← Eesti

1-19-9270/33

Obsah (9)§ 121§ 199§ 64§ 65§ 55§ 56§ 120§ 424§ 58

1-19-9270 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2020, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-9270 (19233001355) Kohtukoosseis Merit Bobrõsev K

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, üldmenetluse korras Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ken Kiudorf Süüdistatav M.J isikukood XXX; elukoht XXX; registrijärgne elukoht XXX; viibimiskoht Viru Vangla; Eesti Vabariigi kodakondsus; XXX; emakeel vene keel; töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati: - 26.10.2018 Viru Maakohtu otsusega

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9, § 424 lg 2 järgi rakendades

§ 64

lg 1, § 74 lg 1, 2, 3, § 75 lg 1 p 1-6, lg 2 p 21 , 8 sätteid vangistusega 3 aastat ja 3 kuud, millest koheselt kuulus ärakandmisele 9 kuud vangistust. Katseaja pikkuseks määrati 4 aastat ja 3 kuud. Lisakaristusena võeti juhtimisõigus ära 1 aastaks ja 6 kuuks; tõkend – kahtlustatavana kinni peetud 01.11.2019. Viru Maakohtu 02.11.2019 määrusega kohaldati vahistamist kuni kaheks kuuks. Kohtumenetluses viibib vahi all. Kaitsja Galina Tšelnokova RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-dest § 311, 313 ja 315 maakohus otsustas: Mõista M.J süüdistuses

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi osaliselt, s.o E B käe väänamises ja selle tagajärjel tekkinud küünarvarre pindmise vigastuse ja mõlemale 1 1-19-9270 käelabale marrastuste tekitamises, õigeks. Tunnistada M.J süüdi

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, s.o E B lahtise peopesaga vastu kaela löömises ning selle tagajärjena valu ja kehavigastuse põhjustamises, ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 8 (kaheksa) kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust, s.o 1 (ü he) aasta ja 8 (kaheksa) kuu pikkust vangistust Viru Maakohtu 26.10.2018 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 (kolm) aastat ja 3 (kolm) kuud võrra. Mõista M.J-ile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis vangistus 4 (neli) aastat ja 11 (üksteist) kuud. M.J-i karistusaja alguseks lugeda tema kinnipidamise aeg, s.o 01.11.2019. M.J-ile valitud tõkend, vahistamine, jätta kohtuotsuse jõustumiseni või karistustähtaja saabumiseni muutmata. Jätta M.J-ile Viru Maakohtu 26.10.2018 kohtuotsusega kohaldatud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise näol

§ 64

lg 5 alusel iseseisvale täitmisele.

§ 55

lg 1 alusel selgitada M.J-ile , et lisakaristus laieneb põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või kohtuvälise menetleja otsusega määratud tähtajale. Asitõendid: - toimikus asuvad elektroonilised andmeandjad, s.o plaadid, 2 tk - jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku materjalide juurde. Mõista M.J-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja: - sundraha 876 (kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot; - menetluskulud kaitsjatasu näol summas 1 013 (üks tuhat kolmteist) eurot ja 40 senti. Ülejäänud osa kaitsjatasust, s.o 300 (kolmsada) eurot (sh käibemaks), jätta seoses M.J-i osalise õigeksmõistmisega riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 alusel peab M.J temalt väljamõistetud riiginõude menetluskulu näol kogusummas 1 889 (üks tuhat kaheksasada kaheksakümmend üheksa) eurot ja 40 senti tasuma kohtuotsuse jõustumisest 1 (ühe) aasta jooksul. Menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700062903 ning selgitus „M.J , 1-19-9270, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Otsust on võimalik vaidlustada/apelleerida Tartu Ringkonnakohtus. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

  1. jaanuarist
  2. Apellatsiooniteate esitamise korral koostab kohus motiveeritud otsuse, mis on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis
  3. jaanuaril
  4. 2 1-19-9270 Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni viieteistkümne päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, so KrMS
  5. peatükis sätestatud korras. Menetluskulude vaidlustamiseks tuleb esitada seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, milles tuleb märkida, et vaidlustatakse üksnes menetluskulusid. Taolise teate saamisel koostab kohus motiveeritud kohtulahendi ainult menetluskulude osas. Lahend on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis
  6. jaanuaril
  7. Määruskaebus menetluskulude vaidlustamises tuleb esitada Viru Maakohtu Narva kohtumajale viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistus M.J-i süüdistatakse selles, et tema, viibides 24.10.2019 kella 01.05 paiku elukohana kasutatavas korteris aadressil XXX, lõi tekkinud peretüli käigus oma rasedat elukaaslast E B lahtise peopesaga vastu kaela vasakut poolt, vasaku kõrva alla. Oma tahtliku teoga põhjustas M.J kannatanu E B füüsilist valu ja kehavigastuse, so kaela turse ja punetuse. Samuti väänas M.J rüseluse käigus kannatanu kätt nende alaealise lapse J S juuresolekul. Füüsilise vägivalla kasutamise tagajärjel tekitas M.J E B küünarvarre pindmise vigastuse ja marrastused mõlemal käelabal. M.J pani kehalise väärkohtlemise teo toime isikuna, keda on varem Viru Maakohtu 16.10.2016 otsusega karistatud

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Oma tahtliku tegevusega pani M.J toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, s.o

