Obsah (10)

§ 424§ 68§ 74§ 69§ 75§ 65§ 56§ 57§ 73§ 4

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2018, Võru Kohtunik Erkki Hirsnik Istungisekretär Kristel Toots Kriminaalasja number 1-

) § 424 lg 2 järgi Süüdistatav G.N . Isikukood XXX; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xx; töötab A. M. O. -s xxxxxxxxx; varem kriminaalkorras karistatud, viimati Tartu Maakohtu

1. veebruari 2017 otsusega Prokurör abiprokurör Ken Kiudorf Kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo Menetluse vorm lühimenetlus RESOLUTSIOON
2. Tunnistada G.N süüdi

§ 424

lg 2 järgi mootorsõiduki korduvas juhtimises joobeseisundis ja karistada teda 1 aasta pikkuse vangistusega. 2. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista G.N-i karistuseks 8 kuud vangistust. 3.

§ 68lg 1 alusel arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg 11.–12.

märts 2018, s.o 2 päeva karistusaja hulka ja mõista G.N-i kandmisele kuuluvaks karistuseks 7 kuud ja 28 päeva vangistust. 4.

§ 74

lg 5 esimese lause ja § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetavat karistust Tartu Maakohtu 7. veebruari 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 11 kuu ja 27 päevase vangistuse võrra ja mõista G.N-i liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud ja 25 päeva vangistust. 5.

§ 74

lg 5 neljanda lause ja § 69 lg 1 alusel asendada mõistetud vangistus üldkasuliku tööga 595 tundi ja määrata üldkasuliku töö tegemise tähtajaks 2 aastat kohtuotsuse jõustumisest. 1 6.

§ 69

lg 4 alusel kohustada G.N-i järgima üldkasuliku töö tegemise perioodil

§ 75lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid.

G.N peab: 6.

1. elama xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; 6.
2. ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 6.
3. alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 6.
4. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viiteteistkümneks päevaks; 6.
5. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6.
6. saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 7.

§ 75

lg 2 p 2 alusel keelata G.N üldkasuliku töö tegemise perioodil alkoholi tarvitamine. 8.

§ 75

lg 2 p 5 alusel kohustada G.N-i üldkasuliku töö tegemise perioodil alluma alkoholi tarvitamise vastasele ravile.

1. Arvata menetluskulude hulka sundraha 750 eurot ja riigi õigusabi tasu kohtumenetluses 235,20 eurot (sh käibemaks). Mõista sundraha, kohtueelses menetluses menetluskulude hulka arvatud riigi õigusabi tasu 205,20 eurot (sh käibemaks) ja kohtumenetluses menetluskulude hulka arvatud riigi õigusabi tasu (st 235,20 eurot), kokku 1190,40 eurot välja G.N-ilt. Menetluskulud tuleb G.N tasuda ositi 12 kuu jooksul võrdsetes osades alates otsuse jõustumisest hiljemalt iga kuu viimaseks kuupäevaks otsusele lisatud makseinfolehel näidatud kontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui menetluskulud jäävad tähtaegselt tasumata, hakkab neid välja nõudma kohtutäitur täitemenetluse seadustiku järgses täitemenetluses. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale saab süüdistatav või tema kaitsja esitada kirjaliku apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest, s.t alates
2. detsembrist 2018 (KrMS § 318 lg 1, § 17 lg 1 ja § 318 lg 3 p 2). Apellatsiooniõigusest võib loobuda. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
3. peatüki kohaselt (KrMS § 189 lg 3). See tähendab, et 15 päeva jooksul alates
4. detsembrist 2018 tuleb esitada kirjalik määruskaebus Tartu Maakohtu Võru kohtumajale. PÕHIOSA
5. Toon kõigepealt välja menetluse senise käigu ja poolte seisukohad (A), tuvastan seejärel faktilised asjaolud (B), annan neile õigusliku hinnangu (C), mõistan G.N-ile karistuse (D) ja teen viimaks otsustuse menetluskulude kohta (E). 2 (A) Menetluse käik ja poolte seisukohad
6. G.N-ile esitati

