← Eesti

2-20-18589/55

Obsah (14)§ 207§ 272§ 442§ 162§ 657§ 652§ 132§ 136§ 179§ 171§ 173§ 177§ 445§ 146

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 22.09.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-18589 Tsiviilasi X

§ 207lg 3 tähenduses.

Iga hageja osaleb menetluses teise poole suhtes iseseisvalt (

§ 207

lg 2 ls 1), mistõttu peaks kohus tuvastama, kas täidetud on hagi rahuldamise eeldused kummagi hageja osas. Kostja heidab artiklis hagejatele ette ühiselt samade toimingute sooritamist ja seetõttu pidas maakohus võimalikuks käsitleda vaidluse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid mõlema hageja osas koos. 3.

  1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna artikli avaldamise. Artiklis käsitletakse metsaveerelt leitud põdrakorjustega seotud lugu ja väidetakse, et hagejad on võimalik siduda salakütitud põtradega. Artikli kirjutanud ajakirjanik kasutas hagejate kohta sõna „salakütid“. 3.
  2. Maakohtu hinnangul on mõistliku isiku arusaama järgi vaidlusalune väljend artikli kontekstis faktiväide. Artiklis heidetakse hagejatele ette kahe põdra salaküttimist ehk jahikeelu ajal surnuks tulistamist ning põtrade kintsude ja tagaosa maha lõikamist. Seda kinnitavad järgmised artikli osad: „salakütid olid poegimisaja eel ehk jahikeelu ajal tulistanud surnuks kaks põtra, jalad maha lõiganud ning korjused sinnasamma jätnud“; „salakütid olid põtrade küljest haaranud paremad palad: pullil ja lehmal olid ära lõigatud kintsud ja tagaosa“; „kes ütles, et teab, kus lastud põtrade liha on“; „nägi ta internetis lugu kahest tapetud põdrast“; „mehed pääsesid salaküttimise süüdistustest, sest puudusid otsesed tõendid, et just nemad põdrapulli ja 3

(10)-lehma maha lasid“. Viidatud osad näitavad, et ajakirjanik on sisustas mõiste „salakütid“ just põtrade tapmisega keelatud ajal ja lihatükkide eemaldamisega. Artiklis tuuakse küll välja ka see, et salakütid jätsid korjused metsa, kuid artikli keskmes on ikkagi ulukite tapmine keelatud ajal ja paremate lihatükkide (jalgade) maha lõikamine. Kuna artikli järgi heidetakse hagejatele ette eelmises lauses esitatud tegude toimepanemist, on väide „salakütid“ hinnatav faktiväitena. 3.
  1. Avaldatud väide kahjustab hagejate mainet. Väite avaldamisega võis kostja tekitada kummalegi hagejale õigusvastaselt kahju VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 järgi. Kostja tegevust ei loeta VÕS § 1047 lg 2 kohaselt õigusvastaseks, kui ta tõendab, et avaldanud väide vastab tegelikkusele. 3.
  2. Maakohus leidis, et kostja on oma tõendamisekoormise täitnud, mida põhjendas järgmiselt. 3.5.
  3. Viru Maakohus arutas väärteosajas nr 4-18-6621 hagejate kaebust KI otsusele, millega KI karistas hagejaid rahatrahviga jahiloata jahipidamise (JahiS § 50) ning keelatud vahendiga ja viisil, keelatud ajal ja keelatud kohas jahipidamise (JahiS § 57) eest. Väärteomenetluses kogutud ja uuritud tõendeid käsitles maakohus 09.05.2019 otsuses, milles tuvastas ka faktilised asjaolud. Kohtupraktika järgi on teises asjas, sh süüteoasjas, tehtud kohtuotsus dokumentaalne tõend (

§ 272lg 2, § 230 lg 1, § 238 lg 1).

3.5.

