← Eesti

1-22-3886/46

Obsah (12)§ 178§ 141§ 1821§ 182§ 120§ 64§ 65§ 68§ 74§ 57§ 238§ 751

1-22-3886 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 17. august 2023, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-3886 Kohtukoosseis Eesistuja Inna Ombler, l

§ 178

lg 11, 1821 lg 1, 182 lg 1, 120 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maaakohtu 7. detsembri 2022 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja, Yaroslav Radziwill Prokurör Rita Siniväli Süüdistatav Raiken Aljas (isikukood 50112020243), Eesti kodakondsus, varem kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 11.03.2021 otsusega

§ 141

lg 1- 25 lg 2;1432 lg 2 – 25 lg 2; 179 lg 11; 178 lg 11; 175 lg 11 järgi vangistusega 3 aastat 6 kuud, millest koheselt kuulus reaalselt ärakandmisele 4 kuud, ülejäänud osa vangistusest 3 aastat 2 kuud jäeti tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta 6 kuulise katseajaga. Kahtlustatavana peeti kinni 06.04.

  1. Kaitsja Yaroslav Radziwill (valitud kaitsja) RESOLUTSIOON
  2. Jätta Harju Maakohtu
  3. detsembri 2022 otsus Raiken Aljase süüdistusasjas muutmata ja tema kaitsja Yaroslav Radziwilli apellatsioonkaebus rahuldamata.
  4. Apellatsioonimenetluses Raiken Aljasele õigusabi osutamisega Advokaadibüroo Radziwill OÜ-l tekkinud menetluskulu jätta süüdistatava kanda. Edasikaebamise kord 1 / 14 1-22-3866 Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohtu 07.12.2022 otsusega lühimenetluses (otsuse terviktekst tehti pooltele kättesaadavaks 09.02.2022) tunnistati R. Aljas osaliselt süüdi

§ 178lg 11 järgi ja karistati 2 aasta vangistusega.

Samuti tunnistati R. Aljas süüdi ja karistati teda

§ 1821

lg järgi 6 kuu pikkuse vangistusega;

§ 182

lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega ja

§ 120

lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64lg 1 alusel loeti kergemad karistuseks kaetuks raskeimaga ja mõisteti liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust 1/3 võrra ja mõisteti lõplikuks karistuseks 1 aasta ja 4 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel moodustati liitkaristus Harju Maakohtu 11.03.2021.a.

otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osaga, s.o vangistusega 3 aastat ja 2 kuud ning mõisteti liitkaristuseks vangistus 4 aastat ja 6 kuud.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, ärakandmisele kuuluva karistuse kandmise algust arvestati alates R. Aljase kinnipidamisest 06.04.

  1. KrMS § 175, § 181 lg 1 alusel jäeti valitud kaitsjale makstud süüdistatava menetluskulud osaliselt summas 220.50 Eesti Vabariigi kanda ning mõisteti välja II astme kuriteo süüdimõistmisega kaasnev sundraha 981 eurot.
  2. Maakohus otsustas jätta materjalide juurde 4 CD ja 8 DVD plaati, kustutada keskkriminaalpolitsei andmehoidlast vaadeldud koopiafailid, raportfail ja jäädvustatud fotod ning tagastas R. Aljasele mobiiltelefoni (paberkotis turvakleebisega F 19 0107482) Apple iPhone 11 Pro Max pärast tehase seadmete taastamist.
  3. Maakohus mõistis R. Aljase süüdi

§ 178

lg 11 järgi selles, et tema, olles varem 11.03.2021.a Harju Maakohtu otsusega süüdi mõistetud ja karistatud

§ 141

lg 1 - § 25 lg 2; § 1431 lg 2 - § 25 lg 2;

§ 178

lg 11 ; § 179 lg 11 ja § 175 lg 11 järgi, pani uuesti ja korduvalt toime noorema kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises situatsioonis kujutava pildi või muu teose valmistamises, hoidmises ja edastamise teisele isikule üleandmises kokkuvõtvalt järgmiselt. 2021.a. kevadel, täpsemalt tuvastamata kuupäevadel ja kellaaegadel, XXX ja QQQ, valmistas korduvalt enda mobiiltelefoniga iPhone pornograafilise sisuga videofaile, millel on kujutatud 17aastast X talle oraalseksi tegemas ja edastas 2021.a. kevadel või suvel korduvalt need pornograafilise sisuga videofailid suhtlusprogrammi Snapchat vahendusel täpsemalt tuvastamata kasutajakonto alt kannatanule. R. Aljas teadis, et kannatanu on alaealine ja videod valmistas salaja, ilma kannatanu teadmata ja nõusolekuta. Kinnipidamisel leiti tema telefonist iPhone Snapchat keskkonda com.snap.file_manager_3 kausta salvestunud 2 videofaili, millel on kujutatud X pornograafilises situatsioonis. 19.01.2022 valmistas R. Aljas enda elukohas korduvalt mobiiltelefoniga iPhone pornograafilise sisuga videofaile, millel on kujutatud 14-aastast Y R. Aljasele oraalseksi tegemas ning 19.01.2022 edastas osa neist pornograafilise sisuga videofailidest suhtlusprogrammi Snapchati vahendusel enda kasutuses oleva kasutajanime „XXX“ alt kannatanule Y-le, kes esines Snapchatis kasutajakonto „YYY“ all, teades kannatanu vanust. 2 / 14 1-22-3866 2022.a. märtsis edastas R. Aljas suhtlusprogrammis Snapchat tuvastamata kasutajakonto alt osa Yst 19.01.2022.a. tehtud pornograafilistest videofailidest, kus viimane teeb R. Aljasele oraalseksi, teadvalt alla 14-aastasele isikule Q-le. 06.02.2022.a. edastas R. Aljas kiirsuhtlusprogrammi Messenger kasutajanime „XXX“ alt Z-le 11 foto– ja 6 videofaili, millel oli kujutatud aluspesus või alasti Z 15-aastast tütart F, nendest 3 videofaili olid pornograafilise sisuga, kujutades alaealist ennast käega seksuaalselt rahuldamas. Seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega mõistis maakohus osaliselt R. Aljase

§ 178

lg 11 järgi õigeks alaealise W-ga seotud süüdistuse episoodis ning süüdistuses

  1. aasta suvest kuni aprillini 2022 pornograafiliste foto- ja videofailide omandamises ja hoidmises, mis leiti kahtlustatava kinnipidamisel R. Aljase kasutuses olevas mobiiltelefonis Apple iPhone 11 Pro Max.
  2. Maakohus mõistis R. Aljase süüdi

§ 1821

lg 1 järgi selles, et ta ostis täisealise isikuna nooremale kui 18-aastasele isikule süstemaatiliselt alkoholi, s.o alaealisele X-le 2021 kevadel; 20.08.202; 27.08.2021 ja 28.08.2021 Kehras asuvatest poodidest. 6. Maakohus mõistis maakohus R. Aljase süüdi

§ 182

lg 1 järgi selles, et ta täisealise isikuna kallutas korduvalt nooremat kui 18-aastast isikut alkoholi tarvitamisele, pakkudes 14aastasele Y-le 19.01.2022 enda elukohas alkohoolset jooki – viina „Absolut Vodka“, mida viimane ka jõi; andis alaealisele 25.01.2022 enda elukohas alkoholi – viina „Absolut Vodka“ ja „Smirnoff“, mida viimane ka jõi; 25.01.2022 andis alaealisele kaasa alkohoolse joogi – pudeli veini. 7. Samuti mõistis maakohus R. Aljase

§ 120

lg 1 järgi süüdi kokkuvõtvalt selles, et ta pani toime B tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise ja kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist. 29.03.2022 suhtlusprogrammis Snapchat kasutajakonto „XXX“ alt ähvardas süüdistav korduvalt ja intensiivselt elule- ja tervisele ohtliku vägivallaga B, kelle suhtes oli varem toime pannud

§ 178kuriteo ja kellel oli alust karta reaalselt ähvarduste täideviimist.