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

  1. Kohus, uurinud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära tunnistajad, kannatanu ja süüdistatava, samuti kaitsja ja prokuröri, asub alljärgnevatele seisukohadele. I
  2. Kohtumenetluses uuritud tõendite pinnalt puudub vaidlus asjaolus, et 24.10.2019 kella 01.05 ajal viibisid süüdistatav M.J ja kannatanu E. B korteris aadressil XXX. Tuvastatu kohaselt elab kõnealusel aadressil kannatanu koos oma alaealiste lastega (lapsed vanuses XX ja XX eluaastat). Süüdistatav on kannatanu endine abikaasa, kes elab kannatanust ja oma lastest erineval aadressil. Vaidlus puudub selleski, et 24.10.2019 tehti häirekeskusele telefoninumbrilt XXX kaks telefonikõnet. Neis kõnedes paluti aadressile XXX kiirabi ja politseid. Teises kõnes avaldatakse naisterahva häälega täiendavalt, et mees tuli talle kätega kallale ja keeldub korterist lahkumast (vt asitõendi vaatlusprotokolli häirekeskusele tehtud kõnedest).
  3. Väljakutsele reageerisid politseiametnikena O T ja J V . Mõlemad isikud andsid kohtumenetluses ütlusi tunnistajatena. Enne O. T ja J. V ütluste analüüsimist osutab kohus KrMS § 66 lg-le 1, mille kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks ei ole, v.a KrMS § 66 lg 21 p-des 1-4 sätestatud erandid. 3 1-19-9270
  4. Asjaoludest nähtuvalt reageerisid tunnistajatest politseiametnikud väljakutsele. Märgitu tähendab, et O. T ja J. V pole väljakutse aluseks olnud sündmusi isiklikult näinud või muul viisil vahetult tajunud. Seega on välistatud nende ütlustele tuginemine KrMS § 66 lg 1 alusel; nende ütlused on menetlusõiguslikult lubatavad vaid siis, kui täidetud on KrMS § 66 lg 21 p-des 1-4 sätestatud tingimused. Asjassepuutuvana aktualiseerub KrMS § 66 lg 21 p
  5. Kõnealune norm näeb ette, et vahendliku tunnistaja ütlus on tõendiks, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde.
  6. Analüüsides O. T ja J. V avanenud vaatepilti, mil nad jõudsid XXX maja juurde, samuti seda, millist teavet avaldas neile E. B oma elukohas, millises emotsionaalses seisundis ta viibis teabe edastamise hetkel, millised olid tema kehakeel ja meelestatus, ent ka seda, milline informatsioon oli väljakutsele reageerinud politseiametnikele teada enne sündmuskohale jõudmist, on kohus seisukohal, et O. T ja J. V ütlused on lubatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel. Aluse taolise järelmi tegemiseks annavad järgmised asjaolud.
  7. O. T ja J. V ütluste kohaselt jõudsid nad väljakutse tegemisest XXX maja juurde 5 minutiga. Seega järeldub, et politseiametnike sündmuskohale saabumise ja väljakutse vahele jääb lühike, minutites mõõdetav aeg. Kuna kohus kujundab seisukohta nn vahendlike tunnistajate ütluste lubatavuse üle, siis on ajakriteerium olulise tähendusega. On üldteada, et mida pikem on aeg, mis jääb vahetu ja vahendliku tõendiallika kokkupuute ning teabe edastamise vahele, seda väikesemaks muutub võimalus, et vahetu tõendiallikas viibib rääkimise ajal tajutu mõju all. Kuna käsitataval juhul jäi vahendlike ja vahetu tõendiallika kokkupuute ja teabe avaldamise vahele minutites mõõdetav lühike aeg, siis annab see kaaluka aluse järelduseks, et E. B oli politseiametnikele väljakutse aluseks olnud sündmuste kohta teabe edasi andmisel vahetult tajutu mõju all. Eelöeldule vaatamata nendib kohus, et lühike, sh minutites mõõdetav kokkupuute ja teabe vahetamise aeg on vaid üks aspekt, mille kaudu hinnata vahetu tõendiallika kestvat mõju all olekut. Olgu ka meenutatud, et konkreetse inimese eripäradest tulenevalt ei pruugi ajavahemik, olgugi või minutites mõõdetav, anda teavet selle kohta, kas isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all või mitte. Seega on obligatoorsed ka vahetu tõendiallikaga seotud muud aspektid kuidas ta teavet edasi andis, missuguses seisundis ta oli, milline oli tema käitumine jne.
  8. O. T ja J. V ütluste kohaselt kasutasid nad väljakutsel nn vormikaamerat. Vormikaamera salvestist, millel kajastuva teabe kandis uurimisasutus asitõendi vaatlusprotokolli, ja selle lisaks olevat CD-d uuriti kohtumenetluses. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, kuidas 24.10.2019 kella 01.12 paiku, politseiametnike saabudes aadressile XXX hüüab (karjub) kortermaja esimese korruse aknal heledate juustega naisterahvas, kes hiljem kannatanuks osutub, et mees hüppas aknast välja ja näitab, kuhu suunas mees jooksis. Ära jooksnud isikut koheselt tabada ei õnnestunud. Mõni hetk hiljem kannatanuga korteris vesteldes avaldab kannatanu, et mehe käitumine on muutunud tema jaoks talumatuks (protokolli tõlkes kasutatu sõna – võimatu) ja tema käitumisse on lisandunud löömine. Seejuures osutab kannatanu kaelale, millest hoiab alateadlikult kinni kogu politseiametnikega vestluse ajal. Ühtlasi märgib ta, et mehe käitumine pole esmakordne - juba on pöördutud sotsiaalametisse ja ta ei jõua taolist olukorda enam taluda. Lisaks toob kannatanu välja, et tema meest teavad politseis kõik – teda ei tohi välja lasta, ta lõhub ja murrab ära kõik, mis võimalik ja lisaks ta just lõi. Kannatanu täpsustab ka, et mees ei tööta, elatist millegagi ei teeni, nad jagasid varem ühist elukohta, ent mees läks oma vanemate juurde elama; täna ta tuli, korraldas skandaali ja lõi teda. Mees lapsi puutunud ei ole. Mees, kellest kannatanu räägib, on M.J, isikukoodiga XXX. 4 1-19-9270
  9. Analüüsides asitõendi vaatlusprotokolli koostoimes CDplaadilt nähtuva ja kuuldavaga, samuti O. T ja J. V ütlusi, on kohus veendumusel, et kõnealused tõendid nende kogumis ei jäta üles kahtlusi, et politseiametnike saabudes oli kannatanu vahetult tajutud ebameeldiva sündmuse mõju all ja taolises seisundis andis ta edasi ka teavet väljakutse aluseks olnud sündmuse kohta. Nii nähtub, et väljakutsele reageerinud politseiametnike saabudes asub kannatanu koheselt kaasabi osutama; ta kontrollib oma käitumist, teeb politseiametnikega koostööd, vastab politseiametnike küsimustele adekvaatselt ega ilmuta mingeid märke, et ta ei orienteeruks ümbritsevas või oleks emotsionaalselt sedavõrd häiritud seisundis, mis ei võimaldaks tal ümbritsevat adekvaatselt hinnata. Kannatanu adekvaatsusest kõneleb ka asjaolu, et ta ei pea võimalikuks kohest uurimisasutusse minekut, sest peab võimalikuks, et mees võib tagasi tulla ja lapsed peaksid sel ajal korteris üksi olema. Samuti avaldasid politseiametnikud, et kannatanu pidas end üleval normaalselt – ta oli küll närviline, ent ei nutnud, tema jutt kõlas usutavalt ja kiirabi väljakutsumiseks vajadus puudus. Seega nendib kohus, et kannatanu selgitused ja käitumine politseiametnike saabudes ja neile väljakutse aluseks olnud sündmuste kohta teabe edasi andmisel kinnitavad, et ta andis edasi vahetult tajutud asjaolusid ja oli esmase teabe edasiandmisel jätkuvalt tajutud sündmuste mõju all; tema sooviks oli mehe kinnipidamine, edaspidise õigusvastase käitumise ärahoidmine ning tema olemus ja väljaütlemised viitavad hirmule mehe käitumise kordumiseks. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub seegi, et sisuliselt toimus ära jooksnud isiku aknast välja hüppamine ja politseiametnike saabumine üheaegselt. See kinnitab, et sisuliselt saavutas konflikt oma väliselt tajutava lõpu politseiametnike saabumisega samaaegselt. Märgitu viib miinimumini võimaluse, et politseiametnike saabudes oli tajutu mõju lakanud.
  10. Kohtu veendumusel pole sedastatavad ka asjaolud, mis tõstataks kahtluse või annaks aluse seisukohaks, et kannatanu moonutas politseiametnikele väljakutse põhjuse ja toimunu kohta selgitusi andes tõde. Eelnevalt tõi kohus välja, et konfliktsituatsioon lõppes sisuliselt hetkel, mil politseiametnikud XXX maja juurdes jõudsid. Politseiametnikud kuulasid kannatanu esmased selgitused ära koheselt. Seega ei jäänud kannatanule mingit ajavaru asjaolude välja mõtlemiseks – ta andis oma esmased selgitused spontaanselt. Nagu öeldud, andis kannatanu esmased selgitused ka adekvaatsena.
  11. Mis puudutab asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks olevat CD -d, siis käsitles kannatanu oma selgitustes järgmisi asjaolusid – politseis tunnevad tema meest kõik, pöördutud on sotsiaalametisse ja mehe käitumine päädis 24.10.2019 sündmuste käigus tema löömisega.
  12. Kohtuliku uurimise käigus uuriti nii A. Sergjevi suhtes koostatud karistusregistri väljatrükki kui ka Viru Maakohtu otsuseid kuupäevadest 16.08.2016 ja 26.10.
  13. Nende tõendite kohaselt on M.J-i korduvalt süüdi mõistetud ja karistatud eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest. Viru Maakohtu 26.20.2016 otsusega mõisteti ta süüdi üheteistkümne kuriteo toimepanemises; Viru Maakohtu 26.10.2018 otsusega aga viies. Seega kannatanu väide, mille kohaselt tunnevad M.J-i politseis tema tegude tõttu kõik, ei ole kannatanu väljamõeldis, vaid annab edasi tegelikkuses aset leidnud fakte.
  14. Kohus kaasas kannatanu taotlusel menetlusse Narva sotsiaalabiameti lastekaitsespetsialist J P . Menetluses uuritud tõendite kohaselt pole J. P menetluse esemeks olevaid sündmusi vahetult tajunud. Seega ei tea ta tõendamiseseme asjaolusid. Tema ütlused pole kasutatavad ka KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel, sest tõenditest ei nähtu, et kannatanu andis talle teavet edasi vahetult tajutud asjaolude kohta. J. P ütlused kinnitavad, et tema kokkusaamine E. B leidis aset M.J-i 5 1-19-9270 vahistamise järgselt. Menetluse esemeks olev kuriteosündmust toimus 24.10.2019; M.J peeti kahtlustatavana kinni 01.11.2019 ja kohus andis loa tema vahistamiseks 02.11.
  15. Seega toimus J. P ja E. B kokkusaamine enam kui nädal pärast menetluse esemeks olevat kuriteosündmust. Kuna E. B ei kirjeldanud J. P vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid, siis on KrMS § 66 lg 21 p-s 2 nimetatud tingimus täitmata ja J. P ütlused pole kõnesoleva sätte alusel lubatavad. Eelnev ei tähenda, et J. P ütlused poleks üleüldse kasutatavad ja need tuleks tõendikogumist välja jätta. Kohtu hinnangul on tema ütlused lubatavad KrMS § 289 lg 4 alusel. KrMS § 289 lg 4 võimaldab ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks üle kuulata isiku, kellele tunnistaja on varem esitanud väite, mis on vastuolus ristküsitluses antud ütlustega. Kohtupraktika tunnustab KrMS § 289 lg-ga 4 seotult ka lähenemist, kus tunnistaja ütlusi kasutatakse tõendiallika usaldusväärsuse kinnitamiseks (vt TrtRngKo 1-11-45931 p 7.2; RKKKo nr 3-1-1-73-15 p 11). J. P avaldas kohtus, et politseiteadete kohaselt on M.J olnud väga tihti alkoholijoobes ja käitunud ebaadekvaatselt. Neil põhjustel on E. B välja kutsunud politsei. See on ka asjaoluks, miks on antud pere lastekaitseosakonna huviorbiidis. Eelnevast järeldub, et korrektsed on olnud ka E. B väiteid nii sotsiaalabiameti huviorbiiti sattumise, kui ka M.J-i ebaadekvaatse käitumise korduvuse kohta.