§ 424

lg 2 järgi süüdistus selles, et tema, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ja isikuna, keda on karistatud Tartu Maakohtu 7. veebruari 2017 otsusega

§ 424järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, juhtis 11.

märtsil 2018 kella 09.00 paiku Võru maakonnas Võru vallas Kurenurme külas Linnamäe-Säre tee 5. kilomeetril mootorsõidukit Mazda 323F registreerimismärgiga xxxxxx seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli 1,24 milligrammi. Selle teoga rikkus G.N liiklusseaduse (LS) § 69 lg 1 nõuet, mille järgi ei tohi mootorsõiduki juht olla joobeseisundis. Nimelt loetakse LS § 69 lg 2 p 1 järgi mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,5 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Seega juhtis

§ 424

järgi karistatud G.N korduvalt mootorsõidukit joobeseisundis ja pani sellega toime

§ 424lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Kohtuistungil jäi prokurör süüdistuses märgitu juurde. Ta palus G.N-i

§ 424lg 2 järgi süüdi mõista ja karistada teda vangistusega üks aasta ja kuus kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel palus prokurör vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista G.N-i karistuseks üks aasta vangistust. Selle karistuse hulka palus prokurör

§ 68lg 1 alusel arvata kahtlustatavana kinnipidamise aja, s.o 11.–12.

märts 2018, mis on kokku kaks päeva, ja mõista G.N-i kandmisele kuuluvaks karistuseks 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Sellele karistusele palus prokurör

§ 65lg 2 alusel liita Tartu Maakohtu 7.

veebruari 2017 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 11 kuu ja 27 päevase vangistuse ja mõista G.N-i liitkaristuseks 1 aasta 11 kuud ja 25 päeva vangistust. 4. Kaitsja leidis, et tegu on tõendatud ja see on õigesti kvalifitseeritud. Kaitsja arvas, et G.N-i saab karistada

§ 424lg 2 järgi üheaastase vangistusega, sest süüdistatava süü polnud suur ja ta kahetseb oma tegu. Kaitsja palus Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada seda karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista G.N-i karistuseks kaheksa kuud vangistust. Sellisel moel saadava ühe aasta ja kaheksa kuu pikkuse vangistuse saaks asendada üldkasuliku tööga.

1. G.N tunnistas kuriteo toime panemist. Ta ütles, et kahetseb seda tegu. Ta saab oma sõnul aru, et tal on alkoholiga probleem. Ta on nõus tegema üldkasulikku tööd ja minema alkoholivastasele ravile. (B) Faktilised asjaolud
2. G.N jõi koos ühe sõbraga
3. märtsil 2018 oma elukohas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx õlut. Pärast seda jäi G.N magama. Järgmisel hommikul helistas G.N-ile üks süüdistatavast ca 2–3 kilomeetrit eemal elav G.N-i sõber, kes palus süüdistataval talle oma elukohta suitsu tuua. G.N mõistis, et ta on eelmisel õhtul tarbitud alkoholist veel purjus, ent otsustas ikkagi viia suitsud sõbrale autoga. Seetõttu istus ta oma elukaaslase kasutatavasse Mazda 323 ja hakkas sõbra poole sõitma. Peagi pärast sõidu alustamist pidas politseipatrull G.N-i kinni. Alkoholi sisaldus G.N-i väljahingatavas õhus oli vähemalt 1,24 mg/l kohta.
4. Sõiduki kinnipidamisele eelnenud sündmusi tuvastades tuginen üksnes G.N-i ütlustele. Ükski muu tõend neid ütlusi ümber ei lükka ja ütlused ise on loogilised. G.N-i kinni pidamist tõendavad peale G.N-i ütluste politseinik E. T. ütlused ja kaudselt ka alkomeetri kasutamise protokoll, G.N-i sõiduki juhtimisel kõrvaldamise otsus ja G.N-i kahtlustatavana kinnipidamise protokoll. Joobe suurust tõendab alkomeetri kasutamise protokoll. 3 (C) Õiguslik hinnang
5. Süüdistus on esitatud

§ 424lg 2 järgi.

See norm näeb ette karistuse mootorsõiduki korduva joobeseisundis juhtimise eest. Mazda 323 on mootorsõiduk LS § 2 p 40 ja seetõttu ka

§ 424tähenduses.

