Obsah (6)

§ 396§ 29§ 195§ 14§ 8§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-22-2154 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. september 2023, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangu

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. Kohus tuvastas, et pooled ei vaidle asjaolu üle, et laenuandja on kandnud kostjale üle 10.12.2018 40 000 eurot, 23.01.2019 25 000 eurot ja 06.02.2019 60 000 eurot (I kd tl 5-10), mis on kajastatud kostja majandusaasta aruandes kui laenukohustus (I kd tl 11-18).
2. Kohus ei arvestanud tõendina hageja poolt kohtule esitatud laenulepingut nr 2 (I kd tl 119120) ja laenulepingut nr 3 (I kd tl 121-122), sest hageja loobus neist ja võttis need tõendid tagasi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 242 alusel kostja nõusolekul. Hageja esindaja möönis kohtuistungil, et lepingud on allkirjastanud nii hageja kui ka kostja poolt laenuandja ise, sest neid oli vaja ülekannete tegemiseks Vene Föderatsiooni pangas. Kohtu hinnangul on hageja kinnitanud dokumendi võltsimist TsMS § 277 lg 1 mõttes, kuid kuna hageja võttis tõendid tagasi, ei analüüsi kohus tõendi võltsitust ega ka asjakohasust. Kohus märkis, et hageja poolt selliste tõendite esitamine ja võltsimise tunnistamine kohtuistungil kahandab ka teiste hageja väidete usaldusväärsust ja usutavust.
3. Kohtu hinnangul on kostja ja laenuandja vahel sõlmitud suuline laenuleping

§ 396lg 1 mõttes.

Laenulepingu tingimuste osas tuleb lepingut tõlgendada vastavalt

§ 29lg 4 sätetele, sest pooltel ei ole ühist arusaama laenulepingu tingimuste osas.

Kohtule esitatud osanike lepingu ja laenulepingu projekti (I kd tl 42-54), laenuandja märkustega osanike lepingu ja laenulepingu projekti (I kd tl 56-72) ja 3.02.2021 e-kirja (I kd tl 55) saab pidada tõenditeks, mille alusel saab kohus lepingu sisu kindlaks teha. Olgugi, et lepingu projektid ei ole poolte poolt allkirjastatud, nähtub neist, et kostjal ja laenuandjal oli soov lepinguid sõlmida, raha lepingute täitmiseks on laenuandja poolt üle kantud, seega on laenuleping ka tegelikult täidetud.

1. Laenuandja tegi märkuseid kostja juhatuse poolt talle saadetud lepingute projektides, vaieldes vastu vaid 55 000 euro suuruse kahjunõude osas, Oweskodu OÜ ja Gobain OÜ küsimustes ja edasise finantseerimismudeli osas. Märkuseid laenu tagasimaksmise tingimuste osas laenuandja ei teinud. Kohus järeldab sellest, et laenu tagasimaksmise tingimustega ta nõustus. Lepingu projekti p 2.3 järgi oli laen antud tähtajatult ja tagasimaksmise kohustus tekkis pärast kinnitatud ärikasumi tekkimist. Järelikult oli laenu tagasimaksmise kohustusele seatud tingimus – ärikasumi tekkimine. Lepingu projekti p 2.5 järgi on lepingus lepingust taganemise ja ülesütlemise lubamatuse tingimus.
2. Seega oli pooltel kokkulepe, et laenulepingu järgi saadu tagastamine toimub pärast kostja kasumisse jõudmist ning hagejal kui laenuandja õigusjärglasel puudus õigus leping korraliselt üles öelda. Järelikult on leping kehtiv ja kostjal ei ole kohutust laenu tagastada.