  16. Lõppeks tuleb asitõendi vaatlusprotokollist ja selle lisaks olevalt CD-lt, et E. B kordab väljakutsele reageerinud politseiametnikele juba häirekeskusele tehtud kõnes avaldatud löömist. St, häirekeskusele tehtud kõne ja politseiametnikele avaldatu on oma sisus kattuvad. Siinkohal on märkimist väärivaks, et E. B osutab politseiametnikega vesteldes vasaku käega vasakule kaela poole, kust nähtub punetus. Selle kohta selgitas E. B , et mees lõi teda lahtise käega just sinna ja selle löögi järgselt tundis ta valu. Väheoluline pole järgminegi aspekt vaatlusprotokolli lisaks olevalt salvestiselt nähtub, kuidas E. B hoiab terve aja, mil politseiametnikud tema elukohas viibivad, alateadlikult käega kinni kaela piirkonnast, kuhu ta oli oma sõnade kohaselt löögi oli saanud. Löögi tagajärjel tekkis kaelale punetus, mille fikseeris vormikaamera. Samuti pildistasid politseiametnikud punetust.
  17. Eelosutatud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et sedastatavad pole asjaolud, mis kõneleksid kannatanu tõe moonutamisest või selle võimalikkusest. Kannatanu esmaseid, s.o politseiametnikele antud selgitusi toetatavad menetluse käigus uuritud muud tõendid. Seega andis E. B politseiametnikele selgitusi vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, ta oli kestvalt tajutu mõju all ja kohtu ette ei ole toodud tõendeid, mis osutaks asjaolude moonutamisele. Eelnev tähendab, et O. T ja J. V ütlused on menetlusõiguslikult lubatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel.
  18. Nagu märgitud, kuulas kohus tunnistajatena üle väljakutsele reageerinud politseiametnikud O. T ja J. V . Mõlemad tunnistajad kinnitasid reageerimist väljakutsele aadressil XXX; samuti seda, et väljakutse oli seotud perevägivallajuhtumiga, kannatanuks lapseootel naine. Mõlemad tunnistajad tõid välja sellegi, et nad reageerisid väljakutsele 5 minutiga ja nende saabumise ajaks oli meesterahvas korterist akna kaudu lahkunud. Esimesel korrusel asunud korteris viibisid E. B ja tema kaks alaealist last. E. B avaldas neile koheselt, et tal tekkis elukaaslase Andreiga probleem ja too kasutas tema suhtes vägivalda – lõi teda käega vastu kaela. Selle tagajärjena oli E. B tundnud valu ja politseiametnikud nägid tema kaelal ka punetust, mis fikseeriti vormikaameraga. Konflikti põhjusena nimetas E. B armukadedust. Samuti tõid O. T ja J. V välja, et E. B kartis enda ja oma laste elu ja tervise pärast, sest Andrei oli enne ära jooksmist kaasa võtnud võtmed ning tal oli võimalik naasta. Väljakutsele reageerinud politseiametnikud märkisid sedagi, et E. B pidas end üleval normaalselt – ta ei nutnud, ta tundus närvilisena, ent kiirabi ta ei vajanud; E. B kurtis üksnes löömisjärgse valu üle. J. V 6 1-19-9270 täpsustas ka, et pärast E. B selgitust löömise kohta, pildistas ta E. B kaela. Kaelal, vasaku kõrva piirkonnas, oli väike punetus; ta tegi foto kehavigastuse fikseerimiseks.
  19. Fotosid, millele J. V viitas ja mis vormistati tema ütluste lisana, uuriti kohtumenetluses. Fotodel on kujutatud E. B , kelle kaelal on õrn punetus. Ent O. T ja J. V ütlused, asitõendi vaatlusprotokoll koos lisaga ning E. B tehtud fotod pole ainsad tõendid, mis E. B kaelavigastuse olemasolu ja löömist tõendavad. Nimelt nähtub SA Narva Haigla uurimisasutusele adresseeritud vastusest, et E. B pöördus 24.10.2019 kella 11.52 paiku Narva haiglasse. Pöördumise põhjuseks oli vägivaldne trauma ja peksmise fikseerimise soov. Vastuse kohaselt leidis kallaletung E. B enda sõnade kohaselt aset 24.10.2019 kella 1 paiku kodus. Meditsiiniasutus tuvastas E. B kaela ja mõlema randmeliigese turse ja valu palpatsioonil.
  20. Mis puudutab kannatanu kohtumenetluses antud ütlusi, siis kannatanu ütlused menetluse esemeks oleva kuriteosündmuse toimumist ei kinnita. Ta selgitas, et andis oma abikaasa suhtes teadvalt valeütlusi ja süüstas teda alusetult. Ta selgitas, et kaelavalu ja -vigastus tekkisid tal kaela(närvi)valust; tema abikaasa surus teda kaelast kinni hoides vastu ennast, et ta maha rahuneks. Ta ei tundnud taolise tegevuse järgselt mingit valu. Tegelikke väljakutse põhjuseid ta ei avaldanud, sest häirekeskusele väljakutset tehes ja väljakutsele reageerinud politseiametnike saabudes oli tal hüsteeria; uurija juures andis ta aga abikaasat süüstavaid ütlusi, sest süüstavate ütluste andmata jätmisel ähvardas uurija teda laste äravõtmisega.
  21. Analüüsides kannatanu ütlusi ja hinnates nende ütluste sobilikkust ja haakuvust muu tõendikogumiga, leiab kohus, et kannatanu kohtuistungil antud ütlused on muu tõendikogumiga sobimatud ja need tuleb osas, milles kannatanu kirjeldab ja avaldab korteris aset leidnud sündmuste detaile, ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale jätta.
  22. Kannatanu ütlused on kooskõlas muude tõenditega (politseiametnike ütlused, asitõendi vaatlusprotokollid, SA Narva Haigla vastus koos lisadega) osas, et oktoobri lõpus, hilisõhtusel ajal, toimus tema kodus, s.o aadressil XXX sündmus, mille käigus helistati häirekeskusesse. Kannatanu avaldatu kohaselt tuli tema mees õhtul koju joobeseisundis. Talle see ei meeldinud ja ta hakkas mehe peale karjuma. Mees asus teda rahustama. Mees võttis tema telefoni, helistas numbrile 112 ja tegi kutse kiirabi väljasaatmiseks. Paralleelselt kiirabi väljakutsega palus ta meest, et viimane kutsuks välja ka politsei. Politsei saabumist pidas ta vajalikuks, sest oli mehe peale vihane. Ühtlasi ründas ta ise meest telefonikõne ajal. Ründe tagajärjel kukkus telefon maha ja ta ei soovinud politsei väljakutset ning nende saabumist. Kannatanu kinnitas ka, et tal puudub teadmine, kuidas politsei nende aadressile tuli, sest ei tema ega Andrei pole politseiväljakutset teinud. Mees võttis talt rahustamise eesmärgil kaelast ja kätest kinni, ent see tegevus talle valuaistingut ega verevalumeid ei põhjustanud. Tema mees lahkus enne politsei saabumist, sest ta ei soovinud sattuda alkoholijoobe tõttu arestimajja. Mis puudutab uurijale antud ütlusi, siis märkis E. B , et ta avaldas uurijale tegelikkuses aset leidnud asjaolud, ent protokolli kanti ebaõige jutt. Samuti ei võimaldatud tal protokolli läbi lugeda, mistõttu allkirjastas ta protokolli läbilugematult. Protokolli sisust sai ta teadlikuks alles prokuratuuris kannatanuna kriminaaltoimikuga tutvudes.
  23. Kõrvutades kannatanu ütlusi häirekeskusesse tehtud kõnedega (vt 31.10.2019 asitõendi vaatlusprotokoll koos lisaga), siis nähtub, et kannatanu E. B kasutuses olnud telefoninumbrilt (tel nr XXX, kuulub vastavalt 25.10.2019 asitõendi vaatlusprotokollile E. B ) tehti 24.10.2019 kaks telefonikõnet. Esimeses kõnes palutakse meeshäälega kiirabi aadressile XXX. Kõne kohaselt on rasedal naisel närvivapustus. Kõne taustal palub naisterahvas ka politsei saata; see info antakse meesterahva poolt ka edasi. Kõne taustal on kuulda, kuidas karjuva naishäälega öeldakse, et politseid on vaja põhjusel, et meesterahvast narkomaan ära viidaks. E. B kasutuses 7 1-19-9270 olnud telefoninumbrilt tehti teinegi kõne. Selles avaldab naishääl, et nad kutsusid politsei aadressile XXX, kuna mees tuli kätega kallale ja korterist ära ei lähe. Häirekeskus vastab, et politsei on peaaegu nende juures ja palub täpsustada, kuidas korterisse sisse pääseb. Helistaja teavitab, et uksel on fonolukk. Protokollist nähtub ja helisalvestiselt on kuulda naise kisa ja heitlemist, misjärel kõne katkeb.
  24. Võttes aluseks E. B kohtuistungil antud ütlused häirekeskusele tehtud kõnede arvu ja sisu osas, siis asitõendi vaatlusprotokollist tema ütlustele tuge ei leia. Nimelt rääkis E. B vaid ühest häirekeskusele tehtud kõnest, eitades kategooriliselt politseiväljakutse tegemist. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt tehti 24.10.2019 E. B kasutuses olnud telefoninumbrilt kaks kõnet ja need mõlemad sisaldavad politseiväljakutset. Seejuures tehti teine kõne naishäälega ja selles märgiti, et mees tuli kätega kallale ja keeldub korterist ära minemast. Enne kõne katkemist on teise kõne taustal kuulda naise kisa ja heitlemist. Analüüsides uuritud tõendeid nende kogumis, tuleb kohtul nentida, et menetluse esemeks olnud sündmuste ajal viibisid korteris aadressil XXX kannatanu, süüdistatav ja nende ühised lapsed. Kõrvaliste, menetluses tuvastamata isikute olemasolu, kes kannatanu telefoni kasutades häirekeskusse helistasid ja politseiväljakutsed tegid, tuvastatud ei ole. Seega tegid kõned häirekeskusele, sh politseiväljakutsed E. B ja M.J. See tähendab omakorda, et E. B selgitused vaid ühe kõne tegemise kohta, nagu ka politseiväljakutsete tegemise eitamise kohta on ebaõiged.
  25. E. B ütluste taustal pole võimalik mööda vaadata sellestki, et politsei saabudes oli ta aknal, selgitas politseiametnikele, et tema mees hüppas aknast välja ja näitas neile, millises suunas tema mees jooksis. Kuna E. B kohtuistungil avaldatu kohaselt oli politsei saabumine talle justkui üllatuslik (ta ei teadnud, kes väljakutse tegi ja miks see tehti), siis on tema käitumine politsei saabudes olnud tavapäratu – ta on täiendavate küsimusteta asunud koheselt selgitama oma mehe akna kaudu väljumisega seotud aspekte ja andnud politseile kätte ka suuna, kuhu tema mees jooksis. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kannatanu, kes justkui ei tea midagi politsei saabumisest ja korteris midagi ka ei juhtunud, asub täiendavate küsimuste või selgitusteta kaasabi osutama oma mehe akna kaudu väljumise asjaolude kohta. Siinkohal jääb mõistmatuks, millest tekkis E. B üleüldse teadmine/arusaam, et politsei tema/tema mehega tegeleda soovis. Samuti – politsei saabumisel, sh E. B elukohta sisenemisel, ei esitanud E. B politseiametnikele ühetegi küsimust nende saabumise põhjuste või väljakutse tegemise asjaolude kohta. Sellele vastupidiselt asub E. B koheselt avaldama detaile juhtunu kohta, mh tuues välja, et mees lõi teda lahtise käega. Kõrvuti sõnalisele selgitusele osutab E. B ka oma punetavale kaelale. Kohtu veendumusel kinnitab taoline käitumine, et E. B polnud politsei saabumine üllatuslik E. B oli teadlik politsei saabumisest, ta ootas politsei saabumist ja oli valmis selleks.
  26. Kohtuliku uurimise käigus rahuldas kohus prokuröri taotluse avaldada E. B ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelse menetluse ütlused. Kõnealused ütlused kandis kohus kohtuistungi protokolli ja neist nähtub, et kohtueelsel menetlusel esitas E. B menetluse esemeks oleva sündmuse kohta kohtumenetluses kõlanust diametraalselt erineva versiooni. Kohtueelsel menetlusel avaldas E. B , et Andrei lõi teda lahtise käega vastu kaela, vasaku kõrva taha. Sellest tundis ta tugevat füüsilist valu. Peale löömist helistas Andrei kiirabisse, paludes ära viia psüühiliselt tasakaalutu naine. Ta viitas justkui sellele, et tal oleks haigushoog. Tema soovis ukse lukku panna, et Andrei ei saaks lahkuda. Andrei haaras tal aga kätest kinni, võttis ära võtmed, millega tekitas talle verevalumid (sinikad) ja kriimustused. Analüüsides viidatud ütlusi, siis millestki taolisest pole E. B kohtuliku uurimise käigus rääkinud. Ütluste diametraalset muutmist põhjendas E. B hüsteeriahoo ja uurija mõjutustegevusega. 8 1-19-9270