R. Aljas kirjutas kannatanule muu hulgas: „ma tapan su ära“, „ma taon su ära“, „sa lõpetad haiglas“, „palu jumalat, et ma su kõri läbi ei tõmba“, „sul peavad minu näpujäljed olema, et tõestada mina su ära tagusin“ ning küsis kolmandatelt isikutelt kannatanu kodust aadressi, kirjutades neile, et kavatseb B-le tervisekahjustusi tekitada, teda mõrvata. 8. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel, et tõendamist leidis R. Aljase poolt mitmete erinevate kuritegude korduv toimepanemine alaealiste vastu (

§ 120

lg 1 järgi alaealise kannatanu ähvardamine;

§ 178

lg 11 järgi neljas episoodis lapsporno valmistamine, omandamine, hoidmine ja teisele isikule üleandmine isiku poolt kes on varem toime pannud mh

§ 178

sätestatud kuriteo;

§ 1821

järgi alaealisele alkoholi ostmine mitmel korral ning

§ 182järgi korduvalt alaealise kallutamine alkoholi tarvitamisele).

Kohus hindas kõikide kuritegude osas asjaoludest lähtuvalt R. Aljase süü keskmisest suuremaks ja et eelmise otsusega mõistetud karistuse kandmise ajal kuritegude toimepanemine prognoosib kõrgendatud riski, et süüdistatav võib jätkata samalaadsete kuritegude toimepanemist. Kohus arvestas kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud ning pidas põhjendatuks mõista karistuseks vangistus sanktsiooni keskmises määras. Kuivõrd R. Aljas pani uued süüteod toime eelmise kohtuotsusega mõistetud katseajal, pidas kohus süüdistatava isikut ja tegude asjaolusid arvestades põhjendatuks

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse 4 aastat ja 6 kuud vangistust täitmisele pöörata. 3 / 14 1-22-3866 Apellatsioon 9. R. Aljase kaitsja Y. Radziwill taotleb apellatsioonis tühistada maakohtu süüdimõistva otsuse ja mõista süüdistatava õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja karistada R. Aljast leebema karistusega, vabastada ta vahi alt ja jätta ärakandmata karistuse osa täitmisele pööramata, allutades süüdistatava elektroonilisele valvele

§ 74

lg 5 alusel, määrata talle vabatahtlikult võetud kohustusena kohustus läbida seksuaalkäitumisravi ning jätta R. Aljase menetluskulud riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel. 10. Kaitsja hinnangul eksis maakohus, pidades R. Aljase süüd keskmisest suuremaks. Kannatanud olid vabatahtlikult R. Aljasega romantilistes- ja seksuaalsuhetes. Seega ei saanud tegu olla klassikaliste äärmise taunitava alaealiste ärakasutamise või laste arengut mõjutavate juhtumitega, vaid tegu on

§ 178redaktsiooni vaadates kõige kergema teo sooritamise viisiga.

Maakohus oleks pidanud süüdistatava kõigis episoodides õigeks mõistma, kus videod olid tehtud isiklikuks tarbeks vastastikusel nõusolekul ja tüdruksõprade heakskiidul ka siis, kui see oli antud tagasiulatuvalt või konkludentselt. Süüdistatava süü suuruse puhul

§ 178

lg 11 osas oli vaja kindlaks teha, mitu faili konkreetselt kujutas endast pornograafilist materjali (jättes väljavideo ja failid, kus suguelundeid või nägu polnud näha), mida kohus ei teinud.

  1. Maakohus jättis analüüsimata, kas B jaoks olid R. Aljase ähvardused veenvad ja kas ta tajus neid reaalsetena. Kohus tugines vaid kannatanu ja tema elukaaslase ütlustele, jättes analüüsimata kirjavahetuse suhtlemisviisi, milles B naeris süüdistatava sõnumite üle. Eelmises kriminaalasjas ei kannatanud B ohvrina R. Aljase vägivalla all, vaid tegu oli temast pornograafilise faili valmistamisega, mis ei anna alust füüsilise tervise pärast karta.
  2. Karistamisel tuleb arvestada, R. leppimist kannatanutega. 04.08.2022 istungil võttis maakohus vastu X ja Y avaldused leppimise kohta. Kohus pole seda arvestanud kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 9 mõttes.

Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tõi kaasa põhjendamatult raskema karistuse mõistmise ega võimaldanud uuesti kohaldada liitkaristust tingimisi käitumiskontrolliga vabastamisega ja allutada R. Aljas elektroonilisele valvele. Kohus oleks pidanud asjaolu, et kriminaalhooldaja ei suutnud ettekandes vastata, kas R. Aljas vajab ravi või erikohtlemist, tõlgendama karistuse mõistmisel süüdistatava kasuks. Seejuures tuleb arvesse võtta, et süüdistataval oli juba istungil konkreetne plaan, kuhu seksuaalkäitumisravi läbimiseks pöörduda. Kohus tegi diskretsioonivea jättes kohaldamata eeltoodud põhjusel R. Aljase suhtes

§ 74lg 5 võimaluse kohaldamata.

Prokuratuuri kirjalik vastus apellatsioonile

  1. Prokurör ei pea R. Aljase kaitsja kaebust põhjendatuks. Süüdistataval oli võimalus keelduda lühimenetlusest, jätkates üldmenetlusega. Kaitsja väited on vastuolus R. Aljase kirjaliku avalduse seisukohtadega, milles viimane enda süüd täies mahus tunnistas, puhtsüdamlikult kahetses ja kannatanutelt vabandust palus ega soovinud enda istungil küsitlemist. Menetlusosalised nõustusid lugeda kõik kriminaalasja materjalid avaldatuks ja täiendavaid taotlusi ei olnud.
  2. Nõustuda ei saa kaitsjaga, et R. Aljas tulnuks kõigis

