1-19-1764/25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. detsember 2019 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-1764 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. oktoobri 2019 otsus O.J-i süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt Apellatsiooni esitaja Prokurör Kaitsja Süüdistatav Tartu Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge Püss Vandeadvokaat Anu Vilt . Elukoht: XXX,; isikukood: XXX O.J töökoht: ABC Viimistlus OÜ. Varem kriminaalkorras karistamata. Tõkendid ei ole kohaldatud. RESOLUTSIOON: Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2019 kohtuotsus O.J-i süüasjas jätta muutmata ning apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
4. O.J süüdistatakse füüsilise vägivalla kasutamises oma endise abikaasa O.S-K. suhtes
5. novembril 2016 ajavahemikul 19.00–20.00 Tartumaal, Kambja vallas, Külitse alevikus, XXX eramus. O.J lõi lahtise käega vastu O.S-K. a paremat põske, kes löögi tagajärjel kukkus ja lõi pea vastu põrandat. Seejärel haaras O.J kinni maas lamava O.S-K. a pükstest ning rebis ta pükstest kinni hoides nurgast välja. Pärast seda võttis 1 O.J O.S-K. a juustest kinni ning lohistas ta mööda maad kööki. Kogu tegevust nägi pealt O.J-i ja O.S-K. a 7-aastane poeg O.T. . Seejärel võttis O.J esikust ahju kõrvalt kirve ning tegi maja köögis maas lamava O.S-K. a suunas löögiliigutuse, mis ei tabanud. Pärast lööki tiris 7-aastane O.T. maas lebava O.S-K. a õlgadest kinni hoides magamistuppa ning O.S-K. al õnnestus lüüa magamistoa uks jalaga kinni. Seejärel lõi O.J kirvega vähemalt kahel korral vastu magamistoa ust öeldes, et „Ma löön teid maha“. Oma tegevusega tekitas O.J O.S-K. ale füüsilist valu ning hematoomi paremale põsele. O.S-K. ning O.T. tundsid reaalset ohtu oma elule ja tervisele. Maakohtu otsus
6. Tartu Maakohtu
7. oktoobri
8. a otsusega tunnistati O.J KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi ning karistati 4 kuu pikkuse vangistusega. Süüdistusest jäeti välja kannatanule hematoomi tekitamine. Mõistetud vangistus jäeti tingimisi kohaldamata ja seda ei pöörata täielikult täitmisele, kui O.J ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg hakkab kulgema alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kannatanu taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks jäeti rahuldamata.
9. Kohus luges kannatanu O.S-K. a ütlustega tõendatuks, et O.J lõi teda 01.11.2016 nende ühises elukohas Kambja vallas Külitse alevikus XXX lahtise käega vastu põske, mille tagajärjel ta kukkus. Löögi tagajärjel tundis kannatanu tugevat valu. Seejärel tiris süüdistatav kannatanut juustest. Ka juustest tirimisel tundis kannatanu valu. O.S-K. a ja O.T. i ütlustega on tõendatud kannatanu kirvega ähvardamine. Magamistoa uksel on fikseeritud jäljed, hinnates nende kuju koos kannatanu ütlustega, sedastas maakohus, et need võivad olla tekitatud kirve tömbi osaga, kirve silmaga.
10. Kohus oli seisukohal, et O.J-i ütlused ei ole usaldusväärsed ja neile ei saa tugineda. Süüdistatava ütlused on vastuolus kannatanu ütlustega, samuti alaealise tunnistaja O.T. i ütlustega. Süüdistatava ütlused selle kohta, et O.T. ei näinud 01.11.2016 õhtul nende kodus toimunud sündmust pealt, on ümber lükatud O.T. i ja O.S-K. a ühesuguste ütlustega. Samuti on märgitud patrullilehele, et tüli nägi pealt 7-aastane O.T. .
11. Maakohus märkis, et O.T. eksib sündmuse toimumise ajas, öeldes et see võis olla
12. a mais. Selline eksimine on aga tema vanust arvestades loomulik. O.T. mäletab, et isa tuli emale kallale, lükkas ema vastu pliiti. Ema nuttis ja tema ka. Ta mäletab kirvest isa käes ja seda, kuidas nad emaga end magamistuppa lukustasid ja seejärel politseisse helistasid.
13. Maris Hinn on Tartu Laste Tugikeskuse lastepsühholoog. O.T. on talle väljendanud hirmu isa vägivaldsuse pärast ja kirjeldanud mõnda intsidenti. Ta on rääkinud sellest, kuidas isa ähvardas kirvega rünnata ja tegi kägistamise liigutusi, keegi kannatada ei saanud. Nad lukustasid end magamistuppa ja helistasid päästeteenistusse. Seega on O.T. kirjeldanud 01.11.2016 toimunud juhtumit ühte moodi nii ütlusi andes kui ka psühholoogile. Maakohtu arvates näitab see, et ta ei ole seda ise välja mõelnud.
