangistust ning vangistus 3 aastat 6 kuud jäetakse tingimuslikult kohaldamata ning määratakse, et mõistetud 2 vangistust ei pöörata täitmisele, kui O.M ei pane 4 aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu. Sama otsusega lahendati ka menetluskulude ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava O.M-i kaitsja Silver Reinsaar. 3.1 Kaitsja taotleb tühistada maakohtu otsus ning leiab, et O.M-i tegevus tuleks kvalifitseerida KarS § 121 järgi ning mõista talle kergem karistus. Riigikohtu praktikast (RKKKo 3-1-1-89-15; 3-1-1-53-16) tuleneb, et kriminaalasja lahendav kohus peab jälitustoimingu protokolli tõendina kasutamise legitimeerimiseks olema lisatud jälitustoimingu tegemist lubanud prokuratuuri- või eeluurimiskohtuniku loa. Käesolevas asjas on O.M-i vastutuse lahendamisel tuginetud jälitustoimingu protokollile, kuid prokuratuur ei ole lisanud jälitusprotokollile ühtegi jälitusluba. Sellisele jälitusprotokollile maakohtu otsuse rajamine moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 339 lg 2 tähenduses. Kuigi käesolevat kriminaalasja lahendas kohus lühimenetluse sätete järgi, oli prokuratuuril

§ 63lg 2 alusel võimalik esitada kõnealused jälitusload.

Tegemist olnuks tõendiga kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt RKKK 3-1-1-67-16 p 15). Kuna prokuratuur sellist tõendit ei esitanud, ei saanud kohus jälitusprotokollile tugineda. Prokuratuur ei ole tõendanud, et jälitustoimingute tegemiseks vajalikud jälitusload olid reaalselt olemas. Mitmete asjaolude tuvastamisel on maakohus tuginenud jälitusprotokollidele. Maakohus ei ole otsuses selgitanud, millistele tõenditele ja asjaoludele tuginedes on asutud seisukohale, et O.M pidi ette nägema just sedavõrd tõsiste tervisekahjustuste põhjustamist kannatanule. KarS § -s 19 sätestatud põhimõttest tuleneb, et isikut saab enamohtliku tagajärje põhjustamise eest vastutusele võtta juhul, kui ta kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleks pidanud ette nägema tagajärje põhjustamist. KarS § 19 eesmärgiks on ühelt poolt ka tagada, et põhikoosseisuga raskemini karistatavate tagajärgede omistamine ei saa toimuda pelgalt objektiivse vastutuse korras. Kohtuotsuse lugejale ei ole üheselt mõistetav, millistel põhjustel jõuti järeldusele, et O.M suhtus raskete tervisekahjustuste tekitamise võimalusse hooletusega. Kohus on asunud seisukohale, et O.M hoidis toimunut küll enda kontrolli all, kuid pole analüüsinud küsimust sellest, kuivõrd täpselt sai eemal pargipingil istunud O.M reaalselt ette näha kannatanule põhjustatavate tervisekahjustuste raskust. Kaitsja arvates ei sisaldu kriminaaltoimikus selliseid tõendeid, mis kuidagiviisi tõendaksid küsimust sellest, kuivõrd täpselt oli O.M võimalik kannatanu suhtes rakendatud vägivalla intensiivsusastet – kohusetundliku ja hoolika suhtumise korral – ette näha. Selliselt ei ole üheseltmõistetavalt tuvastatud O.M-i hooletus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamise osas ning põhjustatud tagajärg (konkreetne raskeks liigituv tervisekahjustus) ei ole tema teole omistatav. Esiteks on maakohus tuginenud jälitusprotokollidele ka karistuse mõistmisel. Eelnevalt toodud põhjustel oli jälitusprotokollile tuginemine lubamatu ning seetõttu tuleb revideerida ka O.M-ile mõistetud karistust. Kohus on põhjendamatult jätnud arvesse võtmata karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse. Kohtu põhjendustest ei ole arusaadav, millele tugineb järeldus, et O.M-i kahetsus ei ole siiras. Väljendist "kahetsen, et nii läks" ei saa järeldada, et isik kahetseb oktoobrikuus toimunud kohtuistungil vaid vahelejäämist, mitte teo toimepanemist. Lisaks on kohus põhjendamatult tuginenud O.M-i tunnistajana antud ütlustele. Tunnistajal ei ole mitmeid kahtlustatavale ja süüdistatavale ülekuulamisel tagatud õiguseid. Kui O.M oleks üle kuulatud kahtlustatavana, olnuks tal õigus keelduda ütluste andmisest. Tunnistajana antud ütlustele kohtuotsuse tegemisel tugineda ei saa, kuivõrd tunnistajal, erinevalt kahtlustatavast, on tõe rääkimise kohustus. Sellises olukorras saadud 3 tõendile kohtuotsuse rajamine moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