  27. Hinnates E. B väidet tal esinenud hüsteeriahoo kohta, siis nendib kohus, et ühtegi sellekohast tõendit kohtuliku uurimise käigus esitatud ei ole. Kohus uuris nii häirekeskusele tehtud kõnedega vaatlusprotokolli, kui kuulas ära selle tõendi lisaks oleva salvestise. Kohus uuris ka politsei vormikaamera salvestist, ent ka sellest koostatud asitõendi protokolli. Lisaks andsid kohtumenetluses ütlusi väljakutsele reageerinud politseiametnikud, kuid ka menetleja, kes E. B ülekuulamist teostas. Osutatud tõendid ei võimalda minimaalseimalgi määral järeldust, et E. B oli häirekeskusesse helistamise ajal, iseäranis teise kõne tegemisel hüsteeriahoog ja ta oleks viibinud taolises seisundis kestvalt ka ajal, mil väljakutsele reageerinud politseiametnikud temaga kokku puutusid ja tema selgitusi kuulasid. Nagu öeldud, oli E. B käitumine nii politseiametnike ütluste kui asitõendi vaatlusprotokollist nähtuva kohaselt adekvaatne. Ta oli mõnevõrra ärritunud, ent tema ärritusele pole võimalik anda sisu, kus E. B poleks aru saanud oma tegude ja sõnade tähendusest ning see oleks kaasa toonud ebaõige ja süüstava informatsiooni edasiandmise oma endise abikaasa kohta. Samuti pole E. B taotlenud (täiendavate) tõendite uurimist, mis tal hüsteeriahoo/-hoogude toimumist kinnitaksid. Seega on väiteid hüsteeriahoo esinemise kohta tõendamata.
  28. Kohtuliku uurimise käigus kuulas kohus üle ka uurija, kes viis kohtueelsel menetlusel läbi E. B kannatanuna ülekuulamise. Uurijana menetlustoimingut läbi viinud I. K avaldas, et ta selgitas E. B seadusekohaseid õigusi ja kohustusi, mh õigust keelduda ütluste andmisest oma endise abikaasa vastu. Seda õigust E. B realiseerida ei soovinud, vaid otsustas ütluste andmise kasuks. E. B avaldas talle, et on tekkinud olukorrast väsinud ja ta ei soovinud oma endist elukaaslast enda kõrval enam näha. E. B ütlused protokollis ta sõna-sõnalt, peale ülekuulamist luges ta E. B ütlused ette, parandas vead ja tegi viimaks E. B ettepaneku protokolli täienduste tegemiseks. E. B täiendused puudutasid üksnes kirjavigu, ütluste sisulises osas E. B täiendused/parandusettepanekud puudusid. I. K selgitas täiendavalt, et kui kannatanu jätab ütlused läbi lugemata, siis juhitakse sellele tema tähelepanu. E. B luges ütlused läbi. Protokolli lõppu kirjutas E. B omakäeliselt, et protokoll on kirjutatud õigesti, on tema poolt läbi loetud ja märkused puuduvad. Viimati nimetatu on protokolli kantud omakäeliselt. E. B allkirjastas protokolli märkusteta.
  29. Kõrvutades E. B ja I. K ütlusi, siis on nende ütlused menetlustoimingu teostamisega seotult vastuolus. Oma versiooni tõendamiseks taotles E. B kriminaalhooldusosakonna ametniku J G ja Narva Sotsiaalabiameti lastekaitsespetsialist J. P ülekuulamist. Kohus rahuldas E. B taotlused ja kuulas mõlemad isikud üle KrMS § 289 lg 4 alusel (vt õiguslike põhjenduste kohta otsuse p-st 12).
  30. J. G avaldas, et M.J on tema kriminaalhooldusalune ja E. B on kriminaalhooldusaluse abikaasa. Viimasega on ta suhelnud telefoni teel. Ühel korral käis E. B tema juures kokkusaamisel ja see leidis aset pärast M.J-i vahistamist. E. B eesmärgiks oli M.J-i vahi alt vabastamine, sest neil on kaks alaealist last, E. B ootas kolmandat last ja M.J aitas tal lapsi kasvatada. Vahistamise põhjuste kohta avaldas talle E. B , et neil tekkis kodus tüli, mille käigus M.J teda lõi. See tekitas E. B viimase sõnade kohaselt füüsilist valu.
  31. Analüüsides J. G ütlusi, mis kannatanu hinnangul peaksid tõendama uurija-poolselt ähvardamist, mille tõttu ta andis endist abikaasat süüstavaid ütlusi, siis tuleb kohtul J. G ütluste pinnalt nentida, et midagi taolist pole J. G avaldanud. J. G ütlused E. B kohtuliku uurimise käigus esitatud versiooni ei toeta. Küll toetavad J. G ütlused kaudse tõendina süüdistuse 9 1-19-9270 hüpoteesi ja kannatanu ütluste ebausaldusväärust. Nimelt nähtub, et kannatanu avaldas ka J. G , et neil tekkis kodus tüli, mille käigus M.J teda lõi; löögi järgselt tundis ta füüsilist valu. Kuna E. B avaldas ka J. G M.J-i poolt valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise toimepanemist, mis on erinev versioon E. B kohtuliku uurimise käigus avaldatust, siis kinnitab J. G kohtuistungil avaldatu täiendavalt E. B kohtuliku uurimise käigus antud ütluste ebausaldusväärsust.
  32. J. P ütluste kohaselt kohtus ta E. B samuti pärast M.J-i vahistamist. J. P sõnade kohaselt avaldas talle E. B , et ta oli kutsunud politsei, sest M.J oli taas agressiivne. Kuna E. B on lapseootel ja kardab väga M.J-i, siis tegi E. B politseiväljakutse eesmärgil, et M.J oleks ööpäevaks kinni peetud ja ta oleks selle aja jooksul maha rahunenud. Tunnistaja sõnade kohaselt seisnes M.J-i agressiivne seisund E. B sõnade kohaselt enamasti psüühilises vägivallas ja karjumises; füüsiline vägivald võis seisneda vastu põske löömises. Võttes aluseks E. B versiooni, siis tuleb kohtul J. P ütluste pinnalt tõdeda sedagi, et tõepoolest on E. B J. P ka avaldanud, et uurija on käsitlenud laste äravõtmisega seotud küsimusi. Siinkohal on sedastatav aga loogikaviga. E. B versiooni kohaselt andis ta süüstavaid ütlusi oma endise abikaasa vastu uurija survel/ähvardusel ja tegelikkuses taolisi sündmusi aset ei leidnud. J. P ütlused osutavad aga sellele, et M.J-i agressiivsuse tõttu ja E. B hirmust taolise agressiivsuse ees tegi E. B politseiväljakutse. Kuna varem avaldas tunnistaja, et E. B sõnade kohaselt seisnes M.J-i agressiivsus nii psüühilises ja füüsilises vägivallas ning karjumises, siis järelikult polnud väljakutse aluseks valeväljakutse ehk kuriteosündmuse puudumine, nagu üritab näidata E. B , vaid hirm ja reageering süüdistatava agressiivsusele. J. P ütlustega seotult on põhjust täiendavalt välja tuua, et J. P ei andnud kindlat vastust küsimusele, kas laste äravõtmise temaatika tõusetus menetluse esemeks oleva süüteoga s eoses. J. P ütluste kohaselt on laste äravõtmisega seotud küsimused tõusetunud ka varem. Kuna kohtul ei ole alust J. P ütlusi kahtluse alla seada, siis olukorras, kus J. P viitab laste äravõtmise temaatika varasemale tõusetumisele, ei ole võimalik kohtul teha tõsikindlat järeldust, et uurija survestas E. B abikaasat süüstavate ütluste andmiseks laste äravõtmisega.
  33. Väidetava ähvardamise kontekstis on oluline, mida E. B üldse väidetava ähvardusena tajus. Nimelt avaldas E. B üle kuulanud uurija, et ta andis E. B suuniseid, mis on olemuslikult käsitatavad E. B ja tema laste kaitsemeetmetena, seostudes süüdistatava eeskoste piiramisega, (ajutise) lähenemiskeelu kohaldamisega jne. Kõnealustele selgitustele pole E. B vastuväiteid esitanud. Samuti pole ta kohtuistungil uurija ristküsitlemise raames toonud kohtu ette vastuolusid, mis uurija ütlused kahtluse alla seaksid. Kuna on üldteada, et nn laste vanematest eraldamine allub üksnes kohtuvõimule, J. P ütlused kinnitavad, et sellest oli teadlik ka E. B ning seejuures pole kohtu ette toodud aspekte, mis uurija ütlused kahtluse alla seaksid, ent menetluses on küllaldaselt tõendeid, mis lükkavad ümber E. B versiooni toimunu kohta, siis leiab kohus, et uurija pole E. B ütluste andmisel mõjutanud ega ähvardanud ning väidetav uurija-poolne mõjutamine pole kaasa toonud E. B esitatud versioonide muutust.
  34. Kuigi juba eelnev on piisav valdavas osas E. B ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks, osutab kohus asjaolule, et E. B nn ähvardamise argument ilmnes alles pärast M.J-i vahistamist. M.J-ile etteheidetav tegu leidis aset 24.10.2019 kella 01.05 paiku. M.J peeti kahtlustatavana kinni aadressilt XXX 01.11.
  35. Vahistamist kohaldati tema suhtes 02.11.2019 kohtumäärusega. Kuna uurimisasutus kuulas E. B kannatanuna üle 24.10.2019, siis jääb kohtule mõistmatuks E. B reageering uurija-poolsele mõjutamisele alles pärast M.J-i vahistamist. Kuna 10 1-19-9270 süüstavate ütluste andmisele sundimine on tõsine õigusemõistmisevastane kuritegu, mis võib kaasa tuua väga raskeid, põhiõigusi piiravaid tagajärgi, siis peavad selle informatsiooni n-ö kinni hoidmiseks ja enda teada jätmiseks esinema kaalukad põhjendused. E. B kohtule taolisi põhjendusi või selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei pea siinkohal asjakohaseks ka E. B selgitust, et sai taolistest, s.o tema antud süüstavate ütluste olemasolust teadlikuks alles prokuratuuris toimikuga tutvudes. E. B allkirjastas kohtueelse menetluse protokolli märkusteta. Samuti kinnitas ta omakäeliselt protokollis protokolli õigsust. Seega kajastas kohtueelse menetluse protokoll tema enda antud selgitusi, ta nõustus sinna kantuga ja tal puudusid igasugused märkused, sh märkused protokolli ebaõigsuse kohta. Samuti oli E. B võimalik koheselt pöörduda kaebusega prokuratuuri poole. Sedagi õigust pole E. B koheselt rakendanud. Seega järeldab kohus, et väidetav uurija-poolne mõjutamine on E. B väljamõeldud versioon, mis peaks tema veendumusel kaasa tooma süüdistusversiooni kokkukukkumise ja M.J-i suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise.
  36. Kohtu järelduse õigsus on tuletatav muu hulgas J. P ütlustest. Nimelt tõi J. P välja, et E. B selgituste kohaselt oli tema eesmärgiks M.J-i lühiajaline kinnipidamine, et viimane maha rahuneks. Lisaks pöördus E. B J. G poole, et leida võimalusi M.J-i vahi alt vabastamiseks. Võimalusi M.J-i vabastamiseks otsis E. B ka prokuratuurist, kui taotles M.J-i suhtes menetluse lõpetamist, märkides, et andis M.J-i suhtes teadvalt valeütlusi (vt kohtumenetluses uuritud prokuratuurile adresseeritud taotlust). Kõnealused käitumisaktid viitavad, et E. B teadlikkus ja arusaamad ei pidanud võimalikuks M.J-i vahistamist ja M.J-i vahistamine oli E. B ebameeldivaks ning ootamatuks üllatuseks. Seega on E. B ütluste muutmise aluseks mitte väidetav uurija-poolne mõjutamine/ähvardamine või hüsteeriahoog, vaid tema poolt süüstavate ütluste andmisega kaasnenud ootamatu vahistamisotsustus ühes M.J-i süüdimõistmise ja karistamise võimalikkusega.
  37. E. B ütluste usaldusväärsuse hindamise kontekstis evib kaalu ka asjaolu, et E. B viibis öiste sündmuste järgselt, s.o 24.10.2019 kella 11.52 paiku SAs Narva Haigla. E. B sõnade kohaselt külastas ta meditsiiniasutust pärast kannatanuna ütlusi andmist. Tutvudes tema suhtes koostatud patsiendikaardiga, nähtub, et ta pöördus meditsiiniasutusse öösel toimunud peksmise fikseerimiseks – kallaletung toimus 24.10.2019 kella 1 ajal tema kodus. Samuti nähtub, et E. B saabus meditsiiniasutuss e ise ning menetluse käigus uuritud tõendeid ei viita, et meditsiiniasutuses teostatud läbivaatuse ajal oleks sellesse kaasatud kolmandaid isikuid. See tähendab, et E. B avaldas meditsiinitöötajale meditsiiniasutusse pöördumise põhjused kolmanda isikute juuresolekuta ja ilma igasuguse surveta.
  38. Kuna E. B esitas kohtus versiooni, et väljakutsele reageerinud politseiametnikele selgitusi andes oli tal hüsteeriahoog, uurija juures kannatanuna ütlusi andes oli ta uurija ähvarduse mõju all ning kaelavalu seondus kaelanärvivaluga, siis on oluline, et meditsiiniasutuses pole ta neid asjaolusid ära märkinud. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et lapseootel naine jätab taolised asjaolud märkimata, küll aga avaldab rahunenuna (kell 11.52 mõõdeti E. B vererõhku: süstoolne näit 130 ja diastoolne näit 90; tegemist on normikohaste näitudega, mille kohus loeb üldiselt teadaolevaks asjaoluks), tavapärases olekus, et pöördumise põhjuseks on öise koduse kallaletungi jälgede fikseerimise soov.