14. Maakohus märkis, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et O.J tekitas kannatanule löömisega kehavigastuse, hematoomi paremale põsele. Kannatanu ei ole kohtus ütlusi andes hematoomist rääkinud. Ka teisi tõendeid hematoomi kohta kogutud ei ole, mistõttu jättis maakohus O.J-i süüdistusest välja kannatanule hematoomi tekitamise. 2
15. Maakohus leidis, et menetleja rikkus kriminaalmenetluse alustamata jätmisel KrMS § 6 nõudeid. Kannatanu soovist ei olene kriminaalmenetluse alustamine või alustamata jätmine. Kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Õigeaegsel kriminaalmenetluse alustamisel oleks olnud võimalik koguda tõendeid kannatanul esinevate vigastuste kohta. Käesoleval juhul on jäetud see tegemata. Kriminaalmenetlust alustati rohkem kui aasta hiljem. Alles pärast seda, kui O.S-K. pöördus uuesti politseisse, kuna lapsega suhtlemiskorra määramise istungil kohtus ütles kohtunik talle, et selline kehaline väärkohtlemine ei ole tõendatud. Tartu Maakohtu 14.05.
16. a määrusega (tl 37-38) jäeti rahuldamata O.J-i avaldus lapse O.T. iga suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Sellest määrusest nähtub, et O.J esitas vastava avalduse kohtule 07.02.
18. Maakohtu hinnangul täitis O.J oma tegevusega KarS § 121 lg 1 alt 2 objektiivse koosseisu. Ta lõi kannatanut ja tiris teda juustest nii tugevalt, et tekitas sellega talle valu.
19. Tahtluse osas oli maakohus seisukohal, et O.J pani kuriteo toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. Lüües tahtlikult käega O.S-K. ale vast põske ja tirides teda juustest, pidas ta võimalikuks, et selline tegevus tekitab kannatanule vähemalt valu. Iga mõistliku inimese arusaama kohaselt põhjustab nii näkku löömine kui ka juustest tirimine valu.
20. O.J-i poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi, kuna see on toime pandud lähisuhtes.
21. Karistuse mõistmisel märkis maakohus järgmist. O.J ei ole võimalik karistada rahalise karistusega. Süüdistatav kasutas füüsilist vägivalda kannatanu suhtes oma alaealise poja juuresolekul. Kirvega ukse tagumine näitab, kui ohtlik ja hirmutav oli O.J-i käitumine O.S-K. a ja O.T. i jaoks. Ta ei ole oma tegu kahetsenud. Kohus pidas põhjendatuks mõista O.J-ile karistuseks KarS § 121 lg 2 p 2 järgi sanktsiooni alammäära lähedase karistuse, milleks on nelja kuu pikkune vangistus. O.J-i süü ei ole suur. Tegemist on kergema kehalise väärkohtlemisega, mille käigus ei tekitatud kannatanule kehavigastusi. Tegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Lisaks pidas maakohus võimalikuks kohaldada O.J-i suhtes vangistust tingimisi KarS § 73 alusel ilma käitumiskontrollita ja täiendavate kohustuste määramiseta. O.J ei ole varem kriminaalkorras karistatud (karistusregistri teatis tl 41). Teo toimepanemisest on möödunud kolm aastat, mille jooksul ei ole ta toime pannud ühtegi vägivalla kasutamisega seonduvat süütegu. Tal on kaks kehtivat väärteokaristust liiklusalaste rikkumiste eest. O.J-i ja O.S-K. a suhted on normaliseerunud, nad saavad omavahel suhelda lapse teemal. Apellatsioon
22. Apellatsioonis palub kaitsja tühistada süüdimõistev otsus ja mõista O.J õigeks. Kaitsja arvates on maakohus O.J-i ebaõigesti süüdi tunnistanud ning põhjendamatult lugenud tema ütlused ebausaldusväärseteks. Süüdistatav tunnistab tüli eksabikaasaga, kuid mitte vägivalla tarvitamist viimase suhtes. Ta jääb enda ütluste juurde ning soovib veelkord 3 rõhutada, et soovis tekkinud tüli tõttu kodust lahkuda. Kuna O.S-K. takistas tal lahkumist, siis tõstis ta naise kõrvale. Kohus on põhjendamatult eelistanud O.J süüstavaid tõendeid ning põhjendamatult jätnud tema ütlused kõrvale. Kannatanu pöördus seoses 2016.aastal toimunud tüliga politseisse
23. a, siis kui kohtus käis hooldusõigusega seotud vaidlus. Alles siis alustati kriminaalmenetlust ja tuvastati uksel väidetavalt kirvega tekitatud jäljed. Kaitsja hinnangul ei ole nii palju aega hiljem kogutud tõenditele võimalik tugineda olukorras, kus süüdistuses nimetatud sündmuse jälgi oli politseil võimalik vahetult fikseerida, kuid seda ei tehtud, mistõttu on alust kahelda süüdistuses kirjeldatud teo jälgede olemasolus sel ajal. Kuivõrd kriminaalmenetlust ei alustatud ja tõendeid ei kogutud, siis tuleb järeldada, et politsei jaoks polnud tegemist kuriteoga. Seega on tõusetunud põhjendatud kahtlus, kas süüdistuses nimetatud ajal toimusid sündmused nii nagu O.S-K. neid kirjeldab. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
24. Ringkonnakohus jõudis kogutud tõendeid kontrollides ning maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhjendusi üle vaadates veendumusele, et kohtuotsus jääb muutmata.