§ 339lg 2 tähenduses.

Lisaks tuleb arvesse võtta, et käesoleva apellatsiooni koostamise ajaks on selgunud, et O.M on rase, mida KarS § 57 lg 1 p 7 kohaselt tuleb arvesse võtta karistust kergendava asjaoluna. Kaitsja palub ringkonnakohtul esitada Tallinna Vanglale vastavasisuline päring, millele saadava vastusega soovib kaitsja tõendada O.M-i rasedust. Kaitsja taotleb nimetatud põhjustel O.M-ile mõistetud karistuse täielikku täitmisele pööramata jätmist. 4. Kaitsja Silver Reinsaar edastas vastuse enda apellatsioonile, milles märgib, et koostatud apellatsioonis märkis ekslikult, et prokuratuur oleks pidanud lisama jälitusprotokollidele jälitusload, kui soovis neid kasutada tõendina. Käesolevas asjas ei taotlenud prokuratuur jälitusprotokollide tõendina kasutamist. Küll aga leian kaitsjana, et jälitusprotokollile ei saanud kohus otsuse tegemisel tugineda. Võttes arvesse apellatsioonis viidatud Riigikohtu praktikat, pidanuks kohus jälituslubade puudumise tõttu kas jälitusprotokollid jätma tõendina kõrvale või tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid polnud piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Ühtlasi palub sõltumata apellatsiooni lahendamise tulemusest tühistada O.M-ile tõkendina kohaldatud vahistamine, kuivõrd

§ 130

lg 4-1 kohaselt on vahistamise eelduseks süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamine. Maakohus ei ole vähimalgi määral põhjendanud, miks ta leidis, et O.M-i puhul on süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamiseks vajalik tõkendina kohaldada vahistamist. O.M-i puhul selliseid asjaolusid ka faktiliselt ei esine. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, asub alljärgnevale seisukohale. 5.1 Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikus apellandi tähelepanu juhtida

§ 3211

lg 1 sättele, mille kohaselt on apellatsiooni muutmine, täiendamine, sealhulgas laiendamine lubatud juhul, kui see toimub apellatsioonitähtaja lõpuni. Harju Maakohtu otsuse ärakirja sai O.M kätte 9.11.2016.a (kd 2 lk 102), seega oli apellatsiooni muutmine, täiendamine ja laiendamine lubatud kuni 24.11.2016 .a. Käesoleval juhul ei tule kohaldamisel ka

§ 3211

lg 2 säte, kuna tegemist ei ole õiguse tõlgendamisega, vastuväitena teise apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Apellatsiooni muutmine, täiendamine ja laiendamine apellandi poolt on toimunud peale apellatsiooni tähtaja lõppu ning ilmselgelt ei ole kooskõlas

§ 331lg 11 p 2 mõttega, mistõttu jätab kolleegium need seisukohad tähelepanuta.

5.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et kaitsja apellatsioon on oma taotlusest ja sisust tulenevalt vastuoluline. Nii on apellant taotlenud, vaid otsuse tühistamist kvalifikatsiooni osas ja kergendada karistust. Samas on apellatsiooni sisus leidnud kaitsja, et süüdistatava suhtes tuleb jätta karistus täielikult täitmisele pööramata. Riigikohus on varem leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline, tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). Käesolevas kriminaalasjas saab kaitsja apellatsiooni motiividest ühemõtteliselt järeldada, et kaitsja taotleb tühistada otsus süüdistatava süüdimõistmises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning 4 kvalifitseerida süüdistatava tegevus KarS § 121 järgi ning kergendada karistust ja KarS § 73 sätte alusel karistusest täielikku vabastamist. 5.3 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule kas käesoleval juhul on tegemist maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

