Obsah (14)

§ 448§ 407§ 162§ 646§ 405§ 637§ 651§ 367§ 436§ 657§ 641§ 173§ 137§ 150

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 15.09.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-22-1263

) § 405 lg 1 p-st 9 lihtmenetluses ning tegi kohtuotsuse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. 7. 04.05.2023 esitas hageja

§ 448lg 41 alusel maakohtule taotluse täiendava otsuse tegemiseks.

8. Pärnu Maakohtu 29.05.2023 täiendava otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hageja nõue kostjalt põhivõlgnevuse 575,03 eurot ja intressi 58,10 eurot väljamõistmiseks rahuldada (VÕS § 396 lg 1, § 397 lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 108 lg 1). Hageja hagiavalduses esitatud ja kostja poolt

§ 407

lg 1 kolmanda lause kohaselt omaksvõetud asjaoludel on hageja nõuded osaliselt eeltoodud ulatuses õiguslikult põhjendatud. 3 2-22-126308

1. Poolte vahel sõlmitud viivisekokkulepe on tühine. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Poolte vahel sõlmitud laenulepingu üldtingimused on tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 kohaselt, sest eelduslikult ei ole kostjaga lepingutingimusi eraldi läbi räägitud. Maakohus viitas VÕS § 101 lg 1 p-le 6, § 415 lg 1 esimesele lausele ja § 113 lg-le 1 ning märkis, et hageja nõutav viivis lepingutes nr TL3552350 ja nr TL3633177 määraga 34,87% aastas ületab seadusjärgset viivisemäära hagiavalduse esitamise seisuga 4,35875 korda ning alates 01.01.2023 seisuga 3,32 korda. Lepingutes nr 31003696666 ja nr SR3694579 on kokku lepitud viivisemäär hageja poolt nõutavast määrast veelgi kõrgem: 36,85% ehk seadusjärgse viivisemäära 4,6 kordne hagiavalduse esitamise seisuga ja 3,51 kordne 01.01.2023 seisuga. Tegemist on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi eelduslikult tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus kostjalt nõuda hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist perioodi 01.02.2022 kuni 18.10.2022 eest 32,77 eurot. Samuti saab viivisekokkuleppe tühisuse tõttu nõuda viivist põhinõudelt alates 19.10.2022 kuni põhinõude täitmiseni üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2. Hageja ei ole tõendanud, et laenuandjal on tekkinud võla sissenõudmisega kulud 120 eurot. Apellatsioonkaebus
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis sissenõudmiskulude nõude 120 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude 110,06 eurot rahuldamata, ning osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata edasiulatuva viivise nõude. Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse. Hageja palub teha asjas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
4. Maakohus on ebaõigesti mõistnud põhinõudelt viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Käesoleval juhul on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr. Ühtlasi on ka lepingus kokku lepitud, et viivisemäärana kohaldub lepingus kokku lepitud intressimäär. Seetõttu saab ja tuleb antud olukorras lugeda kohalduvaks viivisemääraks lepingutes kokku lepitud ja hageja nõutud intressimäär, s.o 34,87% aastas. Antud juhul ei ole kostja taotlenud viivisemäära või väljamõistetava viivise summa vähendamist. Kuivõrd tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on asjaolu, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus tagaseljaotsust tehes ise VÕS § 113 lg-t 8 kohaldada ega viivise suurust piirata.
5. Maakohus on põhjendamatult jätnud hageja 20.12.2022 sissenõudmiskuludega seonduvad selgitused ja tõendid tähelepanuta.
6. Kuivõrd hagi kuulub täies ulatuses rahuldamisele, siis kooskõlas

§ 162lg-ga 1 tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

4 2-22-126308 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 15. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus ja täiendav otsus tagaseljaotsusele tuleb vaidlustatud osas

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 16. Esiteks märgib ringkonnakohus, et käesolev asi oli lihtmenetluse asi, milles maakohus ei andnud luba edasikaebamiseks.

§ 405

lg 1 esimese lause järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 575,03 eurot, intressi 58,10 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 142,83 eurot ja edasiulatuva viivise ning sissenõudmiskulud 120 eurot. Seega ei ületanud hageja põhinõue kostja vastu 3500 eurot ega koos kõrvalnõuetega 7000 eurot ning tegemist on lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kuigi käesoleval juhul on maakohus otsuses märkinud, et ta ei anna luba otsuse edasikaebamiseks, siis kuna kolleegium leiab, et maakohus on kohaldanud selgelt valesti materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse norme, võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse. 17.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja viivisenõude summas 110,06 eurot, samuti resolutsiooni p 5 osas, milles maakohus jättis rahuldamata sissenõudmiskulude nõude summas 120 eurot ja resolutsiooni p 3 edasiulatuva viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas. Hageja vaidlustas ka otsuse resolutsiooni p 7, millega jäeti menetluskulud osaliselt hageja kanda.

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ja eksinud materiaalõiguse kohaldamisel.
2. Hageja on hagiavalduses oma viivisenõuet esitades tuginenud VÕS § 113 lg 1 esimesele ja kolmandale lausele. Hageja märkis, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-dest 1 ja 6 nõuda kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seejärel selgitas hageja, et ta nõuab lepingu alusel viivist põhivõlalt 575,03 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 01.02.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 18.10.2022, lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 34,87% kooskõlas laenulepingu üldtingimuste p-ga 7.1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja esitas viivise arvestuse ja nõudis viivist kokku 142,83 eurot. Samuti nõudis hageja edasiulatuvalt viivist kogu põhinõudelt, s.o 575,03 eurolt, alates 19.10.2022 kuni kohase tasumiseni lepingujärgses viivisemääras 34,87% aastas (

§ 367). 5 2-22-126308 20.