§ 178

lg 11 episoodides õigeks mõista põhjusel, et pornovideod tehti vastastikusel nõusolekul ja tüdrukutelt oli heakskiit tagantjärele ja konkludentselt. Alaealiste kannatanute seksuaalsuhted R. Aljasega olid seotud süüdistatava poolt manipuleerimise ja tingimuste seadmisega. Kaitsja poolt kohtule edastatud X avalduses pole sõnagi videote kohta. Süüdistatav tegi kannatanust pornovideod ilma viimase nõusolekuta ja hoidis neid enda valduses mh selleks, et vajadusel mõjutada kannatanut enda 4 / 14 1-22-3866 juurde tulema ja oraalseksi tegema, ähvardades vastasel korral need tuttavatele nähtavaks teha. Sarnase käitumise tuvastas kohus R. Aljase poolt kannatanute suhtes ka eelmises kriminaalasjas, millest ta 11.03.2021 Harju Maakohtu otsusega süüdi mõisteti. 15. R. Aljas ei ole leppinud F-ga, kellest tehtud pornovideoid hoidis süüdistatav enda valduses ning saatis kättemaksuks alaealise vanematele 06.02.2022, olles eelnevalt ähvardanud korduvalt videosid avalikkusele nähtavaks teha oma tahtmiste saavutamiseks. Kannatanu Y ja tunnistaja Q olid 14 – ja 13 – aastased. Nende lastega suhtlemisel ei saa kaitsja tugineda 01.11.2022 jõustunud

muudatustele väites, et vastastikusel nõusolekul olid pornovideod lubatavad. Y oli 14 – aastane, kuid oli R. Aljase ajutine sekuaalpartner ja tegi oraalseksi alkoholi saamise eesmärgil ega andnud nõusolekut pornovideote tegemiseks. R. Aljas hoidis neid videoid alles ka siis, kui tal oli juba uus seksuaalpartner ja seega ei saa pidada videote hoidmist põhjendatuks vastastikusel nõusolekul, ehk partnerite seksuaalelu rikastamiseks, mis oli

muudatuste mõte.

  1. Põhjendatud pole kaitsja etteheide, et kohus ei lugenud ükshaaval üle pornograafilisi teoseid. Süüdistatav tunnistas istungil süüd täies mahus. Kaitsja ega süüdistatav ei taotlenud süüdistusaktis tõenditena märgitud erootiliste või pornograafiliste teoste avaldamist ega iga teose ükshaaval hindamist. Otsusest nähtuvalt (otsuse p 70) on maakohus kannatanuid puudutavaid teoseid vaadelnud ja hinnanud, otsuses on nimetatud pornovideote ja fotode arv (otsuse p-d 58, 60, 61). R. Aljase telefonist tuvastati mitmes asukohas X-st 2 pornovideot, Y-st 1 pornogfraafiline foto ja 4 pornograafilist videot. Samuti tuvastati, et R. Aljas saatis F emale 11 fotot ja 6 videot, millest 3 videot olid pornograafilised. R. Aljas soovis teostega manipuleerida omakasu huvides endast nooremaid tütarlapsi.
  2. Otsuses on piisavalt põhjendatud B ähvardamist R. Aljase poolt. Kuigi sõnumites jättis kannatanu R. Aljasele mulje, et süüdistatavat ei karda, oli see vaid tema kaitsereaktsioon.
  3. Maakohus jättis kahe kannatanu avaldused süüdistatavaga leppimise kohta arvesse võtmata, mis aga pole nii suure kaaluga, et muuta R. Aljasele mõistetud karistust selliselt, et ta vabastada ja asendada vangistus elektroonilise valvega. Leppimine kannatanutega on

§ 57lg 1 p 9 järgi kergendav asjaolu, aga kõik kannatanud ei ole R.

Aljasega leppinud ja seda saaks arvestada vaid osaliselt. Süüdistatava manipuleerimine kannatanutega tõstatab põhjendatud küsimuse kannatanute avalduste siiruses. Kahe kannatanu avaldused ei peaks tooma kaasa karistuse ümberhindamist.

  1. Kaitsja kaebusest jääb arusaamatuks, milline seksuaalkurjategijatele määratav ravi on R. Aljasele näidustatud ja millist ravi R. Aljas soovib, dokumente selle kohta esitatud pole. Vajadusel on meditsiiniabi võimalik ka kinnipidamisasutustes. R. Aljasele ei ole otstarbekas määrata uuesti liitkaristust katseaja ja kontrollnõuetega ning paigutada ta elektroonilise võruga elukohta, kus ta eelmise kohtuotsusega määratud karistust kandes katseajal samaliigilised kuriteod toime pani, elektroonilist valvet saab määrata tähtajaga kuni kaheteistkümne kuuni. Kaitsja taotletud karistus ei hoiaks ära uute kuritegude riski, uue katseaja kohaldamisega ei nõustunud ka kriminaalhooldaja. Kaitsja kirjalik seisukoht
  2. Asjaolu, et süüdistatav tunnistas süüd täies mahus, puhtsüdamlikult kahetses ning palus kannatanutelt vabandust ei tähenda, et kaitsja ei saa apellatsioonis vaidlustada kohtuotsuse puhtjuriidilisi (sh seaduse muutusest tulenevaid) või menetluslikke aspekte, mis mõjutasid karistuse määramist. Lühimenetluses tohib tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalile, seega 5 / 14 1-22-3866 tuleb jätta tähelepanuta prokuröri seisukohaga esitatud allkirjastamata X e-kiri ja lähtuda vaid kriminaaltoimikus olevatest kannatanute ametlikest leppimise avaldustest. Esitatud avaldused ei ole kaheldava väärtusega nagu prokuratuur väidab. Y avaldusele kirjutas alla ka tema ema, mistõttu argument, et alaealised kannatanud ei ole pädevad adekvaatselt hindama tegevusi, ei ole põhjendatud.
  3. Prokuratuuriga ei saa nõustuda, et kannatanute palve kustutada videod tuleb tõlgendada videote tegemiseks nõusoleku puudumisena. Kui alaealistel oleks õigus võtta juba antud nõusolek tagasi, oleks viimane kuriteo koosseisu redaktsiooni muutmine õigustühine ning tekitaks kriminaalmenetluses segadust. Juriidilises mõttes ei ole oluline, kui kaua hoidis süüdistatav videoid niikaua, kui selleks oli eelnevalt vähemalt ühel korral nõusolek antud. Süüdistatav ja kaitsja ei pea eraldi taotlema pornovideote ja fotode ühe kaupa uurimist, kuna kohtul on kohustus veenduda iga faili ebaseaduslikkuses lähtuvalt KrMS § 60 lg-st
  4. B ähvarduse episoodis välistab hirmu puudumine igal juhul ähvarduse objektiivse koosseisu täitmise.
  5. Kohtuistungil R. Aljas selgitas, kelle juures soovib käia seksuaalkäitumisravil, mis programmis osaleda. Süüdistatavat tuleks karistada teda leebema karistusega, vabastada ta vahi alt ja jätta ärakandmata karistuse osa täitmisele pööramata, allutades elektroonilisele valvele

§ 74

lg 5 alusel ja määrates talle vabatahtlikult võetud kohustusena kohustus läbida seksuaalkäitumisravi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, apellatsiooniga ning prokuratuuri kirjaliku vastusega apellatsioonile ja kaitsja täiendava arvamusega, asub alljärgnevale seisukohale.
  2. Kokkuvõtvalt taotleb kaitsja tühistada maakohtu otsus R. Aljase süüdimõistmises

§ 178

lg 11 järgi, arvestades muu hulgas alates 01.11.2022 kehtima hakanud

§ 178redaktsiooni.