  39. Märgitu kinnistab täiendavalt kohtu veendumust, et E. B kohtumenetluses antud ütlused 24.10.2019 öösel toimunud sündmuste kohta ei anna edasi tegelikkuses aset leidnut. E. B kohtumenetluses antud ütlused 24.10.2019 toimunud sündmuste kohta tuleb valdavas osas, ehk osas, milles need kajastavad sündmuste käiku, lugeda ebausaldusväärseks ja need tuleb kõnesolevas osas kõrvale jätta. Ühtlasi on alust meenutada, et versioonid ühe või teise 11 1-19-9270 asjaolu toimumise ja mitte toimumise kohta peavad olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga (vt RKKKo 3-1-1-77-15 p 19).
  40. Mis puudutab süüdistatava ütlusi, siis jätab kohus needki ebausaldusväärsuse argumendil valdavas osas ehk korteris aset leidnud sündmuste toimumise osas kõrvale. Esiteks baseeruvad süüdistatava ütlused valdavas osas kannatanu E. B ütlustel, mille kohus valdavas osas ebausaldusväärseks ja seega ka tõendina lubamatuks tunnistas. Teiseks nähtub süüdistatava ütlustest, et tema kohtuistungil antud ütlused on olemuslikus vastuolus. Esmalt tõi süüdistatav välja, et tüli sai alguse E. B kaela(närvi)valust. Hetk hiljem tõi süüdistatav aga välja, et ta ei teadnud midagi E. B kaela(närvi)valust. Seejärel selgitas süüdistatav, et enne tema äraminekut oli E. B hüsteeriahoog raugenud ja ta oli jäänud rahulikumaks. Seejärel avaldas ta, et ta pidi lahkuma, sest kannatanu ikkagi ei rahunenud. Küsimusele, kas ta teadis, et politsei tuleb, vastas süüdistatav algselt eitavalt, siis aga hüüdis E. B , et politsei tuleb ja ta kavatses akna kaudu väljuda. Hiljem märkis ta, et pidas politsei saabumist ja tema arestimajja toimetamist võimalikuks. Seejuures võttis kohus tõendina vastu ka süüdistatava vahistusmääruse, millest nähtub, et süüdistatav võttis kinni kannatanu õlgadest. Kohtus tõi ta aga välja, et ta hoidis kinni kannatanu kätest. Võttes arvesse süüdistatava ütluste vastuolusid ja asjaolu, et tema ütlused baseeruvad kannatanu ütlustel, mille kohus luges korteris aset leidnud sündmuste osas, sh löömist ja valu põhjustavas osas ebausaldusväärseks, siis pole võimalik kohtul süüdistatava ütlusi nende ebausaldusväärsuse argumendil kasutada ja kohus jätab need tõendikogumist välja.
  41. Analüüsides eeltoodud tõendeid nende kogumis, loeb kohus tõendatuks, et vaatamata kannatanu ja süüdistatava ütlustele, milles need eitavad E. B löömist ja talle füüsilise valu ning kehavigastuse põhjustamist, kinnitab tõendikogum, et 24.20.2019 kella 1.05 paiku tekkis lapseootel E. B ja M.J-i vahel tüli, mille käigus lõi M.J lahtise käega E. B vasakule poole kaela.
  42. Järgnevalt märgib kohus, et mitte igasuguse intensiivsusega löömine ei too enesega kaasa karistusõiguslikku vastutust. Karistusõiguslikku kvaliteeti omab löömine vaid juhul, kui see põhjustab kannatanule valu. Valutunne ei saa tugineda aga ainult kannatanu isikulisel eripäral, vaid löök ühes selle tagajärjega peavad tunduma reaalsed ka nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p-d 11, 12.2).
  43. Kuna valu hindamise kontekstis pole kannatanu ütlused kasutatavad nende ebausaldusväärsuse tõttu, siis tuleb kohtul valu olemasolu või puudumist hinnata teiste tõendite kaudu. Kohus käsitles varem väljakutsele reageerinud politseiametnike ütlusi. Nii O. T kui J. V kinnitasid, et kannatanu kinnitas neile tugeva valuaistingu olemasolu. Kuna politseiametnikud kasutasid kannatanuga sündmuskohal vesteldes vormikaamerat, siis nähtub sellestki, et M.J-i löögi järgselt kaebas kannatanu tugevale valule. Valu tuvastamisel on märkimist vääriv, et kogu politseiametnike kannatanu korteris viibimise ajal katsub kannatanu intuitiivselt oma kaela piirkonnast, kuhu löök teda tabas. Märgitust järeldub, kaelapiirkonda tehtud löök põhjustas kannatanule valu ka siis, kui löögi saamisest oli möödunud juba mõningane aeg. Et löök põhjustas valu ja seda ka keskmise mõistliku kõrvalseisja arusaamale vastavalt, on tuletatav ka asjaolust, et koheselt oli kannatanu kaela piirkonnas punetus ning tunde hiljem tuvastas meditsiiniasutus kannatanu kaela turse ning valulikkuse. Kohtu veendumusel kõneleb eelnevalt väljatoodu selgelt asjaolust, et M.J-i lööki pole võimalik pidada väheintensiivseks. Asjakohasena tuleb osutada ka füüsiliste jõudude ebavõrdsusele. M.J-i näol on tegemist täisjõus meesterahvaga. On üldteada, et meesterahva löögid evivad tugevamat löögijõudu kui seda on naisterahva tehtavad löögid. 12 1-19-9270 Teo toimepanemise ajal oli kannatanu ka lapseootel. Lüües taolises seisundis jõuliselt naisterahvast kaela, kui õrna ja tundlikku kehapiirkonda viisil, millest jäävad nähtavad jäljed pikemaks ajaks, siis kinnitab see kahtlusteta, et tegemist oli tugeva löögiga, millega kaasnesid nii valu kui ka tervisekahjustus. Seega on analüüsitaval juhul tõendamist leidnud kannatanul karistusõiguslikult relevantse valu ja tervisekahjustuse olemasolu, mis on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega.
  44. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu täidetust, siis on kohus seisukohal, et M.J tegutses kannatanu löömisel ja talle tervisekahju põhjustamisel tahtlikult. Väljakutsele reageerinud politseiametnike ütlustest ja asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et M.J lõi E. B tekkinud tüli käigus, mille põhjustas armukadedus. Sellest järeldub, et M.J seadis eesmärgiks kannatanu löömise, kannatanule valu- ja ebameeldivustunde põhjustamise. Tegemist polnud mõne juhusliku tegevuse käigus põhjustatud valu ja tervisekahjuga. Kohus on ka veendumusel, et M.J-i tahtlus ei piirdunud üksnes valutunde tekitamise tahtlusega. Taolise eesmärgi olemasolu tähendanuks tema poolt väiksema löögijõuga kannatanu löömist; seda ta aga ei teinud. Võttes arvesse kannatanul tunde hiljem meditsiiniasutuses tuvastatud kaela turset ja valulikkust, samuti löögi järgset punetust kaelal, on kohus veendumusel, et taolise löögijõu realiseerimisega soovis M.J enamat kui lihtsalt valu põhjustamine ning tema tahtlus ulatus kõrvuti valu tekitamisega ka tervisekahju põhjustamiseni. Määravaks on seegi, et M.J valis kahjustatavaks piirkonnaks kaela, mis on õrn ja tundlik piirkond. Seega kõnelevad tuvastatud asjaolud tahtluse intensiivseimas vormis toime pandud teost.
  45. Prokuratuur heidab M.J-ile ette ka E. B käe väänamist, mis põhjustas E. B tagajärjena küünarvarre pindmine vigastuse ja mõlema käelaba marrastused.
  46. Kohtu veendumusel menetluses uuritud tõendid käe väänamist ja sellega põhjuslikus seoses vigastuste ja marrastuste tekitamist ei tõenda. Nagu öeldud, on E. B ja M.J-i ütlused korteris aset leidnud sündmuse osas lubamatud nende ebausaldusväärsuse tõttu. Väljakutsele reageerinud politseiametnikud andsid ütlusi üksnes E. B löömise kohta. Mõlemad politseiametnikest tunnistajad eitasid muude valu või tervisekahju põhjustanud käitumisaktide toimumist. Tunnistaja J. V täpsustas, et korteris viibinud kannatanu tütar avaldas, et konkreetset löömist ta ei näinud, kuid pärast oma toa ukse avamist nägi ta, kuidas isa ema kätt väänas/hoidis. Samas kinnitas J. V , et kannatanu ise rääkis üksnes vastu kaela käega löömisest, mingist muust vigastusest või täiendavast vägivallast kannatanu neid ei informeerinud. Politseiametnike ütlused on kooskõlas ka asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvaga (politsei rinnakaamera salvestis). Sellest ei nähtu, et kannatanu oleks kordagi avaldanud, et süüdistatav oleks väänanud tema kätt, et see oleks põhjustanud talle valu, küünarvarre pindmise vigastuse ja mõlema käelaba marrastused. Küll on asitõendi vaatlusprotokolli kantud politseiametniku ja kannatanu tütre vestlus. Selle käigus avaldab kannatanu tütar, et ta oli oma toas, aga ta kuulis midagi sellist, nagu oleks käsi väänatud. Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, et kannatanu märgib valutunnet, viibates oma kaelale ja käele. Lokaalse leiuna sedastas meditsiiniasutus E. B valu mõlema randme liigestes.
  47. Eelnevat analüüsides tuleb kohtul nentida, et puuduvad igasugused tõendid E. B mõlema käelaba marrastuste olemasolu kohta. Ühtlasi on raske ka ette kujutada, kuidas ühe käe väänamine saaks põhjuslikuna tuua kaasa mõlema käelaba marrastused. Seega on süüdistushüpoteesis loogikaviga. Rääkides küünarvarre vigastusest, siis on küünarvars piirkond, mis jääb küünar- ja randmeliigese vahelisele alale (vt ÕS 2018). Meditsiiniasutus tuvastas E. B valulikkuse mõlema randme liigestes. Kuna randmeliiges ja küünarvars on 13 1-19-9270 erinevad ülajäseme piirkonnad ja menetluses kogutud tõendid küünarvarre pindmise vigastuse olemasolu ei tõenda, siis ei saa selle põhjustamist süüdistatavale ka ette heita. Võib eeldada, et prokuratuur kasutab süüdistuses rahvusvahelise klassifikatsiooni nimetust. Kohus märgib, et klassifikatsioonid on aluseks riiklike tervishoiu statistiliste vaatluste ning tervishoiualase tegevuse rahastamise, kvaliteedikontrolli ja järelevalve korraldamisele (vt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel kehtestatud 10.01.2002 sotsiaalministri määruse nr 13 „Tervishoiuteenuste loetelu kehtestamine“ § 2). Need ei anna edasi teavet, millised konkreetsed vigastused kannatanul tuvastati või tuvastamata jäeti. Seejuures on prokuratuuri käsitlus ekslik ja ebaõige ka väites, justkui toimus kannatanu käe väänamine alaealise lapse juuresolekul. Kannatanu tütre ütlusi kohtus uuritud ei ole. Kannatanu tütre asitõendi vaatlusprotokolli kantud selgitus võimaldab järeldust vaid selle kohta, et ta kuulis midagi, mida ta seostas käe väänamisega. Ta pole kannatanu käe väänamist näinud ja ka seda pole avaldanud ka kannatanu ise (sh väljakutsele reageerinud politseiametnikele). Kohus möönab, et kannatanul sedastati mõlema randme valulikkus ja ka asitõendi vaatlusprotokollis viipab kannatanu oma käele, millele valu põhjustati. Menetluses pole aga kohtu ette toodud tõendeid, mis valu põhjustamisega seotud asjaolude tuvastamist võimaldaks. Samuti puuduvad tõendid, mis võimaldaks kannatanu randmete valulikkus seostada süüdistatava õigusvastase käitumisega. Kuna sellekohased tõendid puuduvad, tuleb asjassepuutuvas ehk kannatanu käe väänamist ja käe väänamise tagajärge puudutavas osas teha õigeksmõistev kohtuotsus.
  48. Prokuratuur tuvastas M.J-i käitumises kahe kvalifitseeriva tunnuse esinemise – korduvuse ja süüteo toimepanemise lähisuhtes. Seadusandaja on seletuskirjas selgitanud, et käsitleb lähisuhtena kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus-, põlvnevus-, hõimlus- või armastussuhet sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Vaadeldaval juhul on kannatanu ja süüdistatava näol tegemist endiste abikaasadega, kelledel on kaks ühist alaealist last ja ühiselt oodatakse kolmanda lapse sündi. Seega tuleb M.J tegu E. B suhtes kvalifitseerida lähisuhtes toime pandud teona, s.o