G.N toimetas Mazdat pedaalide ja rooli abil edasi ehk juhtis seda. Et G.N-i G.N-i väljahingatavas õhus oli alkoholi vähemalt 1,24 mg/l kohta, oli G.N joobeseisundis LS § 69 lg 2 p 1 alt 2 ja seetõttu ka

§ 424mõttes.

Kuivõrd G.N-i karistati Tartu Maakohtu 7. veebruari 2017 otsusega

§ 424järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, oli tema tegu korduv.

Niisiis täitis G.N

§ 424lg 2 objektiivse koosseisu.

Ta pani teo toime tahtlikult: ta sai aru, et juhib mootorsõidukit, ta oli teadlik sellest, et ta on purjus ja ta teadis sedagi, et teda on varem sõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. 9. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. 10. Seega tuleb G.N

§ 424lg 2 järgi süüdi mõista.

(D) Karistus 11.

§ 424

lg 2 näeb ette kuni nelja aastase vangistuse.

§ 56

lg 1 kohaselt tuleb vangistus mõista vastavalt süüle, kusjuures arvestama peab ka

§-des 57 ja 58 nimetatud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. 12. G.N-i süüd suurendab see, et tema joove oli suur: see ületas tunduvalt

§ 69

lg 2 p 1 alt 2 alammääraks olevat 0,75, rääkimata

§ 69

lg 2 p 2 alt 2 alammääraks sätestatud 0,25 (mis samuti võib olla piisav inimese karistamiseks

§ 424järgi: vt § 69 lg 2 p 2 lõpuosa).

Rohkem süüd suurendavaid asjaolusid ei ole. Kõigepealt ei saa süüd suurendavaks lugeda seda, et G.N on ka varem purjuspäi autoga sõitnud: see kujutab endast koosseisulist asjaolu. Ka ei saa süüd suurendavaks pidada G.N-i motiivi ehk sõbrale suitsude viimist. Selline ajend sõitma minemiseks on rumal. Rumalusest tulenevat ebaõigust ei saa aga samastada mõne alatu või häbenematu motiiviga: nt kui keegi läheks purjuspäi autoga sõitma selleks, et minna kuritegu toime panema (nt vargile või kaklema), et saaks n-ö rallit sõita, et saaks politseinike eest ära sõita või sooviga alkoholi juurde tuua. 13. Mitmed asjaolud vähendavad G.N-i süüd. Kõigepealt pean siiski vajalikuks märkida, et G.N-i süüd ei vähenda kuriteo toime panemiseks kasutatud sõiduki iseloom. Nimelt väitis kaitsja, et sõiduauto loob väiksema ohu kui nt veok või buss. See väide on õige: sõiduauto mass on viimati nimetatud sõidukitest palju väiksem ja seetõttu võib ka tema tekitatud kahju jääda väiksemaks. Samas aga tuleb silmas pidada seda, et tavaliselt pannaksegi

§ 424pärased teod toime sõiduautoga.

Seetõttu ei saa sõiduautoga sõitmist pidada süüd vähendavaks. Süüd vähendav oleks see, kui tegu pandaks toime sõiduautost kergema sõidukiga: nt mootorratta või mopeediga. Esiteks aga vähendab G.N-i süüd see, et ta jõudis sõita väga lühikese maa ja ka sõit, mida ta plaanis, oli lühike. Teiseks toimus sõitmine väikese liiklusega teel ja pühapäeva hommikul. Niisiis oli oht, mille G.N joobes olles sõitma minnes lõi, neist aspektidest lähtuvalt äärmiselt väike. Samuti tuleb võtta arvesse seda, et süüdistatav on tegu tunnistanud ja kahetseb seda (

§ 57lg 1 p 3). Seetõttu karistan G.N-i 1 aasta pikkuse vangistusega. 14. Kr

MS § 238 lg 2 alusel tuleb seda karistust vähendada kolmandiku võrra ehk 8 kuuni. 15.

§ 68lg 1 alusel tuleb arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg, 11.–12.

märts 2018, s.o 2 päeva karistusaja hulka, mistõttu kuulub kandmisele 7 kuu ja 28 päevane vangistus. 4 16.

