RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-13412 Otsuse kuupäev Tartu, 30. oktoober 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kai Kullerkupp ja Kaupo

) § 267 p-des 2 ja 3 sätestatud taganemise alused. Hageja ei ole ennast võimeline mõistlikult ülal pidama ja vajab hooldamist, mis kohustus tuleneb ka kinkelepingust. Kostja ei ole hageja eest hoolitsenud ega andnud hagejale toimetulekuks raha. Hageja eest hoolitseb tema poeg. 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata. 2

§ 267p 3).

Ringkonnakohus märkis, et kinkelepingus ei ole pooled sellist tingimust kokku leppinud. Apellatsioonkaebuses on hageja tuginenud

§ 267

p-le 2, mille kohaselt võib ta kinkelepingust taganeda, kuna kinkija ei ole võimeline ennast mõistlikult ülal pidama. Samuti on hageja väitnud, et kostja ei ole andnud hagejale toimetulekuks raha. Ringkonnakohus leidis, et need on uued väited, mis tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 4 alusel tähelepanuta jätta. Hageja ei ole põhjendanud, miks neid väiteid ei olnud võimalik esitada maakohtu menetluses. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kinkelepingust taganemise alused puuduvad, ning jättis põhjendatult hagi rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei nõustu hageja kohtute järeldusega, et jäme tänamatus ei ole tõendatud. Kohtud on põhjendamatult kõrvale jätnud hageja väited, mille kohaselt ei olnud hageja hooldamises kinkelepingus kokku lepitud. Kinkelepingus ei olnud sõnaselgelt hageja eest hoolitsemises kokku lepitud, aga see oli kinkelepingu peamiseks tingimuseks. Alama astme kohtud on ebaõigesti jätnud tuvastamata asjaolu, mille kohaselt oli kinkelepingu oluliseks tingimuseks hageja eest hoolitsemine. Alama astme kohtud pidid rakendama kõrgendatud tõendite hindamise kohustust tulenevalt kaasuse asjaoludest, kohtutel oli võimalus teha ettepanek esitada lisatõendeid. Hageja lisas, et kohtumenetluse kestel on tema tervislik seisund halvenenud sedavõrd, et hageja vajab igapäevast kõrvalist abi. Ajal, mil esitati apellatsioonkaebus ja menetleti asja ringkonnakohtus, viibis hageja haiglas, kus hageja vajalikud kulud kattis tema pension. Praegu viibib hageja hooldekeskuses, kus igakuise tasu maksmiseks ei piisa hageja sissetulekust ega tema poja (hageja eestkostja) rahalistest võimalustest. Faktiliselt esineb seega alus kinkelepingust taganemiseks ka põhjusel, et hageja ei suuda end mõistlikult ülal pidada (

§ 267p 2).

Ringkonnakohus jättis selle väite ekslikult tähelepanuta põhjendusel, et hageja ei põhjendanud, miks neid väiteid ei olnud võimalik esitada maakohtu menetluses. Eeltoodud asjaolud ilmnesid alles ringkonnakohtu menetluses.

1. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. 3

§ 268

lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda

§ 267

p-des 1–3 ettenähtud juhtudel.

§ 267

p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust.

§ 267

p 2 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha.

§ 268

lg-s 2 täpsustatakse, et kui kinkija taganeb kinkelepingust

§ 267

p-s 2 sätestatud alusel, ei loeta lepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa

§-s 571 sätestatud korras alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani.

§ 267

p 3 järgi võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. 11. Hagiavalduses tugines hageja kinkelepingust taganemise alusena sellele, et kostja on oma käitumisega näidanud hageja vastu üles jämedat tänamatust (

§ 267p 1).

12. Apellatsioonkaebuses selgitas hageja, et ei ole ennast võimeline mõistlikult ülal pidama ja vajab hooldamist, ning märkis, et maakohus on jätnud tähelepanuta

§ 267p-s 2 sätestatud taganemise aluse.

Kassatsioonkaebuses leidis hageja, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti tähelepanuta hageja väite, et esineb alus kinkelepingust taganeda ka põhjusel, et hageja ei suuda end mõistlikult ülal pidada (

§ 267p 2). 13. Ts

MS § 652 lg 1 p 2 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks menetlusosaliste esitatud uued faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 järgi peab pool apellatsioonimenetluses uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma apellatsioonkaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kolleegium selgitab, et kuigi menetlusosalisel tuleb apellatsioonimenetluses uute asjaolude esitamise lubatavust põhjendada (vt nt RKTKo 21.10.2020, 2-18-109972/115, p 16), ei tohiks ainuüksi uutele asjaoludele tuginemise lubatavuse põhjendamata jätmine tuua kaasa seda, et kohus jätab menetlusosalise esitatud uued asjaolud tähelepanuta. Kolleegium leiab, et kui menetlusosaline esitab uusi asjaolusid ilma nende arvestamist võimaldavaid põhjendusi esile toomata, tuleks kohtul anda sellele menetlusosalisele võimalus esitada asjakohased põhjendused. Kui menetlusosaline kohtu määratud tähtaja jooksul uute asjaoludega arvestamist võimaldavaid põhjendusi ei esita või kui menetlusosalise esitatud põhjendused ei ole kohtu arvates asjakohased selleks, et uute asjaoludega menetluses arvestada, jätab kohus uued asjaolud tähelepanuta. 4

§ 267p 2).