  1. Praeguses vaidluses omavad tähtsust järgmised väärteoasja kohtuotsuses välja toodud tõendid ja asjaolud: - - - - 09.03.2018 sündmuskoha vaatluse protokoll koos fototabeli ja lisadega tõendab, et Lääne Virumaal Haljala vallas Tidriku külas RMK Lääne-Virumaa metskonna kvartal QN014 eraldisel 9 leiti metsa alt kaks põdra korjust; tunnistaja W ütlustest nähtub, et ta oli üks nendest, kes leidis metsast uluki jäänused. Ta oli koos kaaslasega hommikul metsas ja nad nägid kahte surnud põtra, kellelt olid tagumised singid ja esikäpad ära lõigatud; samas oli näha inimese jälgi; 09.03.2018 ekspertiisimaterjali võtmise protokollist koos fototabeliga nähtub, et samal päeval võeti põdra (pull) ja põdra (lehm) korjustelt ekspertiisimaterjalid; tunnistaja C ütluste järgi on tal ettevõte ja ta tegeleb kodus konservide tegemisega. Jahihooaegadel pakub ta konservide tegemise teenust ka jahimeestele. Umbes aasta tagasi helistas talle üks hagejatest, kes ütles, et loom on alla aetud, ja lepiti kokku, et loom tuuakse lihakonservide tegemiseks tunnistaja juurde. Samal päeval tõid hagejad halli värvi Land Cruiseriga liha, mille tassisid töötoa uksest sisse ja kallasid kastidesse. See oli kondistatud ja pehme täiesti värske põdraliha. Tunnistaja arvas, et seal ei ole kindlasti mitte ainult üks põder ega terve põder. Seda põhjusel, et lihal puudusid kõhuliha tükid ja kaelatükid. Puhast tagasinkide osa, mis oli lõigatud väiksemateks tükkideks, oli samuti ühe põdra jaoks suhteliselt palju. Tunnistaja võttis ühendust kohaliku jahiühistu esimehega ja viimase kaudu jõudis teave tunnistajale toimetatud lihast politseile, kelle palvel ta võttis lihast proovi. Ta külmutas prooviks võetud lihatükid ja andis need hiljem üle KI-le. Kui konservid said valmis, helistas tunnistaja politseiniku palvel tagasi ja andis teada, et hagejad tulevad varsti konservidele järgi. Hagejad said lihakonservid kätte ja viisid autosse; kui hagejad lahkusid tunnistaja juurest, pidas KI nad kinni; 06.06.2018 DNA ekspertiisist nähtub, et C antud sügavkülmutatud lihatükid pärinesid eespool esimeses taandes kirjeldatud põtradest. 3.5.
  2. Praeguses vaidluses ei ole otseseid tõendeid selle kohta, et hagejad tapsid keelatud ajal kaks põtra ning lõikasid maha nende kintsud ja tagaosad. Toimikus puuduvad tõendid, mis näitaks, et hagejad tabati eelmises lauses kirjeldatud tegude sooritamiselt. Kohtupraktika aktsepteerib kohtu võimalust üles ehitada enda järeldused (