§ 121lg 2 p 2 järgi.

Mis puudutab korduvust, siis nähtub karistusregistri väljavõttest ja Viru Maakohtu 16.08.2016 otsusest, et M.J mõisteti süüdi ja teda karistati kehalise väärkohtlemise toimepanemise eest. Seega on M.J-i puhul sedastatav juriidiline retsidiiv, mis toob kaasa tema teo kvalifitseerimise ka

§ 121lg 2 p 3 järgi.

II 45.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama õigusnormi teise lause kohaselt arvestatakse karistuse mõistmisel karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 46.

§ 121

lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5-aasta pikkuse vangistuse. Kõrgeima astme kohus on korduvalt selgitanud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Nimetatud põhimõte baseerub

§ 56lg-le 2.

47. Karistusregistri väljavõttest ja toimikus kajastuvatest kohtuotsustest nähtuvalt on M.J-i korduvalt kriminaalkorras süüdi mõistetud ja karistatud. Peaasjalikult moodustub tema varasem karistatus varavastaste kuritegude toimepanemisest, ent teda on süüdi mõistetud 14 1-19-9270 ja karistatud ka vägivallategude toimepanemises (

§ 120

ja 121) ning mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis (

§ 424lg 2).

Viimase ehk Viru Maakohtu 26.10.2018 kohtuotsusega karistati M.J-i

§ 199

lg 2 p-de 7, 8, ja 9 ning

§ 424

lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest 4 aasta pikkuse vangistusega. Sellest kuulus koheselt täitmisele 9 kuu pikkune vangistus. Ülejäänud osa mõistetud vangistusest, s.o 3 aastat ja 3 kuud, jättis kohus täitmisele pööramata tingimusel, et M.J ei pane toime 4 aasta ja 3 kuu pikkuse katseaja jooksul uut tahtlikku kuritegu. Sellele eelneva ehk Viru Maakohtu 16.08.2016 kohtuotsusega mõisteti M.J süüdi

§ 199lg 2 p-de 7, 8 ja 9, § 120 lg 1 ja § 121 järgi (kokku 11 episoodi).

Nende tegude eest karistati teda 4 aasta pikkuse reaalse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse regulatsiooni alusel.