Kaitsja leiab, et maakohus pidanuks R. Aljase mõistma õigeks kõigis episoodides, kus videod olid tehtud isiklikuks tarbeks vastastikusel nõusolekul ja heakskiidul, sh siis kui heakskiit oli antud tagasiulatuvalt või konkludentselt. Samuti ei olevat kohus teinud kindlaks mitu faili konkreetselt kujutab endast pornograafilist materjali, jättes kogumist välja failid, kus ei ole näha suguelundeid või pole nähtav isiku nägu, kuigi süüdistatava süü suurus sõltub failide arvust. 26. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks R. Aljase süüdimõistmisel

§ 178

lg 11 järgi teinud vigu, mis annaks alust jõuda tõendite hindamise ja süüküsimuse osas maakohtust erinevale järeldusele. Kaitsja kordab apellatsioonis sisuliselt samu väiteid, mille esitas esimese astme kohtuvaidlustes. Apellatsioonis ei ole esitatud täiendavaid tõenduslikke ja õiguslikke argumente, mida maakohus poleks otsuses juba käsitlenud või mis tekitaks kolleegiumis kahtluse, et maakohus võis R. Aljast

§ 178lg 11 järgi süüdi tunnistades eksida.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus otsuses jälgitavalt ja veenvalt argumenteerinud, kuidas kohus jõudis uuritud tõendikogumi põhjal järeldusele, et R. Aljas on pannud toime süüdistuses kirjeldatud lapsporno episoodid süüdistuses kirjeldatud asjaoludel. Samuti nähtub otsusest üheselt, millises kahes

§ 178lg 11 järgi süüks arvatud episoodis kohus R.

Aljase õigeks mõistis seoses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega R. Aljase süüküsimuse osas ega pea sel põhjusel KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks esimese astme otsuse põhiosas käsitletud asjaolusid ja põhistusi täies 6 / 14 1-22-3866 mahus korrata. Seega annab kolleegium järgnevalt hinnangu apellatsioonis esitatud peamistele väidetele, lisades omapoolsed põhjendused.

  1. Sarnaselt maakohtuga ei nõustu kolleegium kaitsjaga, et arutataval juhul tuleks süüdistatav õigeks mõista põhjusel, et valmistatud pornograafilised teosed, milles kujutatakse alla kaheksateistaastaseid pornograafilises situatsioonis, on tehtud isiklikuks tarbeks vastastikusel nõusolekul ja kannatanute heakskiidul. Kolleegiumi märgib siinkohal, et kaitsja ei ole apellatsioonis selgitanud, milliste kannatanutega seotud episoodides tuleks süüdistatav õigeks mõista (kaitsja viitab üldsõnaliselt, et kõigiks episoodides, kus videod olid tehtud isiklikuks tarbeks). Veelgi enam – kaitsja ei selgita apellatsioonis ka seda, kes alaealistest kannatanutest andis R. Aljasele heakskiidu tagasiulatuvalt või konkludentselt endast pornograafilise video valmistamiseks. Samuti ei ole kaitsja vähimalgi määral põhjendanud, milles (ja kelle poolt antuna) väljendub tagasiulatuv heakskiit või konkludentne käitumine, millest saaks järeldada, et kannatanu(d) on nõustunud ja nõustuvad endast pornograafilise teose valmistamisega, sellise teose hoidmise ja teistele isikutele kättesaadavaks tegemisega. Seega on kaitsja jätnud apellatsiooni taotluse sisuliselt põhjendamata ja asjaoludega sisustamata.
  2. Kolleegium märgib, et 01.11.2022 kehtima hakanud

§ 178

redaktsioonis sätestatud kannatanute nõusolekule, mis välistaks teo eest karistamise, viitas kaitsja ka maakohtus 03.12.2022 toimunud kohtuvaidlustes, kuid jättis sarnaselt apellatsiooniga kaitsekõnes samuti sisuliselt põhjendamata, kes kannatanutest ja mil viisil andis nõusoleku endast pornograafiliste teoste valmistamiseks. Kolleegium nendib, et alates 01.11.2022 kehtiva

§ 178

redaktsiooni kohaselt pole noorema kui kaheksateistaastase isikust pornograafilises situatsioonis kujutava teose või reproduktsiooni valmistamine ja hoidmine karistatav, kui see toimub teoses või selle reproduktsioonis kujutatud noorema kui kaheksateistaastase isiku ja teo toimepanija vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes vabatahtlikult üksnes nende isiklikuks tarbeks. Kaitsja on jätnud aga nii kohtuvaidlustes kui ka apellatsioonis tähelepanuta, et maakohtus tuvastatu kohaselt pole alaealised kannatanud X, Y ja F andnud süüdistatavale nõusolekut endast lapsporno valmistamiseks, hoidmiseks ja teistele isikutele edastamiseks vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes üksnes nende isiklikuks tarbeks. Samuti ei kinnita kohtu poolt tuvastatud asjaolud, et nimetatud kannatanud oleksid andnud tagasiulatuvalt heakskiidu endast lapsporno valmistamiseks, hoidmiseks või kolmandatele isikutele edastamiseks või konkludentselt. Tegelikult leidis maakohtus tuvastamist, et süüdistatav tegi alaealistest kannatanutest pornograafilised videod neilt nõusolekut küsimata ja osaliselt nende teadmata, ei reageerinud kannatanute palvetele teoseid kustutada, vaid ähvardas ja manipuleeris kannatanuid nende edastamisega kolmandatele isikutele. Seega arutataval juhul ei esine apellatsioonis väidetud asjaolusid, mis välistaksid uue redaktsiooni järgi süüdistatava teo karistatavuse. Prokurör küll loobus 01.11.2022. kehtima hakanud

§ 178redaktsioonis sätestatut silmas pidades R.

Aljase süüdistusest alaealisest W-st lapsporno valmistamise episoodis, milles maakohus süüdistatava ka õigeks mõistis. Nimetatu ei tähenda aga seda, et sarnased asjaolud leidsid tuvastamist süüteo episoodides, mis puudutavad ülejäänud alaealisi kannatanuid. Tõigast, et kannatanud X ja Y avaldasid nõusolekust süüdistatavaga leppida, ei saa järeldada, et nad andsid tagasiulatuvalt heakskiidu endast pornograafilises situatsioonis kujutavate teoste valmistamiseks ja hoidmiseks. Kolleegium soostub prokuröri kirjalikus vastuses märgituga, et kaitsja on jätnud 01.11.2022 jõustunud

muudatustele viidates tähelepanuta muu hulgas asjaolu, et F pornograafilises situatsioonis kujutavaid videoid hoidis süüdistatav enda valduses ning saatis kättemaksuks alaealise vanematele (ähvardades kannatanu manipuleerimiseks neid korduvalt ka varem teistele isikutele avaldada), mistõttu on ainetu rääkida vabatahtlikult antud nõusolekust, samuti pole kannatanu süüdistatavaga leppimist soovinud. Asjakohane on ka prokuröri seisukohas märgitu, et süüdistatav hoidis kannatanuid pornograafilises situatsioonis kujutavad videod alles nende tahet arvestamata muu hulgas ka sel ajal, kui oli suhtes uue 7 / 14 1-22-3866 partneriga, mida ei saa käsitada

§ 178

muudatuste tähenduses pornograafiliste teoste vastastikusel nõusolekul põhinevas suhtes vabatahtlikult üksnes nende isiklikuks tarbeks kasutamisena. 29. Kolleegium peab eksitavaks apellandi väidet, et maakohus ei teinud kindlaks, millised kannatanutest tehtud konkreetsed failid kujutavad endast pornograafilist materjali, jättes kogumist välja failid, kus ei ole näha suguelundeid või pole nähtav isiku nägu. Kolleegium osutab, et maakohus analüüsis otsuses (vt nt otsuse p 70) kannatanute X, Y ja F-ga seotud episoode ning andis hinnangu, kas süüdistuses märgitud R. Aljase poolt valmistatud, hoitud ja edastatud alaealisi kujutavatel teostel on pornograafiline sisu. Kohus tuvastas uuritud tõendite alusel, et X ja Y-st valmistatud videod kujutasid alaealisi seksuaalses tegevuses – tegemas täisealisele mehele oraalseksi. F osas tehtud video kujutas alaealist masseerimas oma suguelundit. Kolleegium rõhutab siinkohal, et juba