§ 195

lg 2 järgi võib tähtajatu lepingu üles öelda, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti. Seega ei piira seadus lepingulist kokkulepet keelata lepingu ülesütlemine. 4

1. Kohtu hinnangul ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust selles, kas ja mil määral laenuandja osales äriühingu majandustegevuses ja seda mõjutas, sest äriühingu juhtimises osalemist ei ole seatud laenulepingu täitmise või lõppemise tingimuseks ning kohus ei hinda ega analüüsi vastavasisulisi tõendeid. Apellatsioonkaebus
2. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
3. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas kohus õigesti, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping, kuid kohus jõudis ekslikule seisukohale, et kostja ei pea laenu tagastama. Kohus ei tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud laenulepingu tähtajas, mistõttu oli tegemist tähtajatu laenulepinguga. Otsuses on õigesti tuvastatud, et hageja tegi 18.11.2021 ülesütlemisavalduse, andes võlakohustuse täitmiseks tähtaja 18.01.
4. Seetõttu muutus laenu tagastamise nõue sissenõutavaks. Uus leping jäi läbirääkimiste staadiumi. Vastavalt

§ 14

lg-le 3, läbirääkimised, mis ei päädinud lepingu sõlmimisega, õiguslikku tähtsust ei oma. Kohus omistas materiaalõiguse rikkumisega hagejale ainuüksi läbirääkimiste fakti alusel laenulepingu ülesütlemiskeelu. Ülesütlemiskeeld saab

§ 8kohaselt olla lepinguline.

Sellist keeldu sisalduva lepingu sõlmimist pole kohus tuvastanud. Vaikimine ega tegevusetus (sh mittevastuvaidlemine uuele lepinguprojektile) ei ole tahteavaldused. Poolte eesmärk oli kirjalike laenulepingute vormistamine, milleni ei jõutud. Järelikult kehtis senine suuline ja tähtajatu laenuleping ning projekt mingit tähtsust ei oma. Isegi, kui pooled oleksid kokku leppinud ülesütlemise keelus, siis oleks selline tingimus tühine, kuna see oleks vastuolus heade kommetega.

1. Kohus jättis olulise menetlusrikkumisega tähelepanuta ka selle, et kostja pakkus hageja õiguseellasele mitte üksnes laenulepingu, vaid ka osanike lepingu kolmepoolseid projekte, milliseid hageja õiguseellane alla ei kirjutanud. Kohus pole tuvastanud, et ühte lepingut oleks sõlmitud ilma teisteta. Tegemist oli lepingute kompleksiga. Tagasivõetud tõendeid kohus ei uurinud ning neile ei saa otsust rajada. Seega ei saanud kohus võtta seisukohta hageja õiguseellase usaldusväärsuse kohta, millest lisaks veel ei sõltu laenuandja õigus tähtajatut laenu tagasi saada. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada (TsMS § 657 lg 1 p 2). 5
4. Vaidlust ei ole, et laenuandja kandis kostjale üle järgmised rahasummad: 01.08.2018 50 000 eurot, 13.08.2018 - 80 000 eurot, 25.10.2018 - 60 000 eurot, 10.12.2018 - 40 000 eurot, 23.01.2019 - 25 000 eurot, 06.02.2019 - 60 000 eurot. Kokku 315 000 eurot. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et maksed tehti suuliste laenulepingute alusel. Hageja ei tugine menetluses sellele, et laenusummad on ülekantud 30.07.2018 ja 08.11.2018 dateeritud kirjalike laenulepingute alusel - selles osas ei ole vaidlust, et need ei ole allkirjastatud kostja poolt.
5. Poolte vahel on vaidlus selles, millised olid suuliste laenulepingute tingimused. Maakohus leidis, et hilisemast laenulepingu projektist saab järeldada, et laenuandja ja kostja vahel oli kokkulepe, et laenu tagastamine toimub pärast kostja kasumisse jõudmist, samuti oli kokkulepe, et laenuandjal puudub õigus lepinguid korraliselt üles öelda. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega.
6. Asja materjalidest nähtuvalt saatis kostja laenuandjale 02.12.2020 osanike lepingu ja laenulepingu projekti. Laenuandja vastas sellele 03.02.2021 e-kirjaga, milles tõi välja lepinguprojektide osad, millega ta ei nõustunud, ning osad, mis tuleks ümber sõnastada.
7. Vaidlust ei ole, et läbirääkimiste staadiumis olnud lepingud sooviti sõlmida kirjalikult ega ka selles, et nimetatud lepinguid kirjalikult ei allkirjastatud.