  1. Kuivõrd taas esineb alus M.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks, siis järeldub, et M.J-i õigusvastane käitumine taandumise märke ei näita. Ta pole oma käitumist korrigeerinud ei eelneva vangistuse tõttu, osaliselt tingimisi mõistetud karistuse tingimustes, s.h pikaajalise karistuse täitmisele pööramise hirmus ega ka perekondlike asjaolude tõttu. Nimetatud asjaolude taustal uue tahtliku kuriteo toimepanemine veenab kohut, et rahalise karistuse kohaldamine on M.J-i isikuandmeid arvestades sobimatu karistusliik. Rahalise karistusega ei ole võimalik saavutada M.J-i õiguskuulekust ega tagada tema käitumise muutumist korreleeruvaks ühiskonnas omaks käitumisnormidega.
  2. Analüüsides M.J-i kohta koostatud karistusregistri väljavõtet, pole võimalik mööda vaadata sellestki, et M.J-i on korduvalt karistatud ka väärtegude toimepanemise eest. Väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud rahatrahvidega, ent nende täitmise kohta informatsioon puudub. Täitmise informatsiooni puudumine võrdsustub nende tasumata jätmisega. Taoline korduv käitumismuster viib järelduseni, et küllaldase tõenäosusega jätaks M.J karistusena mõistetava rahalise karistuse ka tasumata. Seega puuduks rahalise karistuse kohaldamisel M.J-ile igasugune vahetu mõju, kinnistades täiendavalt rahalise karistuse kohaldamise perspektiivitust.
  3. Kuna rahaline karistus on M.J-i isikuandmeid arvestades ebatõhus karistusliik, tuleb teda karistada vangistusega.
  4. Kohtupraktikas tunnustatud arusaama kohaselt tuleb konkreetse karistusmäära kindlaks tegemiseks võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud. Kõnesolevad elemendid määratlevad süü suurusele vastava karistuse määra. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi - võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. 52.

§ 121lg 2 sanktsioonimäära keskmiseks määraks on 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus.

53. M.J-i teosüü suurust hinnates arvestab kohus järgmiste aspektidega. M.J lõi E. B ühe lahtise käelöögiga vastu kaela. Selle löögi tagajärjel tundis E. B valu. Tunnistajate ütlustest ja videosalvestiselt nähtuvaga tekitas löök E. B kaelale turse ja punetuse. Ka tunde hiljem fikseeriti SAs Narva Haigla E. B kaela kerge turse ja palpatsioonil kaelapiirkonna valu. Kohus loeb üldtuntuks, et väheintensiivne, vähese löögijõuga löök valu, turset ega punetust ei tekita. Veelgi vähem oleks väheintensiivse, vähese löögijõuga löögi 15 1-19-9270 mõjud tuntavad ja tajutavad mitmeid tunde pärast lööki. E. B organismi vastureaktsioon löögile annab aluse seisukohaks, et tegemist oli küllaldaselt tugeva löögijõuga tehtud löögiga. Samas ei saa väita, et löögijõud olnuks erakordselt tugev ja intensiivne. Kohus võtab ka arvesse, et valu või tervisekahju põhjustavat kehalist väärkohtlemist on võimalik toime panna erinevatesse kehapiirkondadesse tehtavate löökidega. M.J lõi E. B kaelapiirkonda. Üldtunnustatult on kael, ühetaoliselt pea ja näoga, õrnad, tundlikud ja vähem valu taluvad piirkonnad. Teadvat tugeva löögi suunamist ja tegemist kannatanu õrna kehapiirkonda hindab kohus süüd suurendavaks asjaoluks. Süü suuruse hindamisel on obligatoorne ka kahe kvalifitseeriva tunnuse esinemine. M.J-i teos on sedastatav nii kuriteo toimepanemine lähisuhtes (

§ 121

lg 2 p 2) kui ka korduvus (

§ 121lg 2 p 3).

Korduvuse aspektist on asjassepuutuv, et tegemist on juriidilise korduvusega, mis tuleneb Viru Maakohtu 16.08.2016 otsusest. Kõnealuse otsusega mõisteti M.J süüdi samuti E. B vastu suunatud kuriteo toimepanemises - E. B kukla piirkonda löömises. Seega pani ta antud menetluse esemeks oleva kuriteo toime sama kannatanu suhtes, keda ta on ka varasemalt väärkohelnud. Kvalifitseerivate tunnuste rohkus, iseäranis sama kannatanu vastu ja ebavõrdses jõuvahekorras uue kuriteo toimepanemine võrdsustub suurema süüga. 54. Kujundades seisukohta karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemise kohta, nendib kohus, et tõendikogum ega kohtuistungil tajutu ei võimalda sedastada karistust kergendavaid asjaolusid. Küll on sedastatavad karistust raskendavad asjaolud

§ 58p-de 3 ja 13 tähenduses.

55. M.J oli teadlik E. B rasedusest. Teadlikkust E. B lapseootusest kinnitas M.J sõnaselgelt kohtuistungil. Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist (häirekeskusele tehtud esimesest kõnest), et M.J palub saata aadressile XXX kiirabi, märkides, et naine on rase ja tal on närvivapustus. Seega lõi M.J teadvalt lapseootel naist. Kuriteo toimepanemine teadvalt raseda suhtes on karistust raskendav asjaolu vastavalt

§ 58p-le 3.

56.

§ 58

p 13 kohaselt on karistust raskendavaks asjaoluks isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul.

§ 121

koosseis, milles kohus M.J-i süüdi mõistab, kuulub karistusseadustiku isikuvastaste süütegude peatüki

  1. jao
  2. jaotisse vägivallategude kataloogi. M.J pani täisealisena toime vägivallateo

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 mõttes.

Väljakutsele reageerinud politseiametnikest tunnistajate ütluste ja 25.10.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt viibisid menetluse esemeks olnud sündmuse ajal korteris alaealised – aastal XXX sündinud M S ja aastal XXX sündinud J S (vt asitõendi vaatlusprotokolli koostoimes lähisuhtevägivalla infolehega). Seadusandja lisas

§ 58

p 13 karistustust raskendavate asjaolude loetellu 01.01.2015 jõustunud seadusemuudatustega. Seadusandaja teise lugemise seletuskirja kohaselt on muudatus ajendatud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (nn Istanbuli konventsioon) art-st 46; sätte lisamise eesmärk on kaitsta vägivallaga seotud süütegude puhul lapse psüühikat ja arengut. Kuigi nn Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise seadus seadusjõustus 06.10.2017 ehk peale

§ 58

p 13 kehtima hakkamist, ei too see kaasa

§ 58p 13 sisustamispiiranguid seoses nn Istanbuli konventsiooniga.

Nagu märgitud, tugines seadusandja

§ 58

p 13 karistust raskendava asjaoluna kehtestamisel just nn Istanbuli konventsiooni art-le 46. M.J-i puhul

§ 58

p-s 13 nimetatud raskendava asjaolu jaatamisel on keskseks, kuidas sisustada/määratleda sõna „juuresolekul“. Kas kõnealune määratlus piirdub lapse vahetu kehalise väärkohtlemise pealt nägemisega või hõlmab see ka muul viisil tajutavaid olukordi (nt 16 1-19-9270 karjumisele, löömisele või peksmisele omaste helide kuulmine jne). Seadusandaja seletuskirjast vastavaid põhjendusi ei leia. Tuginedes naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni seletuskirjale (Explanatory Report to the Council of Europe Convention on preventing and combating violence against women and domestic violence1), täpsemalt selle artiklile 26, mis reguleerib kaitset ja tuge vägivalla tunnistajaks olnud lastele, siis nähtub, et konventsiooni tähenduses ei hõlma sõna „juuresolek“ mitte üksnes lapsi, kes vahetult vägivalla toimumist aktiivselt näevad, vaid sellega on hõlmatud ka olukorrad, kus lapsed kuulevad pealt vägivallaga kaasnevaid karjeid või helisid. Analüüsitaval juhul viibisid vägivallateo toimepanemise ajal kannatanu ja süüdistatava alaealised lapsed. Väljakutsele reageerinud politseiametnike ütlustest ja vormikaamera salvestist kajastavast asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et M S viibis oma toas, ent ei kuulnud ega ei näinud midagi. J S viibis küll oma toas, ent ta reageeris vanemate-vahelisest tülist tekkinud helidele. Nimelt nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, kuidas J S avaldab politseiametnikele, et ta kuulis oma toast vanemate riidlemist ja tajus midagi sellist, mis viitas ema käe väänamisele. Peretülist tekkinud helid on sedastatavad ka asitõendi vaatlusprotokollist ja selle lisaks olevalt CDplaadilt. Nimelt nähtub ja on kuulda, kuidas häirekeskusesse tehtud kõnede ajal on taustaks kähmlemine ja helid, mis on iseloomulikult vägivallategudele. Märgitu tähendab, et M.J pani vägivallateo toime alaealise juuresolekul

§ 58p 13 mõttes.

  1. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et M.J-i poolt ühel korral kannatanu löömine tugeva löögiga õrna piirkonda, mis ei põhjustatud kannatanule raskeid tagajärgi koostoimes kahe kvalifitseeriva tunnuse ja kahe raskendava asjaoluga kõnelevad M.J-i teosüüst, mis võimaldab mõista karistuse, mis jääb mõnevõrra alla sanktsioonimäära keskmist määra.
  2. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika kohaselt on varasemad karistused arvestatavad, kui need pole karistusregistrist kustunud ja varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga.

  1. Viru Maakohtu 16.08.2016 otsusega karistas kohus M.J-i E. B kehalise väärkohtlemise eest 1 aasta pikkuse vangistusega. Kooskõlas kohtupraktikas omaksvõetud seisukohaga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-58-13 p 10), märgib kohus, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. St, et igakordselt tuleb uutele toimepandud rikkumistele reageerida varasema kohtuotsusega mõistetud karistusest rangemalt, kinnistamaks keelunormi kehtivust. Lihtsalt väljendatuna tähendab see, et karistuse määr saab iga uue samaliigilise kuriteo toimepanemise eest minna üksnes raskemaks. Arvestades ka üld- kui eripreventiivseid kaalutlusi, tuleb kohtu hinnangul M.J-i karistada 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega.
  2. M.J pani menetluse esemeks oleva kuriteo toime ajal, mil eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on täielikult kandmata. Viru Maakohtu 26.10.2018 otsusega karistati teda 4 aasta pikkusse vangistusega, millest tal tuli koheselt ära kanda 9 kuu pikkune vangistus. Ülejäänud osa vangistuseset, s.o 3 aastat ja 3 kuud jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et M.J ei pane 4 aasta ja 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kontrollnõudeid ning kohustusi. Kuna M.J pani menetluse esemeks oleva kuriteo toime katseajal, siis tuleb eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata 1 Kättesaadav: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=09000016800d383a 17 1-19-9270 osa, s.o 3 aastat ja 3 kuud pöörata täitmisele

§ 65lg 2 alusel.