Maakohus rahuldas viivisenõude osaliselt, mõistes nii hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise kui ka edasiulatuva viivise välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus põhjendas seda sellega, et viivisemäär 34,87% aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu viivisekokkulepet sisaldav tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 järgi tühine ning kohaldub VÕS § 113 lg 1 järgi seadusjärgne viivise määr. 21. Kolleegium nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus jättis hageja viivisenõuet lahendades põhjendamatult tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1, mis viis selleni, et kohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Selle käigus rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8), jättes hageja viivisenõuet osaliselt rahuldamata jättes käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus vaidlustatud otsuses analüüsinud VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause kohaldamist, mistõttu nende sätete kohaldamata jätmise põhjused ei ole jälgitavad.

1. Kolleegiumi hinnangul nähtub hagiavaldusest ja maakohtu tuvastatust, et kostja ja laenuandja vahel sõlmitud lepingu näol, millest tulenevad nõuded on laenuandja hagejale loovutanud, on tegemist tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 kohaselt krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Lepingu poolteks olid praegusel juhul füüsilisest isikust kostja ja äriühing. Tarbijakrediidilepingute puhul on võlaõigusseaduses erinorm viivisemäära kohta. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on osundanud sellele, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Riigikohus selgitas, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (RKTKo 14.01.2009, 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (vt samas). Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.
2. Praegusel juhul oli laenulepingutest tulenev kokkulepitud väikseim intressimäär 34,87% aastas. Seega oli tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi kohaselt on hageja omandanud laenuandjalt viimase nõuded kostja vastu. Seega on hagejal hagi aluseks olevatel asjaoludel õigus nõuda kostjalt viivist määras 34,87% aastas.
3. Kolleegium märgib, et maakohtu viidatud Riigikohtu 14.06.2005 otsus asjas 3-2-1-66-05 (p 24) ei käsitle tarbijakrediidi olukorda ega ole oma järelduse osas – eelduslikult on tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära – käesoleval juhul asjakohane. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda lepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või 6 2-22-126308 kogu lepingu tühisus. Muu hulgas ei ole maakohus tuvastanud, et tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 406² lg-s 1 sätestatud ülempiiri. Kuna praegusel juhul on hagist nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohased maakohtu viited VÕS § 42 lg-le 1 ja lg 3 p-le. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat). Arvestades, et kostja ei ole viivise vähendamist ka taotlenud, ei oleks maakohus saanud viivist omal algatusel vähendada ega piirata edasiulatuva viivisenõude suurust.
4. Maakohus on rikkunud menetlusõigusnorme hageja sissenõudmiskulu nõuet lahendades. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus leides, et hageja on jätnud esitamata tõendid sissenõudmiskulude tõendamiseks, on jätnud hageja selgitused ja tõendid sissenõudmiskulude põhjendamiseks tähelepanuta. Maakohus lahendas hagi tagaseljaotsusega.

§ 407

lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kolleegium märgib, et tagaseljaotsus tähendab kohtuotsust, mille puhul kohus rahuldab õiguslikult põhjendatud hagi, hindamata, kas hagiavalduses nimetatud faktilised asjaolud on tõendatud või mitte. 26. Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistamiseks osas, milles maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus aga teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid

§ 657

lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

§ 646

alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus

§ 646, § 656 lg 1 p 5 ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

27. Kuivõrd asi saadetakse

§ 646

alusel maakohtule uueks läbi vaatamiseks üksnes kaebuse põhjal menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, siis ei ole ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebuse vastust (

§ 641lg 1, RKTKo 24.01.2018, 2-13-56825, p 11).

28. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (

§ 651lg 1).

Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata võla sissenõudmisega seotud kulud 120 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 110,06 eurot ja rahuldamata hageja edasiulatuva viivise nõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas. 29. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus. 7 2-22-126308 Menetluskulude jaotuse otsustab

§ 173

lg 3 teise lause järgi esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 30. Kuna erinevalt hageja taotletust ei saa ringkonnakohus uut lahendit teha ega jaota menetluskulusid, rahuldatakse apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulude jaotus 31.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus ja rahaline suurus (sh viivis menetluskuludelt) kindlaks asja uuel läbivaatamisel. 32. Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 170 eurot. Arvestades hageja apellatsioonkaebuse ulatust, st et hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis sissenõudmiskulude nõude 120 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude 110,06 eurot rahuldamata, ning osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata edasiulatuva viivise nõude, on apellatsioonkaebuse hind

§ 137

lg 1, § 124 lg 1 ning § 133 lg-te 1 ja 2 järgi 384,57 eurot (120 + 110,06 + 154,51 (= 575,03 x 34,87% –575,03 x 8%)). Apellatsioonkaebuse hinnalt kuni 500 eurot tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 järgi tasuda riigilõivu 140 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu 30 eurot ettenähtust rohkem ning hagejal on õigus taotleda kohtult, kelle menetluses asi viimati oli, riigilõivu enam tasutud osas tagastamist, s.o summas 30 eurot (

§ 150lg 1 p 1 ja lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt) 8