§ 11

lg 2 sätestab, et kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kuna lepinguprojektides sisalduvaid lepinguid ei allkirjastatud, siis ei saa nimetatud lepinguid lugeda sõlmituks ning nendest ei tulene pooltele kohustusi.

§ 14

lg 3 sätestab, et kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Ka kostja on selgitanud, et ta ei tugine uue laenulepingu sõlmimisele, vaid sellele, et laenulepingu projekti kaudu saab tõendada varasema suulise kokkuleppe sisu.

1. Laenulepingu projekti 2.3 kohaselt on laenusumma antud tähtajatult. Laenusaajal on õigus igal ajal laenusummad osaliselt või täies ulatuses tagasi maksta. Kui laenusaajal tekib kinnitatud majandusaasta aruande alusel ärikasum, kohustub laenusaaja kasutama 70 % ärikasumist laenusumma tasumiseks. Laenulepingu projekti 2.4 järgi aktsepteerib laenuandja, et lepingust tulenevad nõuded kuuluvad laenusaaja poolt rahuldamisele pärast kõigi teiste laenusaaja võlausaldajate nõuete rahuldamist, seda ka laenusaaja lõpetamisel ja/või pankroti korral. Laenulepingu projekti 2.5 sätestab, et laenuandjal ei ole õigust lepingust taganeda, lepingut üles öelda ega laenusummat üles öelda. Kostja leiab, et nimetatud tingimused olid ka 2018.a ja 2019.a sõlmitud suuliste laenulepingute tingimused. 6
2. Kolleegiumi hinnangul ei ole see tõendatud. Iseenesest on õige kostja seisukoht, et lepingu tõlgendamisel saab arvestada ka lepingupoolte käitumisega pärast lepingu sõlmimist (

§ 29lg 5 p 3).

Samas ei saa kolleegiumi hinnangul üksnes asjaolust, et laenuandja ei vaidlustanud neid konkreetseid tingimusi 03.02.2021 e-kirjas, järeldada et laenulepingu projekti p-des 2.3-2.5 märgitud tingimused olid ka 2018.a ja 2019.a sõlmitud suuliste laenulepingute tingimusteks. Laenulepingu projekti p 1 kohaselt on lepingu eesmärgiks fikseerida poolte vahel sõlmitud suuliste laenulepingute tingimused kirjalikult ning reguleerida täiendavalt pooltevahelistest laenulepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega oli läbirääkimiste esemeks olnud lepingu eesmärgiks fikseerida juba sõlmitud kokkulepped kirjalikult, kuid sätestada ka uued tingimused. Laenulepingu projektist endast ei nähtu, et projekti punktides 2.3 - 2.5 sätestatud tingimused olid juba suuliste laenulepingute sõlmimise ajal kokkulepitud tingimused, ning tegemist ei ole uute, alles kokkulepitavate, tingimustega. Ka ühestki muust tsiviilasjas esitatud tõendist ei nähtu, et sellised tingimused olid laenulepingutes kokku lepitud juba 2018.a ja 2019.a. Sealhulgas ei järeldu sellised tingimused tõenditest, millega kostja on soovinud tõendada laenuandja osalemist kostja majandustegevuses. Laenuandja 03.02.2021 e-kirjast võib järeldada, et ta võis 2021.a veebruari alguses olla laenu tagastamise selliste tingimustega nõus, kui laenulepingu ja osanike lepingu muudes tingimustes jõutakse kokkuleppele. Nendes kokkuleppele ei jõutud. Kolleegiumi hinnangul ei saa vaidlusaluse laenulepingu projektiga ega muude tõenditega lugeda tõendatuks, et projekti punktides 2.3-2.5 märgitu oli laenuandja ja kostja tahe 2018.a ja 2019.a suuliste laenulepingute sõlmimisel. 30. Samuti on tõendamata, et suulistes laenulepingutes oli lepitud kokku laenu tagastamise aeg. Seega tuleb laenulepinguid pidada tähtajatuteks.