Hageja on esimest korda kassatsioonkaebuses tuginenud asjaolule, et viibib hooldekeskuses, kus igakuise tasu maksmiseks ei piisa hageja sissetulekust ega tema poja (hageja eestkostja) rahalistest võimalustest. Kassatsioonkaebusele on hageja lisanud tõenditena hooldekeskusega sõlmitud lepingu ja hooldekeskuse esitatud arve. TsMS § 688 lg 3 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Lisaks arvestab Riigikohus vaid asjaolusid, mis on esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise kohta esitatud väite põhjendamiseks, muu hulgas kohtu protokollist nähtuvaid asjaolusid. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Kolleegium jätab TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt tähelepanuta hageja kassatsioonkaebusega esitatud uued asjaolud ja tõendid, kuna neid ei esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks.

1. Kolleegium selgitab täiendavalt, et kinkelepingust taganemise avaldusest peab olema arusaadav, millisel alusel kinkija kingisaajaga sõlmitud lepingust taganeb. Kui kinkija tugineb menetluse käigus uuele kinkelepingust taganemise alusele, on kolleegiumi hinnangul tegemist hagi aluseks olevate asjaolude (hagi aluse) muutmisega. TsMS § 363 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi peab hageja hagiavalduses märkima hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi aluse) ning tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. TsMS § 376 lg 1 esimese lause kohaselt võib pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Sama sätte lõike 2 kohaselt nõustub kohus hagi muutmisega üksnes mõjuval põhjusel, eelkõige kui senises menetluses esitatud faktiväited ja tõendid võimaldavad muudetud hagi lahendada eeldatavasti kiiremini ja säästlikumalt.
2. Hagejal on apellatsioonimenetluses iseenesest kostja või kohtu nõusolekul võimalik hagi muuta (vt RKTKo 05.11.2008, 3-2-1-82-08, p 12; RKTKo 10.06.2008, 3-2-1-46-08, p 15), ent arvestama peab TsMS § 652 lg-s 2 sätestatud uute asjaolude ja tõendite esitamise piiranguga. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtus on lubatud hagi aluseks olevaid asjaolusid muuta niivõrd, kuivõrd uute asjaolude alusel hagi menetlemine ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemuse ja reeglitega. Esimest korda apellatsioonimenetluses uuele lepingust taganemise alusele tuginemine ei ole kolleegiumi arvates lubatud, kuna see tooks ringkonnakohtule kaasa uute asjaolude ja tõendite väljaselgitamise kohustuse ulatuses, mis ei ole omane apellatsioonimenetlusele, vaid maakohtus toimuvale eelmenetlusele (TsMS § 392 lg 1 p-d 3 ja 4). Samuti ei ole selliselt hagi aluse muutmine kooskõlas TsMS § 376 lg-s 2 väljendatud menetlusökonoomia põhimõttega. 5

§ 270

lg 1 esimeses lauses sätestatud tähtaega.

§ 270

lg 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Seejuures kehtib igale taganemise alusele iseseisev taganemise tähtaeg

§ 270lg 1 järgi.

18. Lisaks on hageja kassatsioonkaebuses alama astme kohtutele ette heitnud kostja jämedale tänamatusele viitavate asjaolude tuvastamata jätmist.

§ 268

lg-s 1 sätestatud taganemise aluste olemasolu peab tõendama kinkija (vt RKTKo 03.06.2019, 2-17-5184/25, p 13). Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maa- ja ringkonnakohus asja lahendamisel tõendite hindamise reegleid, kui leidsid, et hageja kinkijana ei ole jämedat tänamatust väljendavaid kostja tegusid tõendanud.

1. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja hageja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka Riigikohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
2. TsMS § 150 lg 32 kohaselt arvatakse Riigikohtule esitatud kaebuse rahuldamata jätmise korral riigilõiv riigituludesse. Riigikohus vabastas hageja menetlusabi korras ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Võttes arvesse praeguse vaidluse asjaolusid ning hageja vanust ja majanduslikku olukorda, vabastab kolleegium TsMS § 190 lg 7 alusel hageja riigilõivu riigituludesse tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt) 6