§ 442lg 8 ls 1) kaudsetele 4

(10)tõenditele. Käesoleval juhul moodustavad eelnevas loetletud kaudsed tõendid kogumi, mis tervikuna võimaldab väita, et hagejad tapsid
  1. a märtsi alguses kaks põtra ja lõikasid maha paremad lihatükid. Tõendatud on põdrakorjuste leidmine ning neilt tagumiste sinkide ja esikäppade ära lõikamine. Samuti on tõendatud, et just hagejad tõid tapetud põtrade küljest lõigatud osad C-le konservide tegemiseks. Hagejad tulid konservidele järgi neist ühe kasutuses oleva autoga. 3.5.
  2. Otsustamaks, kas hagejad sooritasid neile artiklis omistatud teod, on oluline hinnata hagejate käitumist väärteo- ja tsiviilkohtumenetluses. Väärteoasja kohtuotsuse järgi kasutasid hagejad kohtuistungil õigust ütluste andmisest loobuda, sh ei soovinud kumbki neist anda ütlusi käideldud jahisaaduste päritolu kohta. Ka praeguses menetluses tegi kohus hagejatele ettepaneku selgitada, kuidas põdraliha nende kätte sattus, aga hagejad selgitusi ei andnud. Väärteomenetluses ütlusi andnud tunnistajale C-le põhjendasid hagejad liha päritolu selliselt, et loom oli alla aetud. Kui hagejate toonane väide liha päritolu kohta vastaks tõele, puuduks neil aga mõistlik põhjus mitte anda selle kohta hiljem seletusi. Samas ei ole hagejad kummaski kohtumenetluses esitanud selgitust liha päritolu kohta, mis seab algse väite kahtluse alla. Kui hagejad või üks neist oleks põdrad alla ajanud, jäänuks sellest sündmusest ka muud tõendid peale isiku seletuse, nt ametiasutusele laekunud teave liiklusõnnetuses hukkunud või liiklusõnnetuse tõttu surmatud suurulukist (JahiS § 34 lg 4), kirjavahetus kindlusandjaga, remonditöökoja dokumendid, vestlused teiste inimestega toimunud vahejuhtumi kohta vms. Hagejad ei ole aga esitanud dokumente kinnitamaks enda algset versiooni liha päritolu kohta. Hagejad avaldasid kohtueelselt KI-le ebaõiget teavet, kui eitasid liha viimist C-le ja konservide valmistamiseks kasutatud liha päritolu teadmist. Hagejate seletused on kummutatud C ütlustega, mille järgi tõid hagejad talle põdraliha konservide tegemiseks. 3.5.
  3. Keskkonnaministri 28.05.2013 määrusega nr 32 vastuvõetud „Jahieeskirja“ § 5 lg 1 järgi võib põdrale jahti pidada
  4. septembrist kuni
  5. detsembrini. Hagejad olid jahimehed, mistõttu pidid nad olema teadlikud viidatud ajalisest piirangust. Eelneva põhjal tuvastas maakohus, et hagejad küttisid põtru
  6. a märtsi alguses ehk ajal, kui põdrale on jahipidamine viidatud määruse § 5 lg 1 järgi keelatud. Kokkuvõtvalt toimisid hagejad viisil, mida võib nimetada salaküttimiseks ja neile viidata sõnaga „salakütt“. 3.5.
  7. Hagejad on heitnud kostjale ette, et viimane ei ole hagejaid eristanud, omistades põtrade tapmist hagejatele ühiselt. Tunnistaja C ütlustest nähtub, et hagejad ühiselt toimetasid liha tunnistajale konservide tegemiseks ja tulid konservidele järgi. Kumbki hagejatest ei ole väärteomenetluses ega tsiviilkohtumenetluses kasutanud võimalust anda selgitusi liha päritolu kohta. Seetõttu on kohtu hinnangul eluliselt usutav, et hagejad panid vaidluse all olevad teod toime koos. Järelikult vastab tõele väide „salakütt“ kummagi hageja osas. 3.
  8. Kuna vaidlusalune faktiväide vastab tõele, ei ole selle avaldamine õigusvastane VÕS § 1047 lg 2 järgi ka juhul, kui see kahjustab hagejate mainet. Tegelikkusele vastava faktiväite – isegi kui see kahjustab isiku mainet – avaldamine ei ole iseenesest õigusvastane (RKTKo 21.12.2010, 3-2-1-67-10, p 18). Seetõttu jääb rahuldamata kahju tekitamise lõpetamise nõude, kus hagejad paluvad kohustada kostjat eemaldama artiklist nõudes välja toodud laused. Kuivõrd hagejatele kahju tekitamine ei ole õigusvastane, jääb samuti rahuldamata hagejate nõude välja mõista kostjalt mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata. 3.
  9. Menetluskulud jaotas maakohus

§ 162

lg 1 ning eespool p-s 3.1 märgitu kohaselt nii, et kumbki hageja pidi kandma oma hagiga seotud kulud. Põhjendatud ei ole kostja taotlus, mõista hagejatelt menetluskulude hüvitis välja solidaarselt. Hagejad ei ole solidaarvõlgnikud, vaid kumbki neist osaleb menetluses vastaspoole suhtes iseseisvalt. Asjakohane on määrata kindlaks kostja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurus, jagada saadud summa vastavalt hagejate arvule kahega ja mõista kummaltki välja hüvitis kostja menetluskulude katteks. Kostja 5

