← Eesti

2-20-12409/41

Obsah (11)§ 663§ 657§ 238§ 456§ 654§ 171§ 174§ 175§ 177§ 617§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 20.09.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-20-12409 Kohtuasi Moraga OÜ

) § 172 lg 1 alusel puudutatud isiku kanda, kuna avalduse osaline rahuldamata jätmine ei mõjutanud asja lahendamist. Maakohus määras avaldaja menetluskulud kindlaks summas 2771,60 eurot. Maakohus pidas põhjendatud ja vajalikuks avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu määra 120 eurot. Maakohus vähendas osaliselt avaldaja lepingulise esindaja ajakulu, lugedes põhjendatud ajakuluks 18 tundi ja 54 minutit, mistõttu vajalik õigusabikulu oli 2721,60 eurot. Puudutatud isikul tuleb avaldajale hüvitada ka riigilõiv summas 50 eurot. Määruskaebus

  1. Korteriühistu esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. 4.
  2. Määruskaebuse kohaselt ei ole avaldaja väitnud, et kulutusi tehti kaasomandi eseme suhtes, mistõttu ei kuulu nõue KrtS § 37 lg 1 alusel rahuldamisele. Ka maakohus on märkinud, et üldkonstruktsioonide osas töid avaldaja ei teinud. 4.
  3. Kui avaldaja (või tema õiguseelneja) oleks teinud kulutusi kaasomandi eseme suhtes, siis ta oleks pidanud hea usu põhimõttest tulenevalt informeerima sellisest kavatsusest korteriühistut ja ära ootama vastuse. Tegemist ei olnud kiireloomulise olukorraga. Avaldaja võttis küll ühendust korteriühistuga ajal, kui ta polnud veel vaidlusaluse korteri omanik, kuid ta ei teatanud, et tegutseb korteriomaniku volitusel. Suvepuhkuste ajal ei ole vastuse viibimine kaks nädalat asjaoluks, mis õigustaks tegutsemise oma äranägemise järgi elamut majandava korteriühistu arvamust küsimata. 4.
  4. Maakohus on leidnud ebaõigesti, et avaldaja korteriomandil puudus lagi ja pööningul põrand. Selle tõendamiseks taotles korteriühistu paikvaatlust, mille tulemusena olnuks selge, et pööningu põrand vaidlusaluse korteri kohal on sama vana kui ülejäänud osas ja mingeid töid üldkonstruktsioonide osas ei tehtud, kuid kohus taotlust ei rahuldanud. 4.
  5. Maakohus on teinud ehitustehnilisi järeldusi, mis on reaalelus võimatud. Lae sissekukkumist ei saanud ära hoida ei sellele penoplastist plaadi liimimise teel, pinnapingutuse abil ega spoonist sõrestikuga. Kui sõrestik koos krohviga oleks sisse kukkunud, siis tegemist oleks vaid korteri viimistluse ehk korteri koosseisu kuuluva osa sisselangemisega. Üldiseks konstruktsiooniks olev lagi (jämedad lauad ja nende vahel olev materjal) või pööningu põrand jääksid oma kohale. Avaldaja ei ole parandanud ega asendanud korteri lae või pööningu põranda talasid, mis olid maakohtu märgitud asjaoludel osaliselt mädanenud ja ära vajunud. 6 2-20-12409 Peale ripplae osalist eemaldamist jäi eemaldatud osa asemele küll auk, kuid auk ripplaes viis tühikusse korteri ripplae ja pärislae vahel. Korteri ripplagi kuulub korteri koosseisu ja ei ole hoone üldkonstruktsiooniks. Tööd, mis avaldaja tegi, on korterisisesed. Ripplagi ja osaliselt ka lae krohv kukkusid sisse põhjusel, et seda hakati lahti võtma. Alla ei kukkunud pööningu põrand. 4.
  6. Tõendatud ei ole, et avaldaja tegi töid just vaidlusaluses korteris. Nii avaldaja seletusest kui ka dokumentidest nähtub, et avaldajal olid samal ajal tööd mitmetes kohtades, sh Betooni tänaval ja veel ühes kohas. 4.
  7. Maakohus on esitanud vastuolulisi põhjendusi, kuivõrd on algselt märkinud, et lagi kukkus alla, samas hiljem leidis, et korterisiseste prussidega toestati vajuvat lage, mis aga tähendab, et lagi ei ole alla langenud. Mis puudutab korteri lae või pööningu põranda toestamist, siis neli üksikut hõredat kinnitust uue ripplae uute prusside ja vana lae vahel on vajalikud vaid selleks, et uus konstruktsioon oleks jäik, st uued prussid on kinnitatud ka lae külge, mitte selleks, et lage toestada. Pööningu põrand läheb tulevikus vahetusse, seega avaldaja tööd, kui need isegi sarnases hüpoteetilises olukorras oleksid tehtud, ei olnuks üldse elamu säilitamiseks vajalikud või kasulikud. Avaldaja seisukoht ja menetluse edasine käik
  8. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata ning menetluskulud puudutatud isiku kanda.
  9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel (koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