M.J-ile mõistetava liitkaristuse pikkuseks on 4 aasta ja 11 kuu pikkune vangistus.

  1. M.J peeti kahtlustatavana kinni 01.11.
  2. Viru Maakohtu 02.11.2019 määrusega kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist. Kohus jättis põhiõigusi enam riivava tõkendiliigi muutmata ka M.J kohtu alla andes. Eelnevast nähtub, et M.J on alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 01.11.2019 viibinud eelvangistuses. Seega tuleb tema karistusaja kulgemist lugeda tema kinnipidamisest, s.o alates 01.11.
  3. Tema suhtes kohaldatud tõkend - vahistamine tuleb jätta kohtuotsuse jõustumiseni või karistustähtaja saabumiseni muutmata.
  4. Viru Maakohtu 26.10.2018 kohtuotsusega kohaldati M.J-ile lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

§ 64

lg 5 näeb ette, et liitkaristuse mõistmisel viiakse eriliigilised lisakaristused täide iseseisvalt. Seega jääb eelmise kohtuotsusega kohaldatud lisakaristus iseseisvale täitmisele. Kohus selgitab ka, et

§ 55

lg 1 alusel laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. III

  1. KrMS § 306 lg 13 kohaselt lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse asitõenditega toimimise viisi kohta. Kohtumenetluse käigus esitas prokurör kohtule asitõendi vaatlusprotokollide lisadena kaks salvestisega andmekandjat. Kõnealused andmekandjad võttis kohus vastu ja need asuvad tõendite toimikus (tõendite toimik tl 6 ja 16). Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p-st 1, jätab kohus kõnesolevad andmekandjad kriminaaltoimikusse. IV
  2. KrMS § 180 lg 1 esimene lause näeb ette, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud õigeksmõistva kohtuotsuse korral riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Asjassepuutuva kohtupraktika kohaselt tuleb viimati osutatud regulatsioonist juhinduda ka juhul, kui kohus teeb süüdistatava suhtest osaliselt õigeksmõistva otsuse.
  3. Antud menetluses on menetluskuludeks sundraha (KrMS § 175 lg 1 p 9) ja määratud kaitsja tasu (KrMS § 175 lg 1 p 4).
  4. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alamäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 § 1 sätestab kuutasu alamääraks 584 eurot. St, et sundraha suurus on 876 eurot.
  5. Kohtueelse menetluse kaitsjatasu kogusuurus on 307,80 eurot. Kohtumenetluses on kohtu poolt kindlaks määratud kaitsjatasu suuruseks 1 005,60 eurot.
  6. Kuigi kohus lahendas kaitsja tasutaotluse n-ö pealdisena (kinnitatud kohtu poolt 12.12.2019), peab kohus vajalikuks välja tuua järgmist. Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse kohaselt kulus kaitsjal kriminaalasja kohtuliku arutamise üldmenetluses ettevalmistamiseks 4 tundi. Eelistungi ajakulu on 25 minutit ning kohtuistungite ajakulu kokku 660 minutit. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud toimingute ja ajakuluga. Kohus 18 1-19-9270 möönab, et tegemist pole kuigi mahuka ega keeruka kriminaalasjaga, ent menetluse käigus tõusetus mitmeid materiaal- ja menetlusõiguslikke küsimusi, millede tõusetumist oli kaitsjal võimalik toimikuga tutvumise pinnalt ette näha. Tõusetunud õiguslikud küsimused eeldasid kaitsjalt täiendavat ettevalmistusaega. Seetõttu ei pea kohus kohtulikuks arutamiseks kulunud ettevalmistusaega ebamõistlikuks. Kaitsja näidatud kohtuistungite kestvuse aeg kattub kohtuistungi protokollide ajavahemikega. Küll on kaitsja eksinud kohtuotsuse kuulutamise kellaaegadega. Kuna kaitsja osales kohtuotsuse kuulutamisel, siis kellaajamääratlusega eksimine ei too kaasa kõnealuse kulu põhjendamatuks lugemist. Seega on kohtumenetluses kaitsjatasu põhjendatud suuruseks 1 005,60 eurot. Kuna kaitsja taotlus on põhjendatud, siis tuleb see RÕS § 23 lg 1 ja 21 lg 3 ning justiitsministri
  7. juuli 2016 määruse nr 16 („Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“) § 1 lg-te 1, 4, 5 ja 10, § 5 ning § 6 lg-te 3 ja 5 alusel rahuldada. Ühtlasi tähendab eelnev, et menetluses tekkinud kaitsjatasu kogusuuruseks on 1 313,40 eurot (sh käibemaks 20 %).
  8. Antud kohtuotsusega mõistab kohus M.J-i osaliselt õigeks. Süüdistatava osaline õigeksmõistmine kohustab kohut jätma osa menetluskulusid riigi kanda.
  9. Kohtule adresseeritud ja kohtu käsutuses olevate kaitsjatasu taotlus(t)e pinnalt pole võimalik eristada, milline osa taotletavast summast seostub süüdistuse selle osa menetlusega, milles kohus M.J-i õigeks mõistab. Tekkinud olukorras tuvastab kohus vastava osa hinnanguliselt.
  10. Kohus mõistab M.J-i õigeks E. B käe väänamises ning selle tagajärjel tekkinud küünarvarre pindmise vigastuse ja mõlemale käelabale marrastuste tekitamises. Kohtumenetluse pooled, sh kaitsja, fokuseerisid oma tähelepanu kannatanu löömisega seotud teoosisele. Käe väänamisega seotud aspekte käsitleti kohtumenetluse poolte poolt minimaalselt, s.o väga vähesel ja pealiskaudsel määral. Märgitu toob kaasa järelduse, et käe väänamisega seotult on kaitsja ajakulu olnud väike. Eeltoodust tulenevalt kohus leiabki, et E. B käe väänamisega seotud töömaht vastab 300 eurole (sh käibemaks 20 %). Kõnealune rahasumma jääb M.J-i osalise õigeksmõistmise tõttu riigi kanda (KrMS § 181 lg 1).
  11. Järgnevalt tuleb kohtul otsustada 876 euro suuruse sundraha ja 1 013,40 euro suuruse kaitsjatasu väljamõistmise üle.
  12. KrMS § 180 lg 3 ls 1 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid.
  13. Kujundades seisukohta M.J-i varalise seisundi üle, osutab kohus tõendile isiku maksutatava tulu kohta, milles kohaselt oli M.J-ile aastal 2018 tehtud väljamaksete summaks pärast tulumaksu mahaarvamist 262 eurot. Menetluse käigus leidis tuvastamist, et M.J on kaks alaealist last, kellele ta on kohustatud andma ülalpidamist (vt perekonnaseaduse §-d 96, 97 ja 111). Samuti ootavad M.J ja kannatanu E. B kolmandat last, kelle eeldatavaks sünniajaks on XXX Kuigi menetluse käigus kinnitasid nii M.J kui ka E. B , et M.J töötab, siis sellekohast tõendit kohtule ei esitatud. On ka oluline, et E. B avaldas väljakutsele reageerinud politseiametnikele, et M.J ei tööta, elatist millegagi ei teeni; ka kahtlustatavana kinnipidamisel on M.J kinnitanud töötustaatust, korrates sedasama ka vahistamistaotluse lahendamise istungil. Kuna süüdistatava ja kannatanu väited süüdistatava töötamise kohta on vastuolulised ja seejuures pole kohtule esitatud tõendit süüdistava töötamise ja legaalse sissetuleku saamise kohta, siis saab järeldada vaid üht – väide M.J-i töötamise kohta on paljasõnaline ja sellega ei ole kohtul võimalik arvestada. 19 1-19-9270 Eeltoodu annab aluse seisukohaks, et M.J-i varaline seisund on kasin ja sellega peaks kaasnema menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.
  14. Kohus osutas eelnevalt KrMS § 180 lg 3 ls 1 sõnastusele. Sellest tuleneb, et menetluskulude väljamõistmisotsustust tehes ei hinda kohus mitte üksnes süüdistatava varalist seisundit vaid paralleelselt varalise seisundiga kuuluvad arvestamisele ka isiku resotsialiseerumisväljavaateid.
  15. Menetluses uuritud M.J-i varasemat karistatust kajastavast karistusregistri väljavõttest ja kohtuotsustest nähtub, et M.J-i on korduvalt eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest süüdi mõistetud ja karistatud. Juba eelnevates menetlustes on kohus jätnud osa M.J-iga seotud menetluskulusid riigi kanda. Uue kuriteo lisandumine ja selles tema süüdimõistmine annab aluse seisukohaks, et tema tegevus kuritegude toimepanemisel taandumise märke ei näita. Asjakohane on seegi, et süüdimõistava kohtuotsuse aluseks oleva teo pani M.J toime tahtlikult. Tahtliku teo toimepanemine tähendab, et isik kutsub menetlused oma tahtliku õigusvastase käitumisega ise esile ja kui isikut on ka varem (korduvalt) karistatud, siis ta teostab oma õigusvastaseid käitumisakte kindlas teadmises, et hilisemalt kaasnevad sellega küllaldaselt suured rahalised väljaminekud. Kuna varasemat kriminaalmenetluslikku kogemust omav ja kuritegude eest korduvalt süüdi mõistetud ning karistatud M.J pani uuesti toime tahtliku kuriteo, mille toimepanemises kohus teda süüdi mõistab ja karistab, siis näitab see, et menetluskulude osaline riigi kanda jätmine tema õiguskuulekusele mõju ei avalda. Seega puudub objektiivne alus menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks M.J-i kasina varandusliku seisundi tõttu.
  16. Pidades silmas välja mõistetava rahalise kohustuse kogusuurust, M.J-i kasinat varanduslikku seisu, tema pereliikmete ülalpidamiskohustust, ent ka seda, et kohus karistab M.J-i antud otsusega reaalse vangistusega, millele lisandub eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, siis peab kohus võimalikuks väljamõistetavate menetluskulude ajatamist. M.J peab menetluskulud kogusummas 1 889,40 eurot tasuma kohtuotsuse jõustumisest ühe aasta jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Viru MK 14.01.2020 kohtuotsus 1-19-9270 osaliselt tühistatud Tartu RK 08.05.2020 kohtuotsusega. 20

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.