(10)lepinguliste esindajate menetlustoimingud on põhjendatud ja vajalikud 35 t 30 min ulatuses. Õigusabiteenuse tunnihind 146,73 € (käibemaksuta) on põhjendatud. Kokku on kostjale hüvitatav õigusabikulu 5208,92 € (= 35,5 × 146,73). Kostja ei taotle õigusabikulude hüvitamist koos käibemaksuga. Neil kaalutlustel mõistis maakohus kummaltki hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2604,46 € (= 5208,92 : 2), millelt kohustas hagejaid maksma ka viivist. POOLTE SEISUKOHAD
  1. Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Teise võimalusena taotlevad hagejad asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda. 4.
  2. Hagejad ei vaidlusta maakohtu tuvastatud asjaolusid seoses artikli ja väärteoasjas tehtud kohtuotsuse sisuga. Samuti nõustuvad hagejad maakohtuga, et kostja avaldas artiklis hagejaid salakütiks nimetades faktiväite, mille õigsust saab kohtumenetluses kontrollida. Sarnaselt maakohtuga leiavad hagejad, et väärteoasjas tuvastatud teo toimepanijat ei saa nimetada salakütiks ja kohus saab anda hinnangu poolte väidetele ka ainult kaudsete tõendite põhjal. 4.
  3. Hagejad ei nõustu maakohtu hinnanguga nagu oleks kostja tõendanud oma väite, et hagejad on salakütid ja tapsid artiklis nimetatud konkreetsed loomad. Asjas esitatud tõendid tõendavad üksnes vaidlustamata asjaolu, et hagejad on jahisaadust vedanud, kuid sellest ei ole võimalik järeldada, nagu oleks hagejad loomi salaküttinud. 4.
  4. Ühtlasi on hagejad seisukohal, et kohus ei ole kahte hagejat piisaval määral eristanud. Kostja kahjustas mõlema hageja õigusi ja kumbki hageja esitas kostja vastu eraldiseisva nõude. Kostja nimetas salakütiks mõlemat hagejat, mistõttu ta pidi väite tõelevastavust tõendama mõlema hageja osas eraldi. 4.
  5. Hagejad rõhutavad, et 09.05.2019 tehti väärteoasjas kohtuotsus, millega hagejad mõisteti kostja väidetud loomade tapmises õigeks. Artikkel, milles hagejaid nimetati salaküttideks, ilmus 12.10.2019 ehk ligi pool aastat hiljem. Kostjale pidi olema teada, et hagejad olid loomade tapmises õigeks mõistetud, sest kohtuotsus oli artikli avaldamise ajaks jõustunud ja avalikult kättesaadav. Kostja jälgis ja kajastas kohtumenetluse kulgemist ning tõi varasemas (24.04.2019 ilmunud) artiklis eraldi välja, et lugu ootab kohtuotsust. Nii avaldas kostja artiklis väite, nagu oleks hagejad kõnealuste loomade tapmises süüdi, hoolimata sellest, et kohus oli hagejad selles samas teos juba õigeks mõistnud. Kostja avaldas seega hagejate kohta au teotavaid väiteid mitte üksnes enne seda, kui hagejate kohta oli jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, vaid pärast seda, kui nende kohta oli jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus. Hagejate hinnangul on tegemist PS § 22 lg-s 1 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte olulise rikkumisega. Meedial ei ole õigust inimest avalikult süüdistada süüteo toimepanemises, kui kohus on isiku samadel asjaoludel õigeks mõistnud. 4.
  6. Lisaks rõhutavad hagejad, et nad on kasutanud PS § 22 lg-st 3 tulenevat enese mittesüüstamise privileegi. Käesolevas asjas tegi maakohus hagejate olukorda halvendava järelduse lähtuvalt asjaolust, et hagejad otsustasid ütlusi mitte anda.
  7. Kostja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  8. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, aga muudab ja täiendab selle põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hagejad kannavad menetluskulud ringkonnakohtus. 7. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludest artikli ilmumise ja selle sisu kohta, samuti pole vaidlusalune väärteoasja kohtuotsuse sisu ja selles tuvastatu (