8. Puudutatud isik taotles määruskaebuses paikvaatluse korraldamist, tõendamaks, et avaldaja korteriomandil ei puudunud lagi ja pööningul ei puudunud põrand, st et pööningu põrand vaidlusaluse korteri kohal on sama vana kui ülejäänud osas, avaldaja ei ole pööningu vanadest materjalidest olevat lage asendanud ja mingeid töid üldkonstruktsioonide osas ei tehtud. Puudutatud isik esitas sama taotluse ka maakohtule, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul puudub endiselt alus ja vajadus paikvaatluse teostamiseks. Maakohus märkis õigesti, et menetlusosalised ei vaidle selle üle, et avaldaja kandekonstruktsioone ei parandanud ega muutnud. Avaldaja on seda kinnitanud kogu menetluse jooksul, sh vastuses määruskaebusele. Samuti ei ole avaldaja kordagi väitnud, et ta oleks ehitanud uue pööningu põranda. Seetõttu ei ole asjaolud, mille tõendamiseks puudutatud isik vaatluse korraldamist taotleb, vaidlusalused ning taotlus tuleb jätta rahuldamata (

§ 238lg 1 p 1).

9. Kuigi määruskaebuse resolutsiooni kohaselt vaidlustab korteriühistu maakohtu määrust terves ulatuses, on määruskaebuse sisust arusaadav, et korteriühistu vaidlustab määrust üksnes avalduse rahuldamise ja menetluskulude osas. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust ainult selles osas. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis avalduse 52,64 euro ulatuses rahuldamata ning selles osas on määrus edasi kaebamata jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause koosmõjus § 463 lg-ga 2).

7 2-20-12409 10. Ringkonnakohtu arvates on vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Kolleegium nõustub

§ 654lg 6 järgi (koosmõjus §-ga 659) maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Korteriühistu väidab määruskaebuses, et kuna avaldaja ei teinud töid üldkonstruktsioonide/kandekonstruktsioonide osas, ei ole kulutusi tehtud kaasomandi eseme säilitamiseks. Ringkonnakohus puudutatud isikuga ei nõustu. KrtS § 37 lg 1 sätestab, et korteriomanikul on õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike ja korteriühistu nõusolekuta ning ta võib nõuda korteriühistult vajalike kulutuste hüvitamist. Sarnase põhimõtte sätestab ka AÕS § 72 lg
  2. Pooled iseenesest ei vaidle selle üle, et kortermaja pööning ja selle põrand on korteriomandite kaasomandi esemeks, kuivõrd need ei ole ühegi eriomandi ese ega ole kolmanda isiku omandis (KrtS § 4 lg 4). Avaldaja tegi küll tööd korteriomandi seest, kuid maakohus on õigesti tuvastanud, et avaldaja mitte ei parandanud üksnes enda korteri ripplage või lae krohvi, vaid toestas pööningu põranda. Kuna avaldaja toestas pööningu põrandat, mis on kaasomandi ese, on avaldaja teinud töid ja kulutusi kaasomandi eseme suhtes.
  3. Määruskaebuse väite kohaselt ei olnud avaldaja tehtud tööd vajalikud, kuna avaldaja korteriomandil ei puudunud lagi ja pööningul põrand, nagu on märkinud maakohus, ning sisse vajus üksnes korteriomandi viimistlus. Lisaks leiab korteriühistu, et avaldaja ei toestanud tegelikkuses pööningu põrandat, vaid neli kinnitust uue ripplae uute prusside ja vana lae vahel on vajalikud, et uus konstruktsioon oleks jäik, mitte selleks, et lage toestada. 12.
  4. TsÜS § 63 p 1 sätestab, et esemele tehtud kulutused on vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest. Õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et kulutuste vajalikkuse hindamisel on määrav kulutuste tegemise ajahetk, st kas konkreetsete kulutuste tegemise ajal olid kulutused eseme säilimiseks vajalikud või ilma nende tegemiseta oleks sattunud eseme säilimine ohtu. Seejuures on oluline hinnata, kas vastava kulutuse tegemine vastavas mahus oli vajalik, nt läbilaskva katuse puhul võiksid vajalikud olla kulutused, mis on tehtud katuse parandamiseks, mitte terve katuse väljavahetamiseks, kui asja säilimise ohu oleks saanud kõrvaldada ka olemasoleva katuse parandustöödega (vt TsÜS komm/Paal