§ 178

lg 11 järgi esitatud süüdistuses teokirjeldustest nähtub, et süüdistatava telefonis sisalduvast Snapchat keskkonnast leiti alaealist X pornograafilises situatsioonis kujutavad 2 videofaili, mis kujutasid teda süüdistatavale oraalseksi tegemas; alaealisest Y-st valmistatud ja edastatud mitmed videofailid kujutasid kannatanut süüdistatavale oraalseksi tegemas. Samuti selgub süüdistusest ja kohtus uuritud tõenditest, et alaealist F kujutavatest videofailidest (mille süüdistatav edastas kannatanu emale) kujutasid 3 videofaili alaealist pornograafilises situatsioonis, s.o ennast rahuldamas. Maakohus tuvastas kohtus uurituga, et kõik eelnevalt nimetatud süüdistuses kirjeldatud asjaolud leidsid täielikult tõendamist. Seega on ainetu kaitsja väide, et kohus ei eristanud, millised süüdistuses kirjeldatud failid alla kaheksateistaastaseid kujutavatest teostest on arutataval juhul käsitatavad pornograafilistena. Kolleegium nõustub vaidlustatud episoodis maakohtu põhjendustega. Kordamata neid kogu mahus, märgib ringkonnakohus täiendavalt veel järgmist. 30. Kohtupraktikast tulenevalt tuleb teo kvalifitseerimiseks

§ 178

järgi igal konkreetsel juhul lahendamist küsimus, kas alaealist kujutaval teosel on pornograafiline või erootiline sisu. Esmalt märgib kolleegium, et õige pole kaitsja väide, et lapspornot sisaldavaks ei saa lugeda teoseid, millel pole nähtav isiku nägu. Õiguskirjanduse kohaselt loetakse lapsporno teoseks

§-s 178 sätestatud koosseisu tähenduses sellist, kus pornograafilises situatsioonis kujutatakse nooremat kui 18-aastast. Kommenteeritav koosseis ei eelda lapsporno teoses kujutatud isiku tuvastamist. Koosseisu kohaldamiseks piisab lapspornoks kvalifitseeruva teose olemasolust ja selle koosseisupärasest käitlemisest (vt

. Kommentaar. 5. trükk, § 178 komm 3.2.2.). Täiendavalt osutab kolleegium, et arutataval juhul nähtub uuritud tõenditest, et alaealisi kannatanuid pornograafilises situatsioonis kujutavatelt teostel – videotel ja fotol, on kannatanud tuvastatavad. Kohtupraktika kohaselt on mõiste pornograafia (ja erootika) on normatiivsed koosseisutunnused, mis eeldavad õigusliku hinnangu andmist kohtu poolt (RKKK 1-16-5792/101, p 18). Pornograafia mõiste sisustamisel saab lähtuda PorTS § 1 lg 2 p-s 3 sätestatust: pornograafia on kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tagaplaanile jättes toob labaselt ja pealetükkivalt esile seksuaalsed toimingud. Käsitlemaks mingit teost pornograafilisena, peab sellel kujutatu olema rõhutatult seksualiseeritud. Pornograafia ja erootika on eristatavad selle alusel, kas ja kuivõrd esiletükkivalt on seksuaalsust teoses kujutatud. Pornograafilist situatsiooni kujutava teose puhul on näiteks poseeriva isiku erogeenset kehapiirkonda kujutatud pealetükkivalt. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kehtivale kohtupraktikale tuginedes üheselt tuvastanud, et alaealisi X ja Y kujutavad videofailid on pornograafilise sisuga, sest kujutavad esiletükkivalt ja rõhutatult seksualiseeritult alaealisi tüdrukuid tegelemas oraalseksiga ning alaealist F kajastavad 3 videot on pornograafilised, kujutades seksuaalset tegevust selliselt, et nähta on suguelundid. Kokkuvõtvalt asub kohtukolleegium seisukohale, et kaitsja apellatsioonis toodud väited ei anna alust R. Aljase suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks

§ 178lg 11 järgi.

8 / 14 1-22-3866 31. Kaitsja vaidlustab R. Aljase süüdimõistmise

§ 120

lg 1 episoodis väidetega, et maakohus olevat toetunud vaid kannatanu B ja tema elukaaslase ütlustele, hinnates R. Aljase ähvardusi kannatanule veenvateks ja reaalseteks ning kohus jättis analüüsimata kirjavahetuse suhtlemisviisi, milles kannatanu naeris süüdistatava sõnumite üle. Lisaks peab kaitsja põhjendamatuks kohtu seisukohta, et kannatanu hirmu ähvarduste osas suurendas asjaolu, et ta on varem olnud R. Aljase kuriteo ohver. Kaitsja arvates polnud kannatanul alust oma füüsilise tervise pärast karta, sest R. Aljase poolt varem kannatanu vastu toime pandud tegu ei olnud vägivaldne.

  1. Eeltoodust nähtuvalt heidab kaitsja vaidlustatud episoodis maakohtule ette R. Aljase süüdimõistmisel faktilistele asjaoludele ebaõige hinnangu andmist. Kolleegium selgitab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib ringkonnakohus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohutust erineva hinnangu juhul, kui ringkonnakohtu otsuses põhjendatakse, millised tõendite hindamisel tehtud vead viisid maakohtu järeldused mittevastavusse kohtulikul arutamisel tuvastatud faktiliste asjaoludega ja miks tuleks apellatsioonikohtul anda tõendikogumile teistsugune hinnang (vt nt RKKKo-d 3-1-1-6-15, p 9; 1-19-10157, p 7; 1-201301/35, p 14). Kontrollinud apellatsiooni väidete alusel vaidlustatud episoodis tõendite hindamist maakohtu poolt ning kohtu järelduste vastavust tuvastatud faktilistele asjaoludele, leiab ringkonnakohus, et apellandi väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks.
  2. Esmalt ei nõustu kolleegium apellandi etteheidetega, et maakohus toetus R. Aljase