Põhjendades maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega tuvastamist

§ 339

lg 2 mõttes tugineb kaitsja Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-1-89-15, 3-1-1-53-16 ja 3-1-1-67-16). Apellant on apellatsioonis seadnud kahtluse alla jälitustoimingu protokolli tõendina kasutamise maakohtus, kuna prokuratuur ei ole lisanud jälitusprotokollile jälitusluba. Samuti on kaitsja seisukohal, et põhjendamatu oli maakohtul tugineda süüdistatava O.M-i tunnistajana antud ütlustele, kuivõrd varasemalt tunnistajana antud ütlustele tugineda ei saa ning kohtuotsuse rajamine neile ütlustele moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise

§ 339lg 2 mõttes.

Kolleegium nõustub kaitsja apellatsioonis tooduga, et maakohus ei saanud tugineda otsuse tegemisel jälitusprotokollile ja süüdistatava O.M tunnistajana antud ütlustele kahetsuse mittearvestamisel, kuid seda apellatsioonis toodud erinevatel põhjendustel.

§ 15

lg 2 kohaselt võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Maakohus on kohtuotsuses nimetanud uuritud tõendina jälitustoimingu protokolli (kd 2 lk 77), kuid mille seaduse nõuetele vastavat avaldamist ei ole kohtumenetluses toimunud. Süüdistusaktis ei ole prokurör märkinud tõendite loetellu jälitustoimingu protokolli ega süüdistatava O.M tunnistajana antud ütlusi (kd 1 lk 225). Ka ei ole prokurör avakõnes viidanud neile protokollidele ega palunud neid ka avaldada ega uurida (kd 2 lk 36 pöördel- 38). Lisaks tuleb kolleegiumil märkida väljaspool apellatsiooni piire, et ka süüdistatava O.M kahtlustatavana antud ütlusi (kd 1 lk 70 -74) ei ole märgitud süüdistusaktis tõendite nimekirjas ning ka neile ütlustele ei ole prokurör avakõnes viidanud ega palunud neid ka avaldada ega uurida. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus ei saanud tõendina kasutada jälitustoimingu protokolli ega ka O.M tunnistajana antud ütlusi tema kahetsuse mittearvestamisel karistust kergendava asjaoluna ja O.M kahtlustatavana antud ütlusi, kuna maakohtus toimunud kohtuistungil ei ole kohtumenetluse pooled palunud nimetatud protokollide avaldamist ega uurimist. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist kohus nimetatud protokolle avaldanud ega uurinud ei ole (kd 2 lk 38), mistõttu läks maakohus vastuollu

§ 15lg 1 sättes tooduga.

Seega jätab kolleegium jälitustoimingu protokolli, süüdistatava O.M tunnistajana ja kahtlustatavana antud ütlused tervikuna tõendikogumist välja. Kohtumenetlusõiguse teoorias üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt tuleb järelmite poolest eristada kohtumenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Kõigepealt võib kohus

§ 339

lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Samas on kriminaalkolleegium oma varasemas praktikas väljendanud seisukohta, et

§ 339

lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. august
2. a otsuses nr 3-1-1-29-07). 5 Kuigi maakohtus kohtuotsuse rajamine uurimata ja avaldamata tõenditele on vastuolus kohtuliku arutamise vahetu põhimõttega, mis rikub eelkõige süüdistatava kaitseõigust, ei ole kolleegiumil põhjust tunnistada nimetatud rikkumisi kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes.

Teatud juhtudel võib nimetatud rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, kuid antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud, kuivõrd jälitustoimingu protokoll ja O.M kahtlustatavana antud ütlused ei ole ainsaks ega ka kaalukaks tõendiks selle kohta, et süüdistatav O.M on pannud toime temale inkrimineeritud kuriteo. Samuti ei ole selles sisalduvat kasutatud valdavas osas kohtuotsuse motiveerimisel ja selles sisalduv teave ei ole olnud ainsana kohtuotsuse tegemisel aluseks. Ka ei olnud süüdistatava O.M tunnistajana antud ütluste kasutamine ainsaks ja kaalukas asjaoluks, millest maakohus lähtus isiku iseloomustamisel ja kahetsuse siiruse tuvastamisel. Lisaks ei ole kaitsja apellatsioonis näidanud, kas ja millises osas on väidetav tõendite kasutamine viinud ebaõige kohtulahendini. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et ei ole alust tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks

§ 339

lg 2 mõttes, kuna sellega ei kaasnenud ega võinud kaasneda ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemist. 5.4 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja O.M suhtes teo ümber kvalifitseerimiseks KarS § 121 lg 1 järgi. Kohtukolleegium viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses nr 3-1-119-05 ja
3. septembri
4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Maakohus on esitanud põhjalikud motiivid miks tuleb kvalifitseerida süüdistatava O.M-i käitumine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi (kd 2 lk 77 -79 pöördel) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. 5.5 Apellant on seisukohal, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid millest võiks teha järelduse, et süüdistatav O.M pidi ette nägema just sedavõrd tõsiste tervisekahjustuste tekitamist kannatanule. KarS §-s 19 sätestatud põhimõttest tuleneb, et isikut saab enamohtliku tagajärje põhjustamise eest vastutusele võtta juhul, kui ta kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral oleks pidanud ette nägema tagajärje põhjustamist. Kohtuotsuse lugejale ei ole üheselt mõistetav, millistel põhjustel jõuti järeldusele, et O.M suhtus raskete tervisekahjustuste tekitamise võimalusse hooletusega. Kolleegium märgib kõigepealt, et maakohus ei ole tuvastanud, et O.M suhtus raskete tervisekahjustuste tekitamise võimalusse hooletusega. Maakohus on märkinud, et O.M võis esineda ettevaatamatus tagajärje suhtes, kuid teo osas esines otsene tahtlus (kd 2 lk 79). Samuti on maakohus asunud seisukohale, et isikut on võimalik süüdi mõista KarS § 118 lg 1 järgi, kui tal teo suhtes esineb tahtlus, aga tagajärje suhtes ettevaatamatus. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et O.M pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo, s.o oma tahtliku tegevusega põhjustas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse (kd 2 lk 79 pöördel). Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et ei ole kogutud tõendeid, millest võiks teha järelduse, et süüdistatav O.M pidi ette nägema just sedavõrd tõsiste 6 tervisekahjustuste tekitamist kannatanule. Kohtuistungil on avaldatud ja uuritud kannatanu MS ütlused, millest nähtub üheselt, et süüdistatav O.M viibis kogu peksmise aja sündmuskohal ja vaatas peksmist pealt (kd 1 lk 28). Süüdistatava Raivo Loige kahtlustatavana kohtueelsel uurimisel antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustest nähtub üheselt, et tema sai Gerlist aru, et peab M-le peksa andma, Gerli tahtis, et ma M-le midagi teeksin. Gerli oli pargis ja jäi pargi keskele ning ka peksmise ajal oli pargis ja ei üritanud kordagi takistada, kui tema M lõi. Tema peksis kannatanut korduvalt, nii keha kui pea piirkonda ning kui käel hakkas valus, siis võttis toika ja peksis sellega. Lõi M väga intensiiv selt (kd 1 lk 42-43). Süüdistatava Kristo Sepp kahtlustatavana kohtueelsel uurimisel antud ja avaldatud ütlustest nähtub üheselt, et kui Gerli ei oleks tahtnud, et Raivo M-le peksa annab, siis ei oleks Gerli M-le helistanud ja kokkusaamist kokku leppinud. Gerli kuulis tema ja Raivo juttu pealt ja sai täpselt aru, et plaan on M-le peksa anda. Tema ja Raivo leppisid kokku, et kui M tuleb, siis anname talle peksa ja sellest räägiti avatult. Ei olnud täpset kokkulepet mida teema ja kuidas teeme. Gerli ei üritanud meid kuidagi pidurdada. Parki jõudes läks Gerli pingi juurde. Ajal mil peksid M seisis Gerli suhteliselt ligidal, vaatas lihtsalt mis me tegime. Gerli distants meist ei olnud väga pikk ning ta ei üritanud meid peatada (kd 1 lk 54). Tunnistaja MR ütlustest nähtub üheselt, et naisterahvas, kes eelnevalt pargis ringi liikus, jooksis peksmise juurde ja ütles midagi meesterahvastele, kes peksid, aga mehed peksid edasi. Siis näitas naisterahvas käega meie suunas ning mehed lõid veel viimased löögid. Tegemist oli väga jõhkra peksmisega. Naisterahvas oli os aline peksmise korraldamises, kuna jälgis kogu aeg ja hiljem läks peks jate juurde ja koos joosti minema (kd 1 lk 110-111). Ka tunnistaja RV on kinnitanud, et peksmine oli järjepidev ja lööke oli väga palju ning löögid tundusid jõulised ja