(2023)§ 63, p 3). 12.
  1. Ringkonnakohtu arvates on maakohus nõuetekohaselt tuvastanud asjas esitatud tõenditele tuginedes, et korteriomandi lagi oli enne kulutuste tegemist ära vajunud (fotod tl 57–58), toetudes ripplae sõrestikule (tl 57) ning ripplae ja selle sõrestiku eemaldamisel vajus lagi osaliselt korterisse sisse (tl 58 pöördel – 59). Sisse vajus mh lae puidust sõrestik (tl 59). Peale lae sissevajumist jäi avaldaja korteriomandi lakke auk (tl 59 pöördel – 60, 22 – 22 pöördel). Avaldaja esitatud fotodelt on näha, et auk ei olnud mitte üksnes ripplaes ja krohvis (mis on näha tl 22 fotodelt) ega viinud tühikusse korteri ripplae ja pärislae vahel, nagu väidab korteriühistu, vaid auk oli avaldaja korteriomandi nn pärislaes ning augu tagant paistab tühjus (tl 22 pöördel ülemine foto). Menetlusosalised ei vaidle, et vaidlusalune korteriomand on kõige ülemise korruse korter, mille kohal on pööning, mistõttu on fotolt nähtuv tühimik järelikult kortermaja pööning. Arvestades, et pööningu põrandas oli auk ja fotodelt nähtuvalt olid pööningu põrand ja avaldaja korteriomandi nn pärislagi halvas seisukorras ning lagi oli avaldaja ütluste kohaselt sisse vajunud isegi ajal, mil avaldaja esindaja viibis korteris, st tegemist oli ohtliku olukorraga, oli ringkonnakohtu hinnangul vaja teha kulutusi, et vältida lae edasist vajumist või sissekukkumist avaldaja korterisse. Kui põranda parandamiseks või toestamiseks ei oleks midagi ette võetud, oleks pööningu põrand võinud veelgi suuremas ulatuses hävida. Kuna avaldajal ei olnud võimalik pääseda pööningule, millest avaldaja teavitas ka korteriühistut (tl 8 2-20-12409 24 pöördel), ei olnud avaldajal võimalik kaitsta pööningu põrandat osalise või täieliku hävimise eest muul viisil, kui põrandat korteriomandi seest toestades. Põhjendamatud on puudutatud isiku väited, et lagi ei oleks vajunud rohkem, kui see seda juba seni oli vajunud. Ringkonnakohus märgib, et avaldaja ei pidanud jätma pööningu põrandat toestamata, lootes, et pööningu põrand rohkem ei vaju ega sisse ei kuku. Avaldajal oli õigus kõrvaldada oht põranda edasiseks vajumiseks ja kaasomandi eseme kahjustumise ning hävimise vältimiseks. Avaldaja ei vahetanud välja pööningu põrandat, vaid toestas seda, kõrvaldades sel viisil asja säilimise ohu. 12.
  2. Samuti ei nõustu kolleegium puudutatud isikuga, et avaldaja pööningu põrandat tegelikkuses ei toestanud, kuna neli kinnitust olid vajalikud uue konstruktsiooni jäikuse jaoks. Avaldaja selgitas 21.09.2021 istungil, et ta paigaldas seina äärde vöö ja sinna peale uue konstruktsiooni ning risti talad, mis hoiavad pööningu põrandat edasi vajumast (tl 80 pöördel). Avaldaja esitatud videolt nähtub, et korteri seina ääres on vertikaalsed talad, mis ulatuvad avaldaja paigaldatud laeplaatideni, toestades neid plaate (13.12.2021 esitatud video, kättesaadav digitoimikus dtl 149). Puudutatud isik on vaielnud vastu videote vastuvõtmisele asja materjalide juurde, leides, et videotelt ei ole tuvastatav, et need on tehtud just vaidlusaluses korteris. Kuigi korteriühistu väidab määruskaebuses, et maakohtus esitatud vastuväide puudutas nii fotosid kui ka videoid, ei ole korteriühistu väitnud enne määruskaebuse esitamist, et avaldaja esitatud fotod võivad olla tehtud mõnes muus ruumis kui vaidlusaluses korteriomandis. Võrreldes asja materjalide juures olevaid fotosid ja videoid, nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et tegemist on sama korteriga, mh on näha nii videotelt kui ka fotodelt samasugused laeplaadid, prussid ning sein, millelt on tapeet osaliselt eemaldatud. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et avaldaja video võiks olla tehtud teises täpselt samasuguses korteris. Lisaks ei ole maakohus teinud vaidlustatud määrust üksnes videotele tuginedes, vaid on hinnanud tõendeid kogumis. 12.
  3. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et avaldaja tehtud kulutused olid vajalikud TsÜS § 63 p 1 ja KrtS § 37 lg 1 tähenduses. Korteriühistu ei ole määruskaebuses väitnud, et avaldaja oleks saanud kaasomandi eseme säilitamiseks teha kulutused odavamalt või et kulutuste suurus oleks mingis osas põhjendamatu. Maakohus on põhjendanud piisavalt, miks avaldaja esitatud kuludokumendid saab lugeda asjakohasteks tõenditeks, kuigi osadel on märgitud teise objekti aadress.