§ 652lg 1 p 1). 6

(10)8. Maakohus kvalifitseeris hagejate nõuded õigesti VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 4 alusel. Kuigi eespool p-s 1.1 refereeritud nõue
(2)sisaldub juba nõudes
(1), ei ole sel hagi rahuldamata jätmise korral iseseisvat tähtsust. Ringkonnakohus nõustub hagejate ja maakohtuga, et isiku salakütiks nimetamine on vähemalt käesoleval juhul artikli kontekstis käsitletav faktiväitena, mille õigsust saab kohtus kontrollida. Samuti on õige vaidlustatud otsuse p-st 6 nähtuv otsustus, et „salaküttimise“ mõistega on hõlmatud isiku tegevus looma tapmisel või vähemalt jahtimisel. Kirjeldatud osas pole vaja maakohtu põhjendusi korrata.
  1. Kokkuvõttes on ühtlasi õige maakohtu järeldus, et kostja on täitnud VÕS § 1047 lg 2 järgse tõendamiskoormise. Selles osas täiendab ringkonnakohus osaliselt maakohtu põhjendusi ja vastab kaebuse väidetele järgmiselt. 9.
  2. Üldiselt kehtib põhimõte, et tsiviilasja lahendav kohus ei ole seotud süüteoasja lahendis tuvastatuga, kuid sellised lahendid on kasutatavad dokumentaalse tõendina, mida kohus peab hindama koos teiste asjas kogutud tõenditega (nt RKTKo 17.10.2013, 3-2-1-110-13, p 12; RKTKo 28.11.2006, 3-2-1-105-06, p 10). Siiski on tsiviilkohtumenetluses kohtule siduvad kriminaalmenetluses tuvastatud faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud (RKTKo 11.05.2005, 3-2-1-41-05, p 25). 9.
  3. Väärteomenetluses isiku süü tuvastamata jätmine ei tähenda, et isik ei võiks olla süüdi deliktiõiguslikult, sest süü mõiste on karistusõiguse ja deliktiõiguse järgi erinev. Ühtlasi on erinevad süü tõendamiseks vajalikud asjaolud ja nende tõendamise koormus. Tsiviilkohtumenetluses säilib võimalus tõendada süü puudumist, aga tsiviilkohus on seotud süüteomenetluses tuvastatud faktiliste asjaoludega, mis puudutavad käitumise subjektiivset külge (RKTKo 17.12.2012, 3-2-1-161-12, p 14; RKTKo 11.05.2005, 3-2-1-41-05, p 28). Lisaks on kohtupraktikas märgitud, et õigusvastaselt kahju tekitamise, kahju olemasolu ja selle suuruse, samuti põhjusliku seose kindlakstegemine eeldab lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele ka õiguslike küsimuste lahendamist, ei ole kriminaalasja otsuses nende asjaolude kohta võetud seisukohad tsiviilkohtumenetluses siduvad (RKTKo 01.07.2009, 3-2-1-72-09, p 14). 9.
  4. Väärteoasja kohtuotsuse p-st 15 nähtub, et samas menetluses kogutud tõendite põhjal ei pidanud kohus võimalikuks üheselt tuvastada, et hagejad oleksid ulukit väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas jälitanud, püüdnud, tabanud või surmanud, st kokkuvõtvalt küttinud. Väärteoasja läbi vaatav kohus juhindus VTMS § 2 kaudu kohalduvast KrMS § 7 lg-st 3 ja tõlgendas kõrvaldamata kahtlust hagejate kui menetlusaluste isikute kasuks. Mõlemad pooled on eelviidatule tuginenud ja nende asjaolude üle ei ole pooltel vaidlust. 9.
  5. Ringkonnakohus leiab, et menetlusõiguslikel kaalutlustel, sh põhimõtet in dubio pro reo kohaldades, tehtud õigeksmõistev otsustus süüteomenetluses ei ole tsiviilkohtule siduv osas, milles leiti, et teo toimepanemise asjaolud pole piisavalt tõendatud. Kirjeldatud seisukohta toetab eelnevalt viidatud kohtupraktika. Kuigi siduvad oleks faktilised asjaolud, millest lähtudes on isik süüdi tunnistatud, siis ei saa sama järeldust kanda üle vastupidisele olukorrale, mil isik jääb süüdi tunnistamata. Seda õigustab tõendamiskoormise erinev jaotus ja tõendatusele seatavad tingimused. Nii lähtus maakohus õigesti sellest, et hagejate õigeksmõistmine JahiS §-des 50 ja 57 sätestatud tegudes ei välista võimallust tuvastada käesolevas asjas, et hagejad on salakütid. 9.
  6. Järgmiseks käsitleb ringkonnakohus kaudsete tõendite veenvust ja tõendamiskoormise jaotust ning nende mõju vaidluse lahendamisele. 9.5.
  7. Kaudsed tõendid võivad olla piisavad kohtu siseveendumuse kujundamiseks – nagu see oli maakohtu otsuse puhul. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab kirjeldatud juhul alama astme kohtu lahendi kontrollimine mh seda, et kõrgema astme kohus kujundab samade kaudsete tõendite põhjal oma siseveendumuse ja võrdleb selle kokkulangevust lahendis kajastatuga. Samuti saab ringkonnakohus kontrollida, kas maakohtu otsusest nähtub piisava selgusega, 7
(10)kuidas kohus oma järeldusteni jõudis, st kuidas kaudsed tõendid tõendavad vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumist. 9.5.