tugevad. Ütles kõva häälega, et kutsub politsei, mille peale tõusis tüdruk pingilt ja jooksis kahe noormehe juurde ja näitas käega tema suunas. Peksmine oli väga vägivaldne ja lööke oli palju, noormeest löödi väga intensiivselt (kd 1 lk 116 -117). Nii kannatanu MS kui ka süüdistatavate Raivo Loige ja Kristo Sepp kahtlustatavana antud ütlused ja tunnistajate MR ja RV ütlused osutavad üheselt sellele, et süüdistatav O.M viibis kogu peksmise aja suhteliselt lähedal peksmiskohale ning jälgis toimunut ja ei sekkunud kordagi, kuigi peksmine oli väga intensiivne ja vägivaldne ning peksmisel kasutati ka abivahendit, s.o kaigast. Asjaolu, et O.M viibis peksmiskohale väga lähedal nähtub ka kahtlustatava Raivo Loige ütluste ja olustikuga seostamise protokollist (kd 1 lk 159-173). Seejuures on apellant jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et käesolevas asjas ei olnud tegu mõne üksiku löögiga kannatanu suhtes, millest saaks teha järelduse, et tagajärg ei olnud süüdlase ettenähtav, vaid tegemist oli peksmisega, mis oma olemuselt oli tunnistajate sõnade kohaselt väga intensiivne ja jõhker. Seda fakti ei eita ka kaassüüdistatavad. Samuti kasutas üks süüdistatav peksmise toimepanemisel kaigast ning maas lamavat kannatanut peksti valimatult erinevatesse kehapiirkondadesse, sh pähe ja rindkerepiirkonda. Et süüdistatavad põhjustasid kannatanule raske tervisekahjustuse, osutab ilmselgelt asjaolule, et tegemist oli intensiivse peksmisega. Taolise vägivalla intensiivsus ja jõhkrus, viitab sellele, et tagajärg oli süüdlase jaoks ettenähtav. 5.6 Apellant ei ole apellatsioonis tõstatanud küsimust kaastäideviimise osas ning maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatavad tegutsesid kuriteo toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult (kd 2 lk 79 -79 pöördel) ning ringkonnakohus nõustub maakohtu motiividega. Kolleegium leiab, et antud juhul on süütegu süüdistatavate poolt pandud toime läbi teadliku ja soovitud koostegutsemise. Kolleegiumi hinnangul ei ole kahtlust põhjusliku seose olemasolul süüdistatavate teo ja kannatanu tervisekahjustuse vahel. Isiku ekspertiisiaktist ilmneb, et esines vasakpoolse VIII roide murd ning roidemurru tüsistusena tekkis õhkrind. Selline vigastus kujutab endast eluohtlikku tervisekahjustust KarS § 118 lg 1 p 1 tähenduses. 7 Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et O.M-i käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.
5. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud O.M-i inkrimineeritud kuriteo KarS § 118 lg 1 p 1 ümberkvalifitseerimisega KarS § 121 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt O.M-ile mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. KarS § 118 näeb ette karistusena nelja kuni kaheteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat vangistust. Maakohus on O.M-ile mõistnud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi vangistuse 6 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra. Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Maakohus ei ole arvestanud süüdistatava kahetsust ja on leidnud, et kahetsus ei ole siiras. Maakohus kaalus põhjalikult, kas süüdistatava poolt kohtuistungil avaldatud kahetsus, s.o „Mis ikka öelda, kahetsen, et nii läks“, on ikka siiras (kd 2 lk 40 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtu põhistustega, et kohtuistungil avaldatud kahetsus ei ole siiras ning lisab, et siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte lihtsalt kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.t, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kolleegiumil ei kujunenud veendumust, et O.M puhtsüdamlikult oma tegu kahetseb. Kolleegium leiab, et ka apellatsioonis toodud väited ei kummuta seda ning maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et süüdistatava O.M karistust kergendavaks asjaoluks on KarS § 57 p 7 toodud süüteo toimepanemine raseda inimese poolt. Apellatsioonis märgib kaitsja, et nimetatud karistust kergendav asjaolu sai teatavaks peale maakohtu otsust. Nähtuvalt süüdistuse sisust on süüdistatav O.M pannu d kuriteo toime 8.05.2016 ning kohtuistung toimus 4.10.2016, seega 