§ 65lg 2 kohaselt tuleb seda vangistust suurendada G.N-ile Tartu Maakohtu 7.

veebruari 2017 otsusega mõistetud ära kandmata karistuse, st 11 kuu ja 27 päevase vangistuse võrra. Niisiis tuleb G.N-ile mõista 1 aasta 7 kuu ja 25 päevane liitvangistus.

1. Järgnevalt tuleb otsustada, kas see vangistus on vaja reaalselt ära kanda. Et praeguse menetluse esemeks oleva teo pani G.N toime talle Tartu Maakohtu
2. veebruari 2017 otsusega

§ 74

lg 1 alusel määratud katseajal, ei ole tulenevalt

§ 74

lg-st 5 võimalik jätta karistust tingimisi täitmisele pööramata ei

§ 73

lg 1 ega § 74 lg 1 alusel.

§ 74

lg 5 kohaselt tulevad kõne alla tingimisi vabastamine elektroonilise valvega või vangistuse asendamine üldkasuliku tööga (ÜKT). Elektroonilise valve osas kohtule mingeid dokumente esitatud ei ole – nt selle kohta, kas G.N oleks võimalik elada mõne sellises kohas, kus elektroonilist valvet on tehniliselt võimalik läbi viia (vt

§ 75lg 2 p 9 ja justiitsministri 22.

veebruari 2007 määrus “Elektroonilise valve täitmise ja järelevalve kord“). Seetõttu ei saa kohus selles osas seisukohta võtta. Järgi jääb ÜKT. 18. Ei

§ 74

lg 5 ls 4 ega § 69 lg 1 ls 1 anna mingisuguseid pidepunke selle kohta, mille alusel peab kohus karistuse ÜKT-ga asendamise otsustama: öeldakse vaid, et kohus „võib“ seda teha. Tõsi,

§ 69

lg 1 ls 1 määrab, et ÜKT on võimalik vaid kuni 2 aasta pikkuse vangistuse korral ja ls-st 3 tuleneb see, et tööle saab inimese saata vaid tema nõusolekul. Ometigi aga ei tohiks olukord olla selline, et kui kuni 2 aasta pikkuse vangistusega karistatav isik nõuab enda tööle saatmist, tulebki ta vangistuse asemel tööd tegema saata. See tähendaks seda, et kuni 2 aasta pikkuste vangistuste puhul saaksid kurjategijad hakata ise valima, kas vanglasse minna või mitte. See ei teeniks karistuse eesmärke. Kahjuks aga seadus otsesõnu mingeid täiendavaid aluseid kohtule ÜKT-st keeldumiseks ei anna. Seega on regulatsioon veelgi ebaselgem, kui karistusest tingimisi vangistamise puhul, mil seadus (

§ 73

lg 1 ja § 74 lg 1) kõneleb vähemalt otstarbekusest seoses kuriteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isikuga (vt täpsemalt nt Tartu Maakohtu

1. novembri 2018 määrus nr 1-18-8111 (Laugason) või Tartu Maakohtu
2. novembri 2018 otsus nr 1-17-105 (Keem)). Niisugune ebaselgus on problemaatiline põhiseaduslikust aspektist lähtuvalt. Nimelt paneb põhiseaduse § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõte seadusandjale kohustuse luua karistusõiguslikud normid piisavalt selgelt, et vältida riigi meelevalda inimese üle. Kui seaduses on öeldud vaid seda, et kohus „võib“ midagi teha, aga ei ole mingeid viiteid selle kohta, millistest kaalutlustest ta seda tehes või tegemata jättes lähtuma peab, on põhjust normi piisava selguse üle muret tunda. Leian siiski järgmist. ÜKT on olemuslikult sarnane vangistusest tingimisi vabastamisega: mõlemal puhul tuleb riik kurjategijale vastu ja jätab ta teatud tingimustel reaalselt vanglasse saatmata. Seetõttu on

