Obsah (6)

§ 201§ 59§ 108§ 109§ 118§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 14. juuni 2023, Tartu 3-22-70 Haldusasi X

§ 201lg-le 4.

1. Ringkonnakohus mõistab kaebaja apellatsioonkaebuse väiteid selliselt, et kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga vangla tegevuse õiguspäraseks hindamisel. Samuti leiab kaebaja, et selles osas, milles halduskohus leidis, et kaebuse väited ei ole tõendatud, tuleb väited siiski tõendatuks lugeda, sest tõendamiskoormus oli vanglal. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohti.
2. Mittevaralise kahju tekitamise eest võimaldab kehtiv õigus mõista välja rahalise hüvitise üksnes seaduses loetletud õigushüvede kahjustamise korral. Kaebaja väidab, et vangla rikkus kaebaja inimväärikust ja tekitas talle tervisekahju. Nii inimväärikus kui tervis on nimetatud RVastS § 9 lg-s 1 õigushüvedena, mille kahjustamise eest on rahaline hüvitis lubatav. Seega juhul, kui vastustaja tegevus on olnud õigusvastane ja süüline ning toonud kaasa kaebaja väärikuse rikkumise või tervise kahjustamise, siis on kaebuse nõude rahuldamine võimalik (RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1). Kaebuse rahuldamiseks on samas nõutav nii see, et vastustaja tegevus oleks õigusvastane kui seegi, et tegevusega kaasnev kaebaja õiguste riive ületaks lävendi, millest alates saab seda pidada RVastS § 9 lg-s 1 loetletud õigushüve kahjustavaks.
3. Ringkonnakohtu hinnangul
4. oktoobril 2021 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine inimväärikuse alandamise künnist ei ületanud. Kaebaja suhtes kohaldati seaduses lubatud abinõusid ning seda ei tehtud meelevaldselt. Abinõude kohaldamine lõpetati
5. oktoobril 2021 (dtl 51). Seega ei olnud meetmete kohaldamise kestus iseenesest samuti selline, et väärikuse alandamine võiks tuleneda täiendavate julgeolekuabinõude ajas kumuleeruvast mõjust. Kui vastustaja siiski eksinuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või elluviimisel, siis võiks kõne alla tulla mittevaralise kahju hüvitamine näiteks kaebaja vabadusõiguse õigusvastase piiramise tõttu. Praeguses asjas see aga nii ei ole. Kaebaja vaidleb küll vastu
6. oktoobri
7. a käskkirjas nr 2-21/1-2/221 (dtl 45-47) esitatud sündmuste kirjeldusele väites, et ta ei saanud sisetelefoni kaudu ühendust vangla ametnikega. Samas möönab kaebaja, et ütles tema kambri juurde tulnud vanemvalvurile, et tal on ravimite vähendamise tõttu ärajäämanähud ja sellised mõtted nagu tahaks kätt külge panna endale. Erinevalt kaebajast jagab ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et ka kaebaja poolt omaks võetud sõnad on piisavad, et luua kahtlus selles, et kaebaja võis olla ohtlik iseendale. Kahtluse tekkimisel ei ole määrav, kas kaebaja edastas sõnumi vanemavalvurile vahetult või telefoni kasutades. Samuti ei muuda kahtlust olematuks see, kui kaebaja ei oleks öelnud valvurile, et kaebaja kuuleb hääli ega suuda endaga enam toime tulla. Need sõnad üksnes süvendaksid veendumust kaebaja ohtlikkusest iseenda suhtes. Samas ei ole põhjust arvata, et vastustaja ametnik oleks moonutanud kaebaja sõnu või neid ise juurde mõelnud. Ringkonnakohtule ei ole teada, et ametnikul oleks vaen kaebaja suhtes või muu põhjus kaebajat võimalikult haavatavana näidata. Samas ei ole sugugi selge, kas kaebaja ravimite vähendamise tõttu tajus olukorda sarnaselt tavapärasele ja milline mälupilt tal sellest tekkis. Seega võib kahelda hoopis kaebaja poolt esitatud kirjelduses sündmuse