§ 120

lg 1 järgi süüdimõistmisel, sh ähvarduse veenvuse hindamisel üksnes kannatanu B ja V ütlustele. Kolleegiumi hinnangul on maakohus järginud KrMS §-s 61 sätestatut ning hinnanud tõendeid kogumis ega pole teinud vigu tõendite hindamisel. Maakohtu otsuses (vt p-d 81-89) on põhjalikult ja jälgitavalt analüüsitud vaidlustatud episoodi puudutavaid tõendeid, sh mitte üksnes B ja tunnistaja V ütlusi. Kõnealuses episoodis on kohus hinnanud B süüteoteate juurde lisatud väljatrükki sotsiaalvõrgustikus peetud kirjavahetusest kannatanu ja R. Aljase ning R. Aljase ja tunnistaja V vahel, milles on kajastatud süüdistuses kirjeldatud ähvardused kannatanu B tapmiseks ja talle kehavigastuste tekitamiseks. Samuti uuris maakohus sotsiaalvõrgustikus peetud kirjavahetust, sh 05.04.2022 vaatlusprotokollis kajastatud kannatanu telefoni vaatlusel leitud suhtlusportaali väljatrükke vestlustest süüdistatavaga. Eeltoodust nähtuvalt võttis R. Aljas kannatanuga korduvalt ühendust pärast süüdimõistmist eelmises kriminaalasjas, milles B oli üks kannatanutest. Tõenditest ilmneb, et peale kannatanu tehtud postitust süüdistatava kohta TikTokis, asus R. Aljas kannatanut ähvardama tapmise ja tervisekahjustuste tekitamisega, lubades kannatanule kätte maksta ning tegi seda korduvalt. Süüdistatava poolt kannatu vastu suunatud ähvarduste sisu ja intensiivsus ilmneb mh tõenditest nähtuvast Snapchati vestlustest, milles süüdistatav kasutajakontot „XXX“ kasutades ähvardab kannatanut korduvalt ja erineval moel tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega (sh nt väljenditega kui näen sind siis tapan ära, saad peksa nii või naa, palju jumalat, et ma su kõri läbi ei tõmba, lõpetad haiglas jne), mida ringkonnakohus, nõustudes maakohtuga, käesolevas lahendis kogu ulatuses korrata vajalikuks ei pea (vt maakohtu otsuse p 84). Kohtus uuritud tunnistaja V telefonist leitud suhtlusprogrammi Snapchat vestlustest selguvalt kirjutas R. Aljas ka tunnistajale, ähvardades B-le tekitada tervisekahjustusi (sh väljenditega lõigub kannatanu tükkideks, rebib sõrmed küljes ja topib nee talle suhu). Lisaks kinnitavad otsuses hinnatud tõendid, et süüdistatav üritas tunnistaja kaudu selgitada välja kannatanu B aadressi. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatult seisukohale, et uuritud tõendikogum tervikuna, sh teiste tõenditega riimuvad kannatanu B ja tunnistaja V ütlused, kinnitavad süüdistuses R. Aljasele

§ 120

lg 1 järgi etteheidetud kannatanu ähvardamist tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega. 34. Täiendavalt märgib kolleegium järgmist.

§ 120

sätestatud ähvardamisega rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Selle sisuks on konkreetses 9 / 14 1-22-3866 kannatanus (ähvarduse adressaadis) ettekujutuse loomine võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamine (vt nt RKKKo 1-19-1849/43, p-d 23-24.). Seejuures on ähvardamisest alus kõnelda ka juhul kui võimalikust kahju tekitamisest teatamine kõrvalisele inimesele on suunatud sellele, et kahju tekitamise kavatsusest antaks edasi teada ka ähvarduse adressaadile (vt RKKKm 1-199448/32, p 9). Kolleegiumi hinnangul maakohus otsuses uuritud tõenditega tuvastatud, et R. Aljas ähvardas Bt, tekitades kannatanule hirmutunde nii otse temale adresseeritud korduvate ähvardamistega kui ka tunnistaja V kaudu kannatu aadressil edastatud ähvardustega. Seejuures jättis süüdistatav kannatanut tapmise ja tervisekahjustuste tekitamisel ähvardades mulje, et kannatanule kahju tekitamine sõltub tema tahtest.

  1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga analüüsinud põhjalikult tõendeid, milles näitavad süüdistatava ähvarduse veenvust ja kannatanu kartuse aluseks olevaid asjaolusid. Süüdistatav väljendas korduvalt nii otse kannatanule kui ka kolmandatele isikutele ähvardusi kannatanu tappa ja tekitada talle tervisekahjustusi. Maakohus jõudis ähvarduste iseloomu, intensiivsust ja teo toimepanemise asjaolusid hinnates põhjendatult seisukohale, et need olid sedavõrd veenvad, et kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist. Nimetatud asjaolu ei muuda tõik, et süüdistatava kohtus antud selgituste kohaselt polevat ta mõelnud ähvardusi tõsiselt. Kolleegium selgitab, et kohtupraktika kohaselt tähendab nõue tuvastada kannatanu kartuse aluseks olevad objektiivsed asjaolud muuhulgas seda, et ähvarduse veenvuse hindamisel tuleb lisaks kannatanule lähtuda ka objektiivsest kõrvalseisjast, st kas ähvardus tunduks reaalne ka keskmisele mõistlikule inimesele (vt RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.2). Seejuures ei ole ähvarduse veenvuse hindamisel tähtis, kas süüdlasel oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus ja võimalus. Kohtupraktika kohaselt on ähvardamisest on võimalik kõneleda juba (ning ka ainult) olukorras, kus kahju tekitamist väljendatakse sellisel viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. Seega, kui kannatanus tekitatakse ähvardusega hirm elu, tervise või vara pärast, realiseerub ka kuriteoga põhjustatud kahjulik tagajärg, s.t häiritud on tema vaimne heaolu (vt RKKKo 1-202133/99, p 63).
  2. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas ongi maakohus kooskõlas viidatud kohtupraktikaga analüüsinud süüdistatava ähvarduste veenvust, hinnates konkreetset sündmustikku, kannatanu ja süüdistatava suhteid ning nende varasemaid kokkupuuteid iseloomustavat konteksti. Maakohus pidas põhjendatult usaldusväärseks kannatanu B ütlusi, et ta tundis reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast ning neid kinnitavaid tunnistaja V ütlusi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatava ähvarduste sisu ja intensiivsus koostoimes asjaoluga, et B oli alaealisena olnud R. Aljase kuriteo ohver, annavad alust järelduseks, et kannatanul oli põhjust karta ähvarduste täideviimist. Kolleegium peab ainetuks kaitsja arvamust, et kannatanul polnud põhjust karta ähvardamiste täideviimist seetõttu, et süüdistatav pole tema suhtes varem pannud toime vägivaldseid kuritegusid. Kolleegium märgib, et kõnealusel juhul omab ähvarduste veenvuse ja kannatanu kartuse objektiivsel hindamisel tähtsust, et süüdistatav oli varem alaealise kannatanu suhtes pannud toime süüteo, millega kahjustas tema normaalset vaimset ja seksuaalset arengut. Väheoluline pole seegi tõik, et R. Aljase süüdistusasjas andis B kannatanuna ütlusi R. Aljase poolt toimepandud kuriteo kohta. Maakohus tuvastas, et varsti pärast süüdimõistmist eelviidatud kriminaalasjas võttis R. Aljas kannatanuga kontakti, eirates kannatanu vastumeelsust temaga suhelda ning tuletas kannatanule meelde ebameeldivaid asjaolusid toimunust. Pärast B poolt kaitsereaktsioonina süüdistatava kohta suhtlusportaalis postituse avaldamist, ähvardas R. Aljas kannatanule kätte maksta ning asus teda korduvalt ähvardama, tehes seda järjest intensiivsemalt. Varasemates kokkupuudetest oli kannatanu teadlik R. Aljase ettearvamatust käitumisest ning asjaolust, et süüdistatavat on varem karistatud erinevate seksuaalkuritegude eest. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ähvarduste veenvust ja kannatanu 10 / 14 1-22-3866 hirmutunnet süvendas seegi asjaolu, et süüdistatav avaldas oma kavatsusi kannatanu tapmise ja tervisekahjustuste tekitamise kohta ka kolmandatele isikutele.
  3. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga selleski, et maakohus jättis analüüsimata kannatanu ja süüdistatava kirjavahetuse, millest kaitsja arvates nähtuvat, et kannatanu ei võtnud süüdistatava ähvardavaid sõnumeid tõsiselt. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud ja analüüsitud süüdistatava ja kannatanu vahelist suhtlust ning kohus on seda õigesti hinnanud koostoimes kogu sündmustiku kohta tuvastatud asjaoludega. Kolleegium jagab ka prokuröri seisukohta, et kannatanu mõningaid vastuseid süüdistatava ähvardustele, saab käsitada kaitsereaktsioonina. Tuvastatud asjaolusid arvestades ei saa kannatanu vastustest süüdistatavale teha järeldust, et ta ei tundnud reaalset hirmutunnet. Kannatanu uuritud ütlustest ja tema poolt kohtuvaidlustes avaldatust nähtub, et kannatanu kartis reaalselt ähvarduste täideviimist ning oli ähvardamiste ajal pidevas suhtluses psühholoogiga, ei julgenud kooli minna, tundis ärevust (vt kd I, tl 67-68 ja kd I/I, tl 32 pöördel). Eeltoodust tulenevalt ei vasta tõele apellandi väide, et maakohus tegi järeldused süüdistatava ähvardamise veenvuse ja kannatule tekitatud reaalse hirmutunde kohta pelgalt kannatanu ja tunnistaja ütluste pinnalt. Seega kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumi hinnangul jätta apellandi taotlus R. Aljase