  1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul saab vaidlustatud otsuses loetletud kaudsetest tõenditest teha järelduse nagu oleks hagejad tapnud kaks põtra. Maakohus tuvastas õigesti, et hagejad lõikasid ära värskelt tapetud loomade jäsemed ja viisid need konservide valmistamiseks. Otsusest ei nähtu aga, kuidas kujunes kohtu siseveendumus osas, mis puudutab hagejate seost põtrade tapmisega. 9.5.
  2. Siiski võib teatava hulga kaudsete tõendite esitamine tuua kaasa tõendamiskoormise ümberpööramise hea usu põhimõtte alusel. Senises kohtupraktikas on peetud seda kohaseks olukorras, kus vaidlusaluse asjaolu olemasolu või puudumine on seniste tõendite põhjal eluliselt usutav (st vähemalt põhistatud) ja üldise tõendamiskoormise jaotuse järgi tõendama kohustatud poole vastaspoole kontrolli all (nt RKTKm 19.12.2017, 2-16-9016, p 11.2). Kirjeldatud alusel tõendamiskoormise ümberpööramist tuleb jaatada ka juhul, kui algselt tõendama kohustatud poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (nt RKTKo 13.11.2017, 2-14-62732, p 14). Tõendamiskoormise ümberpööramise üks eesmärk on vältida tõendama kohustatud poole ülemäärast koormamist (RKTKo 14.03.2014, 3-2-1-171-13, p 13). Samas õigustavad sellist ümberpööramist üksnes erandlikud asjaolud (RKTKo 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 22). 9.5.
  3. Käesoleval juhul olid põtrade metsas leidmise ja neist osade eraldamise asjaolud hagejate kontrolli all. Samuti on kostja muutnud eluliselt usutavaks, et hagejad võivad olla põtrade tapmisega vähemalt seotud, sest üldjuhul ei jäeta surmatud loomi metsa järelevalveta. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ja toimikust nähtuvalt ei ole hagejad kasutanud väärteo- ega tsiviilkohtumenetluses võimalust anda juhtunu kohta selgitusi, millega nad on keeldunud tõendamisele kaasa aitamast. Erandliku olukorra jaatamist õigustab JahiS § 34 lg 3, mille kohaselt jahisaaduse valdaja peab tõendama jahisaaduse päritolu. Kokkuvõttes on täidetud kõik tingimused, et pöörata põtrade aktiivse jahtimise ja/või tapmise asjaolu tõendamiskoormis hagejate kahjuks ümber. 9.5.
  4. Nii maa- kui ka ringkonnakohus andsid hagejatele võimaluse tõendada, et nad ei jahtinud ega tapnud põtru, kelle liha nad viisid konservide valmistamiseks. Hagejad ei soovinud nimetatud asjaolu kohta tõendeid esitada. Põhjendatud ei ole hagejate arusaam, et nad saavad abstraktselt tugineda PS § 22 lg-st 3 tulenevale enese mittesüüstamise privileegile. Kui hagejad põtru ei tapnud, siis ei ole vastavate asjaolude esiletoomine ja tõendamine hagejaid süüstav. Tõendamiskoormise ümberpööramise tõttu järeldub hagejate tõendite esitamata jätmisest, et kostja on täitnud VÕS § 1047 lg 2 järgse tõendamiskoormise. Järelikult ei saa kostjale ette heita ebaõige faktiväite avaldamist ja hagejate nõuded jäid õigesti rahuldamata. 9.
  5. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et käesoleva asja lahendamisel tulnuks neid ja nende tegusid põhjalikumalt eristada. Artiklis on hagejaid käsitletud koos, samuti palusid hagejad oma nõuetes
(1)ja
(2)selliste lausete eemaldamist, kus neid nimetati mitmuses ja koos. Vaidlustamata asjaoludel tegutsesid hagejad kahekesi ja ühise eesmärgiga (saada põdralihast konserve). Artikli konteksti, hagejate valitud õiguskaitsevahendeid ja vaidluse asjaolusid arvesse võttes ongi põhjendatud käsitleda hagejaid ja nende tegevust koos. 9.7. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hagejate arusaamaga, et artikliga on neid täiendavalt karistatud või rikutud süütuse presumptsiooni. Artiklist on selgelt aru saada, et hagejad mõisteti kohtus õigeks (JahiS §-des 50 ja 57 sätestatud tegudes). Eespool p-s 9.4 märgitud kaalutlustel ei välista see samadele asjaoludele teistsuguse õigusliku hinnangu andmist tsiviilkohtumenetluses ja seega ka isikutevahelistes eraõiguslikes suhetes. Viidatud JahiS normid ei sisalda sõna „salakütt“ ja selle sõna tähendus ei kattu täpselt normides kasutatud „jahiloata jahipidamise“ või „keelatud […] jahipidamisega“. Artiklis on kirjeldatud hagejate tegusid ajakirjanduslikust vaatekohast, mitte aga antud õiguslikke hinnanguid. Õige on kostja väide, et 8
(10)juhtumi asjaolud tervikuna õigustavad selle ajakirjanduses käsitlemist, sest avalikkusel on piisav huvi jahipidamise ja loodussaaduste hankimise korrektsuse suhtes.
  1. Lõpuks teeb ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja menetluskulusid käsitlevad otsustused. 10.
  2. Menetluskulud jaotas maakohus õigesti