kohta. Vaidluse korral peab ringkonnakohus seetõttu usaldusväärsemaks vanemvalvuri seletust. See ei ole aga vaidluse lahendamisel määrav, sest kahtlus, et kaebaja võib olla ohtlik iseendale, esineb igal juhul. Kahtluse põhjendatust on kinnitanud kaebaja isegi apellatsioonkaebuses, selgitades et kaebaja teise kambrisse paigutamise ja jõu kasutamise tõttu tekkist tal kindel soov endalt elu võtta. Ringkonnakohus ei pea usutuvaks, et selline soov oleks 5 kaebajal tekkinud ainuüksi vastustaja tegevuse tõttu juhul, kui kaebaja juba eelnevalt ei oleks sellele võimalusele mõelnud. Oma tervise kahjustamine ja/või oma elu ohustamine on VangS § 69 lg-s 1 otsesõnu nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist lubava asjaoluna. Vastavalt pidi vangla kaaluma, kas ja millist meedet rakendada ohu realiseerumise ärahoidmiseks.
8. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist otsustanud sõltuvalt kaebaja varasematest, juba karistusregistri arhiivi kantud, karistusandmetest. Arhiveeritud andmed on käskkirjas küll esitatud, kuid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja valikut on selgelt põhjendatud üksnes kaebaja öeldust tekkinud kahtlusega tema ohtlikkusest iseenda suhtest ja vajadusega vältida selle ohu realiseerumist. Seetõttu ei sõltu asja lahendamine sellest, kas varasema karistatuse andemete arvestamine oli lubatav või mitte.
9. Ringkonnakohtu arusaama järgi on vastustaja kohaldanud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena meetmeid, et tagada kaebaja üle pideva järelevalve teostamine ning vältida kaebaja sattumist olukorda või keskkonda, mis võiks anda tõuke ennast kahjustavate mõtete elluviimiseks või soodustaks seda. Seetõttu on eesmärgipärane Tartu Vangla
10. oktoobri
11. a käskkirjaga otsustatud kaebaja paigutamine lukustatud videovalvega kambrisse ning isiklike riiete ja vangla vormi asendamine ühekordse paberist vormiga. Vangla tegevust ei saa pidada kaebaja karistamiseks, kuna meetmed on arusaadavalt suunatud enesevigastamise ohu vähendamisele. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et kamber nr 472, kuhu kaebaja algselt eluosakonnas paigutati, on olnud kasutuses kartserina. Ümberpaigutamisel oli määrav see, et kambris on videovalve võimalus, mida tavapärases elukambris ei ole. Kaebaja viibis kambris üksnes tunni jooksul. Seetõttu jagab ringkonnakohus arusaama, et kambri tingimused ei saanud kaebajale arvestatavaid kannatusi põhjustada isegi juhul, kui kaebaja väited õhuringluse puudulikkuse kohta kambris oleks tõendatud.
12. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei nõustunud tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ning keeldus allumast ametnike korraldustele julgeolekuabinõude rakendamiseks. Sellega takistas kaebaja vastustaja ametnikel nende teenistusülesannete täitmist ja ohustas vangla julgeolekut üldiselt. Vastavalt oli ametnikel õigus kasutada füüsilist jõudu tulenevalt VangS § 71 lg-st
13. Jõu kasutamine oli siiski lubatud üksnes proportsionaalselt taotletavat eesmärki silmas pidades ja juhul, kui eesmärk ei olnud mõistlikult saavutatav kaebaja suhtes leebema vahendi kaudu. Praegusel juhul on raske näha, et olukorras, kus kaebaja keeldus allumast ametnike korraldustele, öeldes, et viimased teeks mis vaja, olnuks kaebaja ümberpaigutamine või isikliku ja vangla riietuse loovutamine olnud saavutatav veenmise või muu leebema meetmega. Kaebajat oli hoiatatud füüsilise jõu kasutamise eest. Seega kaebaja keeldumisest täita ametnike korraldusi järeldub seegi, et kaebaja oli teadlik, et see toob kaasa füüsilise jõu kasutamise ja möönis sellise tagajärje saabumist. Seda kinnitab täiendavalt asjaolu, et