§ 120lg 1 järgi õigeksmõistmiseks rahuldamata.

38. Kolleegium märgib täiendavalt, et kuigi apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja R. Aljase õigeksmõistmist, ei ole kaebuses vaidlustatud ega käsitletud maakohtu otsust osas, milles kohus mõistis R. Aljase süüdi ja karistas teda

§ 182

lg 1 ja

§ 1821lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemise eest.

Tutvunud otsuse ja asja materjalidega on kolleegium seisukohal, et maakohus on ka neis süüdistustes tuvastanud korrektselt menetlusnorme järgides süütegude asjaolud ning kohaldanud R. Aljase süüditunnistamisel materiaalõigust veatult. 39. Apellatsioonis taotleb kaitsja alternatiivselt R. Aljasele mõistetud karistuse kergendamist argumendiga, et maakohus eksis maakohus R. Aljase süüd keskmisest suuremaks hinnates. Kolleegium ei jaga apellandi seisukohta, et maakohus eksis karistuse mõistmisel R. Aljase süü suuruse hindamisel. Otsusest nähtuvalt arvestas kohus kooskõlas

§-s 56 sätestatu ja kehtiva kohtupraktikaga süü suuruse hindamisel tuvastatud süütegude asjaolusid ja kannatanutele tekitatud kahju suurust (vt otsuse p-d 100-102). Maakohtus uurituga leidis tõendamist R. Aljasele süüdistuses etteheidetud mitmete erinevate lõpuleviidud kuriteoepisoodide toimepanemine, sh

§ 120lg 1 järgi alaealise kannatanu ähvardamine.

Samuti

§ 178

lg 11 järgi korduvalt mitmes episoodis nooremate kui 18-aastaseid isikuid pornograafilises situatsioonis kujutava pildi või muu teose (video) valmistamine, hoidmine ja teisele isikule üleandmine korduvalt isikuna, kes on varem sellise kuriteo eest karistatud. Lisaks leidis tõendamist R. Aljase süüdistus

§ 1821

järgi alaealisele alkoholi ostmises mitmel korral ning

§ 182järgi alaealise kallutamine alkoholi tarvitamisele.

Maakohtu otsusest nähtuvalt, arvestas kohus karistuse mõistmisel kõigi kuritegude tehioludega ning et R. Aljas pani

§ 178

ja § 120 lg 1 järgi süüteod toime kavatsetusega ja

§ 1821

ja 182 järgi otsese tahtlusega, kahjustades kuritegudega alaealiste normaalset seksuaalset, vaimset ja füüsilist arengut ja ähvardamisega kannatanu B tervist ja vaimset heaolu. Süüteo asjaolusid hinnates pidas maakohus muu hulgas põhjendatult oluliseks, et täisealine süüdistatav mõjutas alaealisi alkoholi ja manipuleerimisega, et veenda neid astuma endaga oraalsesse vahekorda ning valmistada neist pornograafilises situatsioonis kujutavaid teoseid. 40. Kolleegium ei jaga kaitsja seisukohta, et karistuse mõistmisel tulnuks arvestada, et

§ 178teo puhul on tegu kõige kergema teo sooritamise viisiga.

Kaitsja jätab tähelepanuta, et R. Aljasele etteheidetust leidis tõendamist

§ 178

järgi nooremate kui kaheksateistaastaste isikute pornograafilises situatsioonis kujutavate teoste valmistamine, hoidmine ja teisele isikule 11 / 14 1-22-3866 üleandmine. Seejuures on R. Aljasele põhjust heita ette teo toimepanemist kvalifitseeritud kuriteokoosseisu järgi, s.o

§ 178

lg 11 järgi isikuna, kes on varem toime pannud käesolevas paragrahvis ja

§-des 179 ja 175 järgi sätestatud kuriteod. Maakohus arvestas süü suuruse keskmisest raskemaks hindamisel põhjendatult sedagi, et R. Aljas pani teod toime kolme alaealise kannatanu vastu ning erinevad kuriteod seisnesid erinevates vormides alaealiste ärakasutamisega. Kolleegium ei soostu kaitsjaga, et arutataval juhul tuleks hinnata

§ 178lg 11 järgi süüdistatavale inkrimineeritud tegu kergemaks sel põhjusel, R.

Aljas oli alaealiste kannatanutega lühiajalistes suhetes. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud uuritud tõenditest ilmnevat, mille kohaselt olid alaealised kannatanud täisealise süüdistatava poolt manipuleeritavad ning suhete iseloom, sh alkoholiga mõjutamine, viitab alaealiste ärakasutamisele ja nende arengu negatiivsele mõjutamisele. Kolleegiumi hinnangul on maakohus seega hinnanud süüteo asjaolusid arvestades põhjendatult R. Aljase süü keskmisest suuremaks. 41. Kaitsja arvates eksis maakohus R. Aljasele karistuse mõistmisel kriminaalmenetlusõiguse normide vastu, jättes arvestamata

§ 57

lg 1 p 9 tähenduses kergendava asjaoluna süüdistatava leppimise kannatanutega, mis olevat toonud kaasa raskema karistuse mõistmise. Kolleegium märgib, et kannatanud X ja Y esitasid maakohtule avaldused, mille kohaselt on nad süüdistatavaga leppinud ega oma tema suhtes pretensioone ja paluvad talle kergemat karistust (vt I kd, tl-d 9 ja 14). Prokurör nendib apellatsioonile esitatud vastuses, et kuigi maakohus jättis kahe kannatanu leppimise süüdistatavaga

§ 57

lg 1 p 9 järgi kergendava asjaoluna arvestamata, tuleb silmas pidada, et kannatanud B ja F süüdistatavaga leppimist ei soovinud. Prokuröri arvates saab leppimist arvestada kergendava asjaoluna osaliselt ning sel pole nii suurt kaalu, et hinnata ümber maakohtu karistus. 42. Kolleegium tõdeb, et maakohus on jätnud kannatute X ja Y leppimise osas süüdistatavatega otsuses seisukoha kujundamata. Nõustuvalt prokuröriga on kolleegiumi hinnangul R. Aljase suhtes osaliselt võimalik arvestada karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 9 järgi kahe kannatanu leppimist süüdistatavaga.