  4. Korteriühistu leiab määruskaebuses, et avaldaja oleks pidanud tööde teostamiseks ära ootama korteriühistu nõusoleku. Riigikohus on kuni 31.12.2017 kehtinud korteriomandiseaduse (KOS) § 15 lg 2 kohta, millele vastab kehtivas õiguses KrtS § 37 lg 1, märkinud, et AÕS § 72 lg 4 ja KOS § 15 lg 2 alusel on hagejal kaasomanikuna õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta ja sellist kaasomaniku õigust ei ole vaja eraldi tuvastada. Kui tegu on vajalike kulutustega TsÜS § 63 p 1 mõttes, tuleneb teistele korteriomanikele kui kaasomanikele KOS § 15 lg-st 2 ja AÕS § 72 lg-st 4 kohustus ühiselt need kulud hüvitada kulutusi teinud korteriomanikule sõltumata oma nõusolekust kulutuste tegemiseks. Selliste kulutuste tegemiseks ei ole vaja korteriomanike kokkulepet või KÜ üldkoosoleku otsust ning need kulud ei pea olema iseenesest hõlmatud KÜS §-s 151 nimetatud majandamiskuludest (vt RKTKm 09.12.2015, 3-2-1-139-15, p 10). Otsustamisel selle üle, kas tegemist on vajalike kulutustega, ei saa iseenesest aluseks võtta seda, kas nende tegemist on võimalik edasi lükata vähemalt selle ajani, mil oleks saanud teise kaasomanikuga kokkuleppe sõlmida või enamuse otsuse vastu võtta (vt RKTKo 02.11.2016, 32-1-105-16, p 14). Ka KrtS § 37 lg 1 sätestab selgesõnaliselt, et vajalik ei ole teiste korteriomanike ega korteriühistu nõusolek kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike toimingute tegemiseks. Lisaks oli avaldaja remonttööde tegemise kavatsusest korteriühistut korduvalt 9 2-20-12409 teavitanud (tl 23 – 24 pöördel), kuid korteriühistu talle ei vastanud. Avaldaja võttis korteriühistuga ühendust esimest korda 19.07.2019, teatades, et pööning on osaliselt sisse vajunud (tl 23). Avaldaja püüdis korteriühistuga täiendavalt kontakti saada telefoni teel ja ekirjaga 21.07.2023 ning ootas nädal aega enne remonttööde alustamist, saates viimase kirja 26.07.2019, milles avaldaja märkis, et alustas töid ning nõuab hiljem kulude hüvitamist korteriühistult (tl 24 pöördel). Seega oli avaldaja oodanud mõistliku aja korteriühistu vastust, arvestades, et korteriühistu avaldajale ei vastanud ega teatanud juhatuse liikme puhkusest. Puudutatud isiku väited, et avaldajat puhkusest teavitati, on tõendamata. Puudutatud isik on veel väitnud, et ei pidanudki avaldaja kirjadele või kõnedele vastama, kuna avaldaja ei olnud sel ajal veel korteriomandi omanik. Avaldaja on koos OÜ-ga Trade for me korteriühistule 19.07.2019 teatanud, et nad ostsid 17.07.2019 Lõime tn 20–417 korteriomandi (tl 23 – 23 pöördel, 27–28). Kolleegium ei pea eluliselt usutavaks, et puhkusel viibiv korteriühistu juhatuse liige ei vastanud avaldajale ja OÜ-le Trade for me seetõttu, et viimased ei olnud veel omanikena kinnistusraamatusse kantud ja et juhatuse liige oli seda kinnistusraamatust kontrollinud.
  5. Ringkonnakohus ei nõustu korteriühistu väidetega, et avaldaja ei oleks tohtinud pööningu põrandat toestada, kuivõrd kogu pööningu põrand vahetatakse tulevikus välja. KrtS § 37 lg 1 alusel oli avaldajal õigus teha kiiret tegutsemist vajavaid töid, mitte vahetada välja kogu pööningu põrandat. Arvestades, et määruskaebuse esitamise ajaks ei olnud pööningu põrandat endiselt vahetatud, kuivõrd korteriühistu taotles vaatluse teostamist, ei ole mõistlik, et avaldaja või tema õigusjärglane oleks pidanud jääma ootama põranda vahetust ning olema teadmata ajavahemiku katkise ning sissevajumisohtliku laega. Korteriühistu konkretiseerimata plaanid pööningu põrandat välja vahetada ei võtnud avaldajalt õigust teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid ja kulutusi.
  6. Eeltoodust tulenevalt on maakohus avalduse õigesti osaliselt rahuldanud ning puudub alus maakohtu määruse muutmiseks.
  7. Kuna vaidlustatud määrus jääb muutmata, ei ole põhjust muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust ega kindlaksmääramist. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses esitanud väiteid, et maakohus oleks menetluskulud jaotanud valesti või et avaldaja menetluskulud oleksid kindlaks määratud põhjendamatus ulatuses. Seetõttu ei ole ringkonnakohtul alust maakohtu diskretsiooni sekkuda. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  8. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemise kulud