§ 69

lg 1 ls 1 ja § 74 lg 5 ls 4 võimalik tõlgendada nii, et ÜKT määramisel tuleb lisaks sellele meetmele ainuomastest kaalutlustest lähtuda neist kaalutlustest, millest peab kohus lähtuma karistust tingimisi täitmisele pööramata jättes. Eeskätt tähendab see seda, et tuleb hinnata uute kuritegude ohtu: kui on piisavalt tõsine alus karta süüdistatavalt uusi kuritegusid, ei saa teda vabadusse jätta. Sealjuures tuleb juhinduda arusaamast, et mida tõsisemaid kuritegusid karta, seda suurem peaks olema edasise kuritegevusvaba elu tõenäosus. Samuti peab arvesse võtma seda, et prognoosima ei pea süüdlase käitumist kuni n-ö surmani: eeskätt on oluline see, kui suur on uute kuritegude oht võimaliku katseaja kestel. Lisaks sellele aga võib vangistuse reaalse ära kandmise tingida mõni muu süüdlasest tulenev asjaolu (st selline, mis ei puuduta uute kuritegude ohtu) või süü suurus. (Vt täpsemalt nt Tartu Maakohtu 5. novembri 2018 määrus nr 1-18-8111 (Laugason) või Tartu Maakohtu 6. novembri 2018 otsus nr 1-17-105 (Keem)). Mitmeti samasugust seisukohta on esindatud ka õiguskirjanduses (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 69/2.1).
2. Käesoleva asja jaoks tähendab ülal öeldu järgmist. 5
3. Täidetud on

§ 69lg-s 1 sätestatud ÜKT kohaldamise formaalsed eeldused.

Esiteks jääb G.N-i liitvangistus alla 2 aasta, kusjuures 2 aastat ei ületa ka aeg, mis saada siis, kui liita kokku G.N-ile

1. veebruari 2017 otsusega mõistetud vangistus (1 aasta) ja käesoleva otsusega mõistetav n-ö algne vangistus (1 aasta). Ka on G.N ÜKT tegemisega nõus.
2. Kirjanduses on igati põhjendatul märgitud, et ÜKT-d ei saa kohaldada siis, kui inimene ei ole võimeline tööd tegema (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 69/2.3.3). Mul puuduvad andmed öelda, et G.N ei ole töötamiseks võimeline. Seetõttu ei lange ÜKT sellel alusel ära.
2. Puutuvalt ÜKT kohaldamise sisulistesse kriteeriumitesse tuleb märkida järgmist. G.N pani toime kerget laadi abstraktseks ohudeliktiks oleva kuriteo. Seega ei välista ÜKT kohaldamist kuriteo iseloom. Retsidiivsusprognoosi osas märgin järgmist. G.N-ilt on tema varasemaid kuritegusid silmas pidades karta uusi purjuspäi autojuhtimisi. Nagu öeldud, on need kerget laadi kuriteod. Seega ei pea käesoleva otsuse p -s 18 öeldut silmas pidades olema ÜKT kohaldamiseks G.N-i edasise kuritegevusvaba elu tõenäosus väga suur – teisalt ei tohi ta olla ka väga väike. Minu hinnangul ei ole uute kuritegude tõenäosus minimaalne, aga samas on see piisavalt madal, et õigustada ÜKT kohaldamist. Praeguse teo esemeks olev rumal motiiv (vt käesoleva otsuse p 12) G.N-i kasuks ei kõnele: et ta oli nõus minema purjuspäi autoga sõbrale suitsu viima, annab alust arvata, et ta võib ka tulevikus ilma kuigivõrd mõtlemata joobes olles autorooli istuda. Samas aga on ka asjaolusid, mis kõnelevad G.N-i tulevase õiguskuuleka elu kasuks. Et G.N ei pane kuritegusid toime pidevalt, kinnitab kõigepealt see, et enne
3. veebruari 2017 otsuse esemeks oleva kuriteo toimepanemist
4. septembril 2016 ta kuritegusid toime ei pannud. Ka väärib märkimist, et ca poolteist aastat pärast eelmise kuriteo toimepanemist suutis G.N õiguskuulekalt elada. G.N ei ole toime pannud purjuspäi sõidukijuhtimisi, mille eest oleks teda karistatud väärteokorras. Ehk saab viimaks asetada ka mõningaid lootusi alkoholismi vastasele ravile, mille ma G.N-ile määran (vt täpsemalt käesoleva määruse p 24).
5. Eeltoodut kokku võttes asendan ma G.N-i vangistuse § 74 lg 5 ja § 69 lg 1 alusel 595 tunni ÜKT-ga. Selle töö tegemiseks määran

§ 69lg 3 alusel ma mak simaalselt pika aja, st 2 aastat.

