Obsah (6)

§ 402§ 4034§ 14§ 113§ 94§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2023, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-22-103710 Tsiviilasi AS Aktiva Portfolio

) § 1132 lg 2 p 3 alusel. KOHTU PÕHJENDUSED Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kätte

1. jaanuaril 2023 Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisega. Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei vastanud tähtaegselt. Kohus hoiatas kostjat, et kui kostja ei vasta kohtule tähtaja jooksul, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Sel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud faktilised väited omaks võtnud. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja laenuandja
2. novembril 2019 tarbijakrediidilepingu nr L89003134774, mille alusel väljastati kostjale laen summas 5000 eurot. Seega on pooled sõlminud tarbijakrediidilepingu

§ 402mõistes.

Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‑154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe 3 esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‑377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‑679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu

1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja on laenutaotluses oma sissetulekuks märkinud 1300 eurot ning väljaminekuteks 250 eurot. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud koos laenu osamaksega summas 147 eurot 7 senti tuludest maha ning leidnud selle põhjal, et kostjale jääb raha reservi vähemalt 902 eurot 93 senti (1300-250-147,07). Seega oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Laenuandja tegi päringu ka maksehäireregistritesse, millest nähtuvalt kostjal krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Kostja on ka kinnitanud, et omab piisavalt rahalisi vahendeid laenulepingu kohustuste täitmiseks (dtl 94). Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks

§ § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub hagejaga, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

§ 4034

lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus sedastanud, et laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu

1. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). 4 Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates

1. jaanuarist 2021 kuni
2. juunini 2021 0% aastas ning kuna hageja nõuab intressi seisuga
3. märts 2021, jätab kohus hageja intressinõude täies ulatuses rahuldamata. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa laenuandja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. Hageja esiletoodu kohaselt on kostja teinud laenulepingu katteks tagasimakseid kokku 1864 eurot 84 senti, millest laenuandja on arvestanud põhiosa katteks 582 eurot 44 senti (mille hageja on juba hagi esitamise seisuga põhivõlast maha arvanud), intressi katteks 1152 eurot 40 senti, lepingutasu katteks 100 eurot ja haldustasu katteks 30 eurot (dtl 133). Kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik maksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest tasumata järelikult 3135 eurot 16 senti (5000-1864,84). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostja saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb seega jätta rahuldamata. Kuivõrd hageja nõuab hagis veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel, mõistab kohus välja viivise põhinõudelt 3135 eurolt 16 sendilt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu tuli kostjal krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94

lõikes 1 sätestatud suuruses, mistõttu ei ole põhjendatud viivise nõudmine määras 23,90% aastas ning kohaldada tuleb

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära.

Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 50 eurot.

Kohus rahuldab antud nõude. 5 Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 3135 eurot 16 senti, sissenõudmiskulud 50 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus selgitab tagaseljaotsuse kättetoimetamise kohta järgmist. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressidel ega kostja sidevahendite andmeid kasutades. Kohus tegi kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete väljaselgitamiseks päringu rahvastikuregistrisse, e-maksuametisse, kostja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ning Politsei- ja Piirivalveametile. Kohtul ei õnnestunud välja selgitada kostja kehtivaid elukoha ja muude sidevahendite andmeid, mis oleksid viinud dokumentide kostjale kättetoimetamiseni. Kohtule ei ole pärast hagiavalduse ja kirjaliku vastuse esitamise nõude kostjale avalikult kättetoimetamist saanud teatavaks täiendavaid kostja elukoha ega muude sidevahendite andmeid. Rahvastikuregistrisse ega e-maksuametisse ei ole kostja kohta täiendavaid andmeid laekunud. Tagaseljaotsus tuleb toimetada kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte otsuse resolutsiooni väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljavõttes tuleb TsMS § 317 lg 4 järgi märkida asja arutav kohus, menetlusosaline ja menetluse ese ning otsuse resolutsiooni punktid 1 – 3 ja 7 – 9 ning selgitused kaja esitamise kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldati ligikaudu 51% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 51% ulatuses kostja ja 49% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 665 eurot ja esindajakulu 480 eurot (käibemaksuta). Riigilõiv 665 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (vt Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Hagejale osutati õigusabi 4 tundi tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Hageja esitas nõude tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõla, intressi, haldustasu, sissenõudmiskulude ja viivise saamiseks. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega. Hageja on Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt esitanud sarnaseid hagisid sadu ja võimalik, et enamgi. Hageja lepingulise esindaja osalus menetluses on sisuliselt piirdunud hagiavalduse kohtusse esitamisega ning selle täiendamisega. Seetõttu ei pea kohus ajakulu 4 tundi täies mahus põhjendatuks. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu trafaretse hagiavalduse koostamiseks ja kohtusse esitamiseks 1 tund ning võttes arvesse selle täiendusi, kokku 2 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on kooskõlas turuhinnaga. Hageja esindajakulu on seega vajalik ja põhjendatud 2 tunni, s.o 240 euro ulatuses (käibemaksuta). Hageja menetluskulud on seega kokku põhjendatud ja vajalikud 905 (665 + 240) euro ulatuses. Kuna menetluskulud jäid 51% ulatuses kostja ja 49% ulatuses hageja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 51% hageja kindlaksmääratud menetluskuludest (905 eurot), s.o 461 eurot 55 senti. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 7