5 kuud peale kuriteo toimepanemist. KarS § 57 p 7 sätestab üheselt, et karistust kergendavaks asjaoluks on vaid süüteo toimepanemine raseda inimese poolt, mistõttu rasestumine peale kuriteo toimepanemist, ei ole karistust kergendavaks asjaoluks. Kolleegium asub seisukohale, et ka rasedus iseenesest ei saa olla eraldivõetult karistust kergendavaks asjaoluks ning süüd vähendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 mõttes. Samas on maakohus tuvastanud karistust raskendava asjaolu KarS § 58 p 10 mõttes, mis andis aluse karistusmäära suurendamiseks. Kolleegium asub seisukohale, et süü suuruse arvestamisel tuleb arvestada ka objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud 8 karistus vastab täielikult O.M-i süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub alus.
6. Kaitsja apellatsioonis toodule jätta mõistetud karistus täielikult täitmisele pööramata, märgib kohtukolleegium järgmist. Karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 16-17, samuti
9. mai
10. a otsus asjas nr 3-1-1-40-04, p 8,
11. märtsi
12. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1 ja
13. aprilli
14. a otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2). Kolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta O.M-i mõistetud osalisest vangistusest vabastamata jätab. Riigikohus on oma lahendis (3-1-1-99-06 p 21) märkinud, et lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Kolleegium on veendunud, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel O.M-i suhtes on taotletav eripreventiivne eesmärk. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et O.M-i täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse tõttu põhjendatud ning nn šokivangistusega antakse isikule tõsine hoiatus. Karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses ning ka selles osas ei ole maakohus eksinud, kuivõrd koheselt tuleb ära kanda 6 kuud vangistust. Ainuüksi O.M-i varasem karistamatus, ei anna alust teda täielikult karistusest tingimisi vabastada ning kaitsja arusaam, et rasedus tingib automaatselt karistusest täielikult tingimisi vabastamise on ekslik. Kaitsja apellatsioonis puuduvad veenvad põhjendused isiku täielikult tingimuslikult karistusest vabastamiseks. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed on määravad karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuriteoga ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. 8.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatava O.M-i kaitsja Silver Reinsaar. Kaitsja Silver Reinsaar esitas taotluse hüvitada temale õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kokku 3,0 tundi (nõupidamine ja apellatsiooni koostamine) ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 144 eurot. Lisaks esitas kaitsja taotluse hüvitada temale koos käibemaksuga 48 eurot (nõupidamine vanglas ja täpsustava- täiendava seisukoha koostamine, kokku 1,0 tund).

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks üksnes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtukolleegium on seisukohal, et arvestades esitatud apellatsiooni mahtu ja koostamise keerukust ja aeganõudvust ei ole ilmselgelt põhjendatud taotluses märgitud ajakulu 2,0 tundi. Samuti arvestab kolleegium asjaolu, et käesoleval juhul on apellatsiooni muutmine, täiendamine ja laiendamine apellandi poolt 9 toimunud peale apellatsiooni tähtaja lõppu, mistõttu ei saa selle eest tasu maksmist pidada

§ 180

lg 11 , § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ja vajalikuks, mistõttu puudub alus antud kulu kaitsjale täies ulatuses hüvitada. Kohtukolleegium peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud kokku 2,5 tunni eest ehk 100 eurot, millele lis andub käibemaks, seega kokku 120 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse O.M-i suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud kokku summas 120 eurot süüdistatava kanda. 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 20.oktoobri 2016.a otsuse lühimenetluses muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Orvi Tali /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Ivi Kesküla Urmas Reinola 10