Obsah (8)

§ 402§ 1§ 406§ 4034§ 416§ 397§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2023, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-105786 Tsiviilasi OK Incure OÜ hagi I.

§ 402lg 1 mõttes.

Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev laenuandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (

§ 1lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (

§ 406

), samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (

§ 4034p-d 1 ja 2 ning lg 2).

Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla tasumist (

§ 416lg-d 1 ja 2).

6. Esmalt kontrollib, kas kostjaga sõlmitud lepingu järgne krediidi kulukuse määr ei üle Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr 41,27% aastas. Krediidi kulukuse määra arvutusreeglid tulenevad

§-dest 406 ja 4061 ning

§ 406

lg 6 alusel kehtestatud rahandusministri määrusest „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ ning selle lisast nr

1. Hageja on hagi p-s 1.4 selgitanud krediidi kulukuse määra kujunemist. Kohtul ei ole alust arvata, et hageja on krediidi kulukuse määra arvutanud valesti. Lepingu sõlmimise ajal (
2. veebruaril 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 15,31% (kolmekordne määr seega 45,93%). Seega ei üle lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
3. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette

§ 4034

ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel. Juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid regulaarseid kulutusi majapidamisele (nt kulutused 3 toidule, kommunaalkuludele, sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). vorminõuded ja hindamise metoodika otsustab krediidiandja või -vahendaja. Asjakohased

1. Praegusel juhul on esialgne võlausaldaja nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtteid viimase nelja kuu kohta. Kohtu hinnangul on see piisavalt pikk ajavahemik, hindamaks kostja krediidivõimekust. Hageja on
2. augusti 2023 menetlusdokumendis selgitanud, et krediidi väljastamise ajal oli kostja keskmine sissetulek 2967 eurot 97 senti (kostja ise avaldas oma sissetulekuks 3000 eurot), finantskohustused 991 eurot ning kulud 370 eurot (vt 393 – 404). Kuigi konto väljavõttelt nähtusid kohustused Swedbank AS-i, Monefit Estonia OÜ, IPF Digital AS-i, Placet Group OÜ ja Ühisraha OÜ ees (kokku tagasimaksed ca 771 eurot 14 senti kuus), ei tähenda see seda, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja ei ole esitatud arvutatud sissetuleku või finantskohustuste suuruse osas vastuväiteid esitanud. Arvestades kostja sissetulekut ning temal lasuvaid finantskohustusi, samuti asjaolu, et maksehäireregistrist nähtuvalt ei olnud kostjal kehtivaid maksehäireid ning puudusid ka ülalpeetavad, ei saa kohtu hinnangul vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist esialgsele võlausaldajale ette heita.
3. Vaidlust ei ole selles, et kostja oli viivituses kolme järjestikuse (
4. novembri 2022,
5. detsembri 2022 ja
6. jaanuari 2023) makse tasumisega. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 94), milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse likvideerimiseks ning hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb ta krediidilepingu alates
7. jaanuarist 2023 üles. Seega olid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eeldused täidetud (

§ 416

lg 1) ning esialgsel võlausaldajal oli õigus krediidileping erakorraliselt üles öelda. Eelneva tõttu on hageja 1929 euro 51 sendi suurune põhivõla nõue põhjendatud. 10.

§ 397

lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hagi p-s 2.2 on hageja toonud välja intressi arvestuse. Kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ning ka kohus peab põhjendatuks sellest lähtuda. Eelneva tõttu on hageja 203 euro 63 sendi suurune intressi nõue põhjendatud. 11.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagi p-s 2.3 on hageja toonud välja viivise arvestuse. Kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud ning ka kohus peab põhjendatuks sellest lähtuda. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja hagi esitamise (23. märtsi 2023) seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 67 eurot 24 senti. 12.

§ 1132

lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Esialgne võlausaldaja saatis kostjale kolm tasulist meeldetuletust (

1. oktoobril 2022,
2. detsembril 2022 ja
3. jaanuaril 2023, dtl 99 - 101). Sellele eelnesid ka tasuta meeldetuletused (dtl 98). 4 Kohtu hinnangul on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja
4. oktoobri 2022 ja
5. detsembri 2022 meeldetuletustega seotud kulud (kokku 10 eurot). Samas ei ole põhjendatud
6. jaanuari 2023 meeldetuletusega seotud kulu. Kohus märgib, et esialgne võlausaldaja saatis kostjale
7. jaanuaril 2023 krediidilepingu ülesütlemise hoiatuse. Seega puudus kohtu hinnangul vajadus saata kostjale veel üks tasuline meedetuletus nädal pärast seda (
8. jaanuaril 2023). Eelneva tõttu on põhjendatud

§ 1132lg 1 järgne hüvitis summas 10 eurot.

13.

§ 1132

lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja tugineb sellele, et on teinud mõistlikke pingutusi kostjaga kontakti saamiseks ja kokkuleppe saavutamiseks (helistamised ja sõnumite saatmine kostja numbril), tasulised päringud ning

1. jaanuari 2023 nõudekiri (dtl 95 – 96). Kohtu hinnangul on põhjendatud üksnes
2. jaanuari 2023 nõudekirjaga seotud kulu 25 eurot. Kohus on seisukohal, et võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada. Hageja tugineb küll sellele, et ta on kostjale helistanud ja saatnud sõnumeid, samuti teinud tasulisi päringuid, kuid ei ole selgitanud, millal ta kostjale helistas ja sõnumeid saatis, ning milliseid tasulisi päringuid ta tegi.

§ 1132

lg 2 p-s 3 sätestatud ülempiir ei ole fikseeritud ning sõltub tegelikust kahjust. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid. Eelneva tõttu jätab kohus hageja sissenõudmiskulude nõude 30 euro ulatuses rahuldamata.

1. Eelnevat arvestades tuleb hagi rahuldada osaliselt ja mõista kostja hageja kasuks välja kokku 2235 eurot 38 senti (põhivõlg 1929 eurot 51 senti, intress 203 eurot 63 senti, viivis 67 eurot 24 senti ja sissenõudekulud 35 eurot). Hageja nõue jääb rahuldamata 30 euro ulatuses.
2. Menetluskulud jagab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Hageja nõuded olid kokku 2265 eurot 38 senti ning kohus rahuldab hagi 2235 euro 38 sendi ulatuses. Seega rahuldab kohus hagi ca 98% ulatuses. Kohus jätab menetluskuludest 98% kostja ja 2% hageja kanda.
3. Hagiavalduses on hageja oma menetluskuludena märkinud 350 euro suuruse riigilõivu. Kohtu määratud tähtajaks ei ole hageja täiendavaid kulusid esitanud. Hagihinnalt 2265 eurot 38 senti tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 350 eurot. Arvestades menetluskulude jaotust mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 343 eurot (0,098 x 350). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (343 eurolt)

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 5