§ 162lg 1 alusel, jättes need kummagi hageja hagiavalduse osas tema kanda.

Kulude rahalist suurust kaebuses ei vaidlustatud. 10.2. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-des 4 ja 18, et hagejad ei ole vältimatud kaashagejad (

§ 207

lg 3) ja kumbki neist osaleb menetluses iseseisvalt (

§ 207lg 2 ls 1).

Ringkonnakohus nõustub sellega. Sisuliselt esitasid hagejad kumbki eraldi hagi kostja vastu, mistõttu tuleb nii määrata ka tsiviilasja hind – nagu maakohus asjakohaselt märkis otsuse sissejuhatuses. Maakohus lähtus asja hinna osas sellest, et nii artiklist lausete eemaldamine kui ka hüvitise taotlemine kohtu äranägemisel on mittevaralised nõuded eeldatava hinnaga 3500 €, millele viivise nõue lisab 8% samast summast ehk 280 € – kokku 7280 € kummagi hageja kohta. 10.3.

§ 132

lg 3 sätestab, et hagihinna tähenduses loetakse mittevaraliseks nõudeks mh au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kui nõutava hüvitise summa on hagis märkimata jäetud ja taotletakse õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Hagejad märkisid hagiavalduses, et nende hinnangul on õiglane hüvitis vähemalt 4000 € (hagiavalduse p 55).