14. oktoobri
15. a ettekandest nr 2-214797 (dtl 57) nähtuvalt kasutas kaebaja kogu sündmuse jooksul ebatsensuurseid väljendeid. Sellest ilmneb, et kaebaja ei muutnud sündmuse ajal oma suhtumist ega olnud jõu kasutamise vältimiseks valmis ametnike korraldusi täitma. Ringkonnakohus nõustub, et protokollist nr 99 (dtl 59-60) ei saa teha järeldust, et füüsilise jõu kasutamine oleks olnud ülemäärane taotletava eesmärgi suhtes. Tegelikult ei väida ka kaebaja, et tema suhtes oleks tehtud toiminguid, mis ei seostu teise kambrisse kandmise või isiklike ja vangla riiete äravõtmisega. Ka eluosakonna koridori valvekaamera salvestistelt (dtl 99 ja 100) ei nähtu kaebaja suhtes füüsilise jõu sobimatut kasutamist. Samuti ei ole kaebajal fikseeritud füüsilise jõu kasutamise tagajärjel selliseid vigastusi, mis oma iseloomu tõttu osutaks jõu ülemäärasusele. Ringkonnakohtu hinnangul kaebajale käeraudade paigutamist ja tema kandmist teise kambrisse silmas pidades, saab protokollis nr 99 kirjeldatud naha punetamist randmetel ja vasaku abaluu piirkonnas pidada tavapäraseks.
16. Sarnaselt ei ole alust pidada kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamist ülemääraseks vähem kui tund hiljem, kui selgus, et kaebaja oli purustanud peegli kambris 472 ja hoidis peegli kildu käes, keeldudes peegli kilde kambrist välja andmast. Ringkonnakohus nõustub, et vangla ekslikult jättis 6 peegli kambrisse, kui rakendas meetmeid kaebaja enesevigastamise võimaluste vähendamiseks. See ei muuda aga tõsiasja, et peegli lõhkumisega oli kaebaja saanud enda valdusse eseme, mis oli kasutatav nii endale kui teistele isikutele vigastuste tekitamiseks. Kaebaja apellatsioonkaebuse väidetest järeldub, et selleks ajaks oligi kaebaja veendunud soovis endalt elu võtta. Teada ei ole, kas sellega kaasnes hoolimatus ka teiste isikute elu ja tervise suhtes. Seetõttu peab ringkonnakohus eesmärgipäraseks kaebaja suhtes sellise füüsilise jõu kasutamist, mis ilma kahtluseta välistas kaebaja poolt enda ja teiste isikute vigastamise. Seega oli õigustatud füüsilise jõu suurem intensiivsus võrreldes varasemaga ning kaebajale mõningase valu põhjustamine. Protokollist nr 100 (dtl 61-62) nähtuvalt ei toonud see kaasa täiendavate vigastuste tekkimist võrreldes protokollis nr 99 kirjeldatutega. Kuigi kaebaja heidab vastustajale ette vigastuste fikseerimata jätmist, ei selgu tema väidetest, millised vigastused fikseerimata jäid. Ka ei nähtu kaebaja tervisekaardi väljavõttest, et kaebajal esinenuks või ta oleks hiljem kaevanud jõu kasutamisest tingitud vigastuste üle.
17. Eeltoodu alusel nõustub ringkonnakohus, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning füüsilise jõu rakendamine oli õiguspärane. Kambri nr 472 tingimused aga ei saanud kaebaja õigusi intensiivselt riivata ega põhjustada inimväärikuse rikkumist..
18. Halduskohus leidis põhjendatult sedagi, et kaebaja peale sülitamine tema suhtes füüsilise jõu kasutamise ajal, samuti tervisekahju tekkimine kambris nr 1221 viibimise või sama kambris ebasanitaarsetes tingimustes viibimine ei ole tõendatud. Apellatsioonimenetluses kaebaja ei eita, et puuduvad tõendid nimetatud väidete kinnitamiseks, kuid leiab, et tõendamiskoormus nimetatud väidete osas oli vastustajal. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