25. Kohtukolleegium osundab kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel hindas maakohus tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Eelmärgitut silmas pidades tõdeb apellatsioonikohus, et maakohtu kõiki põhjendusi üle korrata ei ole vaja. Alljärgnevalt vastab kohtukolleegium apellatsiooni põhiväidetele.
26. Apellant soovib, et apellatsioonikohus hindaks tõendeid uuesti ning mõistaks süüdistatava O.J-i õigeks. Kaebaja hinnangul on süüdistatava ütlusi põhjendamatult hinnatud ebausaldusväärseteks. Kannatanu ütlused on aga põhjendamatult loetud usaldusväärseteks. Kaitsja arvates seab kannatanu ütlused kahtluse alla asjaolu, et ta pöördus politseisse alles 2018 aastal ning alles siis alustati menetlust.
27. Kohtukolleegiumi hinnangul ei võimalda kriminaalasjas kogutud tõendid apellatsiooni rahuldamist ning O.J-i õigeksmõistmist. Maakohtu otsus süüdistatava süü tuvastamisel on veatu ning apellatsiooni väited selle põhistusi ümber ei lükka.
28. Süüdistatava ütluste kohaselt naine provotseeris teda sellega, et sugulased räägivad temast halba ja tekkis selle pinnalt tüli. Ta tõstis naise ukse eest ära, ei löönud teda ja ei tirinud juustest. Naine takistas tal lahkumast, võttes kätte kirve. Süüdistatav võttis naise käest kirve ära ja viskas maha. Kirves võis kukkuda ka vastu ust. Laps oli toas ja nende juurde ei tulnud. Kannatanu O.S-K. ütluste kohaselt lõi O.J teda 01.11.2016 nende ühises elukohas lahtise käega vastu põske, mille tagajärjel ta kukkus. Löögi tõttu tundis ta tugevat valu. O.J tiris teda ka juustest, samuti ähvardas süüdistatav kirvega.
29. Maakohus, analüüsides kogutud tõendeid leidis, et O.J-i ütlused ei ole 4 usaldusväärsed ja neile ei saa otsuse tegemisel tugineda. Sellise maakohtu seisukohaga nõustub ka kohtukolleegium. Maakohus tuvastas, et O.J-i ütlused on vastuolus kannatanu O.S-K. ütlustega, samuti alaealise tunnistaja O.T. i ütlustega. O.J-i väide, et O.T. ei näinud sündmust, ei ole tõene ning on ümber lükatud O.T. i ja O.S-K. ütlustega. Lisaks on O.T. i ja O.S-K. ütlused toestatud politsei patrullilehel fikseerituga ning kaudselt kinnitab 01.11.2016 toimunud sündmust lähisuhtevägivalla infoleht. Kohtukolleegium osundab veel sellele, et maakohtus küsitleti Tartu Laste Tugikeskuse lastepsühholoog Maris Hinni, kes rääkis O.T. iga kokkupuudetest ning lapse hirmudest seoses isaga. Samuti rääkis O.T. isa poolt kirvega ähvardamise sündmusest. Maakohus järeldas põhjendatult, et O.T. on 01.11.2016 toimunud sündmust kirjeldanud sarnaselt ütlusi andes ja psühholoogile rääkides.
30. Mis puudutab aga asjaolu, et 01.11.2016 toimunud sündmuse osas, vaatamata politsei väljakutsele, kriminaalmenetlust ei alustatud, siis maakohus on selle kohta avaldanud oma kriitilise seisukoha, mida kohtukolleegium sellega nõustudes, üle ei korda (vt maakohtu otsuse p 15).
31. Kokkuvõttes nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et kohtuotsuses analüüsitud tõendid kogumis annavad põhjendatud aluse lugeda tõendatuks, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas pani O.J toime O.S-K. kehalise väärkohtlemise, lüües teda näkku ning tirides juustest, põhjustades sellega kannatanule valu. O.J-i tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ning mõistetud karistus vastab O.J-i süüle ning tema isikule.
32. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
33. oktoobri 2019 kohtuotsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5