§ 171lg 1 alusel puudutatud isiku kanda.

18.

§ 174

lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks määruskaebemenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse. 19. Avaldaja 07.09.2023 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on avaldaja õigusabikulu määruskaebemenetluses 3 tundi ja 36 minutit, mis vastab summale 518,40 eurot (sh käibemaks 86,40 eurot). Avaldajale osutati õigusabiteenust hinnaga 120 eurot tunnis (lisandub käibemaks). Avaldaja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu on kulu arvestatud käibemaksuga. Avaldaja lepingulisel esindajal kulus määruskaebusele vastuse koostamisele 3 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamisele 36 minutit.

§ 175

lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on asja keerukust ja menetlusdokumentide sisu ning mahtu arvestades avaldaja lepingulise esindaja ajakulu 3 tundi ja 36 minutit määruskaebemenetluses põhjendatud ja vajalik. Avaldaja 10 2-20-12409 vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot (lisandub käibemaks) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning seda saab pidada põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt mõistab ringkonnakohus puudutatud isikult avaldaja kasuks välja menetluskulude hüvitise summas 518,40 eurot (3,6 x 120 + 20%). Lisaks peab puudutatud isik tulenevalt avaldaja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni. 20. Käesoleva määruse peale saab Riigikohtule edasi kaevata

§ 617lg 2 ja § 696 lg 1 teise lause alusel.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178

lg 1).

§ 178

lg 2 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.