Samas ei anna kolleegiumi hinnangul kõnealune asjaolu alust vähendada R. Aljasele maakohtu poolt mõistetud karistust. Arutataval juhul puudutab kahe kannatanu leppimine süüdistatavaga üksnes

§ 178lg 11 järgi ette heidetud tegu.

Samuti on oluline, et kannatanud F ja B ei ole süüdistatavaga leppimist soovinud. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, mille kaitsja on apellatsioonis jätnud karistuse kergendamise taotlemisel täielikult tähelepanuta. Nimelt mõisteti R. Aljas süüdi veel

§ 120

lg 1, § 1821 lg 1 ja § 182 lg 1 järgi, mille eest mõistetavaid karistusi kahe kannatanuga seonduv leppimine ei mõjuta. Kolleegium osutab sellelegi, et kannatanu B on kohtuvaidlustes avaldanud, et pole õige, et süüdistatav saab nii väikese karistuse, arvestades seda, et ta lubas ka eelmisel korral tegusid enam mitte toime panna, kuid jätkas nende sooritamist (kd I, tl 32 pöördel). Seega kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et maakohus rikkus karistuse mõistmisel kergendava asjaolu arvestamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis tõi kaasa põhjendamatult rangema karistuse mõistmise. Järelikult jääb kaitsja taotlus kannatanutega leppimise alusel karistust kergendada edutuks. Kolleegium märgib veel, et maakohus pidas võimalikuks arvestada kergendava asjaoluna

§ 57

lg 1 p 3 alusel süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ning mõista toimepandud kuritegude eest karistused sanktsioonide keskmises määras, millega kolleegium nõustub. Samuti on maakohus pidanud R. Aljasele mõistetava karistuse eesmärkidele vastavaks mõista

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga, mida vähendas

§ 238lg 2 alusel 1/3 võrra.

43. Kaitsja arvates tuleks R. Aljase suhtes kohaldada uuesti liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades ta elektroonilisele valvele

§ 74lg 5 alusel.

Kolleegium ei nõustu apellandiga, et asjaolu, et kriminaalhooldaja ei märkinud ettekandes, kas R. Aljas vajab ravi, aga samuti väide, et R. Aljasel oli plaan, kuhu pöörduda seksuaalkäitumisraviks, peaks tooma 12 / 14 1-22-3866 kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning süüdistatava suhtes

§ 74

lg 5 kohaldamise ja vabastamise mõistetud liitkaristusest elektroonilise valve vastu. Kolleegiumi hinnangul on maakohus R. Aljasele vangistuse mõistmisel jälgitavalt põhjendanud, miks on varem

§ 141

lg 1- 25 lg 2; § 1432 lg 2 – 25 lg 2; § 179 lg 11; § 178 lg 11 ja § 175 lg 11 järgi karistatud süüdistatava puhul prognoositav kõrgendatud risk, et ta võib jätkuvalt toime panna samalaadseid kuritegusid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et arutataval juhul ei võimalda R. Aljase karistusest uut tingimuslikku vabastamist süüteo toimepanemise ning süüdlase isikut iseloomustavad asjaolud. Arutatavas asjas käsitletavad kuriteod pani R. Aljas toime eelmise otsusega mõistetud karistuse kandmise ajal, sh esimesed episoodid vahetult pärast šokivangistusest vabanemist. Uuritust nähtuvalt jätkas süüdistatav kuritegude toimepanemist katseajal ja hoolimata määratud kriminaalhooldusest. 44. Kolleegium soostub prokuröri kirjalikus vastuses märgituga, et

§ 751

lg 3 sätestab võimaluse määrata elektroonilise valve tähtajaga maksimaalselt kuni kaheteistkümne kuuni. Seega kataks see meede ebapiisavalt vaid osa katseajast. Samuti nõustub kolleegium prokuröriga, et R. Aljasele ei ole otstarbekas määrata liitkaristust uuesti katseaja ja kontrollnõuetega, millist seisukohta jagab ka kriminaalhooldaja. Süüdistatav on oma käitumisega kohtu usaldust ühel korral juba kuritarvitanud, pannes katseajal ja kriminaalhooldusel viibides toime uued kuriteod. Maakohtu mõistetud karistuse muutmist ei tingi ka apellandi väide, et süüdistataval on plaan, kuhu tingimisi karistuse mõistmisel seksuaalkäitumisravi läbimiseks pöörduda, vastavat abi on süüdistataval võimalik saada ka vangistuses. Seega asus maakohus põhjendatult seisukohale, et

§ 65lg 2 järgi kohtuotsuste kogumis R.

Aljasele mõistetud liitkaristus tuleb täitmisele pöörata. Arvestades eeltoodut leiab kolleegium kokkuvõtvalt, et kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid maakohtu poolt R. Aljasele karistuse mõistmisel tehtud vigade ja mõistetud karistuse ranguse kohta on põhjendamatud ja kaitsja apellatsioon jääb ka selles osas rahuldamata.

  1. Süüdistatava kaitsja Y. Raddzwill esitas 19.02.2023 taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks, mille kohaselt on apellatsioonimenetluse kuludeks maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs, kliendi nõustamine ja apellatsiooni koostamine ja esitamine, millele on kokku kulunud 4 tundi hinnaga 140 eurot tund. Taotlusega palutakse hüvitada Advokaadibüroo Radziwill OÜ-le vandeadvokaat Y. Radziwill poolt R. Aljasele osutatud õigusabi eest kokku 560 eurot (sh käibemaks 93.33 eurot). 26.07.2023 esitatud täiendava taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri vastusega tutvumisele ja analüüsile, kliendi nõustamisele ning seisukoha koostamisele ja esitamisele samuti kokku 4 tundi hinnaga 140 eurot tund, s.o kokku 560 eurot (sh käibemaks 93.33 eurot). Kokku palutakse taotlustega hüvitada Advokaadibüroo Radziwill OÜ-le vandeadvokaat Y. Radziwilli poolt R. Aljasele osutatud õigusabi eest apellatsioonimenetluse kulusid koos 1120 eurot. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt saab KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel valitud kaitsjale makstud tasu käsitada menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja menetleja ei saa ka otsustada selle hüvitamist. Arutataval juhul peab kolleegium taotlustes märgitud toiminguid vajalikuks, neile kulunud aega põhjendatuks ja kaitsja tunnitasu suurust mõistlikuks. Kohtukolleegium ei tuvastanud apellatsioonis ühegi KrMS §-s 338 sätestatud kohtuotsuse tühistamise alustest ning jätab juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Seega jääb süüdistatava R. Aljase apellatsioonimenetluse kulu KrMS § 185 lg-st 2 tulenevalt tema enda kanda.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 07.12.2022 otsuse R. Aljase süüdistusasjas muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 13 / 14 1-22-3866 /allkirjastatud digitaalselt/ 14 / 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.