Juhin G.N-i tähelepanu sellele, et kui ta ÜKT-d ära ei tee, võib ta lähtuvalt

§ 69lg-st 6 saata vangistust kandma.

24.

§ 69

lg 4 alusel kohustan G.N-i järgima üldkasuliku töö tegemise ajal

§ 75lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid.

Samuti keelan

§ 75

lg 2 p 2 alusel G.N alkoholi tarvitamise: see keeld on G.N-i kuritegusid silmas pidades iseendastmõistetav. Viimaks kohustan G.N-i

§ 75lg 2 p 5 alusel alluma alkoholi tarvitamise vastasele ravile.

Selle kohustuse seadmise formaalne eeldus on täidetud: G.N on sellise raviga nõus (

1. novembri 2018 kohtuistungi protokoll, lk 11). Sisuliselt ma ravile ülearu suuri ootusi ei aseta. Seda seetõttu, et G.N pole seni sellele ravile läinud, ehkki kriminaalhooldaja on talle seda tema enda sõnul korduvalt soovitanud. Seega ei ole põhjust eeldada, et G.N ravisse kuigivõrd tõsiselt suhtub ja see loob suure tõenäosuse selleks, et ravi ebaõnnestub. Samas aga ehk mõningane edulootus siiski on. Siingi saab viidata sellele, et G.N ei ole varem ravil käinud: võib-olla saab G.N ravile minnes aru, et ravi läbimine tuleb talle kasuks. (E) Menetluskulud
2. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lg-ga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või 6 prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.
3. Kohtueelses menetluses loeti menetluskuludeks kaitsjatasu: kõigepealt 90 eurot (tl 32) ja seejärel 115,20 eurot (tl 36) ehk kokku 205,20 eurot.
4. G.N-i kaitsja esitas
5. novembril 2018 kohtule taotluse, milles ta nõudis riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitise kindlaksmääramist summas 235,20 eurot. Taotlusest nähtub, et kaitsjal kulus kolm pooltundi lühimenetluse ettevalmistamiseks, kaks pooltundi konsultatsiooniks süüdistatavaga ja kaks pooltundi osalemiseks kohtuistungil. Kokku nõuab kaitsja selle töö eest tasu 175 eurot ja tasule lisandub käibemaks 35 eurot. Lisaks taotleb kaitsja ka 21 euroste sõidukulude hüvitamist marsruudi Tartu-Võru-Tartu läbimise eest; lisandub käibemaks 4,20 eurot. Selle taotluse ma rahuldan ja seda tuginevalt riigi õigusabi seaduse § 4 lg 3 p-le 2, 21 lg-le 3 ja § 22 lg-le 3 ning justiitsministri
6. juuli 2016 määruse nr 16 riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused § 1 lg-tele 4 ja 10, § 6 lg-tele 4 ja 5 ning §-le 17 ja määran G.N-i kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest tasuks 235,20 eurot.
7. Ka kuulub menetluskulu hulka sundraha, mis on lähtuvalt KrMS § 179 lg 1 p-st 2,

§ 4

lg-st 3 ja

§ 424

lg 2 sanktsioonimäärast 1,5 kuupalga alammäära ehk 750 eurot (vt Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2017 määruse „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1).
2. Seega on menetluskulu kokku 1190,40 (205,20+235,20+750) eurot. KrMS § 180 lg 1 ls 1 järgi tuleb need kulud mõista välja G.N-ilt. Arvestades asjaolusid, et süüdistatav saab miinimumpalka ja osa tema palgast läheb rahatrahvide tasumiseks, määran KrMS § 180 lg 3 ls 4 alusel, et G.N peab menetluskulud tasuma ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. /alla kirjutatud digitaalselt/ kohtunik Erkki Hirsnik 7