← Eesti

2-23-119222/5

Obsah (6)§ 70§ 371§ 75§ 372§ 173§ 168

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Külli Puusep Määruse tegemise aeg ja koht 29. september 2023, Tartu kohtumaja Kohtuasja number 2-23-119222 Kohtuasi O. I. O. hagi O. T. vastu võlgnevuse välja

) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti 2-23-119222 kohtule.

§ 70

lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

§ 70

lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1215/2012 (kohaldub alates

  1. jaanuarist 2015) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi määrus). Kuna määrus on osa liidu õigusest, on see ülimuslik siseriikliku õiguse ees ja kohtualluvuse määramisel tuleb lähtuda määruse regulatsioonist.
  2. Hagiavaldusest nähtub, et hageja nõue tuleneb F. B. P. ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust, millest tulenevad nõuded loovutas esialgne võlausaldaja hagejale.
  3. Kohus leiab, et nõue kuulub määruse artikli 17 lg 1 punkti b kohaldamisalasse. Määruse artikli 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Kui siseriiklikus kohtus algatatakse menetlus tarbija vastu, siis on selle kohtu esmaseks kohustuseks kontrollida vastavalt määruse nr 44/2001 artikli 59 lõikele 1 oma siseriiklikke seadusi kohaldades, kas kostja alaline elukoht asub selle liikmesriigi territooriumil (Euroopa Kohtu
  4. novembri
  5. a otsus kohtuasjas C‑327/10 p 40). Kuigi määrus nr 44/2001 asendati alates
  6. jaanuarist 2015 määrusega nr 1215/2012, on tarbija vastu menetluse algatamise erandlik regulatsioon, sh eesmärk säilinud muutumatul kujul ning lähtuda saab eelneva määruse nr 44/2001 põhjal välja kujunenud kohtupraktikast kehtiva määruse tõlgendamisel.
  7. Hagiavalduses on võlgniku viimaseks teadaolevaks elukohaks märgitud XXX. Rahvastikuregistri kohaselt on alates
  8. novembrist 2018 kostja elukoha aadressiks XXX. Hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses selgus, et XXX aadressil omaniku sõnul kostja enam ei ela, kostja elab XXX.
  9. juunil 2023 kinnitas kostja endine abikaasa, et kostja elab XXX. Kostja kinnitas
  10. juulil 2023 maksekäsu kiirmenetluses, et elab XXX, dokumendid soovis e-posti aadressile XXX. Maksu- ja Tolliameti päringust nähtub, et kostjale ei ole tehtud
  11. aastal tulumaksuga maksustatavaid väljamakseid. Viimane väljamakse tööandjalt tehti kostjale
  12. aasta juulis. Määruse tegemise ajal menetletavas tsiviilasjas nr XXX märgiti kostja elukoha aadressiks XXX ning kostja kinnitas
  13. septembril 2023 telefoni teel viibimist välismaal. Kohus saatis
  14. septembril 2023 kostja maksekäsu kiirmenetluses kinnitatud e-posti aadressile XXX kohtunõude, paludes kostjat täpsustada elukohaandmeid ning esitada seisukoht kohtualluvuse küsimuses, nimelt kas kostja on nõus asja läbivaatamiseks Eesti kohtus. Kostja jättis kohtunõudele tähtaegselt vastamata.
  15. Määruse artikli 62 p 1 alusel, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriikliku materiaalõigust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isiku alaliselt või peamiselt elab. TsÜS § 14 lg 3 sätestab, et elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kohtualluvuse tuvastamiseks kogutud andmed näitavad, et kostja ei ole Eestis. Nii kostjale lähedased isikud kui kostja ise on kinnitanud, et kostja elab XXX. Kostja ei ole juba üle aasta saanud Eestist maksustatavat tulu, mis näitab, et kostjal puudub Eestis töökoht. Kohtu hinnangul on seega tuvastatud, et kostja elukoht ei asu Eestis.
  16. Hageja on kohtualluvuse suhtes märkinud, et lähtus hagejale teadaolevast kostja viimasest elukoha aadressist. Kostja konkreetne ja tegelik aadress, sh võimalik välismaa elukoha aadress puudub. Kohtu hinnangul ei saa kohtualluvust määratleda selle järgi, kas ja millised kostja elukoha aadressid on hagejale teada. Kohtul tuleb oma võimaluste piires tuvastada, kus kostja 2

(3)2-23-119222 elab ning kohtualluvuse puudumisel jätta hagi menetlusse võtmata. Käesolevalt ei viita kohtu kogutud andmed, et kostja elukoht asuks Eestis.
  1. Riigikohus on leidnud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Seda seisukohta toetab ka Brüsseli I määruse art 26 lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega on kohtu omal algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine (vt RKTKo 21.11.2012, 3-2-1-123-12, p 11). Kohus on kostjale
  2. septembril 2023 maksekäsu kiirmenetluses
  3. juulil 2023 avaldatud e-posti aadressile XXX ja hageja avaldatud e-posti aadressile XXX saatnud kirja, milles kohus andis kostjale tähtaja vastamaks, kas kostja on nõus tsiviilasja menetlemisega Tartu Maakohtus. Kostja ei ole kohtu päringule vastanud. Eesti kohtutel ei ole seega käesolevas asjas kohtualluvust. 10.

§ 371

lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

§ 75

lg 2 kohaselt kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule.

§ 372

lg 6 kohaselt, kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Menetluskulude jaotus 11. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel muu hulgas määruses, millega avaldus jäetakse menetlusse võtmata. Menetluskulude jaotus tuleb kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle (

§ 173lg 1 ja 2).

12.

§ 168

lg 1 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Menetluskulud jäävad hageja kanda. Kostja pole menetluses osalenud, seega kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Külli Puusep kohtunik 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.