§ 132

lg 2 võimaldab kohtul määrata mittevaralise nõude puhul hagihinna erinevalt lg-s 1 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid, mh asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et nõudes mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, võib hageja hagi põhjendustes tuua välja, milline võiks tema arvates olla õiglane hüvitis. Selline hagejapoolne summa nimetamine on üks asjaolu, mis võimaldab määrata hagihinna erinevalt

§ 132

lg-st 1 (vt

I komm

(2017), § 132, p 3.5.c). Ringkonnakohus järgib sama käsitlust. Nii kujuneb hagi hind kummagi hageja osas 7820 € (= 3500 + 4000 + 4000 × 8%). Ringkonnakohus muudab vastavalt asja hinda (

); (

§ 136lg 4 ja § 137 lg 1¹).

10.4. Kummalgi hagejal tuli hagilt ja kaebuselt tasuda riigilõiv lähtudes tsiviilasja hinnast. Eelmise alapunkti kohaselt muudetud hind riigilõivu summat otseselt ei mõjuta, sest RLS lisa 1 nii hagi kui ka kaebuse esitamise aegne asjakohane vahemik hõlmab mõlemad summad. Maakohtus tasusidki hagejad mõlemad vastavalt sel ajal kehtinud RLS lisale 1 summa 475 €. Apellatsioonkaebuse esitamisel pidanuks kumbki hageja maksma vahepeal muutunud RLS lisa 1 kohaselt 665 €, aga kokku tasusid nad üksnes 910 € ja tasumata on 420 € (= 2 × 665 – 910). Puuduva lõivu saab kohus mõista välja lõpplahendis (

§ 179lg 1), aga eelnevalt tuleb otsustada ka menetluskulude jaotus.

10.5. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171

lg 1 alusel hagejate kanda, kusjuures kumbki hageja peab kandma oma kaebusega seotud kulud. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (

§ 173lg 1 ls 2).

10.6. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel. Kostja taotles 3500 € hüvitamist, mis on tasu 22 t 48 min õigusteenuse eest tasumääraga 153,50 €/t (käibemaksu hüvitamist kostja ei taotle). Hagejad ei esitanud kostja menetluskuludele vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindajate vajalik ja põhjendatud ajakulu 16 t (sh kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 8 t, 09.08.2023 seisukoha koostamine 3 t 30 min, kompromissiläbirääkimised 30 min ning kohtuistungiks ettevalmistamine ja sellel osalemine 4 t). Ringkonnakohus võtab arvesse, et vaidluse ulatus apellatsioonimenetluses oli sisuliselt sama nagu maakohtus ning pooled ei esitanud uusi väiteid ega tõendeid. Vajalik ei olnud 24.07.2023 seisukoha koostamine, sest kostjal oli võimalus enne oodata, kas hagejad üldse soovivad esitada uusi tõendeid. Kostja esindajate tunnitasu määr on kohane. 9

(10)Neil kaalutlustel tuleb kostjale kokku hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 2456 € (= 16 t × 153,50). Rahuldamata jääb kostja taotlus 1044 € (= 3500 – 2456) hüvitamiseks. Kostja kulu peavad hagejad hüvitama võrdses ulatuses, st neist kummagi kanda jääb 1228 € (= 2456 : 2). Vastavalt kostja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peavad hagejad tasuma viivist. 10.7. Alapunktide 10.4 ja 10.5 põhjendustel mõistab ringkonnakohus kummaltki hagejalt riigi kasuks välja tasumata riigilõivu 210 € (= 420 : 2). Riigilõivu väljamõistmise osas tunnistab kohus otsuse

§ 445

lg 1 ning § 467 lg-te 1 ja 5 alusel viivitamata täidetavaks, sest hagejatel on oma kaebustelt piisava riigilõivu tasumise kohustus olenemata vaidluse lõplikust tulemusest (

§ 146lg 2).

Ühtlasi määrab kohus lõivu tasumiseks konkreetse tähtaja. Kohus hoiatab hagejaid, et valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutus võib otsuse riigilõivu väljamõistmise osas sundtäitmisele saata, kui nad jätavad oma rahalise kohustuse täitmata enam kui 15 päeva jooksul (

§ 179lg 6).

Riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 ls-2 ettenähtud määras (

§ 179lg 9). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.