§ 59

lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Käesolevas asjas ei ole kohus nõudnud vanglalt tõendite esitamist kaebaja väidete kinnitamiseks. Seega pidi eelkõige kaebaja ise sellekohased tõendid esitama. Vastustaja on hinnanud mõlemat väidet ning selgitanud, et tema valduses ei ole väidet kinnitavaid tõendeid ja nende hankimine ei ole samuti võimalik. Protokollidest nr 99 ja nr 100 ega

1. oktoobri
2. a ettekandest nr 2-21-4797 ei nähtu kaebaja peale sülitamist. Kui see siiski aset leidis olnuks kaebajal võimalik see esile tuua suheldes vangla ametnike või meditsiinitöötajaga. Iseenesest on õige, et kambri nr 472 valvekaamera salvestise säilimine võinuks anda täpsema ülevaate kambris toimunud sündmustest. Salvestise kustumine ei ole aga selline asjaolu, mis iseenesest muudaks tõendamiskoormust, pannes selle hoopis vastustajale. Olukord võiks olla teistsugune, kui kohus oleks kohustanud vanglat esitama salvestise tõendina ja seejärel oleks salvestis siiski kustunud. Salvestis oli aga kustunud enne, kui kohus selle esitamist nõudis.
3. Kambri nr 1221 tingimuste kohta tõendi loomiseks saanuks kaebaja samuti taotleda ametnikelt kambri tingimuste fikseerimist. Tavapäraselt ei ole kinnipeetava kambrisse paigutamisel vajalik kambri tingimuste fikseerimine ja see ei kuulu vangla praktikasse. Ka praegusel juhul on vastustaja selgitanud, et ei ole teada, et enne kaebajat kambris viibinud kinnipeetav oleks käitunud viisil, mis annaks alust kahtluseks, et kamber oli ebasanitaarne ega olnud seetõttu sobiv kaebaja sinna paigutamiseks. On ilmne, et tagantjärele on keeruline tuvastada, milline oli kambris seisukord kaebaja selles viibimise ajal. Kaebaja ise ei ole ka olnud järjekindel oma väidetes kambri kohta. Vastustajale esitatud kahju hüvitamise taotluses leidis kaebaja, et kambri seinad oli „millegagi koos“ ja kambri tingimused põhjustasid kaebajal lööbe tekkimise. Halduskohtule esitatud kaebuses väitis kaebaja aga, et kambri seinad ja laud olid kaetud roojaga ja kambri tingimused rikkusid kaebaja inimväärikust. Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus võimalust kaebaja väidete kinnituseks täiendavate tõendite kogumiseks. Vastavalt jäävad need tõendamata ega saa olla aluseks hüvitise väljamõistmisele. 7
4. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väited vastustaja esitatud valvekaamera salvestiste osas menetluse kinniseks kuulutamisega seonduvalt. Kaebaja vaidlustas menetluse kinniseks kuulutamise määruskaebuse esitamisega ning selle kohta
5. mail 2022 tehtud ringkonnakohtu määrus on jõustunud. Seega on see küsimus juba lahendatud jõustunud kohtulahendiga ja seetõttu ei saa küsimust menetluses uuesti tõstatada.
6. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 26.

§ 108lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

§ 109lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

1. jaanuari
2. a määrusega jätkas ringkonnakohus kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Tulenevalt

§ 118lg-st 3 tuleb sellega kaasnev menetluskulu jätta Eesti Vabariigi kanda.

27. Kaebaja isikuandmete käisteks tuleb otsuse avaldamise asendada kaebaja nimi tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 8