§ 396

lg 1 sätestab, et kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Vaidlust ei ole, et hageja on laenuandja õigusjärglane. Hageja esitas 18.11.2021 kostjale suuliste laenulepingute ülesütlemise avalduse ja nõudis laenu summas 315 000 tagastamist hiljemalt 18.01.2022. Arvestades, et tõendamata on kostja väidetud lepingutingimused, mis puudutavad lepingu ülesütlemise ja laenu tagastamise nõude piiranguid, siis on hageja suulised laenulepingud kehtivalt ülesöelnud ning hageja nõue laenu tagastamiseks on muutunud sissenõutavaks. 31. Eeltoodust tulenevalt tuleb

§ 396lg 1 ja 398 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista 315 000 eurot.

1. Kostja on esitanud 09.05.2022 maakohtule tõendi, et ta on esitanud hagejale 14.04.2022 kohtuväliselt tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas hageja nõude summas 315 000 eurot kostja nõudega hageja vastu summas 102 158,31 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kostja on esitanud kohtuvälise tasaarvestusavalduse küll tõendina, kuid ei ole kohtule esitatud menetlusavaldustes tasaarvestuse asjaolusid esile toonud. Ka hilisemalt ei ole kostja menetluses tasaarvestusele viidanud. Eeltoodule tuginedes ei käsitle ringkonnakohus seda kohtumenetluses esitatud vastuväitena haginõude tasaarvestamiseks ega anna sellele hinnangut. 7 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kuna hagi rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).
3. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
4. Hageja on esitanud maakohtus menetluskulude nimekirja, milles palus kostjalt välja mõista 5460 eurot. Sellest on riigilõiv 3780 eurot ja esindajakulud 1680 eurot. Hageja esindaja M. Smirnova on osutanud õigusabi 14 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga). Hageja ei ole käibemaksukohustuslane. Ringkonnakohus leiab, et maakohtus hageja tasutud riigilõiv 3780 eurot on põhjendatud menetluskulu. Samuti on põhjendatud menetluskulude nimekirjas märgitud hageja esindaja toimingutele kulunud aeg 14 tundi ja tunnihind 120 eurot (käibemaksuga). Seega on põhjendatud esindajakulud maakohtus 1680 eurot. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluskulude katteks 5460 eurot.
5. Hageja esitas ringkonnakohtus menetluskulude nimekirja, milles palus välja mõista riigilõivu 3800 eurot ja 3119,88 eurot lepingulise esindaja kulu. Hageja esindaja L. Glikman on osutanud õigusabi 17 tundi 42 minutit, tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane. Istungil osalemise tasu palus hageja vähendada vastavalt istungi tegelikule kestvusele. Kolleegium leiab, et kuna apellatsioonkaebuselt tuli maksta riigilõivu 3780 eurot, siis on põhjendatud menetluskuluks riigilõivule 3780 eurot. Hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud osaliselt. Kuna kohtuistung kestis ca 1 tund, siis tuleb menetluskulude nimekirjas märgitud istungiaega vähendada 1 tunni võrra. Esindaja ajakuluks
6. detsembril 2022 on märgitud 3 tundi, kuid ei ole kirjeldatud, millisele toimingule see kulus. Seetõttu ei saa nimetatud ajakulu pidada põhjendatuks. Ülejäänud osas (s.o 13 tundi 42 minutit) on ajakulu põhjendatud. Samuti on põhjendatud esindaja tunnihind 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega kuulub esindajakulu väljamõistmisele summas 2466 eurot (käibemaksuga). Kokku kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ringkonnakohtu menetluskulud 6246 eurot (3780+2466). 8
7. Vastavalt hageja taotlusele tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskuludelt välja mõista ka viivis TsMS § 177 lg 4 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 9